Tere kõigile kuulajatele kajalood alustab. Ja seekord on meil võimalus taas arutada maailma asju inimesega, kes on Eesti raadiomikrofonidega tuttav juba lapse-east peale. Tere tulemast saatesse filmirežissöör-lavastaja teatrimees, produtsent, stsenarist ja viimastel aastatel ka kirjanik Ilmar Taska. Tervist jälle olla. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Miteetsee raadiomikrofonide ees esinemine oleks teie elus kõige tähtsam asi, aga kas te tunnete ennast mikrofonide ees mugavalt? Me kõik on tähtis ja raadio ja televisioon film, kirjandus on ju kõik omavahel seotud, see on üks osa sellest kultuuriruumist. Ja vahel tab oma häälest ja vahel tuleb seda häält võimendada. Rääkida mikrofoni häälega. Aga minul oli jah, kokkupuutel mikrofonidega küllalt varajases nooruses, umbes 11 aastasel. Ma mäletan, kui Leho männik sa alustas poiste klubiga ja sealt edasi leidis ka Salme Reek mu kuuldemängude jaoks ja oli üldse tore olla lastesaadetes, seal olid väga toredad inimesed, Mari Tarand ja ja teised, kes elu muutsid värvikamaks ja, ja kuidagi see kooliaeg ja pioneeri Ahike, mis aeg see oli, muutus natuke. Ma vaatasin meie sõnalisest arhiivist järgi, kõige varasem salvestus teiega on aastast 1967. See oli ka üks poisteklubi saade kuste naistepäeva puhul koos Kalev Vapper, iga käite üksteise emasid asja päeva puhul õnnitlemas, ega see ei tule meelde. Uduselt uduselt mulle endale meenub rohkem kuuldemäng Lenini naeratus, see on olemas, oli võimalik mängida peas, aga ma arvan, et ma olin küll seal väiksem, kui kas ei olnud mitte enne, kui me, siis on need asjad, aga võib-olla ei olnudki sel ajal nagu ei kohutanud isegi see pealkiri, nii nagu ta praegu kohutab. Et kes olid siis, kes noor lenin või naeratus aga ei olnudki nagu sellega otseselt pistmist, aga, aga nagu kõik laulud olid omal ajal Stalinist ja, ja hiljem jälle uuesti Leninist, kuigi Lenin oli ennem Stalinit, aga Hruštšovi ajal ütleme ikkagi selle isikukultust vähendati ja lumi justkui sulas. Siis ilmusid tagasi jah, ikka need vanad kuulsused, kurikuulsused, kelleta läbi ei saanud ei üheski kuuldemängus ega ega filmisega ega milleski. Kas koolipoisina kaasalöömine laste raadiosse poiste klubis võis olla see tõukejõud, et teid hiljem hakkas tõmbama kõik see, mis on suure auditooriumiga seotud sõnumiga väga paljudele inimestele film, televisioon. Kõik see ja võib-olla küll sellepärast et see on omamoodi tore, kui sa saad jagada oma mõtteid ka laiemas ringis. Mulle väga meeldib suhelda kitsas ringis, ütleme isegi niimoodi näost näkku, nelja silma all. Aga loomulikult auditooriumi suurus võimaldab seal oma mõtteid või kujundeid või kunsti jagada. Ja kõige suuremaks võimaluseks oli võib-olla Hollywood kuigi valmistada ette, ütleme niisugust Oscarite show'd või ka väiksemat raadiosaadet või telesaadet, ega siis tegelikult töö on ikka töö ja küsimus on numbrites sind kuulama vaatama publiku hulgas. Aga muidugi see on eriline tunne, kui sa tead, et see film müüakse 30 kuude erinevasse riiki või et sind kuulab mitukümmend või vaatab mitukümmend miljonit inimest seal muidugi tähendab eriline tunne ja eks ta, eks ta natukene lisab adrenaliini sellegipoolest. Ma arvan, et väga tore on ka, saad teha ainult yhele inimesele. Aga enne kui me jõuame Hollywoodi ühest varasemast intervjuust, ma kuulasin, et kui teil oli 22. keskkool, siis Westholmi gümnaasium lõpetatud, siis ei tahtnud jääda Eestisse. Teile tundus, et siin on liiga kitsas, te läksite Moskvasse, sest see oli peaaegu et ainuke koht tollases NSV Liidus, kus kinematograafiat filmikunsti sai õppida. Kas teil on meeles, milliste lootustega te sinna läksite? Ma arvan, et kui sa oled värskelt koolipingist ja kaheksateistaastane, siis on lootused minna suuremasse linna, näha rohkem maailma, ütleme, nõukogude liidus. See nägemus oli meil ikkagi väga kitsas. Muidugi suuremaks linnaks oligi Moskva. Aga teiselt poolt kindlasti väga tõmbas ka ka film, sellepärast et meil oli isegi 20 teises keskkoolis filmikunstialused niisugune fakultatiivne tund, mis pakkus palju huvi ja kuna ma olin ju huvitatud kirjandusest ja mu kirjandeid hinnati ja tegin kaasa raadioteatris, õppisin muusikat ja ja uisutasin ja, ja Kaljo Reiter skulptuuri ja ja kõike muud ja siis käisin ja eks ole poiste klubis igal pool, et sa pead kuidagi need otsad kokku tõmbama ja film tundus õige element, see kätkes kuidagi teatrit ja kirjandust ja muusikat ja kõike muud, et sa võisid nagu kõiki omanit huvisid rakendada. Hiljem muidugi saad aru, et, et ka see on, see on sellepärast, et sa oled ikkagi seatud teatavasse vormi, töötad teatavate seinte vahel ütleme näiteks seda nii-öelda kunstniku vabadust on ju palju rohkem kirjutades või heliloomingus või isegi ma vaatan, mu õde Marie, kes tegeleb rohkem kunstiga, siis ütleme, sa saad palju asju ise otsustada eksinud olenevalt muidugi kui suur on projekt või inimeste grupp. Siis filmis on see märgatavalt raskem isegi teatris, aga eriti filmi sellepärast et kõik, mis on kallis nõuab rohkem tähelepanu ja siin on rohkem otsustajaid rohkem mure eelarve pärast, nii et selles mõttes on, ütleme, film kõige raskem liig, kui teha täpselt seda, mida sa tahad, võib-olla ka auto disain või või ütleme, suured arhitektuuriprojektid, need ei olegi alati kõige lihtsamad, mis on kõige kallimad. Aga ei tahtnud õppida režis suuri. Ma arvan, et sel hetkel ei olnud isegi vist seda võimalust seal üsna-üsna keeruline, sellepärast et ainukene