Tere kõigile kuulajatele, kajalood alustab traditsiooni kohaselt. Me oleme tänagi palunud endast ja oma eluväärtustest rääkima inimese, kes on jõudnud oma elus väga palju teha ja on väga kaugele jõudnud ning kelle õpilased on oma erialal väga edukad. Tere tulemast saatesse, pianist, nüüd juba ka Eesti muusika ja teatriakadeemia rektor eesti interpreetide liidu juhatuse esimees ning Eesti muusikanõukogu president, professor Ivari Ilja, tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner, et teada saada, mis on teie nii-öelda mõttelises seljakotis, mida te oma varasematel eluetappidel olete kogunud ja kogenud, millega ta nüüd kõrgkooli rektori ülesannetes peate hakkama saama. Alustame algusest. Teie isa Harri Ilja oli tuntud koorijuht, pärit Virumaalt Kadrinast õppinud Rakvere muusikakoolis, tõenäoliselt samal ajal, kui seal õppis muusikat Arvo Pärt. Ja Kuno areng legendaarse Jaan paku juures. Ja ta õpetas koorijuhtimist Tallinna konservatooriumis, samal ajal kui teie õppisite seal klaveriosakonnas. Kui te nüüd oma seniselt eluteelt valiti välja kolm inimest, kes on teid suunanud ja kellele teil on põhjust olla tänulik siis kes need oleksid? Te panete mind väga raske valiku ette, ma arvan, et selliseid inimesi on ikkagi rohkem. Ja kolme kahtlemata muidugi isa ja ema. Nii et kaks on juba valitud, aga edasiminek juba on raske. Ma arvan, et väga olulisi inimesi, kes on mind mõjutanud, kes on mind suunanud ja kellele ma olen tõepoolest ülimalt tänulik selle mõju eest, neil on ikkagi vaat peaaegu et 10. No mu isale ja emale lisaks kahtlemata minu erialaõpetajad muidugi peda Eve Paju, professor Laine Mets. Moskva konservatooriumi ajast. Professor kunas Taevijad, Orenski? Muidugi, minu kunagine lavapartner ja kuulus laulja Irina Arhipova, kellelt ma olen tohutult palju õppinud ja kellele ma võlgnen erakordselt palju tänu kõikvõimalike kogemuste, kunstist, arusaamise lavategevuse osas. On veel palju sõpru, on lihtsalt võib-olla eluteel kokku juhtunud inimesi, kes on mingi jälje jätnud, kuhugi suunanud, nii et tõepoolest see on päris raske küsimus. Aga mõnda niisugust käänukohta, te ei taha siin meenutada? Tegelikult ma peaks ütlema seda, et minu elu on suhteliselt igav selles mõttes, et ega siin selliseid käänukohti polegi olnud. Kui mu vanemad kunagi otsustasid, et panevad mind muusikat õppima siis nii see algas ja mulle klaveri klimberdamine lapsena kohe algusest peale ka meeldis. Ja alates sellest ajast on kõik kuidagi iseenesest loomulikult kulgenud. Nii et ma tõepoolest ei oska teile mingeid dramaatilisi või käänukohti või selliseid sahtuslike momente välja tuua, millest on muidugi väga kahju. Aga tõepoolest, nii see on. Te olite just saanud 20 aastat vanaks ja te ei olnud kätte saanud veel Tallinna konservatooriumis lõpudiplomit, kui Moskva suure teatri primadonna Irina Arhipova valis teid oma klaveripartneriks kontsert esinemistele. Kuidas see juhtus? See oli selles mõttes juhus, et lauljatega töötamine mulle meeldis juba üpris varasest noorusest kui isegi mitte juba öelda, et peaaegu lapseeast alates ja Tallinnas toimus üleliiduline krimka konkurss, kus osalesid meie noored lauljad Sirje ja Väino Puura, mina neid saatsin ja sain diplomi parima klaverisaate eest ja mõne aja pärast tegigi narhipa mulle ettepaneku temaga plaadistada, Rahmaninovi romansid. Ja tõepoolest me need ka sisse mängisime. Praegu tundub see muidugi uskumatu, aga võib-olla see on tõepoolest jälle üx käänukoht või juhus, mis millest nagu minu oma teened on võib-olla tagasihoidlikud, aga mingid asjaolud langesid sedavõrd õnnelikult kokku, et et tõepoolest, see kohtumine on mõjutanud minu kogu edasist elu ja on mind minu, mind kokku järgmiste lavapartneritega andnud võimaluse lauljate kontsertmeistrina tegutseda siiamaani. Teie koostöö Irina Arhipova ka kestis peaaegu 15 aastat. Koostöö priima on, aga ei olnud kindlasti mitte igav. Muidugi mitte see oli ju aeg, kui noh, ma olin tõesti noor ja kõik need kontserdilavad, mida ma temaga koos sain proovida, mida ma sain näha need reisid, kontserdireisid, mis toimusid, need olid ju erakordselt avardavad ja paljud kontserdisaalid olid just temaga esmakordselt avastatud. Selles mõttes jah, oli see niisugust igapäevast põnevust tõepoolest täis see koostöö, kes valis kava? See toimus ühisühistööna, aga kava järjekorra kokku paneks, oli alati minu ülesanne. Ja lauljanna aktsepteeris teid. Jah, ta oli väga sõbralik ja väga kollegiaalne alati, kuigi noh, mina olin ju väga algaja muusik, sel