Aliis ärkas telefonihelina peale. Algul pidas ta seda soovuneks, sest helistaja oli Matu. Kui ta aru sai, et on siiski hommik ning telefon heliseb päriselt, haaras ta toru ja hüüdis kiirustades. Anna andeks, mattuma ei julgenud, ma ei osanud sulle ju nõu anda. Matu. Teisel pool oli pikk vaikus. Läbi raginal raske hingamise, ütles võõras meeshääl. Tere. Tütar. Aliis kangestus. Talle tundus, et keegi teeb temaga õelat nalja. See oli kõne otse teisest ilmast. Nähtavasti põrgust. Tere. Pomises ta vastuseks. Kõneleja kaugenes telefonist läbi globina oli kosta vanuri. Räägi ise, ma ei taha midagi öelda. Siis kostis torust tuttava noore mehe hääl. Ema, tere. Ma olen vanaisa juures. Vanaema on haige. Maitu. Kuidas? Ma teadsin ammu, et mu isa ei hukkunud prantsuse leegionis. Järelikult ei olnud ka mu vanaema ja vanaisa surnud internet on ju olemas mingi märge inimesest ikka on, eriti kui su neiupõlve nime kasutada. Aliis istus voodile. Tal oli raske hingata. Kui ta kogu nooruse oli kartnud, et tema valed välja tulevad siis vananedes tundus, et kõik on juba möödas. Et ta on sellest pääsenud. Matu Aliis tahtis öelda, et ta valetas selleks, et poega kaitsta. Nii oli ta ju tõesti mõelnud, aga vaadates läbi matu silmade tundusse, läbinisti vale. Matu ragistas telefoniga. Olgu, see pole telefonijutt. Millal sa koju saad tulla? Viie aasta pärast. Millal sul puhkus on? Viie aasta pärast? Ema, vanaema on haige, sa pead tulema nüüd. Mis inimene sa oled? Ma ikka üldse ei tunne sind, võõraid inimesi botitade kutsutud, aga su oma ema ja isa, mis nad sulle teinud on? Aliis ei osanud midagi öelda. Tal oli ju selge vabandus, et sellel ühel hetkel, kui oli vaja mõistmist ja hoolimist, nad seda ei teinud. Mis ta ise parem oli? Varem oli see kõik selge ja lihtne. Vanemad olid halvad ja tema hea. Tema oli kannataja ja nemad kalgid. Ometi polnud see enam nii. Aliis ei olnud ammuiuse rase plika, kes küla häbi eest metkooli põgenes. Vaid ise ema ning täiskasvanud inimene. Meelatades kähistaste torusse. Mitte midagi, nad ei teinud mitte midagi, kui mul abi vaja oli. Matu, kas see oli nii ammu, kaua sa neid selle eest karistad? Kusagilt eemalt oli kosta oigamist. Vanaemal hakkas halvem. Ma kutsun kiirabi. Mina sinu asemel oleksin homme laeval. Kõne katkes. Aliis ja hinga saabusid lõunasöögiks. Tom ja Jerry olid seltskonna täienemise üle rõõmsad ning elevil Aliisi efektsemaks muutunud välimusest. Gunnar Ki paistis rõõmustavat, kuid juhatalis ei näinud. Tal oli kindel plaan leping üles öelda, asjad pakkida ning püüda jõuda mõnda lähemasse lennujaama. Kõik need majad ja autod, mida ta oli mõttes ostnud vajusid nüüd kokku nagu nõela otsa lennanud õhupallid. Aliis korrutas endale, et ta oli ise süüdi, kui ta ometi oleks juba aastate eest vanematega lepitust otsinud. Kui ta poleks maid tule valetanud vanavanemate isa kohta siis oleks nüüd kõik teisiti. Tema tuhkatriinu lugu sai läbipallist jäid küll kleidid ja kingad spinatiga peenemaks kroogitud ning jooksulindil tugevamaks treenitud keha, sumekam, nägu ja värvitud juuksed. Aga kaotanud, oli ta selle käigus poja lugupidamise ning ausaks, jäädes ka kujutluses kokku teenitud hiiglasliku töötasu. Eriti raske oli loobuda materiaalsetest unistustest. Aliis ei olnud hingale oma plaani seletama hakanud. Tüdruk polnud ema ning oleks kindlasti püüdnud teda ümber veenda