Tere päevast ja kaunist hommikut, päike sirab taevas. Õudne kaamos on ilmselt mõneks ajaks taandanud. Me ei tea, mis suunas ilm liigub kas kevade poole või, või talv siiski näitab veel ka oma nägu. Aga seda me kõik näeme, aga mitte sellest, ma ei tulnud siia rääkima, me tulime täna siia arutlema Eesti siseja ja maailma välispoliitika üle. Ja täna teenivad siis rahvast Neeme Korv, Postimehe arvamustoimetuse juhataja Krister Paris, Eesti Päevalehe arvamustoimetaja ning Peeter Kaldre. ERR-ist seekord saatejuhi rollis. Teemasid meil täna nagu, nagu ikka selles saates jagub. Ja eriti jagub neid välismaa poole pealt. Lühidalt, markeerime ära, millest me täna räägime. Ehk siis kõige olulisem on kindlasti see sündmus, mis toimus eile. Ehk Ameerika Ühendriigid said endale Kuue presidendi arvult 45. toimus väga uhke ametisse vannutamise tseremoonia ja trump pidas ka oma esimese kõne presidendina. Aga veel räägime asjast, mis puudutab kindlasti ka meid, nii nagu Ameerika Ühendriigid on siis see, et Suurbritannia peaminister Theresa May esines kõnega, kus ta siis tõi välja need põhimõtted, mille alusel Suurbritannia lahkub Euroopast liidust ehk siis Brexiti teema. Ja Eesti sisepoliitikas. Pensionisüsteemi kavandatavast reformist. Räägime ja arutleme selle üle, et kas me oleme saanud endale sellise koalitsiooni, kes armastab selliste keeldude-käskude piirangute, mis iganes poliitikat harrastada. Ja kui saate lõpuks aega jääb, siis laskume natukeseks ajaks võib-olla ka minevikku, mis annab siirdeka praeguseks ajaks, ehk siis räägime Konstantin Pätsi rollist Eesti ajaloos, aga alustame Ameerika ühendriikidest. No ma ei tea, kas te vaatasite seda tseremooniat, mis eile tegelikult päev otsa ju kestis ja CNN ja BBC kütsid seda otse üle, mis siis päädis pompöössus ametisse vannutamise kaja trumpi kõnega, mina Trumpi ametisse vannutamise kõneta ja muuhulgas CNNi või BBC Vaide alfa siirast suht juhuslikult, Andres Ira oli väga huvitav selline. Kuskile Tõugu trikke krae trikkide pani alla siis ka väikese kastikese, kus näidati ka natuke meeleavalduse ja kõike muud, mis samal ajal käisid. Ja täpselt samal hetkel, kui trump lõpetas enda vande andmise, ilmus kastikesse loosung spasibo Putini nano. Mina ei vaadanud seda otseülekannet. Ma küll vaatasin õhtul mingisugust jah, mingit lõiku, aga mitte mitte täielikult, küll aga hommikul võtsin lahti arvuti Washington Posti koduleheküljele ja lugesin läbi selle kõne üldse praeguse aja maailmas, võib-olla üks, üks kõige tähtsamaid asju muutuma siia saatesse tulin, siis ma mõtlesin, et ühte asja ma tahaksin kindlasti öelda ka meie kolleegidele ajakirjanikele, siin Eestis. Et kui Me kujundame seisukohta mingite asjade osas, siis tegelikult me peaks töötama algtekstidega. Me oleme mitu korda oleme näinud seda, kuidas me saame kõrvetada selle sellepärast, et tekib tohutult palju arvamusi, tohutu laviin, igasuguseid, igasuguseid asju. Ja hea küll, need on väga tähtsad ja toredad, aga selleks, et me ikkagi saaksime orienteeruda, me peame tutvuma ikkagi päris algtekstiga. Tegelikult soovitaks tegelikult ka köigil kõigil seda ise lugeda, enne kui, enne, kui me säästame sinna sotsiaalmeedia võrgustiku neid asju kommenteerima, et et see, mitte et see, see, et see pilt oleks nagu dramaatilised, teistsugune, aga lihtsalt see, see, et on, on kindel, et siis me räägime nagu, nagu ühest asjast. Sa näitad, ei, Alo Lõhmuse, kui ta kirjeldas vaata intervjuud, kus ta ütles, et nato Oksoleid oskas eesti keeles öelda seda iganenud, on ilmselt kõige täpsem vaste sellele, kus tegelikult trump ütles seda mitu korda, kusjuures aga kontekstis, mida võis pidada igati positiivseks, sõltuvalt siis vaatenurgast. Iganenud küll, aga teeme ta siis korda, võis ka samuti välja lugeda. Aga muidugi, kui kõne juurde tulla, siis seal ikka palju hirmsam kui ma, kui ma ootasin isiga Ennoriga ootusega veidike üles köetud täkkida. Need ulatab käe, räägib Ameerika ühendamisest, nad on seal eeskujuks endale, näitaks ise räiganit mõnevõrra teda näiteks isegi Nixon'iga mõnes mõttes kus võib-olla päris päris natukene samasuguse Ameerika, ehkki Nixon ajal oli asi hullem olla ja, ja need kõned olid? No eriti ma olen ise vadrata Räri Raiga, nemad küll oli ilus kõnega, pisar tuli silma, aga see praegu ainult võitjad, kaotajad, võitjad on tema pool ja kõik, kes ülejäänud on tema vastu ja täiesti sügav jõhker polariseerumine ja siis väljend, mida ta kasutas Khaniks, eesti keele sõnastik annab selle kohta otseselt vastaks tapatalk, ehk siis see on kõik see, mida siiamaani Ameerikas on tehtud senise administratsiooni poolt anud tapatalk ja nüüd tuleb siis õnnis ajastu, Trumpi juhtimisel tuli natuke meelde aasta 33, üks Ksenia juht Neeme ütles, et tuleb alati lähtuda algtekstidest ja lähtume siis algtekstidest. Et kui siiamaani on ju paljuski räägitud niimoodi, et me ei tea ju tegelikult, et mis on selle Donald Trumpi põhimõtted, mis on tema, need sisepoliitilised vaated, mis on tema välispoliitilised vaated. Et ta pillub oma seisukoht ja nagu öeldakse vasakule, paremale muudab neid siis tegelikult see tema eilne ametisseastumise kõne oli ju kaardistas tema sisepoliitilised veendumused ikkagi väga hästi. Ja sel nädalal antud intervjuu Timesile ja piltile kus ta väga selgelt väljendas ka oma välispoliitilisi seisukohti ja ma arvan, et me võiksime need nüüd riburada ette võtta. Et kui Kristjan ütles, et kõne oli kõne oli jõhker siis, siis tegelikult Ta oli see kõne, mida trumpi valijad tegelikult ju ootasid. See oli see sama seisukohavõtt, et mõtted, mida ta oma valimiskampaania ajal ajas, ehk siis punkt üks Ameerika ameeriklastele toome Ameerika tagasi. Et Ameerika, kõik, mis Ameerikas peab juhtuma sisepoliitikast, teenima Ameerika rahva huve. Et me peame lõpetama selle, et noh, nagu öeldakse, et Ameerika laiali tassitud. Me oleme jaganud rikkust vasakule paremale, teistele riikidele, sealhulgas ka teiste riikide sõjaväele, ütles ta niimoodi sõjavägedele, et me peame kõik tooma Ameerikasse tagasi. Me peame kehtestama kindlad piirid Ameerikale, mõeldes eelkõige kaubanduspiire. Et töökohad jääksid Ameerikasse, tuleksid tagasi, et me hakkame ehitama sildu, maanteed, mis iganes ta seal rääkis, eks