Muusikalises tunnis kordame täna mitmete kuulajate soovil Avo Hirvesoo koostatud saadet õhtu Kariljoniga. Kui vanad on kellad millal asendasid kellad lokku laudi või eksisteerisid nad samaaegselt maailma eri otstes. Nii kuidas hõlmutasid olud, millised olid oskused või kättesaadavad materjalid tänapäevases kõnepruugis, milline oli kusagil tehnoloogiline arenguaste karil joon, see kellamängude vanim ja tänaseni oma pidulikuses suursuguse vabaõhumuusikariist on aga endiselt olemas. Ja on meie sajandil teinud suuri edusamme nii oma levikus kui mänguvõimalustes kallioonidest täna juttu vesta mägi. Kuna meie saadetes ja eestikeelsetes allikates üldse on Karelioonidest olnud väga vähe teavet, siis tehke pisut ülevaatelist juttu. Kõigepealt nimetus karil, joon päritolust. See on prantsuspärane termin, mis tähendab algselt kolm heli või kolmikheli et mitte segi ajada mõistega kolmkõla juba üheksandal sajandil teateid lihtsamate meloodiate esitamisest tornikellade abil, kusjuures igal sellisel meloodial oli ka oma informatsiooni sisaldav tähendus. Ka siis näiteks teatati, et kuningas on saabumas või informeeriti vaenlase ilmumisest maale või midagi taolist. No me teame, et ka Eestimaa torni kelladel on läbi aegade olnud omad varjundid, pulmakellad, surmakellad, hädakellad, rõõmukellad, jõulukellad, kellalööja on meilgi olnud ikka üks tähtsamaid küla tegelasi, üks emotsionaalsemaid külakogukonna liikmeid. Sest eks siingi vajas iga oluline sündmus teatamist üle kihelkonna. Ja kelle mees oli siis see, kes selle Ta realiseeris vastava emotsionaalsusega kellalöökide sagedusega ja heliintensiivsusega. Nii et teade ikka õiges tähenduses pärale jõuaks ja hinge poeks. Nii et otsi lugudel liblegi polnud mitte ainult parandamatu alkohoolik ja viinanina, vaid eelkõige väga emotsionaalne, õrna hingega ja tundlik natuur, sest ka iga üksik küla Kell ojas õrna käsitsemist. Räägitakse, et kui meister kella valab olata selle sisse ka hinge. Kuigi Eestimaa ja Liivimaa kirikutornides oli juba ammu sadu ilusaid kelli ei ole meil olnud kusagil ainsatki kariljooni. Ka õigeusu kirikutes mitte, kuigi neis on kellade aeru suurem kui luteri kirikutes ja nende helistamine. Vahestki meenutab lihtsamaid motiivikesi. Õigeusu pühade kellamängud on aga terve teadus, milles seekord paraku mööda libiseme. Kuid üks näide siiski nõndanimetatud igapäevakelladest või tööpäevakelladest. Ja kui palju luuletusi on kelladest vist küll kõigil maailma rahvastel ja nagu hea kuulaja isegi teab, pole meilgi kellasid ülistavatest luuleridades puudu. Seda kella luuletan omakorda vihistatudki ja nii on välja kujunenud terve suur loomingu liik, millele meil pole õieti veel konkreetset nimegi suudetud panna. Terminite osas oleme tõepoolest tagasihoidlikud, aga see selleks 15. sajandi Euroopas hakatega Kelly tornidesse paigutama juba järjekindlalt. Ja mitte ainult kirikutornidesse, vaid ka päris ilmalike hoonete tornidesse. Ja kui samadesse tornidesse ilmusid aja näit, tead siis tähistasid neil täis ja pooltundide kätte jõudmist samuti kellalöögid. Siit siis ka eesti keeles sama nimetus nii heliseval kellal kui aja näitajal. Ja kas pole kummaline, et isegi elektroonilist aja näit tead seda, mis vahest piisubja unistab, mõnda meloodiat nimetame eesti keeles samuti kellaks kuigi algse kellaga pole tal küll kõige vähematki pistmist. Tekstiilikombinaati ei hüüa ju lammasteks ja traktorid hobusteks. Aga mõnede tarbeesemetega on vaata et Justi. Aga see päris kell, see helisev kubisev kandev ja müstiline see elab oma elu kõigele vaatamata edasi ega lase ennast millegagi häirida. Ja sedagi kella on aegade jooksul püütud moderniseerida. Näiteks seitsme 70. sajandil ehitati Saksamaal nõndanimetatud Kella klavereid, mida muide, hiljem isegi suures muusikas kasutati näiteks Endel oma oratooriumi Saul. Vanimad kariljoonidega kellatornid on aga teada Flandria east juba 15.