mitte üksnes heast südamest, vaid nähtavasti ka hirmust äikest ja pahameelt täispäevade ees. Juha oli isa. Vähemalt nii oli Inga vihjanud. Mis siis, et tema lastest ei tohtinud rääkida, mingi inimlikkus pidi temas ometi olema. Ehk lubab ta Liisil lihtsalt korra ära käia. Paari nädala pärast jõuaks ta kindlasti tagasi. Aliis koputas arglikult mitu korda, kuid vastust ei tulnud. Tema asi ei kannatanud oodata. Südant rindu võttes lükkas ta ukse lahti. Juhalamas voodil, silmad lahti ja pilk kauguses. Halisi märgates läks tal mitu minutit, et reaalsusesse jõuda. Siis moonutas ta seni leebet nägu, viha ja põlguse grimass. Kähinal käskis ta naisel kaduda, kus kurat. Aliis jäi vankumatult ukse kõrvale, lootes, et tema kindlameelsus toob talle läbirääkimistes edu. Konarlikult selgitas ta, et ta ema on haige ja ta peab ära minema. Juha mõistis väga hästi ta puu prantsuse keelt, kuid oodatud mõistmise ja leebuse asemel vallandas ta terve tormi, mis tõi kohale kusagil sealsamas lähedal varjunud Gunnari. Ning hetke pärast naasis ka just autoga lahkunud. Hinga. Juha ei olnud nõus. Alarm käivitati majas hoiatuseta, nüüd nägija liis varasemat igapäevaelu. Kõige kangema Essentsina lendasid asjad ja sõnad. Inga nuttis ehmatusest. Theo näole oli tardunud naeratus. Tom oli kadunud kui tina tuhka. Ainus rahulik kalju keset Doramlevat merd oli heledate silmadega Kunnar. Juha sõim oli Liisi vastu seina surunud. Seal ta seisis kui kärbes piitsa ootel, mis sähvis läbi õhu. Aliis oli alla kirjutanud lepingule, mis tundus lotovõiduna, mis kohustas teda viis aastat töötama juhastalbergi pärisorjana kuldse käepigistuse eest. Kuid nüüd mõistis ta, et punkti, kus kajastati lepingu rikkumist, ei olnud ta läbi lugenud. Seda summat tal tõesti ei olnud. Seda tühist viitkümmend tuhandet. Aliis püüdis veenda juhat näitama üles inimlikkust, mille peale mees üha enam ärritus ning lõpuks ta ühemõtteliselt välja viskas. Õhetav Inga pääses Juha vihahoog käest järgmisena ning krabas Liisil pahaselt käest. Mis sul mõttes oli? Pikk sa seda minuga läbi ei rääkinud. Nüüd ei ole enam midagi teha, enne oleksin ma saanud su kasvõi soolaheeringa järele Eestisse saata, aga nüüd kiusu pärast, ei luba vana mees sind kuhugi. Aga mu ema, ma ei saa midagi teha. Mul on väga kahju. Juhast, Taalberg võiks pankrotti ajada, kui tahab. Praegu on mul tunne, et ta tahab. Sa pead ütlema, et sa ei saa tulla. Aliis istus oma miljonivaatega toas. Sellest oli saanud vangla. Nüüd see juhtub. Asjad pole üldse nii nagu näivad, aga neist piisab, et lasta end hukka mõista. Ainus tütar ei tule haige ema voodile. Mida Matu sellest arvab? Ise oli Aliis küll halastamatu oma vanemate eksimuse suhtes. Miks ta siis tundis, et poeg teda tühiste asjade eest hukka mõistis? Hetkel vaatas ta minevikule täis hämmingut. Kõik oli olnud nii selge, kui ta oma hallis mantlis ja paisuva kõhuga bussi peale jooksis. Viimasel minutil, et keegi külast ei näeks jutt lahti, ei läheks, et näe nohikust Liisu läheb häbi eest, lenn. Selles külas polnud talle keegi Aliis öelnud. Aliis oli ta koolis, kui klassi lõpus kiituskirja järel lava ees kniksu tegemas käis. Ja kodus ema ütles talle alati. Aliis. Ütles küll rangelt ja nõudlikult, nagu kohustaks nimi olema parem ja mitte kaasa tegema neid asju, mida teised külaplikad tegid. Alisi ema suhtlus kolhoosielu, rõõmutusse, argipäeva, peenelt, varjatud