ajal aga oskas väga delikaatselt ilmselt minu mingeid rumalusi mitte märgata. Ja nendele tähelepanu mitte liigselt pöörata ja delikaatset suunata, võib-olla siis just õiges suunas. Loeme siis Eesti muusika infokeskuse lehelt ette, et mitmesuguseid vokaliste saates on Ivari Ilja esinenud niisugustel mainekatel kontserdilavadel nagu Milano La skaalas Londoni või Mori hoolis ja Queen Elisabeth hoolis Moskva suures teatris ja konservatooriumi suures saalis Peterburi filharmoonia suures saalis Hamburgi štaas ooperis, Berliini, Deutsche ooperis, Tokio, Santori hoolist, New Yorgi kaarnegi hoolis ja Lincoln Centeris Washingtoni Kennedy sentrišiviini musiikverainis ja Salzburgi Mozarti, mis on kindlasti see loetelu ei ole ammendav. Ütleb professor tagasihoidlikult. Teil on olnud veel kuulsaid lavapartnereid Maria kolleegina ja te olete siis tõesti öelnud, et lauljatega koosesinemiste ma lausa armastan, aga sooloesinemisi mitte nii väga, et millest see vahe? Võib-olla see on mingi iseloomu küsimus, mulle meeldib meeskonna tegevus. Mulle meeldib olla inimestega koos. Ja ma arvan, et see ongi see põhjus. Ma ei ole selline rind ees esile esiletungiv või minu iseloomus puudub selline vajadus kuidagi ennast kehtestada väga võimsalt. Kuigi mul loomulikult enesekehtestamise vajadus on, aga ma kuidagi võib-olla seda enesekehtestamist näen pisut teisiti, kui võib-olla siis noh, tavatähenduses. Kas rääkida koostööst Vene baritoni Dmitri horostovskiga on teile praegu väga valus, sest et me oleme kaotanud selle suurepärase baritoni. Vähem kui kuu aega tagasi. Jah, see on tõepoolest valus ja see on üks minu loomingulise elu üks tõepoolest huvitavamaid, põnevamaid ja rikkalikumaid lehekülgi. Meie koostöö temaga on ju olnud tõesti pikk, esimest korda puutusin temaga kokku 1989. aastal, kui ma saatsin teda sellel kaartify rahvusvahelisel konkursil, millest tema maailmakarjäär alguse sai, aga pärast alates aastast 2003 on meie loominguline koostöö olnud tõesti tihe. Me oleme plaadistanud palju ja esinenud tõepoolest väga-väga palju maailma juhtivatel kontserdilavadel. Ja muidugi tema kunstniku ja laulja isiksus on, on minu jaoks väga põnev, huvitav ja on pakkunud erakordselt, et palju sellist loomingulist inspiratsiooni, rahuldust see koostöö on olnud tõepoolest sujuv. Ja inimestena me sobisime minu arvates väga hästi. Jahta nüüd suri tõesti 22. novembril. Ja võib-olla ma ei ole seda enda jaoks veel lõplikult ka läbi mõelnud. Tavaliselt on ju või läbi tunnetanud, ma isegi ütleksin, meie mõistus saab ju paljudest asjadest aru, aga aga meie emotsioonid ja tunded nad tulevad võib-olla ehk pisut hiljem alati järele. Kas te olete professor Ilja selle üle järele mõelnud kumb on hirmsam? Kas see, kui pärast surma enam ei ole mitte midagi või see, kui siis ikka veel midagi on? Ma olen küll surmast päris palju mõelnud aga minul ei ole kunagi hirmu tekitanud, ei see, et kas seal siis nüüd on midagi pärast või, või ei ole. Pigem olles ka ise kunagi päris tõsist, tõsiseid terviseprobleeme ületanud ja tänu meditsiinile õnnelikult. Ja loomulikult sel ajal ma nende küsimuste üle ka mõtlesin ja ja minu kindel arvamus on selline, et nii kaua kui meie kell tiksub ja me elame, tuleb mõelda selle elu peale. Sest et sest, et karta surma ei ole ju mingit mõtet, sest et milleks karta midagi, mis niikuinii varem või hiljem juhtub. Ja selles mõttes see kartus seda kuidagi ei, ei tee olematuks v lükka edasi või et seetõttu jah, ütlen kohe otseselt ei oska vastata, et mis oleks hirmsa, ma arvan, et et need on niivõrd kuidas seda öelda, olulised küsimused, et et elu ja surm, et siin võib-olla selline väljend nagu hirm või kartus või et need ei ole nagu kohased. Need on pigem sellised väga üldised ja sügavad kategooriad, mida muidugi igaüks peab enda jaoks kuidagi selgeks mõtlema ja kui on võimalust nendele küsimustele mõelda või on elus juhtunud midagi, mis nendele küsimustele mõtlemise nagu päevakorda toob, siis ma arvan, et see igal juhul on inimese jaoks arendav ja teeb teda võib-olla ka tugevamaks. Aga räägime siis elust ja teie kujunemisloost veel edasi, et pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist läksite edasi Moskvasse konservatooriumi. Vältides võimaluse minna Peterburi ehk tollasesse Leningradi. Ega ma ju ei lõpetanud tegelikult Tallinna konservatooriumi, et ma läksin nagu poole pealt ära ja see oli just ka väga suures osas seotud selle loomingulise koostaja algusega Irina Arhipova ka. Ja noh, eks see niisuguse väiksest