Ma võtan möödas sügise õhtusi Tallinna tänavaid hämarusse. Kabiini heledasti valgustatud vaateakende taga haigutavalt tühjenevad kauplused. Meretuul toob ookeanide soolast hõngu endaga kaasa ja pühib peast päevase bensiini pohmelise. Kohvikutes piinatakse viiuleid. Tramm kiunub pöörangutel taikaks pensionile, aga nooruke trollibuss ei saame kassaa käimist selgeks. Tööpäeva rutt on otsas. Kell lõikas suurte rätsepakääridega kiirustamise kanga läbi. Ja raekoja ees, kust keskpäeva igas tunnis möödub helisevatel, peentel, raudkontsadel ja pehmetes kummist tallaga tuhvel kingades küll suuri ja väikesi, küll noori ja vanu töid ja ilusaid jalgu. Ikka 12. 1000 paari tunnis on need korralt vaikne nagu muuseumis. Siin võib leida taasiseenda ja oma linna päev läbi oled sa tema tänavat pidi kihutanud nagu võõras võidusõitja. Nüüd pühid higi ja võtab prillid eest. Ah et niisugune ta siis on see Tallinn kes kannab autiitlit nagu doktorikraadi, vana talli. Mana ägoest kuulake vahend. Nii komistab raekoja kell muuseumieksponaadi paigale pretendeerivat magnetlindilt möödunud sajandite täistunde. Veel enne käisid aga linnavahid mööda pikka ja lühikest jalga Tunde vilistamas ja veelgi varem kastis Araabiast pärit maailmarändur Idris tindiklaasi hanesule ja joonistas maailmakaardile linna kolu vanud. See oli 1154. aastal. Kalevilinnus oli siis juba olemas. Olid meri ja lainete rannajoon, oli pae kahmakas, Lasnanadi ja Toompea oli ükskõik mis nimega. Ja päike paistis ja punnis purjede all sõitsid kahe saare silma vahelt vaikses lahekääru laevad. Karjused läksid maarjamaa karjamaadel ja kaupmehed astusid randa ja lapsed rikkusid emaderinastini. Nii võiks vast viirastada unenäos kodupaiga ammune nägu. Aga sajandid sahkasid sinna mõõkadega kortse, nagu aastad inimese põski higi ja verega maalis julm kunstnike aeg oma lõuendil riivali Tallinna nägu. Mõttes on aeg nagu väärte. Keri teda edasi või keritada tagasi. Sajand või paar, see kõik on naljamäng. Minuti tegu. Minu kõrval on Tallinna peakunstnik Lydia Pettai aastast 1963. Seltsimees Pettai. Kujutlegem nüüd, et te olite sama ameti peal mõnisada aastat tagasi. Millega te oleksite võõra kaupmehes hakanud oma kodulinna kiitma? Muidugi raske on ette kujutada, mida just kiidaksin, aga kujutaksin ette linnapilti selliselt. Meie hooned ja kitsad tänavad olid veel süngemad, kui nad praegu on. Ja suurem osa kõigi hoonete ülemised korrused olid alles laod. Ladudest laskusid suured rasked kraanad, mõnikord olid kitsad tänavad täiesti kinni, nii et sealt mööda ei saanud pääseda. Muidugi oli ka huvitavaid momenti linna elus. Linna ümbruses olid väikesed puhkelossikesed ümbritsetud parkidega nagu tänapäevanigi, meil on säilinud väikesed aiakesed Löwenruh ja teised samuti linnainimesed käisid puhkamas väljaspool linna. Väga tuntud puhkealaks oli siis Veskimets, sinna sõideti hobustega välja, kaasas olid muidugi toidumoonad. Seal siis maandud tyhja veedeti terve perega mõnusalt. Pühapäeva muidugi, mis omal ajal huvi pakkus, oli Tallinna sadam. No ka oma olemasolule on Tallinn tänu võlgu heale mugavale sadamale. Kujutan ette, et pikka tänavat mööda rannaväravast läbi laskudes oli pilt. Ma usun, et palju huvitavam kui praegu. Sellepärast ei olnud vees suuri elektrijaamahooneid ja teisi laohooneid, mis vaadet sellele sadamale varjasid. See oli kindlasti põnev, kuid kujutleme, nüüd tuleb talv ja te peate veetma kuus-seitse kuud