filmikool oligi Moskvas. Ja vajalik oli nagu mingi soovitus. Ma tean, et kuna ma käisin Tallinnfilmis, dub leashis just nende multifilmid ja laste, muidugi klaasist siis ma sain sealt soovituse ja selle soovitusega ainuke fakuldajaid, mis üldse vist vastu võttis, sel hetkel oligi stsenaariumi filmi teadvuse fakuldajad. Sidestsenaariumiga selle filmi kirjaliku küljega algas ju väga-väga vara ja siit edasi ka otsetee muidugi kirjandust ja sellepärast, et, et võib ju ütelda, et ma olen kirjanduses justkui uustulnuk, aga põhimõtteliselt olen ma selle sõnaga paberil või kujundiga paberil tegelenud ja kogu elu. Sõnaga, kui te Moskvas õpingud lõpetasite Te tulite Tallinna tagasi, ei tahtnud jääda nende režissööride, kuulsate vene filmitegijatega koostööd tegema. Kellega te olite Moskvas õpingute ajal tutvunud? Ikka tõmbas kodu poole ja eesti poole, tähendab see väga tore on pesast välja lennata, aga siis on jälle tore pesasse tagasi lennata. Ja tähendab südames ma olen alati olnud eestlane, ükskõik kus maailma otsas, ma olen tööd teinud ja eestlaseks saab jääda igal pool ja tegelikult on meil vajagi rohkem eestlasi ka kultuurivaldkonnas välismaale, sest et selle kaudu me saame nii avatuks ja, ja tutvustada ka oma rahvast ja oma kultuuri välja poolest. Me oleme ikkagi väga väike rahvas ja, ja see miljoniline arv on üks tilgake maailmameres. Õpingud Moskvas oli muidugi väga huvitav aeg ja tõesti oli põnev näha rohkem välismaa filme, mida näidati sealses kinomajas ja ja isegi vahel saatkondades õnnestus midagi midagi näha, samuti oli ju, käisid ikkagi Moskvas maailmakuulsad orkestrid ja, ja teatrid ja ütleme seda kultuuri ja kunstiharidust oli kindlasti rohkem kui Tartus või Tallinnas sel ajal. Iseasi, et sa tundsid ikka, et su kodu oli Eestis ja ja iga kord, kui olid maipühad või oktoobripühad, kuna meid siis niimoodi paariks päevaks köie otsast lahti lasti. Jalad ruttasid ja hästi kiiresti jälle sinna Leningradi vaksalis Estonia rongi peale ja süda läks alati soojaks, kui hakkasid paistma Toompeamajad ja, ja Tallina sildid, nii et need vaated ka rongiaknast, ükskõik, kus sa tulid, olid, olid alati, mis ilma soojemaks tegid. Ja sellepärast oli nagu loomulik, et ma tulin tagasi ja sel ajal oli peatoimetajaks Tallinnfilmis Enn Rekkor, kes kutsus mind noorukest kohe tähtsale tööle toimetuskolleegiumis, kunstinõukogusse ja see tundus väga tore istuda koos selleaegsete korrifeedega, nii ütleme kirjandus kui filmi- kui teatrivaldkonnas. Aga muidugi, eks me tundsime kõike, et me käed olid natuke seotud ja me õppisime selgeks kunsti, mida kirjutada tsensoritele ja mida jätta alles siis vaatajale ja tähendab see mäng oli jällegi peenemäng igas ühiskonnas oma reeglid ja omasitutsioon. Kui ei ole mureks raha, siis on mureks ideoloogia või midagi muud, nii et sa pead alati millegagi arvestama. Ka seekord ei jäänud Eestisse liiga kauaks. Te leidsite võimaluse kolida Eestist ära Rootsi ja sealt mõne aja pärast juba siis Ameerika ühendriikidesse. Kas teil on see meeles, milliste unistuste ja lootustega Ühendriikidesse läksite? Ma arvan, et ükskõik kes on õppinud filmi tahaks ükskord ära käia Hollywoodis, seda enam, et meile tudengitele näidati trofeed, filme, mis olid jõudnud siis kuidagi Saksamaa kaudu, aga ikkagi Hollywoodist meie väikestesse filmikooli kinosaalidesse ja muidugi oli väga põnev ju vaadata Hollywoodi just ütleme, algusaastatel sajandi alguse tummfilmid ja hiljem ka 30. aastal isegi sõjalised filmid. Nad paistsid muidugi silma oma oma suurte uhkete stseenide kostüümide tähtedega, nii et et selles mõttes oli see täiesti loogiline käik. Ja kuna ma abiellusin rootslanna, aga siis tekkis jah, see väike võimalus, et äkki õnnestuks näha ka seda läänepoolset maailma. Muidugi, kaua mind sinna ei lastud, vist selle kohvriga tuli istuda vähemalt üle aasta ja siis kui lõpuks Rootsi välisminister Karin sööder külastas Nõukogude riigijuht ja siis oli tal kaasas väike nimekiri nendest nii-öelda abikaasadest, keda ei ole lastud siis oma kalleid naisi või mehi külastama ja siis see nimekiri kuidagi väga kiiresti sai materjaliseeritud ja äkki tekkis võimalus sõita Rootsi. Ja muidugi Rootsi oli väga põnev see, nii ka Ingmar Bergmani filmimaa ja seal oli võimalus tegeleda ka ütleme, avangard teatriga ja jällegi televisiooniga. Ma tegin isegi ühte niisugust Eesti saadet, et mis oli mõeldud väliseestlastele pealkirjaga Granland Estland, naabermaa Eesti, kuhu me ostsime palju sissematerjaliga Eesti Televisioonis, selleaegsest ja Tallinnfilmist, väikseid filme ja lühifilme animatsiooni, mida näitasime. Nii et side muidugi Eestiga ei katkenud. Aga ma sain kaks. Rootsi instituudilt, nii et see tekitas nagu võimaluse sõita sinna lahe taha ja lugeda mõned loengud San Francisco filmikoolis ja, ja siis kapasadinaart instituudis ja muidugi, kui sa juba oled paremas kliimas, kui sa sõidad niisuguses detsembri pimeduses Californiasse, praegu on see suitsune ja praegu eriti soe veel seoses tulekahjudega, mis on omamoodi muidugi traagiline. Aga seekord, kui mina sinna maandusin, oli seal imeilus päikesepaiste. Meie Eesti, ütleme niisugune juunikuu suvi, et võis minna randa, aga vesi oli veidi külm. Ja siis oli tõesti niisugune tunne, et, et kui on kuskil võimalus ka tööd teha ja elada heas kliimas, miks mitte seda siis proovida. Nii et tekkisid jah, mingisugused töövõimalused ja üheks esimeseks töövõimaluseks oligi seeria Hollywoodi legendid, kus ma siis