kohast pärit inimesele sattuda suurde, sellisesse linna, kus elu on närviline, kus kõik kuhugi kiirustavad, kus suhteliselt väiksed asjad võtavad palju aega. Ega see ju kerge ei olnud, aga see on minu elus olnud üks väga huvitav etapp, sest et ta oli rikkalik nii nende pedagoogiliste ja minu erialalise arengu mõttes kui ka siis kunstilise loomingulise tegevuse osas, mis mis siis paralleelselt kogu aeg sellega kulges, nii et tõepoolest ainult tagantjärele mõtlen suure tänuga selle aja peale. Missuguseid muusikalisi tõekspidamisi Moskva aeg teiskuju? Nendes. Kuidagi vanemaks saades ma nagu järjest leebunud kõikvõimalike tõekspidamiste ja mingite kindlate seisukohtade suhtes. Nii et kui mul ka need mingid tõekspidamised sel ajal tekkisid, siis nad on kindlasti praeguseks ajaks transformeerunud. Ja ma olen võib-olla üks niisugune põhimõtet, et mida ma ikkagi üritan järgida, on see, et vaadata asjadele laiemalt ja kui mingi nähtus või või ükskõik mis elus ettetulev moment tundub kuidagi selgelt arusaadav või üheselt mõistetav, siis ma alati üritan seda vaadata kuidagi teisest küljest ja sunnin ennast sellisest trafaretselt mõtlemisest nagu loobuma. Aga tõekspidamistest tõesti, selles kontekstis ma ei tahaks praegu rääkida. Ühes raadiointervjuus te olete öelnud, et muusikakooliaegadel teeb põgenesite muusikasse. Mil eesti põgenesid. Võib-olla ma seda väljendasin kuidagi ebaselgelt, aga ma mõtlen just seda, et sel ajal, kui mina olin noor ja kui ma õppisin, siis meie reaalsus oli üpris ütleksime irreaalne. Sest see ühiskondlik olukord, milles me olime, oli ju üpris mitmeti mõistetav, oli mitu paralleelset reaalsust üks üks tõde, juh jutumärkides, mida meile räägiti koolis, teine oli meedias, kolmas oli kodus, neljas oli veel näiteks mida vanaema rääkis. Et võib-olla see oli just see, mis andis mingi toe või kuhu võis nagu põgeneda muusikasse, et see on midagi, mis mille loomises sa saad ka ise nagu osaline olla ja ehitad sinna nagu mingi oma maailma, kuhu sa saad alati siseneda ja, ja leiad sealt nii tuge, lohutust, rõõmu, kõike seda, mida inimesel elus vaja on, nii et võib-olla see oli sellega seotud sõitlemine, et et see oli nagu sel ajal võimalusse reaalsus asendada mingi muu muu reaalsusega. Aga tänapäeva maailmas postmodernistlikus, kus üks nähtus või asi võib-olla ühel ajal nii tema ise kui omaenese vastand ja kus räägitakse tõejärgsest ajastust ja kus täpset tõde, öeldakse, et enam ei ole olemas. Kas te nüüdsel ajal samamoodi tunnete, et muusik, kas on üks kindel linn ja varjupaik? Jah, kindlasti, ma arvan, et muusika on mõnes mõttes tõesti selline kindlus ja varjupaik selle infomöllu eest. Ja siin võib-olla on veel küsimus selles, et tänapäeva inimene ehk ei ole veel valmis elama sellises maailmas, mis on läbi teinud viimase võib-olla paarikümne aastaga niivõrd tohutu tehnoloogilise arengu ja toonud meie ellu kõikvõimalike infotehnoloogilisi kommunikatiivseid, selliseid võimalusi, et inimesed ei ole veel nendeks kõigiks väljakutseteks valmis, kuna see areng on sedavõrd palju kiirenenud, nii et ma arvan, et muusika on kindlasti siin üks vahend, millega saab mõtlemist korrastada südame uuesti rütmi tagasi viia ja võib-olla ka mingit emotsionaalset toitu saada. Kas te võiksite kirjeldada mõnda helil teost, mida kuulates te tunnete, et sellel on teile midagi öelda? Kui neid teoseid on ju tohutu hulk ja vastavalt meeleolule on nad ka erinevad. On muidugi teoseid, mis kohe kuidagi avanevad mingisuguse tunde kanali näiteks mulle kohe esimesena tuleb meelde Elleri koi, et see on midagi sellist, mis milles on mingi eriline peidetud info, mis võib-olla just jõuab nagu eestlase südamesse kuidagi eriti otse ja, ja neid on tõesti väga, väga palju. Kuna ma ju terve elu olen elanud muusikas ja teoste hulk, mis mulle on tuttavad, on sedavõrd suur siis mul on tõesti praegu raske siit veel tuua välja mingeid konkreetseid teoseid. Aga selle vastandpoolus ehk vaikus, te olete ka öelnud siin ühe viimastest intervjuudest, et te naudite vaikust ja enda lõbuks klaverit nii palju nüüd enam ei mängi. Kas vaikus on kõnekas? Vaikus võimalik, et ta on ka kõnekas, aga, aga üldse vaikus on ju ka üks väga oluline muusika osa. Ja võib-olla üks kõige mõjukamaid osasid muusikas, et võib-olla see tunnetus või emotsioon või see reaktsioon sellele muusikale kujunebki just selle vaikuse ja heliülemineku hetkel. Aga iseenesest vaikus mulle tõesti meeldib. Ja see vaike, kus, mis mulle meeldib, on pigem selline. Peitumine minemise