Sergei Prokofjevi on saanud kindla koha 20. sajandi klassikute hulgas. Tema loomingust on palju kirjutatud, see kõlab pidevalt maailma kontserdisaalides. Ja see on loomulikult kõige tähtsam. Ent alati huvitad, kuule, jätka kuulsuse isik, tema elu ja töödavad harjumused, tutvuskond, teoste sünnilugu. Muidugi on avaldatud kõige selle kohta käivaid materjale ka Sergei Prokofjevi kohta ning sugugi mitte vähe. Ent juba ainuüksi see tõsiasi, et suure osa oma viljakast loomeelust elas helilooja välismaal, seadis biograafi, teete hulga tõkkeid. On ju kuni lähimineviku nii olnud, nii palju tabuteemasid. Ja paljusid materjal ei olnud võimalik kättegi saada. Seoses helilooja 100. sünniaastapäevaga valmistati Moskvas ette kogumik just seni publitseerimata dokumentidest päevikutest mälestustest. Nagu elulooandmetest teada sai Sergei Prokofjevi 1918. aastal tänu hariduse rahvakomissari Lunadžarski kaasabile välispassi ning loa lahkuda Nõukogude Venemaalt kunsti asjus tervist parandama. Disjaapani kaudu USAsse peale pikemalt turneed seal viibis paljudes Euroopa riikides. 1923. aastal aga asus püsivalt elama Pariisi. Temast sai perekonnainimene. Esimesel oktoobril 1923 abiellus ta Hispaania lauljatari Liina Luberiga. See oli kunstniku nimi abielutunnistusel, seisab kirjas Karoliina kodina. Sellest abielust sündisid pojad, Svjatoslav ja olek. Edasi kuuletegi katkendeid vanema poja Svjatoslav Prokofjevi mälestustest, nii nagu need on kirja pannud temaga vestelnud Natalja Satkina. Alguses vanemad kolisid väga tihti, aga viimased aastad elasime kogu aeg ühes korteris. Vanen, oi tänav viis. Mõned aastad tagasi käis mu vend olleeks selles korteris ja rääkis, et see osutus tunduvalt väiksemaks, kui talle lapsepõlvest meelde oli jäänud. Ka minu mälestustes oli korter õige avar. Lisaks korteritele on vanades Pariisi majades veel üksikud toad ärklikorrustel teeniaskonna jaoks. Minu vanemad olid üürinud kolm niisugust tuba. Ühes töötas isa, sekretär, kes aitas tal kirju ja noote ümber kirjutada ning partituuri vormistada. Mul on selles ametis meeles Mihhail föderevitš astrof. Üks helilooja Pünni järeltulija ist. Ta elas koos oma emaga kaunis meie lähedal. Tal oli kalligraafiline käekiri. Kui vana ta oli? Mul on praegu raske seda öelda. Lapsele tunduvad ju kõik täiskasvanud vanad. Enne astroit töötas isa sekretärina Jakov, kellest sai hiljem helilooja. Ta elab tuunises. Teist ülakorruse tuba kasutati kolikambrina, seal seisid kohvrid ja igasugused muud asjad, mida harva vaja läks. Kolmas tuba oli koduabilise jaoks. Need koduabilised vahetusid õigi tihti. Nende hulgas oli üliõpilasi, kes sellega lisa teenisid. Mõnda aega oli meil koduabiliseks Pariisis õppiv Hiina üliõpilane. Ta tegi mitmesuguseid majapidamistöid. Kraamis käis sisseoste tegemas. Lõunat serveerides pani ta millegipärast alati valged kindad kätte, aitäh. Ega vanemad muidugi seda temalt ei nõudnud. Meie kodu oli küllaltki lihtne, mingisugusest üles puhutusest polnud juttugi. Aga tema nähtavasti arvas, et nii on kombeks. Ta nimi oli see siin, hai hiljem kuulus hiina helilooja. Siis oli meil veel lapsehoidja. Mäletan hästi üht noort taanlanna, kes rääkis meiega inglise keelt. Ta nimi oli Elsa. Seni kui me Prantsusmaal elasime, uutsitasid vanemad meid kogu aeg, rääkige vene