Reede, 30. jaanuar. Kelner kandis ruudulist seelikut, seintele impusid torupillid ja seina ääres oli sadade kaupa viskipudeleid. Nonii. Millist kööki me siis oma külaskäiguga austasimegi? Imetoe söömaaeg šoti restoranis viski paaris Haylandaja. Pidime küll sõitma Alkmaari, kuid see tõstis tuju veelgi. Edwardi nõbu Edvin oli ametlik autojuht. Ta sõidutab meid hea meelega oma mikrobussis ringi, tahab selle eest vahele ainult paagitäie bensiini saada. Tummise shoti aktsendi viskit täis õllekõhuga peremees võttis eakad külastajad südamlikult vastu. Usalduse märgina lubasime temal oma menüü paika panna. Toit oli suurepärane, kuid ma ei saanud aru, mis seal nii shoti pärast oli. Järgmine kord võiks restoranikülastuse korraldaja vastava köögi kohta eelnevat mõned vihjed anda. Ma tean, üksnes kuulu jäigi ainult Hupski rooga hägis. Aga seda meile ilmselgelt ei pakuta. Tud, vaatasin järele, mis selle toidu sisse käib, lamba süda, kops ja maks ning paksendamiseks natuke sulatatud lambarasva. Ei tea, kas tahaks just seda maha magatud võimaluseks nimetada. Ewert läks fantastilist riskivalikut nähes peaaegu hulluks. Ma ei suuda valida. Paat tõesti ei suuda valida saatuste sõna otseses mõttes paanikasse. Õhtu lõpuks kombes, kuus eri sortiviskitali Kolkugalatud suutistavaid kobiseda. Paraadi oh mis paraadis. Isegi mõned Leoni hellitavad paitused kannatas ta välja. Väga armas. Edukas restorani külastus on nüüd juba käigi kõrvu jõudnud. Koju jõudes äratasime Pootie, et talle head ööd soovida. Head teatas, et vaatame tema kergele ametialasele rikkumisele läbi sõrmede ju hull, kui pole põhjust teisiti teha. Vana väike väljapressija. Kella 11 ajal ronisin ülimalt rahulolevalt linade vahele. Igal talvel käib tohutu hädaldamine gripisüsti pärast. Ei tea, kas seda kutsutakse sellepärast niiviisi, et sellest saabki gripi? Arutles proua krunt. Peaaegu kõiki vaktsineeritakse, kuid gripp tuleb igal aastal armutult köimise rõgastamise. Kontsert kestab juba nädalaid ja kuulu järgi nõudnud kaks surmaohvrit. Üks neist on mulle tundmatu härra ja teine proua Schröder, kes sai tuntuks ainuüksi seeläbi, et ta kord kanaarilinnutolmuimejast tõmbas. Jõuame koduloomade teema juurde. Me elus elanik Ärafelaat, kes vanadekodusse kolimisel pidi jätma koera oma vanema õe juurde, sest siin on lemmikloomad välja haavatud, linnud keelatud. Belgrad ähvardas kohtusse pöörduda, sest tema sõnul peaks lemmiklooma pidamine kuuluma üldiste inimõiguste hulka. Arvan, et stel vaagen võtate avalikku tähelepanu vältimiseks ikkagi pistise vahele. Ta on juba kaks korda Ferlati pool külas käinud. Ka ikka on koduloomad. See peaks meie argipäeva kõvasti elavdama. Hunt jakk on nimekirjast maha võetud. Mul tulid pisarad silma, kui lugesin, mispärast see väikese liikvel on nii peened jalad, et need murduvad, kui ta kiiresti jooksu pistab. Kurb lugu. Huvitav, kuidas vaene Muntiac halastamatus looduses üldse nii kaua vastu on pidanud? Loodusfilme vaadates ei jää ma kunagi, kuidas suhtuda kas olla süütu sebra, poja või siis emalõvi poolt, kes viimse pingutusega