Aasta pärast. Piret Jaksi kuuldemäng Ega see küll ma ei saanud. Täiesti läbimärgi. Siis ta heidab mulle männi Taskaks käteräti. Mõlemad peesid mõlemad lavendli lõhnaga. Kui ebaviisakas. Mul on kahju, ei teinud mitte midagi, lihtsalt seisin seal, käed kõrval, märgiad, tilkuv nagu mingi imelik sügisene lind, kes tahaks mind ise omale vendi lähedaste käterättidega kuivatada. Mul on nii piinlik. Mida ma küll mõtlesin? Ma rääkisin mobiiliga, ei pannud üldse jalakäijat tähelegi. Täiesti Renard siis issand issand. Mul on hästi palju tööl olnud. Öösiti ka. Mul on vist üleval sinud. Mantel seljast ära. Lasin selle kõigepealt käed rippu ning seejärel maha kukkuda. Issand issand. Hiiglaslik moderne seinakell ei ole ju nii kaua näinud. Kaua sellest, nad on. Aasta. Sa oled ikka samasugune. Issandas täpselt samasugune, talle tuleb kõik meelde, tulid kõik meelde. Issand, siis tekkis temasse elude, tormas ringi, keetis teed. Serveeris teed? Panevad sooja siis pani teleka mängima. Kas sul on kõik hästi toad või midagi? Ta oli valmis tegema kõik, et ma vastaksin ei. Issand, issand kaua sellest nad ongi aasta täpselt lasta, siis sügas ta hajameelselt enda käsi, värd tõmbas kerge ebamugavustundega varruka üles, paljastades enda tugevad käsivarred. Need käsivarred, mida ma alati nii väga olin armastanud. Need käsivarred, mis mind väga tihti vastu teda ennast olid surunud õnnest seina vastu vaipu, tugitoole pehmet muru ja karedad sammalt pead laua nurki siis igale poole. Ja nüüd üldsegi mitte. Need käsivarred puhkesid järskude reitel ning joosta siis. Taevas puhvetkappi panin tähele, et selles korteris oli puhvetkapp valge sektsiooni osa. Ta valas endale brändit. Vala. Nõrgad läksid maha. Tundsin, kuidas soojus minusse tagasi valgus. Olingi külma saanud, tal oli õigus. Siis saabus see hetk, mil algas piinlikus minus ja uudistasime tema, kuidas sul läinud on? Hästi, mis sa teinud oled? Nagu ikka? Ikka veel seal raamatupoes ikka seal ikka seal. Kus siis veel? Kui siukse eesti fil ikka? Ikka seal, jah. Sina siis tuli teisest toast kass. See tuli nii tuttav ette. Aknast elevandiluu karva õhuliste kardinate vahelt paistis öise linnatuledest siluett. Ja meie diivanil käsbrändi klaasid. Tekkis tunne, et lämbub. Kuid ma ei tee mitte midagi. Tõesti, mul on ikka sama koha peal. Ta rääkis hästi-hästi pikalt piiga enda tööst, kuigi tegelikult ma teadsin sellest kõike, tuli sealt kohast töötanud vähemalt 10 aastat kus. Iial arvanud, et proovisõidud saavad mu nii läbivate. Tra tuli terve perekond, kes tahtis mustes kuute Eskutes, saad aru, S6 perekond. Uskumatu. Aga sa ei kujuta ette, kuidas ma nüüd ümber veensid, müügis olid alati. Kujutajatele tulekski endale ostnud S6, aga endale majal hiiglasuurt, pereautot ta vist vabandas oma tegu ikka veel. Tegelikult ma tahaks kirjutada hoopis. Kirjutanud sellest ajast peale, kui sa Kaua sellest on aasta? Vähemalt aasta ja mussi ta võpatas, järelikult tal järelikult keegi. Ja otsekui kinnitades mu mõtteid. Mul ei ole mitte kedagi, kes tekste loeks. Tagasisidet annaks. Ma olen nii tühi. Nii tühi kullasaak pole mitte midagi, mitte midagi. Mitte midagi, mis pinget, long see samal. Samal ajal on kogu aeg pinges. Kuid hoopis teistsuguses. Kas sa mõistad? Hoopis mingis teistsuguses pinges. Ja see pinge ei lase mul