Aliis jäi üksi oma koriseva kõhu ja küsimusega õhtusöögist. Ta võttis telefoni, et matule helistada. Nad olid kokku leppinud, et ema annab teada, kui on kohal. Mitu korda pani ta telefoni käest ära ja võttis uuesti kätte. Kuidas seletada, et ta on nüüd kusagil Prantsusmaal ja teenib suurt raha. Kui ta poja lootused liiga kõrgeks ajab, siis võib tema läbikukkumine samamoodi matut kurvastada. Et ta läbi kukub. Selles oli ta millegipärast täiesti kindel. Lõpuks valis täiesti numbri. Kõne kutsus pikalt, kuni ta kuulis tuttavat ja soojust andvat häält. Emme jõudsid kohale ja kui tore, kas on külmem ka? Ei, väga tore, tead, meil oli eile rebastepidu. Ma olen täiesti ametlik üliõpilane, nüüdja, Tatada ta, mul on oma tüdruk ka. Kohe kui ma teda nägin, siis mõtlesin, et kõik selle tüdruku pean ma saama. Tan Kristin õpib püsioks. Tal on rastapatsid ja tema ema ja isa on mõlemad arstid ning tal on superlahe huumorimeel. Ühesõnaga, ta on nagu sina jube äge. Ja ma ei tea, kuidas see õnnestus, aga me oleme nüüd paar. Ma kolin tema juurde erakasse, see on ainult nõks. Kallim Me hakkame kahe peale maksma. Ma mõtlesin, et järsku ma saan kuskile kojameheks veel posti vedama, mingist 100 euri kuus ikka saab. See tähendab, ära sa muretse. Igatahes me tuleme välja. Kristjanil on rikkad vanemad, aga ta näiteks teeb ise haltuura korras torte ei taha lasta vanematel maksta. Minu arust väga õige. Kuidas sul läheb? Aliis oli kuulanud ehmatuse ja rõõmuga, kuidas tema ainus poeg on ometi leidnud kellegi, kes teda vaimustab. Nii et muidu sõnaaherpoiss suud kinni ei saa. Miljon hirmu jooksis temast läbi. Kas tüdruk võtab matud sama tõsiselt, kas selline kiirustamine poisi südant ei lõhu? Mis arvavad rikkad vanemad vaesest peigmehest ja kuidas jõuaks Matu nende 12 tunniste loengupäevade kõrvalt veel posti laiali vedada? Sellepärast vastas ta poolautomaatselt. Mul läheb hästi. Kuule, kui sa seal netti leiad, siis räägime pikemalt, eks ära raiska raha, ma helistan sulle ise, siis on odavam, kalli emme. Kalli, ütles Aliis juba tuttavale telefonile. Aliis proovis selga ühte lillelist rõõmsat kitlit mis tema tuju ja olemusega üldse kokku ei läinud. Ta nägi selles välja nagu ausammas mooni põllule, aga vähemalt lasi kleit õhku ligi ning ei kraapinud nagu pruun kampsun. Riided olid talle enam-vähem parajad ning Inga tähelepanelikkus liiguta Saliisi. Ehk on see matu? Kristin sama tore ja heasüdamlik nagu tema uus noor tuttav Inga. Ehk ikka ongi armastus? Armastust Aliis ei uskunud, kuigi möönis, et kui tema seda pole elus rohkem kui korra tundnud ning õnnetuseks polnud see vastastikune tunne siis see ei tähenda, et teistel seda olla ei või. Küllap võis lillelise moonipõlluna rulluste trepist alla lootuses, et ehk on ta lihtsalt õhtusöögi kellaaja kõrvust mööda lasknud. Maja oli vaikne. Kusagil ei paistnud ühtki prantslastega, ühtki rootslast nõudega ei kolistatud ning isegi inimeste kõnet polnud kuulda. Söögitoa laud oli kaetud juba nähtavasti hommikusöögiks ning köök läikis säravalt. Oli selge, et seal ei kavatsetud