ole. Et see on see sõnum, mida tegelikult Trumpi valijad ootasid ja selles mõttes trump oma valijaid ju, et noh selles mõttes jah. Või mitte, ja, ja minu jaoks see kõne ka otseselt otseselt üllatav jõu ei olnud, sellepärast et kõigist nendest asjadest on olnud juttu ja ja see oli isegi võib-olla isegi mingis mõttes nagu selline kokkuvõte kõigest sellest asjast, aga mina tooks välja ühe küll ühe, ühesõnaga sellest kõnest, mis, mis mulle kõlama ei, nagu see on igatepidi ja see on, see on protektsionismi ja see on, see on nüüd asi. Kui see ikkagi päris reaalselt me hakkame seda poliitikas nägema, siis noh noh, maailma maailmas minu teada majandusteadlased ikkagi üldiselt on öeldud, et, et see perspektiivis ei too kaasa majanduskasvu, see ikkagi ei nagu ei mõju hästi. See on nagu niisugune tunne, et et tahetakse ühesõnaga midagi, midagi nagu ei ole vastupidi voolama panna või midagi taoliste maa ikka väga tahaks näha, et, et mismoodi need, mismoodi neid poliitikaid rakendama hakatakse ja tegelikult on see, et igal sellisel sammul on ju olemas ka oma oma vastas mõjuda. Et see noh, eks ma mõtlen, eks me saame näha, et millised need sammud on, see, et tuli otsus Obama keeri, selle Juske tegude mees, tegude mees, see oli, ma arvan, et see oli selles mõttes ääretult märgime, et noh, kuna see on, on selle eelmise presidendi nimega seotud, see oli kampaanias antud lubadus ja see on hästi niisugune sümboolne kohe sellele Ta on lihtsalt meenutuseks tooma Obama keeran siis endise eelmise presidendi Barack Obama tervishoiureform. Võib-olla kõige suurem reform, mis, mis seal. Aga jah, kuidas kaubanduse koha pealt sõna proteksjalism siis võib paljuski mõjuda teistele riikidele, kes sõltuvate kaubandusest Ameerika Ühendriikide suurel määral. Ma pean silmas Hiinat. Ja ta on ära sõjakirve väljavõtmisena ja, ja ma ei ole veel päris kindel, kas tegelikult Ameerika on päris positsioonis, et selliste edukate kaubandussõda Hiinaga enam üldse vaha maha pidada, seda Tiina on tema, vaata et kõige suurem kaubanduspartner või põredasid Euroopa riikidest on ikka veel suurem, aga, aga mitte olulisel määral. Aga mis mulle silma just nimelt sedasama nii-öelda endasse tõmbumisega ja America first ta muu hulgas ütles seda, et me ei taha enam sundida teisi riike elama nii nagu meie, et me oleme nii-öelda selline särav eeskuju kui tahavad, siis võtku aga veel parem, kui nad elavad igaüks enda moodi ja siis sellest saabki meil sõrgu suurim joodi liitlassuhe, et see on nagu päris selge kaugenemine tema enda parteikaaslase George Bushi Neukonide mõtteviisist, et me peame levitama demokraate teate ja ehk siis tõesti niimoodi selge tagasitõmbamine maailmapolitseinikuna korraldaja rollist. Samas ainukene lõik, mis puudutas nüüd välispoliitikat. Ta oli ju see, kus ta ütles, et Ameerika Ühendriikide välispoliitiline eesmärk number üks peab olema džiga eestide vastane, eksis islamiäärmuslaste vastane võitlus, et siit võiks ka küsida, et et kui ühes lõigus öeldakse, et igavust peab elama omamoodi, siis lihtsalt võiks. Džihadistid võiksid omamoodi elada, aga see on üks väga konkreetne lubadus neeme hävitame lõplik. Aga mis puutub mul seda, et tuli tuli vastu oma oma valijate, oma elektoraadi, nõudmistele ja ootustele, oli see, et ta ju sarjas jälle taaskord Washingtoni establishmendi, ehk siis Washingtoni eliiti väga karmis sõnastuses kõik rikkused on krabatud endale, eks ole, rahvas on vaesunud. Kui nüüd loogiliselt läheneda sellele, siis Ameerika Ühendriikides vist ei ole päris niimoodi. No päris niimoodi ei ole ja ja see oligi muidugi see oli hästi tähelepanu väärne, mida Krister välja tõi minu meelest see, et ta ei loonud nagu sellist silda nii-öelda siis selle eelnevaga ja, ja nagu sellist et ta justkui ütles, et umbes nii, et nüüd võtame ette valge lehe ja hakkame, hakkame kõike otsast peale otsast peale tegema. Et noh, ma arvan, et mingit asja sellel lainel ilmselt näeme, et seesama see way American et tõenäoliselt tulevad seal mingisugused suured sellised sisekampaaniat, selle selle lainel ja nii edasi nagu sisetarbimise teemadel ja nii edasi. Ja küllap ta suudab finaali, mida nad paari autotehas ka veenda, et Mehhiko asemel ikkagi ärge praegu Ameerikasse või muidu või muidu jah. Ja, ja see loosung, mis ta ütles, et toome piirid tagasi, noh, see oli nagu eelkõige mõeldud just nagu sellises kaubandus kontekstis, aga nagu ta selle ütles, ma kuulasin otseülekannet, mul tuli kohe meelde, et järjekordset tõusetus Mehhikoga tara, tara Tarastamise pärastamise küsimuseks, kusjuures isegi rõhutas oma kõnes või seda, et Ameerika kaitseb teiste piire, aga mitte üldse enda omi. Mis teil siin teiste nagu kummaline, et Ameerika päris hea tegelikult. Aga kui me nüüd tuleme ikkagi trumpi välispoliitiliste seisukohtade juurde, siis sai juba mainitud, et see suur intervjuu, esimene suurem intervjuud, mis ta andis siis taimi Timesile ja, ja pildile andis väga hea aimu sellest, et millised on siis Trumpi välispoliitika sellised seisukohad. No üks asi sai juba mainitud, see see nato roll, et NATO on iganenud ja NATOt tuleb tugevdada ja ja liikmesriigid peaksid rohkem panustada, siis ta tõi ju välja küll Eestit nimetamata, aga kiitis ka Eestit. Ta ütles niimoodi, et ainult viis riiki on NATOs, kes täidavad selle lubatud kohustuse kaks protsenti SKP-st riigikaitsele. Et aga mis oli, mis on tunduvalt olulisem ja mis on ka tuleviku seisukohast ja Euroopa seisukohast oluline see, kuidas ta rääkis Euroopa asjadest. Kui ta ikkagi pretsedenditult teravalt kritiseeris Saksamaa kantsleri Angela Merkelit öeldes, et ta on teinud katastroofilise vea sellega, et ta avas oma piirid põgenikele ja et see oli see, mis tingis paljuski ka Brexiti ehk Suurbritannia otsuse lahkuda Euroopa Liidust. Ja trump ülistas seda otsust. Ta ütles, et see on väga hea otsus, avaldas lootust, et ka mitmed teised Euroopa Liidu riigid järgivad Suurbritannia eeskuju ja lahkuvad papa liidus. Nii et see andis nagu sellise signaali õhutus signaali kõikidele nendele siin Euroopas, kes veel pole otsustanud, kas Euroopa liidust lahkuda või mitte. Siin uudistes me kuulsime, et täna arutatakse seda ühel ühel nõupidamisele, et järgida siis nii Brexitit kui kui