-st sajandist. Ja nagu siis, nii, on nad ka nüüd suurimad muusikainstrumendid terves maailmas. Mahult vajavad nad rohkem ruumi kui orelit. Aga kaaluliselt, no mõelge ise. Ottawa raekoja Kernad kellatornis on näiteks 53 kella, milles suurim, suure oktavi nii kaalub ei rohkem ega vähem kui 10 tonni ja 160 kilo. Võrdluseks olgu sama karidiooni väiksem. Kell teise oktavi la kaalub vaid neli ja pool kilo. Ainuüksi selle kariljooni kellad kokku kaaluvad niisiis mitusada tonni. Lisaks veel kogu muu mehhanismide süsteem, plokid, ülekanded mängupult, tõepoolest kõril joonist suuremat pillimaailmas ei ole. Miks me siis ikkagi täna kelladest Karinioonides nii palju räägime? Nagu öeldud Eestis Kall joone pole ega ole olnudki. Lähim teadaolev asub Kaunases. Kuuldavasti kavandab Leningradi linnavalitsuses omale midagi taolist teotada. Aga see on kõik tulevikumuusika. Meie meenutame karil joon aga seepärast, et vähemalt kaks eestlast on maailmas nendega kõige vahetumalt seoses üks heliloojana, teine kariljooni kunstnikuna, üks Kanadas, teine Austraalias. Ja just tänu viimasele on ka eesti rahvamuusika kariljoonil kõlanud. Äsjakuuldud karil joon asub kanderras Austraalia pealinna imekaunil, park saarekesel ja seda hooldab ning mängib eestlanna Astrid poolar romandi tänavu viiekümneseks saav kena ja nooruslik ta. Oma muusikalise hariduse on ta saanud tervenisti Austraalia ülikoolides piss nimelt organistiks Sydney konservatooriumis ja ülikoolis. Mõnda aega ta töötaski organistina Sydneys, juhatas ka sealsete eestlaste koore. Siis aga sai 1985. aastal kutse asuda kämperasse linnavalitsuse teenistusse kariljoni mängijana. Ta selles ametis varsti juba kuus aastat ja kes jõuakski, kui lugeda neid sadu tuhandeid, kellele ta ka regiooni helid on rõõmu valmistanud. Ja küllap on ta ka ainus, kes sellel pillil on eesti viisi lasknud heli, seda muide ka seaded on ta enda tehtud. Nüüd pisut veel mänguriistast endast. Kariljoni kellad ripuvad tornis Jon reastatud Kromaatiliselt, see tähendab, et iga kella heli erineb kõrval olevast poole tooni võrra. Kellad on ühendatud trosside ja plokkide süsteemiga mängupuldi külge. Mängupuldi klaviatuur ei sarnane aga kuigivõrd klaveri või oreli omaga. Klahvid on võrratult suuremad ja raskemini käivitatavad. Õieti on need üksteise kõrval asuvad kangid, millele tuleb vajutada või lüüa rusikaga. Nagu orelil on ka kariljonil taldmiku pedaali Stick. Siin sarnasus oreli taldnikuga ehk suuremgi. Vahe on aga selles, et kui orelitaldmiku pedaale mängitakse varbaosaga, siis kariljooni taldmiku tuleb sõna otseses mõttes tallata koguni trump pida. Nagu orelil. On siingi taldnika ühendatud madalamate kellade rida. Kariljoni mäng ongi ülalöeldust lähtuvalt üsna unikaalne tegevus. Selle mängimist pole võimalik kuidagi eelnevalt harjutada nagu organistid, seda teevad mõnikord näiteks klaveril. Sellest johtuvalt on ka häid kariljooni mängijaid maailmas üpris vähe. Vaid üksikud entusiastid. Seepärast ärge imestage, et ka järgnevas hällilaulus tuleb ette rütmilisi ebatäpsusi. Jaa, akordika nihkeid. Eelnev harjutamine on sellel pillil tõepoolest lausa võimatu. Suhtugem neisse. Ülesvõtetesse seepärast siis heatahtlikult ja mõistmisega. Ka äsjakuuldud tämber, akvarelljoon on suuinstrument. Selle valmistas inglise firma Jon tila ja Co ning koos nägusa ja moodsa torniga oli see Suurbritannia valitsuse kingitus Austraalia valitsusele sel pealinna kämbera 50.