kirjutada. Tahtsin hakata teda lohutama. Kui te vaatas mulle uuesti otsa ning nukras tema suurtest hallidest silmadest oli kadunud. Nukrusele täiesti kadunud. Ta haaras käekuule, joome ennast täis, vanasti mäletad kodus kahekesi ja naerame. Niisiis me jõime, jõime, jõime, jõime, jõime synni Rommi valge musta aveel taha. Ja oi sulle pole mitte nii palju. Kus sa vahepeal olnud olnud? Ei koske. Sa teed seda jälle. Sa tead, et ma ei suuda, ei suuda ju? Ma olen tahtnud sulle nii palju asju rääkida. Aga sa kaotasid oma hääle või minu numbri. Hääle äkise hääl elab kuskil oma õlul ja kuskil väljaspool linn. Jah, maal. Mis ma tegema peaks? Hääl tagasi koliks? Ütleme selle sõna, mis sõna võlus ära? Palun, palun. Nii palju kui seal teha märgikal. Ma kohe tuppa minnes Vein ei pea jooma. Ta vaatas mind nii nagu ei tohiks tema enam vaadatagi. Praegu mitu praegu mitte. Ja ta ei kuulanud mind nagu alati, siis lähen, kui tegelikult peaks. Ta ei kuulanud ja ma teadsin, et diivan salt veriseks. Kas tal oli täiesti ükskõik? Nii, ükskõik, ei olnud mul ammu. Ja kui kõik oli läbi, jäi ta magama. Ta magas. Ta pidi tõesti väsinud olema. Keerasin enda kõrvale ja. Meie siin nagu ilu, Mik. Samas ma panin oma pea tema rinnale. Ja otse minu käe all tema rinnataskus. Olin hoobilt kaine ja püsti ja telefon oli mu peos, ma olin hoobilt kaine. Pead. Vahel on selliseid situatsioone, kus sa oled hoobilt kaine, see oli üks neist. Tampisid telefoni ekraani, ma väikeste näppudega kuradid, telefon ometi vait jääks. Kes seda muusikat ikka veel oli tal telefonihelinat, see laul, meie laul ja helistab, peata. Tema nimi oli peata. Lugesin seda ühest kollasest ajakirjast. See huvitav, miks kõikide tuntud filminäitleja, nende nimed on Beattalt või Viktooria või Sofiiad kindlasti nende nimes mõni võõrtäht või kummaline konsonantühend. Minul ei ole minul jälle midagi. Need kirjutasid, et noored on armunud ja kolisid naise kesklinna korterisse 120 ruutmeetrit. Kardin kardin lahtise rõdu ees, lahtise rõdu ees sulgema silmad sulgema silmad. Järsku avastasin, et ma seisan keset valgete kahhelkividega kööki näpud kitsejuustu ja vereseguse jalge tühi apelsinimahlapakk. No mõtlesin, et mida ma teen mida ma teen, mida ma teen. Ma olen kellegi võõra inimese korteris, rüüstan tema külmkappi, kõik kohad märke täis. Minust. Polnud just seeniti, see, mida ma olin soovinud, et kõik kohad tema elus oleks täismärki minust ta tunneks, et ma olen ikka veel olemas ikka veel hammustan tükikest sellest, mis on tema oma. Ma vajusin istukile sinnasamasse külmkapi ette. Nähe, kivi surus end vastu, mu kõndisid kintse. Tabasin end mõttelt, et millal ma viimati sõin isuga. Kas see polnud mitte siis, kui me temaga koos restoranis käisime? Enne kui ta. Nii. Sa olid nagu bensiinijaam, kumma tankima sõitsime. Ma olen ära, mul on nisu täis. Minust. Ma tahaks nüüd mõnda aega üksi olla. Kui kaua? Üksi? Aasta kindlasti üksi. Kõnelemise kaotatud kunst viisakalt laskis enne seda lauset mu leine lõpetada viisakalt sest kohe pärast seda läksin uksele. Aitäh sulle, kallis, et mul oli, mida oksendada. Selle eest olen ma sulle lõpmata tänulik. Pärast seda ma enam ei, see nüüd tükk aega kindlasti kohe ei söönud, ma elan pärast seda, kui ma lugesin, et tal on nüüd uus. Vaevalt kuu aja pärast, nii-öelda bensiinijaamast