sellel päeval enam midagi teha. Alis põrnitses hiiglaslikke köögikappe ning riiuleid leidmata ühtki viidet, kuhu võiks olla peidetud külmkapp. Korin kõhus muutus üha kõvemaks ja selle leevendamiseks täitis ta suure kruusi veega. Tass käes jalutas ta alumise korruse ruumides, kus leidis lisaks söögitoale veel raamatukogutaolise ruumi, milles varjus valge pianiino ning mille uksed avanesid siseõuele, kus lille puhmaste vahel läikis bassein. Raamatukogu toa kõrval oli väike voodiga ruum, mis oli kohandatud nähtavasti kiireks puhkuseks. Teisele korrusele. Aliis ei tunginud tähilis raamatukogu uste vahelt aeda. Õhtu oli sume. Päike ei olnud enam suviselt terav, kuid andis piisavalt sooja. Enne loojumist venitas ta siseõuele pikka varju. Aeda oli peidetud veel suurte klaasidega kuurilaadne maja, mis sisaldas jalgratast, meenutavaid, monstrumeid ja opereerimislaua moodi konstruktsioone. Nähtavasti treeniti siin juhasta Albergi vintsked füüsist. Basseini vesi oli soe. Aliis katsus seda käega, kui märkas, et teise korruse rõdult jälgib teda juhasta Albergi kullipilk. Aliis lehvitas talle. Vanamees ei tõstnud tervituseks kätki, vaid põrnitses teda mornilt edasi. Maja poolt lähenes jooksuga mees, keda Aliis varem näinud polnud. Arvatavasti see oli Gunnar. Mees viipas talle, andes märku endale järgneda. Koosserkisid nad trepist üles. Kui Aliis rõdule jõudis, testis juha demonstratiivselt raadiosaatja ning kähisest sinna Aliis. Nüüd mõistis naine oma viga nähtavasti kähisesse kart kusagil ta öökapil või laual. Ta oli unustanud kohustuse liikuda ringi nagu juhitav mänguauto pult, kogu aeg peos. Mees ütles midagi ja osutas päikese kumale, teisel pool maja. Aliis naeratas kohmetult. Mis ta tahab must saada, jooksis paanika mööda selga alla. Vanamees urahtas demonstratiivselt ja hakkas end ise ratastoolis ümber keerama. Nüüd alles mõistis Aliis ülesannet, haaras ratastoolis angadest ning liikus sellega teisele poole maja. Terrass moodustas teisel korrusel laiaringtee ning Juha oli otsustanud õhtut nautida päikeseloojangut vaadates. Kaetud oli väike laud, millel oli avatud veinipudel üks täis ja teine täitmist ootav klaas. Härrasmehena kallas peremees sinna tumedat punast veini ja ulata Saliisile. Praktilise naisena mõtles see, et vahet pole, kust kaloreid omandada. Kõht oli nii tühi, et ka klaas veini tundus väga hea võimalusena öösel mitte hunti näha. Nagu pidi juhtuma nendega, kes tühja kõhuga magama lähevad. Mees viipas justkui toosti öelda Saliisi poole. See kordas teie terviseks ning rüüpas suure sõõmu veini. See ei meenutanud ühtegi neist pakikatest, millega hooldushaigla naised sünnipäevi tähistasid. Vein oli erakordselt jõuline ja tugev, kandes endaga palju maitseid ja tehes seest kõik soojaks. Juhas Taalberg oli jälginud Aliisi reaktsiooni huviga ning tunnustas tema mõnulevat ilmet. Naeratusega. Naeratus oli tema näole erakordselt sobimatu. See lõhkus kogu nugateravaoleku järsu profiili ja halastamatult saabunud vanaduse juhast. Taalberg ei naeratanud nagu vana mees vaid nagu poiss. Aliis