Järgnevad päevad ja nädalad tõi ta Liisile uue elurütmirutiini. Aliis ajas end rohkem sirgu kui eales varem. Hommikuti spinatipiin, ujumine ja trenn, mida liis nimetas hülge taltsutamiseks sest peo muutus iga korraga aina nõudlikumaks ning sundis teda tutvuma lihastega, mille olemasolust kehal siiani aimu polnud. Valus teadmine kestis mitu päeva, kuni avastati mõni uus, seni täielikku jõudeelu elanud lihasgrupp mis hakkas tööle sundimisele sama agressiivselt vastu kui barrikaadidel revolutsiooni eest võidelnud prantsuse rahvas. Peale türannist Theo piinamist tudisesid lihased pikalt kuni jõule allutatud kaleeri orjadena Aliisis jaks tööle hakkasid. Tasapisi vormusid nad uuesti perenaise omadeks ning mõnega õnnestus Aliisil vahel isegi koostööd teha. Eriti usinalt tuli harjutada keelelihaseid, et saada hakkama selliste uskumatute sõnadega nagu Retšos, see, mis tähendas lihtsalt esimest korrust nende hammaste ning keeletsirkust nõudvate prantsuskeelsete asjadega. Koos kõikide õpikutega, mida hinga talle tassis tegeles ta tavaliselt lõunani. Lõunasöök koos juhaga või ilma sõltus mehe tervisest ja tujust. Sellele järgnes sageli vestlus, kus Aliis andis aru kõige kohta, mida ta oma elust üldse rääkimisväärseks pidas püüdes vastata vahel absurdsete na tunduvatele küsimustele näiteks mis kohta ta tahaks minna tagasi enne surma ja milline on ta esimene mälupilt endast üsna varsti saia liis juhast iseseisvalt aru ning lihtsamad vastused suutis ta tõlketagi anda. Lihtsalt tema prantsuse keel ei kõlanud linnu vidinana, vaid pigem konkreetse puu lõhkumisena. Kui Juhan oli parem päev ning Aliis suutis ta naerma ajada siis järgnes sellele kõigile kohustuslik jalutuskäik, kuhu sõideti autodega. Nad moodustasid koos üsna kentsaka kaaskonna alati laitmatult ilu, singa sportlik ning hea tööline Theo jalutamist sügava põlgusega suhtuv tom vaikiv Gunnar ja seltskonda sulanduda püüdva liis. Vaheldumisi lükkasid nad juha tooli ning pälvisid selle eest kas vanamehe põlguse või heakskiidu. Aliis jalutas õhtuti kilomeetreid kuulates raadiosaatjast anonüümse interpreedi kontserte, kes alati lahkus pianiino tagant, enne kui Liisil õnnestus ta tabada ning pidas Matuga lühikesi telefonivestlusi. Ta ei suutnud pojale öelda, et ta ei viibi kusagil pisikeses Rootsi linnas vaid sisuliselt puhkab juba mitmendat nädalat ühe vana ja pahura toi Eravillas. Pealegi ei küsinud matu selle kohta nagunii. Kristin oli tulnud ta ellu jäänud. Nad tegid kõike koos ning kerge ehmatusega sai Aliis aru, et selles koosolemises oli Matu meheks kasvanud. Ta käis nüüd autokoolis ning rääkis tulevikust ainult meie-vormis. Kui varem olid need meie lood tähistanud ema ja poega, siis nüüd oli Aliisist saanud see teie. Vähemalt lõppesid nende kõnet, nii nagu vanasti. Kõike head, ennekõike headmatu. Emme silus kohanemisraskustes emas uutest oludest tekkinud võõristuse. Aliis soovis südamest, et eesolev oleks poisile tõesti hea ning otsustas, et ei torgi oma elus juhtunuga teise tärkavasse ellu. Aliis oli oma arvestuste järgi juba terve kuu vastu pidanud ning ohkas igal õhtul kergendatult, et imelikest tööülesannetest hoolimata tundus tal järjest paremini minevat Dali endaga suhteliselt rahul. Kuni ühe lõunasöögijärgse kohvi joomiseni, kus Juha millegipärast erakordselt halvas tujus oli. Ilm polnud suurt muutunud, et võiks kahtlustada kondivalu. Aga sellises füüsilises seisundis piisas valest magamisasendist, et saada piinav kangestus. Juha