väljasõitu oli tal keegi peata. Kõnelemise kaotatud kunst. Tõusin ja ma tundsin end kui odav libu seljas aluspesu. Võõras korter. Ta magas ikka veel. Vaatasin teda. Aga mis siis, kui? Aga ma teadsin vastust. Kui ta ärkab, siis ta hakkab tegema nägusid, selleks, et ma lahkuks või ei tee üldse midagi. Paneb mängima teleka, jääb seda vaatama. Minu küsimustele vastab. Jaajaa okei, tundsin, et ma ei elaks seda üle. Või oli kuskil universumis veel variant, et kõik läheb hästi. Et ärkab ja embab mind ning ütleb. Ma tulin siit peata kulturist ära. Ma olen alati tahtnud sinuga olla, kolid lõi? Jah, kallis, sain isegi enda mõtte absurdsusest aru, kuid miski ei lasknud mul lahkuda. Huvitav, miks ta kassi minema ajas? Kas tõesti? Äkki tõesti ei, või olid need täiesti peataga riius paradiisis pilvitab? Miks ta on üksisilmi üksi öösel töölt koju? Kellega ta mobiilis rääkis, kui mind ei märganud? Äkin peata komandeeringus filmivõtetel ta helistas, et öelda. Head ööd, musi, kallisminesing. Ani näge. Ma teadsin, et see oli nii, ta ju helistas tagasi. Vaatasin teda keset põrandat ja ma sain aru, et ta pidi tegema seda julguses, et peata ei tule täna koju. Vist isegi mitte lähiajal, muidu ei suudaksin nii magada. Nii et mina olen siin ja et tal on ükskõik sellest, mis edasi saab. Võid tahabki, ta peatas seda kõike, näeks et ta tuleks koju ja näeksid diivanil verine ja keset tuba seisan mina ning tema lamab siin niimoodi. Huvitav, kuidas ma saaksin aru, kuidas need asjad on? Tal on siin telefon, mis sellest, ma ei oska seda enam koodi alt avada. Kuskil on kindlasti mingid kirjad turvaliselt arvutis. Avasin kataloogid. Ei midagi. Kõik on nagu oleks kõik kõige paremas korras. Diivan, vaipkapp. Üks mattklaasiga riiul avaneb veel rohkem neist ükski ei avane. Vannitoas. Elizabeth Arden. Magamistoas seinal Veneetsia mask selle maski all nad. Huvitav, kas nad ei tunne, et see maskist küll vaataks neid kogu aeg? Tumelillade epitud voodikate padjad ühel pool voodit, öökapp, kapil, mingi ajakiri, teisel pool ei midagi. Mitte midagi. Minu sõrmejäljed, igal pool. Polaroid, kaamera, kas vaatad mind? Reeturlik kiilakas tõugu kass. Ma tegin mõned kiired polaroid. Veneetsia mask. Kallima või? Tema oma täies alastuses teete töökat ja minul aga. Kas ma peaksin koristama, kas mina peaksin koristama? Es? Mulle meenusid meie korterid algul Lasnamäel, siis õismäel, seal oli kalaga. Aga mõlemas korteris oli väga erinev elada, kalaga oli erinev. Lasnamäel oli meil kolmetoaline õismäel üks tuba ühe paarikese korteris. See oli siis, kui tal enam hästi ei läinud, keegi ei ostnud autosid. Aga just siis hakkasin kirjutama. Ma mäletan seda nii selgelt, nagu oleks olnud. Nüüd kuule, kas sa seda lugesid? Ta küsis alati, kas sa lugesid, kui oli midagi uut kirjutanud. Kas sa seda lugesid? Ma tegin nagu ei mäletaks, nagu ei hooliks. Miks ma pidanuks? Mis arvavad, mis sa arvad, mis tähtsust see omab? Kas ei hooli või? Muidugi olin ma seda lugenud tööl raamatuvirnade vahel. Sinu arvamus on kõige olulisem, kõige, miks sa oled ainus, kes on seda asja õppinud, kes elab raamatute keskel kelle siis veel, kelle, muidugi, kallis, lugesin ma seda. Muidugi ja mis arvad? No seal hea. Kui hea. See on parim asi, mida sa elu sees kirjutanud oled. See on ainus asi, mida ma elu sees