vaatas seda kummalist metamorfoosi suu lahti ja arvas, et on ühest lonksust täiesti purju jäänud. Rohkem nad õhtu jooksul üksteisele otsa ei vaadanud. Vaikselt ootasid nad kuni loojus, päike ja süttisid tähed. Vahepeal tõi Gunnar külma peletamiseks toast kaks pleedi. Veinipudel sai tühjaks Aliisile tikkus uni silma ning ühe nokkimise hetke järel sai ta aru, et Gunnar veeretas magavat juhasta Albergi toa poole. Alis järgnes neile kooperdades. Juha tuba oli pisike nagu pöialpoisil juhale rikkamale mehele maailmas, keda Aliis sellel hetkel teadis, kuulus norragnoomi asemega askeetlik toake. Ülejäänu korrusest jäi ilmselt suurele kingile. Enne väljumist nägija Liis, kuidas Gunnar magava vanamehe ühe käeliigutusega voodisse tõstis. Lootuses, et ta purjuspäi trepist alla ei kuku, ronis Aliis käpuli ülakorrusele vaigistades endast soovi laulda selle Prantsusmaamaja trepiastmetele kui Kungla rahvas kuldsel aal. Ta vajus väsinult voodisse ning uinus oma elu esimesse unne välismaal. Tema toa katuseakendest sirasid tähed veidike jooblult paigal, sirutas Aliis ähvardavalt käetähed, kangestusid ning tema pööras ninapatja. Kui vähegi tahta, saab kõigega hakkama, lohutas ta end. Punkt kell kaheksa oli Aliis hommikusöögilauas raadiosaatja taskus ning kõht kohutavalt tühi. Ta unistas rikkalikust rootsi lauast nagu oli olnud laevas ning jälgis ärevusega kaetud vaagnad, mida Tom lauale toimetas. Juhast Taalberg alla ei tulnud, küll aga võttis hoogsa kaarega parkimiskoha Inga, rõõmus ja särav nagu armunud naine ikka. Embasta kõiki lauas olijaid. Prantslased teevad nii, pilgutas ta hämmeldunud Aliisile silma. Kuni kohvimasinast tasse täideti, andis hinga meestele prantsuse keeles ülevaate alisi saavutustest. Nähtavasti avaldas see muljet, sest Theo noogutas ja naeratas talle väga innukalt ning Tom avaldas millegi üle häälekalt imestust. Hinga. Kokkuvõte oli, et nad pidasid juhale noa kõrisse löömist erakordselt külma vereliseks tegutsemiseks. Ainsana ootas oma kohvi vaikides Gunnar. Küllap põlvi sellega harjunud. Liisile isegi meeldis, et keegi on majas veelduma, hammas. Kui toidult katted ära võeti, siis kartis ta, et kaotab viimase kõnevõime. Oodatud koogi liha juustulõikude asemel oli vaagnale murumuna ja moosisai. Inga tabas tähemmelduse. Teo teeb meile tervisliku toitumise kavasid, mida Tom väga täpselt jälgib. Hommikuks on meil tihti spinat. Menüü on alati tasakaalus ja juhatatu, väldime kõik suhkru ja liigse rasva tarbimist. Mulle alguses spinat üldse ei maitsenud, aga nüüd olen ära harjunud. Aliis kugistas toidu alla ilma ühegi positiivse emotsioonita. Ta ei olnud kunagi toiduga Piritsutanud ning igatahes oli see parem kui tühja kõhtu kannatada. Natuke parandas asja lauale toodud veegan, millega sai rohusööja tunde suust makku loputada. Moosisai mõjus preemjana halva toidu eest, aga seda oli igaühele ette nähtud ainult üks. Geo ja Tom tahtsid Liisiga väga suhelda, nii et Inga oli hommikusöögi lõpuks rohkem tõlkinud, kui süüa jõudnud. Mehed olid lõbusad ning jutukad tuli välja, et ka nemad on