trump, et, et see on nüüd see asi, mille üle üle tasub mõelda, et kuidas nüüd Euroopale mõjub, punkt üks võib ta mõjuda tõesti õhutavalt nendele meeleoludele, mis mis tahavad Euroopa Liidust lahkuda, aga teisalt kui me arvestame seda, et väga paljudes Euroopa riikides on ju endiselt päris suured Ameerika-vastased sellised meeleolud veendumusel et kui saab selgeks, et jälle mingisugune Ameerikas president tuleb ütlema meile, kuidas me peaksime käituma ja nõnda edasi siis see võib anda ka mingil moel vastupidise efekti. Trumpi seisukohast on see iseenesest isegi loomulikult õhku öelda, mõelda selle tema sõnumi peale igaüks enese eest. Aga, aga et kui ole, ollakse yhe ise rahu, eurooplane, tahaks mõelda tema sõnumi peale, et meil on üks suur tugev partner, kes on meigita pigem domineerinud meie üle. Kes on meist igatipidi? Noh, enam-vähem ikkagi üle, tema on üks ja ühtne ja meie oleme killustunud ja ta ütleb, et killustuge veelgi, siis mis on tegelikult tema tema eesmärke järelikult talda, talle ei meeldi Euroopa Liit, kui, kui ühte tugev blokk, tema vastasele majanduslik konkurent täiesti, see on see tema point. Tegemist oli ärimehega, kes teevad ehk siis vana Roona ütlused, Diviljad impera jõu kehtib ometi. Et see intervjuu kindlasti oli minu meelest ka hästi tähtis ja märgiline, et kui me vaatame seda, kuidas trump on siis varem andnud välja mingisuguseid signaale oma noh, nii-öelda võimaliku siis välispoliitika kohta või tulevase välispoliitika kohta, siis hästi palju nendest on Twitteri säutsudel põhinev. Aga mis asi on õieti üks üks Twitteri säuts, me ju tegelikult tea, kuidas üleüldse neid neid säutse kirjutatakse. Mäletate, meil on siin olnud oma eelmise presidendi ajal ka mõned säutsu skandaalid ja on öeldud, et, et võib olla polnud kõige kohasem nagu, nagu säutsuda kuskil hilis hilisõhtusel ajal. Ei mäleta, kuidas Edgar Savisaare, Facebook ilmusid sissekanded Hiinast, kus see vajab ikka teatavatav oskustest mööda minna sellest suurest Hiina müürist ja sellepärast Ma ütlen ausalt, et mind on nagu väga häirinud see, et me oleme nüüd tohutult asunud ajakirjanduses. Neid nende säutsude kaudu justkui nagu neid nii põhjalikult analüüsimata selle selles intervjuus olnud mõned lõigud Peeter ka siin näitas, on tegelikult palju palju kõnekamad, kui umbes siin kümmekond seda säutsu olnud, noh jah, neid, neid saab vaadata mingis kogumis, aga seda, et analüüsida ühte mingit seisukohavõttu, tal on olnud ju ka selliseid asju, et on üks päev öeldud nagu natuke ühte suunda, teine. Aga ma tahtsin helistada, rääkisime, päike paistab ja ilus ilm sisse täpselt kliima soojenemise kontekstis ta muide tunnistas, et jah, ma olen nõus, et tõesti kliima soojenemine, võib-olla inimtekkeline 40 esimest korda seda välja. Ja teie hingetõmbega ta ütleb, et me peaksime uuesti avama söekaevanduse paremat start seda haru rohkem tööle, nii et on täiesti nagu näiteks ta on öelnud mitmes intervjuu vähemalt kahe intervjuus on ta öelnud, et ta on, on kohtunud Vladimir Putiniga ja üldiselt ta pigem ütleb, et pole kunagi kohtunud, ehk siis ta isegi liivalt lihtsalt fakti suudab sõnastada kahel väga erineval moel. No siin trumpi Venemaa poliitika kohta on ju ka, nagu sa ütlesid, et noh hästi palju spekulatsioone, et kuskil võetakse mingi kilde, hakatakse siis arutama, et huvitav, milline võiks olla Donald Trumpi, Venemaa poliitika ja siin küll räägitakse sellest, et tema välisminister Tillerson on seotud Venemaa ärihuvidega ja et ta on ise seotud ja ta on ärimees ja nii edasi. Selles samas intervjuus, mis ta andis, on väga selgelt sõnastanud oma seisukohad ju Venemaa suhtes. Ja kui me siin oleme arutlenud ja, ja ka analüütikud on arutlenud, et huvitav, kas nüüd trump kavatseb näiteks sanktsioonidest loobuda ja nõnda edasi siis ta ütleb ju selle otseselt välja, jah, see on täiesti võimalik, juhul, kui Venemaa teeb kahte asja. Kui ta lepib ameeriklastega kokku tuumarelvade vähendamise osas ja kui ta teeb ameeriklastega koostööd nendesamade chihhais Chichadistide ehk siis islamiäärmuslaste hävitamiseks, et siis on see täiesti võimalik, ütleme selle selgelt välja, et ta peatas, aga tema mõte on selles, et ma ei muutub ja hetkel on kurjus on nii-öelda erineva tasemega, et ja Ameerika huve erineva tasemega, et tema Ameerika põhiline huvi džihadistid ja muidugi teine asi midagi pikemas perspektiivis ei tohi jätta tähelepanuta sama sama hiina et olemuselt kui tahad tahta Hiinat ohjata, siis pikas perspektiivis vajab Ameerika Venemaa Venemaa koostööd ja kui vaadata, siis trump on hakanud Hiina kallal peale kaubandusest juttu, räägime seal veel nokkima, ta ju kutsus taiwani delegatsiooni nendele ühesõnaga tegi asju, mida pole tehtud enam väga pikka aega. Ma pakun välja, ennustan, et USA ja Hiina suhted saavad olema nüüd see proovikivi, kus mis ilmselt on Trumpi jaoks kõige raskem välispoliitikas. Et ta on tõesti Hiina suunas niivõrd palju selliseid negatiivseid signaale saatnud. Üks asi on tõesti kaubandusküsimus, aga teine asi, mis inimestel ja riikidel On oma hellad kohad. Ja kui Hiina jaoks on üks hell koht, siis see on Taiwan. Ja trump on seda hella kohta, ütleme haava niuksed naaskliga torkinud pidevalt nii valimiskampaanias kui kui ka hiljem, eks ole, ja samamoodi taiwani delegatsiooni kutsumine. No kujutage ette, millise skandaali on siin Eestiski ju tekkinud, kui siin dalai-laamat on tahetud mingisugusel riiklikul tasemel vastu võtta ja ja siis on Eesti piir kohe niimoodi negatiivses mõttes vastu Hiina müüri käinud, et et selles mõttes ilmselt trump ei pea Venemaad oma selliseks ei strateegiliseks kaubanduslikuks vastaseks numbrit. Küll aga peab ta vähemalt majanduse mõttes seda Hiinat ja see, mis hakkab juhtuma USA ja Hiina suhetes, see võib olla väga märgilise tähtsuse. Kuidas sa ikka veel natukene, võib-olla hea, kui te pea seda number number üheksa, Venemaa hirmsasti tahaks, et ameerika peastada number üheks. Et Obama suutis suhteliselt solvata, konda, kui ta mingi hetk andis mõista, et Venemaa on tal umbes probleem number seitse või oli vist umbes t number, aga et jah, andis mõista, et meil on maailmas tänapäeval ka tähtsamad ja Venemaale mõistet, sa pole enam üldse selline külma sõja aegne, aga