Tere, mina olen Tambet Tuisk ja loen täna loo Ülo Matteus, keegi, kes tuli tema sisse. Keegi oli tulnud noormehe tuppa võtnud ta toatuhvlid ja tõmmanud jalgade püksid. Ja nüüd elabki seal. Ta magab noormehe voodis ja kuulab plaatidelt jaapani muusikat, väänates selle taktis oma kõhtu, nagu oleks tal kõhuvalu. Võib-olla on see kraapula, kes tuli pesemata klaasidest otsima eilset keelekastet, et parandada oma haiget, pead tolle noormehe pead, sest tulnuk oli võtnud kadapea, milles nüüd kübetki enam teda ennast pole. Ja olla pole noormehel kuskil isegi oma peas enam mitte, ega kehas, mille pakitsus hetki on talle võõrad. Ta ei tea, kus ta on. Aga kuskil on ta ometi olemas, sest ta ju teab, et teda olemas pole. Temast on jäänud see viimane mõte. Ta ongi mõte, mis lahkus suremast kehast, et anda ruumi kellelegi teisele kelle ambitsioonid talle mõistetamatu don. Kuid see pole kraapula, sest teda oleks tulnud ainult pisut humalaveega loputada ja ta oleks juba ammu läinud. Noormehe toas elab hoopiski keegi teine, keegi täiesti mõistetamatu, kes kolkiste läbi raputas tühjaks nagu kartulikoti kuni keha nartsuna vedelema jäi, et siis ise tema lõtva nahka pugeda ja see uuesti täis puhuda võõrast ollust, võõraid mõtteid. Tuba on endine. Kõik on endine Need seinad, millelt põrnitsevalt pornopildid pruuni värviga võõbatud kappide rägastik, raamaturiiulit, kus kirjandus kolletub nagu sügisene puu värvimata põrand ja kägisev grammofon, mis vaevleb jaapani muusika kõhuvalus vana kirjutuslaud ja higist käkronud sokid kõikvõimalikes kohtades. Ning isegi toatuhvlid voodi ees, kuhu tulnuk need pikali heites tuttavlikku jalast visanud oli. Kõik on endine ja on kuidagi kummaline, et teda pole seal selles toas, kus iga lapike on tundnud silmade külma puudutust toas, mis on olnud prügikastiks ta heitlikele mõtetele toas, mis nii täielikult on temast läbi imbunud. Kõik, kes on varem käinud selles toas, käivad seal nüüdki võtavad istet, joovad, räägivad ja naeravad nagu istuks seal nende vastas endiselt, tema ise, aga mitte too tulnuk. Nad ei märka mitte midagi. Ei mingit muutust. Kõik on nagu enne isegi ta hääletoon ja naer ja kohatud naljad. Nad virutavad hirnides talle mattaka vastu õlga ja ütlevad, et on täitsa poiss. Ja tema kõigub ja hirmub kaasa, tundes sellest heameelt. Nad keeravad muusika kõvemini mängima, püüdes seejärel valla päästetud tätsibellidest üle karjuda. Nad keeravad kõik pahupidi, et kellelegi ei tuleks pähe, et seal toas valitses kunagi kord. Nad tunnevad end nagu kodus ja temagi tunneb, nagu oleksid nad kodus. Pärast on selles toas kõik teisiti pornopildid, seintelt kistud ja kümneid kordi lähedalt vaadatud mudimisest kortsus kapiuksed valla pesu ja muu pudi-padi soolikatena rippumas üle äärde põrandaid katmas raamatute lasu ja suitsukonid. Sest tuhatooside ütles närv üles. Kõik see on nii tuttav ka need hommikud, mil klaasid oma tühjade silmadega talle otsa põrnitsevad. Aga mitte keegi ei tea, et teda selles toas enam pole. Et teda üldse enam pole. Et on vaid keegi tulnuk, kes võttis ta toatuhvlid ja tõmbas jalga püksid. Kord tuli tuppa naine ja tulnuk tõusis püsti, nagu tema oli seda alati teinud. Aitas mantli seljast, pakkus istet, et siis naised kükitada ja panna ta sülle oma pea. Need