Tere õhtust, tänases keskekavas tuleb ettekandele Betti Alveri poeem, raudsed roopad. See on vahest vähem tuntud kui viimasel ajal ka raadiost tihti loetud pirnipuu, mõrane peegel või lugu valgest varesest. Teos on kirjutatud aastal 1942 sõja ajal, nagu ka teine Betti Alveri lühipoeem Leib. Ühes 1944. aastal Postimehele antud intervjuus. Aga teatavasti Betti Alver on end haruharva intervjueerida lubanud ütles luuletaja ajakirjanikule. Olen viimaste aastate jooksul sattunud õige lähedasse kontakti maaeluga. Nimelt siirdusid minu omaksed elama Lõuna-Tartumaale Võrtsjärve lähedale. Seal põlismetsade varjus asetsev küla on säilitanud veel väga palju muistseid, kombeid ja pärimusi. Ei võime ometi praegu täpselt öelda, kust pärinevad täna ettekandele tuleva poeemi looduspildid. Küllap on siin ikkagi juured Jõgeva ja Pedja vahel. Poeemist leiduv kokkupõrge uue mürisevad tehnikaaja ja looduslapse maailma vahel viib mõtted ka omapärasele sugulasele Puškini vaskratsanik uga. Arvo Mägi on kirjutanud Betti Alveri poeemide leib ja raudset roopad kohta. Mõlemad on rahva psüühe sügavanalüüsid tagasivaadete näol mineviku varjude taha, ent vabad traditsioonilisest sentimentaalsusest rahvusromantika mõttes. Kuid siirdume nüüd Betti Alveri luule valda. Poeem raudset roopad kõlab Tõnu Aava esituses. Maasügavusest kostis ohe ja külma kõrgekamber kohele ja auruseks, kui vihusaun. Vangis jõgi, oru lohus ööd-päevad, koputas ja kohus, kuid lainte lukku pandud kande tuul tagus vasksed kiirte kiilud ning omas sinetavad siilud voog heitis haavasse laande. Jää raksus, luha sujus, saad torm sassis küngast kulu, kõrsijad ja jõgi embas lumist, maad kui valged lapseohtu mõrvassijad. Villu vaatab aknast veele Teele teele. Naine peasa poisid vaos, et ei tooks nad tuppa risu. Pääseks lahti, tule pisu. Hoian Roosksin seinapraos. Nende käega vemmal ta riivab. Siis ei kärsi leiva märsi, selge, hiivas lävel silmi, siruta tuul veel. Puhub kõvast paigast õuemalenud kurniga igast poiste polk, jo virutab. Palun käige tuppa. Nüüd on paigale Bownjaist mõla laineid pahist kerge haleduse pista, taadi südant ahistab Elke vesi pilve vääri seal, nüüd on mu laste karri jõmpsikat, kui metsaoodid seljas, kanepis kotid. Seal on tagatipus, teisi mudilasi, pudilasi, paljarweis heinatule olnud nuumal vilja tuumal mise Leemgi liigutab, kui su tuppa vaesus hiilib, leivad lühikesed tsiviilid, kõlupat pihutab. Vaat kus rohus, äkki vilgub väleveteröövel haug. Taadil rõõmsamini pilgub silmalaug. Lastekari tuppa lippab. Kõige noorem lumest tippab ümarik Jerruugelt rähkel nagu pähkel. Länkel keevad mullid, vaht, pritsituuled, laksuvad ja roostetanud aerud tullid kui kandle keeled. Suvel siin-seal veel mõnekuusejalal on turris korrel lumega kuid kevadine lill lampi ripub kõrgel taevaalal. Pikk looja, mantel õhus tuulduv, näe taeva lakke, tekib auk ja pilvist nagu kõnet kuuldu murru, plaadi Mui jõulum, mauk hüvitakse säält igast. Kui kevad pühib lumesaasta jões kalaparved Sagavad ja pikki kiire kääre. Käändedaat sõuab Sinavas selle kus kallid kooliad magavad. Paksud hõbejakid, kaldaid, krõywood maksmata on looja maksud. Lahkel lunastaja, lõivud. Okserikas taeva isand, oled oma välgud visanud, tsiki saki üle. Haki oled rasked