Aliisile tikkus nutt peale, kui ta oma kohvrit trammist maha sikutas. Mitte et ta oleks nutt ja naine. Talle ei meeldinud vaadata teiste nuttu ja talle endale ei meeldinud nutta. Pisarad väsitasid, pisarad võtsid talt jõu, mida oleks praegu hädasti vaja selle nõukaaegse kohvri sarnase moodustise sadamasse vedamiseks. Aliis teadis, kuidas pisaraid kinni hoida. Oli see siis, kui mõni tema kauaaegne patsient hooldushaiglas suri. Või kui matu koolist tulles teistelt poistelt peksa oli saanud. Võib-olla vahel öösel ta nuttis natuke teki sisse, aga siis nii vaikselt, et õhukese seina taga magav poeg ei ärkaks. Et ta usuks. Tema ema on tugev, ema pärast ei pea muretsema. Matu oli väga mõistlik laps. Ta ei nõudnud uusi botaseid, kui vanadest sokk juba välja pressis. Ta ei küsinud peaaegu kunagi raha, kui oli kuu lõpp. Ainult et ta ei teadnud, et need vähesedki korrad sundisid ema öö läbi üleval olema, et välja mõelda, kust võtta raha, klassiõhtu või kooliekskursiooni või teatripileti või uue jope või sõbrakingi tarvis. Aliis vähkres voodis nuttu tagasi hoides, sest nutt väsitas. Ja siis poleks ta ju jõudnud järgmisel päeval õe töö kõrvalt kojanaisena teed liivatada või käia erahooldajana keeramas neid vanureid, kelle lapsed küll teenisid hästi, aga oma uriinis esivanema jaoks neil aega polnud. Liisil ei olnud kumbagi ei aega ega raha. Aga see-eest kasvas Matu nii üles, et isa puudumist ei olnud peaaegu märgata. Kuni ülikoolini hea pea, suur töövõime, tahtejõud. Kõik need sõnad käisid matu kohta. Teises linnas elamine, uued sõbrad ja üürikas võtsid aga palju suuremat summat, kui Liisil anda oli. Nii ei jäänud tal üle muud, kui pakkida oma elu sellesse vanasse kohvrisse panna müüki Matu ja tema oma kätega ehitatud kööktuba ning minna üle lahe koristajaks. Kindla lootusega, et kui Matu on kuue aasta pärast saavutanud oma unistuse on hiilgava karjääri alguses seisev arst siis on temalaliisil üsna ükskõik, kus ta elab ja mida teeb. Küll ta hakkama saab. Peaasi, et poiss jõuaks kaugemale, jõuaks edasi. Aliisile surusid pisarad peale, sest see kohver oli nii kole. Sama kole kui ta elu ja riided ja välimus. Kohver virutas Aliisile nii valusalt vastu jalga, et andis õigustuse pisarad valla lasta ning nina kulunud hallimantlisse pühkida. See mantel oli vastu pidanud pea 20 aastat. Sama mantliga oli ta oma alevist suurde linna sõitnud. Raseda kõht punnitas nööpide vahelt ja sama kohver oli talle vastu jalgu löönud, kui ta seda metkooli ühika uksest sisse surus. Aliis oli tänulik oma tööle, mis andis talle igapäevased vormiriided ja säästis sellega riiete ostmise raha. Nii olid need vähesed asjad, mis ta kaasa pakkis, kas ajast ja arust või lihtsalt nii kulunud, et nendega ei tahtnud minna mujale kui kinno. Kinos võis istuda pimedas mantel seljas ja elada läbi neid elusid, mida päriselus elada ei saanud. Alis ei uskunud, et sellised muinasjutud kellelegi elus juhtusid. Filmi kangelanna tulid alati nii ilusad ja rikkad, et iga nende mure tundus Aliisile võõrastav. Kino oli lihtsalt koht, kust ta sai olla niikaua, kui kestis film tema ise. Kodus tööl patsientide juures ei saanute vajuda, kössi väsida, kurvastada, isegi rõõmustada ei sobinud seal, sest need olid teiste inimeste muredest tulvil kohad. Kodus ootas teda kohustus hakkama saada kindlasti ja iga kell. Isegi siis, kui ta üksi kodus oli, pidid olema valvel, et poeg sisse astudes ei näeks pisaratriipe või kuuleks laulujoru. Aliis sikutas kohvrit mööda lõputut koridori laeva poole. Mehed ja naised möödusid temast