Hommikul ärkas Aliis rohkem väsinuna kui peale 24 tunnist vahetust. Sikutas selga ühe vana hea T-särgi ja läks sööma. Isu olidel metsik. Õhtuses ärevuses oli ta unustanud kaasa pakitud võileivad, mis iseenesest oligi hea. Nüüd sai need kasutusele võtta lõunasel bussisõidul teise rootsi otsa. Laevarootsi laud meenutas Aliisile vanaema jutte paradiisist. Paradiisis olid inglikoorid pehmed voodid ja söögiks linnukeeled. Vähemasti nii uskus tema pisikene viltuse katusega talumajas elab memme, kes ema eest salaja talle komme pihku surus. Õnneks ei olnud laevakokk sügavalt usklik inimene ning lihalõigud olid märksa suuremad kui linnukeeled. Roosamannat asendasid puhvis koogid ning valged saiad moodustasid Paabeli torne. Kohvilaua juures astus ta juurde rangete prillidega tütarlaps. Tervist, ma otsisin teid eile, küllap te vist magasite peale selliseid väsitavat sündmusi. Ma koputasin üsna pikalt. HärrasTaalberg sooviks teiega kohtuda. Need vähesedki unistused, mis Aliisis olid selle hetkeni elanud susisesid välja nagu õhupallist õhk, kui ta ranges preilis eelmise päeva hüsteerilise assistendi ära tundis. Aga palun, Ma kohe lõpetan. Kas ta on siin? Tütarlaps kõveras, huuli loomulikult ei puutuda, peale eilset laevasööki ja siin koos teistega ei sööks ta mitte mingil juhul nagunii. Kui te olete valmis, siis läheme tema kajutisse kaheksandal korrusel. Halis muutus murelikuks. Nähtavasti oli ta eelmisel õhtul midagi valesti teinud. Võib-olla on vana mees ta peale nii vihane, et esitab koguni kaebuse. Võib-olla ta tõesti ületas oma kompetentsi piire. Kui küsitakse, siis peab ta rääkima tõtt, et see oli tema elu esimene trahjotoomia. Mure tegi koogi mõruks ning Aliis lükkas selle isutult eemale. Vastikut toimingud on parem kohe kaelast ära saada kannatamine idee neid kuidagi magusamaks. HärrasTaalberg istus voodil, närune kantud särk seljas. Kajut oli sama suur kui Liisi kööktuba ning aknast avanes lummav vaade saarestikele, millest parajasti mööda sõideti. Aliis tammus jalalt jalale, just nagu oleks ta pahandust teinud ja peaks nüüd kooli direktorile aru andma, miks ta selle akna sisse viskas või klassijuhataja koti hiiretopis. Assistent üritas köhatamisega märku anda, et nad on kohal. Aga mees voodil ei kavatsenudki neile tähelepanu pöörata. Ta käristas pahuralt oma särgi hõlma. Aliis jälgis teda murelikult, kuni talle meenus üks pisike mutike haiglast, kes iga päev ühe tekikoti auklikuks uuristes ning sanitar idelt hirmsasti riielda sai. Aliisil aga õnnestus välja selgitada, et need olid hetked, kui mutike tundis surmahirmu. Terve inimene oleks selle valanud puulõhkumis või jõusaali. Tema käristas linanurka. Kõige enam ärritas sellisel hetkel patsienti, kui hakati rääkima, kui kena ilm on õues või mis sellel päeval plaanis on. See ei huvitanud ootajat, sest ta tundis, et surm seisab nurgas ja irvitab, et näe ja veel on kena päev, aga kauaks sulle seda pole? Aliis oli hakanud mutikesele viima mullikilet ütelnud, et seda ei tohi nad enne ära visata, kui kõik pauna don tühjakspigistatud, aga patsientide kõrvalt ei jõua