rukkipead tungal tühjaks varistanud, õnnistanud, karistanud, sina tead. Aga kui mu ainsal napil nurmel lapil kõik su neli tuuletäku lusti jampsis jahivad siis mu lapsed nälja näkku, vahivad. Pilves, luhtuvad su põllud. Tähe Donsus sinihõllub tumetorm, su taldiseerunub päike, udupiimad keerunud. Kuuse kuldne kerake on su poole terake. Päevad vihisevad poolil sekundit pikal toolil, nagu lapsed sulguvad. Keppe varal hallide ajad aastas ajad sinu tuppa. Pilve ei kuule. Läbi tuule murran teed, ma vaene kütt, saan küll mesikäppasid jaagu, aga meel on pime nagu tõrva. Emaid Rässakesin, rämblik, must remmelgas ronil ämblik rätsakile üle v? Nüüd jalad pihku vammus käele, siit läbi padrikute mäele jääb tubli söögivahetee. Madal rei lund ja rahet. Tuusad turtsub nagu sülgaks tulle sajad kurjamoori leemepaja. Udupilvi hingab soonik, sarved püsti, loom või känd, seisab loigus mättale, anduvalge joonik. Vajudes, lenksu püksipillikeel tasa tõustes, vajudes, taamal võserliku teel soputades tantsul hall kergeid sall, gepsutavad nõkked. Kui selle läbi lobjakas lume küll paistab, ääretu ja tume Laan, mühiseb maailm, ei näe siin inimese nägu. Must niiskeldajatendab keskräägu, vaidlen mõni metsalise silm. Siin pole taadil tõesti kiitsik mets sonda, värske liha, viitsik tal leiva tugi, troost ja turv. Kuid siiski siiski meel on kurb. Juured vingerdavad maas, tihedamaks muutub laas, tuule tiivad tuhisevad pulstunud ladvus vuhiseva turri rongad. Hallide Haabetanud Hongaad kaovad kõrge päega soompuu pilve toom. Kaugele siidi jäägu lingutserrovingutsa, kes aed. Kibuvitstest puhmas aeti raps sammaldanud haudu kustunud mustunden, nimelaudu. Daralt villu aeglaselt ning aralt taastub hange. Langes sõmer memm silma lohku ega kohku kallide mätta kasukad. Molce tarre asukad. Maeti suure katku ajal siin keegi sisse rännanud, ta veel seisab murdunud kivi najal, seal kohal raske räniplaat. Siis maeti vanataadi matjad ning nende viimse voodikatsed kes lahkus ratastel, veeres kõik toodisi jalad ees. Nad tulid vanast metsade alust. Pilv pehmest lainetavast salust. Mäeveerul kerkis kõrge kaev ja piklik elamu kui laev. See oli laante ainus pere all paistis üle okste mere vaid roostekarva voore jätk. Ei kostnud kukelaulu soodes ja kirikaia juurde loodes, säält oli parras päevamat. Hääd memmed laupäeval, mustad rätid, kõik olid pehmelt brannakad, kuid vingus nägudega ätid, äke vihased jai jonnakad ei sallinud kerget jutuvada. Ja tühjendades leeme pada nad lauas lambasääreluuga, käed lastel maraskele lõid, kui mõni naeris täie suuga ja pani karaskile võid. Nii kasvas vihaderra vastel. Kuid hätti kätest kadus jaks ja kõndu kündes unus lastel noor kibedus ja kättemaks. Nad nägid murremusta palet, sõid mõrkjat, leiba, tegid alet, said poegi. Kui aga värisevad peos liig raskeks, muutusid neil päitsed. Hiilgamaleid, lumerraitsed habemes tekkis kelts. Nad jätsid hobused käkke ja läksid ära kalmu mäkke kus ootas terve suguselts. Mets vaid kaebleb, kohinal. Villu istub, süütab piibu. Puhub tuulde nohinal suitsutriibu mis seisab kääpa kohal lumeloal. Isserist. Näe, Kadri on tema tema tema silmis nagu tule LAN. Memme pikad valged juuksed. Vaevade Verry, sellel raud, raud, raud, kõlpsatab keri, sellel raud, raud, raud, katkuna