-ks aastapäevaks millist tähtpäeva tähistati üle Austraalia suure pidulikkusega. 1963. aastal. Segi kariljon koosneb 53-st kellast ja selle koguulatus on neli ja pool oktaavi suurim madalama heliga kell on oma läbimõõdult kaks meetrit ja 15 sentimeetrit ning kaalub ümmarguselt kuus tonni. Nagu enamike kariljooni kellade materjaliks on siingi vase ja inglise linna sulam vahekorras kaheksa, kahele. Pask annab kellale kõlailu inglistina kui raskem. Lisaks sellele kandvust. Oma kõla ilult ongi see üks õnnestunumaid kailjoone terves lõuna poolkeral. Kuigi palju kiidusõnu on olnud kuulda ka näiteks Sydney ülikooli kariljoni kohta. Seepärast ei saagi pill kuigivõrd vaiki olla. Ja astrid Boule romandil on tööd väga palju. Kolm korda päevas tuleb esitada tunnusviise. Pühapäeviti aga lisaks veel anda eraldi kontserte. OMA TÖÖD kämpera kariljonistina tutvustas Astrid põule romandiga 1988. aasta ESTO päevade külalistele Melbourne'is. Selleks ajaks ilmus terve kassetitäis tema poolt sisse mängitud eesti viise, mida me käesolevas saatiski kasutada tema lahkel loal. Kuna karil joon on vabaõhupill, esineb selle salvestamisel ka rida probleeme. Näiteks päeval häirivad salvestamist igasugused kõrval hääled ja linnamüra. Öösiti on küll ümbrus igati vaikne, kuid kariljooni kellade helinat võivad ohustada hoopis elanik. Kõike ei lase neil magada. Nii tuleb salvestusi teha ikkagi päeval ja mitte hoolida kõikvõimalikest lisahäältest, mis sellega kaasnevad. Nii on ja oli ka sellel kassetil kuulda mitmesuguseid kõrval hääli, mis näiteks stuudiotingimustes olnuks välditavad. Kuid mis teha karil joone stuudiotesse ei saa tuua kohe kuidagi. Kuigi nüüd juba kuus aastat on astet Pouller romandi olnud kämberage religiooniga seotud peab ta ennast ise veel algajaks. Sestap kasutada igat võimalust, et ennast täiendada mõne silmapaistva kariline Eesti juures. Ja nii teatas aga hiljuti, et lähen Uus-Meremaale Wellingtoni, kus ma teen ühe lühikese, aga väga intensiivse kariljooni kursuse õpetaja antimoti ööd, kes on Uus-Meremaa riiklikella mängija ja üks maailma kõige parem mängijatest ja õpetajatest. Lood on temalt palju õppida. Head kariljoni mängivad peavad reeglina taipama üsna paljuga füüsikast. Nad peavad tundma materjalide helilisi omadusi. Nii on neil vägagi oluline teada tunda oma kariljoni iga kella ülenellide ridu nende kandvust ja sobivust akordikasse mitte teades, tundes seda ülemendid, võnkesagedusi ja intensiivsust võib pealtnäha puhtana ja hea külalisena esitatav akord osutada lausa dissoneerivaks ja kõlavalt üsnagi kasimatuks. Mitte ühegi teise pilli juures ei kohteme nii kuuldavaid oht just ülemhelidest tingituna, kui siin. Neist ohtudest polnud vabad ka meie senised näited. Samuti. Nüüd aga ka pisut tipp kariljonisti poolt mängitud muusikat lihtsalt võrdluseks ja tõestuseks eelnevale jutule, et see on siiski päris tõeline muusikariist ja täiesti professionaalselt käsitletav. Jutt on Ottawa kariljooni kunstnikust koodonnas Latarist ja tema osast algupäraste kariljooni teoste tekkest Kanada muusikasse. Nojaa, ning eestlase Jaan Erik Järvlepp ausas selles kord on Zlatan ise on noormees sündinud 1950. aastal Torontos. Jaan hetkel nimekaim karilianist terves Põhja-Ameerikas. Ta on ka ainus kastroleeriv kariljonist, kes eriti pidulikel puhkudel või tähtpäevadel esineb tuhandetele näiteks Niagara kose kõrval oleva kellatorni kariljoonil. Neid, kelle teil on õnnestunud seda kuulda või olla seal on pannud tähele, kui orgaaniliselt, seal kellamängu helkivaid sulavad, kose kohinasse luues omamoodi unustamatu pildi võimsale visuaalsele elamusele. Üle kogu Kanada on teada vähemalt