juteldes, kiirustades telefoniga rääkides. Keegi ei peatunud, et pakkuda muuseumieksponaati vedavale naisele abi. Tõenäoliselt oleks omakasupüüdlikult appi sööstnud mõni arheoloog, lootes leida tema eelajaloolisest kohvrist eelajaloolisi leide. Aga ühtegi vastava ameti esindajad talle silma ei torganud. Oli turde ehitajaid, luitunud juuksevärviga ja suitsetamisest, kollase näoga vanemaid naisi noori emasid, oma segakeelsete lastega, mõni üksik tuikuv pensionär, kellele eilne pidu veel jalgadesse tunda andis. Ning lõputult teatuid, rahvuseta ametnikke. Kõik nad olid teel ära. Pühapäeva viimane laev, vidinad viima teise maa arginädalasse tööle või tagasi koju ära nagu õli isigi. Teadmata ajaks. Maagiliselt mõjuva 2012. aasta septembrikuu tõotas tulla tõeliselt uus. Nagu lubas kunagine Salma Liisi aabitsas. Kaenlaalused läksid higiseks ja krunni keeratud kartuli värvi juuksed vapusid lahti ning kleepisid kaelale. Juhusliku ja ebatervisliku toitumisega lisandunud kilod andsid tunda. Seeliku värvel pitsitas ja sukkpüksid tahtsid alla libiseda. Ühe käega neid mantli alt üles kiskudes ja teisega kohvrit sikutades muutus Aliis trotslikuks. See oleks nüüd küll esimene kord, kus ta alla annab. Matu nimel ta jõuab sinna laeva, ta jõuab sinna tööle ja ta peseb need kuradi põrandad nii läikima, et neil seal on täiesti ükskõik tema villasest kampsunis rippuvast kõhust. Esimese palga eest ostab ta endale kusagilt kaltsukast midagi sobivamat, kuhu kõht ja kintsud sisse mahuvad. Ning sukkpüksid paneb ta järgmine kord jalga matu lõpuaktusel. Sukkpükste ülemine ots oli vajunud kusagile põlvede vahele, otsekui oleks Aliis need varastanud mõnelt abitult kääbuselt ning meeter enne kajuti ust andsid nad lõplikult alla. Sipeldest pruunides venivates ahelates muuki Saliis oma kajuti ust ning vältis mööda trügijate imestunud pilke. Paari vanaproua nägu oli küll selline, nagu poleks nad iialgi säärase nähtusega kokku puutunud. Kunstliku elegantsi Kasikutes Aliis ühe jala üle lävepaku samas kui teine oma sukasäärt taga igatsedes püüdis teisel pool ukseläve liikumist takistada. Aliis naeratas veel võltsilt teda jälgivale vanapaarile ning kukkus siis kolinal uksest sisse. Kohver rullus üle tema ja raske ohkega andsid selle lukud lõpuks järele. Oks paugutas kinni ning aheldatud Aliis võitles jalgu siputades nagu selili keeratud mardikas. Kogu peidetud varandus vajus kajuti põrandale laiali. Kogualisi möödunud elu, paar sooja kampsunit, sussid, dressipüksid, muidu püksid, maitu väikseks jäänud T-särgid, mida Aliis edasi kandis. Vilistades sellele, et Elley Leicersistega black Vilbraitzist ei teadnud ta midagi. Album TEMA jamatu mälestuste kogu lasteaia lõpp, kooli algus, suvine jalgsimatk, jõulupidu, olümpiaad. Igaühest neist oli selles albumis killuke. Õigupoolest oli see ainus asi, mille Aliis oleks eelmisest elust kõhklemata kaasa võtnud. Kogu ülejäänud kohvritäie võiks ta siiasamasse kajuti põrandale vedelema jätta. Hambahari ja album ning paar krunni nõela olid talle varandus. Hambahari, sest ta vihkas mustust ja räpasust album, sest see andis talle eesmärgi ja krunni nõelad, et miski teda ei segaks. Haiglas oli õdede meelelahutuseks juuste värvimine. Kord oldi kogu korrusega punapead, kord salgutati blonde tukkasid. Siis leiti poest moodne lilla värv, mis igaühe peas eri värvi läks. Ühel tõmbus toon roheliseks, teisel kiiskas tindina. Kolmandale ei hakanud ka teise värvimisega tilkagi peale. Aliis jäeti nendest reaktsioonidest alati kõrvale. Algul sellepärast, et ta ihnas värvimisele kulutada