ta seda teha. Mutike oli hoogsalt süvenenud mullikile tühjakspigistamise töösse oma raskesse missiooni selles haiglas. Vahel pigistas ta mulle mitu tundi järjest ja näitas sisaliisile uhkusega oma töövõitu. Vajalikku inimest surm ju ei võta ning mutike uskus oma tegevuse kasulikkusest jäägitult. Suures õhinas ei märganud ta surma tulekut ja see tabas teda õndsalt naeratamas mullikile käes. Nähtavasti kartis ka selles hiigelkajutis varjul olev mees. Aliis ootas rahulikult assistent klõbistas kontsadel ning kui ükski märguanne kohale jõudnud ütles midagi kiiresti rootsi keeles. Taalberg vihastas just nii, nagu Aliis oligi eeldanud. Tema hääl ei olnud eilsest veel päris taastunud, kuid ilmselgelt olid sõnad vänged, sest tütarlapse nägu värvus punaseks. Vanamees lõpetas oma sõimu järsult tõmmates õhu sisse ja pöördus sama hooga alisi poole Inglise keelest saia liis aru, aga rääkinud ei olnud ta seda mitte kunagi. Koolis õpiti seda omal ajal ikkagi õpetaja jaoks ja Mika endale. Alis raputas pead ja laiutas käsi. Vanamees jõllitas teda üllatunult, alustas siis saksa keeles, mille peale hakkas Aliis naerma ja esitas vanaema õpetatud ainsa saksakeelse lause. Ispin Peter tuubist, Paul pihkin flaizzihtuubist Faul. Mis pidi siis tähendama, et üks on virk ja teine laisk. HärrasTaalberg ei tundunud nalja nautivat ja Liis pakkus kiirelt, et ta räägib vene keelt. Vana mees raputas nina kirtsutades pead. Ta andis kiired korraldused assistendile, kes istus siis tema kõrvale, säästes vanameest kõvasti rääkimise vaevast ning asus jutuajamist tõlkima. Aliisi, kes oli ukse juurde seisma jäänud, edasi ei palutud. Nii tekkis voodi ja tema vahele lisaks keele ja rikkuse barjäärile hiigelsuur tühimik ning end imepisikesena tundevaliis kaalus korraks varianti ära joosta. Leidis sellega mõttetu olevat, sest kui staal Berg tahab tema peale kaevata, leiab ta igatahes Aliisi üles. Ilmselgelt see mehel plaanis oligi, sest ta hakkas kohe uurima ilma ühegi tänusõnata või viiteta eelmise õhtu sündmustele. Mis on naise eriala töökogemus? Eesmärk Rootsis? Aliisile ei tulnud pähegi, et ta ei pea ausalt ära rääkima, kes ta on ja miks ta kodumaalt lahkub. Pealegi tundus talle, et vanamees näeks last nagunii läbi sest ükski vastus ei paistnud teda üllatavat. Peale küsitlust pidas ta lühikese pausi ning sosistas seejärel pikalt oma assistendiga. Tütarlaps tegi jutuajamisest ilmselges hämmingus, olles kokkuvõtte härra juhast. Taalberg teeb teile pakkumise, millest ma loodan, et ei keeldu, sest see on äärmiselt helde. Kuna olete plaaninud viis aastat välismaal töötada, siis kehtib see pakkumine viis aastat. Ükskõik kas härrasTaalberg on elus või assistent koperdas nagu kartes välja öelda tõsiasja, et peremees võib ka varem surra. Surnud aitas alistada edasi. Jah, ühesõnaga, see ei loe te saatetasu, mis on praktiliselt eraarsti vääriline. 