selles pimedas niiskes kõledas kambris. Ja kui nüüd küsida teie käest, kas te oleksite ise tahtnud niisuguses linnas elada, teades, et on siiski olemas niisugused linnad nagu näiteks praegu. Kahtlemata ei oleks tahtnud, sellepärast, et need sünged kivimüürid, need suured laohoonet, mis ümbritsesid meie maju ja olid nende ülemistel korrustel neetika, andsid ennast tunda ja ma kujutan ette, et näiteks ikkagi kui seal kasvasid lapsed, nad olid kindlasti näost kõik kahvatud ja kõhnad, sellepärast et valgust ja päikest ja õhku pääses ikka vanasse linna üsna vähe. Pealegi olid linnaväravat, olid öösiti kinni ja kuidagi kõle ja umbne, oli see linn tol ajal? Aja küünarpuu on nagu mink naise näol. Petlik kuigi tipp kauniks. Sajandite tagant on võimatu ka mõõtete köögis minevikus tõetruud ettekujutust saada. On vaja selle aja inimesena pilgu kõrtsi, et õige aroom pähe lööks. Kuid palun, keerake kroonikaraamatute koltunud lehekülgi. Isegi nende huvisevas kollases küünlatuleleegis Kergastub varjude vahelt valgust. See on tuluke, latern teekäija käes, vanas Tallinnas. Kirjutati aastanumber 1800 vana Tallinn, mina ühes võib-olla tänaseni säilinud vanas kivikolossis istus kamina juures tamme, seal laua ääres. Saksa ajaloolane, valgustaja Johann Christoph Petri ja kirjutas oma sõbrale kirja Tallinnast. Sirgeid tänavaid on Tallinnas ainult kaks nimelt Viru ja Vene tänav. Ülejäänud on kõik kõverad ja käänulised. Jalutuskäigul sõõri ümber linna ei paista silmade ja ühtki rõõmustavat asja. Ühel pool laialdased eeslinnad, mis seisavad koos Armitutest puumajadest, mille katused üpris hõredad. Teisel küljel tõusevad kõrgete vallide Taka katused ja tornitipud kõrgusse. Ja sinnapoole pööratakse pilku üksnes sellepärast, et vallidel kasvava rohurohelise värviga silmi kosutada ei ainudki. Poeesia piiska Tallinna minevikku näos. Kunagine otstarbearhitektuur on alles sajandite pärast meie fantaasias küttestavuse lakikorra peale saanud. Sest praegu palun väga. Noored jalutavad kaevamas termosilmast kiisale, elektripirn joonistab nendes siluetis märjale tänavakivile sümpaatset siluetti. Nad uitavad meeleldi vanalinnas, sest minevikku, müüride rõhust enda ümber tundes on magus teada, et nurga taga on tänapäev, taksopeatus, kohvik ja perekonnaseisuaktide büroo. Toomas keerabki juuksudes kanna pealt ringi ja vaatab nüüd teisele poole. Kolme silmapaari all peavad toimuma ainult juriidilised. Mosfilmi Lenfilmi kinomehi ja turiste meelitab Tallinna minevikku nägu. Kui palju on lõppenud suve jooksul sellest nendega juttu puhutud mida meie ise iga päev ei märkagi, on neile eksootiline jutustus. On kuuvalge jaanuari õhtu. Kraadiklaas on miinus 15 lähedal kõhklema jäänud. Äkki ilmub öös nagu Victor Hugo sulega visandatud pilt. Suurde kõrgesse, kusagile tähistaeva kuldnaelte ja ähmase maa vahele riputatud ebatõeline linn pudeneb siluetti, teks. Linnuse torni sünge esile purse. Kindluse müürisaktid. Ühe torni matsakas barokkdiiler. Kreekakatoliku pühakojas siluetis klassikalised fassaadid, lumised katused, pilkasid müürid, üksiku lambi silm mingi tondilossiaknal. Ja kogu too Eestimaapinda materdab tohutu lasu Taani torne, saksa kirikuid, Rootsi bastione ja veresibulaid saabub ühel ilusal päeval kevadega maale. Kuldaväärt sõnad, kuigi neid kirja pannes ei tundnud autor veel seda imedemaad. See on ammu loodud laul. Võit 1944. aasta septembripäeval. Niisiis tänavu 19 aasta eest, kui