Tere, minu nimi on Kristjan Sarv ja ma loen teile Erni klusteni novellivarjutus, lugu Pääsukesega. Võisin olla kümnene. Olin koolist tulles maha käinud umbes viis versta, nagu igal õhtul. Jõudsin koju nagu alati loojangu eel ja leidsin eest, nagu mitte iialgi varem lukustatud toa ukse. Seistes võõruses hallis valguses tundsin end äkki väsinuna. Paistelised linnud. Need kaks kuldnokka, kes tol mälestusväärsel õhtul pärale jõudsid, ei olnud põrmugi väsinud. Puhkasin trepil istudes jalgu ja nägin, kuidas nad oma lennuteekonna lõppjaamas maandusid. Üks pesakasti katusele, teine pulgale lennuava ees ja meeletult hõiskama hakkasid. Teist korda kuulsin sellist raiskamist samasugusel üleval põhjusel aastat 30 hiljem. See juhtus ühes metsatalus. Need saabumise esmahetked ütleksid seda vähem, mida hoolikamalt püüaksime neid kirjeldada. Kuid alati ei ole taevas selge. Vana meremees märkas juba talvel, et kuldnokkade pesakast, mis asus naabruses, on oravate poolt hõivatud. Kevadel, kui linde oli oodata, istus mees iga jumala päev akna all käeulatuses binokkel. Sellega oli omal ajal sihitud mere kaugustesse. Nüüd tuli aknapiltidega leppida aknapiltidega küll aga kui palju vihast eluvõitlust selleski ahtakeses ringis. Pesa. Tüli, mida haigete jalgadega meremees ootas, algas ühel päikesepaistelisel ennelõunal väljendusrikka kisaga. See kätkes meeleheidet, appihüüdeid, põlastust, häbistamist, surma, põlgliku, viha, hirmu ja kõige tavalisemat turu kurjustamist. Apelleerides, teadagi omandiõigusele õigustab nõudma visalt järele jätmatult kangekaelselt kiuslikult viisakust, unustades ja kärarikkalt nõnda et eile tehtud ülekohtust nii turg kui tempel vastu kajaksid. Kui peremees rahvas pärale jõudis ja kära tõstis, viibis emaorav oma kolme pojaga parajasti pesas. Mida nad seal mõtlesid ja tundsid, seda binokkel kahjuks ei näidanud. Aga arvata võis, et nad praegusel võõras maja sendid kõige mugavamine ei tundnud. Kulus tund või koguni kaks, enne, kui oravamammi poeg Matti pidis uus pesakastist nähtavale ilmus. Kohe selgus, et selline ümberkolimine on ohtlik ettevõte. Vähemalt lähtekohas tähendas läbi kadalipuminemist. Kuna kaks poega maha jäid, tuli vaprale emandale veel neli korda läbi kadalipu käia. Selliseid pilte näevad need, kes aastaringselt kohal elavad. Mina jõuan oma puhkealadele alati hilinemisega. Ivan veed ja metsad ja väljade kogu taevaalune täis lenduja laulu. Mu üürikorteri rõdu räästa all, kus asub kuldnokkade pesakast, valitseb vaikelu. Olen nende saabumise esmahetke alati õnnelikuks kujutlenud, tõrjudes eemale skandaalseid, kaklusi sissetunginud tega. Ometi on oravamammi käitumine vaid süütu nali võrreldes sellega, mis sündis minu kuldnokkadega. Juhtusin paariks päevaks ära sõitma. Kui tagasi tulin, oli pesa rüüstatud. Sellest kõnelesid purustatud munad pesakasti all maas. Kui kuritegu on toimunud, siis tahetakse kõigepealt teada saada tõde, küsime kohe, kes tegi. Tookord juhtus minuga nõnda, et ma tõtt, mida küll aimasin, oma teadvusse ei lasknud ega tahtnudki lasta. Olin pääsukesi kogu oma eluaja idealiseerinud. Ma arvan, et see oli omane ka perekonnale, kus ma kasvasin. Ja kuigi mu mõrvatud pesakonna asemele nägin just pääsukest asuvat, ei suutnud ma ometi teda mõrtsukaks pidada. Kui teisel kevadel seesama lugu juhtus, kahtlesin mõika veel. Ei või olla, et see Miklimatlitajase traatidel istuja õhust sööja, see ilus, väle see päevasoojatooja, see ustest ja akendest sisse ja väljalendaja aampalgid ja räästaalused ei või olla. Ma ei taha, ma ei või nii mõtelda, et tema on. Iga kord, kui ta pesakasti sisse lendas, kostis tume kolks, sattus midagi muud, muid häälitsusi ma sellest pesakastist ei olnudki kuulnud. See oli mitte pesitsev isend. Üksik vanalind aga võib olla ka loomuldasa erak või sugukonnast ja seltsist välja tõugatud põlualune. Ta tulekut kuulutav, tume kolks sattus ja teadmine tema erandlikust eluviisist häirisid mind eriti hämarduvail augusti õhtul, kui ta tuli