Tere mina olen Riina Maidre. Ma loen teile Aino Kallase loo, luuletaja sünd ehk kuuvalgel vihtlejad, neitsid mille on soome keelest tõlkinud Johannes Aavik. Ta oli tundmatu laulik üks tuhandeist. Mingid kirjanduslikud ajaraamatud ei ole isegi ta nime säilitanud järelpõlvede kummardada. Talle pole püstitatud ühtki mälestussammast kõige kitsamatki uulitsa pole ristitud tema auks. Ta kogutud teosed pole kunagi ilmunud ilu köiteis ja temast ei ole väike-kirju kirjutatud üliõpilaste meelehärmiks vaevaks. Isegi rahvalaulude korjajad pole lasknud teda laulda ahjupingil ega oledalt kuigi palju järele jäänud lihaseid järeltulijaid, kellede suusta laulud oleksid pärandusena kordunud ja elanud oma igavest elu. Kõige lisaks tal enesel ei olnud ähmas vähimatki aimu aardest, mis sügavale kätketud peituste põues. Ta ei teadnud, et ta oli laulik ja kuulus luule väljavalitute hulka ega saanud seda kunagi teada. See jäi talle peidetuks, kuni ta ajalikus surmani luuletamine oli temale seesama, mis lõokese laul, seega niisama loomulik. Ükskord varases nooruses juhtus, et ta oli õhtu hilja läinud jõude meelt lahutama, värske õhu kätte. Oli kevad ja noormees oli kündnud kogu päeva suuri sirgeid vagusid, kuna varesed vaakusid adra taga tõuke otsides. Ta kare takkusest riidest särk oli higist märg ja tuuleõhk õhtu viimne kuivatas selle ise, ta pühkis higitilku laubalt, millele valvakaist takus eesti juukseid oli langenud Piczalk taigas sellegi kämbla seljaga kõrvale, sest see varjas silmi. Ta oli jõudnud juba kaugele kodu hurtsikus niidule, mille teises otsas kasvas noor kaasik. Kased olid kõik hiire kõrval otsekui rohelisse loori mähkunud ja üleniiduki tundus nende värske lõhn. Kaasik oli talle vana tuttav, sest õel oli viisiks käia sealt saunaviht murdmas ja seepärast needki suundas noormees kohe oma pilgu selle poole. Ta silmad olid nagu pimestatud ja ta tundis oma südant nõrkevad. Keset kevadist gaasikut, mida ta oli 100 korda näinud kerkis nüüd puulatvade kõrgusel ehapunavärvi saunalavaastmete ja kerisega. Lava oli üleni kaetud kuldse põhuga ja astmeid mööda astus ülespoole reas noorte neidude hulk vihad käes, mis kuuvalgel hiilgasid, selge, hõbedane. Üles lavale jõudnud, viskas üks neist hõbe kapaga vett kerisele teine kastis vihad ja igaüks järjekorras hakkas vihkama nagu saunalised kunagi. Kõik olid puha noored ja oma ilusaima seitsejas kõik üksteise nägu nagu õest hulk sama ema ja taadi lapsed. Raske, väga raske oleks olnud nende vahel valida või ükshaavel noppida nagu aasalilli, sest nad kuulasid lahutamata ühte nagu lillekimp. Noormees seisis liigatamata, nagu oleksite kartnud vähimagi krõbinaga reeta oma ligiolu. Ta oleks venelasele soovinud 100 silma kahe asemel. Kes need vihtlejad olid tarvas kindlasti kohanud kõiki naaberkülade tüdrukuid kiigemäel või külatänavail kuid neist ei tundunud ükski tuttav olevat. Kas nad vahest olid kaugemalt pärit laante ja soode tagant tulnud võõraste kihelkondade tütred? Ta südames murdus nagu pais see tulbus täis laulu, sest sulises, kui oja kerkis, kui kosk vidistas kui ööbik. Ta laulis murest, mis haub mustades mudavetes ja Ilost, kes sõidab tammise reega kõrvas, imb kui kalda kõrkjas ja süles sõnade sõel. Ta laulis muistsest sangarist, kes magavad liivaküngaste silla sügavuses. Aga tõusevad mulla alt sõjasarves hüüdes oma rahvale toeks. Ta oli näinud kuuvalgel vihtlejaid näitseid. Laulik oli sündinud.