kirjutanud. Esimene, sinu esimene ja kui hea ikka, hea, parim parim romaan sinu isast ja vihkad teda, sest ta läks ära. Sinu mõju ka. Sellepärast me olemegi nii sarnased, sest me oleme üle sellest pahnast materiaalset pahna. Särast. Millise õigusega üldse kellelegi kunagi, nii peaksime lausuma, tugevama õigusega. Ma ei öelnud seda talle kunagi, ma palusin lubasid toimetada. Nii tegingi, algul komavead, siis haakumised, siis süntaks loogikavead, nendega oli kõige rohkem nuputamist. Kui sa lähed loogika kallale, siis läätsede stiili kallale, stiil aga on midagi kirjanikule ainuomast. Mul vasardas peas mõtted, et kas ta võtab selle romaani omaks, kui mõni teen. Kui ma tooksin pealkirja uud minu isast asemel. Isad, tagasitulek. Ta võttis omaks, ta suudles mind lõputult, siis kirjutasime veelgi nädalate kaupa arvutisse toksimist. Ta oli rahul, õnnelik, see oli nagu pisuhänd. Kuid mis siis? Me olime ju üks. Me käisime pargis luiki toitmas küll. Me käisime viimases trollis piletita jänesest. Ime Energia kohvikus Napoleoni kooki söömas, naersime suu, kohvi vahtu, käisime, olime üks meie. Me avaldame selle romaani. Nii. Leidsin selle kirjastaja drill, meil käib üks poes, ma leidsin ta sulle. Paarikese korteri tagumises toas olid meie kõige õnnelikumad ajad. Romaan kirjastati, avaldati, kritiseeriti ja me olime sellest pahnast üle. Mina olen ikka veel seal. Kõrvaltoa paarike vihkab mind, jätab mulle kirju, et miks minu hamster nende pirnist ampsu on võtnud. Just nii, kahe hiiumärgiga ei ole üksteisega juba kuid rääkinud, ma kannan neid üüriraha arve peale. Vahel on nad tellikaatsust unustades mu vannislikunema pesu välja tõstnud ja riputanud selle suure tankrana dušikardinahoidja peale kus see haiseb ja tilgub seni, kuni ma töölt tagasi tulen. Enamasti oleme liiga väsinud, et seda pesema hakata. Ma lihtsalt panen oma pesukaussi ja mõtlen, et ühel päeval ühel päeval, ühel ilusal päeval on mul nii palju raha, et ma saan osta pesumasina. Või katkeb ühel päeval paarikese kannatus ja nad loobuvad maja ehituseks raha kogumisest ja ostavad meile selle õnnetu masina. Siis tulema esimesel võimalusel töölt koju ja võtan masinast puhta pesu. Aga nüüd olen ma siin. Libistan sõrme üle raamaturiiuli. Kloss paber, kuldtalk talle nüüd kuus romaani, kõik minu kirjutatud. See lihtsalt kujunes nii, et tal tuli idee ja siis palustajad man trükiks ja tema räägib. Ja lõpuks ta enam ei rääkinud ka, lihtsalt pakkisin suurest arr. Rumalusest kuus romaani. Isa tagasitulek, lotovõit Pegasuse rünnak, vale mees. Ja mis see on? Siin raamatute vahel oli veel üks õhuke raamat, tema nimi peal. Ma lihtsalt hoidsin seda ja veerisin täht tähe haaval. Ma ei suutnud seda uskuda. Kas ta võis nii alatu olla? Kas te tõesti võis nii alatu olla? Maailm minu ümber hakkas tööle aegluubis, kui ma veerisin raamatu kaanelt sõnu tema hääl kõrvus kumisemas, köielkõnd abimees tugiisikule. Ta oli kõik rahaks teinud. Ta oli meid nii, ta oli minu rahaks teinud. Avasin käte värinal raamatu. Lugesin, mõtled kihutamas nagu hobused hipodroomil. See raamat on sulle, kes sa oled mõelnud, et kuidas jaksate see minu elu koos Lena ka ei olnud lihtne. Edasi toon teile teooria vahele mõned näited enda isiklikust kogemusest. Et asi kindlasti olete mõelnud, kuidas aidata kedagi, kes on andnud