hilja ja pärast seda kõik vaikseks jäi. Mõtlesin siis nii mõnigi kord mõrtsukas tuli. Mõtlesin küll, et ei uskunud, vähemalt mitte alati. Ja kui uskusingi, siis vastumeelselt. Kahetsesin, et see õnnetu pesakastis seal üldse oli. Mõte teda maha võtta tekkis paraku liiga hilja. Kui ma järgmisel kevadel maale kolisin, oli tüll alanud kreegipuumaja ees juba õilmitses, pakkudes oma vana madudena vähenevate okstega võra lindudele lauluks ja armumänguks. Seda nähes püüdsin ma end rahustada teotusega pääsukeste tulekul silmad lahti hoida. Muidugi oli see lapsik mõte, üks loendamatuid, mida inimesed oma südamerahu säilitamiseks välja mõtlevad. Kuid nüüd ma vähemalt ei otsinud enam kurjategijale alibit. Naised, sel kevadel oli kuldnokad harilikust varasemad. Pääsukeste tulekuks olid neil pojad juba pesas. Nüüd algas isalemal toidujaht, mis kestis varahommikust hilisõhtuni, kõik pikad suvepäevad. Sel ajal ärkasin varakult koidutunnil siis, kui Kosklad millegipärast lammutamist ootava saunakorstna otsas rähkimas käisid. See oli hoonemis pääsukesi kõige vähem huvitas. Seda põhjalikumalt tutvusid nad vastvalminud kuuriga, mis oma ööd kui päevad lahti seisva ukse otsa luugiga, otsekui neid olekski oodanud. Sageli tulid nad hulgale, piirasid elumaja, tiirlesid hetke või paaria, sööstis kuhugi mujale, otsekui nähtamatu stiilist, tooduna ja viiduna. Siis need äkklennud, halvenesid, paaritasusid räästaalustesse pesadesse pesakast kuldnokkadega ei huvitanud neid ei päeval ega õhtutundidel, mil toitjad väsisid ja toidetavad loodetavasti söönuks said. Igatahes ei kostnud nüüd kast pesast, ei kobistamistega häälitsemist. Nüüd toitis neid uni hea uni, sügavi muretu. Kuskilt ju valvati, neid oldi valmis tarviduse korral appi ruttama, neid kaitsma kas või elu hinnaga. See kuskil asus kolm 40 sammu eemal ühe hiidmännikrooni okstes, kus vanad oma öid veetsid. Ent kord öösel, kui tuul tormiks paisus, ma tõusin ja nägin välja, vaadates üht neist kreegipuuoksa lõõtsumas. Ah, kui inimlikult liigutav, see oli sealsamas, kus mõni aeg tagasi õnnest oli lõõritatud seal, kus armumäng oli alanud. Sel öösel muidugi ei juhtunud midagi. Seal kevadelgi jäi õnnetus tulemata, vähemalt ei tabanud see kuldnokki. Kõik kulges sind nõnda nagu teisteski õnnelikudes perekondades. Kahjuks ei saa ma seda oma valvsuse arvele kirjutada. Kui see oleks nõnda, siis teadagi see ehiks mind ometi hakkama seda au enda külge valetama. Tõtt-öelda sind peale mu mure väikese maja üürnike pärast isegi vaibus. Kui kahel eelmisel aastal mõrtsukas tulles leidis eest munad, siis nüüd on pesakastis juba elavad olendid, kuigi vahest alles udu sulil. Nii ma mõtlesin. Mõtlesin Tolgi hommikul, kui selgus, et lõpuks olid saabunud ka nemad teistest suuremad ja tumedamad, kes otsekui lõikasid õhku õnnetusetoojad rohkem pahaendeliselt varjult kui linnud, nägin neid korra või kaks üle maja seest mas. Ja samal päeval kostis rõdule jälle kolks sattus. Seesama tume kolks sattus, mida ma hämarail augusti õhtul mõrtsuka kallinud seostanud. Läksin välja jälgisin mõnda aega pesakasti, ent ei leidnud midagi korrast ära olevat. Aga pisut hiljem, kui uuesti välja astusin, oli kurjategija, tiivad pooleldi avatud, trepi ees, Losakel maas. Võtsin ta kätte. Elu oli sees, keha tuksles, tabas silmi, kuid ei teinud katsetki ära lennata. Ta lagipea oli kuidagi sasitud, nagu oleks sinna löödud tiivad pesa roojaga koos valged nagu värvitud. Tükk aega lasetes lahtisel peopesal. Viimaks katse juures sobitada teda kreegipuuoksale, läks ta ometi lendu. See oli hale lend, mis lõppes hädamaandumisega patrikus, kus kassid käisid linde varitsemas. Ma ei tundnud erilist kutsumust tema päästmiseks. Sealjuures ma ometi teda ei süüdistanud. Omal ajal nägin haaba vana õõnsad puud, kus pesitsesid tema sõltlased. Ühel suvepäeval murdis maru nende pesapuu maha. Ega ma seda tormi ei süüdistanud, aga piinav oli vaadata, ikkagi vägivald, toores, pime. Ja paraku just sellega end õigustab.