Tänases saates räägime mitme häälsuse tekkest vene kirikumuusikas mis hakkas kujunema 16. sajandi lõpul seitsmeteistkümnenda alguses. Endaga vaatame, milline oli kultusega seotud muusika olukord 16. sajandi keskpaigaks. Esialgu oli see muusika kindlalt ühehäälne ja lauludes kasutatud tekst oli kirja pandud vanaslaavi keeles. See oli tolle ajakirjanduslik keel mis nii oma foneetilistelt kui tähenduslikelt omadustelt tunduvalt erines tavalisest kõnekeelest. Suulisele kõnele põhines elavia emotsionaalne rahwarikunist. Kultusega seotud keele emotsionaalne väljendus oli tagasihoidlikum. Talle oli omane eriline rituaalne pidulikus ja sellest tulenes ka kirikuviiside vastav iseloom. Bütsantsi esteetika esitas ühe tähtsama kultuse tseremoonia printsiibina kehalise liikumatuse. Ka vene kirikuraamatutest leiame analoogilisi näpunäiteid. Kui palvetad, seisa otseti ära vehi, jalgadega ega muude kehaosadega ära pööritama silmi, siia ega sinnapoole. Taolisest eetikast tulenevalt oli ka vene kirikumuusika sujuvalt kulgev ja kuni seitsmeteistkümnenda sajandini selles meetrumi ei tuntud. Muusika lähtus sõnast, sest oli ju piiblis öeldud. Alguses oli sõna. Üheks suuremaks vaidlusobjektiks vene kirikumuusika ajaloos sai 16. sajandil Nuko klassi. Kohe selgitame, mida see tähendab. Sõnaklassi kõlab peaaegu samamoodi nagu no kogu lossi, mis tähendab mitmehäälsus. Ka mõiste nokko klassi on teatud mõttes seotud mitmel häälel laulmisega. Ent ta pole ometi mitmehäälne muusika selle traditsioonilises ja otseses tähenduses. Mõiste Nuko klassi tuleneb kahest sõnast noogo palju. Ja las see tähendas, nagu me oleme juba eelmistes saadetes rääkinud meloodiate grupi teatud kindlaks nädalaks. Kuueteistkümnenda sajandi keskpaigaks oli jumalateenistus väga pikaks veninud ja kirikuisad otsustasid sellele ühendamiseks kasutada äärmiselt nii-öelda ratsionaalset meetodit. Jumalateenistuse erinevaid osi hakati lugema ja laulma üheaegselt. Võime siis endale ette kujutada, milline segadus sellest välja tuli. Teenistus peeti küll formaalselt maha, esitati kõiki ettekirjutatu ja veel hulga lühema ajaga ent teenistuse sisust ja mõttest oli praktiliselt võimatu aru saada. Taoline uuendus polnud niisiis mingi väljapääs, kuigi seda propageeriti aastakümneid. Ligi sajandi Metropoliit Makarjus kirjutas 1551. aastal, et nagu klassi on suur patt ja lisas kirikumuusika peab olema selline, et kõrvad kuuleksid ja süda aru saaks. Kuueteistkümnenda sajandi keskpaigas hakati kirikumuusikale ka riiklikul tasandil üha rohkem tähelepanu pöörama. Ivan Groznõi ajal sellelsamal 1551. aastal toimus kõrgema vaimulikkonna nõupidamine, kus arutati nii Vene riigi sisepoliitilist olukorda ja sellega seoses ka kirikumuusikaprobleeme. Nõupidamise tulemusena hakkas kiiresti kasvama koolide arv, kus õpetati kiriku laulu- ja samal nõupidamisel võeti ka vastu otsus nagu klassi keelamise kohta. Hoolimata ametlikust keelust ei suudetud seda segadust jumalateenistuse läbiviimisel siiski kohe likvideerida. Veel seitsmeteistkümnenda sajandi alguses loeti ja lauldi kirikutes teenistuse ajal korraga tervelt kuues grupis. Üksteise järel võeti vastu otsuseid küll, nagu klaasi keelata, siis jälle lubada. Et aga kirikumuusika selle kord maksma panna, moodustasid Nogo klassi ja vastased seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigas Moskvas isegi oma ühingu, mille liikmete hulgas oli ka isikuid, kel oli õukonnas kõrge positsioon. Teiste hulgas olid muide ka Moskvas punasel väljakul asuva Kaasani kiriku kuulus ülempreester Avakum. Ning tulevane patriarh siis küll veel vaid Novosbaski kloostriülem, Nikon. Ühingul