nägin kõiki neid legende, keda ma olin tudengiajal näinud vanadest filmidest ja see oli üllatus, et nad on kõik olemas ja nad on kõik päris inimesed, Gregory Peck, Katherine Hepburn, möönaloy noreenbekaal, Jon Houstoni ja et sa saad nendega juttu rääkida ja kätt suruda. Et see oli muidugi eriline võimalus. Ja sealt edasi jah, nagu elu ikka niimoodi, et samm-sammult sa, sa liigud mingis suunas. Kuni sa tunned, et see suund on võib-olla ammendatud, sa oled küllalt neid õppinud ja näinud. Ja nüüd on võib-olla õige aeg jälle koju tagasi tulla. Ja seda ma olen teinud mitu korda elus, seal võib-olla isegi omamoodi. Ma ütleksin, võib-olla masohhistlik, et iga kord, kui ma olen nagu hästi hakanud juba elus minema kuskil välismaal, et mind hinnatakse ja mul on suured tööd ja, ja suured võimalused, siis ma leian, et nüüd ma olen küllaldaselt õppinud, et ma peaksin edasi liikuma. Kas see on mingisugune mustlase vere kutse, mis küll näos välja ei paista, või on see tõesti mingisugune eksistentsiaalne rahutus või võimaluse otsimine ühes elus elada mitut? Et isegi ütleme Hollywoodis pärast seda, kui ma olin hakanud tootma ja kirjutama stuudio, filmistuudio filme, siis kui tekkis võimalus luua telekanal Eestisse, siis ma muidugi mõtlen kaks korda ja tulin jälle Eestisse tagasi. Nii et seda ma olen teinud seda trikki mitu korda elus. Millega oli Ameerika filmitööstuses kõige raskem teil harjuda? Sellega? Ja kõik väärtused olid hinnatavad ainult rahas. Ja mis oli, tähendab päris huvitav, et, et me olime harjunud nii Tallinnfilmis kui kujutleme Moskva filmikoolis lahkama filme või stsenaariumeid nagu mõttega, et mis on selle asja mõte või mis on selle filmi idee, seda tähendab küsimust ei tekkinud üldse. Kõige esimene küsimus on ikka kahe, eks ole, tähendab, otsestest oli millest on juttu, kes on kangelased ja siis muidugi varem või hiljem jõuame kohe selleni uusi, need, kes siis näitlejatest staaridest on huvitatud. Ja siis muidugi eelarve, kui su relva seda teha. Aga see, mis mõte sellel filmil on, nendest ei olnud üldse tähtis. Kõigi eesmärk on ikkagi meelelahutus. Ja tähendab, see on ka võib-olla ikkagi tähendab, mingisugune mõttemall sa mõtet ei otsi, et sa otsid muid asju ja muid väärtusi ja loomulikult, kui elu on väga kiire ja väga pingeline ja, ja kõik on hinnatav raha, siis seda raha pead ka palju teenima. Ja sul peab olema ikka suurem maja, kui su naabril ikka suurem ja parem auto kui kolleegil. Ja need inimesed on jälle, tähendab teises mingisuguses programmis, mis on, mis on tegelikult programmeeritud juba peaaegu lapsepõlvest alates ja mind pani küll imestama, kõik olid nagu nõus ka selle vooluga kaasa minema, sest et see ei ole ka alati päris sisemine vabadus. Et sa võtad kohe pangalaenu ja mullegi tähendab, anti mõista ka mul oli esimene, ütleme niisugune toimetaja, produtsendi koht juba selleks mini stuudies friis on teinud, siis mulle anti ka kohe mõista, et nüüd sa peaksid endale maja ostma ja nüüd autoostu, et nüüd kiiresti laenu võtta, et seal on ju korralik töö, mis on pidev töökoht makstud. Õnneks ma muidugi maja ei ostnud, auto küll, ostsin selle laenuga, aga kohe hakkas süda kripeldama, et, et nüüd ma pean ikka kindlasti seda kohta säilitama ja võimalikult ikka hästi tööd tegema, et jumala pärast lahti lastakse, et mis seal siis sellest autost. Nii et, et see on päris naljakas, kuidas inimene on suuteline Briti looma endale mingisugused uued sõltuvused või uued orjased või uued raskused, et kui meie omal ajal ütleme siis selles okupeeritud Eestis tundsime ennast ka vangidena, et me ei olnud küllaldaselt vabad ja et me ei saanud sõita ja reisida ja, ja meil ei olnud neid või teisi võimalusi. Siis ka Lääne inimene oskasin endale kohe luua need sõltuvused. Praegune nooruse natuke targem, nad ei lähe niivõrd kaasa, ma vaatan isegi Californias, kus ju auto omamine peaaegu ainuvõimalus, sellepärast et see nii-öelda ühistransport, et ei ole igati ja alati ligi pääseb ja võimalik kõikides rajoonides siis need on, tähendab need ooperid ja, ja Raidžeering, et sa räägid kokku, et sa sõidad koos kellegi teisega ja, või kasutad jalgratast ja sa ei osta endale enam autolt. Ja ei unista sellest suuremast majast. Tänapäeval nii on aru saanud, et see vabadus on ikkagi siis vabadus kui sa. Kui sa kellestki sõltu ja millestki ei sõltu. Kas ma saan teist õigesti aru, et sisemine vabadus ja loominguline vabadus on teil elus kõige tähtsamad? Ma arvan küll, ma arvan küll ja, ja mul on praegu ka hea meel, et mul ei ole pangalaene ja, ja mingeid kohustusi, mis piiraksid muu loomingulist tööd või, või sunniksid mind tegema midagi, mis mulle ei meeldi. Sest ma arvan, et selleks õnnetundeks ongi väga vajalik, et sa saad teha enam-vähem, mida sa tahad ja sellepärast tuleb kalade elukutse otsida, mis oleks kuidagi mänguline, mis oleks seotud su hobiga või millegiga, mida sa hästi teed või mis seal kergesti välja tuleb. Ja see ei pruugi olla alati kunst, see võib olla ka, et sulle meeldib arsti mängida või bussijuhti mängida. Et siin tuleks minna tagasi oma lapsepõlve ja mõelda, mis oli see, mis tegi õnnelikuks, mis oli meeldiv. Sest väga-väga raske on elada, kui sa pead tegema midagi, mis sind inspireerib ja mis on raske ja, ja mida sa teed ainult sellepärast et töötajad ju tegema ja raha peab ju teenima. Nii et selle võimaluse peab alati nagu elus leidma, et sa saaksid teha just seda sellisel kujul, mis sulle meeldib ja ma olen selles suunas