Tere tänastki kajaloodi, me saame alustada õnnesoovidega. Nädala keskel on leidnud keset koolipäeva õpetajate keeles akna ehk vaba tunni aasta põhikooli aineõpetajaks 2017 kuulutatud õpetaja Lauri Vilibert Tallinna Kristiine gümnaasiumist. Palju õnne teile suure tunnustuse puhul ja tere tulemast saatesse. Tere ja aitäh õnnesoovide eest. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Ma vaatasin uuesti üle Eesti televisiooniülekande tänuüritusest. Eesti õpib ja tänab ja vaatasin ka teie tänukõnet. Te meenutasite seal oma põhikooliaegset õppealajuhatajat. Helle pikurit, Helle Pikkor. Ja sellest ajast on möödunud juba 20 aastat. Öelge, mis teeb ühe õpetaja õpilasele nii meeldejäävaks, et veel 20 aasta pärast on põhjust tänada ja meelde tuletada? Kui täpne olla, siis sellest hetkest on möödas 22 aastat ja mul on ka meeles enda algklasside klassijuhataja. Aga Helle Pikkor on minu jaoks olnud üks oluline inimene minu arenemisloos. Ei, mul on meeles tema kunagised sõnad. Kui nüüd olla aus, siis tegelikult minu põhikooliaeg oli natukene võib-olla selline probleemne õpilane, võiks öelda, et ma olin, oli mul nii mõnegi õppeainega, võib olla raskusi ja koolis käimine oli ka vahel häiritud. Ja Helle oli see inimene, kes siis ühel hetkel võttis minuga vestlused, aitäh ja vaatas mulle sügavale silma, ütles, et Lauri võta ennast kokku. Tee üks samm korraga, üks asi korraga ja asjad hakkavad minema ja sellest ajast peale tegelikult ongi mulle külge jäänud selline omadus, et mõista neid kõiki asju ei saa korraga ära teha, tuleb alustada ühest asjast ja samm sammu haaval kuskile poole liikuda ja nii ma olen püüdnud ka oma elu elada. Kas Helle Pikkor oli teil eeskujuks, kui te hakkasite elukutset valima? Otseselt võib-olla ta elukutse valikul ei olnud eeskujuks, tema selliseid õpetussõnad on lihtsalt mind pikka aega saatnud. Mulle on meeldinud läbi aegade ise oma kätega asju teha juba väiksest poisist saati, kui ma kodus vestlesin, määrdenugasid või, või siis lõhkusin puid. Kuna mul oli hea võimalus üles kasvada eramajas, siis loodus ja kõik sellised kodused tööd on mulle tuttavad ja ma arvan, et sealt juba varajasest lapsepõlvest. Kuna see temaatika ja ala meeldis, siis tänu sellele ma lõpuks jõudsin siis Tallinna Ülikooli tööõpetuse osakonda õpetajaks õppima. Ma tuletan kuulajale meelde, et see aine, mille aineõpetaja preemia lauri Viliberzai on siis töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja, te olete. Aga see põhipõhjus, miks te selle preemia tänavu pälvisite on see, et te ehitasite ja rajasite Kristiine gümnaasiumis tehnoloogiakeskuse ja te olete muutnud robootika selle kooli visiitkaardiks. Rääkige palun, mis on ühe tehnoloogiakeskuse rajamine gümnaasiumis. Kust see mõte tuli? No tegelikult see on ka ehe näide sellest, et samm-sammult üks asi korraga. Kui ma läksin kooli tööle nüüdseks juba siis kaheksa aastat tagasi, siis avaneb sul võimalus osaleda ühel robootikakoolitusel välismaal Kreetal ja olles sealt tagasi tulnud, siis mind see väga köitis, see oli selline mänguline avastamist täis võimalusi, oioi, kui palju. Sealt hakkasin samm-sammult otsima võimalusi, kuidas seda õpilasteni viia ja leidsin erinevaid projektitoetusi, kust said esimesed sammud tehtud küll Euroopa Liidu toetused, küll kohalikud toetused ja tegelikult kogu selle asja niinimetatud ülesehitamine ka see ei ole ainult minu töö, seal on ka palju teisi minu kolleege, kes seal selles kaasa aidanud. Ja mida tähendab üks tehnoloogiakeskus. No ütleme nii, et see on kõik võimalik kuutehnoloogiat täiesti täis, sanan roboteid, seal on IT-vahendeid testimise vahendeid ja kuidas seda üles ehitada, aga ei olegi lihtne. Samm-sammult. Mida te ise seda samm-sammult teed läbides õppisite? Oi, sellel teekonnal on õppetund olnud palju. Seal on nii inimlikke õppetunde vaadates õpilasi, nähes neid õpilasi nähes nende huvi. Mul on väga hästi silme ees üksinda õpilane, kes on nüüdseks putud endale ühe väga kindla sihi, kuhu ta tahab jõuda ja arvestades, kus ta oli kuus aastat tagasi, siis mul on väga hea meel ta üle. Ma olen näinud ka selliseid asju, et miski ei ole igavene. Tuleb ajaga kaasas käia, et ma usun, et esimesed asjad, mis sinna tehnoloogiakeskusesse said soetatud, need on juba praeguseks hetkeks kui mitte päris iganenud, siis kohe kohe juba tegelikult ajale jalgu jäämas. Olen õppinud seda, et ajaga tuleb kaasas käia, tuleb ennast kogu aeg täiendada. Ei saa jääda oma vanade liistude juurde ainult kinni ja öelda, et see on õige. Just neil oli mingi eeskuju, kas te olite kusagil käinud ja näinud niisugust tehnoloogikeskust? Pigem oma käimiste juures võtsin igast kohast midagi natukene kaasa. Seda võiks lisada, seda võiks lisada, et otsest sellist ühtset eeskuju, mille järgi ma nüüd tahaksin midagi luua ei olnud ja, ja kui ma ütlen ausalt, siis ega mul ei olnud ka suurt visiooni, milliseks see asi peaks kujunema. See oli päev-päevalt ja tegevust tegevushaaval lihtsalt asja arendamine. Aga mõni eesti kool on käinud neid vaatamas ka, et järgi teha. Kas teie olete eeskujuks? Ma usun, et ja ma olen eeskujuks või siis meie tehnoloogiakeskus ka on eeskujuks, meil on käinud külalisi, külalisi on käinud nii Eestist kui ka tegelikult välisriikidest on käinud külalisi vast kõige kaugemad külalised all olnud Jaapanist kus ta on külas käinud nii jaapani televisioonist üks telesaade, kes tundis asja vastu huvi. Kui ka siis üks tipptasemel elektroonikatootja, kes