No kas pole uhke hääl? Kirjade järgi oli selle omanik 1985. aastal selle laulu salvestamise ajal 36 aastat vana. Väliselt salapärane mees, kes vastuseks kõigile tüütutele küsimustele on kostnud, et tema isa oli paganiini ja emamaailmakuulus Rootsi ooperilauljat Jenny lind kes elas muide 1820 kuni 1887. Aga just saime laulust teada, et too salapärane džentelmen armastab New Orleansi, kus on õhk nii mahe ja magus, otsekui embaksid sind pidevalt kellelegi hellad käed, kus puud on laisad, nagu just kuuldud lauluritum. Ookeanil puhub pehmebriis. Ja igast uksest kõlab muusika teist sellist paika ka pole maa peal olemas New Orleans. See on otsekui tellimise peale tehtud taevariik. Helijälg jälg ajas ajas. Helijälge ajas. Ilusat pühapäeva taas siin vikerraadio ja Eke Kristenerile. Ja mina olen Helgi Erilaid ja esitleme teile seekordset külalist, Leon, Reet Õun. Hoone rahvusvaheline karjäär sai alguse tänu Bob Dylanile. 1972. aastal moodustas Dylan soita Mariposa folkmuusika festivalile Torontos, Kanadas. Sõpradele ütles, et läheb sinna Lion Downi kuulama, kes see veerand küsisid, sõbrad tollal ei teadnud keegi Rethouni tausta. See mees oli puhas müsteerium. Ta mängis muusikat, mis meenutas 20.-te džässi, bluusi, kantrit. Rääktaimi esitas nii kantrilegend Chimirurgiasse kui bluusiisa Robert Johnsoni laule. Mõnikord kõndis lavale koos plaadimängijaga panimane iid ammuse plaadi mängima ja kõndis jälle minema. Maripa osa festivali aegu olitan põskhabe ja vuntsid, seljas tume ülikond, peas valge barett ja ees mustad päikeseprillid. Veidi hiljem, ajakirja Rolling Stone'i intervjuus mainis Bob Dylan, et Leon Talle hirmsasti meeldib. Dylan ütles. Olen olnud temast vaid sammukese kaugusel, aga ei saa aru, kas ta on 25 või kuuekümneaastane. Mainis veel, et kui kunagi päris oma plaadifirma teeb, sõlmib esimesena lepingu just pruuniga. Artikli ilmumise järel võttis Lyoniga ühendust suurfirma nõbrades ja sealt oma laiem tuntus alguse saigi. Aga me ju kõik teame, mis aeg praegu. Jõululauludega on selline imelik lugu, et olgu nad nii ammused ja pähe kulunud kui tahes. Kui nende aeg on käes, kuulad neid ikka ja jälle iseenesest tekkinud naeratus näol. Ma mäletan täpselt, kuidas me koos Ekkega esmakordselt seda lumememm Frosty laulu videot vaatasime muidugi Soome televisioonist. Suur ja uhke doktorsioon istus klaveri taga, kleenuke lean, Renboun seisis tema kõrval mõlemad frakkides, silindrid peas, leianil veel jalutuskepp, pia, punase salli ots efektselt üle õla visatud lihal näeb alati äärmiselt elegantne välja. Frostiga on aga niimoodi, et tal on nööbist, nina ja söetükid silmadeks. Kui tal on hea tuju, siis ta tantsib ja mängib koos lastega. Aga kui päike juba soojemalt paistma hakkab, siis läheb Frostil kiireks. Lõpuks sulab ta rõõmsalt sulisevaks soojaks ja voolab minema, jõudes enne vaid hüüda. Ühel päeval tulen ma tagasi. Õnneliku jõuluaja muinaslood. Üks leian retooni vanu sõpru New Orleansi kuulses doktori Jon õige nimega mäkra rebeneb. Laul, mida just kuulsime, räägib New Orleansis tegutsevatest indiaani nimedega gruppidest millest igaühe eesotsas on muidugi chi või Big chi pealik või suur pealik. Igal aastal toimuval mardikarneval eel saavad need üksnes meestest koosnevad seltskonnad. Ning disainivadi