nagu alati liikunud. Kui ma tunnen, et on mingi projekt ennast ära ammendanud filmimaailma, siis ma olen pöördunud teatrimaailma või teinud isegi kunstiprojekti koos oma õega näiteks kumus või kirjutanud romaani. Et see on võib-olla jällegi see eneseväljenduse ja loomingulise impulsi kasutamine ja kas see vabadus oma tegevuses, oma liikumises, oma mõtetes, oma kujundites ka igapäevases elus Filmimaailmas kahtlemata ristuvad suured egod. Kas intriigid, kadedus ja pealekaebamine olid Ameerika kinomaailmas umbes samasugused kui vene filmimaailmas või on seal mingi temperamendi või kultuurierinevus? Kuidas komeeti kõrvaldada? Väike kultuurierinevus on, kuigi näiteks on teada küll, et viiekümnendatel aastatel, kui olid need nii-öelda Ameerika-vastased nimekirjad ja otsiti taga kommunist ja nii nagu meile otsiti taga riigivaenlasi siis see oli sealses ühiskonnas siiski küllalt väike lainetus ja mitte nii pikaajaline nagu meil. Ja ma mõtlen, et üks raskemaid asju, mida me pärisime sellest nõukogude ühiskonnast, oligi see pealekaebamine ja ja kontrollimine ja see, mis tegi, tähendab inimsuhted väga raskeks. Ja ma arvan, et ta on kuskil ikkagi kandunud isegi uudsesse aega. Ma kuulsin, et näiteks mu kolleeg, kirjanik on teisele kolleegile kirjutanud ka mingisuguse FB, tead, et ära toeta seda kirjanikku. Tema raamatu insed läheb liiga hästi ja ütleme, see on üsna tundmatu Ameerika ühiskonnas, et et see on nagu käib nagu sisemise eetika vastu põhimõtteliselt salati nagu kindad ja õnnitlejad, kolleegi ükskõik kes mu tuttavatest näitlejatest arestidest, mis neil ka elus ei toimuks, mis tõid, nad ka ei saaks salati, saadad selle õnnitluse välja ja sa tunned tõestikuid nagu südamest rõõmu sellele, et kellelgil hästi läheb, sellepärast et maailm on nii suur ja sinna mahub nii palju filmitegijaid, kirjanikke, näitlejaid, et sul on ikka tunne, et kui teistel läheb hästi, siis on võib-olla sul ka võimalus, et sul hästi läheb. Ma ei ole päriselt tundnud, ütleme, Ameerikas Hollywoodis töötades, et seal oleks nagu otsest jala taha panemist, seal on iseasi, et seal on ka oma siseringid ja on mingi siseringi ja ütleme, et siseringi sinna uustulijaid ei taheta ja umbes antakse sulle mõistet, mine otsiks, teine siseringi. Aga kui on tegemist jällegi näiteks ütleme niisuguse suure linnaga või suure tööstusega, siis on täiesti loomulik, et kui üks stuudio sinu projekti vaja, sul on võimalus minna ja pakkuda seda teisele stuudiale ja kui suured on juba läbi käidud, siis võib minna ka väikestesse. Ja lõpuks on olemas ka need filmiprojektid, mis pannakse kokku erinevate rahvusvaheliste rahadega. Ja selles mõttes, nagu see mänguruum on natuke suurem. Eestis on see ikka tähendab, kas ta oli Tallinn film, üks riiklik kinostuudio või on see eksfilmi instituut, mis on ikkagi üks filmi instituut, kus on ühed samad inimesed, kes otsustavad, mis projektid lähevad käiku ja mis mitte. Ja selles mõttes neid uksi on palju vähem. Nii et ma arvan, et on. On omamoodi raskem olla isegi filmitegija Eestis kui ütleme niisuguses suures avaras ruumis nagu Hollywood, kus konkurents on tegelikult ju ja suurem ja raskem. Ja rahvast on rohkem, aga lihtsalt sul on rohkem võimalusi erinevateks variatsioonideks. Sellepärast alati on igalühel oma maitse. Ma tean isegi näiteks telekanalit juhtides ma ikkagi lähtun oma maitsest ja sellepärast ma arvan, et üks inimene ei tohiks ühte telekanalit liiga kaua juhtida. Ja mina jõudsin 105 aastat ja ma arvan, et sellest täiesti piisas, peavad tulema ka teised inimesed, kellel on ka teistsugune maitse, kes ka teistsuguseid projekte hindavad, et see on alati see oht, et kui ühed samad inimesed kas filmis või kirjanduses või kunstis mitukümmend aastat määravad suunda, et see suund võib muutuda väga, väga kitsaks. Ta ei pruugi summutada halvaks, aga igal suunal on ja oma oma stiili igalühel on meil oma maitse, objektiivsed, maitset pole olemas. Ja see on see, mida ma õppisin, ütlen jah, selles laiemas maailmas, et sa võid teha projekte või pakkuda välja mingid ideed, mis on ebatavalised või mis ei ole võib-olla sellele põhi lugejale vaatajale, et ka sellel on oma koht ja oma paik. Muidugi on, on kergem olukord raamatumaailmas, sest õnneks kirjastuse on Eestis nii palju. Raamatuid antakse välja nii välja, nii et siin on valikud suuremad. Te olete teinud filme ja teatrilavastusi Eestis, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Rootsis. Te olete töötanud kuulsate filmi režissööridega koos nimekate näitlejatega. Kas filmimaailmas on teil mõni teostamata jäänud unistus? On olnud ju projekte, mis on väga kiiresti saanud heakskiidu või leidnud endale kodu, ütleme inglise keeles on see kriinlai teinud. Et nad on saanud rohelise tulejaan siis projekte, mis ikkagi tähendab, on, on jäänud kuidagi niimoodi ringlema või pole leidnud seda õiget kohta. On ka üks projekt, mis jäi seisma tänu sellele, et 2008. aastal algas suur majanduskriis ja üheaegselt ta oli voodi, siis 200 filmi jäid seisma nii-öelda button Hauld. Aga tähendab, see Auld on, ütleme, seesama projekti suhtes kestnud seniajani. Ja kuigi aktsiaturg läheb üles, siis ega kindlust nii-öelda seda majanduslikku kindlasti ei ole ju kellelegi kuigi palju praeguses ühiskonnas ja selle tõttu, seetõttu ma arvan, et me kõik oleme muutunud natuke ettevaatlikumaks. Mis filme toota, kui palju ja ütleme näiteks mu sõber, ühe suure stuudio peatoimetaja küsinud, sest et mida vaadata uutest filmidest. Ta