põlvedki olid tulnukale tuttavad ja need silitused ja sõnad, millel alati puudus mõte. Ja ka too naine rääkis temaga, nagu oleks ta tema ise. Aga mitte keegi teine. Nad oleksid selles toas nagu varemgi kohtunud, istunud nendel kulunud riidega toolidel ja puhanud voodis kuulates, kuidas vedrud logisevad. Nad vaatasid teineteisele silma ega leidnud seal midagi. Ei kahtlustanud ka, et sealt miski puudu võiks olla. Ei häbenenud enam teineteist nagu kunagi ammu, kui nad alles tuttavaks said. Nad olid malbed, jagasid teineteisele kulunud hellitusi, nägemata harjumuste taga, uut, võib-olla koguni teadmata, et midagi uut üldsegi veel olemas võiks olla. Nii käis naine iga päev. Ja tulnuk võttis ta iga päev vastu, niisamuti nagu noormees, kes seda alati oli teinud. Aga noormees ei tundnud sellest enam mingit piina, jälgides toimuvat, nagu see peakski nii olema vaadates ja kuulates tulnukat, nagu ei puutukski tolle tegevust temasse sest tegelikult polnud teda olemas. Ja kui oligi, siis ainult see mõte temast, et teda pole olemas. Kui naine ütles, et ta läheb, siis ütles tulnudki, et see on väga meeldiv, et ta läheb. Ja tema oli sellega nõus. Ning kui naine ütles, et ta varsti jälle tuled siis ütles tulnuk, et see on väga meeldiv, et varsti jälle tuled. Ja tema oli ka sellega nõus. Mõnikord, kui naine nõudis, et teda armastataks siis tulnuk armastaski teda, aga noormees vaatas ja kuulas pealt, tundmata midagi kõige vähem kahetsust või soovi ise armastada. Tal oli ükskõik, mida tulnuk teeb ja naise sõnad, kui too armastuse embuses Hälises. Ka tuba oli tal ükskõik. Kuigi see oli kunagi ta kodu olnud. Tulnuk elas endiselt ta toas ja kandis ta pükse ja toatuhvlid kuid ühel päeval hakkas see noormeest häirima. Ta mõtles, kuidas tulnukast lahti saada. Aga too oli kangekaelne noormees piinles üha enam ja üha enam ootas ta midagi, mingit muutust. Aga ta ei teadnud, mis peab tulema. See oli vaid tundmatu igatsus, mis teda piinas. Tulnuk terroriseeris teda jätkates kangekaelselt oma igapäevaseid toimetusi lesides voodil, kuulates jaapani muusikat, võttes vastu ikka neidsamu sõpru, kes iga päev olid valmis siia tulema ja oma aega surnuks lööma. Elades ikka selle sama naisega. Ja midagi ei muutunud. Sest terror oli tugevam kui vabanemispüüd. Ja nõrkus, tugevam kui näriv igatsus, mis ainult arglikult kuskil nurgas julges krabistada. Siis võttis noormees kätte ja läks ära teise naise juurde teise tuppa, kus talle kõik võõras oli. Aga tulnuk tuli järele. Ja siis ütles ta, et naine peab teda küünistama sest mitte ükski naine varem pole teda küünistanud. Ja peab ütlema, et vihkab teda, sest nii pole ükski naine talle varem öelnud. Ja peksma peab naine teda ja trepist alla viskama, sest siis peab tulnuk ära minema, kuna kõik harjumatu viib ta rööpast välja. Ja tulnuk põgenes tõepoolest. Ent kui nad juba väga kaua olid lõhkunud mööblit ja teineteist peksnud ja hullanud hulluseni, siis tuli tulnuk jälle tagasi. Ja enam ei laastanud maja mitte tema mitte enam too noormees vaid jällegi tulnuk, kes pani jalgade pükside kandiste toatuhvlid, mis naine ühel kummalisel hetkel talle oli kinkinud. Tulnuk võttis ka ta pea ja keha, nii et temast jäi taas ainult see mõte, et teda ennast olemaski pole. Aga kuskil on ta ju ometi olemas.