valmistavad endale karnevaliriided. Karnevali päeval püüab siga seltskonda, teisi toredus ja säraga üle trumbata. Võimatult värvilised kostüümid, indiaani suled ja tants karnevalirongkäigus mõnusate rütmide saatel. Seda kõike võis näha mõned aastad tagasi New Orleansi muusikute elust rääkinud draamasarjas kreem, Johni laul, mainin Dean Reed pärinebki sellest telesarjast. Doktor John ise lõi seal ka väikeses kõrvalosas kaasa. Nagu paljud teisedki piirkonna muusikud, kes pole näinud, soovitan kindlasti üles otsida ja vaadata. Kreem kirjutatakse tugevdhi R-i m e. Aga läheme meie Leon Rathoni tema võrratu jõuluplaadi juurde tagasi. Kuidas sulle siis meeldiks veeta jõulud jõulusaarel, riputada ilmatu kookospalmi otsa oma jõulusokid ja oodata kanuuga kohale saabuvat jõuluvana? Küsib lean. Ja kuidas veel meeldiks? Jõulusaar on, võiks öelda, kaugel kõigest, seisab üsna üksi keset India ookeani lähima maismaani, mis on Jaava või siis Sumatra saared, on 350 kilomeetrit. Ja saare Emama Austraalia rannik on tervelt 1550 kilomeetri kaugusel. Kõige ehtsam üksiktroopiline saar. Juhtus nii, et Ida-India Kompanii laev rajal meierei möödus saarest 1643. aastal. Just jõulupäeval ja laeva kapten William laenas nimetaski saare jõulusaareks. Mõnikümmend aastat hiljem saarele jõudnud briti laevamehed leidsid, et see imekaunis maatüki, et ookeani on täiesti asustamata. Meie seekordne müstilisevõitu külaline olevat samuti saarel pärit Saarand Küpros ja seal augustist 1949 sündinud poisslapsele pandud nimeks Vicran. Liikran kobalian. 1960.-te keskel saabus Küproselt Kanadasse Torontosse ja muutis oma nime Lion reethouniks. Niimoodi kirjutas ajaleht Torontos staar 1900 kaheksakümnendatel. Pisut varem aga kirjutas Kanada džässiajakiri kooda, et Leon reetbn hoopiski Philadelphiast pärit. Mine võta kinni või mis tähtsus sellel Õijate on? Reetur on, ise ei kinnita ega lükka ümber. Ta näib end ümbritsevat salapära lausa nautivat ja miks ka mitte? Lumist jõuluilmaennustajad meile selge aastal väga lubada ei taha, aga ehk juhtub, ime leian. Karjäär on olnud muidugi hoopis pikem ja mitmekülgsem kui see üks jõuluplaat. On avaldatud arvamust, et seda kummalist meest on muusikuna päris võimatu paika panna. Ta olla nagu popkultuuri. Friedrich Nietzsche esitab publikule väljakutse. Mina pakun teile kontserdil midagi hoopis teistsugust kui tavaks. Kui keegi otsib plaadipoest, leian Retboni albumit, peab ta vist kõik sektsioonid läbi käima, sest vaevalt plaadipoe töötajad teavad, millise stiili alla seda meest paigutama peaks. Aga Lion ennast ei kõiguta. Seal ta jälle istub oma 20.-te pintsaku ja kaabuga akustiline kitarr käte vahel. Mis laadi muusikata küll seekord esitama hakkab? Igal ööl jälitab mind see kriis. Õudne, hiiliv meloodia, kummaline viis otsekui vana lapsehoidja, julmalt kõlav ümin. Ma tean küll, mis see on, see on saanud bluusivaim. Järgneb mulle pimeduses nagu varas hoiub ja kaebleb südamistes varjudes. Tuhanded saksofoni nuuksuvad ägavad unest pole jõutud, muidugi ma ei taha, et päike õhtul loojuks, sest ikka ja jälle jälitab mind kogu ööse saanud Lõvi pluusi vaim leian reedoni häälele sobib see laul nagu valatult, kuid seda on ammu enne teda laulnud veel hulk kuulsusi, kasvõi näiteks Louis Armstrong EBSis, mis