ütles ilma sinu maitset ei ole mitte midagi. Ja ma ütlesin, et kuidas siis niimoodi, et ei olegi nii kitsas maitsed, et isegi kui ei ole kitsas, ikka ei ole mitte midagi. Et lihtsalt isegi sinu vanusegrupid ei ole midagi seal ette näha, et mul on väga raske, et ma töötan peatoimetajana. Aga ka mulle endale ei meeldi ükski film, mis on meil sellel aastal portfellis vanasti Me tootsime vähemalt ühe filmi Oscarite jaoks. Et meil pidi olema vähemalt üks prestiiž veel, mis paistab silma siis oma oma väärtuste ja, ja tõesti ka stiili ja, ja kõigega. Aga nüüd on kuidagi niimoodi natuke ka vahel nagu kirjutamata leping stuudiote vahel. Et me ei pea enam raha raiskama sellele prestiiž filmile, et lõpuks nad jäävad ja Oscarid ikka kellelegi andma ükskõik mille eest. Et isegi kui see on, ütleme film, mis on algusest peale ainult tulistamine ja ainult eriefektid siis kellelegi peab, loobusid ja, ja oskajaid ikka lõpuks jagama. Ja selle võrra on see kvaliteet natuke kannata, ütleme praeguses Hollywoodis ikka tehakse muidugi häid filme, aga tõesti häid filme leiab tihti ka just nende sõltumatute tegijate paunast või siis ka Euroopast Aasiast ja teistelt Mandridelt, et olukord on muutunud küllaltki niisuguseks masinaks niux, eks nii-öelda selleks Entertainment indastri tööstuseks tõeliseks unenägude konveierkonveier, eks võib-olla ütleme niimoodi. Kaja loodimisel on täna nooruses oma elu filmimaailmaga sidunud Ilmar Taska. Ja teil nüüd ilmus möödunud aastal debüütromaan Pobeda 1946 kriitika poolt väga hästi vastu võetud, juba päris mitmesse keelde tõlgitud. Ja kriitikud on täheldanud, et, et see romaan on teil aistingut ja kirjelduste poolest niisugune filmilik, käite siin, võib-olla annab tunda see, et te olete kirjutanud Velus mitmeid filmistsenaariume. Kuidas te otsustate selle üle, millisesse zhanri oma järjekordne kirjatükk valada? See on muidugi huvitav, sest et tänapäeval on ka mingis žanrite süntees või sümbioos täpselt seda enam ei saa määratleda ära draamat või, või drillerit või komöödiat, isegi et me proovime neid paigutada ühesse või teise ja ütleme filmidega, isegi romaanide valikus on ka mingid kindlad kategooriad kuigi väga palju just neid huvitavaid teoseid sünnib Nende žanrite vahepealsel territooriumil. Ja kuigi ütleme Pobeda 1946 on ju ka väga põnev lugu, sest aeg oli väga põnev siis siin on jällegi, eks ole, tähendab küsimus, kas see on nüüd ajalooline draama või on siin, eks ole, thrilleri sugemeid või on see lihtsalt väärtkirjandus, et igalt poolt, et on võimalik ju midagi kaasa haarata. Tähtis on, et sa teeksid ja kirjutaksid midagi, mis sind ennast rahuldab ja ka lugejatele meeldib või kuidagi puudutab. Ja ma arvan, et ma mõtlen žanrile küllalt vähe kirjutades filmi puhul kindlasti palju rohkem, sellepärast et filmi puhul ütleme, on kohe seal juba päris algusest peale hakkab suhtlemine müügiosakonnaga ja leviküsimused, Need on tähtsad nii et, et film paigutatakse väga kiiresti ära juba kuskile mingisse lahtrisse. Kirjanduses on võib-olla need lähtepunktid veidi laiemad ja muidugi on olnud meeldiv ka, et ei esitatud nõudmisi, näiteks kirjastusest Varrak. Kirjastuses hea lugu, et Eestis on see mängumaa küllalt küllalt laia vaba seni veel ja see on ka muidugi kirjanik rõõmustav. Samas jah, võib ära tunda ka seda stsenaristi, minu ütleme, romaani kompositsioonis või, või ka stiilis natuke. Ja ma leian, et muidugi see on ka tegemist on ka ütleme, selle professionaalseid ja dismiga, et kui sa oled harjunud midagi tegema, siis sa loomulikult kannad selle ala kogemused edasi kõigesse muusse, mida sa teed. Aga näiteks, mis on jälle huvitav, ütleme Soome või Saksa kriitikud, ei ole nagu seda märganud niipalju kui Eestis, et see romaan on nii filmilik, sest et, et võib-olla ka mind siin seostatakse alateadlikult. Me seostame, mindud, et näed seal, eks, filmimees, kes need kirjutab, ju see peab olema filmilik. Et see on ka natukene jälle, kuidas me kedagi kukume, asetame või kuidas me kellessegi suhtume. Sest et muidugi jah, mul on raamatus ütleme, lühikesed peatükid või lühikesed stseenid ja mulle meeldib kirjeldada nii, et tekiks mingisuguseid kujundeid. Romaani me võtame vastu oma aistingut. Jaa, jaa, kuuleme mingit sisemist muusikat ja kujutame ette sisemisi pilte. Me oleme tegelikult kaasautoreid. Nii nagu ütleme, stsenaariumi puhul on režissöör, kostüümikunstnik samuti näitleja, ta peab selles sõnas ära tundma need kõik need visuaalsed, helilised, ekviValendid, tavalugeja teeb seda iga päev lugedes romaani, sa pead looma endale nendest paberisõnadest. Värvikad pildid ja helid ja miks mitte ka lõhnad kui võimalik. Selles mõttes me oleme alati kõik kaasautorid ja Tallinnfilmi päevilgi oli palju tegemist Ekaniseeringutega. Ja ma töötasin, ütleme, Strugatskite ka filmi kallal hukkunud alpinisti hotell või Stanislav lemmiga navigaator Pirksi stsenaariumi kallal. Ja siis oli alati see moment, et kuidas kanda üle neid kujundeid romaanist filmi. Muutub ju aeg ja muutuvad kujundid ja muutuvad ka kirjeldused, eks metsa kirjeldus seal sa võid selle anda edasi filmis ühe kaadriga, mis seal raamatus võib olla, mitu lehekülge. Need ajaruumi küsimused on, on hoopis teised. Ja kõikide Ekreniseeringute puhul oli ikkagi tulemus harilikult üks. Et vaatajad ikkagi tähendab ei tundnud seda romaani päriselt ära ja tähendab alati oli niisugune kerge pettumus. Ükskõik kui palju sai lavasta kuulsaid romaane, sõda, rahu või tuulest