toodab mikroskoop ja täppisseadmed, siis ka nemad tahtsid teada, et kuidas me siin Eestis siis seda robotikat ja kõike seda lastele õpetama tahtsid tulla. Sponsoriks nad otseselt sponsoriks ei tahtnud tulla, aga meil oli hea meel selle üle, et nad kingituseks tõid kaasa tõesti ühe väga tipptasemel mikroskoobi, mis nüüdsest siis leiab kasutust meil bioloogia tunnis. Mida õpilased seal tehnoloogia keskuses teha saavad? Õpilased saavad seal tehnoloogia keskuses luua seda, mida nende fantaasia neile ette manab. Kõrt kirjeldada ühte robotit, siis inimestel on arusaam robotist võib-olla jäänud selline nagu filmidest, et see on inimese kujuga ja inimese moega olend või siis tehisintellekt. Tegelikult roboteid saab ehitada ka väga lihtsatest vahenditest. Ja meie põhiliselt kasutame seal LEGO baasil roboteid iga täiskasvanu jaoks. LEGO võiks tähendada hoopis midagi sellist lapselikku ja paar klotsi kokku ja mis seal õppida on tegelikkuses legorobot või legoplatvorm on väga tega külgseid võimalusi pakkuv platvorm. Seal saab ehitada peaaegu et Google'i isesõitva auto. Võiksime nendest legodest valmis ehitada. Aga kuidas see tehisintellekt siia intellektuaalsus sinna sisse saab, seda ju legodest ei tee ja sellega on korpuse jaoks. Ei, ka lego on olemas sellised programmeeritavaid kiibid, programmeeritavaid osad, kõik see legorobootika ongi tegelikult ikkagi robootika. LEGO-ga on võimalik ehitada suuri mehhanisme, mis on inseneripool. LEGO-ga on võimalik programmeerida selliseid seadeldisi, mis siis tõesti on võimelised juhtima suuremaid protsesse, mis on võimelised ise tegema teatud valikuid. On olemas andurid, on olemas kõiksugused, täiturid, olgu nad siis mootorid, tuled, viled, kõike on võimalik seal keskuses kokku panna ja kõike seda on võimalik, seda teevad meil enamasti põhikooli õpilased. Gümnaasiumiõpilaste jaoks on juba natukene keerulisemad komplektid ka olemas, kus siis et koodi kirjutamine käib. Inseneri ei ütleksite inseneriteadusega inseneri teadmisi tuleb kõvasti rakendada, et niinimetatud korpuse ehitamiseks saab juba kasutada kõiki tööõpetuses olevaid vahendeid ja koodi kirjutamiseks, siis omaette programmeeritavaid kiipe ja kasutada kõiki kaasaegseid elektroonikadetaile ka sealjuures. Te olete öelnud, et Eestis robootika on nagu huviringi tasemel juba lasteaias. Ja Eestis on robootika juba õpetatav lasteaias. Kuidas sellel samal LEGO baasil sedasama LEGO on välja andad, erinevad teleraskusastmetele selliseid õppekomplekte. Ja ma tean, et väga paljud kasutavad lasteaedades juba lihtsama konstrueerimise Jaaga programmeerimise siinkohal just tuleks rõhutada sedasama programmeerimise õpetamiseks või ülevaate andmiseks LEGO komplekte. Ma siinkohal ei taha kindlasti teha mitte reklaami ühele mingile kaubamärgile, neid kaubamärke on mitmeid. Aga lihtsalt see lego annab niivõrd laia võimaluse. See on asi, mis on. Mis on igal õpilasel, kui tal kooli jõudnud, on see kunagi kodus olnud. Täiesti ausalt võin öelda, et nii mõnigi õpilane kodust toonud oma mõne detaili, mida meil ei ole kohapeal olemas mõne ratta mõne ülekandemehhanismi lihtsalt sellepärast, et tal kodus on olemas ja meil ei ole lihtsalt olnud veel võimalus seda endale soetada. Kuidas see kokkupuude tehisintellektiga, kuidas last või õpilast mõjutab? See peab ju mingi vastastikune mõju olema. Keeruline küsimus sellel teemal ei olegi kunagi keegi küsimust tõstatanud. Kui inimintellekt mõjutab tehisintellekti siis see mõju saab ju olla vastastikune. Kindlasti ma arvan, et need noored, kellega minul on kokkupuuted just robootika valdkonnas olnud Nad näevad oma tulevikku mingil määral sellega seonduvalt. Nad on mõistnud, et see tulevik läheb aina selles suunas rohkem edasi, kust selline elektroonika, mehhatroonika programmeerimine, kõige selle loomine saab olema, tõuseb valdkondi, vajalik valdkond, et elus üldse üldse läbi lüüa. Kuidas neid otseselt mõjutab? Ma arvan, et Nad näevad protsessi suuremalt. Nad mõistavad, tegevuste jadasid, võib-olla on kõige õigem öelda. Ja võib-olla toovad ka võrdlus iseenda eluga, mõistavad äkki juba põhikoolis olles, et igal teol on tagajärg samamoodi, konnad programmeerivad, siis nad peavad läbi mõtlema kogu selle tegevuste jada. Ja vahel jõuavad välja niinimetatud surnud punkti. Kui nad toovad neid võrdlusi iseenda ellu. Mõistavad, et nende enda eluvalikud on täpselt samasugused programmeerimises, nad peavad läbi mõtlema kogu protsessi pigem isegi varem, kui sinna surnud punkti jõuda. Tahaks loota, et nad hakkavad ka mõistma, et nende elu on selline, kus nad peaksid läbi mõtlema teatud protsesside enne, kui nad sellele teele asuvad. Kas see, mida te seal Kristiine gümnaasiumis põhikooli astmes teete, kas see on siis rohkem nagu huviring või see on rohkem nagu elukutse omandamise eelne aste? Ta siiski, pigem on ikkagi huviring, aga see on niivõrd huvitav valdkond, et see haarab nii õpilasi kui see haarab ka täiskasvanuid. See on lihtsalt selline natukene mänguline, aga samas piirideta, täiesti piirideta valdkond, et mul endalgi vahel tekib selliseid mõtteid. Vaadates mõnda ülesannet, mis ma olen õpilastele püstitanud nähes nende lähenemist nende lahendusviise püüdis ise mõelda mingisuguseid lahendusviise. Ja see näitab mulle, kui mitmekülgset on võimalik ühele samale asjale läheneda. Ma ei arvaks, et see alati peab olema elukutse valik. Meil on olnud seal erinevaid õpilasi, kellele meeldib just konstrueerimine, kellele