Heleene ärkas hommikul varatundega, et kogu tema elu on algusest lõpuni fiasko. Ta oli kaotanud võimu oma elu üle. Ta pidas selle halvava ning meeleheitele viiva tunde põhjuseks õige mitmesuguseid asjaolusid. Nagu lõksu langenud loom otsib väljapääsu kord ühest, kord teisest nurgast. Ent see lõppes iga päev kindla veendumusega, ainsa kindla veendumusega, mis tal üldse oli. Et tal pole oma ümbrusele absoluutselt mingit mõju, et tema võimuses ei ole oma oleski elus midagi muuta või neid inimesi teiseks teha, kes selle nurja olid ajanud. Tema mees köhis kõrvaltoas ja tema voodi nägises, kui ta end seal pööras. Ta mõtles sellele, et kord olid nad kahekesi õnnelikud olnud, et kord olid nad teineteist armastanud. Sellest oli rohkem kui pool aastat tagasi, kui mees teda viimati oma käte vahel hoidis. Ja see viimane imbus, erines kõigist teistest. Nüüd näis talle, et juba tol õhtul oli selge, et see on mingi jumalagajätt. Paistis, nagu püüaks Henrik kõigest väest, kuid asjatult oma endist kirge esile sundida. Ja pärast seda vaatas ta talle tumma ette heitva pilguga kaua aega otsa. Helenil tuli suu ebamäärane, Maikede märkas oma kehas terituva higi ning unelõhna. Tema keha oli talle niisama võõraks muutunud, kui see oli tema mehele. Ta ei saanud enesest lugu pidada, kui teised seda ei teinud. Ta sulges silmad ja kuulis köögist Hanne häält. Nüüd jäi tema ja lapsed hommikusele värsketena ning reibastena üheskoos kohvi. Kuna grammofon Leyerdas poisi toas mingit vaimuvaest popmeloodiat. Päev otsa kestis, mõttetu lärm selle noore tülika teenijatüdruku pärast, kellele Heleene lakkamatult otsustas üles ütelda, ilma et sellest ikka veel midagi välja oleks tulnud. See on ju tühine pisiasi, mõtles ta. Ja sellest hoolimata täitis teda, kui ta seal kägarasse tõmbunud sulgkoti Allamas tuim viha tüdruku sealoleku üle. Kui ta temale kaebas, naeris tema mees ja ütles, et ta peab võtma seda humoristi. Kust küljest? Hanne ei ole inimene deklareeriste lõbusalt. Ta on fenomen. Mees oli viimasel ajal nii heas tujus, enesega nii rahul, oma töös niiginny. Heleni enam tööl ei käinud. Ta oli lastepsühholoog ja tema töö ühes psühhiaatriaosakonnas oli talle palju rõõmu valmistanud kuid siis toimus nende elus täielik pööre. Ja Henrik tegi talle selgeks, et juba üksnes tulumaksu seisukohalt võiks end ära tasuda, kui ta raha teenimast loobub. Tõenäoliselt oli see temast suur viga, et ta tema ümber lükkamatutele argumentidele järele andis. Ta ei osanud aega teisiti veeta kui oma tuska turgutades. Ta ei suutnud end niigi palju kokkuvõtted midagi lugeda. Ta ei hoolinud enam sõbratäride seltsist. Tema ümber oli otsekui üksindusevöönd. Ja võib-olla oli ta ise selle nii või teisiti rajanud. Kell oli kaheksa ja Hanne ootas, et ta üles tõuseb. Kui lapsed on kooli läinud, et ta võiks koristama tulla. Hanne ei arvestanud mitte asjata tema loomuse vastu tuleviku küljega. Helene oli kindel, et tüdruk teab, et ta on õnnetu ja võib-olla sedagi, miks. Kuid oma paljad jalad parajasti külmale linoleum-le asetas, avas Henrik ukse nende tubade vahel ja läks nende ühise riidekappi kogu seina katva igavese kobaka oma osa juurde ning hakkas seal puhaste särkide seas tuhnima, ilma et oleks temale üht ainustki pilku pühendanud. Sellegipoolest võista tema seljast näha, et ta tahaks meeleldi midagi sõbralikku ütelda. Ma tõusen nüüd üles sõnasta, ütle seda kohe Hannele ja las ta paneb selle neetud grammofoni seisma. Helene otsis voodi alt oma kingi. Viimasel ajal oli tal alati tunne, et tema välimus on hoolitsemata või ta ei ole õigesti rõivastatud. Kui tema mees on läheduses siis hakkab ta ju ise laulma, ütles ta. Tema häälepaelu