10000 viie aasta eest on seda vähe. 10006 on teie palk tööks härrastalbergi tervisliku seisundi jälgimine ja kontroll, kui ta ise seda vajalikuks peab. Tingimuseks see, et teil ei ole selle aja jooksul puhkust ning te peate olema maksimum 15 minuti autosõidu kaugusel. Aliis mõtles küll hoopis matu peale, kuid vastas automaatselt, et ta ei oska sõita. Vanameest huvitas, mis naine vastas ja hakkas tõlget kuuldes kõõksudes naerma. Miski tegi talle tohutult nalja. Alicil ei olnud üldse naljatuju. Nii suurest summast keeldumine oli tohutult raske mõttes kogusta iga sendi kokku oli juba matule Tartusse korteri ostnud, kui poiss load teeb autogi. Võib-olla saab ta isegi välismaale residentuuri minna. Kõike seda tingimusel, et ta ema teda viis aastat ei näe. Või vähem kui juhast. Albergi tervis osutub nii viletsaks, nagu see välja paistab. Kui ta Liisil oli kogemusi, et sellised vanamehed peavad uskumatult kaua vastu, nii et surmale ta panuseid teha ei riskiks. Vanamees lõpetas naermise ja pühkis silmist pisaraid. Ta andis oma assistendile mingi korralduse ning see asus telefoniga helistama. Aliis raputas pead, kuid tütarlaps ei pannud seda tähelegi, sest rääkis kellegagi sillerdavalt. Vanamees jälgis naist mõtlikult ning kergitas üllatusest kulme. Aliis tundis vajadust talle seletada. Ma ei saa seda vastu võtta. Ma pole tegelikult arst, ma olen hooldusõde. Teil võivad tekkida komplikatsioonid, milles ma ei ole pädev. Ma ei tohi võtta sellist vastutust. Vana mees viipas käskivalt assistendile, kes kiiresti kõne lõpetas, jalisi kuulama jäi. Mul on poeg. Ma ei saa olla viis aastat teda nägemata. See oli ainus lause, mille naine tõlkis. Vanamees rehmas käega. Teie poeg võib teil külas käia nii palju, kui ta soovib ja saab. Tema reisikulud katab loomulikult härrasTaalberg. Tütarlaps naeratas julgustavalt. Minu arvates on see helde pakkumine, kuigi töö on vahel keeruline. Aga te olete elukogenud inimene, tundute väga rahulik. Ma arvan, et ei pea kartma. Telefon helises naine ulatas selle peale vastuvõtmist juhast Albergile, kes kasutas kõne ajal hoopis sõbralikumat tooni kui assistendiga. Ta oskab olla ka niisugune, mõtles Aliis. Aga mul on ju kokkulepe teise töökohaga. Kõne lõppes ja assistent täpsustas kiiresti, midagi rootsi keeles enam ei ole. HärrasTaalberg rääkis haiglaga, kui teil on asju pakkida, peate võib-olla kiirustama. Merandume tunni pärast kohtume siinsamas, väljume esimestena. Aliis ei saanud aru, millal ta oli jah ütelnud või kas keegi ei olnud siis tema Eist aru saanud tundes, et see segane sõnastus on kuidagi tema süü ning mõistes, et töökohta kusagil pika nimega pisikeses linnas tal nagunii ei ole pöördus ta käsku täitma. Vanamees kähises midagi rootsi keeles? Ei olegi rõõmus. Tõlkis assistent rägina. Ei vasta Saliis täiesti ausalt ning väljus kajutist. Kohvrilukud olid lõplikult järele andnud ning ääreni täis toppimist ei kannatanud enam välja. Alis viskas ära sületäie riideid. Erilist rõõmu tundis ta pigistavast seelikust loobumise üle, mis tuletas talle meelde, et kunagi oli ta olnud kõhnem. Kohvrisse jäid peale tassi ja lõikelaua albumi ning hügieenitarvete pidžaama aluspesu, kampsun ja kaks matu särki. Pruuni emakarukostüümi venitas Aliis selga ja pressis mantli sinna peale korra kaaluste sukkpükste prügikastist