vaikus või peatumise vaikus. Selle vaikuse ajal ei peagi toimuma mingit erilist mõttetegevust, aga see on selline iseendaga olek mis on kroonilise sajapuuduses elavale inimesele kindlasti väga suur kingitus. Alati. Kas seda mõnikord täidab sisekõne iseendaga? Võimalik võimalik, et see on ka sisekõne kuigi tegelikult mulle meeldib sisemiselt kõneleda, aga lihtsalt näiteks liikudes punktist A punkti B, kui ma ei puutu kokku teiste inimestega või ei räägi parajasti nende inimestega, siis mulle meeldib nagu mõttes rääkida. Mulle ka. See on teil ilmselt elukutsega tihedalt seotud vajadus. Kas elukutse kujundab inimest ja muudab ja kui, siis kuidas? Ma arvan, et see on vastastikune, kõigepealt inimene on mingisugune, ta leiab sellega sobiva elukutse, loodetavasti üldiselt inimene, kes leiab endale sobiva elukutse, on kindlasti õnnelik inimene. Ja kui ta on selle elukutse leidnud, siis see elukutse hakkab ka seda inimeste ennast muutma ja, ja ma arvan, et see on selline vastastikune protsess. Teie professor Ilja olite üks kahest Eesti klaveri professorist, kes käis välja valimas Steinway klaverit Estonia kontserdisaali jaoks. Kas pillil olgu siis klaver, viiul, mõni puhkpill on oma hing ja oma elu ja oma lugu. Kui ta on tehases ja teda valitakse, siis talvel oma lugu ei ole, ma arvan, kuigi mingil määral ehk ka juba on. Aga see lugu muidugi kujuneb talle siis nende aastate jooksul, kui ta on kontserdilaval ja kui teda mängivad, siis artistid pianistid annavad talle iga igaüks osa oma hingest. Aga hing seda võib ka nii nimetada. Seal on oma subjektiivset muidugi omadused, mida iga inimene või iga pianisti tunnetab erinevalt selle pilli puhul. Ja seetõttu ongi hea, kui mitu inimest valivad pilli, sest et muidugi tõeliselt see hing pääseb maksvusele siis juba akustikaga saalis. Ja pillivalimine ise on ju tõepoolest vastutusrikas, sest et kui siis see pill ei meeldi näiteks pianistidel, siis nad kohe ütlevad. No vot muidugi need valisid. Ja eksisid. Aga see, et kõik need tipptaseme pillid on erinevad, see on küll suladusi. See tähendab, et nad on meistrite loodud ja nad ei ole kuskilt nii-öelda konveierilt koopiana tulla. Steinway tõesti mingil määral ju tuleb konveierilt ja tegelikult nad on väga hästi ühilduvad. Näiteks kui te tõstate haamrite mehhanismi välja ühest klaverist ja panete ta teise klaverisse isegi ka päris kauge numbriga mudelisse, siis ühilduvus on praktiliselt sajaprotsendiline, aga puit, selle puidu struktuur, seal on väga palju selliseid komponente, mis, mida ei ole võimalik korrata. Ta nagu absoluutselt täpselt. Ja ei taha nüüd mingit labast võrdlust tuua ka isegi toit, mida, mida tehakse iga kord täpselt sama retsepti järgi, ta kukub alati erinev välja iga iga sellise tegevuse juures, ammugi kui ta on ülimalt keeruline. Kontsertklaver On midagi, mis, mille määrab juhus või, või siis mingi materjalis sees peituv struktuur või omadus, nii et. Et ega jah, täitsa täpselt ühesuguseid klavereid ei vist ei ole olemas. ERSO kontsertmeister Triin Ruubel käis ka tänavu sügisel selles samas saatesarjas rääkimas ja ta ütles, et ta on nüüdseks ajaks loobunud maailmakuulsate fondide laenuks antud itaalia meistrite vanadest pillidest sest talle tundub, et et kõik need viiulikunstnikud, kes on sellel pillil musitseerinud, justkui on kas jätnud midagi sellesse pilli või või talle tundub, et, et see segab teda ennast, mistõttu ta on hankinud endale täiesti uue pilli vanade meistrite eeskujude järgi tehtud ja ta on sellega ülimalt rahul. Kuidas klaveriga, kas niisugune meistrite mõju jääb kaklaverisse? Et tegelikult see on päris huvitav teema ja see tõi mulle meelde ühe väga vana aja kogemuse, mis mul oli. Ja tegelikult ma usun, et mingi mõju kindlasti jääb mängijast klaverit, aga ma arvan, ta tuhmub. Ja miks ma, miks ma seda praegu räägin? Ma mängisin kunagi, see oli väga ammu Mozarti c-moll, klaverikontsert Peterburi filharmoonia suures saalis ja see kontsert oli õhtune. Aga päeval oli Marta argerichi kontsert ja kohtumine Peterburi üliõpilastega, kes on tõepoolest üks minu lemmikpianistide ja maailmal. Kas praeguseks vähemalt tõepoolest peaaegu et geeniuse staatusesse tõusnud pianist ja ma mäletan, et ma tahtsin juba proovida klaverit ja ootasin tema kontserdi lõppu et selle klaveri juurde pääseda ja kui see tema, tema oli lavalt ära läinud, siis ma võib-olla mingi 10 15 minuti pärast läksin seda klaverit proovima. Ja see klaver nagu oli, täiesti, ei allunud mulle või, või mulle vähemalt tundus