Seitsmeteistkümnes sajand on piirjoon, mis tähistab uue perioodi algust kõikides vene kultuurivaldkondades ja jäta puudutamata ka ühiskondliku elu probleeme. Kuueteistkümnendal sajandiga lõpes Vene valitsejate seas priourikute suguvõsa. Kaks aastat enne sajandivahetust suri viimane tsaar Rjurikute suguvõsast Ivan Groznõi poeg Fjodor Ivanovitš. Aastatel 1598 kuni 1605 valitses riiki ta naise vend Boriss Kodonov kes juhtis praktiliselt riiki juba nõrgamõistusliku Fjodor Ivanovitš ajal. Seitsmeteistkümnenda sajandi algust iseloomustab pingeline võitlus võimu pärast. Kerge mööda astusid pärast Boriss Kodonovi troonile kaks vale-Dimitrite ja seejärel Vassili Shuiski. Seitsmeteistkümnendal sajandil astus Venemaa aktiivsesse suhtlemise Lääne-Euroopaga. See suhtlemine ei puudutanud mitte ainult kaupade sisse- ja väljavedu aga tähendas ka kultuurisidemete arengut. Elavnemine toimus kõikides eluvaldkondades. Elame siin rahvahulgad. Tuletage meelde sajandialguse talurahvaliikumist Ivan Polotnikovi juhtimisel ja Stepan Racini talurahvasõda sajandi teisel poolel. Elavnes vaimulikkond. Kirikus tekkinud vastuolud viisid kiriku laseni, mis sai alguse patriarh Nikoni kiriku reformidest sajandi viiekümnendatel aastatel. Kultuurivahetus läänemaailmaga andis endast tunda tuttavalt märku kõikides kunstivaldkondades. Maalikunstnikud Simon Ušakov. Jossif Vladimirov hakkasid pühakute kõrval kujutama katsaare ja kangelasi märkides sealjuures, et maalikunstis on soovitav kasutada ka välismaiste kunstide meisterlikkust. See tähendas perspektiivi ja reaalse ruumi kasutamist. Vaimuliku kirjanduse kõrvale tekkisid ilmalikud žanrid, ajaloolised piirilised jutustused seitsmeteistkümnenda sajandi kuuekümnendatel aastatel, paniidjak Grybojeedov laste jaoks kirja ajalooraamatu. Seitsmeteistkümnes sajand oli ka vene teatri sünniajaks. Aastal 1672 loodi esimese Romanovite bee dünastiast tsaari Aleksei Mihhailova õukonnas esimene Vene teater avatakse erakoole. 1685. aastal alustas Moskvas tegevust vendade lihvoodowitte slaavi kreeka ladinaakadeemia, mis oli praktiliselt Moskva esimene kõrgem kool. Mis puudutab muusikat, siis on ka siin seitsmeteistkümnes sajand suurte muudatuste aeg. Eelmises saates rääkisime Nuko klaas seest, kus üheaegselt lauldi ja loeti jumalateenistuse erinevaid osi. Aastal 1652 keelustati see tsaarigaasiga ka segadusi tekstis vokaalide paigutamist sõnade sisse hakati üha rängemini keelama. Seitsmeteistkümnenda sajandi vene kirikumuusikas sai valitsevaks uus stiil partes Nojeebeenia. See on mitmehäälne kooristiil, mis põhineb akordilis harmooniliselt printsiibil. Mõiste partes. Peeni tuleb sõnast partia partii. See oli peeniepopartiam. Partiide laulmine. Partest nõia peenia tuli Venemaale ilmselt Ukrainast, kus ta oli tuntud juba 16. sajandil. Ukraina laulustiili aga oli omakorda kindlasti mõjutanud kokkupuude Poola katoliku kirikumuusikaga. Venemaa sidemeid Ukraina ja Valgevenega elavnesid eriti seitsmeteistkümnenda sajandi algul. Asi oli nimelt selles, et Ukraina ja Valgevene olid Poola võimu all ja sealne õigeusu kirik oli sunnitud tunnistama katoliku kiriku ülemvõimu. Ehkki seal siiski säilisid slaavikeelsed jumalateenistused. Tuhanded ukrainlased ja valgevenelased asusid seitsmeteistkümnenda sajandi algul elama Venemaale, tuues kaasa ka osakese oma kultuurist ja muidugi siis ka muusikat. Nii põhjendatakse ka uue laulustiili ilmumist vene kirikumuusikasse. Partes peenia oli niisiis mitmehäälne. Tal oli oma harmoonia ja meetrum. Pärast vana ühehäälset kirikulaulu tundus mitmehäälne võimas koor paljude jaoks täiesti vastu võtmatuna. Selles olevat täiesti kadunud peeniele omane pidulikus ja eepiline ilu. Eriti protesteerisid uue stiili vastu vanausulised. Oli see uus muusika tulnud läänest, kus elasid ladimlased, see tähendab ketserid. Uue stiili pooldajaid oli siiski rohkem kui vastaseid. Mitmehäälset laulu olevat väga armastanud Vene tsaar Aleksei Mihhailov, Igheuromaanov ja patriarh