lapsevanemad ning nende tütred ja pojad olid üsna maitu vanused. Tom oli äsja uuesti isaks saanud. Sündmuse erakordsuse tite andekust suutis ta selgitada täiesti arusaadavalt, kasutades ainult ühtsena. Webee. Enne viimast suutäit olid nad juba arvutilaua juurde vedanud ning näitasid kõigi oma sugulaste pilte, mida Aliis ei osanud teisiti kommenteerida, kui ainult pöialt tõstes. Tundus, et sellest piisas täiesti, et mehed teda omaks võtaks. Kas sul on arvutiga kaasas? Uurisin ka. Mul ei ole enda oma, eks vist peaks olema, saaks poisiga netis rääkida ja uudiseid lugeda ja keelt õppida. Mina õppisin prantsuse keele praktiliselt arvuti abil selgeks. Noogutasin ka kiiresti. Ilmselgelt ei pakkunud talle pinget olla tõlk lauas istujate vahel. Ma olen nii vana, ei tea, kas mulle midagi meelde jääb, kohmas Aliis Sa ei ole vana, lõpeta ära. See jutt, keel jääb meelde, kui oled keskkonnas. Mõtle, sul on siin päev läbi kestev keelekümblus ja päris kümblus. Lähme ujuma. Trikoonsul riiulis võtad dressid ka kaasa ja botased. Teo teeb meile kerge hommikuse trenni. Aliis lohistas jalgu järele nagu jonnib lasteaialaps. Ta polnud kunagi mitte üheski trennis käinud. Tema ema oli pidanud spordiga tegelemist, labaseks, seega olija liisi treeningkogemus jäänud kehalise kasvatuse tundide aega ning ta oleks sellest hea meelega tänagi loobunud. Aga samas oli hingaga koos mõnus olla ja see andis ehk võimaluse rääkida temaga ka neist asjadest, mis veel ees ootamas. Inga plate ratas juba basseinis. Algul tundus vesi külm, aga peale mõnda meetrit ujumist harjus keha värskusega. Aliis tundis veest rõõmu. Ta ujus mõnuga, tajudes, kuidas reisist kange keha vees uuesti enda omaks muutus. Vees muutus isegi paks siredaks merineitsiks. Aliis oli täiesti veendunud, et legendid jões, peibutavatest näkidest said alguse inetute rasvavoltidega naistest, kes kelmikalt pead veepinnal hoides endale ohvreid meelitasid. Kurguni vees oli tema ja Inga kaaluvahe olematu. Kui nad basseinist välja ronisid, Inga oma laitmatult rasvatus bikiinivormis ning Aliis tema täiusliku vastandina tundus Aliisile hetkeks, et nende tegevust jälgitakse. Pilku maja poole heites nägi ta juhast Albergi toa kardinaid liikumas. Kes seal oli olnud, seda oli võimatu kindlaks teha. Puude varju jäävas treeningruumis rassis juba õnnelik Theo. Ta sõi spinatit ja oli õnnelik, näitas oma kahe tütre pilte ja oli õnnelik, tõstis rauda ja oli õnnelik, alati õnnelik inimene. Ta oli õnnelik isegi siis, kui koormus test näitas, et ta liisi sportlik vorm on olematu ja alustada tuleks täiesti nullist. Mida sa rõõmustad kogu aeg urahte Saliis enese sees vihaselt, kui rattal, maksimumkiirusel pedaale, sed, kus surm silme ees ja higi mööda selga voolamas. Teoli temaga rahul ja kiitis katkematult tema tahte jõulisust. Või vähemalt Aliis arvas, et need patsutused ja sihikindlad, žestid võiksid seda tähendada. Samal ajal jooksis Inga kõrvaklapid kõrvas jooksulindil kiirusega, mis teeks auga ametlikel spordivõistlustel osalejatele. Pärast tunnis trassimist venitasid nad