seda laulu põrutasid meestes ülemiks koju kihutavate tankide turjal omandas ta uue sisu. Esialgu oli kõige kaunim linn kõige kaunim ainult laulus. Septembrikuu madala taeva all keerutasid suitsu Koonlaid ahervaret. See oli sarviline sõja kurat, kes tuhkunud kodudes sütel oma kakke soojendas. Sellel ajal kui 6126 elumaja korstna tõmbid, nagu asustavad naised, sõra süüdistasid aga kodust kaugel sõdinud meeste unistused olid jäänud nagu laul. Ja iha kaunima linnu järele. Surus relva asemel peos, algul labida siiski ellu. Kui vanad olite seltsimees Pettai, kui lõppes sõda ja me saime Tallinna niisugusena nagu sõdada. Meile pärandas varemetes. Olin siis umbes paarikümneaastane. Linn mõjus küll tolle lagedale ja rusuvalt sellepärast, et terved rajoonid olid meil hävinenud sõjatules ja ka muidugi paljud meie keskuse ühiskondlikud hooned. Õnneks aga suurem osa vanalinna oli meil säilinud, mis meie linna südamikule ilmet annab. Ja väga kiiresti alustasime ka taastamistöödega. Entusiasm oli suur ja inimesed töötasid rõõmuga sellepärast, et nad teadsid, et see kodulinnale väga palju juurde annab. Jah, just niisugust entusiasmi oleks vaja ka tänapäevas. Paistab küll jah, et natuke nagu praegu on inimesed juba mugavamaks muutunud. Nii mõndagi annaks teha linnale ka samuti praegu ühiskondlikus korras. Ja kaal peab ütlema, et nüüd juba vähesema vaevaga, sellepärast et neil on abiks praegu tehnika. Kas teie ise olete põline tallinlane, mina olen sündinud Tallinnas. Siis on just tore teiega juttu puhume, sest kõik oma lapsepõlve jooksvaid olete jooksnud siis küllap Kadriorus või nõmmel või. Nii Nõmmel kui Kadriorus mäletan väga hästi, kui ootasime niisugust suur sündmus, kui Graf Zeppelin esmakordselt üle linna lendas. Olime kõik siis linnatänavatel ja ootasime pikisilmi, lendas võrdlemisi madalalt ja suure põlinaga. Nüüd lendavad reaktiivid, me ei pane seda põrinat enam tähelegi. Loeme sissekandeid uue aja kroonikaraamatust. Enam kui 13 miljonit töötundi tegid tallinlased oma vabast ajast linna taastamisel. 213000 ruutmeetrit varemeid koristati masinateta käsitsi ja kirkade varal. Rajati 855000 ruutmeetrit parke ja muruplatse. Tui käävat. Ma Me. Ilulind. Aitäh sulle, raadiokuulaja, tallinlane, solid arstiks, kes kosmeetiku hoolitseva käega silus Arnid näolt, kelle õitsele puhkemise aeg armastuse paremad aastad seisid alles ees. Ja Lindast nutetud Ülemiste kaldal. Muistsete esivanemate koldeasemeid sirutas päikesele vastu oma Valevaidž tellingutes liikmeid kaunitar talli. Raekoja kell ei löö enam tema kuulutusteks ei ole otsest vajadust. Sest kolme sadatuhat tallinlast kutsuvat tööle nende randmel tiksuvad ajamõõtjad. Kalydia Pettai, Tallinna peakunstnik, nagu teinekord juba nimetasime ruttab igal hommikul selle tiksamises saatel oma tööle. Missugune see linna peakunstniku töö võiks olla? Käies siia ja sinna lauluviis suus lilli ja värve jagada? Nagu üle opereti lavaelust läbi tantsisklema ta kohe ei. See on päris raske amet ja selleks, et ilu luua, pead tegelema üsnagi proosaliste töödega. Kõik, mis meil areneb, kõik, mis meil linnas ehitatakse, kõik, mis meil kasvab. Otsekohe mõjutab ta linna ilmet ja peab ütlema, et väga paljude aladega on kokkupuutumist uskumatult paljudega. Nii on meie praegu arenev tööstus, uued ehitusrajoonid samuti ehitatav ja rekonstrueeriti linna transpordivõrk. Kõik ta mõjutab linna ilmet ja paratamatult siin on terve rida