ei saa läbi lõigata ja kahjuks ei saa. Mees naeris tänulikult, justkui oleks naine teravmeelsuse ütelnud ja läks oma tuppa tagasi. Särk üle triibulise pidžaama õla heidetud. Helenil turgatas pähe, et nad kunagi millestki muust ei rääkinudki. Hannest otsekui oleks tema nüüd ainus side nende vahel. See oli täiesti pöörane. Ta tõmbas oma vana sukelmantli selga ja läks läbi pika koridori kööki. Tere hommikust, ütles ta jämetuse vastu ukse piita. Mu mees hakkab üles tõusma. Te võite nüüd väga hästi kohvi keeta, julgen ja armas ja pange grammofon seisma. Hanne vaatas talle oma kitsaste roheliste silmadega otsa. Ta istus, küünarnukid lauale toetatud ja tass käte vahel. Jäme kootud sviiter tõstis temal lopsaka rinna esile. Helene pidi endas maha suruma ägeda kihu talle koha siinsamas üles ütelda. Ta jäi seisma, kuni tüdruk häbematu muigega, milles juhmi nooruse soo teadlikku üleolekut kiirgas pikkamisi püsti tõusis. See on selline muie, mõtles Heleene maruvihaselt, mida hüljatud vanemale suguõele saadetakse. Teel vannituppa pidid oma tütre kingadele komistades peaaegu kukkuma. Ta võttis ühe neist kätte ja vaatles seda üksikasjaliselt, tõmmates hellal liigutusega üle selle peene punase naha. See oli väike king number 36 kõrge kontsaga ja lahtine, lühikese ülespoole kuulutatud lakaga pisut hepakas koketne king, mida nähtavasti millekski muuks ei saa kasutada kui mingiks tippimiseks. Kuid Linda või sääraste kingadega ilma mingi vaevata ringi traavida. Mõtte kaheksateistkümneaastasele Lindale oli varjuline paigake Heleene kodutus südames. Ja kuidas seisis siin pimedas koridoris, too väikeseminiin, ese käes, määris õrnus tema esmasündinu vastu otsekui palsamit, piinatud teadusele. Hendrik hoidis Lindati hellitas teda nagu tema isegi seda alati oli teinud. Võõras isana käitus ta üsna skemaatiliselt, hoidis tüdrukut ja tegi kangelaslike katseid oma vastumeelsust poisi vastu varjata. Lapsed olid üks, seitsme teine nelja aastane, kui nad abiellusid. Helene esimene mees oli surnud tuberkuloosi. See kurbmäng polnud kunagi päriselt tema teadvusse tunginud ja üksnes suurte raskustega suutis ta lähemaid asjaolusid endale meelde tuletada. Minevik ei olnud talle kunagi täiesti reaalne. Või ma nüüd habet ajada, küsis Henrik viisakalt. Helene võpatas. Ta polnud kuulnud meest tulevat. Muidugi, vastas ta hämmeldunult. Ja talle näis, et Henriku pilk libises väikeselt kingalt, tema käes tema enese neli nurksetele ilma kontsata hommikukingadele number 39, milles ta jalad, mis hommikuti alati natuke tursunud olid kuidagi Matroonlikult kohatult välja ulatub, dusid. See kestis vaid viivu, siis kadus Henrik vannituba. Ja ta ütles endale, et ta on ülitundlikuks muutunud. Kuid sellegipoolest rikkus see tühine episood. Viletsas meeleolus läks ta söögituppa ja istus nende suurem konverentsi lauataolise laua äärde, mida Hanne üle arustel liigutuste ja ülearuse kolistamisega parajasti disHelenil õnnestus endale niisugust ilmet näole manada, mis keskustelu välistas. Kõik, mis Hanne ütles, tekitas temas hirmu ja ärevust mille tõelisele põhjusele ta kuidagi jälile ei saanud. Tema lummusega ei sobinud kokku, et tal on koduabiline. Tema loomusega ei sobinud kokku, et tema eest hoolitsetakse, jätta on sõltuv. Ning kõigepealt ei sobinud tema loomusega kokku, et ta on üle 40 aasta vana ja tal on peaaegu täiskasvanud lapsed. Hanne oli kahe nende perekonnaelus aset leidnud sündmuse tagajärg. Esimene oli Henriku edutamine firmas on väga vastutusrikkale kohale, millega ei sobinud nende senised tagasihoidlikud eluviisid. See ametikoht, mille lähemad funktsioonid ei olnud Hellel teada, nõudis esinduslikumat kodu. Henriku