Tere hommikust, poisid ja tüdrukud, emad ja isad, vanaemad ja vanaisad ja kõikiste, kuulate. Mina olen Maie Toompere. Töötan nukuteatris nukunäitlejana ja peale selle olen ma ema, vanaema, õmbleja, koristaja, seegi tegija kodu ja nii et mitu ametit korraga. Minu sünnikodu on Virumaal Pandivere kõrgustikul Väike-Maarja lähedal, ärina külas ja Väike-Maarja ilma jama kõrval, kohe koolis käisime Väike-Maarja keskkoolis. Sellest on tõesti väga, väga palju aastaid möödas. Kui ma läksin esimesse klassi, siis ma olin alles veel üks väike väike tüdruk. Kooli minna oli mul kolm kilomeetrit. Pidin hommikul hästi vara tõusma, et õigeks ajaks kooli jõuda. Kevadisel hommikul polnud väga vigagi. Siis oli juba päris valge ja päikegi tõusnud. Sammusin aga julgelt kooli poole edasi. Päike paistis, kuulates siin lindude laulu ja korjasin tee äärest metsa kõrvalt sinililli. Kõige hirmsamad olid aga need sügisesed hommikut täiesti pimedad. Pori, rism. Ja kaugelt eemalt paistsid Väike-Maarja tulek, kartsin hirmsasti. Ma ei tea isegi, mida ka hirm oli. Talvel oli julgem. Suur särav kuu pani lume särama ja sillerdama ja kui ma kuu poole vaatasin, tundus mulle, et kuu nagu oleks pilgutanud mulle sõbralikult silma ja lausunud. Astuge julgesti. Küll mina sulle teed, valgustena polnudki hirmu. Tali nagu sõber. Kes käe ulatab, kui sul väga raske on, sõpru peab meil ikka olema, siis on palju lihtsam. Ja nüüd ma siis räägingi teile. Ühe jutukuust kurb kuu Taevas on nii palju tähti aga üksainus kuu. See pole sugugi õiglane. Kellega küll peaks kuu sõbrustama? Mängivad ju tähed meelsamini omasugustega, nagu ka koerad, konnad, lapsed ja isegi lehed puudel. Ehk on maailmas siiski keegi, kes on täpselt niisugune nagu mina ning tunneb ennast niisama üksildasena ja kurvana, rääkis kuu endamisi ning hakkas otsima. Ta otsis läbi kõik kaminad, pööras heinakuhjad kummuli, piilus iga pilvekese taha kobasema kiirtega metsas kasvavat sammalt ent ei leidnud midagi. Nüüd oli ta veendunud, et ei taevas ega allmaa peal ole nurgakest, kuhu ta poleks sisse vaadanud. Aga ükskord, kui ta enam üldse ei otsinudki, märkas ta äkki üht valget ümmargust kera. See oli kaugel, kaugel all veel kaugemal kui linnad ja kasvav rohi. Ta oli täpselt samasugune kui kuu ja ujus äikeseveekogu pinnal lättes. Kuu rõõmustas väga ja küünitas allika poole, kõik oma kiired. Aga too teine, too saatis talle v peeglistama vastu helgi. Sellest ajast peale kohtusid nad sageli ja olid õnnelikud, et olid teineteist leidnud. Siis tuli talv, hallikas polnud enam märg, vaid klaasias. Kuu koputas iga päev oma kiirtega vastu jääd ning ootas igatsusega kevadet. Järgmisel kevadel oli aga väga vähe vett, kõik allikad kuivasid ära ja kuivas ka meie läte. Kui kuu õhtul lättele tõttas, oli see kadunud. Järele olid jäänud vaid auk ja veidi pori. Ent kus on tema seltsiline? Kuue ei suutnud enam üksinda olla. Ta tundis ennast mahajäetuna ja kurvana. Oh sind, rumalad kuud, naersid tähed. Sellise seltsilise leiad sa igast tiigist ja igast loigust, rääkimata järvedest. Vaataski kuu tiikidesse, vaatas järvedesse, jäi isegi loikudesse. Ja nendes olid tõepoolest terved, taevavõlvid ja kuud ka. Aga nood kuud olid nii värelevad, nii tahetud, neid erutas iga konges vette hüppas ja pealegi tiirles nende ümber nii palju tähti ja pilvekesi. See ei ole see, mida mina võtsin. Minu seltsiline oli kaugel veel kaugemal kui linnad ja kasvav rohi kurtis kuu ekseldas mööda taevast, kui kadunud lambatall. Kuu näib nii haiglane. Mis temaga küll lahti on, küsisid inimesed. Aga vastust nad ei leidnud, sest igalühel olid neist omad mured ega olnud aega teiste pärast muretsemiseks. Ükskord aga läks piki jõekallast inimene kellel oli nii palju muresid et need oleksid tal peaaegu mõistuse segi ajanud. Too inimene võttis mütsi peast ja kallas kõik oma mured käe ja siis päris juhuslikult vaatasite üles taeva poole ning viipas kuule. Kuue liigatanudki. Ta oli mures ja ta polnud vähimatki tahtmist ükskõik kellele vastu viibata. Sa näid olevat üsna sünge, mu sõber, ütles inimene. Tule, lähme parem linna jalutama