meeldib, programmeerimine. On väga-väga palju erinevaid, aga seal kindlasti nad saavad teatud põhitõed ja asjad, mis neile annavad aimu iseendale, mis neile võiks elus meeldida. No sageli ka küsitakse, et kuidas siis konstrueerimine või programmeerimine sobib, kas rohkem tüdrukutele rohkem poistele, on teil siin mingeid tähelepanekuid? Mina siinkohal ütleks, et sool ei ole mitte mingisugust vahet antud hetkel see on õpilase enda või siis selle inimese enda huvi. Ka tüdrukud osalevad selles. Võib-olla on niinimetatud noorte enda ühiskondlik surve, see, kui vaadatakse, Ta oigas tõesti tüdruk, tegelikult konstrueerimise programmeerimisega. Aga selles ei ole mitte midagi imelikku ja need, kes on väga edukaks sellel alal saanud meie ringistes mõned tütarlapsed on tegelikult ikkagi esile tõstetud sellega et nad on teinud midagi sellist, mis ei ole nii naiselik või tütarlapsele sobilik. Head on tõestanud, et see on täiesti võimalik ja normaalne, et nad sellega tegelevad. Nii nagu muusikalist kuulmist, niga ruumilist mõtlemist on võimalik arendada ja kindlasti aga huvid, miks poisid põhikoolist välja langevad, nii kergelt? See on suur probleem. Te ütlesite ise ka, et teil oli koolipõlves koolis käimisega probleeme. Miks see nii on? Ma eeldan, et te näete seda ju iga päev. Seda, kuidas õpilased välja langevad? Ei, ma seda tegelikult ei näe. Ma ei tea, kas ma olen ainekeskne või ma näen oma ainet sellise natukene väikse auraga väikse positiivse joonega. Aga ma näen enda tunnist tihtipeale selliseid õpilasi, kes võib-olla mõnes teises aines ei ole nii asjas sees või nad ei taha selle ainega väga tegeleda. Sest tihtipeale ikkagi minu õppeaines selles töötehnoloogiaõpetuses, olgu see siis puutöö, metallitöö, programmeerimine, selles nad löövad kaasa ja nad tahavad seda teha. Miks nad välja langevad? Seal on palju põhjuseid, kool ei saa kõike ära teha, tähtis on märgata seda õpilast, leida talle tegelikult see tugi. Aga keeruline on seda tuge pakkuda, kui seda tuge ei ole koduses keskkonnas. Kui seda tuge ei ole sõprusringkonnas. Et sealt saavad võib-olla sellised asjad alguses ma ei taha öelda, et kodu oleks milleski süüdivaheliselt, vanematel ei ole neid teadmisi ja oskusi, et kuidas siis sellises olukorras tegeleda. Tihtipeale lapsevanemad ju elavad seda lapsevanema elu ainult ühe korra läbi. Ja kust nad peaksid üldse teadma neid oskusi ja ja teadmised, kuidas mingis olukorras toimetada, toimida. Aga miks, miks on väljalangevus suur? Ma ei oska öelda. Kas te märkate, et õpilased käivad teie tunnis sellepärast et teie tunnis on niivõrd huvitav, ehk see on niisugune mänguline, see on teistmoodi ja ta ei ole nii, nagu on muudes tundides, mis põhineb väga palju meelespidamisel, päheõppimisel ja tuupimisel. Kuna töö- ja tehnoloogiaõpetus on loominguline naine, seal on ka teatud asju, mis tahab pähe tuupida ohutus ennekõike ohutuse arvelt, mina järeleandmisi ei tee. Seal on kindlasti töövõtteid, mida tuleb harjutada, tuleb harjutada, kui need lõpuks hakkavad välja tulema. Aga teine külg on asjal nende enda loomingulisus hoolimata nendest pähetuupimist vajavatest võtetest. On neil lõpuks võimalus ennast väljendada ja ma usun, et see loominguline pool selle eneseväljendusega on just see, mis neile annab sellise vabadustunde võimaluse teha seda, mida nad tegelikult ise tahavad teha. Nii et jah, ma arvan, et nad tulevad sellepärast just natukene avatuma mõtteviisiga võib-olla loovainete tundidesse, et nad saavad ennast välja elada. Sest kuidas sa seal füüsika ja keemiatunnis ikka ennast väljendad või loominguliselt mõtled, et ma teen seda, mida ma tahan, ei tee. Väga palju ei tee, aga siiski on läinud ka tänapäeva õppe ju rohkem selliseks, kus õpilased ise püüavad selgitada. Noh, kui me võtame füüsika näiteks nad ise koguvad mingi asja kohta informatsiooni, püüavad seda arusaadavaks teha teistele õpilastele, see on nende enda loomingu väljanäitamine. Olgu see posterettekanne, olgu see powerpointi ettekanne, aga see annab ka neile võimaluse läheneda ja näidata, kuidas nemad tahaksid õpetada. Mis tähendab, et õpetaja elukutse ja lähenemine ainele ja õpilasele on ikka oluliselt palju muutunud võrreldes selle ajaga, kui teie õpetaja Helle Pikkoroteile jättis nii sügava mulje, et, et ei ole peljanud õpetajaametit. Kas te tunnete pisut, et te peate pingutama sellepärast et olla huvitav, et köita õpilase tähelepanu sest tõenäoliselt 22 25 aastat tagasi sellepärast nii palju ei pidanud pingutama? Kindlasti tuleb natukene pingutada, aga Ma püüan jääda iseendaks. Ja nagu öeldakse, näitlejatele, et kui sa tunned, et ei ole värinat sees, kui sa lähed lavale, et siis on aeg lavalt ära minna. Mul on endal täpselt sama tunne, iga kord, kui ma lähen klassi, et ma tahan nendele õpilastele midagi edasi anda. Mul on endal see huvi, entusiasm, tahtmine seda asja uuesti läbi teha, olgu see tööese, olgu see mingi protsess. Ja ma arvan, et kui ma ühel hetkel tunnen, et see asi on ammendunud siis aeg minul ka vabalt ära minna. Aga praegu on mul pigem selline tunne, et mul on veel väga palju avastada ja väga palju oma avastusi edasi anda. Kui pikad teie koolipäevad on? Koolipäevad on pikad, koolipäevad hakkavad enamasti hommikul kell kaheksa pihta ja lõpevad olenevalt päevast. Ma arvan, et ükski koolipäev ma ei tule koolimajast ära ennem kella nelja aga võivad ka pikemaks minna viieni kuueni olenevalt perioodist, olenevalt tegevustest. Vaadates neid teemasid, mis