supervõim ja Putin on suutnud päris palju teha, ta on pannud selle Venemaa teema niivõrd tugevasti Ameerika selle kõlama seoses trumpi kampaaniaga ja ka ütleme Trumpi pressikonverentsil oli jällegi Venemaa-temaatika nii palju üleval. Ühesõnaga Ta tegeleb Venemaal, see meeldiks, kui Ameerika räägiks temaga jälle kui võrdne võrdsega. Nojah, ja eks selles suunas võib-olla ongi ka võib-olla meie need suuremad nagu hirmud, et Putin nähes seda, seda muutunud situatsiooni võib-olla vaat siis ongi see, et räägitakse juhatajat. Ta kuidagi mingil moel trumpi testib, eks ole, kindlasti kindlasti testib, eks ju. Aga kindlasti ta tahab ka saavutada seda, seda positsiooni, mida sa nagu kirjeldasid. Siin on nüüd muidugi see asi, et no kui lähtuda nüüd meie enda mätta otsast või lähtuda ka Euroopa seisukohast siis selge on see, et Hiina meid ei ohusta, eks ju. Küll aga ohustab meid Venemaa ja see pidada Venemaad mingisugusest seitsmendajärguliseks või ma ei tea kaheteistkümnendajärguliseks suuruseks ja mitte ohuks. See on ju Euroopale, aga mis on Euroopa, Euroopa on ju ka enamik riike kuulub NATOsse. NATO on transatlantiline ühendus, mille juhtriik on Ameerika Ühendriigid ja kui Venemaa ei ohusta otseselt sõjaliselt Ameerika Ühendriike, küll aga ohustab ta tema liitlasi, siis see on, see on nagu see asi, millele tuleb ju kindlasti tähelepanu pöörata ja seda ei tasu alahinnata. Obama alahindas seda viisee. Ta pidas ka, et Aasia regioon on tunduvalt olulisem, viisid ära enam enamikku või suure osa oma vägedest. Kindlustamaks siis Aasia suunda ja nüüd, kui ta nägi lõpuks, et Venemaa kujutab endast ikkagi reaalselt sellist sõjalist ähvardust siis toodi needsamad väeosad sisuliselt ju tagasi ja see käidi välja ja umbes niimoodi, et no me toome lisavägesid Euroopas. Sisuliselt on tegemist samade vägedega, mis kunagi välja viidi. Ja huvitav, kusjuures Obama tegigi kiiresti vigade paranduse. Veel seitsmeteistkümnendal jaanuaril ehk vahetult enne ametist lahkumist kirjutati või isegi kiirkorras Eesti ja Leeduga Lätiga on juba varem kirjutanud alla lepingu pressis võimaldavate selgelt Ameerika vägede siia paigutamist, et jumala eest ei jääks kuskile Trumpi tuleku ka ja masinavärki käiguvahetusega kuskile toppama. Need asjad. Meil on siin mõned inimesed, Eestis on nimetanud juba baaside leping, nõudnud siin referendumit ja avalikustamist ja mis iganes, eks ole. Aga noh, iseenesest iseenesest on huvitav see, et ma mäletan seda eelmist presidendivahetust siis räägiti päris palju isegi mitte niivõrd palju, võib-olla sellest uuest presidendist, vaid vaid räägiti eelmise presidendi pärandist. President Bush'ist nooremast ja mäletan siin siin selles samas saates. Oli noh, ma mäletan, et see oli hästi kriitiline, oldi Bushi suhtes nagu kogu selles selles kontekstis ja ma ütlesin sellise lauset, et et võib-olla äkki täna ja tänasel päeval on natukene vara veel nagu ka Bushi pärandit nagu hinnata, et võtame natukene aega selle hindamiseks ja sealt tekkis korraks vaikus ja siis kadunud kolleeg Aarne ütles, et Arne ütles, et minu meelest on see väga õige, et, et ja ma, ma ütleks, et praegu me näeme ka Bushi hoopis hoopis teistsuguses valguses. Mis puutub Obamasse, siis jah, et natuke on natuke sellest räägitud ka. Ja võib-olla võib-olla see vajab ka natuke nagu seedimiseks aega veel, aga eks ta selline nagu, nagu ta alguse sai, kõik see asi selle kummalise Nobeli rahupreemiaga kogu see minu meelest see nagu kroonib kogu seda Obama nii-öelda välispoliitika aega, mis, mis on ütleme ausalt olnud ikkagi nagu sihuke kohmakas, väga mitmel moel. Vähemalt on Trumpilt oodata esialgu sellist klassikaliste Nõukogude karikatuuri, mida ma mäletan, kus oli suur rusikas Lähis-Idas, mille siis käisid, kelle kirjutatud USA rusika peale Iisraeli ehk siis ühemõtteline toetus praegu tundub küll olevat nii Iisraelile kui ka tema asunduste poliitikale. Nii me juba rääkisime siin põgusalt Brexitist ehk siis Suurbritannia lahkumisest Euroopa Liidust, kui me siiamaani olime nagu kahevahel ja me ei teadnud täpselt, mis vormisse lahkuda, mis toimub ja, ja millist, millist suunda London tahab hakata arendama, siis pärast Theresa May esinemist on asi selge, et mingisugust pehmet maandumist ei tule. Tuleb, nagu öeldakse, karm Brexit. Et sisuliselt nagu naha ja karvadega Euroopa Liidust lahkumine, lahkumine nii Euroopa ühisturult kui ka Suurbritannia lõpetab oma maksed Euroopa Liitu, kehtestatakse piirangud sisserändele Euroopa Liidu liikmesriikidest ja nõnda edasi. Algavad karmid läbirääkimised. Et see mingisugune norra mudel, et pooleldi sees ja pooleldi väljas, et see tule Suurbritannia puhul kõne alla. Theresa May sõnastas seda, mida üldiselt arvati, ta sõnastab, oli ka mingeid muud muud variandid. Teine asi muidugi on see, et, et läbirääkimiste periood on kaugete liiga lühike nagu, nagu Matti maasika siinsamas stuudios sel nädalal ka mainis, et eriti kaubandussidemete lahti kiskumine, lahtiharutamine, nad on nii tihedad, et kahe aasta jooksul ei ole sealt kohe kindlasti mitte võimalik, et kas siis peab jõua mingisugusele esialgsele lahendusele või kuidas täpselt juhtuma hakkab? Saab olema päris huvitav. Ta on Euroopa liidus ikkagi, on siiamaani väga domineerinud meeleolud, et hea küll, kui britid lähevad, siis me teeme selle lahkumise mitte meeldivaks, mitte julgustada teisi sama asja proovima, ehk siis saavad tõesti olema väga karmid ja, ja karta küll on. Suurbritannia pole just parimas positsioonis, et endale väga head diili saada, see saab tal olema ustav. Üsna valus, no tegelikult ju Suurbritannia on kogu aeg Euroopa liidus olnud selline, kes on noh, tal on olnud teatud eriõigused ja ta on ajanud kogu aeg seda saesaare pealt seda juttu, et aga samas jah, mina mõtlen ka seda, et me oleme nii nii ühendatud, nii läbipõimunud. Ja seda on ka, seda on ka siin enne noh, välja toodud majanduse poole pealt just. Et kuidas see, kuidas see asi ikkagi hakkab olemusest nagu meil oli ka Trumpi puhul juttu, et noh, igal igal mõjul saab olema nagu mingisugune omamoodi vastasmõju ja ilmselgelt ka seal noh, äris on, on inimesi, kes sõna otseses mõttes noh, katkevad juuksed ja sellest võib saada oma omamoodi nagu probleem jälle