heade sidemete läbi said nad seitsmetoalise korteri Kopenhaageni südames, müüsid oma väikese maja ära, palkasid oma uue kodu sisustamiseks sisearhitekti ja võtsid lõpuks Hanne kui elava tõendi oma sotsiaalse edu kohta endale teenijaks. Need mööbliesemed, mida nad kõlbmatuks ei olnud tunnistanud, olid nüüd tema toas, kus üha vahelduvad noormehed õhtuti laiutasid punasel diivanil. Nende endise elutoaaul ja uhkusel. Hanne meeste vahel ei valinud ja oli vankumatult arvamusele, tähtis on hulk. Selle poole aasta keskel, mis nad siin olid elanud, oli neil kaks võõrus pidu olnud. Ja Heleene oli end üsna võimatuna tundunud oma rollis kui Henriku kolleegide ja nende laitmatute väleda keelega abikaasade perenaine, kes näisid oma meeste tööga täiesti kursis olevat. See oli midagi niisugust, kus oli tegemist rauaostu ja müügiga. Ka tema majapidamisoskusi jättis soovida ja Hanne kandis pikki pükse ning nagu ikka, oli tal see talumatult enesekindel nägu ees. Et ega ta tõeliselt kõigist teistest alam ei olegi. Võib-olla tähendab see ametikoht nende abielu lõppu? Ma olen mõtelnud Prançaiale jõude lauale asetades kallutas end Hanne tema poole. Kas me Alžeeria abi jaoks natuke riideid kokku ei saaks korjata? Nii Lindal kui Mortenil on suur hulk riideid, mida nad kunagi ei kanna. Lindal on rohkem kingi, kui ta kogu oma eluajal ära kanda jõuab. Ja meie Martiniga leidsime terve virna sviidreid sukki, millest on välja kasvanud. Ta on sellest mõttest väga vaimustatud, on tõesti selline omakasupüüdmatu poiss. Hanne kasutas eraviisilise klassivõitluse pidamiseks nende perekonnas tervet rida oivalisi humanistlik ideid mis pärast tulid nad murteniga pead Alžeeria probleemi kohta kokku pistnud. Ei, sul ei ole mingit mõju oma ümbrusele. Hannes seisis päris tema kõrval noor, täis alamklassi, vimma ja oma õigust. Heleene laskis teelusikat tassi servale balansseerida. Ta nihutas oma tooli tüdruku tugevast kohust pisut eemale. Korjatega pealegi midagi kokku, ütles ta jahedalt. Hanne võttis ilma pikema jututa istet ja vaatas tal oma pidutatud silmadega ainiti otsa. Lood on, nõnda ütles ta teravalt, et seal sureb miljon inimest, kui viivimate abi ei saabu. See on päris kindlasti Heleene süü, et seal miljon inimest sureb. Henryk läks läbi koridori oma tuppa riietuma ning temast hoovas odekolonni juuksevee lõhnamis meenutasid Leenele, et ta peaks end enne pesema, kui nad seltsis hommikusse hakkavad. Jajah, ta lükkas oma tooli tagasi ja tõusis püsti. Hoolitsen nüüd esialgu kohvi eest. Äkilisest mõttest aetuna lükkas ta Morteni toa ukse lahti ja astus sisse. See oli korratu poisslapse tuba, raadio grammofonimagnet tofoni statiiviga fotoaparaadi ja suure hulga lapseliku mate aaret tega nagu rohmakat puumõõgad, liigendnuga tolmunud liblikakogu pappalusel ja omatehtud aparaat keemilisteks. Katsed näiteks seinad olid täis enam või vähem õnnestunud abstraktse iseloomuga maale, mis läbipaistva liimipaberiga sinna olid kinnitatud ja sisearhitekti poolt valitud kardinad olid saanud selle isikupärase pitseri, mis lähtub mustadest kätest. Keset põrandat vedeles tõepoolest hunnik välja praagitud riideid ja Heleene istus oma poja üles tegemata sängile ning vahtis seda üksisilmi. Eputaval kõnnakul läks Hanne kohvikannuga mööda ja saatis talle lahtisest uksest võidurõõmsa pilgu. Ta pööras näoga akna poole ja silmas tindiplekkidega kirjutuslaual avatud raamatut. Too kummaline hirm liigutas end taas tema südames ja ta läks laua juurde ning võttis raamatu kätte. See oli armastuse ABC ja tiitellehele oli trükikirjas kindla käega kirjutatud anne nimi. Miks pagana pihta annab ta 15 aastasele poisikesele sääraseid raamatuid