torkis lusikaga vihaselt tassi ja jõllitas toas istujaid. Teda ärritas hinga, noorus ja naeratus. Gunnari sõnatuks ning Liisi välimus. Ta kurtis häälekalt, et naine meenutab talle oma halli krunniga terrakotasõdalast, kes keisrile surres kaasa pandi. Tema on aga veel elus ega peaks kannatama millegi nii kohutavalt maitsetu all nagu naise lilleline kittel ja võimukas krunn. Solvangud muutusid üha isiklikumaks ja kuigi Inga püüdis tõlkides neid pehmendada olijaliisi keelevaist juba nii palju arenenud, et eristada sõnu kole, masendav ja maitsetu. Ta surus küüned tooli käsi puusse ning neelas alanduse alla. Vanurite puhul tuli unustada, et enne vanaks saamist olid nad samasugused inimesed nagu kõik. Ning iga selline tavaline inimene ei tohiks endale lubada ühtegi sellist ütlust isegi, kui ta selle eest maksab. Samas oli vanurit juba karistatud, võttes temalt tulevikuperspektiivi, sest ainus tõsiasi, mis vääramatult lähenes, oli surm. Mõeldes lootusetusele, mis võis juhataja üksindushetkedel tabada püüdis Aliis andeks anda, kuni ärritunud Inga rootsi keelele üle läks, juhast Alberti vaikima sundis. Mees kuulas üllatunult kulme kergitades, hinga traktaadi ära ning andis siis üksikuid sõnu poetades sellele vastuse. Paari minuti pärast sõidutas Kunnar Juha minema ja Inga järgnes neile võidukalt, nagu oleks ta ise väike sõdalane. Aga pagana elus ning absoluutselt mitte alistatav. Aliis jäi oma inetusega raamatukokku üksi ja piilus poleeritud kapi ukselt peegelpilti. Ta oli tõesti kole. Aastad olid andnud talle ühe plussi. Lapsena pidevast tekial lugemisest lühinägelikuks jäänud silmad hakkasid nüüd tagasi nulli jõudma ja polnud vaja enam prille kasutada. Ta ei mäletanud, et oleks kunagi kulme kitkunud või nahka koorinud. Juuksuri asemel oli õde Olga tasandanuta juuksepahmakaga otsad sirgeks ning hooldusõdede põhitoit kingituseks toodud šokolaadikommid varrigeeritud odavate kiirnuudlitega olid kujundanud ta vormi. Kuigi viimase osas tähendas ta isegi üllatuslikke muutusi. Hoolimata Theo virinast suutis ta nüüd joosta kauem, tõsta rohkem Esirutada sirgemalt. Parem pitsitanud rinnahoidja andis juba lahedalt ümber ning kõht ei korisenud enam igal öösel igatsedes sooja sööki. Aliis ei teadnud, kas ta tahtis selline välja näha, nagu ta nägi kas tema ise on sellega rahul. Ta polnud oma välimusele aastaid tähelepanu pööranud. Vahel torkas teda matu, mõni hooletu lause, et küll sellel ja sellel poisil on ilus ema. Aga teha polnud ka midagi. Hinga saabust puhisedes tuppa. Sa poleks pidanud minu pärast tülli minema, tal oli lihtsalt selline tuju. Inga kergitas närviliselt kulmu. Lõpeta ära, mis tuju? Me leppisime kohe kokku, et teisel nädalal lähme moosi. Ikka, leidis ta mingi põhjenduse, miks meid kinni hoida, nagu need lollakad matkad. Ta pole mitte kunagi tahtnud oma toast välja käia. Nüüd korraga oli tal hirmsasti vaja kolistada mööda mägiteid. Loodab surma eest jalga lasta. Sa oled kuu aega siin elanud, sind pole korrakski linna lastud. Kuidas sa peaksid neid uusi riideid ja soenguid siin kolkas saama? Igatahes homme läheme linna päris linna, mitte sellesse pisikesse nii-öelda Pärnusse, kus mina elan. Pane ennast valmis ja me läheme sinna kolmeks päevaks raha pärast, ära muretse. Ma sain meile esinduskulud. Halisi süda läks seda kuuldes märksa murelikumaks kui eelnevate solvangute peale. Kolm päevapoode kardetavasti poode, kus midagi selga ei lähe, oli igati muretsemist väärt. Järsku oleksin ka nõus, et