Täna on kajaloodi messil jälle üks rahvusvahelise tunnustuse pälvinud eestlasi. Kunstiteadlane Hilka Hiiob, kes eelmisel reedel võttis vastu 2000 seitsmeteistkümnenda aasta loova Euroopa ja Euroopa Nostra muinsuskaitseauhinna teadusuuringute kategoorias selle eest, et oli Niguliste muuseumi, Herman Rode altari uurimis- ja konserveerimisprojekti koordinaator. Tere tulemast saatesse Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse konserveerimise osakonna professor ja kaua aega Eesti kunstimuuseumis konserveerimisosakonda juhtinud Hilga Hiiob. Tere ja palju õnne Euroopa Nostra suure tunnustuse puhul. Suur tänu, mina olen saatejuht Kaja Kärner. Herman Rode kappaltar, mis nüüd selle preemia ja kõige viimase tunnustuse tõi ja mida Nigulistes imetlemiseks avatakse ainult kolmel päeval aastas, on siis kahel Nigola päeval, kevadel ja talvel ja siis kõigi pühakute päeval. Ja see meenutab mulle natukene nukumaja, seal on need ligi 40 väikest kullatud pühaku kuju ainult seda miniatuurset mööblit ei ole, mis nukumajas on? Öelge palun, kui unikaalne niisugune kahe tiivaga kappaltar praegu 21. sajandil on, kui palju selliseid on veel säilinud? Tegi ikka on säilinud, et see oli just sihukesele hansakultuuri ja hansaperioodis siuksed väga tüüpilised kapal tariteks, leide modifitseeritud, eks ju, kui palju neid tiivapaar on või kuidas nad lahti käivad. Aga eks neid ikka on säilinud, aga võib olla, mis meie Niguliste tari eripära on? Esiteks on ta hiiglaslik, et ta on tõesti ja suur ja teiseks on erakordselt hästi säilinud, et teda ei ole õigupoolest üle maalitud, nagu enamus neid on, näete, et need on korduvalt ja korduvalt uued värvikihid saanud, aga meil, see kõik, mida näha, on originaal originaal Polükroom ja nii et see säilivus on hämmastav muidugi, aga jah, et eks neid ikka on maailmas ikka üksjagu. Mis te selle Herman Rode altari juures tegite, et see teile preemia tõi? Jah, et see tegevus, mis meil oli, oli muidugi hästi laiapõhjaline, et ilmselt ma ei täidaks saate ajagu ma lihtsalt sellest rääkima hakkaks, aga võib-olla see olulisem, et mille pärast tõenäoliseks, aga ka see preemia aga just just see Me väga eri tasandeid liitsime selle projektiga ja üks pool loomulikult siis see, et, et me hästi palju rääkisime ja näitasime seda välja poole ja tänapäeval teaduses rõhutatakse nii eelkõige meil aga samamoodi rahvusvaheliselt nähtavuse poolt, eks ju, see, et, et noh, me ei tee teadlus mingis omas mullis, vaid me tõepoolest üritame sellega kõnetada siis laiemat publikut. Ja ekskompleks oli see, mis selle noh, Preemia või mis see tähelepanu pälvis. Ja mu enda jaoks, et kuidagi ma mäleta, ütleme, kui see projekt algas 2013 ja siis meil oli pikk diskussioon, et mis panevad projekti nimeks, siis oli see kuidagi see pakkumine, et Rode altar lähivaates ja siis kuidagi nagu ikka kõik ütles, et Roode nimi sööte ju kellelegi midagi, et kõigil silme ette mikrofonide firma on Roode. Et ainus, mis sellega inimestel seostub, et ei tea, kas on ikka jaa, et, aga justkui mulle endale, et noh, ma arvan, et aasta oli see projekt käinud, kui nagu ma arvan, pool eestit teadis, kes on Roode ja kuidagi noh, see ongi see, see pool, ilmselt sellest, et mida me läbi oma konserveerimise konserveerimisteaduse saamegi näidata või selle kaudu nagu kunstiobjekte pärandobjekte tutvustada siis laiemale publikule ja kuidagi on. No eks see on ka jälle sihuke pikk elukogemus. Et tihtipeale niuksed, asjad kõnetavad kunstikauget inimest rohkem kui selline väga teoreetiline kunstiajalugu või vähemalt nende asjade kombineerime, sa tõesti saad näha asjade sisse ja tõesti nagu seda kunstnikukäe puudutus just. Ja see on just see valdkond, millega me ju tegeleme, näitame, kuidas asjad on tehtud, kuidas nad sees poolt, kuidas nad mingi makrotasandil välja näevad ja tõesti selle nagu materjali tasand, millega me tegeleme ütleme nüüd teaduspoole pealt, et mida me siis noh, just uuringute pooleks, mille eest ma selle auhinna saime seal jällegi me oleme ju näinud erinevaid uuringuid, mitte ainult meiega, ma ju ka meie eel juba nõukogude ajal on ju küll ja küll kasutatud, ega me seal midagi selles mõttes nüüd innovatiivsed lihtsalt akendasime võimalikult palju näide, noh, nagu ütleme tänases prismas ja tänase tehnika ja tehnoloogia võimaluste raames. Aga mis selle Roode projekti tugevus mu enda jaoks oli, oli just see, et, et selle projekti raames moodustasime selle nii-öelda uurimistiimi, mis on, koosneb ja väga-väga erinevates teadusvaldkondades ja lõimib just selle reaalteaduse, humanitaar, teaduse, kultuuri, kunsti ja need teadlased ja mida ainult teadlased, et samamoodi Maksu-Tolliamet on meil projekti partner, nad tulevad ju väga-väga erinevatest asutustest ja kuni sinnani, ega nad ei keegi tundma teineteist või nad tegid siukseid, juhuslikke uuringuid, mis neid telliti, aga just see siukse hästi sünergilise kiimi moodustamine, et kus on Tartu Ülikooli keemia, kuid puiduteadlased, infotehnoloogide, Maksu-Tolliameti, röntgen noloogideta, et kui nüüd jah, nii võib vist nimetada keskkonnauuringute keskus ja tõesti see meeskond, kes moodustus ja nüüd ma näen, eks ju, mitu aastat hiljem järgmiste projektide juures, et kuidas need inimesed on sellise sünergia. Tänud, et, et me läheme objektile, meil vaja, praktiliselt ei ole omavahel vaja enam rääkida. Me pilguga saame aru, et kui üks teadlane tegutseb ühes nurgas, teine teises nurgas, kuidas nad suudavad oma nende uurimismeetodid põimida, lõimida ja aru saada, mis on vaja ühel teha selleks et teine saaks seda materjali kasutada. Ma ise selle Roode projekti nagu suureks-suureks-suureks tugevuseks pean just seda, et, et me olime võimelised siis sellise tõeliselt jõulise meeskonna kokku panema. Teil oli seal niisugune multimeediaprojekt, et ma internetis võisin selle kappaltari nii-öelda avada, tiivad lahti teha ja klikata iga pühaku kuju peale, mis tuli mulle ekraanile lähivaatesse ja seal oli veel tekst, kes ta on, mida ta kujutab. See on fantastiline. Jah, et, et see ongi see teine pool, et, et ma ei tea, kas te märkasite seal on, siis see teine pool on, kus seesamamoodi on siis visualiseeritud, need päris teadusuuringud, aga just et see infotehnoloogia on üks nendest pooltest, et miks kui mõelda sellele, et me tegeleme mingisuguse süvateadusega, eks ju, lähme mikroskoopidega peaaegu et molekuli tasandini, aga kuidas see asi siis teha publit kuule arusaadavaks, et noh, kõik me võime ju teha seda endale, ma ei tea, teadusartikleid kirjutada sellest, aga lõpetajad, kellele