märku, et edasi, ega sa ei pruugi abi küsida. Edasi edasi, Maailma Tervishoiuorganisatsioon, edasi edasi, siin on mõned näpunäited, kuidas edasi, sedasi süüdistan ennast edasi, nad ei taha surra, nad tahavad lõpetada valk tagasitapp. Enesetapja kalduvustega isik ei pruugi abi paluda, kuid see ei tähenda, et abi poleks vajalik. Ennetus algab esimeste märkide äratundmisest. Need võivad päästada elu. Isiklikud kogemused teooria vahel. Ma pean tunnistama, et jah, ma ütlesin talle tookord, et ma hüppan, kui ta läheb kohe pärast seda, kui oli nende sisikonna vetsupotti tühjendanud ja lauda tagasi tulnud. Võib-olla tõesti ootasin, et me lähme välja natuke teisel põhjusel. Võib-olla mõtlesin, et ulataks mulle karbikese. Mina olen sõrmus. Kas abielluksid minuga? See oli meie laul tema telefoni helineks kui sinna helistab teataja. See oli tema kuues romaan, mida ma paaniliselt leht lehe haaval diagonaalis endale sisse ahmisin. Meie lugu, lugu minust, tema patsiendist, tema kannatustest, minu ravist, tema metoodikate, mida te kõik õppima oli pidanud ära pakkuda, labi kirjutab siia selgelt. Ära paku abi. Ära paku talle abi. Ma tean, mida see tähendab. Tookord, kui kõik hakkas lagunema. Tegelikult olid märgid juba varem olemas, kuid ma järjepidevalt ignoreerisin neid. Kuid kulminatsioon just siis, kui ma murdsin jalaluu. Me olime ostnud endale ratta, tervislikum säästlikum, ökom, mida kõike veel. Ühe kahe peale. Ma ületasin ristmiku, kui ta just helistas. No kuule, ma tule tänaseks koju, olen sõpradega. Ma sõitsin ühe käega ja nurga tagant sõitis must Audi, libisesin. Külm higi, krigin luu nühkis vastu, karedad asfalti ja see tegi häält. Siis läks kõik loogilist rada pidi, oli politsei ja kiirabi ja mina haiglas. Ta tuli, oli vihane. Kas sa midagi paremat ei osanud välja mõelda vä? Kas see ongi see, milleks sa võimeline oled? Ta rääkis arstidega. Helistas sõpradele. Ta helistas alati sõpradele, et rääkida, mida ta parasjagu teeb. Tegi sotsiaalvõrgustikus staatus, update-i, regionaalhaigla, kõik laikisid. Nii, su seisund ei ole kriitiline, võiksin kohe ära minna ainult kohusetundest majanduse kõrvale. Ta piinles. Telefon helises lakkamatult. Pidevalt käigud koridori. Seesama helin, meie helin, äkki siis helistas, peata, ei saanud nii olla. Ühel hetkel lükkasid oma näpu mulle nina alla ja plahvatas. Ära loodagi, et ma sind aitan, nüüd elu lõpuni. Mina sind igale poole vedama ei hakka, ise korraldasid, ise, saad hakkama. Paikus. Kanüüli otsast kukuvad tilgad aeglaselt, kuid regulaarselt. Tilkhaaval sain aru, et magame tegelikult juba paar kuud ühe teki all, kuid eraldi voodiservades. Üks läheb alati enne magama ja teine hulgub kuskil või istub nii kaua diskuni, magaja uinub alles siis puhata vargsi teki alla, tõmbab siilu endale peale ning on hiirvaiksed. Siis peagi ta läks. Ja algas kõik see, mida ma ei oodanud, algavat. Ma olin omast arust üpris kõva pähkel, ma arvasin, et mina ei murdu, ma arvasin, et mina lähen edasi. Leian uued sõbrad, hobid, vanad ei loe, ei loe. Miski ei loe. Ja siis. Hakkasin teda taga igatsema. Depressiivse inimese käitumine võib-olla klammerdub. Ta tõlgendab täiesti tavalist juttu metafoor sõna- või annab sellele peidetud tähendusi võimendades tähendusvälja. Leina võis tundide kaupa mind vaadata jälgides