kooletab kumisev räud. Väätsega vooletab südans. Raud. Veel kaikus jälle vaikus. Jälle ainult raagus puud. Veerlev keerlev udu ei. Issameie. Kas tuleb veiste kadu sõda ikaldus või sadu, millist pole varem? Kaob ehk lakast eideke edevus või maailma kella vedrus. Kõlgub mõni sabade. Ilm on sulailm, on sume. Üle lume kumab nukker kahvatus. Äkki läbi Saarikute käibki kõue kaarikute plahvatus. Errin Murry ränirõngas lobiseb rõnga pesast, rabiseb lund ja kõrsi. Kolin raksatas lärm, nagu lõhuks peru pärm, õlle tõrsi. Ta nüüd rägastikku rühib, silmini röögatu, metsik härg. Higi märge, nahk on peal, kanalihal süda, surma vaevatud, helde vägi, kogu mägi keskeltläbi kaevatud. Tumeda näeb Vicky padus, suitsulõhe lingerdab Mc hiigla tulemadu, vingerdab, ronib, rügab läbi oru. Õhku paiskub rähk ja kruus. Hambad Buzerveti suus, nina, toru nuuskab sädemeid. Nõge. Vaat nüüd viskab silmamunast veripunast. Seisa sõge, seisab mustanahaline, kurat, sõitsime saaline. Siit läbi, sind ei lase. See on suur ja vagane puhkajate põlisase. Tagane. Murdu puu siinsamas paigas. Mehele see tammekaigas marjaks kulub võitlus, kihus, veri ulub kogu ihus. Ning taliivikule laskub. Oletise varierraskub üle mäe. Taplus tuleb metsaelus, teine meist küll selles elus uusi oraseid ei näe. Jääge terveks, laanevaimud kuuselt kulda, käba, rikud äbarikud, lapse maimud. Lööge lokku pärliparved kokku, kokku päheda, sarved, raksatus, hirmus vile. Mõtte katki, käriseb kõikjal õhus, veri, kile väriseb. Puna pleeki tuleleeki kõverdades kiverdades otse näkku niverdades ketrab kole. Uus hommik lume suitsu auras. Keskpäeval sätendas köike vees. Tuul pikast pasulast küli auras, kuid liikumatult lamas mees teetammil. Viimaks koidu valulda tõusis vabiseval jalul ning pikiroopaid läks ja läks. Kuid rähni rõõmustox, taks, kõrgus ragises raksus ning päeva kodarate Snaksus raud mõtte kohates vaenlast. Ta viskas kohe kaika kaenlast ja näppis õlesidete vööl. Või katsus pääd. Kui aga voogas kõik maa ja taevas raju ööl Taad sajatuse sõnu koogas välk, sähvatas ta tõusnud käel puud keerlema pööristormis kui mustad Koonlad. Kroonuarmees läksime mööda mühiseval mäel noor teemeister ja kauakajast laua taga vaikses majas tal kõrvus veelsed tume jutt ja nõmme nõdrameelne. Lennates püssitorust tormas orust kohkunud kaasa uisa tuisa üle aasa. Lapsukesed halevoores nuttu kooris keelitasid. Meeli, ütles et järganud ega märganud aisakellad hilistades. Vedur rina vilistades. Kulmud kurjalt kämars. Käis ta Une hämaras. Kaua ta veel ringi roitis keset hangesid ja jääd. Suvel Kaarlatega toitis päevad. Haldjad hõikasid keskroogu. Aga siis, kui mannetud häälekesed võtsid hoogu tormide üle annetud kivik võtru karistasid rahet pähe, puristasid kuni viimaks halastaja, uni, hirmukujud, ajutes taadi tuulte tagalasse, surma suurde magalasse majutas. Metsahiiud maas aeti hääled helisesid mäel. Sihid aeti nõmmele kui nõiaväel tõusid hooned rabasooned kividega, sillutati pillutati kibuvits Angerbisti põrmuks pudenenud risti. Pilla-palla müüri alla kadus roheline säng. Vaibus vaikne lauluga ja mühammalai rauts. Aja vaatas orelite mäng. Kuulsime Betti Alveri lühipoeemi. Raudsed roopad esitas Tõnu Aav. Saate muusikalise kujunduse tegi Tiia Teder.