Laupäeval, kui meie saade eetris on, on meie tänane saatekülaline tõenäoliselt teel Läänemaale Padrema kalmistule, kuhu maetakse ümber kirjanik Karl Ristikivi säilmed. Väike kollektsioon Põhja-Pärnu Põhja-Pärnumaa ei olegi Läänemaal, Varbla on täitsa seal piiri peal üleval, mina arvasin ka, tuli laenama. Niisiis on meil täna külas kirjanik, Enn Nõu elab vaheldumisi nüüd Rootsis ja Eestis. Öelge, palun, kas teil on isiklikke kokkupuuteid olnud Karl Ristikiviga? Minu esimene kokkupuude oli kolmeteistaastaselt Hupsale Eesti täienduskoolis, tähendab Rootsis, kus ta õpetas mulle maateadlast tegi niuksed hektograafilised Eesti kaardid, mis tulid värvida mul on nüüd alles nüüd ma näen kirjandusmuuseumi. Peale selle võin ütelda nii, et ta oli minu jaoks igav. Miks, kui maades õpetaja, koolilaps. Aga kas teil olid ka kirjanduslikke vestlusi hilisemal ajal? No ja siis tuleme 60.-st, ma olen kuskil 66 või 68, siis siis me saime kokku Uppsalast, ta pidas ettekanne, Eesti tähendab ütleme, veneaegse Kirjanike Liidu kongressist Eesti rahvusfondis, selle lindistasin eni makilise, annan üks väheseid, kus on talt pikk-pikk, jutt tema häälega. See on ka olemas kirjandusmuuseumist sellest üks jupp esitati kolmapäeval möödunud nädalal ja siis ma kuulsin, ma teadsin, kes ta oli mõnda raamatut lugenud, rohtaeda pidin lugema täienduskoolis, pärast on see huvitav olnud, kui siis pärast sõda, siis tuleb välismaine Eesti Kirjanike Liit, maksin raamatuid kirjutama ja siis seal saime kokku, kui rääkisime ja nii edasi muuseas selle rahvusfondi kooslusega seost, ta käis meil külas ka, kohvi lasin talle kirjutas külalisraamatusse, ta kirjutas ainult lakooniliselt oma nime. Ja siis natuke kahju, et ta rohkem ei juhtunud, aga see oli võib-olla tema iseloom. Ja siis muidugi välismaise Eesti Kirjanike liidus korduvalt sai räägitud. No seal ei räägitud kirjandust, seal räägiti kõigest muust. Ja siis tema oli niisugune vaikne, vaikne, korrektne, väga leebe huumoriga. Ma ütleks heatahtlik või nagu jälga just ma vaatasin, kirjutas kellelegi kuldsüdamega, kuna teised kirjanikud rohkem rohkem või vähem oma naba vaatavad ja räägivad valju häälega, niimoodi seda Ristikivi ei olnud. Ainukene, kes. Mulle tõesti midagi head ütles. Raamat tagasi lükati, see oli Karl Ristikivi. Ta ütles, et tal oli väga kahju, et Eesti Kirjanike kooperatiiv novelli välja anda saanud teised ei ütle mitte midagi. Ma vaatasin üle Karl Ristikivi kogutud kirjavahetuse, mille Eesti kirjandusmuuseum on siin käesoleva sajandi alguses välja andnud. Selles valikus ei ole teie kirju Karl Ristikivile. Kas neil oli kirjavahetus? Ei olnud, ma ei tea, et ma ühtegi kirja talonen kirjutanud või tema mulle saatnud. Kas oli väikene respekt või, või põlvkondlik erimeelsus vanema põlvkonna eesti romaanikirjanikke ja siis teie, kui te olite noorema põlvkonna romaanikirjanik vahel? Tähendab, kui isiklikul pinnal rääkida, siis välismaine Eesti Kirjanike liit oli nagu üks suur perekond. Ma ütleks, et seal saadi üsna hästi läbi, teine asi on, kas raamatut sobisid ja nagu Arvo Mägi hiljem on, ütleme ma olin noor, vihane mees, ma ei tea, kui vihane ma olin, aga aga ma muidugi kompromissid. Aga see ei olnud nii palju, Ristikivi, mulle see. No ta oli küll Eesti Kirjanike kooperatiivi kolleegiumis luges raamatuid läbi ja niimoodi. Aga peategelane Bernard Kangro, kes määrase domineeris, kes ehitas omale monumente ja see on päris huvitav. Kanglust nüüd suurt midagi ei räägita, aga risti on juba enda monument. Mõni aeg tagasi tänavu septembris, selles samas saates andis pika intervjuu kirjanik Elin toona, kes rääkis sellest, kuidas kui ta oli noor kirjanik andis välja oma esimesi teoseid, siis need olid Suurbritannia eestlaskonnale šokeerivad oma teistmoodi mõtlemise ja julge ütlemisega, et ta rikkus oma suhted eestlaskonnaga Suurbritannias ja see oli tõenäoliselt ka üks mitmest põhjusest, miks ta kolis ära Ameerika ühendriikidesse. Mulle tundub, et ka teie, kui te alustasite ja ka hilisemal ajal oma romaanides olete vanema põlvkonna eesti romaanikirjanik kõige mõttes võib olla šokeeriv. No ütleme nii, et me räägime aastast 1965, see oli pagulaskirjanduses seksuaalse revolutsioon ja aasta või niimoodi, et siis me kirjutasime seda, mida teised nagu ei kirjutanud või nagu Kangro oli seal mingisugune armastussuhe, siis uks pandi kinni, tuba oli pime ja kõik, aga, aga see oli teine aeg ja ma kirjutasin teistmoodi ja. Ma ei olnud valmis midagi maha tõmbama. Ma andsin oma esimese raamatut ise välja, humal kirjastus. Natuke seda nüüd, Elin toona puu, ingel oli see esimene raamat ja nii edasi. No praegu need umbes lasteraamatuid, nii et minu meelest ajad on muutunud väga kõvasti. Võib-olla palju murdlelisem oli isegi Elga Helga nõue mässab rohtu sealt Kangrokis kokku kaks lehekülge välja, aga originaaltekstis on kirjandus muuseas. Ja see ei olnud ka midagi nii väga hullu. Tähendab neid neide kolme tähega roppe sõnu, mida kõik otsisid, neid nendes tekstides ei olnud, aga noh, kõik tahtsid, et oleksid. Siis käis vaidlus aasta ringi ja niimoodi, aga siis Kangro väitis, et kooperatiivi tellijad siis lõpetavad ära. Lugejat tuleb kasvatada. Nii et minu meelest see asi nii hull ei olnud, aga ma ei sobinud muidugi sinna, sellesse konteksti või seltskonda selles mõttes, aga me saime isiklikud läbi, käisime külas ja nii edasi ja ma võib-olla ütlesin seda välja, mida, mida teised võib-olla nurga tagant tahtsid ütelda. Siin meie stuudiolaual on üks teie paljudest Eestis väljal tud romaanidest koeratapja ja kui ma vaatan seda stiili, siis seda iseloomustab hästi lühike lause lööb sageli kahesõnaline lause, mis ju väga erineb vanema põlvkonna romaanikirjanike stiilist, kellel on pikad rind ja põimlaused. Kas see on teil stiili mõttes taotluslik, et te tahtsite erineda oluliselt varasemast põlvkonnast? Võise lähtus siiski tegelaskujust tema mõtteviisist, et lühike lause on väga lööv ja ta lööb ka