välja urgitsemist. Aga siis leidis, et kaks suve läbi toas hoitud sinist säärt võivad täpselt sama hästi seeliku alt paista kui rullis sukkpüksid. Erilist vahet ei ole. Juhast Taalberg nägi väga mõjus välja. Mitte küll nii, nagu Aliis oli ette kujutanud kallis restoranis söövaid rikkureid, tal puudus kroon ning siledam polnud taga mitte üks teps. Aga igast rakust õhku, saaderliku üleolekut. Räbaldunud särk oli vahetatud hästi istuva ülikonna vastu ning must mantel oli ilmselgelt käsitöö. Ta reisis kas pagasita või liikusse temast eraldi. Ainus aksessuaar oli väljumiseks uue kostüümi selga pannud assistendi preili. Aliis mõjus nende kõrval, oodates nagu hiidnaine teiselt planeedilt. Nüüd Aliis mõistis, miks on maa püsinud nii pikalt üksiku tsivilisatsiooniga. Võõraste rassidega ühendust võtta polegi nii lihtne. Mis võiksid olla esimesed sõnad. Me tuleme rahus. Ärge kartke, me idee teile kurja. Need sõnad oleksid sobinud suurepäraselt vestluse algatuseks. Aga sfinksi näoga vanamees ei kavatsenudki end kulutada sõbralike suhete loomisele. Peaasi, et see ei tähendaks sõda, ohkas Aliis endamisi. Nad vaikisid pikalt. Kohver oli kaalukas hoolimata sellest, et pool lasti oli temast välja loobitud ning Liisil tekkis raskusi ratastooliga sammupidamisel. Mitmel korral pidi assistent peatuma ja teda järele ootama. See tegi vanahärra närviliseks, nii et ta lõpuks Aliisi kohvri käratsedes endale põlvedele tõstis. Tundus, et juhastalbergi pikas ja edukas eluloos oli see kohver jagamas ebaõnne edetabelis kohta tema ratastooli jäämise põhjusega. Miljonäri isikuga oli see nii karjuvas vastuolus. Kuigi selles liigutuses märgata Aidata heljus ebamäärast headust. Titekaka värvi olend süles, rullis ta ootava auto juurde. Autojuht haaras assistendiga süüdistavalt tänitades kohvri ning tõstis selle ühe käeliigutusega autosse. Juhast Taalberg ajas end ratastoolist üles ja astus täiesti omal jalal vajalikud sammud, et maanduda auto tagaistmel. Kerge kaastunne, mis oli heatahtliku žesti mõjula liisi pugenud, lendas nüüd sfääride tekitatud tuulekoridoris minema. Ilmselgelt elab ta veel minugi üle. Pirtsakas vana mees, mõtles Aliis ning ootas kohmetult, kas tema oma koleda mantliga pannakse pagasnikusse või peab ta ehk auto sabas sörkima. Assistent istus sujuvalt esiistmele ja sukeldus oma nutitelefoni. Juha viipas ukse vahelt talle närviliselt. Aliis ei saanud aru, mida mees tahab. Taastus lähemale. Kätega ringe tehes näitas mees, et ta teiselt poolt sisse astuks. Aliis ei jõudnud elustki enda järel sulgeda, kui auto kohalt võttis. Võideldes turvavööga, mis püüdis metsikum Auna pugeda igale poole mujale kui ettenähtud auku andis Aliis lõpuks alla. Kui ta surema pidi, siis ilmselt siin ja tõesti on kahju, et ühtlasi tapab ta ka selle kena autojuhi, kes ilmselgelt igatses tagaseljataha jäänud võidusõitja karjääri. Korraks mõtles ta vanaemale paradiisis ja sellele, kas inglikoorid laulavad ka siis, kui sa peaksid taevasse jõudma peale autoõnnetust pehme pasteedina. Süvenedes linna ilusse ei pannud ta tähelegi, et autos käis elav vestlus. Juha