sest see on ühendriikides üks väga tuntud laul, mille autoriks on helilooja ja muusik. Bluusi isaks kutsutud William Christopher händi kes uuris, kogus, salvestas ja avaldas varasemat musta pluusi ning, nagu kirjutatud, muutis selle valitsevaks rahvuslikuks jõuks Ameerika muusikas. Saint Louis pluusil on oma saamislugu ka naabliusi händi on meenutanud, et kahtes kord sant lüli tänaval naist dise kaeblesid, tema truudusetu mees pole koju tulnud. Aga no lool on veel mitmeid teisi variante. Saint Loui bluus kõlas esmakordselt 1914 ja sel puhul kirjutas händi. Tango oli parasjagu moes ja ma tegingi loo alguse tangorütmis, mis hiljem bluusiks. Lootus jääb essismishi lauldud, sant lõi pluusist, tehti 1929. aastal ka väike film, mida kinodes enne põhifilmi näidati. Paun on tõeline USA lõunaosariikide muusika arhivaar. Ta teab sellest kõike, on uurinud iga detaili ikka selleks, et leida oma lauludesse võimalikult autentset kõlaja tunnet. Enamasti on need tema laulud ju uued versioonid, ammustest standarditest kõlavad nad aga vägagi isikupäraselt. Kui leian paar aastat tagasi teatas, et kehva tervise tõttu rohkem kontserte ei anna, võis mõelda, et see väga erakordne muusika tegemise viis lahkub lavadelt koos temaga. Aga nii see päris pole. Maailmast võib leida teisigi muusika, arhivaar üks selline elab kaugel Austraalias ja kannab nime c kaksikStonking. Temagi laulud viivad sind sügavale lõunasse. Nii sügavale kui vähegi võimalik minna. Ja nagu Lion rätt on, ise, on ka tema valge mees pärit hoopis teisest kultuuriruumist. Aga las siis härrastõuking juhatab meid nüüd koos veetleva staamist kaaslasega jõulumeeleollu tagasi. See läks küll suurepärase treetvornis stiiliga kokku, aga selle salapärase omal kombel too lean Reedpuni juurde tagasi tulles. Keegi, kellel on olnud õnne, mõnel tema kontserdil viibida, on kirjutanud. Taastub pisut lohiseva sammul lavale seljas ja kaasas kõik, mis vaja. Kaabu ja päikeseprillid, jalutuskepp ja kitarr. Tema kaks instrumenti, need on käriseb bariton ja profilt ning maitsekalt mängitud kitarr. Laulude vahele pajatab mõned intrigeerivad nalja. Lood, lean ise väitvat. Tema lemmiklaulud pärinevad Trindan hälli aegadest. Trindan alli, tina või plekkpanni all lee. Niisugust nime kandis New York City, muusikakirjastajate ja heliloojate kooslus 19. sajandi lõpus ja 20. algupoolel. See nimi tähendas ka kindlat kohta Lääne, 28. tänav viienda ja kuuenda avenüü vahel Manhattanil. Just sellesse piirkonda rajasid väga paljud New Yorgi muusikakirjastajad oma kontorid alates juba 1885.-st aastast ja seal töötasid ka tollased heliloojad kuni 1900 viiekümnendail, seni kui algas rock n rolli ja üha uuema tehnika võidukäik. Miks selline nimi plekkpanni all lee arvatud on, selle tõid kaasa sealsetest hoonetest kostvad pidevad klaverihelid. Heliloojad tegid ju seal oma laule ja pianistid, harjutasid kümned ja kümned heliloojad ja tekstides, autorid on loonud oma surematuid laule selles legendaarses paigas Tin Pan Alley ajastul siin vaid mõned nimed Squad, Chaplin, That's, Voler, Hougi, Carmichael, Arvin, Berlin, poolser, George köshryn. Reetoni repertuaaris leidub üksjagu ka nende autorite laule ja ühesema harvedest. Intervjuudest vastuseks küsimusele, kes on sinu suurimat mõju