nad ostavad lihtsalt suure tüki kangast ja lõikavad sinna pea ning käte jaoks augud. Niisugune kostüüm oleks väga praktiline mägimatkadel, see võiks tuule alla võtta ning juha saaks seda ratastooli kohal lennutada. Järgmisel hommikul oli laudkond nii pidulike nägudega, nagu läheks nende ühine laps kooli. Tom ja Teo jagasid soovitusi, mida oli moosist teha. See oli ikkagi suurlinn. Tom oli seal käinud, paar korda. Ootas neid palju. Inga ei olnud põhjuseta juhale mitmendat aastat hädavajalik. Nende päevaplaan oli tihe nagu tipp-poliitikutel. Esimene ja kõige pikem punkt loendis oli ostlemine. Inga oli teinud nimekirja vajaminevast igapäevakleidid ja pidulikumaks juhuks kergem kostüüm ja rangem kingad ning kosmeetika. Aliisile tundus iga ese üle pakutud ka hinnas. Ta oli hämmingus, kui palju asjad maksta võivad. Kuna siiani oli ta oma riided soetanud kaltsukatest, siis anda uue kleidi eest välja sama summa, kahe nulliga sabas tundus talle röögatu. Vaevaliselt sundis ta hingad piirduma paari lihtsama ja odavama esemega. Inga lubas endale asju visaliisis hingetuks, võtsid ilusale kehale, istus kõik hästi oma füüsisest, Oljaliis samuti üllatunud. Kuu aja järel oli see valmis mahtuma juba number väiksemasse vormi ning mõnigi kleidi lõige tõstis õnnestunult esile ta voorusi ja varjas puudusi. Ta tundis ennast uues sügavpunases ja efektsete suurte taskutega tänavakleidis väga hästi. Kuni hingata kõrvale ilmus suu Kriipsuks, venitas ning nentis, et kleit saabuma, võlu välja tuua alles siis, kui nad järgmisel päeval iluprotseduurid ette võtavad. Mis mul siis häda on? Nurise Saliis rahulolematult, kui nad hingaga hilist õhtusööki tellisid. Juuksed ja kulmud, võttis Inga asja lihtsalt kokku ning hakkas teise ehmatuse peale naerma. Aga see kõik on päästetav. Ära muretse neist kahest päeva koerast, kes teesklevad, et nad on su kulmud. Teeme veel ideaalset kaared. Nad tellisid palju rikkalikuma eine, kui Juha lauas lubatud oli ning lõpetasid õhtusöögi jumaliku õunakoogiga. Aliis oli juba unustanud, kui head olid, sai ja suhkur. Ta nautis iga suutäit kahetsedes, et nad on ära ainult kolm päeva ja seega on säärane ebatervisliku toiduga patustamine üürike rõõm. Inga siristas oma veiniklaasi tagant. Ausalt, kui me õhtuti Filipiga ei sööks, siis oleksin Theo ultramenüü kätte juba surnud. Mõnus karamellikreem ja tõeline mees. Need on mu nõrkused. Tõeline mees ilmus ise ka kohe välja ning viis naised kinno. Sadakond kilomeetrit oma printsessi järele sõita ei olnud talle mingi väljakutse. Aliis häbenes hirmsasti oma vastsündinud imiku tasemel keeleoskust püüdes Philipile vastata ainult noogutuste ja pea raputustega. Aga õnneks oli mees silmanähtavalt hingasse nii armunud, et ei pannud tema saatja peaga nuputamist millekski. See oli Liisi elus teistmoodi kinoskäik. Esimest korda ei süüvinud ta seansi jooksul iseendasse vaid vaataski ekraanil toimuvat jaburust siira kaasaelamisega. Tegemist oli komöödialaadse ekraani looga, kus naine heitles kahe kavaleri vahel. Mingi situatsioon haaras Aliisi nii endasse, et ta naerda möiratas. Inga ja Filipp, kes sinnani olid rohkem teineteist kui ekraani vaadanud, kangestusid. Inga kummardus Aliisile igaks juhuks veidi lähemale ja sosistas. Prantslaste jaoks on see draama, see on tõsine asi. See naine ei suuda otsustada, kumma mehega elada. Nii tõsine mure ajas alisi muidugi veel rohkem naerma. Aga ta surus naeru alla. Eks igaühel ole tõesti omad mured. Filmi järel sõitsid