lugejat. Ma tõesti ei tea, ma arvan, et see tuli iseenesest, ma arvan, et see lihtsalt nii kukkus välja, praegu ma kirjutan jube Vigal laused, nii et nii et ring on täis. Nii et mul ei ole nagu mingit teadlikku teadlikku stiili kavatsust üldse olnud, vaid lihtsalt nii nagu tuleb. Selle raamatu esimene trükk ilmus ju 88 Rootsis, noh siis, kui Eestis kõik otsad lahti läksid. Ma arvan isegi, et see on mu kõige parem raamat. Samasse mulle üldse ei meeldi. Kuidas niisugune vastuolu terviku moodustanud, selle vastuse võlgu. Kõik kirjanikuna, midagi iseendast. Ja need, kes ütlevad, et seda ei tee, ma arvan, need valetavad. Kui palju te lähtute materjali valikul ja selle läbi kirjutamisel oma perekonnaloost? Ma tean, et teie isa on olnud pärit Muhumaalt ja teie raamatute pika nimekirja, kus on vaheldumisi dokumentaalromaanid, kui siis puhas ilukirjandus on nii Saaremaa eleegia, mis jutustab siis sõjajärgsetest repressioonidest või on gaase Mõttuse kukke viimane kogupauk muhulaste väljasaatmisest, et kui palju on teie jaoks oluline see, et säilitate ja panete kirja oma esivanemate lugu? Väga nüüd ma ütleks, et see peateos on tegelikult vabariigi pojad ja tütred ja Saaremäe liige on nii-öelda ülejäänud materjal või selle järg. Aga nad kõik on seotud nimed on muudetud, need, kes teavad-tunnevad ja leiavad need, mul on alati ajalugu meeldinud ja eriti Eesti ajalugu juba lapsepõlvest peale sonari minu lemmikaine joonistamine ka muidugi, aga, aga just see. Nii et ma olen väga palju uurinud, kogunud materjali ja ma ütleks, et selle triloogia jaoks ma kogusin materjal võib olla 50 aastat. Ma hakkasin intervjuusid tegema juba seitsmekümnendatel. Mul oli see põhimõte, et kõik ütlevad isa ja vanaisa ja vanaemaga tuleb intervjuud teha. Nad ütlevad seda pärast seda, kui neid enam ei ole. No siis siis ei ole seal jutul mõtet, vaid mul on alates armunud. Kui on vaja teha, siis tee otsekohe ja nii ma olen teinud, nii et need jutud on kogutud materjalid, päevikud, isa ja ema kirjavahetus oli ema kodukandis seal, tobu. Topuldan Tauksi saare vastas oli alles läbi kõikide nende aastasest, selle ma sain sealt kätte. Olen ise päevikut kirjutanud üle 3000 leheküljel oma noorepõlvest, see ei ole nii palju selles sees, aga nüüd vanu asju. Ma olen korjaja, korjaja süstematiseerida arhiivide koguja ja selle peale see ehitav. Kõige põnevam oli see, see uurimine, see otsimine, see oli nagu väljakaevekuma. Kui oleks sõda, oleks siia jäänud, ma arvan, ma oleks tahtnud arheoloogik saada. Mulle meeldib niimoodi otsida ja avastada. Ja see on võib-olla selle tegevuse tulemus, need raamatud võib-olla ei olnudki nii tähtsad nende kirjutamine. See protsess oli see, mis, mis tõesti-tõesti angažeeris. Ja ma elasin seal sisse. Ma võin ka nii-ütelda, näiteks uurisin Vladivostoki selles mõttes kuke viimne kogupauk. Ma arvan, ma oleks võinud seal pimesi käia sajandi alguses, aga isegi praegu, sest ma olen kõik selle läbi uurinud, läbi elanud. Peale selle ma kogusin fotosid. Ma käin kõigi sugulaste teiste käest, kõik fotod, olen skännida, kogun neid, on tuhandete viisi, neid ma olen kasutanud, raamatus on päris palju fotode, nii-öelda kirjelduse ja niimoodi. Nii et keegi küsis, et kui palju on tõsielu nendes raamatutes ja kui palju luule no siis üle 80 protsendi on tõsielu, ainult et ma ei ütle, kes on kes. Mul on küll salanimekirja, mis on olemas ja et kunagi teaks. Aga, aga mõni inimene elab, kuigi suurem osa on kõik surnuaiad. Aga ma olen üldiselt katsunud tõdeleida. Mu põhimõte on olnud, et kui kõik teada-tuntud, seda mina ei ürita muuta, ei taha ümber teha, nii et ma olen natuke erinev Jaan Krossist, selle koha pealt me seda arutasime kunagi, kui ma sain selle selle Jaan Krossi kirjandusauhinna ja siis seal, kus puud on, sinna ma olen vahele topin natukene ja siis selles triloogia esimeses romaanis on seal üks Jalta lugu ja seal ma olen päris palju väljamõtlemisest. Tegelikult mu isa vanem vend, liivane oli eeskujuks, kes oli esimeses ilmasõjas isikusega arvatesse sead mulle nii vähe teada, ainult et ta oli Kubani kasakate polgus ja nii edasi Jaltas haige. Siis ma kuulsin jalt, et väga palju on niimoodi, et ma olen ka tagapõhjauuringuid teinud ja niimoodi. Nii et ma ütleks, et tegelikkus on see kõige parem kirjandus. Teie kirjanduslike teoste vahele mahub, nagu öeldud, siis triloogia vabariigi pojad ja tütred siis ajaloolisele materjalile tuginev tõotan ustavaks jääda, mis räägib Eesti vabariigi valitsusest aastatel 1940 kuni 1992. See on puhas aja luuramad poos Marta Ravaga. Ja Mart Orav oli seal, pea tegi, nii et, aga ma, mind huvitas valitsuse küsimus, mind on alati huvitanud valitsuse küsimus, sellepärast et kui me tahtsime meistrit vabaks saada, siis minu meelest esimene prioriteet oli, sul peab olema valitsusele, näitad, et sa tahad võimu üle võtta ja see see ärritas noh, välismaal reageeritud, aga, aga Moskva talitas ja võib-olla kõige rohkem veel Tallinnat tol ajal ärritas. Nii et sellepärast see teema mind huvitas ja siis, kui ma sain materjalid kätte paguluses elava Artur Mägi tähendab õiguskantsleri endise riigisekretäri materjalid 1983, siis ma uurin seda, kirjutasin artikli ja süvenes sellesse, ja mina arvan, mina olin esimene, kes nii-öelda Tiefi valitsust ja selle järglastest midagi kirts peale seal, ma arvan, et ma olen ainukene, kes ilukirjanduses on seda teemat üldse käsitlenud. Ja üsna palju natukene, võib-olla iroonilist, natuke mitte, aga tegelikult ma tahtsin head. Ja siis jah, ma oleks ise ka tahtnud valitsuses saada, aga no nii lihtsalt asjad ei käi. Oma ilukirjanduslikes romaanides samamoodi käsitleti väga põhjalikult ja tulete ikka ja jälle tagasi Eesti raskete saatus aastate juurde ja sealt tuleb välja ka see, et eestlasele ei ole väga võõras pealekaebamine, reetmine, terrorile, allaandmine. Mida me selles võtmes võime eestlase iseloomu kohta öelda? Ma ütleks midagi natuke negatiivset, siis mu isa kirjutas 