Üheksandal sajandil kujunes esimene vana Venefiodaalne riik, mida tavaliselt nimetatakse tema keskuse Kiievi järgi Kiievi venemaks. Aastal 988 kehtestas Kiievi vürst Vladimir kuulsa vürst Igori pojapoeg Bütsantsi eeskujul riigiusuks ristiusu. Akadeemik Dmitri Ligatšov on ristiusu vastuvõtmist Venemaal põhjendanud järgmiselt. 10. sajandil koosnes Venemaa elanikkond paljudest rahvustest, kellest peaaegu igaühel olid oma paganlikud kombetalitused, oma paganlik usk. Pärast maa ühendamist vürst Vladimiri poolt tekkis riiklik vajadus ühtlustada ka religioon. Vürst Vladimiri saadikud, kes olid maailmamaadesse läkitatud otsima tõelist usku olevat naastes öelnud, et vastu tuleb võtta kreeka usk sest see olevat meid paelunud oma iluga. See lugu on pärit vanast kroonikast. Lisaks on selles veel öeldud, et ristiusk olevat Vladimiri saadikutele eriti meeldinud kauni laulu pärast. Sidemetele Bütsantsi. Ka oli suur tähtsus kogu Venemaa kultuurilises ja poliitilises arengus. Koos ristiusuga võeti pitsantsist ülega kultusega seotud muusika. Bütsantsi, kirikumuusika oli välja kujunenud kaheksandaks sajandiks. Noodi joonestiku seal ei tuntud. Viiside üleskirjutamiseks kasutati märke teksti kohal. Muusika ülesmärkimise juurde tuleme saates veidi hiljem veel tagasi. Kuna ristiusu kehtestamine Venemaal tähendas praktiliselt religiooni ülevõtmist koos kõige selle juurde kuuluvaga muusika, kunsti ja arhitektuuriga võib tekkida küsimus, millal võime hakata rääkima iseseisvast vene muusikast või maalikunstist. Vana vene kultuuriuurijad on kindlaks teinud, et juba tol kõige varasemal perioodil 11. 12. sajandil eksisteeris vene kunst. Mis puudutab näiteks ikoonimaali, siis paistavad tolle aja vene ikoonid silma, bütsantsi meistritest, erineva suurema sujuvusega ning erilise väljendusrikkusega. Ka vene kirikuviise iseloomustab sujuvus meloodiates. Samal ajal kui Bütsantsi viisides leidub meloodilise rea sees hulgaliselt hüppeid. Vanimad vene kirikulaulude käsikirjad sisaldavad kõrvuti üle võetud kohustuslike meloodiatega ka hümne ja laule kodumaiste pühakute või suurmeeste jaoks. Vene muusika vanimaks vormiks on konda Kaarne laul. See on vene keeles konda. Carnojeebeeni sõnakondak on seotud pidulikku liturgia ka vene vürstide Borissi ja kleebi mälestuseks. Boriss ja Gleb olid sellesama Vladimiri pojad. Esimene neist varitses Rostovi, teine Muuramis. Pärast Vladimiri surma aastal 1015 tapeti nad võimuvõitluses Vladimiri kolmanda poja Seattopolki poolt. Kondakaarne laul on üsna erilaadne muusika. Säilinud on vaid viis käsikirja kondakaarse laulumärkidega. Need on kõige varasemad muusikateoste käsikirjad Venemaal üldse. Nad pärinevad 11.-st kuni 14.-st sajandist 14 10.