jälle ka Briti valitsuse jaoks. Nii et eks nad on nagu nagu mitme tule vahel, et me võime öelda, et, et see tuleb, tuleb karm. Aga. Sest me näeme järgat, Theresa May defineeris ära selle, et kuidas üldse tõlgendada referendumite tema, tema ja tema toetajad siis tõlgendavad seda niimoodi, et see oli ennekõike referendum immigratsiooni vastu, ehk siis kuna oli muud muud variandid, mis olid nagu räägiti, et võimalik, et aga jääb ikkagi kohaldama siis inimeste vaba liikumist ja, ja ütleme, Euroopa kohta ülimuslikkust Briti valitsus või briki otsuste suhtes siis just nimelt ära lõigates ennast tööjõu vabast liikumisest, istandus nagu tõlgendanud seda peamine sõnum on see ja siis me hakkame ise valima, mida me teeme, kas tulevad midagi, kui ta meid üldse hakatakse tegema nendega praegu elavate puhas see kõik saba, seda saabast näha ja midagi, mida me ei tohi midagi unustada, et et viimane sõna nüüd lähtudes siis Briti kõrgema kohtu otsusest selle leppe osas, mida nad sõlmivad, peab olema ka parlamendileht, ta peab lisaks endale kaasa, magasin veel, parlament teeb kõik üsna komplitseeritud, see otsus peaks tulema sel nädalal järgmisel nädalal. Jah. Aga muidugi Eesti jaoks on ju küsimus väga oluline. Kui palju ikkagi eestlasi on ju Suurbritannias, kes on seal tööl, kes on seal õppimas, et noh, on ka öeldud, et ega neid keegi nüüd praegu välja ei hakka saatma, eks ole, niimoodi, aga no mine tea, me ju ei tea, missuguse vormelise see lõplik lahkumismehhanism võtab. Ja Theresa May ütles ka oma kõnes ju seda, et et meie kehtestame ranged piirangud sisserändele. Aga alati noh, ütleme need, keda Briti tööstusmajandus vajab, need on teretulnud. IT-inimesed, eks ole. Et see on kõik okei. Et ma arvan, et see nüüd eestlaste jaoks, kes hakkavad mõtlema, et äkki võiks Suurbritanniasse minna, öeldakse, ma ei tea, kas koristajaks kelmeriks või kasvõi tippametnikuks. Et see võtab ikka kukalt sügama, kus on eestlased ikkagi suhteliselt vähe, kui vaadata eestlaste rännete protsentuaalselt nendest aku, kuhu üldse minnakse, aga juba juba Lätis on kõvasti rohkem ja üldse räägi Poolast, et kui sa lähedki mööda Londonit, siis poola keel on üks enim kuuldud keelisel. Ehk siis Poola torumeestevastane meeleolu oligi see, mis selle Brexit'i nagu öeldakse, liblika liblika löögi tekitas. Et seal on isegi tegelikult vist ongi nii, et, et põhimõtteliselt kõigi kohta enam-vähem öeldaksegi poolakas seal, kes seal sisserännanud töötaja, et, et see on nagu see lausa üldnimi, need poolakad on tõesti seal väga palju. Seda täpset arvu ei julge praegu öelda kuskilt lugesin, kas, kas alla miljoni? Tal on olnud ja kas oli mingi 800000 tangin, ma võin eksida praegu ja muidugi mis on juhtunud seda paljudes artiklites kirjeldatud, kuidas on järsult suurenenud just siis noh, nii-öelda jutumärkides, poolakate vastaste kuritegude arv on saadud julgustust, et ahah teeb, et me ei pea siin taluma. Et sa võid natuke üsna üsna inetuks minna. Muidugi on veidike vastupidi, just eile rääkisin ühe inimesega Brüsselis, kes ütles, et tema briti kolleegid selgelt pakivad asju ja otsivad juba kiiresti kodu maalsed, et mingi hetk tõmmatakse sealt välja ja siis enam ei pruugi häid kohti Hollandisse, kes mõtlevad enda tuleviku peale juba juba lähevad ära. No ja teine asi on see, et kui siiamaani noh poolakas, poolakas, mis on muutunud nagu sõnu näiteks ka kõigile teistele tema ju valdavalt teeb ära, noh, see ei ole nüüd päris hea sõnaga musta töö. Ehk siis sellise töö, mida siis aristokraadid meil Ei tihka teha, et oma käsi mitte määrida, et kui see asi edasi areneb ja, ja need meetmed paika saavad ja enam musta tööjõudu juurde ei tule ja võib-olla ka olemasolevad hakatakse või ma ei tea kuidagi välja puksima sealt siis peavad ju britid ise käised üles käärima ja hakkama ka lapi ja ämbriga ringi kolistama mööda WCd. Jah, ja põhimõtteliselt nagu, kui me ennist rääkisime nüüd selles lepingus oletame ikkagi ette kahe aastaga ei jõuta mitte millelegi nii ega mingisuguse üleminekulepinguni, siis. Ta ta automaatselt peaks hakkama reguleerima Suurbritannia ja Euroopa Liidu suhteid. WTO reeglistik ainult, et pole nüüd läks, see läheb nagu hästi-hästi, järsk läbilõikamine on ilmselt selleni ei ole võimalik, et läheb lihtsalt, et see täpselt inerts on liiga suur, aga aga saab, saab näha. Kuidas üldse siis kavatsetakse seda teha. Pretsedenti siiamaani pole ainult artikkel 52 aastat ja väga-väga karmilt paika ja ühegi protseduurireeglite pluss saab näha, kuidas Suurbritannia läheb ikkagi avaliku teenistuse mehi. Alguses oli suur probleem seal, et riigiametnikud on andnud vande kaitsta Suurbritannia parimaid huvisid, aga kui nad ei leia Brexit selle sellele kaasa aitab, siis nad ei tööta selle nimel. No igal juhul on see, et, et kõik need protsessid, millest me siin oleme rääkinud ja, ja neid on veel ja rohkem, need toovad kaasa tohutult palju jama ja segadust, kui hakatakse mingeid reaalseid samme astuma, ükskõik mispidi need son, vist lugesin kuskilt sel nädalal, kuidas George Soros seda kommenteeris, arvas, et, et noh, et sellest saab ikkagi proua meie poliitilise karjääri üsna kiire lõpp tulema kogusid kogu nende jamade tulemusena. Et nii, et võib-olla nagu jälle seda, seda nagu ka tunnetades. Võib-olla on ka tõesti selline stsenaarium võimalik, et tõepoolest, et need asjad nagu nendest asjadest kogu aeg räägitakse, aga nad ikkagi see protsess ei lähe niimoodi järsku, vaid, vaid vaid võib-olla paari aasta pärast olemegi täpselt samas olu. Kes teab, jah, vaata kui kaua tegelikult läks sellest referendumist selleni. Lõbus käidi välja märtsi tärmin, ehk siis nad käivitada artikkel 50-ga. Ja on ju veel ka tegur olemas. Šotimaa näol, mis praegu väga aktiivselt on, on olnud kaela jälle sõna võtmas. Aga oluline on muidugi see, et samas kõnes Theresa May rõhutas vist paar korda lausa Suurbritannia jääb ustavaks oma liitlaskohustustele Nato raamas raames, mis on meie jaoks selles mõttes oluline, et lisaväed siia saabuvad, need brittide brittide juhtimisel? Tädise tuli meelde, hiljuti käisin kursustel, kus oli üks emeriitprofessori kaitseala valdkonnas ja, ja tema on nagu oli selline ehtne Brexiti poode ja siis ta nagu andis see mõtteviis