30. aasta alguses Lääne elus, et oleks aegsest moonaka vaimust lahti saada ja mis on moonaka vaim, seoned olla nagu mõisnik, teha kõik nagu välismaal. Aga tuleb teha nägu. Endale tuleb lähtuda Eestist ja sellest ma tunnen puudust ka täna. Suured muuseumid võivad olla uhked ja vägevad, aga kõik välismaa ja välismaa arhitektid, välismaa tegelased, kus on eestlased? Et minu jaoks on nii tuum ikka see Eesti, need see ongi see probleem, tähendab ütleksime selle sõnaga võtaks kõik kokku. Aga seda muidugi saab parandada, aga Eesti Eesti on ju väike maa, ta on nii-öelda rataste vahel nagu aru Valtoni raamat ja niimoodi ta on kõigest üle elanud ja ta on üle elanud, arutas ja sellepärast, et eestlased on pragmaatilis ja nad on katsunud elanud, kuigi oli ainult 70000 pärast suurt põhjasõda, aga nad on üle elanud ja nad on kõikide süsteemidega kuidagi kaasa läinud. Kangelased On ju poolhullud sellepärast et nemad, nemad saavad surma, tavalised ja siis ei ole nendest suurt kasu. Need, kes teevad natukene kompromisse, need elavad ülesüsteemid lähevad edasi. Moes on ju praegu Pätsi ründa, mina ei ründab, et see tähendab, ma arvan, et ta tegi, mis teha andis. Ta on üks minu suurtest ees, kuidas üks Eesti riigi loojatest neid on neli, tegelikult Päts, Laidoner, Tõnisson ja Reik, keda alati ära unustaks. Igal ajal iga mees omal kohal ja eestlane ellu jäänud, siiski see rahvas on alles. Ma lõpuks ei uskunud enam, et Eesti vabaks sai, uuesti vabariigi iseseisvus taastati. Ma arvasin, et Eestiga, no öeldi, et Lenin on tuhandeaastane niimoodi, aga no kadus Lenin ja kui ma noorem olin, siis ma arvan, Stalini sure, mitte kunagi, aga 1953 korraldad oli surnud ja ma ei saanud midagi aru, mis oli juhtunud. Ja niimoodi olnud, nii et nii et eestlased on elukunstnikud. Ja ma arvan, et asjad on läinud kokkuvõttes päris hästi. Siin käib ju palju poliitilist maadlemiste õiendamist, see kuulub asja juurde, ma ise ei tahaks olla poliitikaga ilma poliitikute ei tööta demokraatlik süsteem. Ja sellepärast Nad on nagu nad on ja ja see aeg teeb oma töö. Ja siis asjad liiguvad. Eesti ei ole täitsa sama, mis ta oli. 88 Helga tuli esimest korda siia, mina tulid nagu teist korda siia. Väga palju on muutunud, aga kõik on ära unustanud. Mis mul sellest ajast meelde jäi, näiteks on, et Tallinn ja kõik haises ja ma ei saanud aru, miks haises. Mõtlesin, et kõik on vana ja mäda ja nii edasi. Väga lihtne põhjus oli Vene bensiin, vene bensiin, haises, tulid uued autod, uus bensiin, haisu ei ole. Ja linn oli ilus ja tore, aga ta haises juba 67, kui siis oli väga vähe autosid saama, mäleta nii, et kuma kogu võtaks. Ma olen Eesti suhtes optimist. Esiteks me ei elaks siin paralleelselt, ütleme niimoodi. Ja siis ma usun, Eestisse, tähendab mul on ainult üks suur huvi elus olnud ja son eest. No siis, kui veel natukene täpsustada, siis on muidugi eriti Eesti kultuur kunst ja kirjandus ja esimeses järgus ajalugu. See, mis sind huvitab, see jääb ju meelde. Ma ei ole, võib-olla mitte kõige nooremana on, aga asjad on suhteliselt hästi meeles. Oma arstielust ja tegevusest. Siis ma pean paberit särgivad. Kuigi patsiendid vist ei olnud. Räägime veel sellest, kuidas esimest korda tulite Rootsist Tallinna see oli siis aastal 1967 Vanemuise laev Helsingi ja Tallinna vahel juba käis. Mina sõitsin selle vana vana Admega, see oli siis Vello oma nime all, mis käis lühemat aega. See oli omal ajal käis Helsingis stallinstatiin. Soomlased peitsid selle kuskil saarte vahel ära, et venelased seda 100 kahjutasuks ei saanud. Uhke lae kõik oli maha, kuna niimoodi 20 inimest laeval, mis võib-olla võttis, ma ei tea, kas 1000 inimest või rohkem kuna teised sõitsid siis selle vanem õieti tollal ei käinud vanem, vaid vana Tallinn, vana Tallinn oli, ta oli samal ajal sadamas, kui me tulime, aga sel päeval tuli siis see teine. Nii et see oli omamoodi elamus juba see. Meie olime saanud kutse peksalt väliseestlase kultuuriliste sidemete arendamise komitee ja siis selle andis üle Felix Mäiner. Vähemalt KGB major polkovnik, kolmas sekretär, fokunis saatkonnas käis kaks korda meil kodus isegi pärast kontrollimas, miks ma ei kasutanud nende kutset selga, ütlesin, et minu isa ei meeldi, aga tegelikult ma isale rääkinud üldse, et ma läksin Eestist, isa kartis. Me tulime, tänu minu sõber Jaak Kivilo ja mina tulime selle laevaga üle ja me saime viisales Helsingis. Ja siis tolleaegne Eva hüverine niliseni Eva Lille aitas selle korraldanud, kuigi tema sellel reisil ei olnud giid, aga noh, ta oli selgeks teinud kõik, kuidas tuleb käituda mundris mehi, toi. Filmisin seda filmi, see film 1907, Tallinn 25 minutit ja siis janu, viadukti ja muid asju tohtinud filmile. Niimoodi. Sellest loost ma olen rääkinud ühe narratiivi televisioonisaates. Ja see oli kaks ja pool päeva me ei maganud, öeldes, polnud aega magamiseks, vaid see oli nii suur elamus. Et siis sai kõik, iga iga sekkuvad saneelased alla, aga peaelamus oli tegelikult see, et ma korjasin, mul olid väljalõiked nagu, mida ma kutsun eesti ajalooks, ma annan sulle andnud ka kirjandusmuuseumi kuskil üle 30000 pildi ja siis sel viisil olen õppinud ju eesti majad, inimesed kõike ära ja ma tean väga palju ma tunnen inimesed ära, tähendab kui me räägime nõukogude või vene ajast, siis ma võin otsekohe ütelda, et suurem osa kes on kes natuke tean natuke rohkem, kui nad ise arvavad nad. Et mina tean. Nii et sellepärast olid mul need killud, see on nagu mosaiikmosaiigikivid. Maja siin maja, seal aga ei ole tervikut ja kui sa siis tuled Tallinnasse, siis kukuvad need killud kokku, siis korraga oli see tervik. See oli niisugune elamus, mida ainult üks kord elus juhtub. Ja see oli siis 23 aasta järgi, kõige šokeerumi elamus oli see, et kui ma hiiule nõmmel tulin, kus ma elasin seal siis majad olid korraga väiksed ja puud olid madalad ja kui mina ära läksin, olid majad suured ja puud olid kõrge, aga mina olin tükk maad pikemaks kasvanud vahepeal