hiljem ehk juba sellepärast, et kogu korruse värv oleks tema metslase juustesse ära kulunud. Aliis läks halliks juba 30 kolmeselt. Nüüd pea neljakümneselt, oli ta sellega ära harjunud. Ta nägi end vanana ning kui ta juuksed lahti lasi, siis meenutas ta ürgtarkamoori Põhjala muistendist. Mitu korda oli ta mõelnud, et müüb juuksed paruka tegijale ja ostab selle eest mis iganes tol hetkel vaja oli. Jõuluprae uue rulavihiku kaaned. Alati sai murest kuidagi teisiti üle ja nii venisid juuksed nagu pikaajaline investeering, pea tagumik kuni. Kuigi nii vana inimese puhul peeti pikki juukseid naeruväärseks, oli Aliis nendega harjunud ning ei pannud teiste õdede halvustavaid pilke tähele. Tema hommikune soengu rituaal kestis alla minuti, piirdudes öise patsi lahti harutamisega ning krunniks keeramisega. Kui juuksed olid kinni, siis tundus Aliisile, et ta mõtleb selgemini. Võitluses selgub siiski alati tugevam sukkpüksid andsid alla ja lõpetasid prügikastis. Iseennast lahti pakkinud kohver küüditati nurka ning kraapinud karu kampsun läks nurka häbenema. Aliis Puhkis riidekuhjade vahel tuulates leidis kammi ja harutas sõdalase otsustavuse kallentsi vajunud krunni lahti. Korraga hakkas ta naerma. Püha müristus, mis eksist nad rääkisid. Tema uhke üksik, ajuti peegel, näitas lasteraamatukangelast pokut, heina tuustist, mätast, mis tekib Talupidajate laiskusest mättalist maad, niita hallid juuksed higisele kehale tilpnema, jõllitas Aliis peeglit, just nagu näeks ennast esimest korda pikaajalise töö eest haiglas. Tema auks korraldatud lahkumiskohvil olid usalduslikud noored õed talle sosistanud, et nüüd elu alles algab. Et ärgu Aliis ühelegi juhusele ei, öelgu laps sul suur, ise veel noor, seletas sooja aktsendiga Olga ning tõstis šampanjaklaasi. Siledate säärtega. Noored tulijad pajatasid pööraseid lugusid, mida nad teistes riikides töötavatel tõdedelt olid kuulnud. Kuidas uusaasta öösel lükatakse tühjema korpuse patsiendid ühte palatisse ja oi küll siis noortel mees arstidel on lööki. Aliis kõõksus naerust, kujutades oma halle juukseid voolamas üle voodiserva nooruke üliintelligentne ja sarmikas mees, arst tema kohal. Korraga ta kangestus. Ta võiks ju sellise meesarsti ema olla. Kindlasti kõigil neil ongi ema, kes ootab, et tema pojast saab tippkirurg. Et tema poeg saavutab selle, mida ta loodab. Võib-olla mõne ema on samamoodi nagu tema korjanud sent sendi haaval pojale ülikooli raha. Võib-olla keegi on otsinud selle nimel prügikastide kõrvalt taarat. Alis võdistas õlgu ja keeras tuši lahti. Tema ei maga ühegi arstiga, olgu see või sajaaastane. Puhas Aliis ei suutnud kuidagi panna selga ühtegi nendest korralikest villastest kampsunitest, mille ta kaasa oli võtnud. Ta sikutas selga ühe matu kulunud lemmikpluusi, kuhu oli kirjutatud vöök Forbiierr ning rõõmustas lõdva kummiga trikoos pükste üle. Ta nägi välja üsna sarnane linna matkalt saabunud pensionäridega ning nautis vabadust, mis saabus peale kiuslikest sukkpükstest vabanemist. Natuke julgust kogunud asusta laevaga tutvust tegema. Ta oli kulutanud neli tundi, et tutvuda laeva iga koridori baaripoe ja söögikohaga. Vaadanud neid hardas imestuses ja pelglikult nagu laps esimest korda lund ning kogu julgust kokku võttes ja hinna peale silmi kinni pigistades tellinud kohvi jälgides meelelahutusprogrammi soojendusprogrammi. Päris programm pidi algama südaööl, sellele ei kavatsenud Aliis küll jääda. Juba soojendusprogrammi ajal olid ilmselgelt liiga palju joonud härrasmehed käinud teda tantsima, kutsumas mõni nii agressiivselt, et