see nii. Ja aga see, teie jutt mulle selle tõi meelde tagasi ja ma pidin tükk tükk aega seda klaverit mängima mängima, enne kui ma tundsin, et nüüd ta nagu allub mulle või et, et mul on selle pilliga kontakt, et et mine tea, äkki tõepoolest niivõrd võimsad isiksusest nagu Marta argeris jäi mingiks ajaks sinna midagi siis sellesse sellesse klavers vanada. Tari maalide kohta öeldakse, et kuulsad kunstnikud on pannud sinna oma hinge. Nii et pillidega võib olla samamoodi. Ma arvan, et kui inimene midagi teeb ja pingutab ja üritab anda endast parima, küllap ta siis sinna panebki oma hinge, ma arvan, et see ongi üldse niisuguse eduka tegevuse üks üks eeldusi, et kui inimene midagi ette võtab, siis hingega. Kus on maailmas see klaver, millel on tell, Ivari Ilja, kõige tihedam hingeside? Vot nii sügavalt ma ei oska öelda, aga oma elus ma olen proovinud tõeliselt häid klavereid, aga eks nad on ka mingis mõttes seotud nende saalidega, kus nad asetsevad ja noh, näiteks Chicago Symphony hool on üks erakordne kontserdipaik ja seal mul on meeles, et klaver on tõepoolest eriline. Ja just Ameerika need mudelid nendes on midagi, mis, mis mind kuidagi väga võlub. Hele kõla, selline lenduv saali viimastes ridadesse kandub kõla täpselt sama Boston Symphony hooli kohta võin öelda. Aga et mul nüüd hingeline side klaveriga oleks, seda ma ei julge küll väita. Kaja loodimisel on täna pianist ja praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemia rektor Ivari Ilja. Öelge palun, kas te peate ennast liidritüübiks? Aga igaüks mõistab selle liidri funktsiooni erinevalt ja see sõna võib tähendada päris mitmeid ja mitte alati ühe üheselt mõistetavaid omadusi. Aga ega ma muidu ei oleks kandideerinud Eesti muusika ja teatriakadeemia rektoriks, kui ma arvaks, et ma ei saaks olla liider. Ma mõtlesin praegu näiteks tänavu aasta jaanuari peale, kui te esitasite Estonia kontserdisaalis silkowski esimest kuulsat klaverikontserti ja riikliku sümfooniaorkestrit dirigeeris dimeetris bootinis. Ühesõnaga saabub külalisdirigent, kelle sõna jääb peale esimese klaverikontserdi tõlgendamisel kas pianisti või dirigendi. Ikka solisti arvamus jääb peale, aga muidugi on selliseid dirigente, kes ignoreerivad solisti arvamust, siis tekib muidugi konflikt. Ja see olukord tuleb kuidagi lahendada, aga üldiselt, et on see muidugi vastastikune protsess. Ja, ja eks selle konkreetse teose vältel on ju ka mingid hetked. Kui liidriks on solist ja mingitel hetkedel tuleb, peab dirigent initsiatiivi üle võtma või siis andma endast maksimumi. Aga ma arvan, et kontserdiolukord siiski mingi kompromissi nende kahe suure loova isiksuse vahele toob, et ei minda välja oma Ja, ja ma arvan, et tegelikult see, see ei ole isegi niivõrd kompromiss, kuivõrd selline koosmõju. Kui see koosmõju õnnestub, siis ta annab veel, teeb mitmekordseks nii solisti kui ka dirigendi enda. Selle mõju ei muudaks selle esituse kuidagi elamuslikumaks, nii et muidugi võib ka olla miinusmärgiga koostööd. No solisti rolli juurest läheme õpetaja rolli juurde ja räägime õpilase ja õpetaja koos seest. Teil on palju andekaid ja nüüd juba ka kuulsust kogunud noorema põlve pianisti, kes on olnud teie õpilased, Sten Lassmann, Mihkel Poll. Verinoorest põlvkonnast veel nimetame, Sten Heinoja. Johan Randvere A. Just te olete ka öelnud, et kunstniku sündimine on valuline protsess, mis seal nii valulist on? Ma arvan, et see otsing on kõige valulisem. See tähendab seda, et iga kunstnik ju pürgib kuhugi. Midagi on tema silme ees, ta tahab jõuda kuhugi realiseerida midagi. Ja samas ta ei jõua kunagi selle selle sihini lõplikult välja. Eriti mis puudutab interpreet või näitlejaid või võib-olla jah, maalikunstnik, ta lõpetab oma töö ja see on valmis ja ta jätab selle maha, aga aga just sellised interpreteerivad kunstiliigid, nende puhul on see, see teadmine sellest, et sa kunagi ei jõua. Lõpp-punkti, käib alles, see on see, mis, mis, mis mõnes mõttes on raske ja, ja sellega tuleb kuidagi, selle mõttega tuleb õppida elama. Võib-olla see on see just, mis teeb selle raskeks ja muidugi erakordselt palju tuleb tööd teha, harjutada, mõtiskleda, otsida kõiki neid loomingulisi lahendusi. Ja siin ei ole eriti palju abi loota, eriti kui ütleme, õppimise aeg on möödas. Kriitikutel võivad olla väga erinevad arvamused, samuti igal kuulajal on oma mingi seisukoht, nii et see on mõnes mõttes üksindus. Ja igaüks peab leidma endas selle tasakaalu ja selle veendumuse. Et uskuda oma tee õigsuses. Kui tuleb uus õpilane