keeles. Aga kui me Moskvasse kolisime, siis nõuti. Rääkige prantsuse keeles, meie tegime alati vastupidi ja saime alailma riielda. Vanemad rääkisid omavahel vene keelt. Emas ei olnud tilkagi vene verd, aga keelt oskas ta hästi. Ta kõneles vabalt ka hispaania, inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keelt ja kõiki neid ilma aktsendita. Kuigi isa oskas ka korralikult keeli ja võis vabalt nii prantsuse kui inglise keeles kirjutada rääkis ta mõlemat kõva aktsendiga, nii et vene keel oli tema jaoks ikkagi kõige loomulikum suhtlusvahend. Isast Sergei Prokofjevi ist. Isa kuulus nende inimeste hulka, kes töötavad mõõdukalt rahulikult, metoodiliselt võiks isegi öelda külmavereliselt. Ta töötas alati hommikuti. Pärast lõunat armastas ta tunnikese magada. Ta hankis endale isegi spetsiaalse uinutamis masina sumises vaikselt, otsekui Äiutas. Isa igatahes kasutas seda pealelõunaks, jättis ta kergemat tööd, luges korrektuuri, kirjutas kirju. Enne kui ta endale kirjutusmasina ostis, kirjutas ta igast kirjast kammustandi, et see järele jääks. Metoodilisus töös avaldus ka selles, et igavesti iga meloodia, mis talle päeva jooksul pähe tuli, kirjutas ta märkmikku üles. Hiljem saanud mõne tellimuse või mõeldes ise uue oopuse loomisele, hakkas ta kohe oma märkmikke lappama ja alati leidis sealt midagi. Kogu elu jooksul pidid all neid märkmikke kogunema õige palju. Ta oli nende ülestähendustega nii harjunud, et kannatas tohutult viimastel eluaastatel, mil arstid ei lubanud tal tervise pärast enam midagi üles märkida ning peitsid isegi noodipaberi ära. Mul on ju kergem, kui saan sellest mõttest vabaneda, muidu kardan seda unustada. Ja nii on veel halvem, püüdis ta neid veenda. Ma ei mäleta, et isa oleks palju klaverit mänginud, tõsi küll, mina olin ju suurema osa päevast koolis. Tulin koju alles kella viie paiku. Kontsert teisteks ja avalikeks esinemisteks valmistus ta hoolikalt. Pärast kolmanda klaverikontserdi ettekannet süüdistas ta end sageli, et oli mingi koha mänginud ebatäpselt. Ma olen selle kuidagi väga keerulise kirjutanud. Hiljem lisas, ah, pole viga ega orkestri sees nagunii välja ei kosta. Suvepuhkused. Suvedega on mul seotud kõige meeldivamad mälestused. Me tegime imelisi automatku mööda Prantsusmaad. Mul on meeles, et kaks suve puhkasime koos vene kunstniku Vassili Ivanovitš Žuchajevi ja tema abikaasaga, kes elasid tol ajal Prantsusmaal. Zhu hajevil nagu Isalgi oli au. Too. Me sõitsime autodega lõunasse ja ööbisime tee peal, kus juhtus lõunas üüriti villa kuskil maalilises paigas. Mul on säilinud foto Lavle sfääri lossist, mis pakkus meile ühel suvel peavarju. See asub Leoni ja Šveitsi vahel kuloosi linnakese lähedal. Läheduses elas Stravinski Me käisime perekonniti üksteisel külas. Ühel neist aastatest pärit väikesel fotol on üheskoos isa Stravinski ja kušewitzki. Mina stravinskite nendest aastatest ei mäleta, aga mäletan teda hästi ta külaskäigult Nõukogude Liitu. 