ja meelt lahutama. Ta haaras ühest kuu kiirest kinni ja me siis selle endale ümber sõrme kuu puitles algul vastu talle ei meeldinud, et teda kuhugi viiakse. Onsta mõni kutsikas. Aga siis ütles ta endale kah, mis seal ikka, ma olen ju nagunii kurb. Ja nii nad siis jalutasid. Inimene mõtles, mõtles ja jõudiski otsusele, mis kuul puudub. Üksinda olla pole kuigi meeldiv, mõtles inimene. Kiirt pidi vedas ta kuu kõrvalisse tänavasse ning saatis ta läbi avatud akna tuppa. Valge kardina taha. Toas seisis suur mahajäetud peegel milles samuti polnud seltsilist. Kui kuu tuppa astus, lõi piigel särama. Kuu märkas peeglist teist kuud toda seat lättest rahuliku, sõbraliku ja kõik oli jälle hästi. Ajast saadik lipsab kuu igal õhtul läbi valge aknakaardina tuppa. Tee leiab ta nüüd juba ise. Ma tean seda päris kindlasti, sest see vana peegel seisab otse mu voodi kõrval. See oligi lugu kuust. Teil on ka kindlasti palju sõpru klassikaaslaste hulgas ja vanemate inimeste hulgas. Head sõbrad võivad muidugi olla ka raamatud ja nad võivad alati olla suureks toeks, kui meil on väga raske. Väikese tüdrukuna lugesin palju muinasjuturaamatuid, sest muinasjutud meeldisid mulle väga-väga. Tol ajal meil kodus väga palju mõnest polnud. Isa tõi neid Mullesed Väike-Maarja raamatukogust. Siis ma muudkui lugesin ja lugesin. Õhtuti mul kaua üleval olla ei lubatud, sest siis meil veel elektrit polnud. Ja ma pidin raamatuid lugema petrooleumilambi valgusel. Ja ema ei lubanud mul väga kaua üleval ka olla, tuli minu tuppa ja ütles, et kustuta nüüd tuli ära ja heida kohe magama. Ja siis, kui ema toast ära läks siis mina lugesin ikkagi salaja. Lugesin teki all taskulambi valgusel, kuni ma siis lõpuks magama jäin. Ja nägin unes kõiki muinasjutte korraga. Ja nüüd loen ma ka väga palju raamatuid. Ainult et mitte ainult nii väga palju muinasjutte. Mõnes jutte loen ma ainult siis, kui väike ennu minu lapselaps õhtul ütleb, et vanaema loeb mulle juttu ka. Ja siis me muudkui loen ja loen ja loen, et elasid kord eite-taati. Neile oli kolm poega. Esimene poeg oli suur ja tugev. Ta oli näost valge nagu lumi ja teda hüüti lumi valgukeseks. Lumivalguke. Seal oli kolm põrsakest. Ei, ei olnud. Kolm poega oli. Oot, kuhu ma jäingi. Ühel oli kolm siga. Täpselt nii. Nuhnufjanov, Nov. Noorim neist oli lollike. Ta võttis paha aimamata võõrasema käest õuna ja hammustas selle peale läks hundil viha pärast silmade ees mustaks. Aga ei, vaenus ka, ütles, et sellest pole midagi. Istus ahjule, sõitis lohet otsima. Pöialpoisid leidsid ta surnuna lamamas. Nad tõite oma majja ja panid voodile lamama. Hunt tõmbas kopsud õhku täis ja puhus maja ümbermajakesest tuli välja Paaba ja ka ja küsis, et kes siin kolistab. Pöialpoisid, panid ta kristall kirstu ja kandsite kaugele mäe gurusse. Nüüd otsustas hunt koputada ja kavalusega sisse pääseda. Nii kui vanus ka seda nägi, haaras ta maast muna jobiidistas puruks. Prints oli nähtust vapustatud ja hunt ronis korstna otsa. Lohe pööritas imestunud silmi. Prints kummardas ja suudles teda hellalt huultele. Nüüd hüppas hunt pea ees korstnasse. Ivaenuska tõmbas mõõga lohe, sülitas tuld. Lumivalgeke köhis õunatüki kurgust välja ja vaatas imestunult ringi. Hirmsa mürtsuga kukkus hunt katlasse, lohe sülitas tuld. Prints võttis tal käest kinni ja ütles. Tule mulle naiseks, hunt oleks peaaegu minestanud. Ta lendas nagu rakett korstnast välja ja põgenes nagu jalad võtsid. Ivanusca võttis viimase jõu kokku ja raius koletised tükkideks. Prints võttis ta selle viis kuningalossi. Kuningas oli rõõmu pärast käsi kokku, aga võõrasema ehmatas hirmsasti ära. Nii, Nifyanoff palusid tema käest vabandust. Ivanov lõi käega, istus ahjule ja sõitis koju pimedas metsas, kiskusid metslamata tükkideks. Kui nad surnud ei ole, siis elavad nad edasi. Ja järsku küsis väike eino, et vanema kas sa tahad mulle veel midagi lugeda või võin ma juba magama jääda. Nii et poisid ja tüdrukud peame sõpradest lugu ja ma tahan teile öelda, et Tuglase väikesest Illimarist ertin Sohvi sõnadega hoiame ka kokku ja mõtleme teineteisest head. Siis läheb kõik hästi.