-st sajandist, hiljem ei leidu enam ühtki kondakaarset käsikirja. Need käsikirjad on aga tänaseni lahti Teešifreerimata, sest selleks puuduvad eeskujud. Uurijatel on siiski õnnestunud välja selgitada, et nende lauluraamatute sõnaline osa pole mitte need tekstid, mis hilisemates jumalateenistustest käibele läksid. Kondagaarne laul oli eriline liturgia tüüp, kus esikohal oli laulmine, muusika, mitte teksti lugemine. Meloodiad on rikkalikult täis kaunistusi, milles iga viisikäänud omas kindlat sümboolset tähendust. Muusika põhisüsteemiks tollal saiaga stihhiraarne laul vene keeles stihhirarnoje peeni, sti hiir oli tegelikult umbes võrdne Lääne-Euroopas tuntud salmiga. Esikohale ste hiirides oli sõna, mitte muusika, nagu kondagaarses laulus stihhiraarne laulmine. See oli vaimuliku teksti poollauldes lugemine. Loomulikult oli see siis ühehäälne. Kui mõnd sõna oli tarvis eriliselt välja tuua, lauldi tema peal maha mõnikord üsnagi pikk viisijupp. Stihhiride ülesehitus, nori järgmine salm ja siis järgnes lõpetav osa. Taoline süsteem on vene kirikulauludes säilinud praktiliselt tänapäevani. Vene kirikumuusika põhines Osmo klaasjel. Kohe selgitame, mida see Osmo klassi tähendab. See süsteem oli laenatud bütsansist ja tähendas vaimulike meloodiate jagamist kaheksasse gruppi. Jaotamine toimus vastavate intonatsiooni riste laadiliste tunnuste põhjal. Niisiis kaheksa meloodiate grupi vene keeles klassi. Sõnadest Osm, see tähendab Vossem kaheksa ja klas see tähendab siis vastavat meloodiate gruppi. Iga meloodiate grupp oli määratud esitamiseks ühel, kindlal nädalal selle tulemusena ühel nädalal lauldav materjal tohtis korduda alles siis, kui ülejäänud seitsme nädala meloodiad olid seitsme nädala jooksul maha lauldud. Põhiarvestust. Nädalate kaupa hakati tavaliselt pidama neli pühist alates. Kuulame nüüd veidi muusikat. Kõlab 16. seitsmeteistkümnendal sajandil tundmatu autorilooming. Esiteks sti hiir kuuendast klassist teiste sõnadega psalmi meenutav kirikulaul tsükli kuuendast nädalast. Järgmiseks kuulete kahtesti hiiri tsükli viiendast nädalast. Mõistet stihhiraarne laul kõnekeeles tavaliselt ei kasutata. Tihemini öeldakse dünaamin. Nõia Peemia. Sõnasenamia on uuemas vene keeles Snak. See on märk. Niisiis Snamia tähendas märkimistähistas üht nooti või sagedamini nootide grupi. Vana vene kirikulaul tsunami peeni sai oma nime just selle ülesmärkimise järgi. Need märgid asusid tekstiridade kohal. Tavaliselt vastas ühele silbile üks märk ja nagu eespool öeldud, kui sõna taheti eriliselt välja tuua, oli ta peale ehitatud nagu väike vokaliis mille tähistamiseks läks loomulikult tarvis mitut märki. Käsikirju vene peenia märkidega on säilinud alates 12.-st sajandist ja nende põhjal võib öelda, et nimetatud laulu õitseaeg oli 15. 16. sajandil. Peenies kasutatud märke on suusõnaliselt võrdlemisi raske kirjeldada kuid püüame seda siiski natuke teha. Erinevaid märke oli kokku umbes 60 ringis ja igaühel neist oli oma nimi. Noodimärgid jagunesid perekondadesse. Kõige rohkem märki oli kriukkide perekonnas. Oma kujult meenutab Krjuk suurt ladina L tähte, mis on vildakalt kirjutatud. Tavaline Kruk märkis ühte nooti ja kui sellele vildakalt kirjutatud Ell tähele lisandusid, aga teatud moel kriipsukesed ja konksukesed siis oli tulemuseks pikem nootide rida. Märkide perekondi oli mitmeid. Keerulisemate metoodiliste komplekside jaoks olid ka vastavalt keerukad märgid näiteks Sarotšiyanaga, Arak, jalg, meitsa madu, Strela nool ja teisi nimed olid neile märkidele antud, nagu võibki arvata nende väljanägemise järgi. Märgid. Näomjad