jagas assistendile korraldusi ning see täitis neid järgemööda. Huvitav, missugune võiks välja näha nende maja? Kas Saliis saab täitsa omaette toa? Tore oleks, kui seal lähedal oleks park või mõni koht, kus jalutamas käia. Tal oleks vist vaja osta ka mõned uued riided, et kas ta võiks paluda abi tütarlapselt või oleks samuti ebaviisakas. Nähtavasti ei teaks ka tüdruk selliseid poode, kus müüakse üle 40. numbri venivaid riideid. Nende mõtete käes vaevelda ei pannud ta tähelegi, kui tema poole pöörduti. Kas teil on isikut tõendav dokument käepärast? Aliis noogutas automaatselt ja hakkas seda rahakotist välja otsima. Juhast Taalberg pööritas ta käekoti poole ning nägi selles poja pilti. Ilus poiss, ema moodi, tõlkis tütarlaps automaatselt ja isa lisas ta küsimuse. Ma olen lesk, vastas Aliis harjunult. Härrast. Alberca tõlkis neiu peaaegu sünkroonis. Kahjuks me ei jõua lõunastada laevalt, mahatulek võttis arvestatust rohkem aega, seletas tütarlaps telefonikõnede vahelt. Tundes, et see on tema süü, otsis Aliis kotist välja võileivad. Mul on võileiba, kui keegi tahab suitsu pekiga. Tütarlaps kõverdas suudi, raputas pead. Aliis punastas nii et isegi ta krunnialune hakkas higistama. Luks autos luks inimestele peki pakkuda. Mis tal ometi arus oli? Ootamatult sirutus tema poole kondine vanamehe käsi. Aliis harutas Salbretist võileiva ja ulatas selle mehele juhadegi leiva ilmselge huviga lahti. Nuusutas ja andis siis teise poole Aliisile tagasi. Auto täitus robustse suitsupekilõhnaga ning Aliisil läks piinlikkusest süda pahaks. Kuid oma üllatuseks nägi ta, kuidas luksusrestoranis pirtsutanud rikkur mõnuga leiba mugis. Julgust saanuna hammustas Aliis tema kõrval teistpoolt. Linn akna taga jäi üha hõredamaks ning varsti jõudsid nad raudaia äärde, mille taga ootasid kümned lennukid oma sõidukorda. Dokumendid välja. Hüüatas assistent, kui nad väravas peatusid. Paberite läbivaatamine oli hetke kestev formaalsus ning juba liikus auto teraslindude söögiplatsile. Üks neist ei suurem ega väiksem, teistest oli sõidu ootel. Lennuki trepp oli ootavalt ette lükatud ning stjuardess seisis salli lehvides ja kangelt naeratades selle kõrval. Kuhu me lähme uurist segaduses Aliis autost välja ronides. Tordoniesse koju. Me ei elagi Rootsis. Tütarlapsel ei olnud ilmselgelt aega temaga seletada. Kergejalgset lippas ta uuesti, kõigi dokumendid näpus, järjekordse turvatöötaja juurde ja seletas midagi ja Liisi poole osutades. Samaaegselt rändas Aliisi kohver lennukisse. Aliis püüdis välja mõelda, mis riigis võiks tor Donnie asuda. Kuigi enam ei olnud sellel mingit vahet. Aliisil oli tunne, nagu oleks ta röövitud. Aliis polnud kunagi lennanud. Vahel oli ta vaadanud reisikatalooge ja unistanud Pariisist või Roomast külmal ajal Egiptuse soojast merest aga tegudeni ei olnud ta jõudnud. Ükskord oli tal kõige odavama reisiraha juba peaaegu koos olnud, aga siis andis järele neid ustavalt teeninud sooja vee, boiler ja reisiraha muundus kraanist tulevaks soojaks veeks. Pikas perspektiivis oli soe vesi kasulikum kui nädalane reis ning ta loobus reisimise