Juhtub, et sümfoonia, mis esiettekandel tehakse pihu põrmuks muutub 10 15 aasta jooksul endastmõistetavaks väärtuseks või et mõni teine teos, mida vastu võetakse vaimustushüüetega, kahvatub aja jooksul ja kaob teiste omanäoliste hulka. Kunsti, praeguse kiire arengu, katsetuste otsimiste ja leidmist ja ajal muutuvat küllalt kiiresti ka arusaamad ja hinnangud. Nii sadestub ülemaailmses kunstikatlas põhja väärtuslikum ja kaalukam. Ja ühe osa oma kaasaegsete loomingust oleme juba omastanud. Võib öelda, et 20. sajandi muusikal on juba omad klassikud autorid, kelle üldise tunnustuse leidnud loomingu väärtuses pole enam kahtlusi. Need on nimed nagu paartok, Stravinski, Prokofjevi, Šostakovitši või hindemit, kelle sünnist möödub homme 70 aastat. Kõik need uued klassikud nägu, nende suured eelkäijad möödunud sajanditestki on läbinud aastakümnete jooksul tee, mida võiks nimetada nii skandaale, tekitavast, noorest heliloojast, lugupeetud maestroks. Praegu on hindemiti raske ette kujutada radikaalina kuid kuulake, millise reaktsiooni kutsus esile tema orkestri kontserdi ettekanne Viinis 1927. aastal. Siis avanesid laval põrgu väravad. Üksteise järel raksatasid metsikult juhuslikud veidrad akordid ja ootamatult hakkasid kõrged puupillid Giulova kraaksuma ja ulguma. Rabatud, segadusse viidud ja lõbustatud kuulajad vaatasid üksteise otsa. Ühed naersid, teised olid šokeeritud. Hädaohtlik rahutus haaras kogu saali lavalaga muutute üha metsikumaks. Ootamatud tutid, puupillide plaksatused, kolksatused, hulluks ajavad dissõnantsid. Kui enne oli kuulda ainult üksikuid välja vilistamis katseid, puhkesid need need uuesti ja ägedamalt ergutatuna meelepahast, avangardi provotseeriva aplausile. Selliste vilede hüüete ja erutatud žestide tormi täis püha viha on selles saalis harva kuuldud nähtud. Siinkohal pole liigne kõrvalpõikena veel kord meenutada, et niisama värvikaid õilsaid nördimusavaldusi tunneb muusika ajalugu küll TPS-i, küll Wagneri, küll Beethoveni, küll veelgi varasemate heliloojate teoste puhul. Sellisena tuli hindemit muusikasse kahekümnendail aastail trotslikuna ja anti romantiliselt irooniliselt. See oli aeg, mille esimene maailmasõda oli hävitanud paljutki. Illusioonid aeg, mil Šankokto esitas oma kuulsa manifesti küllalt pilvedest, lainetest, akvaariumidest, mere nümfidest ja ööruumidest. Vajame maapealset muusikat, muusikat argipäeva jaoks. Tahame karmi ja resoluutselt muusikat. Et olla tõetruu, tuleb olla karm. Kindel, mitte üks huvitavamaid algperioodi teoseid on süüt 1922 klaverile, milles tunneme pärastsõjaaegseid meeleolusid kogu nende keerukuses. Kolm süüdiosadest kannavad tolleaegsete moetantsude nimetusi šimmi, Boston rääk, tahing, palavikulised, närvilised rütmid. Viimase osa Räkk taimi ees on noodist trükitud helilooja direktsioon kasutamiseks. Pianistina. Unusta kõik, mis sa klaveritunnis õppinud oled. Ära mõtle kaua, kas sa pead reedeesi mängiva, neljanda või viienda sõrmega. Mängi seda pala väga metsikult, kuid siiski väga kindlas rütmis nagu masin. Suhtusi klaverisse kui mõnda erilaadsesse löökpilli ja käsita teda sellele vastavalt. Hoopis erinevalt kõlab öö muusika süüdi keskne osa. See on uus lüürika, täiesti vaba romantismi mõjudest. Uus ilu. Siin kõneleb kunstnik, kes on loobunud bravuursest narri maskist ja süvenenud ausasse mõtisklusse oma aja ja enese üle. Siin te mitteelulugu, kõneleb tema ammendamatuste energiast ja töövõimest. Alates nooruses tegutses ta pidevalt interpreedi na viiuli ja vioolamängijana. Kaheksa aastat oli ta ooperiteatri orkestri kontsertmeistriks kodulinnas Frankfurdis. Seejärel mängis pikemat aega vioolat kuulsas avari kvartetis, mis muide esines kahel korral ka Nõukogude liidus. 20.-te aastate lõpul kutsuti hindamiti Berliini kõrgemasse muusikakooli õppejõuks. Tema esimene vastus kutsele oli eitav. 