Tere mina olen Jaak Prints ja loen Mati Undi luu. Prints räägib uppunud ohviljaga. Jõgi voolab endiselt nagu poleks siia kunagi uppunud. Aga mis jälgi saabki jätta uppuja sama vähe, kuid põlev hävituslennuk taevasse. Vesi, mis pesi su ihu ei säilita enam ammugi selle lõhnaga maitset. Kalad, kes nuuskasid su allavoolu lahti pääsenud juustes on ammugi uued. Viljaveski töötab endiselt aga terad on uued. Neist mureneb uus jahu. Pajud kalda ääres on vahepeal lehte läinud. Just siia tulid sa minuga jalutama, ehkki kõik sind hoiatasid eriti aga poloonias. Et minu tundeid tuleb võtta kui kevadist armu, naljatlust kui noore veremängu ja kuidas kõike seda veel sõnastatigi. Kõndisid mu kõrval siin kännud, panid oma näo mulle äkki väga lähedale ja küsisid. Mida sa näed. Ma ei vastanud midagi sest kuidas oleksin saanud sulle vastata, näen su näol surma pitserit. Ja su silmades oli hirm. Ma olin sellest hirmust häiritud. Sest mul oli selge, et kõik lõppeb halvasti. Kui kõik kuradima halvasti lõpeb, milleks siis veel hirm? Olin äsja Wittenbergi tulnud ülikool värskelt selja taga ja me kõik võitlesime entusiastlikult onu vastu, kelle raiskamise afäärid olid Taanis üldtuntud. Demonstreerisin onule avalikult, mis me temast arvame. Onu istus oma toolil nagu valatud. Varsti hakkasid kõik ükshaaval tüdima temaga jandamast. Onu polnud paha inimene. Pigem õnnetu. Ja me olime objektiks valinud parema puudumisel. Ent kurb oli näha sõpru ükshaavale, üritust reetmas eriti siin Taanis, kus samutimõtlejaid iseenesest vähe on. See oli kummaline talv. Avaldasin konflikte kõige kiusse. Lavastasin näidendi, kuid juba sisemiselt ükskõik, sena. Ka hirmsa pilgus tegi mind rahutuks. Su hirm mõjus alandavalt. Läärtusega vältisime interetamast. Ma kujutasin ette, mida nad sulle rääkisid, selliseid pilte su silmade ette vanasid. Me ei saanud enam kokku. Mu kirjad ei jõudnud sinuni samuseid aadressi, ehkki mitte omal soovil. Küllaplayertlase sunnil. Viimane kord sain sinuga kokku vihmasel kevadööl vanas agulis. Ma hoidsin su kätt, rääkisin sulle kahemõttelisi õrnasi, labaseid, komplimente otsekui peatset lõppu ette aimates. Peos oli välgumihkel. Klõpsutasin seda peaaegu vahetpidamata, otsekui signaaltuld otsekui abipalvet. Mida sa kardad? Veensin mina. Mis jääb meil nüüd siis üle, kus kõik on loobunud võitlusest onuga, kus iga tegevus mõjub tühja tööna iga tegevus peale hädaohu ja armastuse? Sa läksid minema, pea maas, udus ja vihmas armastust väärimata. Ma sõitsin maale isa koju ja olin seal mitu nädalat. Lõpuks ühel õhtul tulin viimase bussiga tagasi linna. Väärtus oli mul bussijaamas vastas. See tundus imelik. Ma polnud su vennaga kunagi eriti hästi läbi saanud. Ta oli minust kõvasti vanem, liiga õpetatud. Ta ütles mulle kohe, et sa oled uppunud. Et selles olen süüdi mina, kes ma pole suuteline midagi ilusat hoidma. Küll aga olen võimeline kõike ilusat jõhkralt omandama. Ta oli purjus. Ta tuli mulle kallale. Ma lõin teda. Ta oli teine inimene mu elus, keda ma olen löönud. Jätsin ta silla äärde nuuksuma ja läksin koju. Seal ootasin sind kõige kiuste. Iga takso, mis maja ees peatus, pani mind lõpetama. Ma ei mõelnud sellele, et sa oled surnud. Ja kui sa polekski surnud, siis ei teaks. Aedlinnas olen. Kell seitse läksime tänavale. Kõndisin mitu tundi, kuni istusin rongile ja sõitsin minema. Nüüd ma olen jälle tagasi. Ma tahan sulle öelda tere. Ega sind ei ole enam? Ma tean nüüd ainult üht. Ma armastasin sind. Ma olen sind armastanud. Sellest hetkest peale, kui nägin sind esimest korda kooli kleidis. Pruumis veidi kulunud kitsas. Ma pean su eest nüüd võitlema kätte maksma, aga see ei õnnestu. Üritused kaotavad Theo nimegi. Peame tapma onu, kes sind armastas. Ei. Ei, ma olen väsinud. Ma tahan magada. Tahan igavesti magada, nagu magad, sina. Lahustununa jõe igavesse voogudesse imbunud mutajad kõrkja vartesse kaugele allavoolu.