see mõeldud on, sellepärast me olemegi jällegi mõeldes sellele Eesti suurele leivanumbrile nagu, eks ju see kogu see infotehnoloogiline võimekus, et siis me oleme üritanud võimalikult palju seda poolt. Ta teadusesse rakendada, et poolest visualiseerida ja just nimelt nagu Ataktiivsel moel, et visualiseerida siis seda oma teadust, et kuidas noh ja midagi ka näidata publikule, kes tingimata ei pea lugema neid etise üks üks artikleid, eks ju, mida me teadlastena peame lõputult kirjutada vaatama, nii et jah, et see infotehnoloogia ja noh, me järjest arendame seda, et see info jääb pildindus. Tehnoloogia tegevus on üks valdkond. Et nüüd järgmiste projektide raames me oleme hästi palju tegelenud just niisugune kolm t mudeldamisega ja kuidas läbi kolm d mudelite seda teadusinformatsiooni edastada jälle laiemale publikule, aga samas ka alati silmas pidades seda teadlast, eks ju, kes peab ka sellest targemaks saama, nii et jah, et toode puhul oli, algas ka selle valdkonna, ütleme niisugune noh, kas nüüd hüppeline, aga ikkagi noh, vähemalt meie kultuuriruumis Te ju selle poolest hästi uuenduslikke, te viite selle kõik maailma ja teete selle projekti rahvusvaheliseks, et teil oli selle Rode altariga üks teaduslik rahvusvaheline konverents Tallinnas te viisite selle eksponeerimiseks Lüübekisse kogu selle projekti. Jah, et see pool on ka alati jah, et, et küsimus ei ole nii palju, eksju, rahvusvahelisus ei ole eesmärk omaette, aga toode projekti puhul oli konverentsi korraldaks palju, aga jällegi, et mida me ise rohkem hindan või miks mu enda jaoks oli võib-olla tähenduslikum oli Roode prioriteeti puhul jusse hariduslik pool just neid, seda rahvusvahelist Nov haude ja rahvusvahelisi, ütleme seda siis ka tutvusringkonda olla sisenenud noh, päris pikalt ju töötanud väljaspool Eestit ja kogu selles tiimis on palju inimesi, kellel on väga suur võrgustik, rahvusvaheline, et ma arvan, et see oli nagu vaata et kõige olulisem just selle poole pealt, et meil oli siis niuke seeria workshop pääsele Roodega seotult, mis igaüks oled pühendatud siis ühele nendest teadust valdkondadest, mida me rakendasime noh, näiteks seesama infotehnoloogia pärandkultuuriuurimises või siis pigmendiuuringud ja keemiapärandi uurimises ja need olid siis nõnda Need orjaati ning sa pead suhteliselt suurele, aga just nimelt eesti publikule mõeldud, aga mida juhendasid väljastpoolt tulnud siis niuksed tõesti tippspetsialistid aga alati siis kaasates ka meie eriala eksperdid, et justkui arendada midagi siin Eestis, mis on nagu jätkusuutlik tuleviku mõttes, ütles, et me oleme tõesti võimelised rakendama noh, mitte nüüd kitsalt ainult kas muuseumimaastikul, aga tõesti nagu laiemalt muinsuskaitsemaastikud mingit teadmist, mida me siis teadlastega oleme rakendanud, aga millele tõepoolest selle projekti raames noh, kuna see oli sihuke särav projekt ka, oli kerge leida neid tõelisi tippspetsialiste, nii et selle raames käis siin Eestis ikka tõeline raskekahurvägi tippteadlastest erinevas vald kolmandas, nii et see oli hästi-hästi tore pool, aga noh, samas just see hariduslik pool laialt räägime sellest, et tegelikult peab hakkama inimesi õpetama maast madalast. Jällegi, mis oli mulle endale ääretult sümpaatne kõik need haridusprogrammid erinevatele ka mitte ainult professionaalidele ja erialale õppivatele tudengitele, aga näiteks ka keskkooli õpilastele, kes käisid keemiat õppimas Rode altari juures, et olidki sihuksed keemia prograbilat reaalkooliga koos töötasime välja sellise programmi, et nad saidki keemia päev toimus Nigulistes ja siis sellesama Niguliste või toode altarimaterjalide põhjal siis klassiruumis tund läks edasi, et ühesõnaga see, et kuidas kunsti kultuuripärandit ühendada, siis keemia väga või laiemalt reaalteadustega ja mõeldes ise, eks ju, et, et noh, me vist ka siin humanitaarid rohkem, kui õudne see keemia õppimine oli ja kui palju toredam on seda teha sellises kontekstis ja sellise materjali najal näiteks Carooda altari pildil, kui vaadata keemia töövihikus on ikkagi päris lahe, nagu endale ka. Aga jah, see Lübecki näitas, et eks need paljud asjad on niisugune juhuste kokkulangemine, eks ju, et see ei ole, et noh, me muidugi ise organiseerima ka, aga oli lihtsalt samal ajal, kui me hakkasime selle Rode altariga tegelema või selle projektiga hakati ette valmistama niuke suud hiiglaslikku rahvusvahelist näitust. Lübeck issand, Annemmuuseumise mis on siis peamine Hansa kunstikoguga või kõige suurem muuseum ja siis see mõte oli neil see, et nad toovad siis esmakordselt siukse suure hansavõi, Hansa kunsti kõige tähtsamad teosed kokku ja kuna lihtsalt juhuse tahtel Hermen toode, ainus signeeritud altar, meie alter ei ole signeeritud. Et me tegelikult teame, noh, ei tea, et seal Hermen Rode eks ju me vaatamegi erinevate meetoditega, kas see võiks olla sellest töökojast ja ainuke signeeritud altar asub sealsamas Santa Anne muuseumis ja siis jällegi, ega naljalt ei lasta võõra riigi teadlasi oma muuseumisse viima läbi siukseid nagu füüsilisi materjali uuringuid, sest ühekordne uuring ja meist praegu jälle huumoriga mõtlesime, et kui meile tuleks, ütleks ikkagi lätlased, et me tahaksime teie altarit uurida, et mis ma siis teeks, et noh, ma ütleks, et, et kui meil endal võimekust ei ole, pigem ootame, eks ju, et noh, tahaks ikka nagu justkui endale hoida. Aga jah, et noh, nendel selle näituse kontekstis hästi klapp siis see, et meie teadlaste tiim tuleb, teeb samasugused uuringud nende altariga ka ja siis me tõepoolest olime kogu seesama keemikute infotehnoloogide seltskonda. Nädala aega Lübeckis viisime läbi siis analooguuringud ja sellest sündiski seesama rektuaal lahendus, kus siis kaks all pärleid oli, võrdluses neid mõlemaid sai avada neid mõlemaid sai siis teaduslikult vaadata, vaadata ka neil alusjoonistuse kihte ja nii edasi. Ja no väga uhke tunne oli küll, et kui sinna Lüübekis tähtsas muuseumis oli see siis nagu sihukese virtuaallahendusena siuksel suurel-suurel rahvusvaheliselt seal oli, siis virtuaallahendusena eksponeerib ja noh, teiselt poolt ka see, et, et meil on ju mitmeid olulisi Hansa kunstiteoseid, et on seesama Roode altar, mis tulebki Lübeck, kes ju tegelikult siis Pärt, Notke surmatants, mis tuleb ju samamoodi Lübeckis, aga noh, need on niuksed tööd, mida me ei saa füüsiliselt näitusele viia. Ja siis see hetk, kuidas meie siis ilus Hermen Rode altar kohtus oma sissevennaga Lübeckis, et üks siis reaalselt ja teine virtuaalselt tean ilusti eksponeeritud seal, et tõesti seal vaid kahte