1962. aastal. Pärast konservatooriumi suure saali kontserti läksime me emaga koos mõnede teiste Igor Fjodorovi tuttavatega teda hotellini saatma. Tänaval osutusin ma äkki tema kõrval olevat ja siis ta ütles korraga. Tead, seal me olime sinu isaga ju suured sõbrad. Hammeldusin, kuigi see oli väga meeldiv. Usun, et ta tahtis mulle lihtsalt midagi head öelda. Nende vastastikuste suhetes kuigi väga lugu pidavates ja teineteise vastu huvi tundvate-s oli ju ikkagi tubli annus omavahelist võistlust. Kui ma hiljem Stravinski sõnad emale edasi ütlesin, suhtus tema neisse skeptiliselt. Kõige sagedamini suvitasime memm mere ääres. Mulle on väga meelde jäänud seal maksiimi nimeline paik. Paari kilomeetri kaugusel mererannast asus tuntud ajakirjanikule Shaks tuule kuuluv villa. Sadu elas ise majakeses, mis asus veel kõrgemal mägedes villaga üüris meile välja. Villa, oli ehitatud lõunamaises stiilis ja paiknes täiesti inimtühjas kohas lagedal mäenõlval. Selle taga kõrgusid mäed, aga otse maja ees kasvas lopsakas vihmavarjutaoline mänd. Sellest ka nimi. Vihmavarju, männivilla. Vassili Žuhhaayer oma naisega elas meie kõrval eraldi majakeses. Žuchaev sõitis sageli etüüdi maalima. Mul on alles kaks tema tolleaegsed maastiku. 1932. aastal maalistamu vanematest ka portreed. Mulle meeldib väga tema tehtud isa Tree. Hiiglaslik pea täidab peaaegu kogu lõuendi, ulatub pildi äärteni, nagu oleks tal sellel kitsas. Vassili Ivanovitš maalis ka ema valges kleidis. See maal on nüüd minu poja. Kodus. Andsime portree talle, sest oma esimese tütre ristis ta vanaema mälestuseks Liinaks. Prokofjevi jaa, Sukharjev tulid Nõukogude liitu tagasi üheaegselt 1936. aastal. Ent Žuchajev ja tema abikaasa arreteeriti peaaegu otsekohe. Katkestame nüüd poja mälestused, et anda sõna isale Sergei Prokofjevi-le endale. Tulnud 1927. aasta algul kontserdireisile Nõukogude Liitu pidas helilooja kogu aeg päevikud. Nii oli ta ju harjunud alati tegema. Ent neid kahte sadat kahtekümmet, masinakirja lehekülge ei riskinud abikaasa varem ilmutamiseks anda. Helilooja tähelepanekud on teravad ja tabavad. Küllap oleks päevik ilmunud väganudituna, kui üldse oleks ilmunud. Juubelitähtpäevaks anti see välja üheaegselt Prantsusmaal muide, originaalis vene keeles ja inglismaal seal juba tõlkes. Loodetavasti on raamat nüüd ka Venemaal kaante vahele saanud. Praegu kasutatavad katkendid on valitud ajakirja variandist. Niisiis, Sergei Prokofjevi jõuab pärast ligi kümneaastast vaheaega taassünnimaale. Tema abikaasale on see esmakordne. Venemaareis on neljapäev, 20. jaanuar 1927. Ärkasime vara väljas oli alles pime ja kupees ka sest gaasiga on midagi lahti. Vagunisaatja tõi küünla Moskvasse, sissesõit tuli kuidagi märkamatu. Saabusime vist Alexanderi vaksalis, millel on küll üpris raamane välimus. Kell seitse 30 peatus parasjagu hiljaks jäänud rong ootamatult puust perrooni juures. Kuni me hüüdsime pakikandjat. Neid on siin vähe, tulid vagunisse Zeitlin jätsu. Sõitlen on persilmufansi esimees ja hing endine kušewitzki, orkestri kontsertmeister. Muide, selle perse infansiga tuleb siin veel palju kordi kokku puutuda. Seletuseks siis nii palju, et see on lühend nimetusest Moskva nõukogu esimene sümfooniline ansambel, mis tegelikult oli ilma dirigendid, sümfooniaorkester. Ja nüüd siis tagasi Sergei Prokofjevi päeviku juurde. Zucker, nagu ma pisut hiljem teada sain, on aktiivne kommunist. Omal ajal tahtnud ta lauljaks saada ja see sidus ta muusikaga. Seejärel osales ta relvastatud nõu kogublikus riigipöördes. Nüüd on ta midagi sekretäri taolist kesktäitevkomitees ja nii on tal võimalus kõigi valitsuse liikmetega kõige tihedamalt kokku