nad öises linnas ringi, peatusid muusika baari ees ja kuulasid ekstaasis pianisti. Aliis pidi tunnistama, et kodus kõlanud õhtused kontserdid meeldisid talle rohkem. Esimest korda mõtles ta oma kummalisest katusealusest elamisest selle juurde kuuluvast rutiinist ja meestest kuid kodust ning kohast, mida ta siin nende kahe armunu vahel sügavalt igatses. Korraga helises telefon. Matu, sina. Emme, kus sa oled? Džässibaaris, vastas Aliis automaatselt. Fausa ikka üllatad tõsiselt, kell on kaks öösel. Miks sa helistad mulle, öösel kaitses Aliis end kähku. Me läksime tülli ja ma ei tea, kus Kristin on. Ta pole koju tulnud. Aliisi tabas kohutav mure poja pärast. Ta mõistis, et teine pidi tundma suurt nukrust, et sellisel hetkel emale helistada. Mattias kasutas naine vaistlikult poisi täiskasvanu nime. Inimesed lähevad tülli ja lepivad. See on paratamatu. Lihtsalt sellega peab tegelema. Mina ei saa seda ju teha. Sina pead seda ise tegema, muidu sa kahetsed. Nagu sina. Aliis neelatas vihje, ähvardus teadaandmine, et ta teab midagi märgusõna, et ta liis tunnistaks üles oma pikkade aastate valed. Kaliisi süda tagus metsikult. Ta oli mõttes seda hetke 100 korda läbi elanud. Ainult et ta ei olnud kunagi olnud sel hetkel lärmakas muusika baaris ning vaadanud poja silmade asemel suitsetamisest kollaseks tõmbunud seina. Sadade kilomeetrite taga ootas poeg vastust. Võib-olla isegi ülestunnistust. Peaasi, et mitte praegu. Kui saaks kuidagi nii, et praegu ei pea seda klaarima hakkama. Jah, Matias, ole minust parem. Emme. Sa oled parim maailmas. Aliis ohkas. Titanic oli jäämäest mööda sõitnud napilt kuid siiski. Ühel päeval, millal see päev täpselt tuleb, ta ei teadnud, räägib ta kõik ausalt ära, lihtsalt mitte täna. Täna lõpetavad nad selle kõne, nii et Matu tegeleks rohkem oma asjadega. Mattias, ma olen su jaoks alati olemas. Aga palun ära ela minu soovituste järgi, vaid tee nii, nagu sa ise tunned. See on kahe inimese vaheline asi. Ära sega sellesse oma sõpru ja oma ema. Maitu solvus. Ma lootsin, et sa viitsid mind äragi kuulata, aga tunne end vabalt. Naudi seda kuradi džässi. Telefonist hakkas kostma tuttamist, kõne oli lõppenud. Titanic plärtsatas jäämäe asemel kivi otsa ning jäi sinna kõikuma nagu vana kiik. Aliis oli küll tule enda pealt ära suunanud, aga teinud seda rohmakalt ning saamatult. Korraga oli kõik õudne ja tülikas. Pianist, prantslased, naer ja armunud. Valesti kõlanud sõnad olid kõik ära rikkunud. Eelnenud usaldust murendas matu teada andmine, et ta teab midagi, mida liis tunnistama peaks. Mida ta teab kaua, miks ta selle just nüüd jutuks võttis? Miks ta küsis, miks ta rohkem ei küsinud? Matu nagu sina jäi kajama kõrvu ähvardusena pikkade aastate side, mis tundus nii tugev ja terasest, muutub hetkega hapraks. Kui enne oli Eliis tajunud oma äraminekut kui ajutist paratamatut eemalolekut, mille järel kõik endine hea naaseb siis nüüd mõistis ta, et isegi Matuga asju selgeks rääkides ei saa seda aega, kui poeg kaissu puges enam tagasi. Ära rääkimine, milles ta Liis oli lootnud end lõplikult pääsenud olevat seisis kindlalt ees. Kõik need telkimisseiklused, kriimud ja muhud haigused ning läbikukkumised, mis ta siiani oli ära tasandanud. Vahtisid Aliisi džässibaarinurkadest, kõverdasid huuli ja kergitasid imestunult kulme. Mis ema sa oled? Küsisid nad kibedalt. Kas sinusugust saab üldse armastada? Pöörasid teised talle selja. Aliisi tabas ahastus. Oleks ta ometi selles oma katuseaknaga toa