siis ma olin 11 peaaegu kui me, kui me lahkusime. Nii et see oli selline elamus ja siis muidugi eestikeelsed tänavasildid olid küll ka venekeelset sama korraga, aga igal juhul ja lapsed rääkisid eesti keelt, see oli nagu imeloomad. Nii et seda, seda peab läbi elama, ise ei oska teistele kirjeldada. Ja siis kõik need kohad, mida ma teadsin, nõmme oli täitsa nagu oma lapsepõlve tagasiminek. Sõitsin taksoga sinna, eks taksojuht andis aru, siis sinna pagari tänavale, aga see polnud nii oluline. Tagasi sõitsin rongiga, sest ma sõjal sõitsin rongiga. Tahtsin näha, muuseas nägin rongilt ka neid vene tanke, seal Tondil paistsid ilusti rongi pealt välja. Elasime selles hotell Tallinnas, mis praegu on hotell seal Toompealt, seal on väga ilus vaade sealt söögisaalist. Eevalill oli meile selgeks teinud, et mikrofonid on, on raadios, mille peale paned, seda paremini kuulavad ja samuti lillefaasides seal söögisaalis meie Jackiwitsiooni nagu James Bondi film, et me kirjutasime sedelid üksteisele ja ei rääkinud midagi erilist, kuigi siis alguses proovisin mikrofonist süsteeme, seal oli mingisugune hõbelusikat lusikaid. Jaak ütles nagu provotseeris, et võiks mõne omale võtta. Järgmine päev olid lusikad kadunud. Sama siis mul see klassikaline lugu, seda ma ei tea. Kas raadiusega ütelda, igal tolleaegset WC-paberit, niuksed ülevalt poolt laike altpoolt krobelised ja väga väikesel, millega praktiliselt midagi suurt teha ei saanud. Ja neid oli ainult 10 lehte ja siis ma ütlesin, et kuradi vilets hotell isegi korraliku sitapaberit ei ole. Järgmine päev oli niuke 10 sentimeetri paksune pakk. Mikrofonid töötas väga hästi ja teisel korrusel oli ju see terve see organisatsioon nende aparaati kuhja Kivilogi ära ära eksis. Ja siis vaatasime linna, sõitsime ringi ja meil olid tuttavaidsk. Kohtasin esimest korda Jaan Krossi, Ellen Niitu, aga see oli Eva Lille, kes oli teed sillutanud. Sealjuures oli Paul Rummo ja Lea Tormis ja nii edasi käisin esimest korda kellelegi majas. Enne ärasõitu kohtasin Elo ja Friedebert Tuglas, seda vahendas Endel Mallene. Temaga saime tuttavaks ja pärast seda meil oli kirjavahetus. Ta korjas ka marke ja niimoodi, nii et ja see vahekord kestis, kuni tema sonar siis veksas käisime ka, tähendab, nendel oli peakorter, oli seal praeguses presidendilossis ja vastuvõtt oli seal, kus on praegu söögisaal, eks ole, seal istus randal hiir ka KGB major ja siis rääkis natukene, aga tema meiega ei sõitnud ringi, aga meie jaoks oli siis võetudeks täis suur buss, kujuta ette, täis sul buss, mina ja Kiviloksis peksa asemes Johan Kahk ja siis meie saatjaks oli Uno Laht, oleks tahtnud küll kohata Enn Vetemaad, aga tema oli kuskil mujal. Enn Vete, mõned romaanid, monument ja. Ja pillimees olid mul lemmikut olla. Ja siis ma tahtsin käia metsakalmistul, seal käisime, vaatasime neid kuulsaid Audasse, Koidula, Tammsaare ja nii edasi. Siis ma tahtsin näha Pirita jõe suudmes ära käia, sellepärast et ma olin lapsena sealt sõitnud. Ühe laeva nimi oli Estonia kalamaja juurde ja see jäi sinna kinni ja ma mäletan mind, tõsteti ühe laeva pealt teisele ja hakkas ilustama, kukkun sinna vette, upun ära oma ristiemaga, see pidi olema kuskil 39 40. Ja siis ma vaatasin seda Est, tahtsin filmida ja siis oli igavene häda siis, et kas ma tohin filmide kassa strateegiline paiksis. Juhan Kahk ja Uno Laht läksid sealt Piritalt, seal oli mingi mingi hoone, oli seal, läksid ülemisel korrusel arutama ja siis lõpuks lubasid. Need Vene lennukilt, põmmutasid siis sealt üle edasi-tagasi, natuke, samal ajal niimoodi. Nii et natuke seda Pirita kloostrit vaatasime ja siis nagu vanalinnas käisime ringi ja see, kes meid juhendas, oli tolleaegne laine Reta. Hiljem abiellus tratiido, tahan selle fotograafiga oli abielus ja poeg abikassa surnud, poeg on nukker roheline tegelane ja niimoodi. Nii et see oli väga intensiivne reis, aga lühikese aja iga sekundiga minut see sai nagu siis saamitud. Ja siis, kui ma koju tulin Uppsalas ja siis me istusime seal ülal paar ööd ja ma siis rääkisin kõik helilindile makile ja see on olemas, need on, oleme andnud materjalid Eesti filmi- ja fotoarhiivile ja kui ma neid kuulen sinna, siis tuled tagasi siis nagu oleks eile olnud. Aga muidugi on, palju on muutunud sellest saadik ja ma käisin ka hiiul, käisin oma kodu juures, nutsin natuke aia juures ja niimoodi see kuulub asja juurde. Aga maja oli alles. Ja nüüd on see muuseas ka renoveeritud väga ilusasti. Keegi ostis selle ära ja ehitas ümber ja seda reisima ei kahetse. Aga muidugi tol ajal oli nii, et Eestis käimine seda leiti, et see oli äraandmine, no viisa võtta Nõukogude Liidu saatkonnas ja nii edasi, nii et see oli tõsine küsimus ja kang rooli mures, isegi, isegi Hanno vihane mulin muret, terve kooperatiivrahvas on mures, et äkki läheb jalga ka ja Elga oli 65 debüteerinud ja oli, oli hea kirjanik, seda nad said aru ja see oleks nendel on suur löök, et kui üks nende kedagigi läheb korraga niisama Eestisse, mina läksin. No see ei olnud veel nii hull. Elga ei läinud, aga neid hoiatuskirju tuli tal, Anno vihanam, kirjutas terve rida kirju, terve rida. Ja siis ma tulin tagasi ja siis käisin Stockholmi Eesti teater või mis selle nimi oli, need sõitsid ringi, andsid etendusi ka Uppsalast, siis ma panin punase kampsun selga ja pärast ma olin nii punane, et mind enam Eestisse ei lastud. Võib ütelda nii, sest mul ilmusse romaan, pidulik marss 1968. Ja siis selle kohta avaldas, see oli tegelikult KGB väljaannetakse koduma lisafaktid ja kommentaarid, kus siis kõige räigem arveteõiendamine ja muud asjad kirjutati. Seal oli siis neli lehekülge minu kohta, esiteks oli haruldus, on see ainult uligantsus? Ma ei teadnud, kes oli, sest see oli signeerimata, aga ma olen nüüd täitsa veendunud, see oli Endel Sõgel, küll alguses arvasin tantsusaal ja siis oli seal kollaaž minut temaatikas, seal olid Te võetud minu romaanid, tsitaadid igal pool, kus mina olen kirjutanud