oma kallilt näljastele poegadele toitu jäid. Pühapäev, esimene veebruar. Hollandis on Euroopa parim hooldus. Rootsi mõttekoda helt Kansume Pawerhaus väidab, et Holland on teistest Euroopa riikidest peajagu üle. Kes oli mina mõttekojaga vaieldav. Lõikasin artikli välja, tegin supermarketis koopia, panin selle puhkeruumi teadetetahvlile üles. Näe, see käib rohkem nonde teiste maade kohta. Oli ainuke sapini märkus, mis Bakerile pärast pikka järelemõtlemist pähe turgatas. No selge see, et võrreldes kalmõki, aga pole meil häda midagi, aga kõik meie naabrid Euroopas. Nii, kui keegi hooldussüsteemi üle kurtma hakkab, heidan palju täiendava pilgu teadetetahvlile. Enamik mu sõpru tepsama. See ajab kui kuulsat hädapasunat närvi. Ma tean isegi, mida seal kirjutatakse. Jumalasse ma ei usu, kuid mõnikord vajan hingele vaikust. Seega sean sammud palvetoa poole. Eelistatavalt pühapäeva lõuna ajal, kui seal on kõige vaiksem. Tõsiusklikud on hommikusel oikumeenilise jumalateenistusel ära käinud ja tegelevad külastajate ootamisega. Eile nautisin sealpool tundi rahu ja süütasin lõpetuseks küünla oma tütreke sele. Sammude sahin kuulutas vana pastori saabumist. Kas tohib küsida, kellel see küünal on? Päris ta, kui oli tervituseks sõbralikult pead noogutanud. Tingimusel, et hoiate seda enda teada. Ma ütlesin, et olen alati tahtnud pastorile piisaks olla. Ta naeris südamlikult. Ja hingega oli, mul on, aga ise olen uskmatu karjane, ütles ta. Ühel päeval nägin valgust. Jumalat pole olemas. Või siis on ta äratundmatu. Praktiliselt pole siin vahet. Jumala suhtes olen teiega nõus, aga tundub, et teie elukutse puhul tuleks uskumine siiski kasuks. Pole midagi külma, ainult päästetud seal. Mulle meeldib inimestele tuge ja lohutust pakkuda. Ei kujuta ette, mida vanaduspäevil peale hakata, kui ma poleks bastus. Kihi küsi muide, kas ma ise ka jumalasse usun? Rääkisime poolteist tundi juttu. Imetore inimene. Just nagu saatana sõrme tahtel oli täna ajalehes pikk artikkel ühest nii jätki kirikuõpetajast, kes ühtäkki avastas, et Jeesust pole olemas. Meie maja vastav otsustas oma uskumatust mitte välja näidata, aga too kirikuõpetaja kirjutas sellest Vegamatu. Igaühel oma viis uskmatu olla. Kavatsen selle artikli kõige diskreetsel moel oma heale uskumatul Toomasele edasi anda. Eile kohtasin koridoris proua Stelwagenit. Tere päevast. Tere, Fun, kas kõik on hästi? Sekundi murdosa jooksul otsustasin blufima hakata. Nõiaväe päris hästi, me ainult üks pisiasi. Kuulsin, et me olime lammutamisele minevate majade nimekirjas. Stel vaagen langes ründemeetodi tõttu rivist välja ning teeskles pisut liiga kaua üllatust. Ei, seda kuulsite direktsioonile lähedal seisvatest, hästi informeeritud allikatest. Püüdsin mõistetuslikult naeratada. Tuleb tunnistada, et olin ise ka oma julgusest üllatunud. Kas teil on need allikad ikka veel olemas? Sindigistel wagen vea. Ta polnud kunagi tunnistanud, et Anya appel pommi enneaegne pensionile saatmine oli kuidagi seotud tema informaatori rolliga. Mis te sellega mõtlete, et ikka veel? Küsisin ma-ai midagi. Aga