Nikon. On ka teada, et kui Peeter esimene saatis oma õe Sophia pagendusse nõuadjeviksi kloostrisse keelastasofial mitmehäälse koorimuusika kuulamise, et jäta teda oma sõnade järgi ilma kõige suuremast mõnust. Uues stiili teoreetikuteksaid diakon Ivan koreeniv Nikolai diletski. Piretskil valmis 1677. aastal muusika grammatika. Suurteos, mis sai uue muusika kunist Imanifestiks. Nikolai diretski sündis 1630. aastal ja sai hariduse Vilnius jesuiitide akadeemias. Seal valmiski tal muusika grammatika esimene redaktsioon. Diretski põhitegevus kulges edasi Moskvas ja Smolenskis Moskvas, näiteks töötas ta Grigori strooganovi koori juures. Nikolai diretski muusika grammatika kujutab endast esimest vene muusikaõpikut ja kompositsiooni õpetust. Autor on ise öelnud, et selle raamatu aluseks on mitmete vanade meistrite teosed ja paljud ladina raamatud muusikast. Teoses on kaks suurt osa üks lauljate, teine heliloojate jaoks. Esimeses osas tutvustatakse noodikirja mitte ainult sõnamin, nõia peenia märke, aga ka juba noodi joonestiku. Õpetatakse lauljaid, solfedžeerima kirjeldatakse laade ja kadentsi. Wiretski toob vere muusikasse ka mandžuuria minuri. Ta küll neid mõisteid otseselt nii ei kasuta. Ta nimetab vastavaid kooskõlasid kas rõõmsaks või kurvaks. Rõõmsa kooskõlanäiteks toob ta helid toomi Soll ja kurva kooskõla jaoks Re fala. Oma kompositsiooniõpetuses selgitab diretski mõisteid motet kapellatud tee soli kerib pieni. Ütleb, et igal muusikateosel peab olema algus, arendatud keskpaik ja kadentsiga lõpuosa. Vokaalset kontserti soovitab diretski jagada kontrastsed peks osadeks erineva faktuuri järgi. Selles peavad olema täiskõlalised, koori- ja sooloosad. Nikolai diretski, muusika grammatika sai väga kiiresti populaarseks ja levis üle kogu Venemaa Moskvast Siberini. Seda kirjutati käsitsi ümber ja hiljem hakati trükkima ning terve sajandi vältel jäida tegelikult ainsaks praktiliseks muusika õpikuks, millest said peadmisi mitmed muusikute põlvkonnad. Nikolai diretski polnud mitte üksnes muusikateoreetik, ta oli ka ise helilooja, kelle teoste hulka kuuluvad muusika viiele jumalateenistusele ja mitmed suurteks kirikupühadeks kirjutatud kompositsioonid, vaimulikud, kontserdid ja Kaanamid. Kuulamegi nüüd Nikolai diretski muusikat, see on uues stiili, muusika, partest, peeni. See muusika on enamasti marsoorne ja helge. Tallab mahlakas harmoonia ja elavad meloodiad. Nikolai diretski muusikast kuuleme veel fragmente ülestõusmispüha kaanonist. Seda kanti siis ette lihavõttepühade ajal. Diretskil koosneb see teos kaheksast osast kaheksast laulust. Moskva kammerkoor on salvestanud fragment sellest tsüklist. Partest peenia õitseajaks on järgmine, 18. sajand. Aeg, mil tegutsesid Mihhail Bortnjanski ja Maksim Berezovski nende loomingust vaimulikust. Koori kontserdist räägime sarja järgmises saates. Tänase saate lõpuni pakume ka veel muusikat. Järgmise muusika näite autor Vassili Titov. Ajaloo ürikutes leiame ta nimi esmakordselt 1678. aastal tsaari õukonna kooriliikmete hulgas. Üsna kiiresti sai Vassili Titov tuntuks ka heliloojana. Koorimuusika komponeerimisega hakkas ta tegelema 1680.-te aastate teisel poolel. 30 aasta jooksul pani ta kirja umbes 200 teost, mis levisid kogu Venemaal ja ka Ukrainas. Sellest annavad tunnistust mitmed vanad käsikirjad. Titovi koorimuusika on ainult mitmehäälne. Partiisid on kolm, neli, enamasti aga kaheksa ja 12. Õukonnakoorilauljana töötas Vassili Titov kuni 1698. aastani. Siis saadeti ta Peeter Esimese käsul Kaasani lähedale Svjaškisse sealset laulukultuuri edendama. Hiljem tuli Titov Moskvasse tagasi, teenis Moskva raekojas, juhatas noorte lauljate koori kuulamegi nüüd Vassili tiptovi muusikat. Järgmised muusikanäited on pärit 18. sajandi käsikirjadest. See on vaimulik lüürika, kus leiavad väljenduse kõik uue stiili tunnusjooned. On olemas polüfoonia On olemas riimis tekst, on olemas ka teatud pilklikus või illustratiivsus. Teksti muusikas edasiandmisel.