asja korraga vaadata seda füüsilist Lübecki altarite koos virtuaalse Tallinna altariga. Puudutame korraks veel seda lugu, mis on teile samamoodi toonud auhinna. Kui Tallinna jõudis Moskva Eesti esindusest. Nagu tookord nimetati tundmatu kunstniku nimetu maal ja te pidite hakkama jälgi ajama, kas siis peab olema pisut nagu detektiivivaistu ka, et umbes teate, kust te hakkate otsima, et saada lõpuks maalile mini ja autor ka? Te peate silmas, Simson jah, ma saan aru jah, et me ise ka ju seda võrdleme tihtipeale, kui kasvõi seal Boschi Proyheljeed raames, et seal nagu detektiivitöö, et, et me tegeleme sellega, et noh, peaaegu et samamoodi, et isegi need meetodid, kohad samad, mis on, on detektiividel loomulikult anda detektiivitöö, et sa pead, aga, aga seal on muidugi hästi suur pool ja võib-olla see praegu ongi vähe rõhutatud, aga et tegelikult selle meeskonnal ja selle meeskonna peale siis loodusteadlastele, infotehnoloogide seal meeskonnas alatise võtmeinimene on kunstiteadlane ja mina ikkagi olen konservaator. Et selles mõttes on see alati tiimitöö, kus konservaator, kunstiteadlane ja siis noh, see ülejäänud teadlaskond parasjagu siis mingi projekti raames rakendatakse, et alati see koostöö. Nii et, et noh, see on alati noh, kas ilmselt Irina näite puhul, et hästi, hästi oluline roll on sellel ikkagi selleskonna söörlikul pilgul ja noh, pluss veel arhiividokumendid ja nii edasi ja nii edasi, aga, aga selles mõttes on see muidugi on niukene detektiivitöö, aga sihuke kollektiivne detektiivitöö, kus hästi palju erinevaid aspekte siis vaadatakse korraga. Aga see Simson Liina ja see oli ka üks põnev, see oli üks esimesi siukseid suuremaid projekte, et kuna ma toona veel Itaalias ise elasin, töötasin ja noh, teada oli, et see on nagu itaalia taustaga töö, et, et siis seal võib-olla oli üks suurem mõte isegi see, et, et noh, peale selle, et uurida välja, mis tööga on tegemist, aga just meile tuua Itaalia restaureerimistraditsiooni ja nõuhaud, et noh, see on ju kogu see konserveerimine, restaureerimine on sündinud Itaalias ja väga palju just kõik need erinevad, mitte ainult filosoofilised, aga tehnilised, võttestike tuledki Itaaliast ja kui meil Itaalia maal, et siis tõesti siine, siis seda restaureerida Itaalia ekspertidega koostöös õpetada siinsele konserveerimisspetsialistidele siis neid tehnikaid, mida seal kasutatakse Ühesõnaga, seda kroonis edu. Te saite teada nimaali nime autori kui ka siis need Itaalia traditsiooni Khaled restaureerimisvõtted, nii et üks projekt tõi nagu mitmekordse kasu Eestile. Jah. Ta oli niuke noh muidugi juba seal oli tutvustamise pool veel hästi tähtis, et seal sai ka siis tehtud ka esimene sihuke küll toona nimetasime seda videodokumentatsiooni, eks, aga eks ta niuke filmi ambitsiooniga asi oli, aga ega ma ka ükski nendest projektidest ei ole tehtud mingite hiidlaslikke rahadega, et menüüd pretendeeriksid olevat tohutu filmikunsti või dokumentaalfilmikunsti arendama või ka need infotehnoloogilised lahendused, et need on enamasti siis selles mõttes. Ma ei taha öelda diletantlik, eks ju, et aga ikkagi ikkagi kombime ka siin oma võimeid ja võimeid ka just nendes raamides, mis on nagu meie nagu sellele ringile jõukohased ja, ja hästi palju on nagu ka meie seda teadustööd juba Simsonil Hiinast alates seotud just nagu õpitegevuse käskis seemned, et näitena jätta, et kui me peaksime Tartu Ülikoolikeemikutel tellima nagu iga proovi ja siis selle ainult noh, nii-öelda turuhinnaga me ei saaks elu sees siukest asja teha, aga just see, et nendel on võimalusse oma teadusega siduda, et kõik saavad sellest oma isikliku teadusarenduse kasumit, ehk siis et tõesti, et noh, enamus projektid ei ole otseselt seotud suurte rahastustega, vaid see personaalne kasum tuleb kuskilt mujalt. Ja noh, niimoodi nad on toiminud ja, ja kõik on väga õnnelikud olnud sellest. Tahaksime ära markeerida veel teie juhendatud töö, mis oli Tallinna Kaarli kiriku Johan Köleri maalitud suur altarimaalile külje freeskod, mida tähendab kunstnikule maalida nõgusale pinnale ja mida sa restauraator? Triller tähendab jah, see oli ka meil üks väga põnev projekt ja seda me ka, et noh, enamus projektid on seotud siis ka tudengite õppega, et kaasa arvatud see Kaarli kiriku absiidi fresko. Muidugi on see kunstnikule suur ambitsioonidest araatorile suuremaid Sonja Köleri teatavasti selleks et see maaling sinna teostada, hiiglaslik noh, tõesti hästi suur ja teostatud freskotehnikas Köler käis aasta otsa, mis tegelikult seda tehnikat Saksamaal, enne kui ta hakkas seda tööd tegema sinna ja mis meie jaoks tegi selle põnevaks restaureerimine ka muidugi aga just see, et fresko on väga eriline tehnoloogia, et seda juba väga palju ei ole Eestis rakendatud, et on keskaeg, eksju ja siis tulebki meil Köler ja siis juba 20. sajand. Freskotehnika eripära on just see, et, et kuna ta maalitakse märjale Tophile siis tehnik ka talletab enda sisse kõik jäljed igasugustest noh, autorimärgid ja kuidas see tehtud on, et kui sa oskad seda reskot või seda maalingut lugeda, siis saad talt tohutu põnevat informatsiooni. Ja nüüd kuna Köhler ise, kes noh, omal ajal seda nagunii fänna, sest seda tehnilist poolt, et, et tal on säilindaja temale endale, aga ka toonases meedias, muide et kui see valmis sai hästi palju artikleid ja, või kirjavahetus tööle teil endal selle sellel teemal, et kõik keskenduvad sellele samale tehnilisele poolele ja see oli kuidagi see, mis meie hästi ära linkis, et nad rääkisid samamoodi kõik sellest fresko ost, kuidas on tehtud freskotehnikas ja noh, palju vähem võib-olla sellest ikonograafilisest poolest või miks see tehtud on ja siis võtad selle Köleri endale toonase meedia siis materjalid aluseks ja vaadates ise seda fresko tudengitega olime võimelised kaardistama ära sealt viimase tehnilise detailina kirjeldama, et kuidas see tehtud on pigmentide, kuidas alusjoonis tehtud mitme päeva jooksul seal tehtud, et kuidas need krohvikihid on üksteise peale pandud ja jah, tõesti ette kujutama ja inimestele nagu looma pildi, et kuidas fresko sinna sündis ja noh, näiteks ma arvan, kõige võluvam detail on just see, et Köler eks ju, kujutades ette nüüd, et sa oled kuskil kõikuval tellingule kümnete meetrite kõrgusel ja krohv märg ja ikka telling kõigub, eks ju, kui sa seal tegutseb nagu nõiad ilmselt vastu seina ja oma käejälje sinna jätnud märja krohvi sisse, nii et niuksed, detailid, mis on tohutu, võluvad, kui sa oskad neid lugeda ja see järgmine pool on see, et sa oskad lugeda, et sa oskad neid ka