edasi. Saate aru, me aina eemaldume selleks, et kui vaja, tuleb Suurbritannia teile jälle appi, nii et selline idealistlik suhtumine ka. Hüva, aga meil on nüüd läinud USA ja Suurbritannia Brexiti peale siin päris päris palju aega. Vaatame üle ka Eesti teemad. Kui siin Neeme saate alguses ütlesid, et alati tuleks lähtuda sellistest algtekstidest et aru saada, mis, mis nagu toimub ja mis on plaanid siis kui me oleme rääkinud, et Me võib-olla päris täpselt ei saa aru, et meie uus valitsuskoalitsioon on vasakpoolne või parempoolne või mis tema eesmärgid on, siis siis lähtume siis sellest, mida nad on plaaninud ja mida, mida nad plaanivad. Ma ei tea, kui ma vaatasin nüüd neid asju, mida see valitsus on siin välja käinud, osaliselt plaani vormis, osaliselt ka tagasi võtnud, siis jääb muljet. Me oleme saanud endale sellise keeldude ja käskude valitsusena. Küll tahetakse piirata, küll tahetakse sildid külge panna, küll tahetakse mis iganes. No klassikaline näide on see, et noh, kui on roolijoodik korduvalt vahele jäänud, siis tuleb talle šokivangistus määrata, eks ole siin. Ja, ja ei ole oluline, et mis erakonnast on see, see ettepanek tulnud noh, seesama šokivangistuse teema, eks ole, IRL Reinsalu, justiitsministeerium, Ossinovski, sots eks ole, kes tahab alkoholi kangesti piirata, keelustada, siis paneme ametiautodele, mida erasõitudeks kasutame, paneme mingisugused sildid peale, eks ole. No mis iganes kõik Heiks natuke meenutab ikka selliste teadlikku vastandamist võetakse mingi gruppe, keda tõenäoliselt vähemus, keda tõenäoliselt enamik on nõus, et seda natukene kuidagi ahistatakse ja piiratakse jaapa järgselt mägistame ta kuidagi ära ja siis tänu sellele saavutad selle teise grupi sealt endale endale toetust. Toetame parimaid halvima näitas, siis see on ikka seesama ettevõtjate märgistamine, mis ajast saadik on ettevõtja mingisugune imeloom, keda peab kuidagi teist teistpidi ka kaugelt vaatab, et ahaa, näed, sõidab selline, kes tegeleb ettevõtlusega. Rääkimata sellest, et kui me oleme rääkinud, kuidas maailm muutub, ei ole enam, see on käsitöölised ja mingid ärimehed, kõik on läbi põimunud. Kuidas kuidagi hakkame triibulisi numbreid tegema. Oli ju kunagi ühes riigis selline praktikat, teatud rahvusrühmale pandi selline kollane märk. Tore oli kunagi ka selline praktika, mäletame sedagi aega, kus lisati auto numbrile. Oo, mis tähendab siis kas ohtu või Apasnastit nagu liiklus, seleta siis rahvasuus oinas. Et, et noh, see, mis puutub sellesse autonumbrite teemasse, siis minu meelest see idee, vabandust, ma ei ole näinud mitte ühtegi normaalset põhjendust selle kohta, see on, see on täiesti, kas see, see me oleme, me elame sellises maailmas, kus numbrituvastus on täiesti igapäevane asi. Politsei, needsamad sadamat, kus me lähme, lähme praami peale, parklad, meil on võimalus, mingisugune robot sõidab ja suudab 30 autot ühe minutiga ära tuvastada, meil ei ole ja meil ei ole vaja kedagi kuskil hakata, ma ei tea, mingi segmenteerima midagi, midagi. Mõne ettepaneku puhul jääbki mulje, et ta käiakse välja igaks juhuks, et kui me selle tagasi tõmbame, siis kõik ülejäänud ettepaneku tunduvad juba mõistlikutena, lähevad. Aga muidugi, mis puutub sellesse loetellu, mida, mida Peeter siin lugesin, ma selle koha pealt ütleks noh, et, et no hea, et noh, minu arust Urmas Reinsalu on poliitikuna ennegi olnud selline, et tema, tema usub, nagu küll kindlasti ja ma arvan, et Ossinovski on ka, nad on nagu mõnes mõttes, nad on nagu ühte tüüpi, nad usuvad sellisesse Karmiga positiivsest mõjust. Et kui on vaja midagi teha, siis teeme selle seadusemuudatuse ja muudame sellega ära, aga Reinsalu võiks ka meenutada, et ta on paar korda sellega ka nagu jamasse sattunud siin kas või need on nagunii-öelda poliitilisi käike tehes, et Tallinna volikogu suurendamine kunagi, mis, mis ju mõeldi välja, eks, et ega ega, ega ega see minu meelest see ei ole nagu hea lahendus ja meie üldse meie õigusruum tegelikult ju asjatundjad ütlevad, et see on niikuinii kohutavalt ülereguleeritud ja sellepärast see minu meelest see, aga miks see protsess käib, kui sa seda küsib, siis minu arust kui vaadata suurt pilti siis seal on ikkagi see, et meil on olnud. 17 aastat oli meil siin Reformierakonna valitsemist ja ma arvasin kohe, et nii, et kui tekib nagu nii-öelda teistsugust õhkus, tulevad kõik huvigrupid lobigrupid, siis tekib neid ideid tegelikult tohutult palju. Mul on tunne, et praegu nagu ütleme, see see valitsus on natukene nagu, nagu hädas nende nende asjadega. Isa kuigi jah, see kiirus, millega tullakse just selliste noh, võib-olla repressiivmeetmena natuke natukene karmilt öeldud, aga just temate, kõikjale keeldude ja piirangutega välja. See natuke meenutab seda kiirust, kuidas tõe ja õiguse erakond võttis üle poolaegses just need eelnõud tuldi väljak kiige pealt kiirusega, mis täiesti oponente jalust rabas, võtame kas või meie selle koba kurikuulsa kobareelnõu, mis läks läbi niimoodi, et vaevalt jõuti ahetada, kui oli juba tohutu hulk seadusi vastu võetud sisakat tagasi võtma. Ma mõtlen aga see gaasiaktsiisi peale, et missugune, ehk näha, et see kiirus oli natukene liiga suur koalitsioon enda jaoks? Tundub, et tundub jah, et et kindlasti ära tehakse sellised asjad, kus, kus saab kasutada raha ja kellut, ehk siis ma viitan siin Tallinna linnahallile, mis kindlasti mõjub nii-öelda selle asja tegemine positiivselt, et ka nende erakondade või noh, vähemalt nad loodavad siis valimistulemusele Tallinnas selleaastaseks. Leonhard Lapin on küll hoopis teistsugusel seisukohal linnahalli osas, et see tuleb puhtalt selline äriline keskus, et seal on ärimeeste huvid mängus, et see ei ole nagu midagi, nagu linnarahva huvides. Linnarahvale serveeritakse seda, seda asja teistmoodi. Näiteks alati teine asi muidugi kogunenud, mis puudutab kogu seda majanduspoliitikas, on päris huvitav nagu praeguse hetke, kus meil ei ole tööpuudust, pole majanduskassaga midagi, aga seda majandust üritatakse teatud kohtadesse niimoodi stimuleerida küll. Mihkliga suhtun väga kriitiliselt. Sellesse ütleme siiski progresseeruva tulumaksu, Kossan antakse lisakaubandusse rohkem rohkem raha piltlikult ja sest noh, võib-olla korjatakse aktsiisidena