põlgusega, mis ei väljendunud üheski muus, sõnas kui võõrapärases nimes, mille ta tütrele pani Aliis. Aliis oli parem kuni ta kõht paisuma hakkas. Tütar torkas tema kõrki minusse augu ja sealt voolas õhk visinal välja. Ebamaiselt stiilses paneelmaja korteris ei elatudki väärikamalt elu, kui teistes. Ema ei ütelnud sellele ülestunnistuse õhtul algul sõnagi. Aliis oleks tahtnud talle kõik ära rääkida ja kinnitada, et see oli armastus ning just selline, nagu ta raamatutest oli lugenud mitte labane läbi tõmbamine võis koori kogumine, millega küladel noored mehed uhkustasid. Ta tahtis panna pea ema sülle ja saada lohutust, et laps ei ole maailma lõpp, vaid uue algus. Tema täiuslik ema tõusis aga püsti ja piirdus ühe lausega. Sa oled litsiks minnes teinud minust kogu küla naerualuse. Selles lauses ei olnud isegi meiet kuigi isa seisis sealsamas. Isa oli terve elu olnud tänulik, et kõrgharidusega tippmatemaatik nagu emaülikooli lõpus oli, tuli tema lihtsa agronoomiga maale. Isa töötas mitmel kohal, sai ees rindlaseks ning esindas kolhoosikord isegi kohtumisel ameeriklastega. Vähese valuuta eest tõi ta alati emale midagi peent. Aliis vaatas kadedusega ema valgeid saapaid, mis püsisid imekombel sama kiiskavad ka peale kilomeetrit kõndimist kolhoosi kontorisse arveid kokku lööma. Või päikseprille, mille raamid ei olnud rohmakas nagu kõigil teistel vaid peened nagu filmitähel. Plakatil. Isa mõistis tütre kadedust ning sosista pead, öeldes, et temale hakkab ilusaid asju tooma tema mees. Et mees peab oma naise eest hoolitsema. Isa oli ka sellel õhtul oma naise eest hoolitsenud. Ta oli ulatanud tütrele kohvri, ei, pigem visanud hiljem veidi rahunenud õida kuivainekarbist raha rulli. Summa oli nii suur, et kui alistada esimesest palgast tagasi maksma hakkas, kulus aastaid, enne kui ta isaga tasasai. Algul saatis ta seda rahakaardiga, aga siis tegi isa talle esimese ja ainsa karuse telefonikõne, jättes haiglasse tütrele sõna. Et selline tegu, paneb külas jutud liikuma ning teatas selle asemel oma arve numbri. Raha oli seega tagasi oodatud aga tütar mitte kuni tänaseni. Kas ta tegelikult üldse oli oodatud? Isa ei osanud ju kindlalt öelda, sest ema, kes oleks teadnud vastust, ei saanud oma seisukohta avaldada. Isast oli Aliis küll puudust tundnud. Ta uskus, et tema nimel võiks ta leppida ka trahviga. Aga miks ema pärast? Aliis ei suutnud mõelda ega mõtlemata olla. Ta pani dressid selga ning võttis raadiosaatja pihku. Algas tema elu esimene jooksuring rohkem kõndides kui joostes, läbista kuival õhtul maastikku higistades ning pingutades lõõtsutades ja korisedes. Tavapärane klaverimäng oli eetrist kadunud, ainus tempot tegev asi oli tema oma peksler süda. Ta jooksis end hingetuks ja rahunes. Koos higiga uhtus Aliis torustikuga hea inimese süükoorma, mida ta alati kandnud oli. Kohustuse teha asju nii, nagu neid oodati. See oli tema elu võimalus. Ta ei tahtnud enam lugeda sente makaronipakki ostes või muretseda, kas peale üüri maksmist üldse midagi alles jääb. Täiesti üksi oli ta elanud läbi kõik poja haigused ja võidud teadmisega, et seda tal pole kellegagi jagada. Rasketel hetkedel ei olnud Aliisile mitte kunagi meenunud, et tal on vanemad. Tema jaoks olidki nad surnud. Kristlik ülestõusmine oli kohatu ega sobinud Aliisi maailma mitte kuidagi. Liiga suurest pingutusest