kirjeldada. Kuidagi tuligi see mõte, et me sellest ka tegime siukse päris toreda publikatsiooni, et hästi nagu ka näidata, seda kirjeldada, et mis moodi see asi tehtud on läbi Köleri sõnade läbi selle pildi läbis ise iseenda interpretatsiooni, nii et sellest tuli ka tore publikatsiooni ja jällegi mingi projekt, kus meil oli tudengite endaga nagunii palju seda särasilmsust ja rõõmu ja, ja publikul, kes sai ka Sillamäe, noh, aeg-ajalt tegime siis niuke ekskursiooni tellingule, et inimesed said käia ja vaadata seda asja küülerit nii lähedal. Praegu vanades seda silmade ette, et selline naljakas, et kuidas niisugust kolmemõõtmelist või ütleme jah, sihukesele kaar pinnale nii hiiglaslikku maalingut, et selleks peab olema tohutu hea ruumitaju mida küllaltki selgelt ka oli, et, et seal on nagu, kui sa seda silmakõrguselt vaatad Kristuse nägu siis täiesti moonutada. Ja ta näeb välja nagu ufo, et on hästi suur-lauk, pea, kuidas see nägu läheb alt kitsamaks, aga seal selleks, et kui nii kaugelt publik seda vaatab, et põrandanägu just, et läheb, kõik läheb paika ehk siis see tal oli ikkagi jube hea, jube hea ruumiline taju. Johan Köler väidetavalt maalist kogu selle koos nende külgtiibade freskodega 10 päevaga. Üheksaga tuvastasime meie mitu aastat läks teile, et seda uurida ja kirjeldada? Ei, see oli meil väga kiire projekt, et noh, niisugused asjad ja sõltuvad, et olete, ajate, tundub, et uurime uurima, aga tegelikult see on ju hästi sõltuv logistikast, ehk siis see, et meil on vaja kuhugi saada, selleks on vaja tellingud. Telling on jälle, eks ju, maksab ja nii edasi ja nii edasi, et need peavad olema tohutu läbimõeldud, et see keskiski kokku kolm kuud, meile restaureerimine, uurimine, nii et see oli niuke suhteliselt kiire. Ja nüüd on teil käsil Christian Ackermanni projekt Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus tõlgendate seda, mida seal uuritakse. Ka nihukese natuke laiem projekt, et mis laieneb toomkirikust välja ja jällegi, et noh, kui palju mina nüüd koordineerin, ma ikkagi rõhutan, et see on niisugused asjad, kõik seda tüüpi uurimised on tohutu meeskonnatöö. Selle Ackermanni projekti raames me olemegi. Vähemalt Omalt poolt üritame rõhutada, et see on täiesti kollektiivne teadvus ja noh, peaaegu kollektiivne teadvus, ma ütleks, et lihtsalt keegi on see, kes on häälekandja, organisaator, seene jah, natuke natuke selle Köleriga, isegi nagu haakub selles mõttes, et, et siis me kasutatud mõtlesime seda tellingud noh ja kiriku initsiatiivil ka väga palju selleks, et mingeid asju näidata inimestele teises vinklis ja, ja näiteks kui me korraldasime või õigemini kiriku initsiatiivil sihukse asjaga tööleri puhulgaadlis nagu tellingukontsert, kus oli siis restauraatorid kõige üleval, meie tüdrukud, poisid, siis oli ta erinevad Eesti kuulsamad, veel kuulsamad lauljad tellingu korrustel ja tõstis tellingu fenomen ja sellest nagu aru saades ja kuidagi tajudes seda, siis ta ongi rikkus aasta tagasi, kui me selle projektiga Akkermanni projektiga alustasime seal higist, et eks seekordsele tellingu täiesti teistmoodi, et sinna sündiski, siis koos meie siis kunstiakadeemia muinsuskaitse osakonna tudengid ja siis sisearhitektuuritudengeid, keda juhendas adestaks. Panime tudengid nii-öelda ühte kappi ja tegime sellise kaasaegse moodsa tellingu, mis seal siis niimoodi tehtud ka, et nagu jaluta rada inimestele ja publik saab muidugi publik selles mõttes, et mitte päris iseseisvalt ei saa siin minna ka käia ja vaadata seda Ackermanni loomingut kuni siis 10 meetri kõrgusel, nii kõrge, kui sa altar on ja see on tõesti nagu täiesti fenomeni fenomeni na populaarsust võitnud inimeste südameid võitnud, et tõesti mingeid asju teise pilguga vaadata. Aga mida me siis teeme, et noh, seesama sihuke sama loodusteaduslike infotehnoloogilist vahendit ka uurima ja tegelikult mitte ainult siis Akkermanni pea teosta ehk toomkiriku altarit Ta vaid siis järgmise nelja aasta jooksul me vaatame läbi kõik Akkermanni omistatud TÖÖD sama metoodikaga. Ja noh, seal on muidugi noh jällegi, et väga-väga oluline on just see kunstiteaduslik pool ja Tiina-Mall Kreem, kes siis juhendab või noh, ütleme, et tegeleb eelkõige sellega, kellega koos me seda projekti koordineerimegi. Nüüd me olemegi sellel suvel viis objekt läbi vaadanud ja see on ka noh, erakordselt tore sedasama tiimiga, kus ongi siis need loodusteadlased, Tartu ülikooli keemikud, keskkonnauuringute keskus, Maksu-Tolliamet, infotehnoloogid, et jällegi minna kogu selle tiimiga ühte maa kirikusse, et näiteks eelmine nädal me oleme Türi, kus ja siis ühe päeva jooksul seal sätitakse sisse, eks ju, neli-viis töökoda, kus kõik igati teadlane tegutseb ja, ja siis tõesti olla võimelised nagu saama paari päeva jooksul või noh, tavaliselt isegi ühe kahe päeva jooksul viia läbi kõik uuringud ja see ongi see niisugune tiimi sünergia ja noh, mis seal toorest alguse sai ja nüüd ma näen, kuidas seda hästi nagu noh, need inimesed on võimelised koos ütleme noh, looma sellist informatsiooni, mida noh, ma ei tea, et kuidas oleks teistmoodi, kui see inimressurss ei oleks seal taga, et ega see noh, aparatuur kuskile ei vii ikka noh, inimene on see, kes teeb jah, ja et, et selline väga võluv projekt, et aastal 2020 peaks siis lõppema siukse suure näitusega Nigulistes ja publikatsiooni ka ja, ja kus me tõesti tahaksime siis selle noh, ikkagi hästi tugevalt rõhutada seda kollektiivse tead tuse tulemusteta, et mis me oleme siis kokku pannud. Lugesin, et Kristjan Akkermann on Eesti barokiajastu skandaalseima puunikerdaja. Kui me paneme siia kõrvale selle legendi, et Johan Köler maalis oma Kaarli kiriku altarimaali Hiiumaa ühe kirju elukäiguga kutsari järgi, kelle elukäik Johan Köleri hiljem sedavõrd masendav, et Köler kavatses oma altarimaali hävitada otse enne seda maali sissepühitsemist siis kas niisugused kired ja loominguga alati kaasas käivad vastuolud ja kunstniku kahtlused ja ja võib-olla tema skandaalne elukäik kassi toob ennistajale kontserveerijale, restaraatorile selle teose kuidagi lähemale muudab kuidagi mõistetava maks inimlikumaks. Muidugi muidugi on see inimlik tasand igas mõttes, et noh, alates selles, eks ju, see on ka inimlik tasand, eks ju, kui me leiame Köleri näpujäljed, aga, aga kui me hakkame nagu süvenema sellesse, et noh, palju neist legendidest on ta nagu fabritseeritud, eks ju. Aga noh, mingil määral muidugi fabritseerima neid ise ka, et meie alatine teadlastena ikkagi toetume mingisugusele faktilisele alusele. Aga noh, näiteks järelise Akkermann