kõik koos ja Liis õppis selgeks esimesed kaks prantsuskeelset sõna, vasak ja parem. Ning trenni lõpus ka veel. Kuidas on, väga hästi. Rebiäen. Kui ta oli jõudnud riided vahetatud, tulid tuppa külalised Inga koos oma poiss-sõbraga tuli välja, et Philip on arvutiärimees ja ilma igasuguse kokkuleppeta oli Inga Talle alisi nimel tellimuse esitanud. Siis ma saan teda ka keset päeva natuke näha nurru singa tõelise meesiluduse käevangus. Kui Philip oli arvuti installeerimise lõpetanud, jäi temast tuppa maha tugev parfüümi lõhn ja täiesti kasutusvalmis arvuti kus lisaks internetile oli olemas ka keeleõppeprogramm, mis lubas prantsuse keele selgeks õpetada 200 tunniga. Kuna Liisil midagi muud teha ei olnud, hakkas ta keeleõppega kohe pihta. Filipp oli rahast keeldunud, väites, et Inga on selle asja juba korda ajanud ning juhast Albergi nõusolekul on arvuti loetud töövahendiks. Sina peal Aliis arvutiga otseselt ei olnud. Vajalikud tööd ja tegemised sai ta tehtud pidevalt, nooremate abi ta ei vajanud. Aga prantsuskeelne menüü ajas tal nüüd küll juuksed turri. Keeleots suust väljas ja käed ärevusest higised mängis ta arvutis justkui laevade pommitamist. Iga järgmine samm võis tuua torpeedotabamuse. Keelemäng osutus piisavalt põnevaks, et täiteaega lõunasöögini. Aliis läks lauda, ärevuse ja lootusega, et saab kõiki oma kümmet õpitud sõna kohe kasutama hakata. Kuid võrreldes hommikuga oli lauas hoopis teine meeleolu, sest ka juhast Taalberg oli einestama tulnud paremini jutukat. Heo ja Tom olid aupaklikult vait ning Inga naeratas veidi närviliselt. Alis mõistis, et ta on vist hiljaks jäänud ja esitas püüdlikult oma äsjaõpitud vabanduse. Eks küsemmo juhast Albergi jõllitas teda nagu madu hiirt ning hakkas siis naerma. Aliis värvus üleni punaseks, arvates, et ta on midagi roppu ütelnud. Naer nakatas lauasolijad, välja arvatud Murni Gunnari. Edukate inimeste motivatsiooni treenerina mõjuv Teo ajas pöidla püsti. Inga tõlkis juha tunnustust. Kui ja Liis kolme kuu pärast prantsuse keelt räägib, siis ta tõstab naise palka. Aliis oli kindel, et kolme kuu pärast annab ta piima ja ammub, sest laual oli jälle rohkelt salatit ja sümboolselt liha. Kartul, suhkur ja nisutooted olid juha menüüs põlu all ning tema meeleheaks kõrvaldati need kohega ühiselt laualt. Inga arvamus, et Juha jääb voodisse mitmeks päevaks, osutus ebatäpseks juhalasi raamatukogu laua kohvi tassidega sisustada ning asu Sali isi küsitlema. Aliis püüdis oma elulooliste andmetega jääda napiks kuid iga lühike vastus tõi endaga uue küsimuse. Inga mõjus nende vestlusel nagu tennisemängu kohtunik, kui iga sõna järel pead pöörates juba uut tõlkis. Kõige rohkem huvitas juhat restoranis juhtunu mida Liis tundis, miks ta nii otsustas, miks ta seal oli, miks ta teise inimese eluga riskis, mis tema arvates oleks võinud juhtuda. Aliis püüdis meenutada olulist, aga ei suutnud sõnastada muudkui veendumust, et ta peab tegutsema. Muidu võib mees surra. Mida sa mõtlesid, kui mind ära viidi? Kähises Juha? Mulle tundus, et te vihkate mind, vastas Aliis