mõttest uskudes, et küllap on saatus talle paikse eluviisi määranud. Alustada lennunduskarjääri eralennukis oli hüpe nullist 1000-sse. Ta paigutati istuma eraldi pingeritta, härrastalbergi eraldati neist kaardinatega ning assistent tõmbas silmile aukudeta maski. Aliis imetles päikesepaistet ülevalpool pilvi tundis rõõmusõbraliku teenindaja toodud suurest soojast tekist kuumast kakaost ning laiast pingi vahest mis lasi jalad sirgu ajada. Ta uinus ning nägi, kuidas ta on vana naine kusagil rannas ja ümber tema mängivad lapsed, kes teda aeg-ajalt kallistavad. Ta luges neile raamatut Alice peeglitagusel maal ja siis sukeldusid kõik nad sinna ja seiklesid koos märtsijänesega. Aliis ärkas maandumisel plõksu vate kõrvadega. Lennuk oli sopasest ilmast jõudnud kuhugi, kus olid mäed ja päike ning planeeris nüüd lennuraja poole. Assistendi preili oli sideme silmadelt tõstnud ja valmistus väljumiseks sättides jalga oma hüperkõrgete kontsadega kingi. Maa kukuks nendelt surnuks, tähendas Aliis mõttes. Vabandust, kas te seda võite mulle öelda, et kus me siis lõpuks elame? Küsis Aliis üle vahekäigu assistent, kes oli puhata saanud ja nähtavasti ka rõõmus, et reisikatsumused saavad läbi, vastas märksa sõbralikumalt kui varem Prantsusmaal tor tonni maakonnas. Juhal Stalbergil on siin maja, kus ta elab siis, kui kliima Rootsis elamist ei võimalda. Rootsime, läheme tagasi tavaliselt mais ja tuleme siia septembri lõpus, nii nagu praegu. Ma usun, et teile meeldib siin. Ilm on soojem ja pehmem ning päikesepaistet on rohkem. Teil on nüüd mitu vaba päeva, sest tavaliselt on härrasTaalberg reisist nii väsinud, et ei taha mõnda aega kedagi näha. Vabandust, aga kuidas teie nimi on? Liis tundis kohmetust, et pidi seda küsima. Neiu hakkas naerma. Uskumatult ebaviisakas minust. Vana mees lööb mul igasuguse mõtlemisvõime kinni. Olen harjunud tegema ainult seda, mis ta käsib. Inga Nad surusid kätt. Me vist ei tohi rääkida, aga kuidas te tööle sattusite? Küsis Aliis. Inga muigas ja viskas tahapoole pilgu. Ärme siis räägi, kui see kuuleb. Tal on omad kiiksud, kardab võib-olla, et me räägime teda taga. Stackelberg käib kord aastas Eestis, mida ta täpselt teeb, seda me ei tea ükski tema assistent, muidu ei saada vetsu ka ise mindud, aga siis on kolm päeva kadunud, ajab oma asju ja elab kusagil odavas hotellis, et ei kohtaks tuttavaid. Assistent elab tavaliselt samal ajal mõnes kallis hotellis ja ootab korraldusi. Ma töötasin ühe sellise hotelli infolauas juhast Taalberg eelmine assistent rääkis mu pehmeks, et ma tema töö üle võtaks. Tal oli juba oma majas Stockholmi lähedal, tahtis lapsi saada ja oli leidnud, et raha ei ole kõige tähtsam. Mina sobisin välimuselt ideaalselt. Alis punastas. Ilmselgelt teda küll välimuse järgi ei valitud. Ma ei ole kahetsenud, lausus hinga usalduslikult. Tegelikult on keerukamad ainult sellised reisimised, sest äriasjad minusse ei puutu. Sõpru, kellega kontakte korraldada, tal ei ole. Aga lapsed? See on õrn teema, ärge seda puudutage. Ta on nendega tülis ja minu teada pole nad aastaid suhelnud. Nähtavasti on ta