Tänases saates teeme juttu kahest 18. sajandi vere, muusika, suurkujust, Maximberezovskist, jäätmit, ripportnanskist. Mõlemad nad on sündinud ajaliselt üsna lähestikku. Berezovski 1745. aastal ja Bortnjanski 1751. aastal. Ka sünnikoht on meil peaaegu ühine. Berezovski sündis 18. sajandi Ukraina pealinnas Luhowis ja Bortnjanski selle lähedal. Mõlema helilooja eluteed olid küllalt lähedased, kuid nende saatus on sootuks erinev. Kuna nende õpingute ja tööaastat Peterburis langevad peaaegu ühte, võinuksid nad olla sõbrad. Kas see nii oli, selle kohta andmed puuduvad. Kuigi nende vanusevahe oli vaid kuus aastat, lahutab nende kooristiile aga terve põlvkond. 60.-te aastate alguses oli Berezovski juba küps helilooja, kes Bortnjanski jaoks kehastas kaasaegse muusika tippeeskuju. Bortnanski ise alustas oma koorikontsertide kirjutamist alles pärast Itaalias viibimist 70.-te aastate lõpus mil Berezovski muusika oli tema jaoks saanud juba ajalooks. Bortnjanski elas pika elu ja suri 74 aasta vanusena. Berezovski elu lõppes traagiliselt, kolmekümnendates eluaastates partnjanske teoseid on säilinud küllaltki palju. Suurem osa Berezovski loomingust on aga hävinud ja vaid vähesed neist on trükivalgust näinud. Berezovski eluajal ta teoseid ei trükitud. Sinodi tsensuur lükkas nad tagasi motiveerides. Seda sellega, et stiil pole see, mis võiks Vene õigeusu kirikus täie õigusega kasutusel olla. Maksim Berezovski alustas oma haridusteed Kiievi vaimulikus akadeemias. 14 aastasena määrati ta lauljaks õukonna kooriv Peterburi. Üsna varakult avaldusid noormehest ka helilooja eeldused ja tal avanes võimalus õppida kompositsiooni tollal Peterburis töötava itaalia helilooja frantšesconsopiisi juhatuse all. Berezovski esimesed vaimulikud koorikontserdid pärinevad 18. sajandi 60.-te aastate algusest. Tolles akadeemiku Jakob Szdeelini sulest pärineb üks esimesi retsensiooni Berezovski muusika kohta. Heliloojate hulgas on üks, kes praegu kuulub õukonna muusikute hulka. Seon Maksim Berezovski. Tal on täiesti eriline anne, maitse ja helilooja stiil, milles ta õnnestunult ühendab itaadjalikud tulisuse ja Kreeka kirikumeloodiate pehmuse. Mõne aasta jooksul on ta selles stiilis komponeerinud imepärase harmoonia, kauneid kirikukontserte õukonna kapell-i jaoks mille esitused on kutsunud esile asjatundjate hämmastuse ja samas ka õukonna heakskiidu. Oma andekuse tõttu saadeti Berezovski Itaaliasse end täiendama. Ta õppis Polonia filharmoonia akadeemias Kuulsa Padremartiini juures. 1771. aastal sai ta Polonia filharmoonia akadeemia liikme nimetuse, mille temast aasta varem oli saanud 14 aastane Mozart. Itaalia muusika Ühing varistama kapellmeistriks. Helilooja tegevusest Itaalias on veel säilinud dokument, millest selgub, et 1773. aastal lavastati Livornos karnevali ajal ta ooper. Demofontes, mille libreto oli kirjutanud, metas taasia. Pärast kümneaastast Itaalias viibimist pöördus Berezovski Peterburi tagasi ja asus tööle õukonna kapellmeistrina. Millega ta täpselt tollal tegeles, mida kirjutas. See kõik on siiani teadmata. On vaid teada, et tema talenti enam ei tunnustatud ja tema loomingut ignoreeriti. Kaks aastat pärast Itaaliast naasmist lõpetas Berezovski oma elu enesetapuga. Kõige suurema populaarsuse omandasid Berezovski kooriteosed. Otsustades tollaste ajalehe kuulutuste järgida nootide müügi kohta, selgub, et Berezovski on kirjutanud umbes 30 kooriteost, millest enamuse moodustasid vaimulikud, kontserdid. Meieni on jõudnud vaid üksikud. Tänases saates kõlab Maksim Berezovski koori kontsert Njaat, Vereži Menjee vabreemia staarasti mind vanaduspäevil ära jätta. Kontserdis on kolm osa. Nii kõlas Maksim Berezovski koori kontsert mind vanaduspäevil ära jätta. Saate teises pooles räägime Dmitri Bortnjanskist. Bortnjanski muusikalise pärandi saatus on olnud üsna keeruline. Tema muusika ei vajunud pärast ta surma unustusse. Ent suhtumine sellesse on aegade jooksul olnud erinev. 