siin viimasel ajal on hariduselus tulnud ajakirjandusse ja avalik, kui arutellu, siis kuidas te suhtute sellesse haridusministeeriumi plaani, et gümnaasiumisse võiks lubada ainult need õpilased, kelle põhikooli lõputunnistuse hinne on ülevalpool 3,70 viit ja et need, kes jäävad alla seda piiri, et siis oleks nende tee kutsekeskkool. Kuidas te sellesse suhtute? Mina suhtun kutsevalikus palju positiivsemalt, võib-olla kui ühiskonna arvamus siiamaani seda millegipärast hindab. Kui inimene läheb õppima kutsekooli, siis ta saab sealt endale teatud ameti, teatud oskused, teadmised, millega ta võib iga hetk minna selle erialaga tööle. Mina ise olen lõpetanud Tallinna ehituskooli ja seal õppisime mööblitisleriks. Seega kui õpetajaamet millegipärast ei oleks olnud minu kutsumiseks oleks ma saanud alati minna tisleriks tööle, ma saan siiamaani minna. Ja minu seisukoht on see, et noored peaksid tegema seda, mis nad ise nagu tunnevad aga millegipärast siiamaani vähemasti mina tajun, justkui kutsekool oleks selline koht, kuhu siis ära saata see noor, kes võib-olla seal põhikoolis ei ole oma teadmistega nii kõrgelt hinnatud olnud ja, ja siis öelda, et see on nüüd see koht, kuhu need noored peaksid lõpuks jõudma, minge sinna kutsekooli. Mina arvan, et kutsekool on väga hea koht, kuhu minna. Mina arvan, et kutse omandamine noorele on väga hea samm ja see ei pane mingeid piiranguid, et ta ei saaks edasi minna ülikooli. Jah, aga mida see vaheaste Tallinna ehituskool, mida see andis teile, kui te niikuinii tundsite, et teil on kutsumus saada õpetajaks? Mul oli kutsumust tegelikult sellesama puidu vastu. Sealsamas kutsekoolis, seda ma teadsin, et ja ma lähen õpin tisleriks, mul ei tulnud mõttesse minna autoremondilukksepaks õppima või keevitajaks või, või midagi sellist. Ma teadsin, et ma tahan minna tegeleda puiduga. Kui ma olin selle aja selle ära olnud, siis ma tundsin, et ma ei taha minna veel lihtsalt tegema seda tööd, seda tisleritööd mulle siiamaani meeldib tegeleda, puiduga väga meeldib. Aga mis seal vahepeal laste andis mulle indu juurde. Sellepärast et kutsekool oli see koht, kus kogu minu mõttemaailm muutus rohkem kaugemale, kõrgemale tublimaks. Kas meil on haritlaste üleproduktsioon praegu või ei ole? Kas see on kuidagi seotud sellega, et et noortel on soov oma õpinguid pikendada ja lõpetada gümnaasium? Ma olen seisukohal, et kindlasti nad peaksid lõpetama 12 klassi, sellepärast et ka ehituskoolis saab sellesama gümnaasiumihariduse üheksandat klassi lõpetav noor, minu seisukohal ei ole veel valmis alustama iseseisvat elu. Kui noor tunneb, et ta on piisavalt iseseisev, siis muidugi gümnaasiumiastme läbimine eraldi elades või siis ka kutsekooli läbimine elades ühiselamus või, või kuskil sarnases kohas on hea, aga ta peaks siiski veel arendama ennast edasi. Kas see, et kõik peaksid minema ülikooli, vot sellega ma tõesti nõustun, kõik ei pea minema ülikooli lihtsalt sellepärast, et peaks olema mingisugune paber. Ma olen vahel andnud ka oma õpilastele mõtteainet sellega, et kas nad teavad, mis nad täpselt tahavad teha. Kui nad ütlevad, et ei tea, siis ma olen küsinud, aga miks te ei võta siis ühte aastat pausi mõelda, et kogeda seda, et kas te tahate midagi oma peaga teha või oma kätega teha, kas te tahate olla rohkem avatud nagu inimestele või pigem omaette tegutseja. Ja nii mõnigi on mõelnud, et tõesti see aasta võib-olla oleks see, mis nad peaksid vahepeal mõtlema. Aga ega see gümnaasiumilõpetaja ju ei leia selles mõttes töökohta, et esiteks tal puudub erialane ettevalmistus ja teiseks tänapäeval nõutakse peaaegu igas töökohas ju ka mingit kogemust, töö tegemise kogemus lihtsalt sellepärast, et inimene oleks harjunud hommikul kaheksast tööle tulema või kuidas seal töökohas just pärast see graafik on. Et selles mõttes see aasta on võrdlemisi niisugune ujuv. Ja see aasta oleks kindlasti ujub, aga see oleks ka see, mis annab talle tegelikult arusaama iseenda kohta. Elada tuleb iseenda jaoks iseenda soove täites. Kui hakata elama nagu paljud noored lähevad lihtsalt õppima mingisugust eriala, sellepärast et seal prestiižne seal on kõrged palgad. Ja hiljem avastavad vahetult enne lõpetamist, et see ei ole ikka minu jaoks või lõpetavad ära, lähevad tööle, on mornid, on kurjad ja ütlevad, et see ei olnud siiski ikkagi minu valik. Siis ma arvan, et seal natukene halvem variant, mõni otsib terve elu. Ja kindlasti mõni jääbki otsima. Ja kindlasti meil igaühel ka kindlasti minul on mõni mõni valdkond, kus ma otsin ühte, teist, kolmandat. Ma tahaks ka õppida. Ma tahaks ka kogu aeg midagi juurde õppida, midagi uut kogeda. Aga see on pigem enda silmaringi laiendamine. Igapäevaselt oma kutsumuse elama läinud kindlasti. Selle põhikoolist väljalangevate poiste teema lõpetuseks veel, et kuidas neid poisse aidata üle sellest surnud punktist te ennem ühe varasema vastuse puhul rääkisite surnud punkti leidmisest ja selle ületamisest kuidas nad sellest punktist üle aidata, et ei tekiks niisugust terve elu jooksul takistuseks muutuvat, noh, niisugust kämpu. Võib-olla selle nende enda kutsumuse leidmisel nende abistamine ongise võib-olla mõne õpilase puhul võib, mõne inimese puhul aitab neile väljakutsete esitamisest kus nad tunnevad, et nad ise on teinud iseenda jaoks midagi kus nad tunnevad ise, et nad on avastanud, mis neile meeldib. Mitte öelda, et see on õige, see on vale vaid lasta õpilasel või sees sellel inimesel ise otsustada, mis on tema