iga mu liigutust, andes sellele tähendusi. Et see oli kas ilus või kuri või tülpinud. Terve inimese jaoks võivad sellised pidevad enesekõne ja tegutsemise motiivid ning kirjeldused olla väga väsitavad. Olla väga väsitavad. Keerasin lehte. Ma armastasin sind enne. See tähendab, ta ütles, et see tähendab, et armastas enne. Istusin Dagenkris kehale. Kas pole kummaline? Aasta tagasi armastasin teda võimetust palju, nii palju, et see lämmatas ta. Mingis mõttes tundsime normaliseeruvat, kui ma padjade suule vajutasin ja teadsin, et kui ma tahaksin, siis nii võikski jääda. Siin jõu, ilu, ilus jõud on meis naistes peidus. Ta avas oma silmad ja vaatas mulle küsivalt otsa. Vaatasin teda. Mõistsin, et olen tegelikult kogunud aasta otsa endasse vaid üht tunnet mida lahutab eelmisest vaid õhkõrn joon. Liha. Lihtsalt vaatasin tuimad seda inimmoodustist, mis on kõik ilusa rahast näppudega rasva plekiliseks määri. Ta silmis ilmus Kas. Sa jälle mööda kihutasid parkimismajja telefon käes. Oligi ainult ootama. Jälle. Uuesti tuleks. Ja. Ta vaatas mind küsivalt, kuid ei saanud enam midagi küsida, sest kõri oli nii tugevalt kinni müüritud. Ta vist arvas, et see on mingi mäng. Võib-olla oligi. Lasin ta lahti, lasin ta lahti, nii et lükkasin oma jala vastu rinda mille peale ta mõistlike kukkus. Kukkus, sest oli purjus. Sa tuled siia kurat. Hiina Trask tulid siia kõik persse keerama, jah. Kas sul on veel lahe sellest ajast peale raisanud? Siis märkaste diivanil raamat Kuuendat neisk, kiikasside silmi vilistades. Mulle meenus, et on kergelt lühinägelik. Skaks. Ta vaatas valge lakiga kaetud esikaantega, nägu justkui selgines natuke. Kulmude vahel olev korts justkui natuke lõdvemaks. Siis vaatas ta mind ja raamatut ja mind. Ja oli vait. Ei sa kavatsed teha? Kas sa kavatsed minna ajakirjandusele, mis? Ütle? Julgelt välja, ma ei karda. Ma ei teadnud, ma ei olnud sellele mõelnud. Kuid nüüd mõtlesin. Siis läks ta selg ees, lahtise rõdu ukse poole, justkui soovides põgeneda. Kuhu ta haaras tagurdades laua pealt klaasiga alles selle endale pähe, röökis mulle näkku, vaatas. Paljale. Siis seisis ta rõdul. Ta paigalseis ei hüpanud olla, siis nägin teda justkui esimest korda. Endale vannitoast kaks käteräti, mõlemad peesid mõlemad lavendli lõhnaga. Ta lihtsalt seisis seal käed kõrval. Närgi tilkuv nagu mingi imelik sügisene lind. Omamoodi hale. Siis hakkasin teda lavendli lõhnaste käterättidega kuivatama. Hiiglaslik modernne seina kelp lõksates. Tallatrepp uksed, trepp, uksed, kaamerad, trepp, uksed, trepp, naljas liiga kõrgel, liiga liiga kõrgel, trepiuksed, uksesilmad, turvakaamerat, klaasuksed, snepper, lukud. Kunagi tuleb täna ja Õismäe viimane troll. Võib-olla on mul siis kõik teisiti. Võib-olla sõidan siis mina, mobiil käes ja ütlen head ööd, musi, kallis ja minaga esina. Oleneb muidugi, kas peata leiab need polaraidid. Oleneb, kas ta loeb seda ajakirja, selle öökapil, need seal vahel või viskate selle otse prügikasti pärast seda, kui nad on koos. Ja see Veneetsia mask vaatab neid. Aasta pärast hella kallis aasta pärast jälle kallis. Ja mina ka mina sind ka mina ka mina sind ka. Lõppes Piret Jaaks kuuldemäng aasta pärast naine Liisa Pulkmees, Tambet Tuisk, helirežissöör Külliki Valdma. Režissöör ja muusikaline kujundaja Aare Toikka. Raadioteater 2017.