19. sajandil. See on siis ajal, mil vene muusikas püüeldi rahvusliku omapära poole tundus Bortnanski looming liialt itaaliapärasena. Portenski loomingut ei hinnanud Eik, Glinka ega Tšaikovski. Bortnanskid peeti tollal, 19. sajandil üksnes vaimuliku muusika loojaks. Tema teised helitööd ooperid, instrumentaalteosed ei äratanud eriti kellelegi tähelepanu. 19. ja 20. sajandivahetusel suhtumine heli loojasse muutus. See oli aeg, kus vene varasemale muusikale hakati üha rohkem tähelepanu osutama. Meie sajandi kahekümnendatel aastatel uuriti põhiliselt Bortnjanski ilmalikke teoseid, jäeti helilooja vaimuliku sisuga tööd täiesti tähelepanuta. Tegelikult hinnati portenskit tema eluajal eelkõige kui suurepärast kooriheliloojat. Tema vaimulikke kooriteoseid mitte üksnes ei lauldud, vaid tehti neist transkriptsiooniorkestrile, klaverile ja teistele instrumentidele. Ajal, mil Bortnans keelas see oli 18. sajandi teine pool ja 19. sajandi algus trükiti ta teoseid hulgaliselt. Bortnanski nime kasutasid Lääne-Euroopa kirjastused, et ostjate huvi äratada. Bortnjanski teoseid nii-öelda tõlgiti pimedate keelde. Neid salvestati mängutooside tarvis. Bortnernski oli Glinka eelse ajastu ainus helilooja, kelle teostest 19. sajandil anti välja täielik kogu. Kusjuures kuulus kirjastaja Jürgenson kutsus Bortnjanski teoseid redigeerima Pjotr Tšaikovski. Möödunud sajandi lõpukontserdipraktikast portjanski muusika peaaegu kadus, kuigi tema vaimulikke, koorikontserte lauldi kirikutes endiselt suure menuga. Dmitri Bortnernski Viru aastad on 1751 kuni 1825. See oli pikk ja küllaltki vastu, kui oluline aeg vene riigi ajaloos. Bortnanski sündis Peeter esimese tütre Jelizaveta Petrovna valitsemisajal ja suri aastal, mis on vene ajalukku läinud Nikolai esimese poolt maha surutud, Deckab ristide ülestõusuga. Kaheksateistkümnenda sajandi teise poole vene kunstiinimesed olid enamasti ühtaegu ka ühiskonnategelased. Selles mõttes seisis sportnernski teistest eraldi. Ta ei ajanud riigi asju ega kirjutanud tsarinnale õpetust, ei ole koderežaabi. Ta ei andnud Aleksander esimesele soovitusi, kuidas muuta riigikorraldust nagu Karamzina. Ta ei esinenud ajakirjelduses moraliseeriv valt kasvatuslike artiklitega, nagu seda tegid tolle aja intelligentsi esindajad. Bortnernski tegeles oma tööga. Ta kirjutas muusikat ja jõudis oma elu jooksul kasvatada üles mitu põlvkonda muusikuid ning panna aluse vene professionaalsele koorimuusikale, kujundades oma loominguga ka ühiskonna head muusikalist maitset. Kuueaastase poisina pandi Bortnjanski õppima Ukraina linnanguluhhovi koorikooli. See kool oli asutatud 1738. aastal eesmärgiga valmistada seal ette kaadrit Peterburi kirikukooride jaoks. Aasta-paari pärast saadetigi poiss pealinna, kus ta tööks sai laulmine õukonnakooris. Kooriliikmed pidid osalema tollal ka ooperietendustes, teisi lauljaid lihtsalt poolt. Andekamad lauljad said võimaluse muusika kõrval õppida ka muid tarkusi. Näitlejameisterlikkust, pillimängu ja võõrkeeli. Edukamaid saadeti õppima Itaaliasse niga Bortnjanski. Esialgu ela sportnjanski Veneetsias, töötades helilooja Gallupi käe all. Seejärel tegutses teistes Itaalia linnades Naporis, modeinas koloonias, Firenzes ja Roomas. Mitmetes linnades lavastati Bortnernski oopereid. Gabortnanski nii nagu vaid mõned aastad varem Berezovski asus pärast Itaaliast naasmist Peterburis tööle õukonna kapellmeistrina. See oli aastal 1779. Helilooja pühendas oma põhitähelepanu koorimuusikale. Bortnanski ja tema uus stiil läksid moodi. Berezovski ja ta pidulikud barokkkontserdid jäeti kõrvale. Bortnanski muusika võrusama lihtsuse ja loomulikkusega. Helilooja on kirjutanud üle 50 koori kontserdi, millest põhiosa on määratud tavalisele neljahäälsusele koorile. Tekstid Bortnjanski koori kontsertidel on enamasti pärit Taaveti salmidest. Saate lõpuni kuulamegi Dmitri Bortnjanski vaimuliku koorikontserti number 22.