Meie saatesarja viiendaks saateks oleme vene vaimuliku muusika arengut jälgides jõudnud 18.-sse sajandisse aega, mille nägu on paljuski kujundanud üks kuulsamaid Vene tsaari Peeter esimene kelle valitsemisaeg algas 1682. aastal. Peeter Esimese reformid viisid Venemaa uuele arenguastmele. Aastast 1712 sai Vene riigipealinnaks vastrajatud Peterburg. Laienes riigi territoorium. 1721. aastal lõppenud Põhjasõja tulemusena sai Venemaa väljapääsu Läänemerele. 1723.-ks aastaks ühendati Venemaaga Kaspia mere lääne ja lõunarannik. Tänases saates vaatame, millisena ja kuidas kujunes välja vaimulik koori kontsert. Üks tippžanre vene kirikumuusikas. Eelmises saates kasutasime vene mitmehäälse kooristiili jaoks venekeelset mõistet partest peeni. Sellest nimetusest tuleneb ka vaimuliku koori kontserdi nimetus partes neid kontsert. Niisiis jõudis mitmehäälne kooristiil-Venemaale Ukrainast. Seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigaks oli Venemaal juba mitmeid keskusi, kus uus stiil oli vana ühehäälse laulu täiesti välja tõrjunud. Ametlikult võeti mitmehäälne koorilaul vene õigeusu kirikus vastu 1668. aastal. Mitmehäälne kooristiil levis kogu riigi territooriumil, ulatudes Kesk-Venemaast kaugele ida poole. Permis näiteks moodustasid rikkad strooganovid oma koori, mille kuulsus ulatus üle kogu Venemaa. Kooridele ja koorilauljatele hakati üha rohkem tähelepanu ja hoolitsust osutama. On teada, et tulevane patriarh, Nikon, olles veel Novgorodi metropoliit, tegeles isiklikult koorilauljate otsimise ja väljavalimisega ning kirjutas ise ka noote ümber. 18. sajandi keskpaigas anti isegi välja spetsiaalne gaas, mis vabastas koorilauljate perekonna vanemad, õed ja vennad maksude maksmisest ja kõikidest muudest taolistest kohustustest. Lauljatari anti aadlitiitleid ja kõrgeid sõjaväelisi auastmeid. Andekamaid hakati riigi kulul saatma välismaale end täiendama. Kiiresti levisid käsikirjad vaimulike kontsertidega, mille ümberkirjutamisega hakkasid tegelema organisatsioonid, kes laulukoore üleval pidasid. Käsikirjades hakkas üha rohkem kohtama ka muusika autorite nimesid. NAGU Ivandomratski, German levitski. Käsikirjades ilmusid ka täpsemat Arteeringut muusika kirjutamise ja selle esimese ettekandmise kohta. Muusika juurde hakati kirja panema ka märkusi selle esitamise karakteri kohta. Näiteks käsi liigub aeglaselt laulda tasa või häälekalt. Eelmises saates oli juttu sellest, et uus mitmehäälne laulmisstiil ei leidnud mitte kõikide kirikutegelaste poolt kohe head vastuvõttu. Mitmehäälsusele vastased teatasid, et selline laul toob kirikusse ebasoovitava ja taunitava maise alge. Ja kuigi esimestel aegadel olid koolikontsertide sõnadeks vaimulikud tekstid, hakkas selle stiilivastaste arvates teksti mõte elava muusika taha varju jääma. Muidugi häälte polüfoonia line arendus raskendas tõesti sõnadest arusaamist. Niisiis hakkas sõna ja muusika vahekord kirikumuusikas kardinaalselt muutuma. Nõia peenies esikohal olnud sõna andis oma juhtiva osa muusikale. Teksti sisu hakati edasi andma emotsioonide kaudu. Muusika väljendusjõud sai nüüd esmaseks kategooriaks, mille järgi teda hinnati ja liturgiat kõige ligitõmbavamaks ja tähelepanuäratavamaks osaks saigi Justa muusikaline külg. Kuulame nüüd muusikat. Kõlab seitsmeteistkümnenda sajandi tundmatu autori jumalik pikne poosest Vennein Krumm. Nagu näitest kuulda, on tolle ajastu vene mitmehäälset stiili juba teatud määral mõjutanud ka läänekoorimuusika lääne eeskujul rikastus vanane akordilis oma fooniline koorimuusika Polfooniaga, kus iga hääl sai omaette iseseisvaks. Vaimulik koori kontsert kui omaette kunstiteos kujunes välja 18. sajandi esimesel kolmandikul. Sõnapaari omaette kunstiteos pole praegu kasutatud juhuslikult. Koori kontsert väljus nii mõnigi kord teenistusega seotud raamidest. Ka kontsertide tekst ei pruukinud enam koosneda vaid vaimuliku sisuga salmidest. Sajandi alguses oli kontsert pateetiline ja kirglik, mõnikord massiivnegi sajandi keskpaigas huvi kontserdižanri vastu paariks aastakümneks vaibus, et siis sajandi viimasel kolmandikul jälle suure eduga õitsele puhkeda. Siis juba paindliku, hoia virtuoosse klassitsistlikus stiilis helitööna. 