punane kui peet võttis ta otsustavalt telefoni. Matu ema siin ma ei tule. See on pikk seletamine, aga ma ei saa praegu tulla. Poeg hingas sügavalt sisse ja pühatas hääle selgeks. Kas siis nii raske on andeks anda? Kõika Liisi peas selgeks joostud mõtted pidurdasid ja kukkusid läbi isegi kummuli. Andeksandmise peale polnud ta tulnudki. Terve elu olisi olnud ju teistpidi. Ta polnud läinud, sest vanemad ei olnud talle andeks andnud, selgelt, nagu taba oli seisnud see ukse ees. Nüüd hommikul oli ta tahtnud minna, sest kartis, et minemata jätmist ei anna maitu talle andeks. Et sellest tuleb samasugune tupiktee nende suhetesse nagu Liisil oli oma vanematega. Mõte, et kõik need aastad oli tal olnud võimalus vanematega suhelda oli võõras. Kui tema oleks andeks andnud. Anna sina mulle andeks, et ma ei tule. Kui sa saad, siis tee seda minu eest. Ole vanaema kõrval. Ma usun, et sellest on tal isegi rohkem hea meel, kui minust. Sa oled ju üliõpilane, kohe kõrgelt haritud ema, sa ju oskad seda tööd. Vanaema viidi samasse haiglasse, kus sa töötasid, talle ei meeldi seal. Muidugi emale ei meeldinud. Enamik sanitare oli seal samast tõust, mis tublid karjanaised. Tõstsid vajaduse korral haige selga. Aga mingit tseremoonitsemist sellele ei eelnenud ega järgnenud. Pidulikud pöördumised ja austusavaldused polnud nende rida. Haiglas ei saa isa tema eest kõik ära teha, seal on vaja oma inimest selleks nähtavasti ka ainult selleks sobis tütar imehästi. Vähemalt mingigi kasu, ütles ema, hääl Aliisi peas. Aliis neelatas, et mõjuda otsusekindlalt. Matu Mattias, kõik inimesed peavad ise seal hakkama saama, kõigi eest hoolitsetakse võrdselt. Vanaemal ei lähe seal paremini ega halvemini kui teistel. Pealegi, kui sa teda vaatama lähed, siis on ju selge, et see on su vanaema ja tüdrukud hoolitsevad täiesti eriti. Mina ei saaks teha midagi enamat. Aga siin, praegu ma saan. Parem on Rootsis põrandaid pesta kui oma ema hooldada. Maitu hääles oli sarkasmi. Vaata, mul pole võimalust olnud sulle rääkida. Aga ma ei ole haiglas. Ma olen erahooldaja, mul on väga hea palk ja viieaastane tööleping. Maitu, kuuled? Väga hea palk. Ma saan 10006. Aliis arvas, et kui see segadus on nende vahelt klaaritud, saab kõik selgeks korda. Poja reaktsioon oli ootamatu. Terve elusa õpetasid, et rahal ei ole väärtust, ainult inimesed loevad. Mis sa nüüd ise teed? Muudkui valetad. Sa nagu ei oskakski tõtt rääkida. Aliis oskas väga hästi. Tohutu tahtejõuga hoidis ta end tagasi, et mitte tulistada välja oma tõdesid oma isast ja emast. Sellest deta ei mäletanud, et ta neid kunagi armastanud oleks, kartnud küll meeldida püüdnud alati põlgusest, mida ema sündimata matu vastu tundis. Jaanusest, kes enne nende mõlema surma kui lapse sündi soovis. Kas seda kõike tõesti tahab Mattias teada, mis see ta elu kergemaks teeb? Ma ei ole sulle kunagi valetanud, et ma armastan sind ja hoolin sinust. Kui ma olen asju valesti teinud, siis selleks, et sind kaitsta. Ema, ma oleksin palju õnnelikum olnud, kui see oleks mul lasknud ise valida, kas ma vajan seda kaitset või vajan vanaema ja vanaisa nagu kõikidel teistel lastel või isa. Aga ma annan sulle andeks, ole hea, anna sina oma vanematele ka. Mõtle järele. Tule siia. Vanaema väga igatseb sind. Aliis raputas pead, sest miski nöörist ta kõri ega lasknud rääkida. Head ööd, emme. Christian tervitab