võttes, et see Ackerman tõesti, kelle elulugu on niivõrd intrigeeriv ja isiksused niivõrd intrigeerivad, siis loomulikult see on üks pool, millest me hästi palju ise, mida me uurime poolt, aga teiselt poolt, mida me ka hästi palju rõhutame ja, ja noh, kindlasti tahaks selle lõppu, publikatsioonist see on üks väga-väga oluline osa just see, et personaalne tasand, kuidas ta tegustes see hästi palju mõjutab tegelikult ka seda kunsti, kuidas kunst sünnib, miks ta niiviisi sünnib. Nii et jah, et Akkermanni puhul, et noh näitena lihtsalt, et on Tallinna Linnaarhiivis säilinud terve kirjavahetus, mis sisuliselt, et on kirja vahet tuse Christian Ackermanni ja tislerite tsunfti vahel, mis sa kirjavahetust käibki läbi Tallinna raeaga? See niuke, barokk, akne, sõimukirjade rida. Noh, meil on ka Tallinna linnaarhiiv on üks projekti partner, kes neid kirju siis need analüüsib ja tõlgib, aga noh, jällegi kui mahlakas materjal, eks, et saada teada, et mismoodi üldse toona need asjad käisid, et kuidas niukses baroksed keeles läbi erinevate eksnurgataguste öeldakse põhimõtteliselt üks sõimab teisse, teine sõidab teised, et see on nagu niisugune erakordselt võluv materjal ja mitmedki faktid Rotermanni eluloost, et noh, midagi loomulikult meie mõtleme veel mahlakamaks, eks ju. Aga et noh, need tõesti teevad persoonile väga-väga intrigeerivad. Kaja loodimisel on täna silka Hiiob, kes on mulle tundub juhtinud peaaegu kõikides Eesti kirikutes veel alles olevates mõisates aadli paleedes gildi hoonetes seal toimunud konserveerimis ennistamise restaureerimistöid. Ma arvan, et te olete kõik need objektid läbi käinud. Kui ma küsin niisugust asja, et kui te vaatate altarimaali kas te tunnetate seal mõnikord energeetilist mõõdet. Jah, mida seda energiana võtta, eks, või kuidas seda energeetilist mõõdeta mõõta selles mõttes, et või tunnetada, et noh, kindlasti ma olen hästi niuke noh, tegeledes ka materjaliteadustega selles mõttes võib-olla liiga vähe esoteeriline inimene, et minu jaoks energia loomulikult, et seal on nagu see energiaga selle energia tulebki nagu pigem oleme meie need, kes selle energia sinna annavad või, või et kuidagi ma näen, et noh, nagu see meie tänane tegevus, et on ju sama oluline kui see ajalooline tegevus, et, et ma arvan, et tänane särasilmsus või need inimesed, kes tegutsevad seal ümber, teadlased, eks ju, noored inimesed purid, et noh, see on hästi palju see pool, mis seda nagu energiad sellele objektile omakorda annab, aga loomulikult see objekt ise peab meid kõne, tema aga tihtipeale märkanget selliste fenomeni, et Sa lähed kuskile, ma ei tea, mõisasse või kirikusse või objektile ja noh, seal esimese raksuga ei teki mingit sidet selle objektiga kuidas seeläbi oma tegevuse tegelikult hakkad seda energiat sinna ümber alles tekitama ja siis hakkab see objekt sind kõnetanud. Ta ma või noh, nimetame me seda energiaks või, või lihtsalt see, et sul tekib sellega nagu side ja noh, et see nii-öelda energia sinna juurde. Et noh, et raske on öelda, et kas enne oli muna või kana, eks ju, egas objekt kannab energiat või meie oma justkui energia toodame selle energia, mis siis omakorda hakkab võib-olla peegelduma see, mis seal juba muidu on sees, aga siis ta tuleb sealt välja kuidagi. Nii et, et jah, et. Mis on see pahasõnaline objekt, mõis, kirik, raehoone. Kuhu te tahaksite tagasi minna, kui kunstiteadlane, kui konservaator, mis on see, mis teid on sedavõrd elus kõnetanud, et te läheksite sinna alati tagasi? Ma arvan ausalt öeldes, et, et noh, et esiteks, meie eriala on niisugune, et ma alati läheme tagasi, aga on muidugi kujunenud mingisugused kohad, mis on saanud nagu suurema märgi meie enda jaoks ja mille juures me isegi noh, nagu mõnes mõttes olemegi selle jalajälje niimoodi jätnud, et, et meil on põhjust sinna alati tagasi minna, et mis mul esimesena niimoodi meelde tuleb või mida ma nimetaksin näiteks Pöide kirik, et kus me oleme ka juba noh, oma ütleme, selle kunstiakadeemia osakonna raames tegutsenud kuskil 2012.-st aastast, aga nüüd ma ikka iga aasta oleme seal teinud siukseid workshop ja siis on täpselt see, mida te mõnes mõttes küsisite, eelmise küsimusega pead, kas objektis endas on energia või kohas on energia. Siis mõnes mõttes on jah, et objekte, ta hakkab ennast nagu avama oma sõja jaoks ja noh, ka täiesti füüsilises mõttes ütles et noh, näiteks neid asju, mis me oleme pöides lihtsalt viimastel aastatel leidnud, nad on ju kogu aeg seal olnud. Aga kuidagi ta hakkab ennast nagu Ta andma mõnes mõttes. Ja kihvt tunne on, et nüüd me oleme ka juba mitu suve korraldanud seal suuri siukseid rahvusvahelisi workshop, päev, mis on ahele iga aasta nagu erineval teemadel ja jällegi niukesed suured rahvusvahelised spetsialistid juhendavad ja siis meie meie purgid ja noh, ka professionaalid ja Läti Leedu nodad, kes on siseõpilaskond nii-öelda ja, ja kuidas see elu tuleb sinna, sellesse hoonesse, mis on ju noh, kohati mõjutakse sihuke trööstitu mahajäetud noh, mida me oma rääkida saab ära anda. Eriti kirikuhooned, mis kipuvad ju välja surema oma selle algfunktsiooni, ütles, et ei ole enam seda kogudust ja et kuidas neid elus hoida, siis kindlasti üks pool on see, et me just vaatame seda neid pärandobjektidel. Ja, ja noh, toomegi läbi selle õppetegevuse ja noorte inimeste nagu teistmoodi elu sinna see on nagu üks, mis kindlasti on niuke, mille juurde tahaks tagasi tagasi tulla. Ja Saaremaa kirikud, millega me oleme nüüd päris paljudega, tähelend on üks, näiteks, mis niimoodi meelde tuleb ja siis muidugi Niguliste on alati koht, kus on lihtsalt nii fantastilised teosed, mitte ainult sisse Roode alt ära ka näiteks sama surmatants, mille eest meil on alati selline tohutu respekt, et ongi see kõige-kõigem, mis meil siin Eestis on ja seal siis küsimus, et millal on see õigeaegsele objektil minna hakata nagu ka seda siukse pilguga või, või nende nihukeste meetoditega vaatama, et kindlasti siuksed, siis tuleb ka see päevakorda ja on kindlasti selline unistuste objekt. Kõige muu kõrval, mis te iga päev teete, te olete üks nendest, kes on Eestisse rajanud restauraatorid, déjà, konservaatorite, konserveerijate koolkonna. Aga alustame sellest, kus te ise olete õppinud. Jah, et ma olen tegelikult taustal kunstiajaloolane ja lõpetanud Tartu Ülikooli ja noh, osaliselt ka õppinud siis kunstiakadeemias ise kunstiajalugu aga juba jah, ülikooli lõpetades jälle juhuste tahtel ja noh, taustana tulles pigem siis kunstikooli taustaga äikese noore inimese mõte, et tahaks midagi kätega teha, aga