päris proosalisi probleeme, mille peale tuleb mõelda ka paralleelselt linna ilme ja lillede. Kasvõi vanad kuurilobudikud, mis on visad püsima. Võrdluseks tehakse neid ka juurde. Nii näiteks meie kaasaegsed ilusad sõidukit, valged ja pabedalt. Ka nendele ehitatakse niisugusi, armetuid pugevica ümber, et lausa häbi on. Ja eks tagahoovi tegi probleem on endiselt aktuaalne küll oma sibulapeenarde kõrgete plankaedade küll lihtsalt korrastamata prügihunnikutega kahtlema. Ta on neid momente päris palju, kuid siiski peab ütlema, et viimasel ajal nagu on nagu jää sulanud selles osas ja väga paljud maja kollektiivid on aktiivselt hakanud mõtlema ja kaasa aitama oma koduümbruse kaunistamisele. Suvel, eriti tähtis on ju, et linnalt värvirõõmus, siingi peate teie vahele segama, aitama nõu andma, kurjustama. Noh, värvide osas muidugi ka sellised asjad nagu näiteks meie liiklusmärgid, nende postid, nende alused olid alles hiljuti meil alles kõik mustvalged, no teadagi, valge läheb kah, tahmub, läheb halliks ja pilt oli võrdlemisi sünge. Nüüd on aga need ringi värvitud punase kollaseks, Punase valgeks ja isegi niisugused väiksed detailid annavad päris palju linnale juurde. Tõsi küll, need punakollased liiklusmärkide tulbad, see oli omamoodi revolutsioon minu meelest värvide kasutamisel meie linnas. Kas see oli tegelikult väga lihtne moment, ükskõik nagunii need värviti nagu nimed ajuti vahetati, rekonstrueeriti, aga lihtsalt keegi ei tulnud selle peale, et võiks nagu natuke rõõmsamalt neid värvida. Heale mõttele peab, jah, tulemus on kõige-kõige raskem alati. Ja edasi juba teie võitlusvärvilise asfaldi eest. Siiani ei ole andnud tulemusi kahjuks. Küll aga on juba räägitud ja arutatud mitmel korral seda küsimust, et tahaks asfaldi asemel hoopiski näha plaate nii näiteks betoonplaate sil kaltsiit, plaate, katseid on tehtud juba nii, näeme männikusele kaltsiidi tehase juures Siligaldsiidist, kõnniteed. Väga vastupidav, väga nägus, heledavärviline. Kahjuks aga ei ole levinentse kaugemale veel ja loodame, et lähemat aastat toovad siin ka selles osas revolutsiooni. Ja aitäh ütlevad mitte ainult need, kelle kingakontsad suvel jäävad tulisesse asfalti kinni, nii nagu varese nakk tõrvasel katusel, vaid juba lihtsalt ilumeelel. Ka ilumeel, et tohutult annab juurde hiljuti oli mul juhus külastada Läti kuurordilinna keemerit, seal oli üks nõupidamine kuradid haljastuse kohta ja peab ütlema, et selle keemeri suure raviasutusse ilme on tohutult muutunud just selle tõttu, et kogu see parterr tehtud plaatidega üle ja mitte harilike betoonplaatidega, vaid osa plaate on kaetud veel niisuguste värviliste merekivikestega ja mõjub äärmiselt pidulikult hästi. Millele võlgneb Tallinn tänu, et me teda nii kauniks ja ilusaks linnaks peame mitte ainult meie ise, vaid ka meie külalist. No kahtlemata linna geograafilise asendile oleme tänu võlgu. Sellepärast et Tallinna lahe kontuurid terve rida toredaid haljasalasi samuti ilusat linnaäärsed rannad, Lasnamäenõlv, Toompea nõlv. Need on kõik niisugused ainulaadsed momendid, mida igal linnal võib-olla tõesti kasutada ei ole. Kui me aga oskuslikult neid kõiki momente, kasutame luumenit õigeid vaateid maastikule, säilitame kõik haljasalad. Samuti kasutame hästi vaateid merele. Siis muidugi me saavutame üsna palju ja tõesti turistidele, kes võib-olla Sisemaal elavad ja esmakordselt mereäärsesse linna pääsevad see võib tõesti mõjuda