jaoks õige, mis on vale. Ja kui õppijana juba hakkab nii palju ennast analüüsima, et ta mõtleb, mis talle meeldib ja mis talle ei meeldi siis sealt on lihtsam koostöös temaga edasi minna selles suunas, mis talle meeldib. Ja ma olen kindel, et igas õpilases on neid valdkondi, mis talle meeldivad ja mis annavad võimaluse edasiarenemiseks ja mida annab edasi arendada. Mida annab edasi arendada? Kui ma unistan saada hävituslenduriks, aga ma kannan prille, siis ilmselgelt seda ei saa edasi arendada. Seda soovi. Seda soovi otseselt ei saa, aga ma usun, et see valdkond siis natuke laiem, tuleb võib-olla tõesti natukene tagasi tõmmata oma soovi sinna lennuki peale saada. Aga lennundus on juba siis see valdkond, millesse seda õpilast toetada, suunata edasi, aidata. Kaja loodimisel on aasta õpetajaks 2017 aine õpetajaks valitud Lauri Gilbert, kes on Tallinna Kristiine Gümnaasiumi töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajana kujundanud väga paljude noorte inimeste elu juba kaheksa aastat. Kes on teie enda elu kujundanud, kui me mõtleme vanematekodu ja eeskujude ja keskkonna peale? Kindlasti minu isa väga-väga olulist rolli mänginud minu elus minu enda isa, töökus, minu enda isa, selline teotahe. Kahjuks on ta küll nüüdseks siit ilmast lahkunud, aga tema oli selline mees, kes on mulle meelde jäänud mehe, kes kogu aeg midagi tegi. Hommikul läks ta tööle ja ta tuli töölt ja iga õhtu oli midagi seal kodus vaja külmoja juures kõpitseda. Talvel tuli vaadata, et pliidid oleks soojad, et puud oleks toas olemas. Suvel oli väga palju välistöid, mida ta pidevalt tegi. Kui sündisid perre lapsed, mina ja minu õde siis oli tarvis lastele ehitada oma toad, seega majale juurdeehitus. See kõik on minule jätnud sellise jälje, et mees peab olema selline toimetav ja toimetama neid asju, mis ta ise tunneb, et ta tahab toimetada. Ma ise tundsin aastat Ta 10 tagasi, kui ma elasin kesklinnas korteris. Et ma tahan midagi teha, ma tihtipeale võisin suvel istuda sellisel pealelõunasel ajal autosse ja sõita enda vanematekoju, mis asub nõmmel, eramaja minna sinna ja, ja seal on ikka tegemist ikka leiab. Kas oli tarvis mõnel puul mõni oks maha saagida, poisis just samamoodi talveks küttepuid ette valmistada. Võib-olla oli seal mõni suurem või väiksem tegevus, alati oli mingi nimekiri asjadest, mis vajavad ära tegemist ja mulle meeldis see, kui ma sain käed külge lüüa. Lülitasin ennast kogu muust tegevusest välja ja lihtsalt tegin ja nautisin nõmmel, käisite koolis ka? Koolis käisin mustamäel Nõmme mäe all, trummi tänaval oli minu lapsepõlvekodu ja tolleaegne piirkonnakool oli Tallinna 54. keskkool, praeguse nimega Tallinna Saksa gümnaasium. Nii et iga hommik tuli mul ette võtta Ta kümneminutiline jalutuskäik läbi männimetsatehnikaülikoolimajade vahelt sõita trolliga kolm peatust ja siis jälle väike jalutuskäik koolimajja. Kooliajast on teil palju sõpru jäänud. Oli teil ühtne klass? Kooliajast ei ole väga palju sõpru jäänud. Võib-olla natuke on see tingitud sellest, et kõik sõbrad olid pilla-palla mööda seda mustamäega laiali küll lapsepõlvesõbrad, kõik, kellega me trummi tänaval ja nõmmemäe aluses piirkonnas aega veetsime, siis nendega. Me suhtleme iganädalaselt külmite vahel igapäevaselt. Kõigil on oma tööd ja tegemised, aga iganädalaselt kindlasti ja ka väga paljude kooliaegsete sõpradega ikkagi sotsiaalvõrgustiku kaudu oleme ühenduses olnud ja oleme teineteise tegemistel silma peal hoidnud. Mis on see iseloomuomadus, mis on teil elus kõige rohkem aidanud hakkama saada ja raskustest üle saada? Usk tulevikku, see, mis on olnud minevik ja see, mis on keeruline hetk olevikus ei ole meie tulevik. Meie tulevik on meie endi käes. Ja seda tulevikku me igapäevaselt loome. Ja kui nüüd mõelda, et tulevik tuleb hall ja kole siis kindlasti ta tulebki välja kole. Aga kui mõelda, et hea küll, praegu on keeruline hetk, võtame seda kui väljakutset, vaatame sellest kuidagi, saab ikka välja. Siis ma arvan, et see tulevik saab alati olema helgem. Teetassi kaasas kibedaid mälestusi keerulistest hetkedest. Mai tassi kaasas kibedaid mälestusi keerulistest hetkedest, pigem ma jätan meelde elulised õppetunnid. Teie õpilased, kes teil praegu on, kes teil võib olla viie aasta pärast on, kujundavad Eestis elu 25 ja 30 aasta pärast. Te ei saa teada, missugune on elu Eestis 30 aasta pärast. Aga te peate suutma kujundada inimeses neid omadusi, et nad saavad siis hakkama. Mis need on? Väga kulunud kureeriv maailm, mis neid ootab. Üle ilmastumine. Nad peavad väga paljudes keerulistes ja ja ootamatutes olukordades hakkama saama. Mida me praegu võib-olla ei oska ette kujutada. Milliste teadmiste ja oskustega te neid varustati. Lisaks oma ainekavale, et nad hakkama saaksid? Ma arvan, et 30 aasta pärast, 20 aasta pärast õpilaste oli selleks hetkeks juba siis täiskasvanud, inimestel on tarvis kõige olulisem oskus ellujäämiseks on olla oma otsustega rahul oma otsuseid teha teadlikult ja oma sihte seada teadlikult, mitte olla tuulelipp tuules aga just ise oma otsustele kindlaks jääda. Kas neid otsuseid peaks kujundama väliste faktorite põhjal või rohkem siseveendumuse põhjal? Seda on raske öelda, mis see 30 aasta pärast on üle ilmastumine, tõesti selline kes teab, kuhu neid nende elu üldse viib. Nüüd siin niimoodi arutledes, siis ma arvan, et nad peaksid ikkagi oma isiklikele sisemistele veendumustele ausaks jääma ja valikuid selle põhjal tegema. See on inimese õnne