stajad, kostis meie seekordne külaline. Noh, eks ma olen varastanud kõike, mis vähegi ette on juhtunud. Kuulen Leon Ethani jõululaule igal aastal oleme neid omal ajal ka siin, Eesti raadios päris mitmel korral mänginud. Millegipärast talled, laulud erilised viivad sind jõulumeeleollu ka siis, kui väljas kallab vett ning tuju süngemast. Süngem. Ja Leon Retbon on teinud ka teisi talviseid laule. Päris tuntud on tema duett Shanelliga veeblid, skoolda otsaid, aga kuule, ma tänan teda hoopis koos kantrilaulja Mööl Hagandiga lahkus siit ilmast eelmisel aastal. Ta oli ehk kõige kuulsam Kalifornia kantristaar ja ükskord, palju aastaid tagasi võttis möl koos liian retoorikat Vello laisaste üksikust vanamehest, kes istub oma koera volaskiga kaminatule ees. Polnud sel vanamehel kunagi erilisi ambitsioone, pole tal raha, mida pärijatele jätta. Aga seetõttu pole ka vaja millegi pärast muretseda, mõnusa hoopis tule juures istuda ja laiska talveõhtut veetma. Jah, see laul on parim muud laiskusele. Endisaegsetest muusikastiilidest võlutul Leonoreenboun elab ometi täiega tänases päevas naudib tõenäoliselt salapära, millesse ta oma isiku on mähkinud ja mis tõenäoliselt on ka pisut tema tuntuse põhjuseks. Tähtsamad on muidugi tema harukordne anne ja vapustav hääl. Intervjueerija itta ilmselt tõsiselt. Ta muidu ei vastaks ta küsimusele, kus sa esmakordselt publiku ees mängisid. Et see oli piljardisaalis, kus ta mängis piljardit. Kuid Leon on esinenud mitmes teleshows kuulsas Karlssoni shows näiteks ja kuigi on väitnud end, põlgavad kõike kommertsliku, on ta ameti mõnes reklaamis kaasa teinud sellistes, mida ta on arvanud enda jaoks sobivat ja mis tundusid tema jaoks piisavalt väärikad ja teravmeelsed, nii et ta pole mingi era on alati pärastama kontserte lahkelt kuulajatega kohtunud ja ka filmides mänginud ja laulnud. 1979. aasta veebruaris sattus Leon Riiboun Lääne-Virginias klaasbergis lennuõnne tusse. Tegemist oli väikese lennukiga ja liiani jaoks lõppes kõik õnnelikult. Kuid pärast seda on ta esinemispaikadesse alati autoga sõitnud, väites, et Tal on ikka kaasas igasuguseid kummalisi seadeldisi, aparaate, mida lennukisse ei taheta. Tema show korraldajad on öelnud, et Reet Tony on hoopis lihtsam laval esitleda ja filmida kui näiteks mõnd suurt rokkgrupi sest tema esinemistes on rahu, rõõmu ja intiimsust. Meil on mõnikord nimetanud ennast Sillaehitajaks praeguse aja ja selle vahel, mis kunagi oli. Ta on öelnud, et mul on täiesti siiras huvi vana populaarmuusika vastu. Üritan anda edasi seda emotsiooni, mis neis lauludes minu jaoks olemas. Kui mul on selleks piisavalt talenti ja nende laulude eriline atmosfäär kuulajale kohale jõuab, on kõik hästi Leon retkonnal ka möönnud, et selline ammudesse muusikasse sukeldumine võib mõne jaoks tunduda üsna hullumeelne. Aga talle nii meeldib. Ah soo, kuid seal riietus ikkagi need lumivalged, pintsakud ja panamas stiilis kaabu. Miks Lion laval just selline välja tahab näha? Sellele küsimusele vastab Lionel tunne aedas, aga see pole mingi kostüüm, see ongi mu igapäevane riietus. Nii sukeldub ta minevikku, kus end hästi tunneb aega, kui kõik oli teisiti. Otsib välja järjekordse unustatud meistriteose, paneb juurde oma eriskummalise hääletämbri ja saadab rahvale nautimiseks.