Aliis pidi lauast kinni hoidma. Ta lonkis kajuti poole möödudes libakullaga ääristatud uste taha peituvast kallist restoranist. See paistis üsna tühi uksele, ei seisnudki enam seal õhtu läbi jalalt jalale tammunud tülpinud noorukit, kes asjatult selles vaeste laevas mõnda klienti ootas. Aliis ei suutnud vastu panna ahvatlusele piiluda keelatud maale peegli taha sinna tema kuupalgasuuruste praadide päris koju. Ta tahtis näha kasvõi üht inimest, kes on otsustanud igava laevasõidukaaviar ja šampanja lühemaks teha. Millegipärast uskus ta, et sellisel tegelasel on peas kroon ja käed täis briljantkäekotis hiire suurune koer. Ning kuigi ta on sajaaastane, näete tänu kosmeetilisele protseduurile välja kaheksateistkümnene. Ükskõik, kas ta on mees või naine. Aliis nihkus vargsi uksele, kust paistis kaks ainsat restoranikülastajat kange ebameeldiva näoga vanamees ja oma küüsi vahtiv noor naine. Vanamees igavest silmanähtavalt ning näis valavat oma viha naise peale välja. Viimane küll püüdis midagigi vastu öelda, kuid iga sõna tundus meest veelgi enam ärritavat. Mõlemad nägid välja pettumust tekitavalt tavalised. Mehel oli nuga, terav profiil. Ta polnud nähtavasti nooruseski ilus mees olnud, aga kindlasti vaadati talle järele. Mitte nii nagu praegu, vaatas teda kalaserveeriv kelner. Põlguse ja hirmuga. Aliis muigas ta tundis selliseid patsiente. Ükskõik kuidas neile süsti tegid, kasutasid nad järgmist korda selleks, et sinu peale kaevata. Keegi ei arvestanud nende kaebustega, kuid neile andis see luu mõtte meditsiiniliselt pumpasse üles vererõhu ja tootiskustuvas kehas adrenaliini. Enamasti olid nad üksikud naised, kes olid mehed oma vingumisega hauda ajanud ning püüdsid sama teha lastega, kes neid kunagi vaatamas ei käinud. Kui lapsed kord aastas kohale tulid, siis rõõmustas kogu personal, et nad nii harva käivad, sest suures osas olid nad pärinud oma tugeva esivanema kõik halvemad jooned. Nad seisid abitult oma ema või isa voodi juures ning süüdistasid kõiki koristajast peaarstini, et imet ei olnud juhtunud ning vanem ei tantsinud ega olnud enam akadeemiku ajuga. Oma viha valasid nad valves oleva õe peale, kes siis ülejäänud 364 päevase distliku mõnuga pisut ebatäpse süstiga kõik tagasi tegi. Või siis ei teinud nagu Aliis. Mitte et ta oleks teistest parem olnud, mitte et ta poleks viha tundnud, ta lihtsalt ei suutnud haiget teha. Ükskõik kellele. Alisi mõtted läksid kõikide selliste patsientide viimastele minutitele, mis enamasti olid üksikud ja kurvad. Surma ees kaotasid nad oma bravuurikkuse ning hoidsid tal käest kinni. Ta tundis juba ette kaasa virila vanamehe lahkumishetkele ning kuulis kõigi mahajääjate kergendus, ohet või kuuliste ohet praegu. Kuigi see oli pigem oie vana mees rügisese kõõksus. Kelner viskas mustad nõud käest maha ning peksis teda selga, nagu tahaks talle enne surma veel kondid murda. Ennist igav lenud naine karjus. Alisi selja tagant jooksid kullatud saali pagunitega mehed. Laeva ohvitserid, tõtati arsti kutsuma. Arst ei jõua, pääses Aliisi seest imelik vääksatus välja. Ta tungis läbi inimsumma vääna seest vanurit vigaseks, peksma nooruki valgust. Mul on vaja valgust. Inimesed nihkusid laiali kellelegi käsi, ulatas talle mobiililambi Aliis suunas valguskiire siniseks tõmbuma vanuri kurku. Kalaluu oli läinud nähtavasti nii sügavale, et ilma pintsettidega ta sinnani ei ulatu. Kõri hakkas tursesse minema. Aliis teadis, et täielik lämbumine saabub paari minutiga. Teravat nuga viinakõrt kiiresti. Ta haaras laudadelt salvrätikuid, rebis mehe särgi