sind. Viisime koos vanaema haiglasse. Ta ei saa, tuleb homme siit läbi, pidi vanaema üle vaatama, kuigi tal on muidugi jube kiire, sest ta on tippkirurg. Tšauhh. Poeg ootas hetke, aga kuna Aliis sõna suust ei saanud, siis lõpetas ta kõnematerjali nüüd kõik hästi. Ja temal kõik halvasti. Rahunenud tegi ta, mis tuli teha. Ta teadis, et nüüd läheb ta ja koputab Juha uksele ning räägib kõik ära. Jääb mehe otsustada ja hingele, kas ta saab ema hooldama minna või mitte. Aliisist ei sõltunud midagi. Nagu alati. Juha ootas teda raamatukogus kohtunud olekuga Inga oli kadunud. Gunnar ära saadetud. Ja Liisile jäid sõnad kurku kinni. Ta oleks tahtnud veel hetke end koguda. Juha osutas toolile. Aliis hakkas konarlikud prantsuse keeles otsima sõnu, kuni Juha talle tüdinud käega viipas. Paarl talang. Aliis kergitas imestunult kulmu, arvates, et on valesti aru saanud. Joha noogutas. Otsides hakkas Aliis rääkima eesti keeles. Vahet ei olnud, mis keeles püüdiste oma olukorda kirjeldada. Ikka mõjusse konarlikult. Juha kuulas teda tähelepanelikult, kuigi ilmselgelt ei saanud midagi aru. Olukord oli rohkem kui veider. Algul piirdus naine ema haigusega, siis rääkis matust, tunnistas ohates, et poeg on esimest korda vanavanemate juures. Jõudis ringiga enda ammuse lahkumise katkenud suheteni. Tundus veider rääkida, kui teine sinust aru ei saa. Aga nii andisse ka mingi piiramatu vabaduse. Juha jälgis teda intensiivselt ergutades olema lõpuni avameelne, andis žestidega märku jätkata, kui Eliis takerdus mõtlema, mis, mille põhjuseks oli olnud. Aliisi valdas mingi eestikeelsete sõnade hüpnoos. Välja öeldes oli kõik hoopis teisiti kui mõeldes. Välja öeldes ei olnud see kõik enam üks lõputu vaagimine, kes on süüdi vaid lihtsalt elu. Meenutades ema kalkust, pidi ta mitu korda neelatama. Ta oli jutustades jõudnud loo algusesse. Rohkem polnud midagi öelda. Tema elu oli olnud selline. Juha kortsutab kulmu. Kõike ei pea andeks andma, ütles ta selges, kuigi ragisevalt kõlavasia roostes eesti keeles. Aliis kangestus, Rootsi miljonäre ei olnudki teda tühja kuulanud. Kogu selle kuu ja eelnevad aastad oli ta etendanud hingale ja nüüd ka Liisile eesti keelt mittevaldavate ekstsentrilised rootslast. Sa, te räägite eesti keelt? Juha noogutas ja rehmas keelevalt käega. Edaspidine imestamine ja küsimine oli sellega lõppenud. Ta hoopis kordas oma mõtet, et miks Aliis leiab, et ta peab minema. Kui sa tahad minna, siis saab see olla ainult sinu enese pärast mitte sinu poja või ema või isa pärast. Aliis vahtis enda ette peas tugevalt vasardas küsimus, kes on juhast Taalberg. Märksa vähem oluline oli talle hetkel, kas ta suudaks päriselt andeks anda need ööde kaupa õpitud viied, mida ema isegi ei märganud. Käsitöö, näituse esitikandid, mis oli tema jaoks normaalsed, aga temal valutasid nii näpud kui silmad. Valest kubisevad kirjandit teemal minu kallis ema, kus ta kujutas oma ema hella ning lahkena, kes pead paitas teda kooliteele, saadab kuidas ema saab oma last nii vihata. Aliis ehmus, kui see mõte talle pähe tuli. Ema oli teda tõesti vihanud. Talunud ainult sellistel tingimustel, kui tüdruk täitis peene aksessuaari rolli oli paneelmajade vahel sama eriline kui valged saapad või peened päikseprillid. Miks ta peaks nüüd emale selle andeks andma? Ainult selle tõttu, et too sureb? Kui ma annan andeks, siis ehk antakse