muusika ja teatriakadeemias teie juurde, te võtate endale õpilase, mida te lõpetate, kindlasti mitte enam sõrmelööki või randmehoidmist õpetajate muusikast arusaamist, heliteosed, tõlgendamist, maailmavaadet, väärtusi. Siiski ma pean teid tooma maa peale ja ütlema, et tuleb õpetada rannahoidu ja sõrmekasutust ja see on ikkagi selline protsess, mis, millega peavad ka juba valmis muusikud vaeva nägema ja mõtisklema nende nende küsimuste üle, sest igasugune mängutehnika ta on sedavõrd, et keeruline et kui ta jätta unarusse, siis kahtlemata hakkab seal toimuma tagasiminek, dekoratsioon. Ja mida ma õpetan siis nendele õpilastele on ikkagi see, et me kõigepealt teen endale selgeks, kellega on tegemist, kuna iga õpilane on absoluutselt erinev. Igalühel on oma probleemid, Igalühel on see oma nõrgem nõrgemad küljed ja tugevamad küljed, nii et kõigepealt tuleb, peab õpetaja need endale selgeks tegema ja siis langetama küllaltki vastutustundliku otsuse selles mõttes, et mida see konkreetne õpilane vajab ja siin ka ei tohi eksida, sest õpilast saab väga palju aidata. Aga mingite valede valikute puhul võib toimuda ka vastupidi. Sten Heinoja, kes käis ka selles saatesarjas tänavu sügisel, enne kui ta Londonisse edasi läks käis rääkimas, siis ta meenutas oma õpingute algust teie juurest, ütles, et ta oli ikka üks igavene nagamann, kes professor Iliale igas asjas vastu vaidles. Teil peab ikka hingejõudu olema, et see etapp õpilase ja õpetaja suhtes üle elada. No kui arvata, et õpilase ei tohiks lasta vastu vaielda, siis ma arvan, et see on halb mõte, sest et tegelikult kui õpilane vaidleb õpetajaga, see tähendab seda, et ta on ise mingite asjade üle mõelnud tal on mingid oma seisukohad ja vaidluses ikkagi saab teda ka siis arendada ja suunata. Kindlasti nüüd kunstiõpetus ei saa olla mingisugune ülemuse ja alluva suhet, et keegi ütleb, et nüüd täpselt nii pead sa tegema. Pigem see on ikkagi otsing, mis peaks siis päädima enam-vähem optimaalse lahendusega just selle konkreetse õpilase jaoks, nii et tegelikult see, kui ta vaidleb ja mõtleb asjade üle, ma arvan, et see on väga hea. Aga te kujundatega tema arusaamasid muusikast stiilidest, vooludest, mis tähendab seda, et kujundajate õpilase väärtusi ja võib-olla ka harjumusi võib-olla ka iseloomu. Jah, seda kindlasti ja eks sinuga proosalisemaid valdkondi noh, kõigepealt see tehniline külg. Et käsitöö ja professionaalsete nõudmiste osas oleks kõik korras, siis väga oluline on kõlakriteeriumide kujundamine selles mõttes, et et see võib olla üks raskemaid valdkondi üldse vähemalt Kawegi õpetuses, et anda edasi mingid teatud standarditele või nõuetele vastavad kõla kriteeriumid, et õpilane siis hilisemas juba maaga, siis kunstniku tegevuses ka pürgiks nende poole, et see on üks, üks päris vaevaline protsess ja meie nimetame seda nagu kuulama õpetamiseks see kõlab küll veidralt, aga on võimalik kuulda, kuid mitte kuulata. Et see on ka üks oluline aspekt õpetuse juures ja muidugi ma ikkagi kordan veel kord, et see on väga individuaalne. D õpilased on läinud edasi ennast täiendama Londonisse. Kas siin on teie sõrm mängus selles valikus? Ja seda kindlasti, kuna ma isiklikult tean päris hästi neid Londoni muusikakõrgkoole ja tunnen seal paljusid õpetajaid ja õppejõude ja see keskkond on mulle tuttav siis tegelikult London on ju tõepoolest inspireeriv koht selles mõttes, et, et lisaks sellele, et seal on need väga head muusikaõppeasutused, on kontserdielu seal ju väga vilgas ja selliseid kontserti, mis meil Tallinnas tunduvad, võib-olla aasta sündmustena toimuvad seal iga päev erinevates saalides, nii et see tagas, mida õpilane sealt saab, on muidugi erakordset väärtust, nii et võib-olla seetõttu olen ka ma tõepoolest just soosinud ja soovitanud neil Londonisse Londoni poole vaadata. Rääkides veel õpilaste valikust ja õpetaja ja õpilase koostööst. Kui tuua paralleelkompositsiooniõpetusega, siis näiteks Tõnu Kõrvits seal ja Helena Tulve mõlemal heliloojal on rohkelt õpilasi samal ajal kui näiteks Arvo Pärdi ja Veljo Tormis ei olnud, et niisugust klassikalises mõttes kompositsiooni üliõpilast vist mitte kunagi elu jooksul. Et kas see on helilooja valiku küsimus, et ma valin heliloomingu ja pühendun ainult sellele või, või on siiski hea taasluua ennast ka õpilase kaudu? Kõigepealt muidugi on see oma valik, ma arvan ja pedagoogiline tegevus ju kõigile ei sobi. Kas see nüüd on iseenda loomine õpilase kaudu? Ma loodan, et ei. Ma arvan, et, et ikkagi tuleb luua see õpilane tuleb