kommunistlik terror, seal nad olid muutunud fašistlikuks terroriks. Ma nägin, kui osavad nad nad ümber tegid originaaltekste ja mul oli hea meel, et meil oli dialoog, aga siis nad said aru, et nad olid ämbrisse astunud, nii et kui mul novellikogu ilmus, siis nad olid vai. Ja ma teadsin, et nende käes raamatud olid, kuna ma ise andsin välja, siis nad pidid ju minu käest Stockholmi raamatukaupluse kaudu tellima. Mujalt ei saanud neid kätte ja neil oli vaja neid lugeda. Nii et raamat on, ma leidsin, oli palju teravam võitlusvahend kui võib-olla. Kobryostuga kõnelda. Kas KGB on kunagi üritanud teid värvata? Ei, aga KGB mehed on meil kodus külge ridade viisi, ma olen umbes teada ja niimoodi ma arvan, et nad said aru, et, et see nii lihtne, no tähendab, randar hiir proovis seal Kadrioru lossis siis oli mana ilmunud ja natuke ütles, et on vaja suhted lõuamana ja nende nooremate natukene nii öelda julgemata tegelaste käest mana esitas nagu teist voolu Eesti pagulaskirjanduses kui Kangro tulimuld. Aga ma ütlesin, et see oli liiga vara ja niimoodi, nii et sealt midagi muud. Aga Felix maine nagu kaks korda meil Paul toomima kohtasin, ka tema oli KGB polkovnik, täitsa kindlasti kolmas sekretär. Kui kammerkoor Käis Uppsalas Tallinnast, siis ma olin bussis giidiks ja siis ta tuli muga rääkima, ütles mulle sina, tema oli seal nagu, nagu valvuriks kaasas ta muuseas olli on, ta elab, minu teada on Yana Toomi eelmise mehe isa. Ja siis kui me 82 tahtsime helgaga tulla turistina siia ja me ei saanud lihtsalt siis ma helistasin saatkonda ja siis ta vastas, ma arvan, et ma midagi teada ei saa. Aga nädal aega hiljem, siis ta teatas, et ei saa, et kõrgemalt poolt on määratud, tähendab ilmselt siis Moskvast KGB kuskilt ja meile ei antud viisat, meie olime pandud need vähesed, kes olid pandud musta nimekirja, see, mida Tiit Made keeldu oma raamatut natuke, neid oli väga vähe, aga Elga, mina olime siis ilmselt 82 pandud sinna nimekirja ja me ei saanud Eestisse. Pütsime tulla mitu korda, enne kui siis 88, kui Rootsi Kirjanike Liidu abil saime jälle ja siis oli nimelt Rootsi Kirjanike liidul ja Nõukogude Liidu Kirjanike Liidul leping tehtud. See oli Gorbatšovi aeg juba, et vaba liikumine mõlemale poole. Rein ja Mare Taagepera tõenäoliselt olid ka selles nimekirjas, kes, See pidi olema Ameerikas, nemad on Rootsis ja räägin Rootsi osas. Ja aga seal oli mõni veel, ma olen Andres kinguli. Ta kirjutas osavalt hästi ja ta oli niisugune. Üksikvõitleja tegi rohkem kui mitu organisatsiooni kokku. Täna on kaja loodimisel arst ja kirjanik Enn Nõu. Enne kui me läheme teie arsti tegevuse juurde. Ma tean, et te olete Eesti raadiole andnud mitmeid intervjuusid mis on keskendunud just Teie kogutud intervjuudele videoreportaaži, teleEesti, kultuuri ja poliitikategelastega Rootsis. Keda kõike te olete saanud intervjueerida ja kas te usute ise, et nad kõnelesid. Ma arvan, et seminaril kõnelesid, oli tõsi, aga võib-olla kõik ei kõnelenud. Ma ütleks niimoodi. Riigitegelastest Maynteesin Tõnis klienti, kuigi ta rääkis peaminister presidendi ülesandest, tema rääkis peamiselt vabadussõjas mitte sellistest asjadest. Helmut Maandi, Tiefi valitsuse riigisekretäriga mul on väga pikk intervjuu, need on kõige üleval seal Youtube'is ja ma arvan, et tema rääkis ka. Mul ei olnud mingit põhjust kahelda selles, nagu aga oligi võib-olla asju, mida nad ei ütlenud, nadi katsed inimesi kahjustada. Tiefi valitsusest suurem osa läks just Siberi kohe otsekohe võeti kinni ja nii edasi, et need asjad läksid hoopis teistmoodi, koolid kavatsetud. Ja ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et keegi mulle otseselt vale mõeldud. Isegi otsest valetamist, aga niisugust inimliku soovi ennast paremana? No seda, seda me teeme, arvatavasti kõik. Aga ma isiklikult vaatan nii, et need asjad, mida ma ei taha, et inimesed teada saad, neid nende neid ei räägita, tähendab õige luure, eks ole, tema ei räägi neid asju. Õige luure ei räägi üldse palju, aga siis tema ei räägi neid asju, mida, mida ta ei taha teised teada saada. Niiet kui sa tahad, et keegi midagi teada ei saa, siis hävitan need materjalid ära ja hävita seda sel ajal, kui sa elad. Aga muidu pagulusest poliitikute roll ei olnud ju enam sama kui tänapäeval, siin on peaaegu hädavajalik luiskamine vähemalt üldse valimisi võita, ma olen ausalt poliitikud, kui ta kunagi valimissa, naiivne arvamine, et need üldse üle elavad ühe valimisvõi rohkem. Ma arvan, et see, mida ma tahtsin kätte saada, et see oli suhteliselt õige, tähendab aastaarvud kohad, inimestel võivad segi minna. Jaan Lattiku mälestus kubiseb vigu, sellepärast et tartlaste kirjutanud päevikut ja siis siis aastaarvud ja niimoodi on valesti ja niimoodi. Aga siis teine võimalus on muidugi risti kontrollida, et sul on mitu allikad ja vaadata niimoodi. Aga siis poliitikud, ma tegin nagu viimasel ajal natuke rohkem minu pea, huvid oli ikkagi kultuur ja kultuuritegelased ja kunst ka muidugi kunstiga muidugi. Ma arvan, et neid tuleb võtta lihtsalt nii, nagu nad on, tähendab mälestused. Väga kindlad Helga mälestusteraamatu pealkiri on valetaja, ma arvan, et see on päris hea pealgi. Mälestused on järelkonstruktsioonid, me tegelikult ei mäleta muud kui ainult fragmente ja siis kõik, kes ütlen, kõike mäletavad, need luiskavad ju nii, et suu vahutab. Aga, aga meie täidame ära inimene, armasta tühje kohti. Nii et me täidame ära vahelt ja me loome uue loo. See uus lugu hakkab elama meie mälus ja siis me usume kaljukindlalt, et nii see oli. Nii et päevikud on palju paremad allikad, kui nad ei ole teadlikult kirjutatud nagu, nagu eksitamiseks või, või väljaandmiseks. Ma arvan, et juristigi päevik oli mingil määral teadlikult kirjutab. Seal on natuke tunda, eks ole. Aga näiteks Kurese mõtles segamini ajamised, need ei olnud üldse mõeldud avaldamiseks ja sellepärast tuleb nüüd väga ettevaatlikud lugeda, saanud platsi utte täis ja muud muud prahti, nii et isiklike