lugeda, Mortanud moodsalt kasvatatud ja nende asjade kohta küllaldaselt informeeritud. Hanne on 22 aastane. Mas võimalik. Ta pani Linda punased kingad kõrvale ja viivuks pilku tervitades märkas, et nad on seestpoolt puhtad. Niisiis päris uued. Ise ei suutnud end sellega ära harjutada, et palub oma mehelt asju, mis ei ole tingimata tarvilikud. Kuid Linda suutis. Lindal ei saanud vastu seista, kuid oma väikese jalakesi välja sirutas ja ütles. Vaata Henrik, neid ei saa enam tallutada. Ma olen kaubamajas ist õige kena paari näinud. Nemad Lindaga ajasid kahekesi elavalt juttu, kui nad õhtuti elutoas istusid ja tüdruku pikad blondid juuksed pühkisid üle matemaatikaülesannete, mida Henrik talle lahendada aitas. Hannes polnud neil vaja rääkida, seda tüdrukut ei olnud Linda maailmas lihtsalt olemas. Paar korda oli ta alguses Hanne ettepaneku temaga koos välja minna tagasi lükanud. Ja Helene pini imetleb oma tütre loomupärast tõrjuvat hoiakut selle pealetükkiv olendi suhtes. Lindal ei tule oma majapidajatega iialgi raskusi. Silmi pestes mõtles Heleene, et on pisut imelik, et Lindal kunagi ühtegi noormeest pole olnud, isegi mitte ühtegi poissi, üksnes paar sõbrannat õhtuti teed joomas gümnaasiumi plikad, kelle Henrik pärast kalantselt koju sõidutada, kas oli puhtal kujul kodune tüdruk täiesti rahul oma raamatute ja kudumistööga sellega, kui teda mööda minnes põsele patsutati oma hubase tütarlapsetoaga, mille ta ilma Hanne abita laitmatus korras hoidis. Marteni kamraadid pidid kogu aeg Morteni toas viibima ja neid kunagi koju ei sõidutatud. Kõik oli nagu pidi olema. Helena oli alati osanud poissi kõrval hoida ning tema ja Linda vahel ei olnud rohkem kadedust kui see on normaalne õe ja venna vahel. Ta vaatas peeglist oma rohekat nägu. See näovärv oli tingitud räigest neoontorust, mille väljavahetamiseks tal kunagi energiat ei jätkunud. Mul oleks pidanud temaga laps olema, mõtles ta ühtäkki. Väsinult toetas ta lauba vastu peeglit ja kuulis Hannet köögis laulvat. Miks läksid minema, tule taas, tule taas Hergemises söögitoas kõminat kaasa ja ta tundis end reedetuna ning kõrvalejäetuna. Nende majas toimus üht-teist teiste vahel tema ümber temast eemal ja otse tema nina all midagi, mis päev-päevalt lähemale tuli. Ta läks oma tuppa ja hakkas kiiresti riietuma, tõmbas selga pluusi ja seeliku. Tema süda kloppis kõvasti, kuid oma kõige ebamugavamad, kõige vähem rohmakad, kindlad välja otsis. Need olid mustad ja terava ninaga kitsarihmaga pahkluu kohal ja nõtkuvate pool kõrgete kontsadega. Oma ema nad olid jalatsikaupluses ja Helene pidi uued kingad saama. See oli lühikest aega enne seda, kui ta oma esimesele majateenija kohale asus ja ta oli umbes 14 aastane. Tema ema oli öelnud. Noh, need on siis viimased kingad, mis me sulle ostame. Korraga nägi ta ennast oma vanemate silmadega kuulutaja väljaminekud, millest nad nüüd vabanevad. Helenil oli tänapäevani halb vahekord oma emaga ja ta oli uhke, et oli oma lastega soojema püsivama kontakti loonud. Aga on see õige, kas kunagi üldse tuntaksegi oma lapsi. Ta istus Henriku vastu ja vaatles tema peente joontega pisut muserdatud suitsukarva silmaalustega nägu. Talle näis, et ta teda ülepea ei tunnegi. Ja ma leidsin Martini toast seksuaalküsimusi selgitava raamatu üttesta tasase häälega Hannele selle talle lugeda andnud. Need kaks lobisevad teineteisega liiga palju. Henrik naeris ja hammustas, tikib Prançai. Sa oled õigupoolest lihtsalt armugade, ütles ta. Kui ta Mortini ära võrgutab, siis on see üsna loomulik. See on juba vana kommid, perepojad magavad teenijatüdrukute juures. Tema silmadesse ilmus hetkeline ussivaatetaoline ilme. Nägudakseeriks