luua midagi uut ja olla abiks sellel õpilasel iseenda leidmisel. Ma arvan, et miks õpetamine võib-olla kõigile ei sobi, on see see on selline vägagi energiamahukas tegevus. Seda ei ole võimalik teha kuidagi professionaalselt lihtsalt või mingisuguse välja kujunenud rutiini alusel, vaid sa pead iga kord. Vaatama, mis just praegu on vajalik ja just tänu sellele, et iga õpilane on erinev. Loomulikult on ju mingeid metoodilisi seisukohti ja neid metoodikaid on ju ka väga erinevaid siis ikkagi täiskasvanud muusika ja teatriakadeemia tasemel õppiva õpilase puhul on see väga intensiivne. Kas õpetaja õpetaja roll ja kahtlemata ta võtab õpetajalt väga palju jõudu ja energiat, nii et seetõttu on selge, et mõnele see töö sobib ja mõni tahab ennast pühendada rohkem pigem loomingule. Aga eks seda muidugi tuleks küsida, siis igaühe käest konkreetselt. Teie valik on see, et teistel on saanud nüüd Eesti muusika ja teatriakadeemia rektor. Kas see tähendab, et selles töös on ka midagi loomingulisust või jäi see pianisti karjääriga nüüd sinna ukse taha? Ma olen direktor olnud siis peaaegu neli kuud, eks ole? Ei jah, peaaegu neli kuud ja ütlen ausalt, et tegelikult ma olen sellele nüüd olnud pühendunud täielikult sellele tööle, kuna tõepoolest IGA PÄEV juhtub väga palju iga päev tuleb väga palju asju teha. Mis siin on loominguline ja mis mulle tõeliselt meeldib, on see suhtlemine, suhtlemine inimestega see on ka võib-olla mingis mõttes seotud või kuidagi lähedane sellele õpetamise protsessile, mis ei tähenda, et ma kuidagi oma kolleege õpetaksin, vaid vaid ka õpetajana ei saa ju kedagi käskida mingit moodi mängida, vaid sa pead oma veenvuse jama. Võib-olla, kas siis eeskuju ja, ja kõneoskusega suutma õpilast veenda teatud tegevuse vajalikkuses ja sama on ka tegelikult rektoriametis. Et see on olnud minu jaoks kuidagi tõesti huvid. Et see inimestega suhtlemine, nendele mingite oma seisukohtade selgitamine. Kahtlemata on selles ametis ka palju bürokraatiat, aga bürokraatiasse võib ka suhtuda vägagi loominguliselt ja selles mõttes bürokraatia on ka omamoodi looming. Aga sellega muidugi tuleb väga ettevaatlikult ümber käia, sest bürokraatia mingis mingi tasemeni on kahtlemata arengut, tegevust organisatsiooni soodustav, kuid samuti nagu näiteks arstirohuga, kust seda võtta väga suures koguses, siis tulemus ei ole kindlasti rõõmustab, nii et ikkagi vägagi loominguline, aga mis puudutab nüüd pianistina tegutsemist, siis juba maikuus, kui need valimised toimusid, siis ma ikkagi juba planeerisin, vähemalt nüüd seda esimest aastat. Seda sedamoodi, et sinna midagi niisugust väga töömahukad ei tuleks, aga mul on väga hea meel näiteks esineda Põhjamaade sümfooniaorkestri juubelikontserdil Anu Tali juhatusel, kus ma mängin küll Mozarti klaverikontserdi teist osa, mis ei nõua nii palju ettevalmistust, võib-olla kui mõne suurema teose ettekanne, samas on pianistide liidule interpreetide liidul ka kavas üks väga-väga huvitav. Ta üritus, see on, toimub veebruaris 100 aastat Eesti klaverimuusikat ja need on kolm kontserti Estonia kontserdisaalis, siis 12. 14. ja 16. veebruaril. Kus siis kõik pianistid, peaaegu kõik osalevad ja minule on seal siis usaldatud Tubina ballaadi ettekanne ja Tõnu Kõrvitsa uudisteose esitus, nii et päriselt siiski loominguline tegevus ei ole. Aga kahtlemata võtab see rektori töö mult peaaegu kogu aja ja energia. Räägime veel muusika- ja teatriakadeemiast. Kas sellel, et kaks viimast järjestikust rektorit on pianistid, tähendab seda, et klaveriosakond on oma õpetajate ja võib-olla ka õpilaste valiku poolest kuidagi eriti tugev? Ma arvan, et see on juhus eelkõige ikkagi. Saab rektoriks või on rektori ameti puhul olulised mingid muud kvaliteedis, mitte see, kas ta pianist või viiuldaja või helilooja. Ma arvan, et see on lihtsalt sedamoodi juhtunud. Ma ei oska küll seda kuidagi seostada erialaga. Ma mõtlen, et kas teile ja ja eelmisele rektorile Peep Lassmann eile oli klaveriosakonna arendamine kuidagi südamelähedasem, kui näiteks lauluosakonnale Peep Lassmanni kohta ma selles mõttes ei oska öelda, ma arvan, et ta ikkagi arendas tervet muusikateatriakadeemiat ja enda kohta ma võin öelda nii palju, et 15 aastat. Ma olin klaveriosakonna juhataja ja tõepoolest arendasin klaveriosakonda, nii nagu ma suutsin. Aga nüüd loomulikult on klaveriosakond üks Nendest osakondadest, mida meie akadeemias praegu on 17. Ja loomulikult ei saa rektor omada lemmikuid või, või kuidas seda öelda. Rektor peab ikkagi mõtlema tervikult