pehmes voodis, kuhu valguspesukapist lavendli lõhna. Ta mõtleks seal välja, kuidas sündisid need jutustused olematust isast ning tema enda olematust lapsepõlvest. Kuidas need valed, mida Aliis ometi südamest vihkas, said nende elu osaks ning kuidas ta ise nad unustas lootuses, et ehk tegi poeg sama. Ka ei tahtnud Aliis mitte mingil juhul olla pojale suhtenõustaja või sõbranna. Vanemad vastutavad küll laste eest, aga mingit õigust nende isiksuse sisse pugemiseks neil pole. Nõustamine ei tulnud kõne allagi. Tal ei olnud ju tegelikult ühtegi suhet olnud. Raamatust loetu või kinos nähtu ei olnud piisavalt adekvaatne, et tegelikus elus vastust teada. Kas siis minevikust on veel vähe, mis saab siis, kui tema rumal nõuanne ka oleviku kreeni ajab? Aliis valis maitu numbri, kõne vajutati kinni. Poeg oli tõeliselt pahane. Aliisil hakkas sees keerama ja ta tahtis koju, ainult kus ta kodu oli. Seda polnud enam kusagil. Nüüd Köstsitas ta selles uhkes džässibaaris nurgas ja lootis, et hinga väsib ning nad lähevad hotelli. Kelner pakkus Aliisile maja poolt klaasi veini, mille seega vastu võttis. Järgmise osti. Sisekolmanda tõi mingi mees, kes tüdines tema segasest prantsuse keele budist ja kadus. Parem oligi. Aliis ei saanud temast kaaru neljanda lubasaliis kindlalt viimaseks jätta. Enne viiendat. Hommikul Aliis ei ärganud. Ärkamine võiks tähendada mingit virgumist, valmidust tõsta, peapadjake tegutseda. Ta küll avas silmad, aga sulges need kohe uuesti. Silmamunad olid kui kiiritatud ja valgus tegi neile haiget. Pea valutas nagu peale jõhkrate keskaegsete riistadega piinamist viidates inimröövile, mille on korda saatnud terroristid. Terroristid olid valanud ta kurku liiva ja makku hapet, peksnud siniseks ta põlved ning venitanud teda pikemaks mingil lihaseid purustaval pingil. Aliisi kehas ei olnud kohta, mis poleks valutanud. Ta püüdis seda leida ning tuvastas lõpuks, et üsna valutud olid varbaküüned ja hambad. Eriti jõhker hävitustöö oli tehtud tema sisikonnas. Tundus, et rebenenud on soolikad, maksast maani lisaks ka kopsud ning see sodi on kõhuõõnest täiesti lahtiselt. Loomulikult tahtis välja tulla. Pealelõunaks olid terav toik, kihisevat ravimit, soe vann ning uinak alisi veidi paremasse seisu aidanud. Endiselt tundis ta, et kõnnib hapral jääl, kust jalg võib iga hetk läbi vajuda. Maailm möödus temast nagu vesise klaasi taga. Helid ning jooned olid summutatud ning sellises kahvatuses ja ebamaisuses nägi ta erakordselt huvitav välja. Mehed tänaval pöörasid pead, kui nad juuksurisalongi poole kõpsusid. Algul jäi nende pilk muidugi Inga laitmatult figuurile. Hetk hiljem kiindus sealisi ebamaisesse ilmesse. Pisut kosununa oli ta mitu korda püüdnud matud kätte saada, aga telefon oli välja lülitatud. Aliisi süda valutas, ta tundis, et pojal on praegu raske kusagilt kaugelt kaugelt meenus ta oma armastuse valu ja selle suurus, mis oli kindlasti maakerast suurem. Andudes nendele tunnetele ja mälestustele ning murele poja pärast muutus ta öisest peost lubivalge nägu sarnaseks mõne suurmeistripildiga madonnast. Kannatuse ülla pitseri lisas piibellik paratamatus, et varsti võib poeg ta valede eest kividega surnuks loopida. Lootus, et sajandid on maailma siiski tsiviliseerinud ning ehk piirdub mattuvaid igavese põlgusega ei lohutanud Aliisi traagilist meeleolu. Nähtavasti tajus seda kohalik parim juuksur, kes naise juuksed lahti harutas ning hoolimata Inga nõudmisest keeldus neid moodsasse soengusse