antipaatiad ja sümpaatiad ja nii edasi ja kui sa ei tea, siis hakkad isegi uskuma ka. Mul on üks romaan, mille nimi on Ma armastasin rootslaste, eks ole, suvi, kaitseväe ei olnud midagi muud teha kraavi ääres, kui kirjutada päevikut, sest kaitsevägi on ainult üks ootamine, siis kaks pauku, eks ole. Aga siis ma kirjutasin iga päev kõiki siin üles, ma ei ole kunagi nii palju päevikut kirjutanud ja kui ma selle romaani kokku kirjutasin, siis ometi ma panin sinna juurde pilte ja muude elasin sisse ja siis oli tunne, et see oli eile olnud ja see oli väga ebameeldiv tunne. Aga see oli siiski natukene uus lukk, aga samas võib-olla ka vana, aga see on nagu teeme filmi, eks ole, ütleme filmi kellelegi ja siis siis me hakkame seda uskuma, vaatame teist maailmasõda, näiteks on kuulsad filmid kassific ja see Mondo Plazas kus kirjeldatakse seda maailmasõda ja kõik arvavad, et maailmasõda oligi niimoodi tähendab see värviline pilt, need lahingud ja niimoodi, aga minu jaoks on esiteks maailmasõda mustvalge, sest tol ajal värvis ilmet üldiselt ja siis sõda oli hoopis teine. Et meie ettekujutuses hakkavad filmid mängivast palju suuremat rolli kui tegelikkus. Või kui me räägime tyhi valitsejast, siis Jaan Krossi paigallend määras siis väga palju, kuigi seal oli üks, üks päris jäme viga, mida temaga õiendasin. Ja mina olen 10 aastat varem kirjutanud koeratapja samal teemal see selleks, aga igal juhul. Meie nii-öelda see tegelikkus on nagu, nagu natuke kunstlik, mõnes mõttes. Võib-olla peabki nii olema. Ma olen muuseas suur filmiarmastaja ristiviga ristigi vaata säilinud mina olen vaatanud igasuguseid filme ja mu päivikon täitma. Kleepisin kõik kinopiletid. Päevikusse kirjutasin üles näitlejad, mis kuupäev ja kas värvifilmi on, mul oli kolmepunktisüsteem kul null sisuliselt päris rämps ja kolm siis oli ka nii, et film on mulle alati meeldinud, pilt on mul tegelikult rohkem, isegi kui tekst. Aga siis, kui ma kirjutama hakkasin, siis ma avastasin, et kirjandus on võitlusvahend ja, ja tegelikult võib-olla midagi kirjutanud siiski algusest peale, kui me Rootsi põgenesime, andsime välja ühte ajakirja. Nimi oli eesti noorus ühes eksemplaris. Meil oli 100 150 lugejat nii põgenikelaagris kui kui Uppsala linnas ühes eksemplaris on see pluss, et trükikulud on väga väiksed heita, kui seal masinaga kirjutad, siis ta käib ringi nagu raamatukogus laenatakse. Nooremad vennad-õed Pedasid linnas ringi ja loet. Seda luges Gustav suits, Andrus Saareste, Oskar Loorits ja teised. Nii et see ei olegi nii vilets. Kui teada, et Eesti normaalne romaani tiraaž praegu 800 eksemplari, siis 150 lugejad ei maksa nuriseda. Aga muidugi Eestis lugejad ei ole nii palju raamatuostud, ei peegel tegelikult lugemist, vaid raamatut laenud peegeldunud Erik Tohvri on ju kõige rohkem laenatud kirjanik Eestis ja nii edasi, nii et nii et see statistika, mida Mart Juur esitab seal kirjandusministeeriumis, minu meelest ei peegeldu täitsa lugemast. See peegeldab rohkem raamatukaupluse Mik. Veel küsimus teie elukäigust, ütlesite siin intervjuus, et kui te oleksite jäänud sõja ajal Eestisse, siis te oleksite õppinud arheoloogiat. Aga et eluviis teid, Rootsi, te õppisite arstiks. Miks te valisite just kopsuarsti eriala? No kõigepealt, miks arstiks, kui põgenikelaagrid on ainsad, kes otseseid tööd olid inseneride, arstid ja raha peab teenima selleks et elada, sellepärast moodse Upsar tehnikaülikooli õpin arstiks, sihtisin selle peale, mitte ma sellest nii väga huvitatud olin, aga ma arvan, et et ma ei olnud kõige halvemas, tähendab, et ma õppisin selle ära, tegin korraliku töö, patsiendid olid rahul, et ma kopsuarstiks sul täielik juhus, nagu kõik elus. Suur osa elustad. See oli suvel 59, ma olin just käinud dollaliftisioloogiad, antiisikus, haiguse kursus, üks kuu. Neil oli suvel vaja asetäitjad, tol ajal said, need õpivad meditsiinikandidaadid, tähendab, see on nagu keskmine graatsiat tööd ja siis siis kas nad küsis minu käest, mina küsisin, igal juhul kutsuti mind tööle. Ma mäletan, kui ma tulin siis suvel sinna, et ma küsin, mis ma pean tegema, siis küsisin selle ülemarsti asetäitja käest, et kuma visiidil käin. Ta ütles, mine sisse, ütle tere. Ja no seda ma tegin ja õppisin seal ära ja sellest saadik siis nii see jäi. Ja ma olen natukene niisugune jah, konservatiivne selles mõttes, et väga palju suuri muutusi niisama ette ei võta. Siis siis ma edaspidi sain. Vahepeal oli mul veel vaja arstiteaduskonda lõpetanud 50 90-l lõpetasin alles 61 tollal kaheksa-aastane väljaõpe. Ja siis Rootsi kaitseväes oli ka. Nad kasutasid lasta ära, eks ole siis pikapeale lahingupataljonis, maalimist, mingisuguse jalaväepataljoni arst mingi kokku 18 kuud tuli manöövatel käia niimoodi, nii et kõik seal segamini, et siis jätkasin seda asetäitja tööd ja see oli peale selle Uppsalas väga lihtne, sõida jalgrattaga tööle ja käepärast. Ja siis ma lihtsalt sattusin sinna, ütleksime niimoodi ma siiski neli kuud kirurgina ka asetäitjana töötanud, aga see kuulus nagu koolituse juurde, nii et ma olen tegelikult 30 pime soolikad välja võtnud, kui see mingit rolli mängib. Kopsukliinikus juhtivalt töötades te ütlesite siin millalgi varem, et te olete näinud ka pealt, kui inimene sureb oma haigusega. Olemisega harjunud sellepärast, et ma kopsuvähiga need umbes. Ma vaatasin ühte lahkamist nädalase siin üsna palju harjunud ka rääkides nende keelset kopsu vähe, ma ei tea, kui valitsus suremust paremaks on läinud, aga aga ta on alla see. No mis on üle elavad või ellu jäävad elujärgus jah, just see on seal raske, sõnab siis onu alla 10 protsendi, nii et suurem osa kõik surevad, targem on mitte kunagi suitsetada. Tähendab, suitsetamine on igas sigaret on kirstunael seda vahel lubada, nii et seal on väga selge seos. Siis ma siis nagu harjub ära, kõigega harjub ära, surma karjub ära. Elust lahkumiseks valmistujatega arstina kõneldes, mida te nende vestluste põhjal inimese iseloomust olete? Kõik