terve õppeasutuse käekäigu peale. Missugune osakond praeguses akadeemias vajaks kõige enam järele aitamist? See on niisugune küsimus, millele nüüd raadios tahaks vastata, aga nii palju ma võin öelda, et neid arendamisvaldkondi kahtlemata meil on. Ja üpris rohkesti. Minul on praegu plaanis läbi viia üks päris tõsine struktuurireform, mille pärast mida enam meil ei ole 17 akadeemilist osakondi, vaid neid on vähem. Ja just see loominguline inimestega kohtumise ja nende kaasamise protsess, millest ma rääkisin, on just suures osas olnud nüüd seotud nende plaanide inimesteni viimise nendele nende plaanide selgitamise ja siis ka nendepoolsete ettepanekutega arvamuste kogumist. Kui ma mõtlen, kuidas käis struktuurimuudatust Tallinna tehnikaülikoolis, siis see oli ikka üks hästi valuline protsess, sest ega inimesed väga suuri muutusi ei armasta, aga, aga tõenäoliselt ka tehnikaülikoolis tunnistasid paljud, et, et muutust vaja. See on tõepoolest valulik küsimus, aga ikkagi minu minu praegu kindel suund on see, et see valulikkus just praeguses faasis minimeerida minimiseerida nii palju kui võimalik. Läheme siis akadeemia juurest muusikaelu juurde üldisemalt. Te olete Eesti muusikanõukogu president. Mis seal on teie programm, mida te tahate ellu viia selle presidendiaja jooksul? Seal on mitu tasandit. Kõigepealt Eesti muusikanõukogu on meie muusikute ja muusikaorganisatsioonide esindusorganisatsioon, meil on lausa 53 institutsiooni liikmed ja eks see suurem plaan või see suurem eesmärk kahtlemata on ju muusika, populariseerimine, muusika, poliitika mõjutamine Eestis. Kindlasti. Siis meil on selliseid igapäevasemaid ülesandeid üks minu arvates väga silmapaistev ja hea. Ja ka ütleme laiemalt tähelepanu äratav on olnud muusikapäeva tähistamine. Ma arvan, et te olete ise ka näinud neid teleülekandeid ja ja sel päeval toimuvat kontserti kuulanudki is on tõesti täis elevust ja väga suur töö Meie tiimi jaoks. Siis meil on ka selliseid Võib-olla mitte nii üleriigilised silmapaistvaid tegevusi näiteks sel aastal või sellel hooajal, õigemini on meil kaks sellist fookusteemat, üks on siis muusikaharidus, kus ju ikkagi valupunkte on erinevatel tasanditel del ja muusikute töökohad. Tegelikult veebruaris, nüüd 2018. aastal toimubki muusikanõukogu ja Eesti muusika ja teatriakadeemia koostöös selline kohtumine, konverents, kus just käsitletakse muusikahariduse ja eriti siis muusikapedagoogika küsimusi, mis puudutab siis muusika õpetamist üldhariduskoolides. Ja eks seda loetelu võib jätkata, aga aga see, mida muusikanõukogu teeb, eks see suurel määral oleneb ka sellest, mida meie liikmed tahavad, et me teeksime neist sisenditest, mis sealtpoolt tuleb ja usun, et et muusikanõukogu kindlasti oma haaret suurendab. Sellest rääkides jäitegi väga tõsiseks, et mitte öelda natuke murelikuks, mis teile rahu ja rõõmu pakub. Kust te tuge leiate? Tegelikult päris huvitav küsimus, võib-olla ma olen mingi paadunud optimist ka oma oma loomult ja ma ei tea, kui nüüd jäi mulje, et ma jäin kuidagi eriti murelikuks siis siis võib-olla see päris nii ei ole. Ma arvan, et seda jõudu ma saan just sellest, et ma ikkagi usun, et et asju saab parandada. Tegelikult pingutades ja osaledes ja oma energiat panustades saab asju nihutada soovitavas suunas. Ja kui midagi läheb untsu, siis ma olen alati kuidagi õppinud mõtlema, et homme parandan ära. Või kas mu oma kogemustest on olnud selliseid tõesti raskeid perioodi, millele ma hakkasin. Viitasin siis, ma treenisin ennast selliselt, et ma iga päev mõtlesin, kui ei olnud ka tõepoolest, et kerge, et homme on parem. Ja tõepoolest nii ka läks. Nii et. Ega ma niisugust erilist tuge tõepoolest ei ole seni vajanud. Ma see on kuidagi ise tulnud ega mind nagu rööpast välja või või mättasse lüüa, kerge ei ole selleks selleks võib-olla on mul ka lihtsalt elukogemus juba küllaltki suur ja ma olen päris raskete asjadega elus kokku puutunud, nii et. Ega ma võib-olla ma nüüd liiga praali ja võib tõesti tekkida see hetk, kui ma tunnen, et nüüd on nagu pöönaut võime, vajan mingit tõesti tuge või. Aga praegu tõesti seda seda ei tunne. Siin oli lõbus, õige mitu nõuannet või õpetussõna, mis meile kõikidele hästi ära kuluvad. Nii et palju tänu teile professor Ivari Ilja pika intervjuu eest ja, ja loodame, et see optimism ja maailma parandamise soov teid rektoriametis ka edaspidistel aastatel maha ei jäta. Palju tarve intervjueestanud. Tänane kajalood sellega lõpetab ja järgmine on eetris meil juba nädala pärast kuulmiseni.