Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Novembri alguses kirjutas kolumnist James Bradley murest kantud essee. Midagi on internetis valesti. Simsi hinnangul mängis internet olulist rolli tema kujunemisel täiskasvanuks, kuna toonase ajaga võrreldes oli tal oma toas arvuti juba kolmeteistaastaselt. Ja see oli ühenduses internetiga. Täna jätab taoline praalimine suhteliselt nõrga mulje, aga jutt käib aastast 1993. SEE sisu peaks kardetavalt kaasaegse hetki siiski vapustama, eriti lapsevanemaid. Jätkates tsentsi katusega, siis ta tunnistab, et nägi üpris palju asju, mis temasugusele teismelise lõpulluk sobiv. Aga see oli siiski okei, vähemalt tagasi vaadates. See, mida ta peab oma identiteedi tuumaks, kujunes tänu kultuurile, poliitikale ja inimestevahelistele suhetele mida siis omakorda mõjutas internet, mida ta peab kokkuvõtlikult aga igati positiivseks. Ta peab end arvustavaks toetajaks nii internet, eriti kui kõige sellega kaasneva suhtes. Ning suures pildis hindab juhtunut vähemusse jäävate võimaluse edendavaks summaarselt kasulikuks. Kuid ikkagi, millest siis selline pealkiri, et internetis on midagi valesti. Sims küsib, mis tunne tal oleks, kui tema lapsel oleks tema lapseajale sarnane juurdepääs internetile aga internetti siis oleks kaasajast. Arvestades äsjast positiivset kokkuvõttet võiks pidada vastust pooldavaks. Omati jääb 27 aastane mõttesse ning tunnistab Petar lambast. Vastamisega raskusi. Ühest küljest tahaks väga, et lastel oleks samasugused valikud nagu tal aga vähemalt hetkel sooviks Tseems kogu värgi maha põletada. Kui mitte internetti, siis vähemalt Youtube'i. See, mis toob näite, kuivõrd populaarsed on pisikese pere seas Youtube'i keskkonnas laste lemmiktegelastega filmid, mille vaatamine pakub lisaks laste rõõmule puhkehetke nende vanematele sega, et lastega on kõik korras. Kahjuks leidub maailmas inimesi tõenäoliselt täiskasvanuid, kes hiilivad samal ajal videode maailma lapsi kuritarvitama ning dramatiseerime. Kuigi Tseemsil endal veel lapsi pole Ando juhtuva sisu ja mastaapsusest nähes sedavõrd jahmunud, et on hakanud oma positiivset suhet internetti ümber vaatama. Esimestest näidetest ei paistagi midagi hullu olevat, mistõttu uinutavad lapsevanemaid, kes usaldavad lapsed meedia hoole alla. Näiteks lühikesed videod, milles keegi avab kingipakke ja üllatusmune. Miljonid lapsed on neid vaadanud miljardeid kordi. Midagi hullu ju ei paista välja. Hästi filmitud lugudes, millest täiskasvanud teevad trikke, nutsu magavat, lauldakse lastelaule ja nii edasi. Selliseid filmikese sadu tuhandeid ja iga juurde kuulub suhteliselt pikk nimi mis koosneb huvitavatest märgusõnadest. Mida arvata näiteks sellisest sõpraispleido? Eks Pepabi? Standbercars Pakojo, mann, Gracts mars, Kinderpleido spaakli aprilli. Täiskasvanu jaoks on nimi imelik. Aga seda ju nemad ei vaata ega loe. Tegemist on märksõnade jadaga, mis lastele korda lähevad ja mida nemad oskavad sõrmekestega otsingureale tippida. Pealkirjast ei peagi aru saama, see peab lapsed kohale tooma. Nii nad siis vaatavadki tuhandete kaupa näiliselt süütuid lookesi, märkamata koos vanematega, et tegelikult teenindavat reklaamiraha jagavat loendurit. Kuna selline äri on kasumlik, tungib samasse sektorisse hulganisti tegijaid ja arendatakse pilte, videoid ning heliefekte ja muusikat töötlevaid. Omavahel kombineerivaid sisu, tootvaid, roboteid ja näiliselt ohutute tegelastega reklaamitav sisu muutub tasahilju üha imelikumaks. Mõned on. Lihtsalt halva maitsega paroodiat, kui näiteks tuntud multikategelastel päid ja kehaosi välja vahetatakse või näidatakse mähkmetes vanainimest. Olukord läheb aga. Päriselt hullemaks pidades, milles lastele tuntud notsu joob ootamatult hapet, sööb ära oma isa, hambaarst. Piinab jänkut ja nii edasi. Tegemist on protsessiga, milles lapsi kasutatakse ära mitte lapse staatuse tõttu vaid kuna nad on kaitsetud ega mõista, et nende tähelepanu kasutatakse hoolimatult raha ungitsemiseks kaupade reklaamimiseks kui kaugel asuva haige tüübi sadismi rahuldamiseks. Lisades siia videovoogude alla kommentaaride sekka. Ilmuvad üleskutseid lahti riietuda peaksingi pugemassomaadunemisteemsil. Midagi on tänu internetile väga valesti. Kes ei pea seda probleemi tõsiseks, võivad ignoreerida Google'i esmaspäevast otsust palgad järgmisel aastal 10000 inimest kelle ülesandeks on Youtube'ist jubedust välja ei uurimine või vähemalt sellise mulje jätmine