niimoodi, isegi väga üllatavalt hästi. Jah, meenub kohtumistest eriti tsehhi sõpradega. Et nad alati on lihtsalt hämmeldunud, kui nad esimest korda seisavad meie mere kaldal, olgu siis Russalka juures, Pirital ja lahkumise juhtuks, on ikka, et võtaks killukese teie merd endaga kaasa meie mägede keskel? Kahtlemata see on ikka tõesti väga suur voorus elada mereäärses linnas, kus üks pool horisonti on alati vaba ja mida ei ole ka võimalik hoonestada. Mõttes kangastub üks hilissuveõhtu. Me tulime jahtidega Paljassaare tagant Pirita jõesuu peale. Meie selja taga oli äike juba merre läinud, ennast jahutama. Videvik vedas linnale unekangast, tegi tuult, mis meiegi purjed pinevil hoidis. Siis kurgan ta avaneski oma Kadriorupoolse paraadi küljega meie pilkudele. Nagu tuliste nööpnõelapeade rivi tuumade tornide katusekiivritega öö sinisel sameti padjal kopli Toompea ja Pirita. Randa pidi ronis autode rivi nagu jaaniusside rongkäik merivälja poole. Öö pehmendab argipäevased kontrastid. Kraana torn kasvab taevani nagu muistsete laevade topseleid. Ja elamused sünnivad põhjatutena nagu ookean. Niisugusena on säilinud see minugi mälestus. Kuratlikult ilus linn kutsub nagu sireen koori või paljaks tüpa pea ees suve soojadesse lainetesse ja uju esimese tule peale, kus sind kindlasti oodatakse. Kui see pole just endale üksikupõlve tõotanud laternapost. Niisugune on tänase Tallinna nägu hämaral suveööl, mere poolt vaadatuna. Aga Patkuli trepilt või Viru väravamäelt on tald jälle teine pale. Mis rõõmustab peakunstnikusilmaga heleda päikesepaistel? Küllap parkide rohelus, kuus sügis juba esimest kulda pillanud. Tallinn peab ütlema on võrdlemisi rikas haljasalade poolest kuid tänapäeva haljastuse mõiste ei piirdu ainult linna kontuuridega. Meil on küll, me teame väga uhkeid haljasalasi, on vana Toompea ümbruses on väga häid parke. Kuid kui me jälgime näiteks laupäeva õhtuti ka pühapäeviti haljasalasid, siis enam ei kasuta inimesed neid nii tihedalt kui vanasti. Põhjuseks muidugi on me arenenud transpordivahendid ja iga linlane, kui tal vähegi rohkem aega on, sõidab linnast välja. Ja nii oma linna haljastuse mõistesse olimegi nüüd mahutanud linna haljasvööndi rajamise mõiste. Selleks on praegu loodud linna haljasvööndi metsamajand. Siin metsamajanduslikud tööd ei käi enam nii tavaliste metsamajanduse printsiipide alusel, et raieiga 20 aasta tagant ja kuidas need seal käivat sirget metsasihid vaid siin majandatakse seda haljastust. Hoopis teisiti on mõeldud linna haljasvööndi rajada lähema 10 aasta jooksul. Umbes nii 6000 hektarit uut metsa ja see mets ei rajata mitte enam harilikul printsiibil. Nii näiteks okaspuumetsa taustal istutatakse gruppidena valgeid heledaid kaski. Kohati võib-olla loome puhta liidilisi gaasikuid kuusikuid. Samuti ei istutada seda metsa täitsa umbselt ühtsemassiivina, vaid sisse jäetakse üksikud avarad väljad, mis võib olla tulevikus, on mõeldav kasutada massmängude väljakutena ja väljasõidupuhkekohtadena. Linna välisilme ei ole dekoratsioon ilus kübar või kaelakee, nagu ütleb Tallinna peaarhitekt Bruns. Linna esteetiline ilme. Tema nägusus mõjustab iga tund iga minut inimeste meeleolu. Kujutlege, linnud aina kasvavad, inimesed aga sünnivad, käivad koolis, korjavad kastaneid, lähevad tööle, saavad vanaks, uitavad pensionipäevil uuesti lapsepõlvepargiteedel ja surevad siis. Seda kõike selles samas linnas. Linnad on miljonitele koduks, töökohaks