ta, kui sügavalt ta teda oli Salvanud. Ta vihkab mind mõtlesele ene otsekui rabatult. Morten on alles laps, pomises ta ilma veendumuseta. Ta saab varsti 16 aastaseks, kõlas jahe vastus. Emad säästaksid endal palju südamevalu, kui nad aru saaksid, et nende lapsed hakkavad täiskasvanuks saama. Isegi kui need veel koolis käivad. Ta võib ju temasse armuda, ütles ta segadusse sattudes järsku vait, sest näis, nagu oleks juttu millestki hoopis muust. Henrik kehitas vaid õlgu, tõusis püsti ja lükkas tooli laua alla. Ka Heleni tõusis püsti, astus paar sammu tema poole otsekui selleks, et teda esikusse saata. Nagu ta tegi tol ajal, kui nende vahel kõike veel hea oli. Henrik vaatas tema jalgadele ja nägi viivu hämmeldunud välja. Miks sa hommikul õhtukingadega ringi lased, küsis ta. Siis, ta läks ilma, et oleks vastust oodanud ja head aega ütelnud. Heleri vajus toolile ja vaatas aknast välja. Hall novembri valgus imbus kogu tema olemusse ja täitis ta harjumuspärasel lootusetusega. Hanne tuli oma afekteeritud kõnnakul hõõritades sisse ja hakkas tasse kandikule koguma. Võima-Linda ränad, riided välja otsida, ütles ta tüdimatult. Nagu ma juba varem ütlesin, ei kannad oma kingi kunagi ära. Teie mees ostab neid talle liiga palju, kui ma tohin seda ütelda, ta temasse natuke liiga kiindunud. Kaugemale ta ei jõudnud. Kogu Heleene hirm ja meeleheide kogunes võimsesse vihahoogu. Punased täpid tantsisklesid tal silme ees, kui ta pikkamisi üles tõusis. Ja tahtmatult astus tüdruk paar sammu tagasi. Teie Teie kogeles Heleene, võite omaenese vanad hilbud kokku pakkida ja silmapilk lahkuda. Melgeid enam vaja ei ole. Kala osta ja hoia Hanne võttiselt kohe kokku ja tema kitsad lähestikku asetsevad silmad olid täis sünget võidurõõmu. Aga siis tahaksin ma meeleldi oma palka terve kuu eest kätte saada. Midagi vastamata lendas Heleene oma tuppa, kiskus kirjutuslaua laeka lahti ja tõmbas oma tšekiraamatu välja. Tal oli oma heaolu päevilt tagasihoidlik summa pangas. Väriseva käega täitis ta tšeki. Palun väga. Ta ulatas selle taga eeskätt üle õla Hannele, kes oli talle järele tulnud. Pakkige siis jah, hakake jalamaid minema. Laulda ümiseda sammus see väljakannatamatu inimene mööda koridori oma toa poole ja Helene lükkas kingad jalast, sirutas oma piinatud varbad välja langetas pea lauale ja puhkes nutma. Sul ei ole mingit mõju ümbruskonnale, sul ei ole võimu oma saatuse üle. Kõik, mis sa teha saad, on see, et hoiduda eemale inimestest, kelle sõnad surgivad üles midagi ühe või teise saladuse, mida mingi hinna eest puudutada ei tohi. Valju demonstratiiv kolistamisega pakkis Hanne oma toa avatud ukse taga. Pärast nutuhoogu pisut kergendatult läks Heleene Morteni toast armastuse ABC tooma ja ulatas selle tüdrukule niisuguse näoga, nagu oleksid need lehed saatana raamatust. Küllap mu poeg, ütles ta väärikalt, saab ka ilma selleta hakkama. Hanne oli oma kohvri kaanel istunud. Mis nüüd Alžeeria abisse puutub, käiste peale te peaksite need asjad ikka saatma, kui mitte muidu, siis Mortoni pärast. Ta on sellest nii sisse võetud ja kõik Linda, kingad. Andke mulle aadress, ütles Elene kähku. Hirmu täis, et ta veel rohkem kuulda saab. Siis saadan asjad ära. Hanne andistele aadressi ja möödavaibaga kaetud koridori jälle tagasi minnes võttis Heleene Linda haprad väikesed kingad maast ja läks nendega üle söögitoa parkettpõranda. Ta hoidis neid enesest hästi kaugel ning Linda karbi taolises toas, kus lagi oli värvitud õrnas roosas toonis, mis tapeediga hästi kokku sobis, langetas ta nad kapi põhja teiste juurde, mis hellalt üksteise vastu toetusid nagu sõbratarid, kes üksteisega uskumatuid saladustest mõnusalt lobisevad.