viidud, siis on alati see tunne tähendab, et midagi ei ole ikka õige ja midagi. Neil kõigil on oma oma sisemised kujundid ja oma mälu sellest, mida me oleme lugenud, nii et päriselt igaühe maitset siin tabada on võimatu. Aga ikkagi on huvitav võrrelda, ütleme seda filmikunstikirjandusega või, või teatrikunstiga, sellepärast et, et siin on kõigil oma mingeid mängumaad, mängureeglid, kuigi kõik algab sõnast. Sellepärast et ühtegi filmi ei ole võimalik töösse lasta või sellele toetust saada ei Hollywoodis ega Eestis või Rootsis, kui sul ei ole olemas mingisugusesse nopsist ja mingisugust stsenaariumit või kasvõi ideekavandit, mis peab olema paberil. Ja isegi teatri puhul teatri puhul ütleme, kaasaegsed moodsad strukturaalselt teatrid, mida teeb Eestis Nino teater kui teised ja millega ma tegelesin Rootsis 80.-te aastate alguses, tundus väga põnev. Ütleme niisugune kontseptuaalne strukturaalne teater, kus ei ole vaja mitte mingisugust näitekirjandust, kus sa lähed lihtsalt mingisuguse kontseptsiooni või mõttega ja, ja alustad proovidega ja jõuad välja kuskile. Siis ikkagi sõna on, on väga tähtis ja me sellest sõnast ei saa päris lahti kunagi. Et selles mõttes olen ma olnud kirjanike kirjandusega tegelenud aastaid ja aastaid, sellepärast et ka stsenaariumi kirjutamine või, või stsenaariumite kallal töötamine on kirjanduse väga lähedal. Ma tuleksin ikka nüüd selle romaani juurde tagasi, mille peategelane on üks seitsme-kaheksa-aastane poiss, kelle kodumaja ees seisab uhke uus sõiduauto Pobeda. Selle juht on onu, kes autoga poissi meelitades uurib välja perekonnasaladused, paljastada rahvavaenlane ja siis on seal veel üks teine liin, kus tegelastel on ka nimed Johanna ja ären. Aga põhimõtteliselt mind huvitab, kas see väike poiss on teie alter ego. Midagi on kindlasti sellepärast, et ka mulle meeldisid autod ja ma oskasin järgi ahvide kõiki auto hääli ja ma teadsin kõiki automarke vist kahe kolmeaastased juba ja seal tähendab niisugune poiste loomusena, mis sa teed ära, eks ole, tähendab, autod, liikuvad asjad siia kuulasid ka muidugi sellesse gruppi trammid ja bussid ja rongid olid väga-väga põnevad ja selles mõttes isegi, ütleme teekond lasteaeda oli meil tihtipeale mis koosnes kas siis linnalähedasest rongist ja siis trammist või vahel ka bussist. Oli väga põnev sõit, nii et ma kunagi mõelnud sellele, et kui kahju, et lasteaed ei ole kõrvalmajas. Et kui tore, et sinna tead sõitma nii kaua ja erinevate liiklusvahenditega, et kui tore oli liikuda ja sõita ja muidugi ka see, et, et kuna meil oma autot ei olnud ja üldse ei olnud meil midagi, kui sa oled välja saadetud ja, ja tuled tagasi Eestisse, siis siis oli igati tore mängida seda autojuhti või bussijuht ikka puuriidal, nii et ma siis tõesti seal puuridel istusin ja vajutasin naelapead ja, ja kiigutasin ennast lauajuppidele ja kujutasin ette, et, et need on siis need Pobeda amorti saada. Võtsite kurvi ja võtsin kurvi vallatult, aga jah, oma isamaa muidugi üles ei andnud ja selles mõttes on see poiss küllalt erinev minu lapsepõlvest. Selle poisi puhul, mis on just nagu konfliktne, tekitab seda, seda raskuste põnevust, et ta ei mõista ja ta ei tea, kes on sõbrad, kes on vaenlased ja oleneb kummalt poolt vaadata, aga seda vaadata ütleme tädi Johanna silmadega või selle popeedanu silmadega, siis need vaenlased ja sõbrad ja riigireeturid muudavad, et paika ja kohta ja ühed samad näod võivad osutuda samadeks või erinevateks, oleneb kummalt poolt vaadata. Minu lapsepõlv oli selles mõttes natukene selgem, et eriti mu vanaema selgitas mulle väga varakult, et tema tõeline elu on nüüd möödas, et tõeline elu jääb parem osa elust toimus Pariisis ja Berliinis, Kopenhaagenis ja kui tore oli Ingridi pulmas tantsida. Ja hõbekingad olid veel säilunud, keegi tuttavatest olid kuidagi tähendab mingil moel suutnud säilitada, sest Siberis tuli kõik kingad maha müüa kiiresti külmunud kartulid või riisi eest. Aga mulle see väga kiiresti selgeks, et on olemas kaks maailma, on olemas need maailmad ütleme, mis on selle vanaema fotoalbumis mingid pildid Nizza palmide alt ja, ja Eesti saatkonnast Kopenhaagenis ja nendest piltidest ei tohi koolis rääkida. Ja siis ma sain aru, et koolis on teine süsteem ja me istusime ilusat klassiruumis Nikita Hruštšovi portree all. Ja õpetaja selgitas meile varakult juba, et kommunism tuleb 10 aasta pärast ja siis, kui ma olin kolm aastat õppinud siis meile öeldi, et see tuleb jälle 10 aasta pärast ja ma mäletan, et ma parandasin õpetajad, et nüüd tuleb seitsme aasta pärast. Aga muidugi need aastad kadusid märkamatult ja, ja see õnnelik tulevik, see utoopia ja ikka kuskile pilvedesse rippuma. Nii et ma sain aru sellest kahest reaalsusest küllalt kiiresti, kuigi tähendab, see oli üsna ütleme ikkagi ühendage selles midagi skiso freenilist, et sa pead elama kahte elu ja sa ei tea, mida sa võid öelda koolis ja mida sa võid öelda kodus. Ja ühtepidi oli võib-olla lihtsam, kui sa olid niisugusest perekonnast, kes uue süsteemiga kiiresti kaasa läks ja, ja, ja kuigi ma arvan, et neid, need, kes kodus neid marsilaule kuulasid ja Stalini kõnesid oli, kindlasti vähe mindi kaasa teistel põhimõtetel. Aga samas olen ma nagu väga rõõmus, et mu vanaemad-vanaisad olid ju juba hukatud laagrites. Et nad siiski tähendab mulle nii palju rääkisid sellest nii-öelda eesti ajast või esimesest vabariigist seda me nagu ei tohi päriselt ära unustada, me oleme vahepeal kannatanud ka selle riikliku