saavad elada. Ma ei ole kohanud ühtegi inimest, kes ei taha elada. Küll ütlevad päris paljud, et et las läheb ruttu ja, ja praegu elame siis sureme. Aga kui aeg kätte jõuab, siis keegi ei tasur. Vaat mina ei ole, kohtan selliseid inimesi. Ütleme ausalt, et mina, mina olen alati püüdnud neid innustada ja me teeme kõik, mis võimalik. Et elu päästa. Ma ei ole kunagi nagu arutanud surma Surjatega, seda ma olen teinud nende omadustega. Siis ma ütlen nendele niimoodi, et mul on niisugune lihtne on niuke lihtne süsteem, et Meie hoolitseme ja tema parima, see on empaatia, tegelikult sümpaatia ainult koos nutmine, see ei sobi tervishoiu juurde, vaid tema parima, et kõik nii hästi teha kui võimalik. Ja püüda elu päästa, kui saab. Ütleme, võitlus viimse viimse hingetõmbeni, praktiliselt see on minu ide, tähendab kõik seda arvamust võib-olla jaga. Ja siis teie kasutage seda aega. Rääkige oma maksetega, teil on ühine minevik ja sealt on väga palju võtta ja olevik nutta võite pärast. Praegu leiab internetis sageli niisuguseid kokkuvõtteid, et mida inimene oma elu viimastel päevadel kõige rohkem kahetseb, et mida ta elus kas on teinud või tegemata jätnud ja seal kõige esimestel kohtadel. Sageli troonib see kahetsus, et ma liiga palju elasin teiste inimeste tahtmise järgi ja liiga liiga vähe, mõtlesin iseenda peale. Kuidas teie arvates oleks õigem, kas elada iseendale või elada teistele? Ma arvan, et mõlemad tuleb teha, aga minu jaoks on perekond väga keskne, eks ole, seal ei ole mingit kompromiss üldse mõelda. Nii et empaatia tähendab aidata alati aidata, kui on võimalik teha parim, aga samas muidugi ka teha seda, mida sa tahad, aga, aga kõike ei saa, eks ole, nii et Tasakaal varajus jah, või ma ütleks seda, et midagi niisugust, nii et mina ei kahetseks midagi, tähendab Need, kes ütlevad, nende elu on kohutavalt ilusaid, kohutavalt inetu. Need luisk on nii, et suu vahutab jälle, aga tähendab, elu on keeruline ja abielu on ka väga keeruline. Meie abielu saab ka üheksandal detsembril 60 aastat, seda kutsutakse teemad pulmadeks. Nüüd me läheme vist kuskile restorani, kuigi me alkoholijoaga igal juhul istume, sööme, aga et seda läbi teha, selleks on vaja nagu jonnakas, kust ja vastupidavus tähendab, minu arusaamisega lahutamine on see kergema tee valimine, tähendab, see on tuumarelval otsekohe välja võtta, aga seda tuleb proovida. Selget raske alkoholism on niisugune olukord, kus ei saa, kus lihtsalt ei lähe ja on teisi olukordi, mida tuleb tunnistada, aga väga palju tehakse väga kergemeelselt. Mina isiklikult arvan, et perekond on siiski see põhi põhivorm isegi pooldan abielu kui põhimõtet, mina läksin selle peale välja juba seitsmeteistaastaselt, et abielluda eestlasega ja see oli keeruline, tüdrukud jooksid kohe minema, sellepärast kui nad kuulsid, et ma tahan kohe Abelt. Aga see on pikk lugu. Nii jah, nii oli. Ma arvan, et ei ole mõtet kahetsemisele, elu on elatud. Tuleb elada nii, et sa katsud teha siiski kõige paremat. Ma ei räägi nüüd sulidest nendest, nendel on hoopis teine maailm. Aga muidu püüda ja peale selle on mul on see suhtumine, et ma olen üks lüli ajaloolises arengus. Midagi tuleb peale mind, midagi oli enne mind ja ma ehitan seda, seda müüri või maja kogu aeg. Nii et ma nagu ei tunne tühjust, kui ma neid 80 sain, siis olin natuke imelik, et see number on nii suur, et ta natuke hirmutas. Nüüd on see üle läinud, nüüd ma sõidan edasi, ma vaatasin, Voldemar Kuslap ütles nüüd seoses, kuidas intervjueeritavad taga ei mõtle ja sõidab ja ma arvan, et nii tuleb elada. Ma tahaks 100 120. Ma usun, et kui teil on suur soov, siis inimene saab seda, mida ta väga tahab. Kui teil nüüd oleks võimalik valida, kas elada kuu aega 100 aasta pärast või kuu aega 100 aastat tagasi Eestis siis kumma variantide valiksite Ma arvan, ma valiksin sel juhul 100 aastat tagasi, miks? Seepärast, et see oli huvitav aeg, ma tean sellest nii palju. Seal oli huvitav seda tunda, see on umbes nagu Tallinna tagasitulek 1967, et sa saad midagi mingi pildi missugune maailma 100 aastat hiljem tänase ufod ja nii edasi minu jaoks see, nagu mind, see nii ei huvita, ajalugu on mulle palju huvitavam kui, kui kui see tulevik on paratamatus. Ja eriti nüüd veel, kui kõik on digitaalsed vastu, on niimoodi, et digitaalsed armastavad ka maa, muuseas ei usu, täitsa digitaalse maailma, ma kasutan ikka kalendrit, kui ma kirjutan asja üles pliiatsiga, vaid tuleb üks tark kombinatsioon valida. Osal on, on, kõik on digitaalne, ma ei usu ka näiteks digitaalsete raamatusse paberit loeb palju paremini. Võib-olla ma olen liiga konservatiivne, aga kõik jääb üles-alla nagu naistel seelik, eks ole, et lühem või pikem. Nii et minu meelest tuleb veel muutusi. Ja see internet ja digitaalne ajas ta, ma olin haiglas sel ajal kaasas, kui kui tuli internet, mis oli internet, see oli natukene ühendust mingi News ja mingi ühendus Su, eks portsjon traataja, siis hakati peale. Me räägime 94.-st aastast. Nii et see on nii lühike aeg, kõik arvavad, et see on nagu kogu kogu maailm sellega seisab täitsa kindel ei ole, vaid vaatan, kuidas süsteemid edasi läheb. Belseman, nad nõrgad, neid saab haavata väga kergesti, seda hakatakse nüüd aru saama. Ja siis on ta liiga teoreetiline. Tähendab, kui ma sõidan bussiga Tartusse, siis tüdrukud ja poisid istuvad seal, vahivad nutitelefoni või siis need neid arvuteid. Mina vaatan neid ja, ja aknast välja, tähendab kui ma käin linna peal, jooksevad Uppsalas olid jões jooksevad, tüdrukud, tähendab, need on neil kõrvas on klapid, aparaadid ees, nad ei kuule ega näe. Ja ometi on seal ilus loodus, natukene tuleks maailma tagasi tulla ja ma arvan, et tullakse ka. Et sellepärast ma ei tea, see, see tulevik, see hirmus tehniline tulevik ei ole nii põnev, kuigi ma armastan aparaat, aga ma armastan aparaate rohkem selleks, milleks neid kasutada saab. Võib-olla mitte neid kui aparaati kui selliseid ja Viido ja filmitehnikat, seda ma 