samas eks ju, ikkagi ajalooliste objektidega, et ju oli see nagu restaureerimise, kui teema juurde jõudmine toona Eestis ei olnud seda võimalik pidajad ei olnud siin kooli ja siis õnneliku juhuse ja heade inimeste toel oli võimalik siis mul alustada sihukese praktikandi Eesti kunstimuuseumi restaureerimisosakonnas ja sealt juba sujuvalt suunati välja Eestis, nii et juba üsna varakult sai siis mindud Eestist välja. Et kõigepealt siis Berliini, Berliini kümmende galeriisse, restaureerimise õpilaseks nii-öelda ja sealt edasi siis juba mitmed saaks, saaks Amsterdami ja sealt edasi Rooma. Aga see ongi jah, naljakas, et ma ise olles siin siis nagu meeskonnas, kes on loonud selle akadeemilise päeval ma õigupoolest ise kunagi restaureerimisalast akadeemilist õpet saanud sest kogu see akadeemiline pool, et noh, et alati nagu õppides praktigandina erinevatest suurtest restaureerimiskeskustes maailmas olen ma nagu selle akadeemilise restaureerimishariduse noh, oma diplomitöö magistrikraadi doktorikraadi ikkagi teinud kunstiakadeemias, aga olles ise justkui iseenda õpetaja, eks ju, et see niuke kummaline kummaline situatsioon, et selles samas koolis, kus sa õpetad, sa ise teed seda noh, nii-öelda teadustööd, aga noh, et ega siis jah, et seda, aga ise nagu õpilasena oled pigem olnud alati nagu läbi praktika ja väljapoole Eestit. Ta te olete ühtviisi haritud restaureerima ja konserveerima maali lõuendil, krohv, vill restaureerima, konserveerima puitu, tekstiili. Te oskate kõike. Jah, vaat seda ma ütlekski pigem nagu seda tüüpi inimest nagu mina väga suur, nõrk koos, et justkui tegeledes kõigega ei ole ju millegi spetsialist konservaatoritele tõesti, et noh, ma olen kõigega nendest nimetatutest kokku puutunud, tegelenud alustades ikkagi tahvelmaalijad just lõuend ja puitalusel maali konserveerimisega sisest Itaalias kaheksa aastat kokku, et just eelkõige seinamaalidega tegelenud ja nii edasi ja nii edasi, aga, aga noh, see lõpuks kujunebki, nii et noh, tegelikult sa ei ole spetsialist nagu millestki, aga tegeleb kõigega, aga ma olen ka noh, nagu sellega noh, selles mõttes lepp pind, et selleks koolitama spetsialiste. Et noh, et eks ongi kellelegi roll hoida, siis näete, kui neid spetsialiste koos koos tegutsemas, et anda siis nagu võimalus sellele laiale spetsialistide ringile eksi oma kogu oma teadmine kokku panna tegutseda selles sfääris, kus me tegutseme ja tahab, et mõnes mõttes on see nagu justkui kurbloolisused tegeleda kõigega ei saa millessegi nagu nii palju süveneda, kui tahaks. Rääkige palun oma kaheksast tööaastast Roomas keskendusid kõige muuhulgas Rooma foorumile, mis väidetavalt on Rooma asutaja Roomuluse rajatud siis 770 aastat enne Kristust. Mis seal alles on ja mille poolest see objekt on teile erialaselt põnev. Jah, et kas ma nüüd päris keskendusin, aga lihtsalt jällegi erinevate juhuste tahtel, et roomama, sattusin üldse õppima tegelikult oma magistritööd tegema sellisesse väga-väga kuulsas restaureerimiskooli nagu instituute džentraale päridest auramist on ka siis kolmekümnendatel asutatud kool ja noh, ilmselt see kõige-kõigem, koola euroop aga Niukest kursus tegema ja noh, nagu ikka elu läheb, eks ju, et siis sattusin, vaata ma sinna. Aga jah, et need objektid jälle see objekt ja paha sõna, aga noh, see on erialasest me kasutame, et need kohad, kus ma töötasin, et tõesti need Rooma foorumi ümber kõik asusid, aga mis see põhjus on ka selge, eks ju, et see pärand on ikka või see Rooma ajalooline keskus, mis praeguseks on kujunenud pigem siukseks varemeteväljaks ja turismiobjektiks, et kus ei reaalelu seal enam nii väga ei toimu, et noku, kuuse kolosson palatiinasse ümbrusega, tooliumi väljakud. Aga jah, et ma seal siis need kaheksa aastat mitte igal pool mujal ka, aga, aga nihukesed peamised objektid olid just seal ümbruses üks võib-olla uhkemaid objekte üldse, kus ma olen töötanud, ongi samas foorum romaanumil on üks kirik tegelikult, mis on antiikhoone, mis asub otse siis foorumil palatiinuse künka all, et kes Toomast käinud võib-olla kujutavad ette seda ja mis on siis esimene antiikhoone, mis transformeeriti kirikuks, eks ju, kohe Rooma riigi langemise järgselt sellega kui enda, noh, ta on ka hiiglaslik hoone, aga selle kiriku endale elulugu jäi küllalt lühikeseks, et kestis kuskil 300 400 aastat ja, ja siis oli suur maavärin. See oli aastal 847, kui oli suur maavärin ja mis juhtus, oli see, et see kirik Ta katus palatiinuse mullaga ehk siis mattus mulla alla ja 1000 aastat oli ta mulle all ja siis hakati teda välja kaevama aastal 1900 ja mis leiti, oli noh, nagu tohutu tuhkede varakristlikud või varakeskaegsed, maalingud. Neid maalinguid kujutad ette, nüüd 350 aasta jooksul oli tekkinud sinna viis kihti, nii et see on nagu viis ülestiku asuvat kihti maalinguid. Ja ega maailmas rohkem sellised ei ole, et noh, see on periood, eks ju, mis mitmel põhjusel, et ajalooliste põhjusena näiteks kaikkonna plasma on hävitatud praktiliselt kogu selle perioodi pärandi maalitud pärandi. Nii et jah, see oli siis võimalus neid maalinguid, kui vist 250 ruutmeetrit maalinguid on seal. Ja need on tõesti nagu väga-väga uhked just selle, selle nagu ka arusaamine, et kuidas üldse see ajalugu rooma kultuurist antiikkultuuris jõuab siis sellesse kristlikus keskaega, eks ju, see vaheperiood, kus meil õigupoolest väga pole midagi, millele toetuda ja siis järsku oledki nende maalingute keskel ja töötad nendega. Et see oli üks uhke objekt, millega siis päris pikalt, kus ma viibisin Santa Maria antiik, selle kiriku nimi ja teine on ka jällegi foorumiga väga tihedalt seotud objekt või jah, monument, ütleme siis mis on siis keiser, Nero kuulus või isegi kurikuulus Domus, aure Bale ja jälle väga sarnase looga hoone kuulus kurikuulus keiser Nero EGT teda ei pea vist väga tutvustama, aga üks tema hullustest oli siis see, et vähemalt legendi järgi olevat rooma linna pannud põlema aastal 64 Rooma kesklinna, et saada endale siis niuke platsike kesklinnas, kus niisugune oma tagasihoidlik, eks paleele ajada üha rohkem muidugi räägitud sellest, et see, palju sellest neerunägu negatiivsest mälust on tekkinud hilisemate ajalookirjutajate poolt, et noh, et kas neeru tegelikult ka seda tegid ost sellest räägi kui ajaloolased. Aga nii või teisiti, ta rajas sises kliinuse künd ka sisse endale selle nii-öelda tagasihoidlikku paleekese, mis on 370 meetrit pikk hoone künka sees, seal on sadu ja sadu ruume maa all ja noh, see saates on hästi sarnane. Kui Nero enesetapu tegi aastal 68, nii et noh, nelja