eest lahti ja püüdis teda põrandale pikali panna. Mees, kas krampides või surmahirmus, osutas vastupanu. Alisi juuksed läksid rabeledes valla. Õnneks sekkus üks pagunitega pintsak, klane. Ta pani mehe osavalt selili, hoides oma karu käpi visklevatel õlgadel. Vanamehe jõud oleks nagunii raugenud, arsti oodata ei kannatanud enam sekunditki. Aliis vaatas pikka fileerimis nuga oma käes ning valas selle just nagu unes üle viinaga. Sisimas tegutsest aegluubis. Ta hingas aeglaselt. Ta nägi lõtvuvat, mehe kehamees lamas maas. Hingetuna. Ma ei julge niutsus hääl Aliisi sees, kuid tal ei olnud valikut. Leides kõhnalt kõrilt trahve asukoha, lõi ta sinna noa ning surus haava joogikõrre. Vanamees hakkas uuesti hingama. Ta püüdis silmi avada, kui ja Liis abistaja suure käe talle silmile surus. Ära lase tal vaadata, ütles ta sisendusjõuliselt, lootes, et ehk saab mees eesti keelest aru. Kõris olev roosa joogikõrs verd imavate salvrättide vahel nõuaks isegi naisterahvalt mehisust rääkimata mehest. Võlts kullaga kaetud restoranis valitses sügav vaikus, kui Aliis mehega rääkis. Ärge liigutage, püsige rahulikult. Te hingate praegu läbi kõris oleva augu. Kohe jõuab siia arst, ta võtab teil kalaluu kurgust välja, turse alaneb ning juba paari päeva pärast hakkab trahviasse tehtud auk kinni kasvama. Ta on rootslane, sosistas igasuguse igavlemise unustanud naine saatete tõlkida. Naine püüdis oma häält rahulikuks, sundides Aliisi sõnu edasi anda. Trahve kõrvalt mullitav verevaht ajastaga öökima ning poole lause pealt jooksis naine minema. Aliis jäi talle nõutult järele vaatama, kaaludes hetkeks, kumb on ohtlikumas seisus, kas kontsadel kõikuv maniküür või liikumatult lamav vanamees. Abi tuli kuldsete paeltega Karult. Rahulikult ning selgelt tõlkis Stahli sõnad samal ajal naisele otsa vaadates. Aliis ei tundnud ebamugavust nagu tavaliselt, kui võõrad mehed talle otsa vaatasid. Laevaohvitseri pilk oli sõbralik, otsides kinnitust võõralt kõlavatele sõnadele. Aliis noogutas tänulikult. Lamav mees püüdis midagi öelda, mille peale kõrs trahvi eest peaaegu välja libises. Mõlemad koristajaks pürgiv medõde ja verega ülikonna rikkunud sõbralik meremees haarasid kõrrest. Mees naeratas Liisile ja Liis naeratas vastu. Olid nad ju kahe peale ühe inimese surma käest kätte saanud. Kuigi tagasi kistu oli silmanähtavalt väetia nõder, siis ometi oli ta nende võit. Kohale jõudnud, laevaarst paigutas trahviasse muhviga püsiva toru, mis takistaks võimalikku verejooksu, kopsu ning koukis pikkade pintsettidega hiiglasliku kalaluu välja. Kurat, nüüd kaebab ta meid küll kohtusse. Susises gala serveerinud kelner. Nähtavasti õigusega olija liis mõttes esimest korda õhtu jooksul virila vanamehe poolel. Kui panna praele kulla hind, siis võiks tagada vähemalt su ellujäämise. Vöökides minema tormanud neiu, kes osutus patsiendi isiklikuks assistendiks, oli tagasi tulnud. Aliis tundis end üle liigsena pluus ning püksid hakkasid verest kangeks tõmbuma ja küünealused olid sama mustad kui lapsena põriseda pidades. Ta nihkus vaikselt ukse poole ning oleks nähtavasti enne läinud olnud, kui keegi taibanudki oleks, kui teda poleks õlast haaranud. Äsja Assisteerinud mehe käsi. Härrast Albergil on roppu moodi vedanud. Ilma trahheostoom jätta oleks ta enne minu kohalejõudmist lämbunud konstanteeris just arst. Ma ei nimetaks seda vedamiseks, vaid imeks, et samal ajal oli kohal veel üks arst. Kaitseingel lausus laevaohvitser. Kõigi pilgud suundusid Liisile ja nagu oleksin mingi õnnelike imede uskujate sekti koosolek, hakkasid