mulle ka andeks, mõtiskles ta kõvasti. Juha raputas pead. Sa pole poes, et kaupa vahetad. Kui see põhjendus ei sobinud, siis mis jääb alles? Aliis ei leidnud oma üllatuseks enda sees ühtegi soppi, mis ema mõistaks. Matut armastas ta tingimusteta ning oli poja pead sülitanud võrdse hellusega peale sisse löödud akent ja saadud viit. Teades, et peale õnnetust kulub pea silitamine isegi rohkem ära. Juha ootas. Talle pakkus naudingut Aliisi ajude ragistamist jälgida. Aega kulus tohutult, mõni teine oleks ammu juba käega löönud või arvanud. Detaliis on lahtiste silmadega magama jäänud. Ent Juha tundus olevat teinud naise peas läbi kogu teekonna nagu filmis. Ta kergitas üllatunult kulme, kui Eliis oma mõtetes emale haiglasse püksirihma kingiks viis ning muigas, kui nägi teda kohusetundlikult ööde ja päevade kaupa põetatava tujusid talumas. Peale mitu kümmet minutit vaikust köhatas ta ning äratas naise minevikust. Kirik käsib andestada, inimesed käsivad andeks anda. Mis siis ikka juhtub, kui andeks ei anna? Teised peavad sind halvaks. Poeg saab teada, et varem olid sa võlts. Või oled nüüd võlts? Võlts imelik sõna. Hooldajana oli Aliis näinud neid võltsinimesi, kes haiglas käisid lootuses, et vaakum, vana inimene oma paljude sugulaste hulgast valiks neid pärandisaajateks. Tassides moose ja lilli, leidsid nad aega istuda voodiserval ning kuulata vanainimese kurtmist. Nad olid head ja leebed inimesed. Südamlikult kammisid nad vanuri hõrenevaid juukseid või aitasid külmetavatele luidratele jalgadele sokke tõmmata. Kuni selle hetkeni, kuni nad tulid notariga paberit said vormistatud siis nad kadusid. Võis juhtuda, et ei ilmunud isegi siis välja, kui must raam oli hooldatava alla morgi viinud. See, kas inimene sai väärikalt maha maetud, sõltu silma jäänud sugulaste, hinge suurusest. Ma tahan oma emast parem olla. Juha hakkas naerma. Tahad? Aga kas oled? Alis solvus? Muidugi ta oli. Ta oli olnud juba emana hoopis parem. Juha tõsines, kuid muie ei kadunud ta näolt, kui ta Liisi mossitamist jälgis. Sa ei tunne oma ema, sa ei tea, mis olid tema põhjused. Sa ei tea, mis valikud tal olid, miks see nii läks, aga ometi mõistad sa kohut oma mõõdupuuga. Aliis võib olla, mõtle lihtsalt korraks. Võib-olla ei ole asjad alati nii, nagu nad meile terve elu paistnud on. Järsku on nii, et keegi pole midagi ära teeninud vaid lihtsalt. See on elu. Juha hakkas end ukse poole rullima. Aliis ei taibanud teda aidata, aga õnneks ilmus, kes teab, kust Gunnar vanamees oma vanaaegse kägisema eesti keele ja moodsa ratastooliga. Aliis oli segaduses rohkem kui sellele, kes on ta ema, mõtles ta, kes on juhast Taalberg. Rohkem kui minevik oli teda hakanud huvitama hoopis olevik. Põhjused, miks ta vanemad nii või teisiti olid teinud, kahvatusid kõik tema enda otsuste kõrval. Ta pidi nüüd valima kahe inimese vahel, keda tundis võrdselt vähe. Aga kaalukauss kippus kalduma veresugulase kahjuks. Miks ta peaks kulutama oma elu, et proovida mõista ema põhjuseid, mis pealegi olid minevikus kui tal oleks võimalik õppida kedagi tundma olevikus? Kui nüüd praktiliselt vaadelda, siis oli Juha surmale kindlasti lähemal kui ta ema. Pelgalt juba vanuse poolest. Ema oli Aliisi saanud väga noorelt esimese kursuse tudengina ta ei olnud isegi veel pensionär. Juha oli sündinud koos Eesti Vabariigiga ennetades noort riik peaaegu kuu ajaga.