aasta jooksul see hiidpalee siis sinna rajati. Kui neeruenesetapu tegi siis järgmine keisrite suguvõsad Jaanosed olid noh, nii negatiivselt meelestatud ja tahtsid maa pealt pühkida kogusele neeru hullu mälestuse ja mida nad siis tegid, nad sisuliselt lihtsalt ajasid selle Neero palee mulda täis ja kasutasid selle ära vundamendiks oma nendele ta Jaanus termidele, mille varemetel me täna siis jalutame, aga tihtipeale teadmata, et meie jalge all on see uhked eero palee noh nii palju, kui seda on välja kaevatud, tänaseks see oli ka peaaegu tuhatkond aastat maal, nii et seal süstemaatilised väljakaevamised selle Nero palee siis hakkasidki alles 18. sajandil ja see on jälle niuke tüüpiline antiikarhitektuur, et, et kus on kõik kõiki, iga ruutsentimeeter on kaetud maalingutega, maaling oligi justkui tapeet ja neid sadu sadu ruume, eks ju. Maalingutega. Aga loomulikult on maa-alune vare tänaseks. Jaa, jaa, kolm aastat. Noh, need tööd on kõik juba hooajalised, et kolm aastat ei tähendaks kolme täisaastat, vaid siis üksikud kuud, mis sa saad tegelikult aastas töötada kolm või neli aastat, sai jah, siis seal neerupalees kahes tuubis tatud ja nende maalingutega ka jälle noh, niisugune hästi kummaline, eks sa kõigepealt selleks, et sa sisened maal läks ju küllalt kuskil 100 meetrit mööda lõputuid koridore, et jõuda sinna oma ruumi või ruumidesse ja, ja siis enda pea kohal kuulda inimeste hääli, turistide hääli, kes jalutavad, jalutavad ja aimamata, et nende all on elu, eks ju, teine elu pluss veel ikkagi selliste antiikmaalingutega, et noh, ega väga palju vist eestlasi ei ole kellelegi õnneau on olnud, aga aga seal jah, ütles üks väga, väga huvitav projekt. Just selle sihukese nagu meeleolu kogu eksid liimase maa all, eks ju, et see kliima, et seal on kogu aeg mingi 10 12 kraadi sooja ja õhuniiskus on praktiliselt 100 protsenti nii tellingute peal nagu veetilgad, kogu aeg voolavad ja natuke niuke, müstiline aga, aga jälle väga võimas, et jälle see kohatunne, tõsi, kohamälu, mis sellest jääb, nii et aga kahjuks jah, see on niisugune objekt, mis ei ole kunagi turistidele avatud olnud või kui ka avatud on olnud, siis on väga väike osa sellest, sest et noh, see on ikkagi maalane konteks, keskkond, kuhu ei saa ja noh, Itaaliast, et noh, see on ka arusaadav, eks seda pärandit lihtsalt liig palju neil jõud ei käi üle ja siis nii raske objekt, sest noh, täiesti seal need kõik, need daatilise probleemid, mikrokliimaprobleemid õudselt tahaks näidata kõigile seda. Neid oma ruume, kus on tõesti ühed uhkemini säilinud maalingud ka veel kõigele lisaks, aga, aga sinna külastajaid ei lasta. Et need kuulajal ei jääks muljet, justkui oleks silka Hiiob keskendunud ainult antiigi ja varakeskaja muinsuste restaureerimisele, konserveerimisele, uurimisele, kirjeldamisele, siis mõni nädal tagasi tuli uudis sellest, et teie eestvedamisel ja juhendamisel on restaureeritud nõukogude mereväelased, pannoo naissaarel. No see oli küll üllatav uudis. Nii üllatav selles mõttes ei ole tegelikult minu enda teadusteema või see, millega ma doktori kaitsesin, ongi hoopis kaasaegne pärand nüüdiskunst, et seega üks valdkond, mis on noh, erakordselt põnev ja, ja millega siis pikalt just Eesti kunstimuuseumis tegelesin ja noh, tegime seal doktoritööga seotult siukseid kütuse lausa ja et, et noh, selles mõttes, et tegelikult see mu teada spetsiifika ongi ikkagi pigem see kaasaegne pärand ja 20. sajandi pärand. Et ja just niisugune filosoofia seal taga, et mida me üldse, kas me säilitame seda samade printsiipide alusel, eks ju, kui nagu traditsioonilist vanakunstiga, et palju on see perspektiiv muutunud selle objekti eripära tõttu, sest noh, enam ei ole meil, eksju ma tea, freskomaal tingimata või lõuendalusel õlima, et kaasaegne kunst või väeks võib-olla noh, mis iganes performans võib olla ühekordne hetk, võib-olla samas, mis iganes, materjal meie ümbert võib-olla et kas need säilitamisprintsiibid on samad ja mis moodi nendega peaks sihukeste objektidega käituma ja tegelikult mul noh, mulle endale on alati tundunud, see kaasaegse pärandiga tegelemine on tegelikult jubeda palju avatab seda mõtlemist Kadantsioonilise pärandi suhtes, et aasta tõesti nagu sa ei ole enam nii kinni selles niukses traditsioonilises või need välja kujunenud küllalt rangetes reeglites vaid tõesti vaatad seda Kont teksti seal ümber palju, palju avaramalt või kuidagi see paneb sind analüüsima nagu palju avaramalt asju, nii et, et ma arvan, et need valdkonnad justkui pealtnäha on kaugelt üksteisest, aga see, kui need neil üks avaldab hästi palju teist, et see kaasaeg versus siis traditsioon selles mõttes maduse pannoo. Noh, ta ei ole nüüd nii, et me objektad ja 20 sajandiga pärandiga ma palju tegelenud, aga ta oli niisugune jälle omamoodi väga-väga-väga põnev, ma arvan, et see on meie selle suve Haylait oli kindlasti see madrusepannoo naissaarel jällegi esimese küsimusena, eks, alustades sellest, et kas, et tõesti, see on see pärand, millele eksime, energiat raharessurssi investeerime. Aga kui huvitavaks kujunes, et noh, juba selle ühelt poolt tehnilise poole pealt, sellepärast et noh, juba alates sellest, et see ei ole ju kunsti vahenditega tehtud, need asjatundmatu, nimetu kunstnik Aastast 1985 ja noh, eks need sõdurid on noh, kõigega nad sõdurid ja iga sõjaväeosas ju keegi valiti nagu see, kes kõige paremini oskas kunstnikuks. Et ka meie kuulsad kunstnikud on Kaido Ole näiteks, kes on kuskil Venemaa avarustes olnud see sõjaväekunstnik ja ega need ohvitserid lollide ja nad teadsid, nad valisid ikka absoluutselt paremikku, nii et see sõjale kunstisõduri, kunstikvaliteet kohati on ikka uskumatult kõrge. Teiselt poolt see panebki mõtlema jälle, et justkui sa, meie noh, nagu niisugune okupatsiooniajalugu, kas me tahame seda mäletada. Aga noh, teiselt poolt jälle, et noh, see on ju üks periood meie ajaloost ja see pill, et võikunst on alati võib-olla see parim vahend seda mäletada. Ta, ta ja noh, justkui ka mõnes mõttes siuke mõeldes jällegi selle kontekstile noored sõdurid, eks ju, see ei ole noh, nemad ei ole ju need, kes nemad on teinud oma loomingu sinna seina peale või noh, kui palju see looming, et seal nagu palju ju tellimus aga, aga pannud oma võimed sinna selles mõttes oli, kajas niuke hästi kahetine alguses aga kujunes väga-väga kihvtiks asjaks ja lisaks sellele, et on hiiglaslikud, suured üheksa meetrit Panootsis tsementkrohvid mingite põrandavärvidega, kes teab, eks ju, kõik koorub seinalt nii edasi ja nii edasi. Aga teiselt poolt just