veidikene ka tagasi, aga no ütleme näiteks see mõte või eelnõu, et anda inimestele välja ka need puhkepäevad, mis, mis langevad, puhkeb teda nädalavahetustele, noh jällegi kelle, kellel see keele saab selle vastu olla, tore, kui saab puhkepäeva juurde, kas see kõik on niimoodi natukene niimoodi kuidagi Töötegelasena majanduse stimuleerimine olukorras, kus majandus nagu selliseid tõukeid nagu, nagu puhkepäevad ei vaja kunagi, Hiinas tehti selline üritus, et kas anti mingi inimestele nädal aega umbes kur puhkus juurde just selle mõttega siirad pähe puhkavad, kulutavad koguma raha ära ja pärast rohkem tööd, et niimoodi läbi selle vajadustest stimuleerida. Aga selgelt on selline huvitav, huvitav lüke ja pigem ma nagu näen praegu sellest tahet, inimestele meeldib osta ära täiendavate nagu raha Kätude andmisega puhkepäevadega ja millegi muuga, millest ei, ei tule otseselt välja seoste tootlikkuse tõusu ja majanduskasvuga. No ühe sellise keelu näid, avastasid Kristjani vahetult enne saadet. Selgus, et riigikogus on potsutanud eile ehk siis Trumpi tseremoonia, nagu öeldakse, kattevarjus üks seaduse eelnõu, mis keelab, keelustataks burkad. Ma arvan, et, et see on üks teema, mis hakkab sellel laineid lööma. Täpselt vana vana Reinsalu. Idee on jah, täpselt jõudnud 20, nulliks vaatan eelnõu 312 korrakaitse muutmise seadusse ja eelnõu reguleerib Euroopas probleemiks saanud araabia kultuuridest pärinevate näokatete kandmise ja ütleb, et selles ei nähta probleeme. Nii et taaskord uue ringi ja kõik need vahepeal suudeti kuidagi nagu välja puksida. Noaga ärme päris kriitilised ka ole, et siin kõige viimane seaduseelnõud, eelnõu muudatusettepanek, mis iganes, ehk siis muuta ümber meie pensionisüsteem mis on ju tegelikult esiteks on ta mõjutanud põhjustanud väga suure diskussiooni. Ja teiseks on Ta põhjustanud diskussiooni just selles mõttes, et kas see on nüüd hea mõte või on ta halb mõte. Neemel sina esindajat postimehest, kes on selle, et nagu öeldakse, kahe käe ja neile jalaga heaks kiitnud, vähemalt tänases juhtkirjas. No selles mõttes siin on nüüd nii, et et jah, me juhtkirjas me ei kiirustanud seda juhtkirja kohe kohe nii-öelda esimesel õhtul tegema esimesel õhtul, kui, kui see idee tuli välja valt vaata seal nende, selle valitsused kuidagi ongi niimoodi, et tuleb nagu Vändrast saelaudu, igasuguseid ideid ei jõua seisukohti võtta, aga ei, ei et aga sellega on, on nii, et tegelikult on selle asjaga, et tükk aega, aega, ma saan aru, et järgmiseks kevadeks planeerivad seda, seda muudatust ja nüüd põhimõtteliselt et ideed, kui sa seaduseks kirjutada või eelnõuks kirjutada, et nad eeldavad ikkagi suurt avalikku diskussiooni. Aga, aga jah, et, et me leidsime, leidsime seda, noh, ütleme ka toimetuses on kindlasti väga erinevaid seisukohti, aga leidsime, et no nagu praegu võiks, võiks ikkagi võtta nagu rahulikult seda diskussiooni periood ja vaadata, vaadata, mida see õieti tähendab, sest noh, tegelikult teise samba kaudu ju jääb see see kui nüüd hakatakse see esimese samba puhul nii-öelda, nagu on siis suurem võrdsus tänu siis sellele, et. Tööstaaži hakatakse rohkem arvestama kui teenitud palka. Just nimelt, et hakataksegi seda arvestama, see on nagu see idee siis teise samba kaudu, mis on kohustuslik, seal jääb ju see, see erisus tegelikult nagu alles eks ja, ja selle sellesama temaatikaga noh, et sellega on vaja tegeleda, sellest ju ka tänases Postimehes Lauri Leppik, kes on võib-olla kõige parem pensionisüsteemide tundja Eestis üldse ju ütleb ka, et et võtke rahulikult ja iga 20 aasta tagant umbes ongi vaja natuke kena nagu stabiliseerida neid asju, aga aga kindlasti pannakse sellele diskussioonile palju poliitilist värvingut juurde ja ja ütleme selline, sellise võrdsuse taotluse kaudu võib küll öelda, et eks see valitsus ikka ju meil vasakpoolne ole. Mina muretsen isiklikult selle. Kuid kui vaadata nagu seda pilti tervikut, siis võib-olla kõige rohkem, sellepärast et siin see maksukoormuse tõus nagu väga-väga suureks ei läheks. Jah, ja just nimelt jagu. Ma ei tea, ma ei teagi, kui pikalt see õhtakse, kiiska vasakpoolne valitsus meil meil võimul on, aga, aga see, mida nad teevad, võib-olla parempoolne ja teeb nagu trump. Obama läheb päris pika mõjuga selles mõttes, et praegu hetkel tasku osaletakse, nii nagu selle turmaf reformiga see välja signaal, et iseenesest rohkem teenimine on teataval määral karistate vägi, nemad räägime, räägime solidaarsusest, Nad räägivad sellest. Praegune süsteem võib jätta meile tulevikus vanaduspensionäre, kes käivad piltlikult supiköögis söömas, kuna, kuna nad on, kuna see on nii väike, et ei kata enam ära elatusmiinimumi, nii et küllap on see vajalik, aga selline selline signaal on nagu on nagu selge. No esiteks on muidugi oluline ka see, et see asi ei puuduta loomulikult praeguseid pensionäre ja noh, eeldatavalt ta jõustub alles kuskil mägede taga ehk siis 10 aastaga krimiarendajatele huvitavat nüanssi, et püstol oli, ta oli uudist, ma kuulsin ka raadiost, et palun tooge maa, need tööraamatud ministeeriumisse, kus arvestatakse ka teie varasem staadiumis, pole veel siiani arvutites. Aga ütleme niimoodi, et nõukogude aegne tööraamat ja paber kannatavad, kannatavad nii mõndagi, ma näen seal juba võrsama suute kas kuri või siis väärteoliiki ehk siis staaži pikendamist. Tegelikult on muidugi selles plaanis ka mitmeid positiivseid asju juba noh, nagu a priori, mida võib öelda, et need on head asjad, et see, et inimene saab ise valida selle aja, millal ta pensionile läheb, millal ta pensioni saamise katkestab, uuesti tööle läheb ja, ja nõnda edasi. Et see on ju kõik, kui kõik nagu, nagu positiivne, aga aga noh, ka see eripensionide ümber. Ja just nimelt eripensionid on ka väga oluline on selle selle ümbervaatamine. Aga tõepoolest, et sellisele relvastamata silmale jääb nagu, nagu natukene noh, hea küll, spetsialistid kindlasti teavad seda hästi seletada, aga see, et, et inimene, kes noh, kasvõi vahetult enne pensionit tahab saada nagu korralikumat pensionit teenib head palka ja, ja see tõepoolest nagu siis tal nullitakse ära sellega, et sa võid seal aastaid-aastaid nühkida pinki, eks ole, saad seal mingisugust noh, ma ei tea, mis iganes raha ja