viis karil jooni. Ja kõik nad on hetkel Gordon Slateri ja ta arvukate õpilaste hoole all. Parim karil joon asub siiski pealinnas Ottawas ja see on konstrueeritud põhjalikult 1982. aastal sedasama kordantslatele ideede järgi. Kuid nagu öeldud, huvitab meid Eesti osa Kanada karidiooni kunstis ja see on täiesti soliidselt olemas. Nimelt korraldas Kanada valitsus pärast Ottawa kariljooni rekonstrueerimist võistluse uute teoste saamiseks. Sellele pillile tõi tulevad laekunud hulgaliselt, sest treemjadki olid soliidsed. Võitjaks tuli tookord ei keegi muu kui Eesti noormees Jaan Erik Järvlepp kelle õhtu, muusika ja hommikumuusika võitsid konkursi. Hiljem lisandusid neile järv Lepalt juba siht ilmis töödena veel ka pealelõunamuusika ja öömus. Jan Erik Järvlepp on Kodonslateri ja kaaslane ja hea sõber. Viimase poolt ongi kogu nimetatud tsükkel sisse mängitud ja kannab ühistsüklina nimetust ajatsoonid. Alustagem hommikumuusikaga. Jaan Erik Järvlepp on Kanadas sündinud eestlane ja kogu muusikalise hariduse saanud sealsetes ülikoolides. Mõistagi pole kariljoonile loodud muusika peamiseks tööks kaugel sellest kuid ka muusika kariljoonile on tal loodud sügava pillivõimaluste tundmisega ja kogu kellade hinge mõistvalt. Ta loominguline ampluaa on märksa laiem ja kui ehk mõned raadiokuulajad mäletavad ühte mullust saadet, mis otseselt oli pühendatud temale, siis peaks olema käesolev lihtsalt toonasele pildile. Meeldivaks lisandiks. Lisage me siinkohal vaided, Jaan Eerik järv lõpp on kõigepealt sellist kirjutanud tšellole siis orkestrile ja väga paljudele kammerinstrumentidele ja ansamblitele. Küll on neis aga üks ühisjoon kõigis tugev kujutluslikus, maalisus ja psühholoogiline seisund likus ja seda joonud võime märgata ka ta kariljooni loomingus. Kas või muusikaski. Jah, kariljon on Eesti kuulajatele ikkagi ebatavaline ja üsna tundmatu Pill. Loodame, et käesolevaga saime anda siiski pisutki aimu sellest. Kariljonis on rikaste riikide rahvaste muusikariistad, sest nad maksavad väga palju. Puhtpraktiliselt võime siis ka küsida? On teda meile hetkel nii väga vajagi ja tõepoolest ehk polegi. Aga rikaste maade pealinnadesse ehitatakse neid ikka aeg-ajalt juurde. Nad täiustuvad muutuvad üha kergemini käsitsetavateks ja ka üha toredamateks sest nende ehitamisega käib kaasas arhitektuurne monument, torn, ehitus, mis on igal üksikul juhul ajastu ehituskunsti ja jõukuse peegliks. Sestap siis ehk saate algul tõstatatud küsimus, kuidas kariljooni eesti keeles nimetada on ehk liialt retooriline. Kui kõikides maailma maades on levinud karil joon, miks siis mitte ka meil? Võiks olla aga kellamäng aga see tekitaks pigem segadust, sest sellenimeline pill kuulub juba sümfooniaorkestri arsenali. Sedasama läikivate hõbedaste rippuvate torukestega pill löökpillide reas. Aga neid juba segi ajada ei tohiks. Ja üldse, kas ongi vaja hakata leiutama nime asjale, mida meil pole? Nimetatud asju, mis meil aga tõepoolest olemas on, on niigi palju. Niisiis leppigem prantsuskeelse Kariljoniga tornikellamängu üllatusena ka eesti keeles ja kuulakem veel üht sümpaatset pala Jaan Erik Järv lepaõhtu muusikat. Esitab koodon Slate jootava kariljooni peal. See palagan kõlab seal igal pühapäeval siis kui päike videvikupoole hakkab kiskuma. Ja tõestamaks, et Jaan Erik järgneb On karilloonides muul viisil innustust saanud järgmine pala see on realiseeritud juba moodsate vahenditega kompuutril. Kuid peame tõdema, et kuigi kellukesed on siin õhulisemad sest ka register on kõrgem Pole ometi saavutatud seda naturaalkelladele omast ülemhelide, kust ja müstilist kuminat. Aga otsustage ise. Jaan-Eik Järv, Lepa teos, vedelkristallid.