ka juba ammu vanaisa, aga ühtki lapselast talle näha pole toodud. Kurb. Miks? Kurb oleks see siis, kui ta oleks vaene ja lapsed rikkad. Nüüd on see pigem vastupidi. Tegelikult ma kahtlustan, et ta ei salli üldse inimesi. Seda üllatavam oli, et ta nõudis teie palkamist. Kui te oleksite keeldunud, siis ta oleks lihtsalt summat tõstnud. Ütle mulle sina ja ega ma tegelikult ju ei nõustunudki, aga mis teha? Õige suhtumine, ma ütlen, sulle hakkab veel meeldima. Kohe väljume. Mäed mägede vahel väikesed linnad, vanad kirikud, kivideed. Aliis surus nina vastu auto aknaklaasi ja vaatas. Ta oleks tahtnud akna alla lasta, et seda maailma katsuda. Kas see on päris või ainult näib talle. Septembrist hoolimata oli soe ja päike kuldne. Õhk lõhnas ootusest ja veinikeldrite tamme vaatidest. Juhast Albergi maja polnud õnneks mingi loss. See oli mõistliku suurusega maja mäeveerul, mida ümbritsesid viinamarjaaiad. Luksusautod pidurdasid ringteel ning uksel ootav personal toimetas peremehe kiiresti tuppa. Inga korraldas tema kohvri liikumist ja seletas kahele ootavale härrasmehele midagi elavalt. Need on dominike Cherry. Tom on tohutult hea kokk ja teon kuldsete kätega. Mis iganes sul katki läheb või kui tahad massaaži, pöördu Theo poole. Nemad elavad siin kui vaja, muidu nad lähevad õhtul ikka koju. Ainult et nad räägivad prantsuse keelt. Siin on veel ka Gunnar, aga tema on rootslane, kui mitte tumm. Juha isiklik teener. Tegelikult ta lihtsalt tõstab-tassib, ulatab, võtab talt asju. On kogu aeg tema kõrval, temal on siin täitsa oma korter teisel korrusel. Kus siis sina elad? Oma poisi juures. Õnneks on see 15 minuti kaugusel, kui kihutada naeri singa-tule, ma näitan sulle tuba. Aliisi peale laskus must mure jääda kahe umbkeelse, prantslase, tumma rootslase ja kõiki keeli peale eesti ning vene keelt rääkiva juhastalbergiga ühte majja. Üksinda. Hirmutas teda. Ta kartis, et mehed peavad teda oskamatuse pärast rumalaks, et nad ei saa omavahel rääkida. Ja küllap siis juhast. Taalberg saab aruga oma veast ja laseb ta lahti. Alisi elamine osutus kahe toaliseks korteriks katuse all. See on meil muidu külalistetuba, aga saad selle endale, kuna külalisi nagunii ei käi. Ja kui keegi tõesti tuleb, siis ta võib ju elada hotellis. Mulle meeldib see vaade. Vaade oli hunnitu avanedes ühelt poolt mäeküljele ning teiselt poolt laskuvatele viinamarjaaedadele. Kuna ma oletasin, et sa polnud valmis sellisesse kliimasse reisima, siis siin on mõned riided, mis mul õnnestus telefoni teel tellida. Järgmine nädal läheme limoosi, see on kõige lähem suur linn seal saad ise valida. Ma loodan, et on enam-vähem õige suurus. Kapis rippusid mõned kitlit, meenutavad kleidid, paar elegantset jakki, pluusid, viigipüksid, spordidressid. Riiulitel ootasid lahtised kingad, tennised ja botased. See on raadiosaatja. Hoia ta enda lähedal siit sa kuuled, kui sind vaja on. Selle levi on viis, kuus kilomeetrit. Eks homme vaatame, täpsemalt, ma tulen hommikusöögiks, mis on kell kaheksa all söögitoas? Juba lehviski, hinga uksest välja. Küllap ootas kallim teda kannatamatult.