sa hakkad saama nagu enam-vähem võrdselt pensioni sellega, kes, kes rügab märg taevast vastavaid arvete, tehke endale siis sambaid juurde, et muidugi on iseenesest üsna mõistlik, vahetame kunagi, tegime ka ekspertide küsitlused, kas üldse tasub Eestis koguda endale ise teise ja kolmandasse sambasse pensioni. Ja üks oli väga hea vastus, et oletame seda teinud keskmist palka 1000 eurot, ütleme sa tahad panna kaks eurot kaks protsenti kõrvale 620 eurot. Et võib juhtuda, et tulevikus seda raha enam ei ole. Inflatsioon sööb ära poliitiliselt tõmbetõmme tuulele kõik muud. Aga kui sa mõtled oma pensionilt peale oma tuleviku kindlustamisele, mida sa selle 20 euroga muud teeksid, et astakse kuuld äkki siis osta kuld, aga katta. Et iseenesest jah, et inimesed peaksid mingigi valemiga mõtlema ise oma pensioni peale täiendavat juurde on ainult ainult õige, me ju näeme, peamine põhjus, kõige selle kõigi nende reformi mõtet peaks, on see, et rahaliselt peole ja, aga mis on nagu kõige olulisem, kas reformita või ilma reformireformiga reformita on see pension, mida ka ikka eesti inimene saab ja hakkab saama, ütleme aastal 2050, see on närune, see on naeruväärne. See on 29 protsenti keskmisest palgast. No kuulge, 2050, eks ole, me oleme Euroopa Liidu riigid, kus liikmesriike, kus on pension, kui ma ei eksi, kas 75 protsenti keskmisest palgast, eks ole, ja me oleme uhked selle üle, et aastal 2050 jõuame mingisugusel kolmandikul. Ta alternatiiv on sotsiaalmaksu või mis iganes muud, nii-öelda pensioni maksu oluliselt tõsta. Kas me oleme selleks valmis? Jah, no tegelikult on ju veel igasuguseid ideid siin ringlemas, me oleme siin ka Postimehes kirjutanud sel nädalal tervist eelmisele kodanikupalga ideedest ka, ka meil on erinevates peades selliseid mõtteid on, ma arvan millegipärast seda, et sel pinnal tuleb ka ikkagi päris huvitavaid debatte noh, meil meil veel ees seismas mema tunnistan ausalt, et ma ei ole sellesse nii väga väga süüvinud küll, aga ma olen oodanud seda, et Euroopa riigid päris hoogsalt nii-öelda katsetavad, seda katsetavad Hollandis, katsetavad Šveitsis seal iga iga igaühel on mingi oma mudel ja üritatakse teha siis nii-öelda seda, seda nii-öelda nagu heaolu siis ikkagi ikkagi nii-öelda 21.-le sajandile vastavaks. Aga kas, kas nendest katsetustest tuleb ka nagu mingi mingi kunagi mingisugune reaalne süsteem, mis hakkabki nagu toimima, seda ju ei tea? Meil on saate lõpuni vähem kui viis minutit aega, ma ühest teemast tahaksin siiski põgusalt veel rääkida, mis on ju ka jälle ja see on teema, mis on aeg-ajalt jälle tõusetu pea lööb lained. Ajendatuna siis sellest, et president Kersti Kaljulaid tänases intervjuus Sakala-le ütles, et tema ei läheks Konstantin Pätsi ausamba avamisele. Et see Konstantin Pätsi teema see tõuseb, nagu, nagu öeldakse hiidlaine aeg-ajalt siis vajub jälle ära. Et mis teie arvate, kas Konstantin Pätsile eesti riigi rajajale tuleks mingisuguses vormis, kas ausammas, mälestustahvel, mis iganes püstitada? Ta oli kõigest üks rajajatest, ehk siis seda seda au endale ei saa, küll aga saab ta endale au. Ma ei räägi baaside lepingute mousse'i, tollane panen juba jõudis baaside lepingut. Ma räägin Eesti riigi rajamise seisukohast kõige kõigest üks rajatest, aga ta läheb ajalukku kui vaikiv ajastu kehtestada ja, ja minu jaoks on Eesti riigi rajaja üks rajatest üks rajatest, aga siis me oleme teinud kõigi rajatele istepommide elanikul. Tulemas aga Nonii ele, Konstantin Pätsi pärand. Lühi, lühireferaat. Ma kui ma seda, kui ma seda nägin, kuidas ajakirjandus ja siis ka sotsiaalmeedia selle lause üles korjas ja ja siis kuidas see lendu läks, siis ma mõtlesin arvamustoimetajana olles üle elanud päris mitu lainet, et päris mitme ausamba teemal ja, ja Konstantin Pätsi teemal, siis ma mõtlesin, et nii esmaspäeval tööle lähen ja võtad lahti arvuti, siis ma tegelikult parem ei tahaks seda teha, sest ma arvan juba, et et juba see juba see laine on jälle kõik tulemused sellega. President Kaljulaid kindlasti andis, andis nagu valas õli tulle, päris korralikult, aga muidugi mis puutub muidu, mis puutub, muutub Pätsi, ma ei tea. Sind huvitab minu isiklik arvamus, mind huvitab sinu isiklik arvamus saada. Ütlen nii palju, et minu meelest manifest kõigile Eestimaa rahvastele on, on üks kõige vägevamaid dokumente, mis minu meelest Eesti üldse Eesti riigi ajaloos on olemas. Ma, ma olen täielik selle teksti fänn, ma võin niimoodi öelda, et et see on minu meelest minu meelest ägev. Jaa. Jaa, jaa. Peened on olemas, aga selliste asjade puhul noh, alati peaks kuidagi nagu kuidagi nagu, nagu tajuma seda momenti, et et võib-olla väga jõuliselt ei saa sa nagu nagu sellist asja nagu teha, et ei tahaks nagu mingit lõhestumist. Väga hea kompromiss on see, nagu tehti Boriss Jeltsini bareljeefiga, tulid eraannetaja, kes tahtis seda teha, teised kätt ette ei pannud, kõik olid rahul. No mida see diskussioon näitab, et nagu sa ütlesid ka, et aeg-ajalt tõusetub jälle, see näitab ikka seda, et me ei ole oma minevikku endale selgeks rääkinud, me oleme seda läbi uurinud, ei ole selles ühisele seisukohale jõudnud, ma ei tea, kas peakski jõudma? Ilmselt eriarvamused jäävad, aga tuletage meelde ka seda, et kui siin Krister rääkis sellest vaikiv ajastu ja baaside lepet, siis see kõik toimus ju meie toonase parlamendi heakskiidul. Ega see ei olnud ju mingisugune ainuisikulise isikuline otsas, nii et Pätsi rolli üle tõepoolest seal kolmekümnendatel 30. lõpus võib ju vaielda, aga minu meelest ikka tema rolli Eesti riigi rajaja kaitsjana me ei saa alahinnata, sest tema oli see mees, kes lõi rusika vastu lauda ja ütles, et me peame venelastele vastavaks hakkama. Ja kui teil on natuke tahtevabadussõjas tahta vett torgata, siis tahetakse avada ka ju ennekõike EKRE juhtimisaga ka teiste poolt mälestussammas Artur Sirgile, kusjuures mina leian, et tegemist vega väravatele, riigimehega ja jumala eest, et miks mitte Nonii. Meie saade oleks ka väga tuliseks, mis näitab, näitab seda, et teema on endiselt oluline. Aga ju siis sellel teemal järgmistes arvamussaadetes. Seekord on rahva teenrid lõppenud ja stuudios olid Krister Paris, Neeme Korv ja Peeter Kaldre. Loodan, et see päike veab õhtuni ilusti välja.