ausalt. Ta mäletas selgelt mehe teravat kübemegi tänuta pilku. Just see mulle meeldib. Kõverdas vana mees, hinga tõlkimise ajal huuli. Sa pole loll, kuigi oled kogenematu. Muidugi ma vihkasin sind, sest elamine on kohutavalt piinav. Milleks päästa vanu inimesi? Vanainimese elustamine peaks olema kriminaalkuritegu. Aliis meenutas paljusid oma haiglast elutahte kaotanud hingitsejaid, kes vaikselt surma suunas hääbusid. Juha ei sarnanenud neist ühegagi. Ta võis küll väita, et ootab surma ja soovib seda. Aga koguda olemas võitlus elu nimel. Aliis raputas veendunult pead. Teie ei taha surra. Ma ei tea, miks, võib-olla on teil midagi hingel. Võib-olla te kardate? Mina ei karda midagi. Eks te ise tea? Kehitas Aliis ebamugavustundega õlgu. Õigel ajal nüüd asi end teiste ellu toppida. Juha oli üles võtnud ebamugava jututeema ja sundinud teda esinema rumalate avaldustega. Kes teise sisse näeb, tahab ta surra või elada. Lõpuks võiks ju üks otsus inimese enda teha ka olla. Lootus, et teema on lõpetatud, oli asjatu. Inga tõlkis Juha järgmise mõtteavalduse. Kui sa nii hästi tead, siis pead aitama mul välja selgitada, miks ma Surdudeiza alis muigas. Ma ei ole detektiiv, Ma olen hooldusõde. Juha, kortsutas kulmu. Selle palga eest, oled sa see, keda mul on vaja. Kui sa mu tagasi kiskusid, siis pead selle eest ka vastutama. Hinga tõstis üllatunult kulme ja püüdis rootsi keeles õiglust luua. Tegemist oli siiski heateo, mitte kuritööga. Juha nähvas midagi nii teravat, et assistent tõmbas suu Kriipsuks. Aliis naeratas talle sõbralikult. Ära muretse, ma olen harjunud. Mida õelamad nad on, seda suurem on nende hirm. Juha urastas just nagu ta oleks Aliisist aru saanud ning andis Kunnerile märku lahkuda. Seni tuimalt nurgas püsinud mees tegi paar kiiret käeliigutust ning Juha oligi lõunauinakule viidud. Inga vahtis enda ette. Kas me kõik läheme vanana selliseks? Alis raputas pead. Sõltub inimesest. Osad need, kes on terve elu olnud nõudlikud, muutuvad leebeks. Aga isetud inimesed hakkavad kartma, et nad unustatakse, kui nad end tähtsaks ei tee. Päike oli soe nagu suvises Eestis kuigi loodus näitas kolletumise märke nagu vanadus, mõtles Aliis ja leidis, et see võib olla elus siiski ka ilus aeg oma soojuse ja sumedusega. See ei pruugi olla kannatus haiguse ja üksindusega, vaesuse ja kibedusega, nagu ta nägema oli harjunud. Vananemine raske raha eest meeldivas kliimas oli vähemalt vormilt palju mõnusam kui raskes hooldushaiglas. Sisu see vist küll ei muutnud. Iga lõpp oli omamoodi üksik. Aliis jalutas viinamarjaridade vahel, kust saak oli just korjatud ja leidis veel üksikuid pudenenud marju nagu üksikut rõõmu, mis elus oli talle teiste laudadelt kukkunud. Vahel mõni hea sõna, maitu võit, kooli olümpiaadil ootamatu preemia või kingiks saadud teatripilet. Need asjad olid väikesed, aga tegid südame soojaks ja panite tagasi mõeldes ikka veel tundma headuse soojust. Kuid millal oli tema Aliis olnud õnnelik pikemalt kui mõne minuti olnud õnnelik naine? Kas seda üldse oli kunagi olnudki? Raadiosaatja taskus hakkas