puutuda. Ta on perse infancis ainuke inimene, kes pole orkestri liige. Tema ülesanne on kavalehtede ettevalmistamine, kontserdi ajal raadio kaudu selgituste andmine ja loomulikult igasuguste persilmufansi asjade valitsuses. Taganttõukamine. Thersonovski nagu ei olekski peaaegu muutunud, ainult pisut kõhnem ja nagu väiksemaks jäänud jalas on neil vildid ja üldse on nad kõik ise värklikult riides, kummalised mütsid, poolkasukad ja nii edasi. Ühesõnaga see dekoratsioon, mis kõiki siia saabunud välismaalasi nii kohutab. Hüüatused, tervitused, kas tõesti on Prokofjevi Moskvas ja läbinud viletsa vaksalihoone, satume taksosse. Ja kuigi neid pole palju, aga taksod on Moskvas siiski nüüd olemas. Auto aknad on paksult jääs ja sellepärast me Moskvat üldse ei näe. Seiklyniad Zucker räägivad üksteise võidu ja ühekorraga ägedalt oma muredest seoses meie siiasõiduga oma ootustest, kahtlustest erutusest. Saabusime hotelli metropol, metropol oli päris Nõukogude revolutsiooni alguses võetud Nõukogude asutuste alla. Samuti oli siia elama pandud vastutavaid töötajaid. Ent hiljaaegu oli otsustatud, et kasulikum on need siiski mujale majutada ning see hoone muuta taashotelliks. Ent kõigi ümberkolimine osutus üleasustatud Moskvas kohutavalt raskeks. Selle tõttu on seni tühjaks tehtud ja uuesti hotellina käiku antud. Vaid üksainuke korrus on renditud sakslastele, kes võtsid hotellimajanduse enda peale. Ülemistel korrustel elavad veel endiselt vastutavad töötajad ja seetõttu valitseb igal pool hirmuäratav räpasus. Muide, erandiks on meie koridor, kus on maas väga kena vaip. Siin on hea juuksurisalong ja kõik on väga puhas. Meie numbrist avaneb vaade otse teatri väljakule. Nüüd kannab see Sverdlovski väljaku nime. See vaade on vaimustav. Tuba ise on laitmatult puhas, küllaltki avar ja tavatult kõrge. Voodi tasuvad nišis, mida varjab tohutu suur, peaaegu laeni ulatav rohelisest lüüsist. Eesriie aga vanni ei ole ja vesi on kannudes. Tellisin kõigile kohvi ja see toodi klaasi hoidjatesse pandud teeklaasidesse. Rääkida oli väga paljust, aga kõige tähtsam oli otsekohe asja juurde asuda, sest juba homme hommikul toimub esimene proov orkestriga. Kõigepealt tuleb hankida minu numbrid paak, klaver. Tahan oma esimeseks Moskva esinemiseks vormis olla. Venemaal on pillidest suur põud, uus ei valmistata või tehakse neid väga vähe. Aga välismaalt tellimiseks? Ta litsentsi. Terzonovski tegi ettepaneku minna noodikauplusesse, mida ta juhatab. Seal võin saada klaverikohvi joodud, läksimegi sinna. Tänavatel on küllaltki palju rahvast. Ühest küljest palju karusnahkseid kraesid, teisest küljest naised pearätikutega. Kui palju on kirjutatud sellest, et välismaalasi vapustav rahvahulga vilets riietus? Mina ei ütleks, et see mind vapustas. Vahest sellepärast, et selle ümber oli nii palju kära tehtud, aga vahest ka sellepärast, et teatud protsent pearätikuid ja piht kasukaid on Venemaa tänavatel alati jalutanud, ei pannud see mind ka nüüd imestama. Mööda sõitsid tohutud autobussid Moskva uhkus. Need on tõepoolest väga ilusad ja suured. Ja ehkki Inglismaalt tellitud palju kenama joone kui kui Londoni bussid noodi, kaupluse, klaveri kõlvanud, see oli liiga ära taotud läksime teise ärisse endisesse Tiidriksi pärast natsionaliseerimist riikliku ettevõttesse. Seal