20 oli väga palju, kõik läbi proovinud. Natuke neid asju oskan ja ma arvan, ma saan arvutiga kaakama, kirjutan sead, teen, aga tuleks teha mõistusega. Mis te arvate, mis on Rootsi ühiskonna, Eesti ühiskonna ja Euroopa tulevik, kuhu me liigume? Ma arvan, et riikide piirid muutuvad vähem oluliseks, seda on teinud Schengeni ja selle tagajärg on kõik see rändekriis tähendab, et piirikontrolli all aga peab probleem on olnud, et välispiir ei ole kontrolli all niimoodi. Nii et ühe suurema suurema ühiskonna poole pürgime. Aga ma loodan, et kohalikud omapärad jäävad alles nii nagu et Rootsis on lappima ja teised tähendab kus elavad. Kataloonia kriis on päris hea näide sellele, et niuksed, kohalikud piirkonnad tahavad nagu natuke rohkem välja paista, aga samas on vaja seda suurt süsteemi. Esiteks kaitseks kõige rohkem selleks, et ei tuleks kolmandat maailmasõda ja see on ära hoitud. Nüüd on ju esimesest maailmasõjast on juba 100 aastat möödas ja nii edasi ei ole suurt sõda tulnud, nii et see on omamoodi päris päris head. Nii et ma arvan, et niuke suurem läbikäimine, mingi ühtlustamine tuleb, tähendab ma arvan, et euro tuleb teistes riikides ka pikapeale. Ma isiklikult arvan muuseas inglased kunagi neil õnnestus Brexit'iga sest nad on tõesti ämbrisse astunud sellega, aga noh, see on niukene. Niimoodi tehakse poliitikat, siis aetakse kõik asjad segamini, läheb jube kalliks maksma. Ja Rootsi tuleb ka pikapeale rohkem ja rohkem Euroopas, Rootsi on ju väga olnud omaette rohumaadeks on nali Teamis mis sõda on või nagu ajaloo professor Aleksander Loit ütles kunagi, et tegelikult võib-olla normaalne olukord ei olegi rahu, et sõda, rahu on ebanormaalne olukord, aga midagi niisugust tähendab, et nemad tulevad kas ja rohkem rohkem kaasa. Aga praegu nad veel ikka katsuvad olla omaette inglise, inglise saare peal natuke sama asi. Nii et, et ma arvan, et on hea, kui see asi läheb aeglaselt, et kõik kohanevad. Ja see on olnud Euroopa Liidu tugevused, mitte tehtud ühe ropsuga üks riik, vaid, vaid lihtsalt kogu aeg käib üks kauplemine, kokkuleppimine, sel viisil. Areng läheb. Ma arvan, et areng läheb siiski suhteliselt hästi, on läinud paremaks, Lääne-Eesti on saanud päris palju palju hüvesid nende Euroopa rahadest, kuigi on mõned, kes leiavad, et peab välja astuma. Aga see unustatakse ära. Nii et ühed annavad teised, teised võtavad, nii et kokkuvõttes Ja ma arvan, et Eesti jääb ka ja peale selle Eestil ei ole alternatiivi. Kogemused on, tähendab suur suured riigid olid ümberringi. Ja 39 jäeti Eesti täiesti ükskõik, kes räägivad, muud juttu, räägivad udujuttu soomlased olnud Appil, lätlased tulnud appi rootslaseid soomlastele appi, keegi ei tulnud appi. Et see on vajalik ja majanduskasv on muidugi eeldus kõigele. Eestil on veel tükk maad käia, see on täitsa selge, tähendab, et ennem kui paremaks läheb probleeme-Euroopaga on, et eestlased lähevad välja see 50 või 100000, kes on igal pool väljas, see ei ole hea, sellepärast et eestlased on niikuinii vähe. Samas võib-olla olukord natuke muutub ja pluss on see, et Soome ja Rootsi on suhteliselt ligidal, käib edasi-tagasi umbes nagu Rootsi ja Rootsi ja Soome. Nagu meiegi, nii et me elame osalt Rootsis osaltsiini, tegelikult panime asjad autosse, sõidame edasi-tagasi, vahetame kodukohta, küsib kas me reisime imelisi ültse. Me käime. Meie kodu on muuseas parajasti seal, kus me oleme, keegi küsis, mis on kodumõttes, kodu on see, kus sa parajasti elad. Aga kodumaa ja kodumaa on ainult üks ja sonis. Meie kodumaa Eesti vabariik tähistab paari kuu pärast sajandat sünnipäeva. No kas see on põhjus millekski rohkemaks kui minna paraadile ja võtta üks naps vabariigi terviseks? Esiteks, ma napsu üldse ei võta, aga siis palaadile ma tahaks küll minna. Põhjus on, ma ütleks, et vabariigi aastapäev on selleks tähtis, vaid põhjus on, et on olemas eesti põhjus on elada Eesti jaoks, ma armastan Eestit, tähendab, ma arvan, et minu jaoks ei ole midagi paremat. Sellest peaks ise aru saama, tähendab et oma õues on võib-olla parem kui naabri. Ja see juubel on ainult üks, üks üks punkt näitab, et 100 aasta eest sündis Eesti vabariik. Mina olen ainult 15 aastat noorem kui Eesti vabariik ja, ja oleks võib-olla tahtnud ka kaasas olla, kui loodi, aga see tõi ohvreid ja niimoodi. Aga ma arvan, et, et see on tähtis rohkem, et tuleb meeles pidada, kuidas loodi, mis pärast loodi ja mis ohvreid sellest on kantud. Et need on väärt väärt, et see asi edasi käib? Edasi püsib, see on minu meelest väga tähtis, see on ka, olin minu mõttega näiteks triloogia, aga tähendab vabariigi vajadused üteldes kõik need inimesed, kes ei ole saanud elada lõpuni, kui mu onu kesklasti maha või tapeti või suri seal magalangule maas 30 aastaselt. Nemad oleks tahtnud kõike, seda aga nad ei saanud, aga siis vähemalt võib seda hoida ja, ja neid meeles pidada. Mu vend uppus 1976. Ja ma käin ikka tema haual, sest ma arvan, et paljud ei ole nõnda naine muidugi, kes teda meeles peavad, aga mina pean ja sellepärast on eestlastega põhjus meeles pidada. Ja ma arvan, et ka eesti kirjanikel oleks põhjust kui vaadata natuke ajalugu ja sellega rohkem tutvuda, kui nad teevad, seal on nii palju võtta. Aga nii vähe on kasutatud tegelikult nüüd ma räägi Tammsaarest ristikivist ja nii edasi vaid nendes, kes praegu kirjutad, ei ole vaja minna Aafrikasse või Havai saarele või kuskil vaikses ookeani otsima seda uut. Siin on kõik olemas, nina all, ainult et võib-olla ei panda tähele. Nii et oleme eestlased. Jätame Monaco vaimu selja taha. See on hea nõuanne. Tänan doktor Enn nõu pika intervjuu eest. Ma loodan, et päev Põhja-Pärnumaal kosutab hinge ja annab pidet nendele, kes sinna kogunevad laupäeval, kui ka nendele, kes mõttes seal kohapeal on. Aitäh teile intervjuu eest. Seal saab Arkaadia tee lõpetatud tema kõige kuulsam luuletust. Hetki oma pikalt teekonnalt jagas meiega kirjanik Enn Nõu. Küsitles Kaja Kärner kuulmiseni järgmisel laupäeval.