olid laialdased sidemed. Ja et saavutada kirikumuusika selle normaalset olukorda, palusid nad toetust isegi õigeusu kiriku patriarhile Konstantinoopolis. Viimane saatis Venemaale isegi vastava kirja, mille tulemusena alles 1652. aastal anti välja lõplik seadus kirikumuusika korrastamise kohta. Kuuleme aga nüüd jälle muusikat. Muidugi ei saa me teile praegu pakkuda näiteks üht lõiku kirjeldatud nagu klassi eest. Küll aga võime ette kujutada, milline oleks segadus, kui praegu kõlavad psalmid meelevaldselt, näiteks kuueks jupiks jagada ja need korraga ette kanda. Ja veel ühest keerulisest nähtusest vene kirikumuusikas räägime täna. Kuulaja on meie saadetes kõlanud muusikast kindlasti püüdnud tabada ka vanaslaavikeelseid sõnu, on tähelepanelikumad, on see ehk ka õnnestunud hoolimata mõnede silpide tohutu pikaks venitamisest. Ent seda arhailist teksti praegusesse vene keelde ümber panna ei ole niisama lihtne. Kadutavaine tunduvate sõnades on kuidagi liiga palju täishäälikuid. Asi seisab selles, et juba 14. sajandil hakati teksti selle laulmisel nii-öelda mugavamaks ehk laulmispärasemaks tegema. Paljud vanad slaavi sõnad lõpevad Twiordeisnaki ehk tugevdusmärgiga, mida välja ei öelda. Selle märgi asemel hakati lauluraamatutesse kirjutama Oodähtil. Nisaid näiteks sõnadest ning rehv ning Reho Boog voogo hõristos Kristo soo. Ja ette viisid sujuvamalt kõlaksid asetati ka sõnade keskele tugevdusmärgi asemele OO täht. Nii sai näiteks sõnast spas sopasso. Ka pehmendusmärgi. Mihkli snäki asemele kirjutati vokaal. Või siis või i-täht sõnast Krepost sai Kreposte ja nii edasi. Sõnadesse lisatud vokaalid tegid sõna pikemaks ja andsid võimaluse pikemateks meloodijateks. Taoline segadus kestis Venemaal mitmeid sajandeid. Alles 18. sajandi lõpuks saadakse kirikulaulude keel jälle enam-vähem puhtaks. Vene kirikumuusika oli kuni seitsmeteistkümnenda sajandini rangelt ühehäälne kuni selle ajani Snamennoya peenies mitmehäälsust ei tuntud. Ja ta säilitas oma iseärasused hoolimata sellest, et Lääne-Euroopa kirikutes kõlas juba mitmeid sajandeid mitmehäälne kirikulaul. Esimesed mitmehäälsed kiriku viisid tekkisid mitte lääne eeskujul vaid nad kujunesid välja Kodumaise Snamen nõiapeeni raamides. Arvatakse, et esimesed mitmehäälse laulu näited pandi kirja Novgorodi laulumeistrite poolt. Käsikirju mitmehäälse muusikaga on säilinud alates seitsmeteistkümnendast sajandist. See muusika ei tugine harmooniliselt kooskõlale. Varane mitmehäälsus kujutab endast enamasti lihtsalt paralleelsetest intervallide laulmist. Nagu öeldud, tekkis varane mitmehäälsus-Venemaal Snamen laia peenia raamides. See tähendas, et teksti kohale kirjutati mitte ainult üks rida noodivärke vaid neid ridu oli mitu, enamasti kolm pidulike mari juhtudel ka neli. Vene varane mitmehäälsus ongi enamasti kolmehäälne. Seda nimetati Buzzievojepeeni sõnast puid. Tee. Selleks teeks ehk teed näitavaks hääleks oli tavaliselt keskmine hääl. See kandiski nime pud, ülemine hääl, ori nimega vers ja alumine kolmaseal Nis. Põhiliselt laulsid mitmehäälselt kirikumuusikat ikka mehed, iga hääleulatus piirdus seekstiga. Juhtiv oli niisiis keskmine hääl, puts ehk teed näitav hääl, omalaadne kantus, firmus. Ülemine hääl liikus tavaliselt temaga paralleelselt ja alumine bassihääl oli omaette iseseisev. Hümn seitsmeteistkümnendast sajandist. Järgmine etapp vene kirikumuusika ajaloos oli seotud mitmehäälse partes peenia tekkega seitsmeteistkümnendal sajandil. Seitsmeteistkümnenda sajandi sündmustele ja muusikale on pühendatud meie sarja järgmine saade. Tänase saate lõpuni aga kuulete veel varast, mitmehäälset vaimulikku muusikat.