oli päris uus pianiino küllalt jäik, just niisugune, nagu mulle vaja. Jäin kohe selle juurde pidama ning päeva jooksul lubati instrumente minu numbrisse saata. Läksime jälle tänavale, külm, lausa pakane. Rahulik ja heatahtlik rahvahulk, on siis need tõesti need metsalised, kelle ees kogu maailm hirmu tunneb. Kell oli kahe peale ja me tahtsime süüa. Säitlinjad Zuckeri juhatasid meile teed hiljuti remondist tulnud Šaemaskovskaja hotelli. Ja me läksime sinna hommikus sööma, teised aga suundusid omi asju ajama. Säämaskovskaja saal oli hiigelsuur ja laud oli tohutu. Palju oli märgata küll, et remont oli äsja tehtud. Kõik oli puhas. Ento rohmakas. Meie olime hiigelsaalis peaaegu ainsad külalised. Siin ei söö keegi sel kellaajal või hiljem, kolme-nelja ajal. Aga peamiselt täitub saal õhtul. Venemaa on ju kalamarjakuningriik. Aga võta näpust, selles restoranis oli kala Marial niisugune hind, et meil ehitsesime menüüd, mõtlesime pisut ja loobusime kalamarjast. Üldiselt ei antud tellimisel valmistatavate roogade hinnad ameerika omadele sugugi alla. Valmisroad tulevad aga hilisemal kellaajal. Lakei tun viisakad ja võtavad jootraha vastu. Smokingis ülem kelleri laudlinale toetuv käsi oli nii mõni küüritud küüntega, et need lõid kogu laua särama. Restoranist väljunud, tahtsime natukenegi mööda Moskvat kõndida. Kuni me klaveriasju ajasime, ümbritsesid meid ju kogu aeg kolm lobisevad saatjat. Nüüd oli huvitav käia omapäi, mööda Moskvat seda kohutavat linna. Jõudsime Verskajale, ostsime kooke, sest ootasime hiljem külalisi ja läksime siis tagasi metropoli. Palju me jalutada ei saanud, sest me polnud niisuguse külmaga harjunud. Peagi ilmus Tseyclin koos intervjueerija ja fotograafiga. Sel ajal, kui intervjueerija esitas oma küsimusi, hakkasid saabuma külalised. Need kõik olid inimesed, keda mul oli kohutavalt huvitav näha. Samal ajal ei jäänud seitli nii kaasa toodud ajakirjanik minust sammugi maha ja see kõik kukkus välja ülitobedalt. Ma vastasin tema küsimusele. Siis kostab koputus uksele ja ma tõtt tänavama. Hüüatused, kallistused, astume koos tuppa. Juba jälle esitab intervjueerija oma küsimuse. Pean pisut mõtlema, et mitte rumalusi vastata. Taas koputus uksele ja nii edasi. Ilmus Assafjev tublisti juurde võtnud, tüsedaks muutunud. Pintsaku all oli tal vesti särgi ja krae asemel mingi pruun kuutudvamus, mille kootud kaelus ulatus päris lõuani soe ja pole tarvis muretseda puhaste kraede pärast. Seejärel tuli Moskovski, kes oli väga vähe muutunud. Ei ütlekski, et pole teda 10 aastat näinud. Moskovski on ikka niisama peenia võluv. Näkku on ehk ilmunud vaevumärgatavad kortsukesed, mis saavad nähtavaks, kui ta on väsinud ja kaovad, kui ta on värske ning tuleb väljast. Nähtavasti leidis Moskovski minu olevat palju enam muutunud, kui mina, tema igatahes uuristaminud esiotsa pikalt ja aina muheles, pannes nähtavasti imeks, et ma olen paksemaks läinud ja hakkan kiilakaks jääma. Moskovski Irel tuli särantšev, kes on pisut halliks läinud, kuid efektne. Siis tulid veele Versonovski ja Zucker, keda olime juba hommikul näinud. Viimaks jumal tänatud, sai ka intervjuu otsa ja fotograafil kästi kogu grupp pildistada. End Venemaal on fotoplaadid kallide, temal oli antud aga korraldus võtta üles ainult meretagune külaline. Nii ta siis alguses