ja puhkepaigaks. Sellepärast peavadki nad nägusad olema. Et vanade müüride sajandite raskus ei rõhuks rinda. Et pilvesse pürgivat kivi kasarmud ei tekitaks troostitu tuju. Et bensiiniving ei sööks kops nagu koi vanu seinapalke siis sünnib ka kivide vahel töölusti ja elurõõmuõis. Ma mõtlen, et kui igaüks võtab kodulinna kaunistamiseks südameasjaks nii nagu pärast sõda võtsime varemete kõrvaldamise siis on homse Tallinna nägu tänase näost veelgi veetleva. Kuid missugune, mida arvate teie seitsmest Pettai, missugune on Tallinna nägu, ütleme, 10 20 aasta pärast? Kujutan ette, et meie uued elamurajoonid nii Mustamäe, Lasnamäe on juba kujunenud heakorrastatud elamurajoonid, eks. Samuti on vanalinnast kadunud enamus meie vanu väikseid puumaju neid asendavat avarate akendega suured uued elamud kui ka ühiskondlikud hooned ja ka väljakud ja magistraalid muutuvad avaramaks. Sellepärast et nagu me nägime, Pärnu maantee alles hiljuti oli meil seal terve rida hurtsikud. Ja praegu nad on kõrvaldatud ja samuti kõrvaldatakse need hurtsikud ka teistelt magistraalidel. Ja linnasiluett muutub hoonete kõrguse muutumisega. Linnasiluett ja loodame linna siluetti, tuleb juurde uusi silueti täiendavaid tippe ja nimelt kui hoonestatakse meie Lasnamäe elamurajoon, sinna on ette nähtud terve rida kõrghooned just kõige kõrgematesse tippudesse, mis peaksid eriti rikastama linna siluetti. Samuti ka meie praegused uued elamurajoonid nagu Mustamäe ja Pelgurand, ka sinna on ette nähtud terve rida niisugusi kõrgemaid hooneid, üheksa 14 korruselised punkt maju, mis annavad linna siluetti kahtlemata oma uudse ilme. Iluvihane nagu vanad majad, pargid kasvavad kaunimaks, nii nagu vein käärib. Kangemaks. Kordistutas Peeter esimene Kadriorgu noored tammed. Need pakuvad varju veel kommunismi ajal. Jalutajalegi. Kes tänase eest hoolt kannab, kannab hoolt ka homse ees. Inimene on lootusetult uudishimulik. Missugune võiks olla see homse Tallinna pale. Suvistel õhtutundidel jäägu vanalinna sega tühjaks. Mööda kaasaegselt laiu magistraale kihutavad Ekspressid teid veerand tunniga Laulasmaa laulvate liivadele või põhjarannikukaunitesse paikadesse. Mustamäe rokal maare. Lasnamäe elamurajoone palistab kümnete tuhandete hektarite suurune metsapark. Teete akna lahti ja tuul toob teile kamalute viisi kosutavat aroomirohu ja lillede lõhna. Otsekui elaksite oma vanaisade vanaemade kunagistes maakodudes, kus õuemurul õitses ja lõhnas uimustav. Kummel andestust, sõbrad, kuid vaadakem ka kellaaeg on mõtete pilvedelt taas laskuda tagasi Tallinna üles songitud tänavas hiljutisele kus iga kuu mõni takso Morotellie, kus Endla tänava viadukt ehitatakse hirmuga nagu legendi järgi linna. Et kui saab valmis, laseb Ülemiste vanake veed peale. Ja kust tsirkus seisab ikka veel Teaduste Akadeemia kunstiinstituudi ja meie kõige kaunima jalutuspaiga Lenini puiestee külje all. Palju on veel teha väga palju. Ja paljudel on ka veel lapsevitsu vaja. Mõnelegi südametunnistusele peaks käima auruhaamriga koputamas. Täna püüdsime teist teed möödakäija rohkem linnukeeltega meelitada. Ma loodan, et sellest pisutki tulu oli. Ja kui ei olnud, eks siis järgmine kord sakutame turjast, keda vaja. Nüüd aga hüvasti. Me läheme koju läbi õhtuse linna päeva rutan kustunud. Me näeme oma kodulinna hoopis uue pilguga. Näeme tema eilset tänast ja homset nägu. Ja me usume, et homme on ta tänasest palju kauni. Sest ta on ju meieni.