saladus, olla iseendaga rahul ja küll siis teised kas on rahul või ei ole. See inimese enda õnney ei kõiguta. Ja kas isiklik sisemine veendumus peab ju olemas olema? See peab kuidagi kujunema või keegi peab aitama kujundada. See peab kujunema, võib olla, keegi oskab suunata, nagu ka ennem ütlesin, et võib-olla aidata avastada seda inimese enda veendumust enda soodi aga seda kuidagi kujundada või peale suruda, et see on õige. Sellega ma ei nõustu. Lihtsalt aidata inimesel leida enda suund ja siis pakkuda võimalikult palju tuge. Andestan informatsiooni selle suuna kohta, kui meil enne oli juttu siin hävituslendurite, sest siis kui mõni õpilane tuleks minu juurde jutuga, et talle meeldivad lennukid siis kindlasti püüaks talle pakkuda klassijuhatajana. Näiteks ma püüaks talle kindlasti pakkuda võimalikult palju erinevat informatsiooni selle kohta, kus seda asja edasi arendada, kus seda asja edasi õppida. Võib-olla jääb mulle endale silma mõni huvitav artikkel selle kohta võib-olla mul teadmisi, kust seda saab, mitte ainult Eestis, ka, võib-olla välismaal kuskil õppida natukene kasutades oma teadmisi, oskusi, otsida selle kohta informatsiooni ja pakkuda seda talle. Kas te selle vastu võtab, kuidas ta sellele reageerib, see on tema teha. Aga vähemalt ma püüan teda toetada tema teekonnal. Praegu ka klassijuhataja. Ja ma olen olnud sellest pea sellest hetkest alates klassijuhataja, kui ma läksin kooli tööle, Aleksin kooli tööle. 10. jaanuar 2010 ja alates esimene september 2010 olen ma olnud ühe ja sama klassijuhataja praeguseni välja. Kuhu nad on jõudnud. Sellel hetkel, kui ma nende klassijuhatajaks asusin, olid nad viies klass. Ja praeguseks on nad 12. klass, seega selle aasta lõpul lõpetavad kooli. Ja ma juba, et tunnen, et see on ühtepidi rõõmus sündmus. Teistpidi saab see olema ka natukene kurb sündmus minu jaoks. Sest minu enda esimene lend, keda ma olen juhendanud, lõpetamas kõnni. Tule seal gümnaasiumiastmest natukene madalama läks sinna sinna põhikooliastmesse, siis millest tänapäeva teismeline unistab? Mis on tema ideaalid? Ma arvan, et tänapäeva teismelised tihtipeale unistavad väga materiaalsetest asjadest. Sotsiaalsest tunnustusest kui rääkida näiteks sellest, et vanasti, kui meil oli koolis populaarsuse kogumine siis see sai olla ainult kooli tasandil, see oli koolis, sa said õhtul minna koju ja seal ei olnud see populaarsus enam nii oluline. Sest tänapäeval on asi hoopis teine. Neil on kõik asjad üles ehitatud sotsiaalvõrgustike peale, kui hästi neil seal teineteisega suhtlused on, kui suured on nende sõpruskonnad? Seal on ka murekohti, needsamad kiusamised, mis vanasti kooli tänapäeval kanduvad üle, kanduvad üle sinna sotsiaalvõrgustiku. Ja tegelikult mõjuvad väga rängalt õpilastele, et isegi olles mõnikord märganud mõnda sellist olukorda, tuleb kas siis klassijuhatajale märku anda. Mõnikord olen isegi võtad paar õpilast kõrvale küsinud, aga miks, miks on seal tarvis sellist mis otseselt võib-olla ei tundu, et oleks kellegi solvamine. Aga kui panna seesama õpilane, kes on midagi sellist postitanud, panna vastupidises olukorda ja küsida, aga mis sina tunneksid? Sest tihtipeale nad tajuvad hoopis ära, et aga mina tunneksin ennast halvasti. Ja sealt. On ka muudatusi, mis siis need õpilased oma peast jäävad, et tõesti sotsiaalvõrgustikus ei ole tore kedagi kedagi maha teha või halvustada. Mis on veel nende ideaalid, võib-olla see, et nad tahaksid väga palju maailma näha. Tahaksid maailmas käia? Nad tahaksid elada lihtsat elu lihtsalt elu selles osas, et kõik tuleks lihtsalt kätte. Ei peaks pingutama. Teatud mõistes küll, aga samas need, kellel on oma valdkond, leitud oma sisemine, see suund paika pandud, siis nemad teavad, mille nimel pingutada. Nemad teavad juba viiendas-kuuendas klassis. Ma tahan saada selleks või selleks eluvaldkonna esindajaks. Nad on teadlikud sellest, millised ained, millised teadmised on selle jaoks väga vajalikud. Ja nad teevad oma valikuid juba ka sellel ajal pühendavad rohkem kui isegi peaks, võib-olla mõne õppeaine jaoks. Nad keskenduvad teatud tegevustele rohkem. Kas selle juures kannatab mõni teine tegevus? Raske hinnata. Aga, aga kui nad tõesti on oma sisemise sellise suuna leidnud, siis olen mina korduvalt näinud seda, kuidas õpilased selle nimel juba tööd teevad. Väga varajases eas. Sõidan, mina ükspäev bussis sealsamas nõmme trummi tänava Mustamäe piirkonnas ja minu selja taga kuulen, ühest staatusest tulevad peale kolm poissi, noh hääle järgi, arvates vanemad kui 10 ja nooremad kui 15 aastat. Üks ütleb teisele, et tulen homme kaskeitbacki siia, teine ütleb, et laupäeval tuleme ja kolmas ütleb ja tuleme pühapäeval ka, mis tal esimene ütleb, et ei, pühapäeval ei tule. Pühapäeval me oleme täis ja kui kituma lähed 2500 euri. See võib olla niisugune ärklemine. Aga kuidas teie õpetajana ja klassijuhatajana olete sellega hakkama saanud, et noh, niisugune alkoholi läppuja, pidutsemine on suuremad väärtused kui see, mida kool õpetab. Sellega on väga, väga raske hakkama saada. See on see, mida noored tänapäeval näevad väga palju sealsamas sotsiaalvõrgustikus, see on seesama, mida nad kõik pidevalt räägivad mis tahes-tahtmata millegipärast nagu muudaks neid popiks ja noortepäraseks. Aleks tunnustust väärt, justkui aeg läheb edasi ja ühel hetkel nad mõistavad, et see ei ole mingi asi, mis oleks tunnustust väärt. Sellel teemal on väga, olenevalt vanusest, olenevalt vanusest on sellel teemal