18. sajandi koori kontsert kujutas endast mitmeosalist tsüklit. Koorikontsertide faktuur oli keerukas. Žanri areng kulges kooripartiide kasvamise suunas kolme häälisest muusikast 48 häälseni. Enamasti kirjutati küll kuue, kaheksa ja 12 häälseid kontserte. Taoline muusika nõudis heliloojatelt lauljatelt kõrgeimat meisterlikkust. Tollase professionalismi kõrgtasemest annab tunnistust näiteks seegi, et väga mitmehäälset kontsertide partituuri kirjai pandudki helilooja ja dirigent pidasid kõik partiid meeles. Mida rohkem oli teoses partiisid, seda vähem lauljaid neid dubleeriks. 48 häälses kontserdis oli partiide arv tavaliselt võrdne lauljate arvuga. Nii muutus iga koorilaulja omaette solistiks. Koorikontserdil oli mitu funktsiooni. Ta kõlas liturgia kulminatsiooni osas ja ta kuulus ka näiteks riiklike tseremooniate juurde. Koori kontserdi ühe eriharuna võimegi nimetada kõikvõimalikel tervituse pidulikel tseremooniatel kõlanud kooriteoseid. Taolist muusikat loodi juba tsaar Aleksei Mihhailova itš romaanovi ajal seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel poolel. See oli pidulik koorilaul, milles vilistati valitsejat, teda kangelastegusid. Populaarne oli see muusika ka Ivan Groznõi ja Boriss Kodonovi ajal säilides kuni Peeter Esimese valitsusajani kuulamegi nüüd üht näidet taolisest koorimuusikast. Laulu pealkiri on nakkolitsi tõlkes ehk palju aastaid. Seon ülistuslaul, mis kõlas kõikidelt pidulikel tseremooniatel. Mitmehäälne koorimuusika oli oma algusetapil enamasti rõõmsakõlaliselt masoorne ja kompaktse kõlapildiga. 18. sajandi esimesel kolmandikul hakkab aga üha rohkem huvi pakkuma kaminaarne sfäär. Ja just minu Orsetes laurudes kohtame mitmeid huvitavaid muusikalisi leide. Kaminoorsete laulude temaatika on vastav, neis räägitakse surmast, inimeste maapealsetest, pattudest ja nende lunastamisest. Kuulemegi praegu niisugust muusikat kõigepealt Malitva Neusse pajušaja palvetes ei uinu. Järgmiseks Ah Svetvoi Koerki seminu kibemaailm. Nagu eelpool öeldud, mõjutasid vene kirikumuusikat tublisti ka 18. sajandi uued tuuled. Tähtsad sündmused riigi elus ei saanud mõjutamata jätta ka muusikat. Arvukad jumalateenistused olid näiteks pühendatud suurtele sõjalistele võitudele ja ülistasid tsaar Peeter esimest ja teisigi valitsejaid. Sellistel teenistustel kõlanud kontsertide helikeel sai innustust ka ilmalikust, koorimuusikast ja kuulamegi. Nüüd kõrvuti kaht muusikanäidet. Selle jutu kinnituseks ilmaliku koorilaulu kanti 18.-st sajandist ülistuslaulu Peeter Esimese võidule Poltaava lahingus. Ja seejärel Vassili tiptovi pidulikku ülistuslaulu. Esmalt siis kant jess Arlierassiiski. Nüüd Vene Kotkale. Ja nüüd Vassili Titovi ülistuslaul see mirnoius laamu. Vassili Titovist oli juttu ka meie eelmises saates. Kuuleme täna veel üht tema teost, see on koori kontsert Nieskristos nüüd kristus määratud samuti pidulikuks kultusetseremooniaks. Pidulikkust ja ärevust kriipsutab alla koori massiivne päis, kõlalisus. Vaimulike koorikontsertide suurmeistritele on vene muusika ajalukku läinud Maksim Berezovski ja Dmitri Bortnjanski. Neist räägime sarja järgmises saates. Tänase saate lõpuks aga kõlab 18. sajandi helilooja Nikolai Kalašnikovi 12 häälne koori kontsert.