ruumis viibivad inimesed plaksutama. Aliis kohendas närviliselt juukseid, sai samal hetkel aru, et on need nüüd verega kokku määrinud ning püüdis teda kindlalt seltskonna keskmesse suunava käe käest põgeneda. Ma pole arst, ma olen hooldusõde uskumatu, väga puhas ja professionaalne lõige. Te peaksite olema arst. Kiitis laeva arstaliisi tööd, kui kannatanu raamile tõsteti. Vana mees liigutas samal ajal agressiivselt suud. Näete, patsient tänab teid, rõõmustas laevaarst, et oli pääsenud surmajuhtumi konstanteerimisest. Vaevalt küll, raputas Aliis pead. Selleks tundis ta selliseid vanamehi küllalt. Nähtavasti sajatas ta praegu hirmsat needust ning küllap see paneb aniisi veel kahetsema, et ta üldse samal ajal sündmuskohas oli. Karu moodi mees ei lasknud ta õlast lahti ka siis, kui patsient pidulikus paleeri vahel ja hämmastava kiirusega end kogunud assistendi saatel saalist välja kanti. Tütarlaps nõksutas puusi nii osavalt, et enamik meeskonnast pressis kaasa rohkem tema kui kalli kannatanu. Pärast. Aliis tajus restorani tühjenemist seda, et igaüks asus oma tööd tegema. Et koristaja siunas verega rikutud vaiba pärast. Et köögist kostis koka kõrgendatud hääl ja et tema seisis ikka oma õlle eest töötamist lubavast särgis. Sorgus, juuksed verest salkus, võõras mees õlgade ümbert kinni hoidmas. Ühe väikese ajahetke tundis ta, et polegi üksi maailma vastu. Ja siis tegi ta midagi uskumatult lolli. Ta hakkas kiskuma. Nuttis ühe päeva jooksul juba teist korda. Mul on närvid korrast ära, pani ta endale mõttes diagnoosi ja määras rohugi. Töö. Nii juhtub, kui sa ei tee kogu aeg tööd. Lollid mõtted tulevad pähe. Mees võttis ta ümbert kinni, surus enda vastu ja silitas nagu õnnetut last. Rahu, rahusaalid, väga vapper. Sa päästsid just inimese elu, see on normaalne. Kas sa tahaksid üht väikest drinki? Mees püüdis talle otsa vaadata ja nügis lõuaga naise lauta. Aliis ei tahtnud drinki. Ta lihtsalt tahtis, et mees ei laseks veel käsi lahti. Et veel 10 sekundit oleks ta maailma eest peidus, enne kui ta selle üksindusse tagasi sukeldub. Mehel ei jäänud muud üle kui põlvi kõverdades oma tohutust kõrgusest alla laskuda. Seda tehes läksid ta huuled vastualiisi otsaesist ja ninaotsa. Mees naeratas nii soojalt, et isegi läbi kinni pigistatud silmade tajus Aliis sellest hoomavat kuumust. Ta lõi õhetama ja avas silmad. Üle mehe õla paistis peegelpilt. Punase näoga ülekaaluline naine. Kullatud täiesti sobimatus raamis. Pluusil on küll kirjas, et ma töötan õlle eest, aga tegelikult teen ma seda tasuta. Aitäh pakkumast, ma pean midagi puhast selga otsima. Kiiresti, et ei jõuaks kahetseda, et mees ei jõuaks tema lõkendamise kohta halvasti mõelda, et kogu naeruväärne lummus, mis teda oli haaranud, ei saaks teistele nähtavaks libises Aliis restoranist välja. Joostes kajuti poole hirmutas ta oma välimusega sama pensionäridest paari, kes enne oli jälginud ta sukkpüksietteastet. Nähtavasti teatavad kaptenile, ohkas Aliis vanapaari hirmule kaasa tundes. Kajut oli kadunud, ta ei leidnud seda. Pea oli sassis vere lõhnast ja mehe kätest ning suurest vihast, et see mees oli ta vastu nii hea olnud. Õnneks ilmus ei tea kust kiiska blond mundris preili ning aitas tal üles leida peitu pugenud kajuti. Aliis, kes kunagi midagi ära ei visanud virutas määrdunud T-särgi prügikasti. Juba teine asi, ühe päeva jooksul kuulutati rämpsuks. Sukkpükste ja särgi juurde lendasid ka selle õhtu naeruväärsed tunded ja unistused. Mitte kordagi enam lubas naine endale. Ei mõtlema. Et mis siis, kui ma oleks dringile jäänud.