lõikamast. Mässanud tükk aega erinevate värvide ja fooliumiribadega kammide ja kääridega jõuti tulemuseni, kus varasemast sügise heina saast oli kujundatud nisu kuldne voogab põld. Juuksed ulatusid nüüd kerge lokiga poolde selga. Nende toon-toonis värvitud kuldläige rõhutas erakordselt jõulist kogust ning plikalik tukk röövis 15 aastat vanusest varem kindlalt 50-le läheneva naise asemel oli nüüd peeglis veidi üle kolmekümnene Aliis kelmikas tütarlaps peegli tagant. Kelgnanaa imetles meister isegi oma kätetööd. Inga hindas teost tunnustava kunstikriitiku silmaga. Sinust saab tšikki küll teha kosmeetikusse. Aliis andis peale seda käiku mõttes au kõigile neile ilusatele õdedele, kellega ta oli koos töötanud ning kes ikka leidsid aega või raha, et lasta kitkuda oma kulme või koorida nägu. Kui esimesest loomuliku karvakasvuga kulmust oli sadistliku peentööd teinud kosmeetik kuju kätte saanud siis tahtis Aliis püsti karata ja nõuda kas kohalikku tuimestust või põgeneda. Kohutav piin kordus, kahega, kui ette võeti teine kulm ning peale kitkumist tundusid need üles, nagu oleks keegi plastiliinist voolinud. Peale kõigi küünte lakkimist, mis oli võimalik kaliisi keha küljest leida ja poekotitäit, potsikud ja totsikuid, millega seda lakki hooldada ja vahetada suundusid naised kergele puhkusele. Restorani alisi lõi hinnakiri pahviks. Ta polnud kunagi istunud kohas, kus asjad maksid 10 korda rohkem kui kilohind poes. Kuid tundes südametunnistuse piina, mille tekitas Inga lause, et ta teenibaliisist vähem piuksatas ta, et arve tuleb sellel õhtul tema kulul. Kui ma tohin küsida, kui suur on sinu palk? Küsis ta. Kolm kätte. Pluss autod, arvutid ja muud esinduskulud. Kui on vaja reisida, siis ma esitan uue garderoobi eska tšeki. Pole just hiilgav, aga sama palju kui Eestis, ministril koos esinduskuludega. Mul juha küll lihtne ei tundu. Sinuga on teine lugu, ta tahtis sind tänada, aga muidu ei tänada kunagi kedagi. Iga tema elatud elu päev toob talle kindlasti sinu kuupalga sisse. Ma ei tea, et ta oleks ebausklik, aga eks seal on natuke tegemist ka sellega, et kui sa kohal oled, siis tunneb ta end ohutumalt. Võrreldes varasema ajaga on ta suisa kullatükk. Varem ikka hiilisime mööda maja ja ta korraldas meile kaks korda päevas ajuloputust. Nüüd on ta kordades rahulikum. Sa oled nagu kaitseingel või nii. Ma küll ei usu, et ta endale selle summa eest ingli saaks, aga muidu saab raha eest tõesti kõike. Ükskord tuli juhal täielik jonnituur peale ja ta tahtis musta leiba eesti musta leiva kohe. See päts läks talle maksma sinu kuupalga, aga oli tõesti kahe tunni pärast laual, võttis sealt viilu ja kõik. Muidugi nii juhtus ühe korra, muidu loed vanamees, väga raha, kõik arved käivata käest läbi põrandaharja ostu kontrollib ka üle. Tom tahtis kööki uut saumikserit, vana mees lasin kohale sõidutada, pani vana masina tööle ning otsustas, et tema eluajal ei ole uut vaja. Kas ta tegelikult saab ise käia? Inga raputas pead. Ei vajadusel paar sammu ehk tahtejõuga teeb, aga see väsitab teda. Peale kõndimist on tal vererõhk laes ja süda peksab. Tahtejõu poolest on ta küll eestlane, mitte rootslane. Kange. Otsustas, et ei söö enam suutäitki ebatervislikku toitu ega suitseta. Ta suitsetas nagu korsten. Õnneks oli arstil oidu öelda, et punane vein on talle hea. Vähemalt see leevendab tal tujukust. Halleluuja. Vanade Torisejate terviseks. Hinga tõstis klaasi paksu punase veiniga. Alicil hakkas sees pöörlema ja ta raputas pead.