32 aastane helilooja ei suutnud end ette kujutada põskhabeme ja satter kuuega range harra professorina sellisena, nagu oli olnud tema enda õpetaja Arnold Mandelson. Kuid lõpuks nõustunud, süvenes hindemit uude alasse temale omase põhjalikkusega. Üliõpilased ootasid Saksa noorema generatsiooni juhtivalt heliloojalt enamat kui traditsioonilise teooriatunde. Ta pidi leidma oma meetodid. Selle töö tulemusena ilmus internetti sulest kaheosaline kompositsiooniõpetus, unter, väisung, Imdonsats, üks esimesi katseid üldistada uue muusika seaduspärasusi. Ainult seitse aastat kestis indemiti TÖÖ Berliini kõrgemas muusikakoolis. Ajal, mil helilooja juba hakkas muutuma maestroks, tuli Saksamaal võimule fašistlik režiim oma terroristliku Jautilitaristliku kultuuripoliitikaga. 1933. aastal kirjutas körels. See, mis praegu ühiskonnas mängib kaasaegse kunsti rolli on enamuses ainult moodne kunst soolill asfaldikultuuril, mille meie rahvas peab kõrvale jätma juba ainult sellepärast, et ta ei kasvata rahvast ega juhi teda üle patarei tegudele vait, mürgitab soovide ja tunnetusega ning teeb ta võimetuks rahvuslikuks mõtlemiseks ja tegutsemiseks. Riigivaenulikuks tunnistati kõik kunstnikud ja kirjanikud, kes oma teostes ei ülistanud kolmanda impeeriumi võimsust nagu Bertolt Breht, kurt väil, Alban Berg, Anton Veebern, rääkimata juba juudi rahvusest Arnold Schönbergi-ist ja Toomas mannist. Paul hindemiti teoste ettekanne keelati 1934. aastal. Peale seda viibis indemit kolme aasta jooksul suure osa ajast Ankaras, kuhu ta sõitis Türgi valitsuse palvel organiseerima maha jäänud muusikaelu. 1938. aastal lahkus helilooja Saksamaalt ja emigreerus salul Šveitsi, see järel Ameerika ühendriikidesse. 13 aastat oli hindemit, kompositsiooni ja teooriaõppejõuks Jeli ülikoolis New Havenis. Tema mõju ei piirdunud kaugeltki klassi tundidega. Hindemiti poolt organiseeritud vanamuusika esitamise ansambli kolleegium, muusikum liikmed on praegu juhtivatel positsioonidel Ühendriikide muusikaelus. Nende seas on nii heliloojaid ja muusikateadlasi kui ka lauljaid instrumentalist. Paljud neist on pannud aluse uutele taolistele ansamblitele. Peale sõda oli hindemit õppejõuks veel Zürichis ja Berliinis. Oma elu viimasel aastakümnel aga vahetas ta õpetaja tooli dirigendipuldi vastu. Kuulake katkendit hindemiti sümfoonilistest tantsudest. Berliini filharmoonia orkestrit juhatab autor. Helilooja ja teoreetik, interpreet ja õpetaja. Sellise universaalse muusikategelasena meenutab Kindemit vana muusiku tüüpi Bachi endelit Orlando tilassot. Ka oma loomingu jaoks ammutas hindemit paljugi vanast muusikast, millega puutus kokku interpreerina. Ta kasutab tihti vanu polüfoonilise vorme nagu kaanon puuga passagalia. Kolmekümnendail aastail sai hindemiti loominguliseks ideaaliks Bach hindemite teosed. Kammerorkestrile on Bachi Brandenburgi kontsertide järglasteks dema, luudostonaalis aga meie sajandi hästi tempereeritud klaver. Yks. Loodustonalis tõlkes tonaalne mäng on klaveritsükkel, mille kondikavaks on 12 huugat. Roogade vahel asetsevad imperloodiumid, tsüklit raamistavat prelüüd ja post luudium. Pole juhus, et hindemiitil on ainult 12 huugat, mitte 24 nagubachil. Kuigi ülesanne on sama haarata kõiki helistikke. See tuleb tema muusikalise mõtlemise iseärasustest. Hindemiti helisüsteemis ongi praktiliselt ainult 12 helistiku ehk tonaalsust. Klassikalises süsteemis kuuluvad ühise nimetaja alla kaks vastandlikku laadi masuur ja minu. Hindemitil pole mandžuuria Winur vastandid, vaid ühe tonaalse perekonnaliikmed. Iga tonaalsus sisaldab 12 helirea Helimis, kõik alluvad võrdselt ühele peremehele põhitoonile. Sellest ka fugade nimetused, mitte enam tooma sooria toomi noor vaid lihtsalt fuga helistikus, too või fuuga helistikus, miin. Kuulake fugat helistikus Fadjees tsüklist loodustanalis. Hindevit püüdis tungida ka muusikaga seotud esteetiliste ja eetiliste probleemide olemusse. Tema 1953. aastal ilmunud raamat, helilooja maailm on määratud kõigile muusika armastajaile. Kuulake katkendit sellest raamatust. Üldlevinud