kas väga keeruline rääkida. Suure seltskonna ees on sellel teemal kindlasti minul aineõpetajana keerukas rääkida. Küll me arutame vahel poistega selliseid elulisi asju üheksandas klassis mis võib kaasneda selliste pidudega, mis võib kaasneda kõige sellega, kas nad üldse mõistavad mida tähendab alkoholimürgitus inimorganismile, mida tähendab ühe või teise teo tegemine, mis võivad olla tagajärjed. Kui rääkida klassijuhatajana. Ma võin öelda, et on väga keerukas sellistel teemadel võtta väga sisukaid vestlusi ette, sellepärast et klass on väga mitmekülgne ja mõne jaoks tal ei olegi teadmisi, tal ei olegi seisukohta selles osas, ta ei ole selles valdkonnas sees olnud, tema jaoks ei ole see pidu mingi asi, mis mis oleks nii staatust määrav. Et kui mina hakkaks nendega rääkima sellest, siis võib-olla Ma ise tahtmatult tavaks hoopis tema silmad sellele. Teisalt kindlasti on vaja rääkida sellistest asjadest enamasti mina, klassijuhatajana olen siiski rääkinud õpilase vanematega arenguvestlusele kui on tulnud jutuks, et kui palju sellist sotsiaalset liikumist on, kus käiakse, kuidas käiakse mida lapsevanem teab, mida olen mina ühest või teisest allikast kõrva taha pannud. Ja, ja noh, kui ma seal arenguvestlusel siis oma kaardid lauale laon ja küsin küsimusi, siis tihtipeale võib olla, kas vanem olen asjadest teadlik või kui ta ei ole teadlik, siis ta võtab selle kõik, teadmiseks ta endaga, silmad võib-olla avanematu natukene oskab paremini jälgida oma lapse tegevus ja see on väga mitmeti lahendatav küsimus. Klassijuhatajana on väga raske vahel sellist olukorda lahendada, et miks te neid ühte või teist või kolmandat asja teete. No ma arvan, et väga paljude inimeste noorpõlves on olnud niisugune ajaperiood, kus oma ema ja isa ei ole mingi autoriteet see, kes ta võib olla väga kaua, aga see on see, et kui autoriteeti minnakse mujalt otsima kuidas te leiate selle tasakaalu korra ja kaose vahel. Kui laiemaks tõmmata? Klassijuhataja või aineõpetajana aineõpetajana ma püüan lähtuda siiski oma ainest. Ja alles täna ennem siia salvestusele tulekut oli meil tund, kus me tegelesime punumisega üks õpilane, kes sellesama punutise alguses tegi suured silmad, tuli mitte krõbedaid väljendeid, aga pigem sellist. Seal ta natuke jorinat, et ma ei saa aru, mis siin teha tuleb ja miks seda üldse teha ja ma ei taha seda teha siis täna, kui meil oli hindamine, istusime seal õpilasega kõrvuti maas, küsisin, mis läks hästi, mis halvasti. Oskad väga hästi analüüsida, mis tal läks hästi, mis läks halvasti. Ja lõpetuseks ütles, et tegelikult seal väga lahe ajaviite tegevus, mis viib mõtte hoopis mujale. Erialaselt võiks öelda, et selle kaose ja korra tasakaal on selline, et see kaos peab alguses mingiks ajaks olema. Õpilasel peab olema õigus enda arvamust avaldada. Sest ma olen kindel, et lõpuks ta tabab ära selle korrapärasuse. Kui küsida klassijuhatajana, kuidas hoida seda tasakaalu kaose ja korra vahel, siis see on kindlasti side lapsevanemaga sile lapsevanemaga kuulda lapsevanema käest kuidas on olukorrad kodus samamoodi siis teaks koolis reageerida. Kas me saame alati olla koolis sellel teekonnal kuidagi toeks? Võib-olla kui lapsevanem. Mul on olnud olukordi, kus lapsevanem mulle helistab õhtul hilja ja ütleb, et ma ei oska. Ma nüüd tõesti ei oska enam edasi minna. Eksan tulnud ka minul, et kus ma olen siis tavalise klassijuhataja, võib-olla staatusest välja astunud ja, ja käinud sõitnud sõidult hilistel õhtutundidel mõnda mõnda last kusagilt siis otsimas, et kas ta nüüd on seal või seal. Või siis kasutanud oma teadmisi ja kontakte mõne õpilase telefoninumbri näol, et helistanud, küsinud, öelge mulle, et kus see või teine õpilane asub ja ja teeme nüüd nii, et ta ikkagi ilusti täna õhtul koju läheb. Ja need õpilased praeguseks hetkeks on kõiki oma teekonna leidnud, vehama suuna leidnud. Teie elu ei ole igav mitte õpetaja Vilbret. Ei, ma arvan, et mu elu ei ole igav. Kui nüüd tulla korraks selle õpetaja Viliberdi juurde, siis räägiks ära selle huvitava loo, mis sa alles hiljuti peale sedasama õpetajategaalat pühapäeval Pärnust tagasi Tallinna suunal sõites. Mitte küll roolis olles said kõrvalistel avasin oma meiliaadressi ja minu kooli meilile oli kirjutanud üks tore inimene, tore inimene. Ma otseselt panust ma ei tea, aga ma võin oletada, et see jääb kuskil 75 pluss aastat kanti. See oli üks naisterahvas, kes kirjutas sissejuhatusega selliselt, et vaata seda ka alati ja meenutan oma nooruspõlve. Ja ma ei tea, kas te teate või kas tegemist üldse on teie mõne sugulase või tuttavaga. Aga teid nähes või teie nime lugedes meenus mulle meenus, sest temale tema matemaatikaõpetaja aastast 1945 kuni 52 ja ajutist osas sinna juurde kirjutada oli see, et tegemist oli õpetaja Viliberdiga. Matemaatikaõpetaja ja tõesti, minul käis ka soe tunne sellest läbi. See oli minu vanaisa, minu vanaisa oli matemaatikaõpetaja ja teda kutsuti õpetaja Viliberdiks. Eesnime ei tulnud sellele prouale meelde, sest sel ajal kutsuti kõiki ainult perekonnanime järgi. Kutsutakse teid eesnime pidi. Ei tegelikult ei kutsuta, kutsutakse teatud olukordades eesnime pidi järgi. Ja teatud olukordades, kus peab olema viisakuse väärikus siis on tegemist ikkagi õpetaja Viliberediga. Aga ma eelistan seda, et õpilased tunneksid natukene ikkagi family, aarsust või sellist võrdsust. Ma ei taha kellelegi öelda, et ma oleksin nendest targem. Ma olen väga mitmes valdkonnas rumalam kuva õpilased. Mulle