alaväärsus kompleksi all, mida nõukogude inimesed tundsid, mitte ainult Tallinnas, aga ka Moskvas ja mäletan, eks venelanna seda väga kenasti mulle seltsi ütles juba esimesel tudengiaastal. Et meil õpivad siin ka välismaalasi. Ja siin linnas on igasugust rahvast, aga me peame ikka olema justkui samaväärsed ja need peavad olema sama head riided ja, ja sama hea maailma nägemusi, vaatamata sellele, et me ei reisi ja me pole kuskil käinud. Et sellest tekkis mingi teater. Jah, niisugune riiklik alaväärsus kompleks ja hiljem seda kompleksi ikkagi tekitas ka, isegi tekitasid ka Soome laevad, mis tulid Tallinna sadamasse, kus inimesed tulid naha teistes riietes ja ja mäletan esimest korda, kui meie Soome tädi harda tuli, kylla, kui tore oli siis, kui, kui laevalt loobiti veel närimiskummi ja hiljem ehitati sinna ära teete nii, et päris laeva lähedal enam ei lastud. Aga jah, et see oli see, see moment, et nüüd ma vaatan, tähendab, et kuna Pobeda 1946 on saanud väga palju tähelepanu ja vastukajaga Soomes, et Soomes käies ja seal Soome raamatuturgudel esinedes ja veebruaris tuleb jälle üks suurem esinemine Soomes, Sofi Oksaneni ka. Et see on kuidagi kena ja tore, et me kõik oleme nüüd võrdsed. Et me oleme kuidagi jõudnud ka majanduslikult sellele tasemele jälle nagu Soome ja, ja teised naabermaad siin Euroopa liidus. Et me ei pea enam tundma, vot neid komplekse, mis olid, tähendab ikkagi kuidagi nagu seda rõõmu varjutavad nõukogude ajal. Aga mina seda päriselt ei tundnud, kuna minu vanaema elas ikka endises ajas ja ma teadsin seda aega ja ma olin kõiki neid pilte näinud, et selles mõttes on hea seda meelde tuletada ja ma püüan seda natukene meelde tuletada ka raamatus 1946. Et Eesti oli ikkagi väga arenenud riik ja kõik oli meil olemas ja me võisime tunda ennast väga uhkelt ka juba esimeses vabariigis. Vahepeal olid keerulised aastad rasked aastad. Ilmar Taska, kas niisuguse raamatu kirjutamine mõjus teile teraapiliselt ehk kas te nüüd saate sulgeda peatüki, millele NKVD võis kunagi mõtteliselt kirjutada peale rahvavaenlase laps? Aga meil on ikka kuskil tähendab ühiskonnas veel mingisugused järelkajad ja mingid juured ja ma ei olegi sellest päriselt aru saanud, sääres ütleme, isegi Vladimir Putin käis Moskvas mälestamas kulaagi hukkunuid ja sellega on tegeletud ka palju Saksamaal neil on olnud, eks ole, armid ja mured, mis tulid kolmandast Rahist ja teine, mille tõi kaasa siis öelda nii-öelda DDR ja staaži. Ja sellest räägitakse nagu julgelt ja sellepärast nagu muretseda. Aga ma arvan, et me Peaksime seda ikkagi vahetevahel seda teemat nagu üles võtma ja, ja ka sellest nagu julgelt rääkima, et me ei pea seda nagu peitma vaiba alla. Sest mul on näiteks isegi esitatud küsimusi, et noh, kas on üldse vaja kirjutada sellest ajast. Ja see küsimus tekib tihtipeale nendele inimestele, kellele see ikka on kuidagi valulik või nad ei taha seda päriselt meenutada või päriselt omaks võtta, sest loomulikult tuleb kirjutada ja rääkida ka rasketest aegadest, see teeb meid tugevaks ja parandab haavad ja seda teevad ju paljud teised rahvused väga-väga järjekindlalt. Ja ütleme näiteks juudid, armeenlased, et ka teie kuulake, eks ole, kuuldes eks ole ja kes kogu aeg sellest kirjutavad ja räägivad. Ja selles on tõesti midagi teraapilist ja samuti ka julgelt ja selgelt rääkida oma ajaloost, oma piiridest ja kõigest sellest, mis on toimunud. Meil on see olnud kaua aega, oli see üldse tabu, eks ole, me ei saanud sellest avalikult rääkida, me rääkisime ka sellest kuskil ridade vahel isegi Tallinnfilmis rääkides kaasajast, me tegime filme ulmefilme tulevikust või filmi minevikust aga praegu võiksime sellest isegi rohkem rääkida, sellepärast et, et On inimesi, kes arvavad, et liigume ainult edasi, lähme aga edasi ja ei ole vaja rääkida minevikust ei ole vaja rääkida nendest okupatsiooniaastatest ja sellest, et meil oli saksa aeg ja meil oli nõukogude aeg. Et lähme sellest kõigest üle, et vaatame ainult tulevikku. Aga kui me midagi nagu maha vaikime oma ajaloo, sest see võib jääda neid kollitama, see võib jääda kuskile kapi ja kuskile alateadvusse. Et tegelikult on väga hea seda meenutada. Ja seda meenutades. Me tunneme jällegi ka ära need ivad või need, need probleemid, mis on olemas ka kaasaegses ühiskonnas, sest kõik need tendentsid või ajalugu läheb jalati spiraalselt ja, ja me jõuame tagasi võib-olla samasse punkti hoopis kõrgemal ja paremal tasemel. Aga tihtipeale on niimoodi, eks ole, et igas süsteemis on, on midagi mäda ja nende pükski süsteem ei sobi kõigile võrdväärselt, alati on midagi, mis, mis on puudu või mis on teisel pool parem. Ja lihtsalt on hea meenutada neid erinevaid olukordi ja kordi aegu, et et mõista ka tänapäeva. Et kui meile praegu öeldakse, eks ole, tähendab, et miks te ei võta vastu rohkem pagulasi, siis võib-olla unustatakse ära, et meil on alateadlik hirm selles, ütleme meie emadel ja isadel. Sest meie rahvaarv väga muutus, ütleme neljakümnendatel aastatel, kui väga palju eestlasi läks ise pagulasja, kui väga palju toodi meile uusi inimesi ja ka väga palju oli nii-öelda neid majandusmigrante. Sest et kui tühistati reisilubade süsteem 46. aastal, siis tuli ju väga palju rahvast rongidega igalt poolt. Kui me nüüd oleme, ütleme selle Euroopa Liidu idapiir, siis me olime Nõukogude Liidu läänepiir ja meil on kokkupuude sellega olnud hoopis teistmoodi, hoopis teistsugune, kui ütleme, mõnel lääneriigil või mõnel teisel riigil Euroopa