mis puudutab lammutusplaane, siis sellega tegeleb juhatus. Kuid ma küsisin ainult, kas meie maja hakatakse lammutama. Mitte et, kes seda otsustab? Ma küll seal olla avameelne, aga praegu ma seda kahjuks ei saa ega tohi. Rääkimata segadusest, mis tekib siis, kui mõned elanikud peaksid lammutamise üle spekuleerima hakkama. See oleks äärmiselt ebameeldiv, ära pruun. Hoidis pead natuke viltu ja vaatas mulle otsa silma. Maja mahalammutamine üldse ilma ette teatamata oleks veel ebameeldivam. Kardan, et mõned inimesed ei ela seda üle. Vaatasin talle samuti silma. Vaikus. Kui minuni jõuab lõplik infot ilma selle loomulikult kohe teatavaks. Loomulikult pean kahjuks mine määrahun jätava jätkum, pihtas põhjas, arvan ma. Kui vastab tõele, et meie maja lähitulevikus lammutatakse, siis hakkab stel vaagen kohe otsima spiooni, keda tegelikult pole olemas. Naljas. Väljapeetud uhkusega andsid efetile raamele Edwardile, Lioonile, riiale, antuanile ja Hietile aru oma vestluses del vaagemiga. Sain vastu paar õlalepatsutus diakõva müksu Eeeffertilt. Hästi tehtud, äkki otsustasime, et kui võimalus tekib, valame veel paar piiska õli tulle. Effet mõttes muidugi tervet vaaditäit. Õli tahtis kohe hakata jagama lendlehti, kus seisaks lammutamine, on mõrv. Mäe ähvardasime see palju kuivale jätta. See aitas. Astusin lõpuks esimese sammu. Surmaabi sihtasutused end kodulehelt laadisin alla avalduse eutanaasia tegemiseks. See mõtte nõudis südikust, aga nüüd on avaldus mu kapil. Sinna võib ta mõneks ajaks ka jääda, enne kui seda täitma hakkan. Oma hingerahu huvides pean selles asjas vanainimese tempot hoidma. Ma võiksin need kirja panna surmaks valmistumise kursusele. See vist on juba pakkumisel või kui mitte, siis töötab tuntud surmanõustajad. Doktor Smaab selle kallal veel kõvasti. Siiski leian, et seda mul oma eluajal tegelikult vaja ei lähe. Küll aga kaalun ma ühe kena aut poksi soetlemist. See on spetsiaalselt disainitud peegelpinnaga kark, kuhu saab oma viimse teekonna tarvis kõik vajaliku hoiule panna. Eutanaasia, tabletid, muidugi tähtsad paberid, soovide nimekiri, muusikaeelistus matusteks, pisi haised kirstu kaasa panemiseks ja mõned isiklikud asjad. Ning kõige peale organidoonorikaart. Kuigi võib arvata, et kõigil minu kehalistel vagu osadel on säilivusaeg juba ammu möödas. Peame välja uurima, milliseid tablette vaja läheb ja kusteid, saapad. Selleks tuleb natuke uut julgust koguda. Neljapäev, viies veebruar. Ma nägin unes külmkuivatamist. Disainer tule Ilusa, poksi idee autor soovitas mulle grammeerimise või matmise asemel tungivalt külmkuivatamise meetodit. Pommessiooni. Läksin siis unes vedela lämmastiku vanni, kus temperatuur oli miinus 196 kraadi, tsensuse järgi. Aga ma polnud üldse veel surnud. Ärkasin selle peale üles ja mul oli väga külm. Promissioon on keskkonnasõbralikum kui matmine. Pärast külmutamist tuleb surnukeha tugevasti läbi raputada, siis tulevad rasked metallid välja ja järele jääb 25 kilo pulbrit, mida saab kasutada kompostina. Kujutan ette, et mõrvarid tunnevad külmkuivatamise vastu