kõhkles. Aga, kuid Zucker võttis ta käsile ja tegi selgeks, et siia on kogunenud kogu muusikalise Moskva suurkujud. Siis pildistas ta meid kuus ja seda gruppi. Fotot läks tõepoolest vaja õige mitmetel ajalehtedel. Üldisest jutuajamisest ei tulnud suurt midagi välja, sest kõik olid liigutatud ja pisut hämmelduses. Moskovski Assafjev ja saratšev sukeldusid muudesse teostesse. Teise sümfooniasse kvintetti ja avamängu seitsmeteistkümnele instrumendile. See polegi ju nii keeruline. Hüüatas säratšev, vaadates teise sümfoonia partituuri. Ta soovis kangesti, et sümfoonia esitaks tema orkester, mitte perseymofans. Suurema osa kogu tulnuist läks varsti laiali. Kõik nad on väga hõivatud inimesed, kes tegid end hetkeks vabaks, et mind näha. Kuid teised olid lahkunud viis Zuckermeid pretsistency vulvarile asuvasse restorani, kus tema sõnade järgi pidavat kõik olema lihtsam, maitsvam ja odavam kui mõnesaja maskoskajas. Sukel on aktiivne ja väga tuline kommunist, kogu tee selgitas ta meile innukalt oma partei häid tegusid. See tuli tal välja tõesti väga huvitavalt ja lausa planetaarses mastaabis. Väga huvitav oli näha Kominterni hiiglaslikku hoonet. See on otsekui mikroobide pank, kus neid saadetakse laiali üle terve maailma. Restoran, kuhu ta meid tõi, asus keset Pulverite ehitatud eraldi puumajas. Räägitakse, et suvel ronivad lauad tänavale ja siis olevat veel eriti tore. Suke selgitas samas, et restorani peab kamp endisi inimesi rikaste kaupmeeste ja aristokraatide ringidest. Tõepoolest serveerivad, väga meeldivad ja hea kasvatusega daamid. Kassiiri, puhvetipidaja ja kokkade omavahelisest jutust. Kokkadele hõigatakse tellimused keldrikorrusel asuvasse kööki. On tunda, et need ei ole inimesed lihtrahva seast. Lõuna oli ebatavaliselt maitsev olide laanepüüd ja suurepärane vahukoor ja jõhvikamorss, mida me jõime, mitu suurt klaasitäit ja üldse palju oivalisi vene roogi, mille olin jõudnud vahepeal juba unustada. Zucker ei luba mingil juhul meile endile arvet tasuda. Muuseas räägib ta meile, et liti viinov oli see, kes lubas meile välja anda nõukogudedokumendid ilma Nanseni pass ära võtmata. Muidugi, ega mind ei hakata jälgima, aga ikkagi oleks parem, kui ma Nanseni passi vähem kasutaksin. Lahkunud temast pärast lõunasööki istume saani ja sõidame läbi pakase koju. Magama heites avastame, et voodilinad on nii erakordselt peenest lõuendist mille sarnast me pole näinud üheski Euroopa ega Ameerika hotellis. Padjapüürid ja käterätikud on samuti esimene sort. Moskva on meid tõesti pahviks löönud. Aga minu mälus istub kindlalt meeldetuletus sellest, kui hoolsalt jälgivad bolševikud välismaalaste jaoks korraldatavat näilist heaolu külge. Vahetame muljeid sosinal voodi alla kinnitatud mikrofonidesse, millest emigratsioonis räägitakse. Me ei uskunud. Aga meie ja naabertoa vahel on lukustatud uks, mille läbi saab suurepäraselt pealt kuulata. Kui kellelgi seda vaja on. Uinusime surm, väsinutena. Need olid siis Sergei Prokofjevi muljed esimestest Moskvas veedetud päevast pärast ligi kümneaastast välismaal viibimist. 1927. aasta külaskäik Nõukogude Liitu kestis kaks ja pool kuud. Helilooja lõpliku otsuseni sünnimaale naasta kulus veel ligi 10 aastat. Tema enda päevikumärkmetest ja ta poja mälestustest saab edaspidi veel mitu muusikalist tundi.