liidus, nii et et selles mõttes on minevik, on tähtis, me ei saa seda nagu päriselt ära unustada ja sellest mööda minna. Sest meil on kõigil oma kogemused, oma minevik, oma mälud, oma situatsioon ja selles mõttes tuleb tähendab sellega tegeleda ja sellest aru saada, seda mõista, et seda tänapäeva ütleme, migratsiooniprobleemi paremini hinnata, sest me ei saa midagi lihtsalt võtta ja kanda ühest riigist teise või ühest süsteemist teise. Igal pool on oma rahvas oma mälu ja oma oma armidega. Ma lisan veel selle teema lõpetuseks, et Pobeda 46 soomekeelne tõlge kandideerib Jari Hellemanni nimelisele mainekale maailmakirjanduse tõlkeraamatu auhinnale. Tähendab see on tõesti tore, kui raamatut hinnatakse ka välismaal mis on muidugi suur tänu tõlkijatele. Mul on väga toredat tõlkijad nii Soomes kui Taanis kui Inglismaal Saksa ja Saksamaal. Kõikide nende tublitelgede nimesid ei jõuagi praegu üles lugeda, aga, aga tõesti see, et meie mõtted, ideed või kujundid liiguvad edasi, see on väga tähtis ja selle võrra on, on ka sellel raamatul muidugi suureni laiem lugejaskond kui meil ainult Eestis. Mis on ka vajalik, sellepärast, et ükskõik missugune periood meie ajaloost või ükskõik missugused inimesed või kangelased või, või arheotüübid. Kui nad väljuvad meie enda kultuuri raamidest, siis selle võrra me oleme ka Ennast tutvustanud, ise rohkem reisinud, käinud oma naabrite kultuuriruumides. Teie vasakul käel on üks tühi tool. Kui te panete sinna tooli peale istuma 20 aastase Ilmar Taska ja on aasta 1973 mis nõude talle annaksite või mille eest teda hoiataksite? Võib-olla mitte raisata nii palju aega tühjadele asjadele, näiteks näiteks isegi seda ütleme, et 20 aastaselt kirjutasin ma jutu panni põiktänav mis ilmus alles paar aastat tagasi ja möödunud aastal valiti niisugusse prestiižsesse kogumikku nagu parim Euroopa kirjandus, täiesti rabi Hendrikson. Mis tähendas seda, et juba 20 aastaselt ma suutsin kirjutada. Aga see päris kirjandusse tulek võttis aega loomulikult, et ei oleks võib-olla siis saanud seda juttu täpselt veel avaldada, et selle sai avaldad aastaid hiljem. Aga kirjutada oleks võinud rohkem, see on juba siis. Ja siis ma seda juttu näitasin ühele meie kriitikule, kes luges selle läbi, ütles, et nojah, et jah, muidugi hea jutt küll, aga seda niikuinii avaldada ei saa ja ja umbes sinna see jäigi. Kõik see, kõik see lugu, õige on see selle 20 Ilmarile, ma ütleksin, et õige on see, et minna ja õppida maailmas olgu see Moskva või olgu see olivad või olgu see Stockholm aga oleks võib-olla võinud ka veeta paar aastat tõsi, õppida eesti keele grammatikat näiteks? Jaa, tähendab, jätkata tähendab ka seda, seda kirjandusliini sellepärast et ma sain vist mingisuguse noorte häälepreemia või midagi, tähendab juba vist kuueteistaastaselt mingi väikse lookese eest. Keel on midagi niisugust, mida ei saa asendada teiste keeltega. Mis tähendab, saabursaalter kirjutas küllalt hästi nii inglise kui prantsuse keeles ja oli mõned veel, kes seda suutsid. Ja minagi kirjutasin oma esimese jutu staaptymjuusik inglise keeles, mille trükkis ära, eks, eks, inglise kirjandusajakiri. Aga tegelikult kõige paremini saad sa ikkagi ennast väljendada oma emakeeles. Ja see on ikkagi see keel, see on su vanematekeelse rahva keel, millega sa oled maast madalast kokku puutunud ja mis tuleb sinu sünniõigusega. Nii et võib-olla selle keelega ja selle keeleruumiga ma ei tegelenud küllaldaselt kahekümneaastaselt. Aga selle eest ma tegelesin kõige muuga. Ja võib-olla väga palju läks kaduma ka mingist ajast, kui sa tuled, ütleme Nõukogude Liidust, siis seal kogu ülejäänud eluks vahetati ära vist 30 rubla või midagi niisugust. Ühesõnaga palju aeg läks ka nii-öelda raha teenimisele, mida oleks võinud rakendada rohkem, ütleme, oma annete rakendamisele. See on ikka midagi niisugust, mis igal pool on vajalik. Aga muidugi tähendab, need on need eksistentsiaalsed õppetunnid. Et ega vist ikkagi ei saa midagi oma elus päriselt muuta, et sellest on kirjutatud ka näidendeid ja raamatuid. Oli vist eluloomäng. Et mis oleks, kui sa muudaksid oma elu ja läheksid teistpidi ja kui ma ei oleks läinud õppima Moskvasse, oleks läinud õppima hoopis Tartusse siis oleks minust ilmselt saanud kirjanik varem. Aga tänu sellele, et ma läksin Moskvasse, töötasin ma rohkem filmi alal, sattusin Hollywoodi. Ja eksistentsiaalselt on see olnud kindlasti huvitavam elu selle võrra rikkalikum ja kõike seda võid sa endaga kaasa tuua kirjandusse või teatrisse või ükskõik kuhu. Et ega vist ei saagi oma elu päris teistmoodi elada. Iseküsimus on see, eks ole, tähendab, et üks kolmandik maailma rahvastest usub ju reinkarnatsiooni, et nemad arvavad, et nad käivad sinna hotelliruumis. Vahetame hotelliruumi erinevates eludes, et meil on niikuinii kõik ette planeeritud. Meie kultuuriruum muidugi seda mõtet ei kanna, nii et me peame nagu ise rohkem otsustada, mida oma eluga peale hakata. Ja kuidas neid aastaid kasutada, kulutada ja hinnata ja ka tähendab, et iga päev on ju see eriline võimalus, eriline hetk, mis ei tule kunagi tagasi, mis ei kordu. Nii et iga päev peab olema eriline. Selle soovituse äkki me võiksimegi paljude teiste kõrvalt tänasest saatest igaüks kaasa võtta. Aitäh intervjuu eest, Ilmar Taska, suur tänu teile väga Dorasin tänase kajaloodi saate tutvustuse juures vikerraadio kodulehel on link Eesti televisiooni saate tähelaev juurde, mis portreteeris Ilmar Taskad. Detsembris 2011. aastal. Head vaatamist.