suurt huvi, sest see raskendab mõnevõrra jälgede uurimist. Probleem on aga selles, et Hollandis on see meetod veel keelatud. Enamikus teistes maades müüdi samuti. Omadega veidi sassis maja asukas läks susside pidžaamapükste väel apteeki kalamaksaõli ostma. Seda ei müüda enam härra, ütles apteeker. Pettunult läks mees koju. Fuajees jõudis, olite sussid, lumised. Õde lõi lärmi ja poti ees ei peapesu. Ta pidevalt pita, ainult vaatama, kes välja läheb, vaid ka seda, kuidas läheb. Ja ma ei näe ju nende jalgu üldse, kui nad minu laua lähedalt mööda kõnnivad, kaitses Pootie ennast. Nüüd sai ta direktsioonid, ülesanne kahtluse korral püsti tõusta, et paremini näha. Pootie selle üle ei rõõmusta ta meil üks parimaid toolil püsijaid. Tema üks kaitsjatest silmadest kiirgub põhimõte. Ei ühtki liigset sammu. Tal on kindel töökoht ja ta peab veel umbes 15 aastat istuma. Käimas on väikest viisi võitlususte pärast. Personalil on kombeks toa uksed lahti jätta, kui keegi kodus on. See teeb valvamise ja majapidamise mugavamaks. Mõnede asukate meelest on see tore, nad saavad aknast väljalülitamise asemel vahelduseks koridori jälitada. Teistel pole vahet, kas uks on kinni või lahti. Ja siis on sellised nagu mina, kes sugugi ei salli, et igaüks võib häbitundeta tuppa sisse vahtida. Minule mu privaatsus tähtis ja ma tahan, et uks oleks kinni. Võttis palju aega ja vaeva, et töötajad nii kaugele saada, et nad ise ukse kinni panevad, kuid pärast kolme aastat sõbralikke katsetusi on see õnnestunud. Tahtmatult vaatan ma ise ka tubadesse, siis kui ukse lahti. Näen, elanikke akna all laua taga istumas mõnikord raamatuga paelaga käsitööga, kuid enamasti niisama. Ettevalmistus suureks, mitte miskiks, mis on tulemas? Laupäev, seitsmes veebruar. Oleme üles kasvanud kirja sulgede ja Telegraphi ajastul kaks tähte või paar-kolm piiksu sekundi jooksul täht tähe haaval saatjalt adressaadile interneti sõlmpunktist, Aaemmess yks Amsterdamis käib tänapäeval digitaalsel kiirteel iga päev läbi kaks terabaiti sekundis. Igas sekundis kolm korda rohkem kui mõne suure ülikooli raamatukogu, kõigi raamatute, kõik leheküljed, Aaloga ajastu vanakest, seal käib see üle mõistuse. Lugesin artiklit Aaemmess yksi kohta ja mõistsin, kui palju on poole sajandi jooksul muutunud. Aga teisest küljest toimuvad ikka veel piinamised päid, raiutakse maha, lapsi lastakse õhku, naisi vägistatakse ja inimesi süüdatakse põlema. Nii et kas areni nüüd kokkuvõttes ongi nii suur? Kõikjal paralleelmaailmad, millel pole peaaegu midagi üksteisega pistmist. Siin hooldekodus elame kuskil välimise serva peal. Proua Schmidt jäi vahele zmaki liha konserviga. See on pikliku kujuga kapp, millel tuleb pleki serv avajaga lahti teha ja seejärel kaas pealt ära võtta. Ettevaatusteravate servadega karbis on tihke rasvane soolalihamass, mida võib panna kuubikutena makaronide juurde või praadida viiludega pannil ja võileiva peal süüa. Ma lähen supermarketisse vaatama, kas makk ka on ikka veel müügil või pärines proua Schmidti tagavara 70.