tähistasid aga ainult nootide vältusi ja liikumist üles või allapoole. Helikõrguste jaoks olid kasutusel tähed. Praegu me oleme harjunud näiteks tooma soori kohta ütlema C-duur ja too nooti tähistama tähega c ja nõnda edasi. Fama Shore, F-duur ja täht F. Midagi sarnast oli ka vanavene kirikumuusikas, kuigi masoorijaminoori sellest muidugi tuntud. Iga heri kasutusel olevas helireas omas kindlat nime ja tähistustähte. Helireaulatus oli küllalt kitsas poolteist oktaavi ulatudes väikese oktavi Sollist teise oktavireeni. Too noodinimi oli näiteks ka raha seda ja teda tähistas vene tähestiku G täht. Ree noot kandis nimetust Naši tähiseks vene en täht Miinoodi nimi Slovo tähiseks Vene S täht. Noodimärgid olid kirja pandud musta tindiga ning nende kohal asusid punase värviga kirja pandud helikõrgust tähistavad tähed. Niisiis pidi laulja kõigepealt jälgima teksti kohal asuvat noodimärki, et teada, kas tegemist on ühe või mitmenoodiga kas nad liiguvad üles või alla. Ning samas pidi ta silmas pidama ka punaseid tähti märkide kohal, et teada saada, millistel helikõrgustel laulda. Kuulame jälle muusikat. Kõlavad kuus vana vaimulikku viisi mille on tänapäevasesse noodikirja dešifreerinud vana vene muusika, üks parimaid tundjaid, Mihhail Prašnikov. Nagu siiamaani kõlanud muusikast kuulsime, oli vene varane kirikulaul rangelt ühehäälne. Ta kulges sujuvalt, tuginedes põhiliselt astmelisele liikumisele. Mitmehäälsus hakkas elavalt arenema alles seitsmeteistkümnendal sajandil. Praegu aga kuulame veel seda kõige vanemat ühehäälset muusikat Kuulete antifooni tsüklist Strast. Need pesnopeenia venekeelsena Strasti on võrdne sõnaga passioon. Me kõik teame, Bachi kuulsaid passioone. Teame. Passioon on helitöö, mis on kirjutatud Kristuse kannatusi kirjeldavale tekstile. Passioonid on vene kultuurile sama omased kui lääne omalegi. Esimesed venebassioonid on säilinud 12.-st sajandist. Kohe kõlama hakkav anti foon on Teešifreeritud seitsmeteistkümnenda sajandi käsikirjast, mille on kirja pannud Kirill Abeloserski kloostri erakmunk Christoph Four 1604. aastal. Käsikirjas on üldse 19 osa. Esimene osa on kõige mahukam seal stihhiride kogu 12-ks kuuks. Teistes osades on kirja pandud kiriku viisid erinevateks jumalateenistuseks näiteks hommikupalvuse tarbeks, paastuajaks ja muudeks tähtpäevadeks. Järgmiseks kõlab meloodia, mida kanti ette leinatalitusel. See on surnuitk pärit Bulgaariast, ent levinud ka-Venemaal. Olgu siinkohal veel lisatud, et pärast ristiusu ametlikku kehtestamist Venemaal võtsid jumalateenistusest osa põhiliselt Kreeka ja Bulgaaria lauljad keda jätkus nii valitsejate kui väiksemategi vürstide kogukondadesse. Lõpetuseks kõlab Fjodor Krestianemisti hiir mis on täna esitatud muusikast kõige vanem. Ta pärineb 16.-st sajandist. Theodor Kristjanil, nagu nimigi ütleb, oli pärit talurahva hulgast. Mõnda aega töötas ta Ivan neljanda õukonnas, kus lõi oma laulukoolkonna. 1955. aastal leiti Pedžoura jõeäärsest ust silmakülast seitsmeteistkümnenda sajandi käsikiri, kuhu oli ümber kirjutatud Feodor Kristjani nii suurteos 12 sti hiiri evangeeliumi tekstile noodi märgitešifreeris Mihhail Prašnikov.