seda, mis võib-olla mitmest teoreetilises aspektis pani, nagu mõtlema oli selle tehnilisele poolele lisaks oli, oli just see, et kui häviv pärandi Leaks on, et, et me natuke siis laiemalt ka üritasime kontekst oliseerida sele Naissaare, siis sõdurimaalingu kaudu tegime ka sinna siuksed, esitlusblanketid ja asjad ja aga just see, et vaadata seda, kui palju meil sellest üldse säilinud on kalkulatsioonid, ideega, mis me siis Robert Kreutzwald oli peamine, kellega me koos nagu seda tausta poolt uurisime. Ta kalkuleerib välja, et tema on niisugune militaarpärandi spetsialistideta, kalkuleerisin neid töid analoogilisi töid võib-olla olnud Eesti Spaa 1000, tänaseks on meil alles paarkümmend näidet ja needki kohe-kohe hävivad, et selles mõttes on see tõesti. Ma arvan, et väga, väga väga suur väärtus, et me ühe nendest siis Viimsi valla initsiatiivil ikkagi säilitasime, hoolimata sellest, et ma tõesti ütlen siiralt, et mina olin üks neist, kes oli väga irooniline alguses, et kas tõesti ei tea, kas aga ma arvan, et see oli kihvt ja, ja teiselt poolt jälle see, et noh, nagu küsida endalt mis on siis selle kunstifunktsioon, mis on selle eesmärk ja saada ka aru, et, et noh, tegelikult see ei ole ju ainult see, ma ei tea mingi esteetilise elamuse pakkumine või teatud mingisuguse ikonograafilise sõnumi pakkumine. Aga kui palju kunst võib ka kõnetada mingites täiesti teistest aspektidest, et ma arvan, et laiema tutvusringkonna mõttes, et ma pole elu sees nii palju rääkinud ühestki kunstiteosest nagu sellest Naissaare sõdurist ja nagunii palju huvi äratanud, et muidu võid küll oma keskaegsete maalingute rääkida, kõik ütlevad tore, tore, aga noh, sinna ta jääb. Aga see, kuidas nad ennast suvi möödus seal Naissaare sõduri tähelegi poolt, kus kellelgi kõrva jäänud need seltskonnad, kellel oli see isiklike mälestust, kui mina omal ajal, eksju sõjaväes, kuidas meil omal ajal või siis et noh, et noorem põlvkond, et noh, keda see ju teisest aspektidest kõnetab, et et siis sa nagu tajud ka seda, et kunstifunktsioon võib olla palju-palju laiem, eks mälestustekandja kui, siis ainult nagu see, mille pärast ta konkreetselt sellel ajahetkel on loodud. Nii et noh, see oli seal Naissaare tööga teine huvitav. Ta pool, et ma olen kindel, et te olete saanud käia vaatamas Tallinnas Patarei merekindluses seda, kui kasutati neid ruume kinnipidamiskohana, neid vangide tohutult suuri seinamaalinguid, kas seda on mõtet, et säilitada ja kui, siis kuidas ma isegi ei ole käinud, vaat huvitav, see on tohutult suured seinamaalid ka samamoodi üheksa, 10 meetrit kolossaalsed ja see kõik on ikka kantud niisugusest depressioonist ja masendusest ja see on minu meelest vanglakunst, on täiesti omaette kunst. Ta peaks kindlasti ka jälle, et noh, tegelikult seesama küsimus, eks ju, et noh, kas mälestused ja meil on noh, meie ajalooline mälu on, ei ole ainult kantud positiivse, sest et seal on palju väga negatiivseid asju, mida on ju ka peaks, mäletad, tema kunst kindlasti on see vahend, mille kaudu seda mäletada, nii et noh, igal juhul, et, et ei ole nagunii ühene, et me säilitame asju ainult, eks ju, mis on justkui mingisuguse positiivse asjakandjaid nagu Rode altar või ma ei tea, et Ackermanni barokk Klitatav kuld, et just nimelt, et kunsti kaudu ju säilitada seda noh, teistlaadi mälestust, et, et noh, näiteks seesama, mis te näiteks tõite, et vanglad on siis loomulikult Kell käib halastamatult oma rada. Tahan lõpuks küsida Hilka Hiiob, kas te viite tööd koju kaasa, ehk kas te olete oma kodust teinud kunstimuuseumis? Ei, ma selles mõttes noh, niivõrd-kuivõrd ikka, et kõik näituse jäänukid, eks ju, saavad kas kleitides õmmeldud või seinale kleebitud, aga noh, selles mõttes, et oma kodust ma nüüd muuseumit ei tee, aga kindlasti ma olen seda tüüpi inimene külges, kellel ei ole piirijat töö ja mingisuguse eraelu vahel või et noh, ma ise arvan, et on õnnelikud inimesed, kelle töö ongi elu ja elu on töö. Võib käsitleda nii, et noh, et sa ei pea endale kunstlikud mingeid hobisid tekitama. Ma ei tea, mida, et, et sa saad kogu oma elu integreerida nagu üheks suureks ühtseks tervikuks ja noh, ma ei tea, lapsed kasvavad selle sees või noh, sõbrad on alati selle sees, nii et, et ma olen kindlasti see 24, seitse inimene, et töö on kodus. Mis on teie järgmine suur projekt, kui piiskopliku toomkiriku Ackermanni altar ükskord valmis saab ja kirjeldatud, eksponeeritud ja multimeedias kajastatud? Need projekte noh, neid suuri projekte on nagu kogu aeg paralleelselt, et Akkermann lihtsalt nagu praegu see kõige suurem, aga kuna Akkermanni projekt kestab aastani 2000 et 20, et siis niisugust nii mastaapset, noh tegelikult ei jõua niimoodi täitsa nii mastaapseid asju paralleelselt, aga no meil on terve rida mõisvee kirikuid üles lugeda, millest me ka paralleelselt tegutseb, aga noh, need ei ole siis nagunii suured projektid uisumõis pulti mõis, kus meil on praegu asjad pooleli tööd poole, nii et tegevust otsa ei saa. Õnneks on Eesti ikkagi pärandi poolest nagu niivõrd ka selles on täitsa uskumatu tundub siuke provints, kus midagi ei ole, aga see on uskumatu, kui palju meil seda kõike siin on ja kui palju seda leiame, et me ju iga aasta leiame mingi neljas, viies kohas mingid järgmised maalingud kuskilt krohvikihtide alt või, või lubjakihtide alt, nii et rikas ma just nagu me Kes me vaatasime kolmapäeval Aktuaalset Kaamerat, siis me nägime, kuidas teid oli kutsutud vaatama Kolga mõisa seinamaalingute Alt paljastatud, täiesti tundmatuid freskasid, nii et teie olete see doktor Hiiob, kes kutsutakse kohale, kui midagi uut leitakse, et kas see on väärtuslik, kas on vaja säilitada sugune lend doktorantide kõige muuga? Et see on küll maalingute doktor aga jah, et enamasti ta käib ikka nii, et meie oleme need, kes leiavad need asjad, kas need asjad ei leidu niisama, et noh, see ongi see meie uurimisvaldkond, mida nimetataksegi siis väliuuringuteks, kus me siis kihtide all hakkame otsima, et kas midagi on, et kas on kuskil kas lubjakihtide õlivärvikihtide või siis krohvikihtide all midagi ja kui me sealt leiame, siis on noh, just see, aga mis on selle väärtus, kas seda mõtet avada, kuidas see seostub siis selle hoone ehituskehandi nagu üldise arengulooga selles mõttes doktor muidugi, aga sisselõike teeme meiega doktoritele tavaliselt ikka. Palju tänu Ilkka Hiiob intervjuu eest ja palju huvitavat uurimist ja avastamist ikka edaspidiseks. Suur tänu. Tänane kaja loodimine on sellega lõpule jõudnud, uus saatekülaline juba järgmisel laupäeval kuulmiseni.