meeldib oma õpilastelt. Kui nemad teavad midagi, mida mina ei tea, palun ma alati endale rohkem rääkida sellest. Ja tänu sellele tegelikult ma ju igapäevaselt areneda saan aina rohkem ja rohkem teada. Aga kui tõesti on mingisugustes ametlikemates, sellistes diplomaatilisemates olukordades tarvis mulle viidata, siis kõik õpilased ehitavad õpetaja vili, pritsiõpetaja, Lauriga libert. Millest unistas matemaatikaõpetaja Vilibert ja millest teie unistate kui õpetaja? Kahjuks, ma ei, ma ei tea, milles tunnistas matemaatikaõpetaja vili võrd. Sellepärast et minu teadlik teadvus teda ei mäleta. Ma olin niivõrd noor, kui ta lahkus siit ilmast. Ma kuulsin neid lugusid ainult oma isa suust ja, ja nüüdseks on ka kahjuks see võimalus mööda läinud, et tema käest kuulda veel. Ma arvan, et ta unistas sellest, et edasi anda kõike seda, mis on talle talle hingelähedane. Ju siis temal oli hingelähedane matemaatika. Mina unistan sellest, et anda edasi kõike seda, mis on mulle hingelähedane. Et vajadusel olla olemas selle ühe, teise või kolmanda õpilase jaoks. Hea sõnaga. Hea mõttega võib-olla aidata tal leida seda sisemist mina. Ja rõhutan, mitte niivõrd palju juhtida või suunata seda sisemist mina, vaid aidata Taljust selleni jõuda. Ise. Ma ei tea, kas ma peaks ütlema, et ümber maailmareisist unistan? Ei, ma arvan, et ma isegi ei unista mitte ümber maailmareisilt. Unistused kipuvad olema sellised asjad, mis ettevõttes käituvad, kui neid piisavalt palju mõelda. Minu lapsepõlveunistus. Mul oli kaks lapsepõlveunistus, kui ma olin umbes kaheksa aastane, vaatasin ma telerist mingit muusikavideot, kus oli välja toodud siis ilusad palmid ja selline sinine rand, kollane liiv. Ma mõtlesin endamisi, ma tahan kunagi minna puhkama Malarcaley vitsale. Tänapäeval on see võimalus lihtsalt osta pileti minna. Ja sedasama niinimetatud soojema unistusega oli-ga seotud mõte, et ma tahaksin kunagi, et mul oleks lahtise katusega auto. Tänasel päeval väljaspool sajab vihma ja kõik on väga-väga hall. Aga siia sõitsime lahtise katusega autoga küll katus peale. Ja minu teine lapsepõlveunistus oli minna ujuda kunagi koos delfiinidega. Ja alles hiljuti selle aasta alguses, kui käisin Moldovas ühel pedagoogilisel seminaril siis mul avanes võimalus, seal oli olemas delfinaarium ja, ja ma vaatasin seda kuulutust või silti ja mõtlesin, et kas nüüd või nüüd kohe. Ja kuna mul oli see üks õhtupoolik vaba, siis seadsin sammud delfinaariumis, ütles, et ma tahaks nende delfiinidega koos ujuda. Jutustage kuidas tunne delfiinide kujunenud. Ja ma arvan, et see, see tunne saab alguse sealt kuskilt lapsepõlvest, see mõte, et ma tahan seda teha, ma tahan tunda, mis tunne see on. Mida aeg edasi, seda rohkem ma võib-olla lugesin ja kuulsin ka selle kohta. Difiinidel pidi olema väga suur mõju inimesele, ka teatud võib-olla psühholoogiliste seisundite puhul pidi olema sisestel piiridel väga suur mõju. Kuidas on, see on võimas. See on midagi sellist. Ühtepidi aukartust äratav delfiin on suur. Aga ta arvestab sinuga, saab aru, mida sa teed seal, hoides teda võimest kinni või olles tal kõrval? Ta tuleb ja tantsib sinuga? Jah, kindlasti nad on natukene treenitud seda tegema. Aga see tunne on võimas. See on selline. Vabastav, võiks öelda. Julgeda ennast anda millegi nii võimsa meelevalda nagu delfiin. Siin on inimesed ikkagi väga palju pikem, väga palju suurem ja väga palju raskem. Võiks karta, et ta võib sind tõmmata vee alla, ta võib sinul sind hammustada, sulle midagi muud teha? Ei, ta ei tee ja sellel hetkel, kui sa mõnda aega oledki selle delfiinidega koos seal vees olnud ja teda kallistanud säilitanud sa tajud, et Ta oleks nagu sõber, sõbralik loom. Sõbralik imetaja. Kui kaua see võimas tunne kestab? Praegu, kui ma seda uuesti teile jutustasin, siis see võimas tunne tuli peale. Võib-olla oli seda minu hääletoonist minu kaugusesse vaatamisest näha, et ma tegelikult elasin seda uuesti ja uuesti läbi. Kust te 10 aasta pärast olete, Lauri Vilbret. Kas te olete ikka koolis õpetaja, kas te olete koolis direktor, kas te olete haridusametnik? Kas te olete minister? Ma ei tea, kus ma olen 10 aasta pärast, aga ma tean kindlasti, et ükskõik millisel ametipostil ma ka ei oleks olema kindlasti seotud. Mingil määral kellegi otsese juhendamisega kellelegi otsese õpetamisega olgu see koolis õpetajana, olgu see direktori või haridusametnikuna, siis kindlasti jätan ma endale ühe võimaluse ka nendesamade noorte ja lastega otsekontaktis olla. Mitte olla selline kaugeneb ja, ja kuskilt kaugelt midagi juhtiv inimene. Ma usun siiski, et ma olen edasi koolis. Ma usun siiski, et ma teen sedasama asja, mis ma olen teinud küll võttes kasutusele ka selleks ajaks juurde tekkinud kaasaegseid võimalusi. Ma arvan, et kool on minu minu tulevikuvalik ja jääb tuleviku valikuks. Olen ma selle valiku kunagi ammu teinud, käinud korraks ära äris ja mõeldes, kui ma läksin ülikooli, siis ma mõtlesin, et praegu ma olen noor, ma tahan kõike veel avastada, modaal rehistama, tahan proovida. Äri ajamisel, tahan raha taga ajada. Aga kui ma saan 40, ma lähen siis kooli tööle, tööõpetuse õpetajaks. See aeg tuli natuke varem kätte. Ma olin 27, kui ma läksin koolidele. Ka ja sisukat kooliteed. Ja palju tänu pika ja sisuka intervjuu eest Tarrvi libert. Ja mis muud, kui mõtleme siinkohal edasi, kuidas unistused võivad täide minna, kui väga tahta. Ja jääme ootama järgmist laupäeva, kui selles saates on uus külaline. Kuulmiseni.