seletus mõjust, mida muusika avaldab kuulajale, kõlab nii. Muusika väljendab tundeid. Kelle tundeid helilooja interpreedi, üksiku kuulaja omi või kuulajaskonna tundeid tervikuna. Muusika ei saa väljendada helilooja tundeid. Oletame, et helilooja kirjutab leinamuusikat, mis nõuab kolm kuud kõige intensiivsemat tööd. Kas ta siis kõigi nende 90 päeva jooksul mõtleb ainult surmast kui ta tõepoolest väljendaks täpselt oma tundmusi nende kolme kuu jooksul jõuaks kuulajateni segapuder, milles süngel leina episoodile oleks üsna tähtsusetu koht. Aga võib-olla on heliloojal vaja ainult korraks sukelduda oma tulevase teose meeleollu ainult selle esimeste fraaside loomise ajal ja sellest on küllalt, et varustada end kurbusega kogu tööks vajalikuks ajaks. Selline idee on veel naerma panevam kui eelmine sest pole mingit alust arvata, et esinevate tundmuste keerises just nimelt esimene omaks suurt tähtsust. Tegelikult toimub järgmine. Helilooja teab kogemustest, et teatud kindlad võtted kutsuvad kuulajas esile teatud kindla emotsionaalse reaktsiooni. Kui aga muusika ei väljenda tundmusi, millisel teel ta siis mõjub kuulajale pole kahtlust, et kuulajad võivad olla sama muusikateose puhul ühtviisi erutatud. Järelikult kutsub muusika neis esile mingi reaktsiooni. Kuid kui need reaktsioonid oleksid tunded, ei saaks nad muutuda nii ruttu. Kui meid elus tabab mure ei astu selle asemele niipea lõbusus. Lõbusus omakorda ei muutu mõne sekundi jooksul ülevaks rahuks. Tõelised tunded nõuavad arenemiseks kulminatsiooni saavutamiseks ja kustumiseks. Kindlat ajavahemikku. Aga reaktsioonid muusikale. Nad tekivad ükskõik millisel hetkel ja kaovad jäljetult, kui muutub muusika karakter. Nii võivad nad paari minuti kestel hüpata ühest meeleolust teise. Jõuda sügavast kurbusest, kärarikka lõbususeni ja lõbususest rahuni valmistamata kuulajale mingit piina. Kui elus toimuks mõne teie tuttav, aga midagi taolist, oleksite kindel, et ta kannatab mõningate psüühiliste häirete all. Muusika poolt esile kutsutud reaktsioonid ei ole tunded. Nad on kujundite olemus. Mälestused tunnetest. Võime neid võrrelda mälestustega maast, kus oleme reisinud. Tõeliseks reisiks kuluks nädalaid, isegi kuid. Taastades oma mälus sellega seotud sündmusi, oleme võimelised neid üle elama mõne sekundi jooksul ja tajuma saadud muljeid nende järgnevuses. Muusika mõjul tekib meis emotsionaalne vastuvõtlikkus, mis üllatab meid tõelisele tundmusele omase jõuga. Kuid Me poleks võimelised reageerima muusikale, kui me poleks kunagi üle elanud tõelisi tundeid. Muusika mõju äratab nüüd mälestuse neist. Hindemiti helilooming on suurel määral välja kasvanud, tema tegevusest interpreedi oma teostes impemite ei kirjelda ega jutusta. Ei püstita teese eksperimenteerida. Ta lihtsalt musitseerib. Tema erinevad teosed on nagu ühes suure katkematu muusikalise voolu erilõikudeks ühe raamatu eri peatükkideks. Selle raamatu autor iseloomulikeks Jonteks on väga terve. Ja tark maailmatunnetus, raugematu energia ja puhas sentimentaalsus, etalürism ja haruldane oskus naerda. Kord humoorikalt, kord sarkastiliselt. Hindemite teoste loetelu muusikaleksikonis võtab enda alla kaks tihedalt täis kirjutatud lehekülge. See sisaldab kuus ooperit, neli balleti, sümfooniaid, kontserte, sonaate orelile, klaverile ja peaaegu kõigile orkestriinstrumentidele, isegi bass, tuubale, kooriteoseid ja soololaule. Meil on hästi tuntud deva sümfoonia Mattis, maalikunstnik, alatasa mängitakse kammerteoseid. Viimasel sümfooniakontserdil kuulsime esmakordselt hindemiti metsasarvekontserti. Palju tema pärandist alaga meie kuulajale veel avastamata, sealhulgas lavateosed, reekviem fualt uitmani tekstile, sümfooniamaailma, harmooniat. Praegu meil on möödunud ligi kaks aastat helilooja surmast tema 70. sünniaastapäeval, tehes kokkuvõtteid devairu tööst võime veendunult öelda, et ta kuulub sajandi suurimate kujude hulka nii loova kunstnikuna kui ka mõtlejana. Humanism.