-test. Räägitakse, et konserviviil hakkas Paul Schmidti toas salaja kasutataval lauapliidil just panni peal särisema, kui tema telefon helises. Alles siis, kui suitsuandur tööle hakkas, tuli Smitty Smak meelde. Pool minutit hiljem tabas õdedele panni mustaks kõrbenud sisu paberikorvi viskamas. Pühapäev, kaheksas veebruar. Vahetasin ertiga vakku miisu 2015. aasta esimese väljasõidu korraldamise kuupäeva ära. Mul tuli mõte minna veebruari lõpus klubiga messile üheksa kuud. Ainult korraks lihtsalt, et näha kõikide nende rasedate naiste jahmunud nägusid, kui kaheksa vanurid kõrgtehnoloogiliste lapsevankrite vahelt läbi trügivad pääseda. Lähme majapidamismessile. Ta on välja kuulutada võistluse, kes suudab poole tunni jooksul koguda kõige rohkem tasuta vidinaid. Kaalu järgi. Igast asjast võib olla ainult üks eksemplar. Nii et pole mõtet näiteks terved patakad voldikuid kotti toppida. Üht-teist pean veel läbi töötlema. Tegelikult tuleks ise varem uurimisretkele minna, aga see oleks liig. Ma pole messikeskuses veel kunagi käinud, aga kujutan ette, et üllatavat leidub seal piisavalt. Talve pole siiamaani ollagi. Rohkem nagu viie kuu pikkune sügis. Ei mingit märkimisväärset lund ega külma. Nägu värk. Invas Kuurtega jää peale minekust ei tule sel aastal vist midagi välja. Mitte mul vaja läheks, aga kas ka invas kuutritele talverehve on olemas? Esmaspäev, üheksas veebruar. Ajalehes, et parool, mis kunagi ei kõhkle õli tulle olemast, ilmus artikkel pealkirjaga. Vana ja kodutu. Proua svirs 81 on varsti sunnitud neljandat korda ümber kolima sest kõik vanadekodud, kuhu ta elama asub, likvideeritakse niipea, kui ta seal natuke ära harjub. Vanadekodud, kus ta praegu veel elada saab, on tipp tajad. Nad võtavad ta kodutarvete poodi kaasa ja tagasi koju jõudes lehvitavad aknalt. Mida enamat tahta? Rahutud meeleolud, mida Bovastelvage nakas kartma, kui ma pärisin tal tagu meie maja staatuse kohta lammutavate hooldekodude nimekirjas on nüüd tänu sellele artiklile levinud nagu gripiepideemia. Kollektiivne sundkolimishirm on üleüldine vestlusteema. Ajaleht käib käest kätte. Meie majas on samuti väga kenad töötajad, kuigi nadi lehvitega, vii meid poodi. Kõikidest analüüsidest jääb kõlama, et Amsterdami umbes 70-st vanadekodust on kuus juba suletud. Ilma mingi kahtluseta ehitatakse ka uusi omaette korterid eakatele kuigi need on tihti liiga kallid või täiesti vastuvõetamatu hinnaga. Samuti tekib uusi väiksemaid kompleksse hoolduse asutusi, mis sisuliselt peaks tähendama inimvalede kunstlikku käigushoidmist. Põhja-Amsterdamis on kokku seitse vanadekodu. Meie likvideerimisest pole veel midagi kuulda, kui prouashansle teadis kindlalt. Varsti kihutatakse meile lammutuskuul keresse. Kohvilauas mitmeid kordi väljendatud ainuke lootus on see, et kõigepealt varisevad kokku teised põhja Amsterdami vanadekodud ja siis alles meie oma. Siis pole enam vahet, siis selleks ajaks oleme kõik oma kirstus, ütles ära pakkel. Mina olen oma urnis, parandas provodoits. Direktrissi andnud ennast näole, aga ilmselt varsti oodata maharahustamiseks mõeldud, mitte midagi ütlevat selgitust.