kähisema, aga korralduse asemel kostis sealt tundmatu klaveripala. Keegi harjutas all ning jagas seda nähtavasti kogemata läbi raadiosaatja. Helid hoidsida liisi märgistamata Tarandikus. Kui ta liiga kaugele hakkas minema, muutusid need katkendlikese kähisevateks andes nii märku, et aeg on tagasi pöörduda. Muusikat kuulates ja maastikku imetledes oli Eliis endale märkamatult paar tundi jalutanud. Kui keegi oleks talt küsinud, kas ta selle aja jooksul ka midagi mõtles, siis oleks ta isegi üllatunud. Üle pika aja ei olnud ta midagi mõelnud lihtsalt olnud. Ja see mõjus talle lõõgastavalt olnud tema ise ilma kinosaali kaitsva pimeduseta ning aja limiidita. Kusagil õhustiksuvate arvete raskuse ning tööpäevade närususe koormata. Alles maja juurde jõudes torkas talle pähe, et Matu oli lubanud helistada, aga polnud seda ikkagi teinud. Esimese päeva muljetest, jalutamisest prantsuse keelest ning soojusest rammestunud Aliis vajus oma isiklikus toas oma isiklikku voodisse. Raske oli uskuda, et sellise luksuse eest saab ta palka. Terve päevatööks oli olnud Juha küsimustele vastamine ning esimesed omandatud võõrkeelsed sõnad. Seni olid olnud töisemad isegi Aliisi ametlikud puhkusepäevad sest selle lühikese ajaga tuli teha kõik tegemata tööd ning parandada hädapärane lipp lipi peal seisvas korteris. Vahel harva oli ta tööde kõrvalt varastanud nädala ja siis sõitsid nad Matuga mõnda ilusasse kohta. Kleit telgi püsti ja rääkisid ööde kaupa lõkke ääres juttu. Aliisile ei meeldinud valetada, aga et Matu oli ootusest õhevil, rääkis ta lugusid tema isast prantsuse võõrleegionis raha teenima läinud mehest, kes mängis hästi kitarri ja langes, aidates haavatuid turmtule alt ära tuua. Kusagil Aafrikas, kus rahuväelased õilsaid tegusid tegid, maitu kuulas ja puges seejärel vaikides ema kaissu. Öösel hoidis ta sisaliisi käest, nagu kartes temast ilma jääda. Ühte alis siiski valetada ei suutnud. Ta ütles ausalt, et Matu vanavanemad ei olnud lapsest teadlikud. Aliis ei olnud tahtnud neid leinas veel rohkem segadusse ajada. Hiljem läks õige aeg mööda ning nii jäigi neil matu olemasolu teadmata. Mingi hetk lakkas matu küsimast ja uurimast. Aliis kahtlustas, et poiss oli püüdnud isa kohta midagi teada saada ning ehk jõudnud tõeni, et Mattias jõe nimelist meest polegi olemas olnud. Nad leppisid sõnatult, et maailmas on ainult nemad kaks. Ja enne juhtunu ei tule nende vahele. Eined, vanaemad ja vanaisad, kes oleks pidanud ju olemas olema ega isa, ilma kelleta laps kuidagi sündida ei saa. Maailmas oli kaks tegelast ilma igasuguse ajaloota. Aliis ja Mattias jõe müstilise Matias jõe lesk ja poeg. Aliis oli oma neiupõlve nime ära vahetanud, et vanemaid häbist säästa. Hiljem hakkas ta mõtlema, et ehk oli see tema eripärane moodus abielluda. Sai ta nüüd ju justkui uue nime. Aliis tundis küljes pistvat valu, enne kui uinus puudu oli. See matu uniselt venitab. Head ööd, emme mis igapäevasele vaevale mõtte andis. Õige pea vajus ta siiski unenägudesse ning elegantne Prantsusmaa kuulis, kuidas üks väsinud naine norsata oskab.