Tere tulemast kuulama saatesarja, mis on pühendatud 90.-te eesti muusikale. Minu nimi on Taavi Libe. Üheksakümnendad olid meie ühiskonnas vabanemise suure segaduse, raskete olude ja uue avastamise ja katsetamise aeg, nii ka muusikas, nagu näitavad viis järgmist saadet, tehti üheksakümnendatel, nagu on alati tehtud väga erinevas stiilis muusikat ja kõik stiilid ning märkimist väärivad artistid, mõistagi viite saatetund ei mahu. Aga kui meenutada seda kümnendit, siis esimesena meenub mulle paljudele artistidele, kes selles saates sõna saavad ning ma usun, et ka teile head raadiokuulajad, uutmoodi tantsumuusika, mis rahvasuus kiirelt vaibakloppimise nime sai. Seetõttu on ka selle saatesarja nimi inspireeritud just selle stiili esindaja nantsi. Aga miks kujunesid üheksakümnendad ikkagi vaibakloppimise kuldajastuks? Uurisin seda aastakümneid diskuri leiba söönud ja praegu StarFM raadios töötava Allan Roosilehe käest. Ilmselt siin on ikka väga suur nende produtsentide mõju, see tähendab seda, et võib-olla ütleme näiteks rokkbändidel ei olnud nii head kõlapinda ja näiteks kui soomlastel oli seitsmekümnendatel aastatel sai just nimelt rock ja kitarripopp. Ta sai selliseks juhtivaks Punormaalid ja ja siis püsis terve kümnendi ja seal oli noh, Soome oli nagu täiesti roki rahvasega seal diskot teha oli ka väga raske, sellepärast et nad küsisid, et kuule, mängis hoida seeseeerr, et mängi kriinensclejevotser rivaliteet, Käia biitleid ja niisuguseid asju, siis siis meil pigem oli see discarite põlvkond, aga diskorid elasid palju vabamalt kui bändid, sest bände kontrolliti palju rohkem. Bänd, mis ta lavalt kahe laulu vahel ütles, oli väga täpselt teada, keegi juba kuskil jälle kaebas, keelud, värgid. Tiivseidel oli ka esinemise Tarifitseerimised ja asjad, aga need läksid minul nii, lihtsalt seal ei olnud nagu mingit probleemi. Me saime vabamalt mängida välismaa muusikat ja see oli ka ainus kanal, kust noor inimene seda üldse kuulistab, tuli diskole ja kuulis. Ja kes ei kuulnud, siis sa juba tellisid, kes ei käinud diskodel kõiki, ometi ei käinud mingites väikestes klubides, keldrimäe kultuurimajas või, või Sossi klubis või tollal oli seal ka niuke tantsupidude värk. Siis ta sai selle sõbranna käest mingisuguse, kas plaadina või juba teadis taas niisugune lugu on olemas ja siis ta tõmbas selle alla ja põhimõtteliselt ikkagi läks sealtkaudu. Sest mida tegi tollal Eesti Raadio päris noh, ütleme nõuka ajal siis kui me tiiseid alustasime, seitse seitsmekümnendatel ma tegin oma esimese disko 77, et noh, siis oli veel väga segane lugu sellega, et kuidas ikkagi kirjutada raadiolehes. Et esitatakse John Eltoni või Elton Johni laule, sest John on justkui eesnimi, need diskobändid kuidagi, et nad olid suurtel lavadel, siis siis promootorid suutsid nad paremini maha müüa. Ilmselt jah. Et meil on täiesti teistsugune muusika, mängimise ja arusaamise ajalugu, kui soomlastel näiteks. Samas toonastel pidudel mängisid Discord Eesti muusikat vähevõitu, nii räägib diskor ja Hit FM-i saatejuht Märt Rannamäe. Meil oli ju tegelikult ühe käe näppudel üles lugeda ansambleid näiteks 80.-te lõpust, 90.-te algusest mille lugusid võis mängida, aga kindlasti vist ei mängitud, kui ma hakkan enda peale mõtlema nagu tantsuõhtutel ja tantsupidudel ei ole üldse eesti muusika mängimine näiteks 80.-te lõpus ja 90.-te alguse diskodel oli ikka väga kaheldava väärtusega see, mis nüüd tänapäevale, et noh, tõepoolest juba mängitakse kõike alates Grapsist lõppedes Rujaga suudlus läbi jäätunud klaasi seal ja lillede, no ma küll ei tea, ma olen näinud, ma olen seda ise mänginud, aga seda, kuidas inimesed selle järgi tantsivad, see on muidugi ooper omaette, see see ilmselt tahaks näha. Seda peaks kuskil tantsusaates näitama öösel kell pool kolm Ruja sellist klassikat nüüd mulle kuidagi nagu meenub, et minu meelest üks kõige esimesi linnukesi üldse üheksakümnendatel hotell mis tuli oli muideks Marju Länik üks kassett, kus olid siis tema hitid? Kui ma nüüd hästi mäletan, seal oli karikakar peal ja, ja veel veel oli neid lugusid ja minu teada ainult kasseti tasandile ta jäi. See oli see kõige esimene nii-öelda tümpsuga karikakar, mis üldse Ja ma tean, et kui oli esimene, üks esimesi tema ülesastumisi Marju just nimelt nende lugudega see oli ühel festivalil kiitseide festival, jälle neid tollel ajal ikka korraldati, olid Haapsalus lossi platsil ja kõik kartsid kangesti Marju ise samamoodi. Aga läks kohutavalt populaarselt nii-öelda ja hästi see kõik peale inimestele rahvale. Ja minu meelest siis hakkas tulema, see võis olla kas mingi 91 92 mingi ja, ja siis hakkas muidugi tulema nagu riburadapidi. Ja kindlasti peab siin ka ütlema, et noh, näiteks tolleaegne raadio paks kui hakkasime nii-öelda edendama Eesti asja. Raadio vahel oli ka taga ju tegelikult Eesti raadio fonoteeki ja vot siis sai nagu sellised kuldsemaid pärle hakatud leidma ja, ja seda ka mängima ja tuli välja, et kohutavalt hästi võetakse seda kõike vastu ja sealt hakkab võib-olla ka Eesti tantsudisko kui sellise fenomen pihta ja isegi 90.-te keskel minu teada ega eriti ikka ei olnud neid üritusi, kus praktiliselt sajaprotsendiliselt eesti muusikat mängib, mängiti küll, jah. Aga just nimelt mängiti selliseid ümber tehtud lugusid. Selle Vello Orumetsakultus Loore miksi tegid tiitši yksi nimeline tegelane aga kui Märt Rannamäe meenutus raadio kohe algusaegu siis toona meeletuid kuulajanumbreid kogunud Jaama üks staar hääli oli ka Allan Roosileht. Ma olin raadio kahes just kanda kinnitanud, kui siis esimesed ühendused Internetiga tulid ja seda sai teha siis ainult raadios, et see oli veel alles äsja tegelikult mõnes mõttes, et õnneks oli see mul kõik käepärast ja õnneks hakkasin ma internetti kasutama kohe päris alguses. Mind huvitasid need maailmalaulud. Raadio kahes oli mul saade, mida praegu veel inimesed meenutavad, et noh, et kui kellelgi teisel ei olnud, siis Roosilehesaates lood kõlasid ära. Selleks ma nägin kõvasti vaeva, otsisin neid internetist, teinekord sealt lugu, loo allatõmbamine kestis kolm päeva, et sa midagi sealt kuskilt kätte said, noh, tollal oli see legendaarne Napster, mis alguses oli väga, väga produktiivne ja hiljem siis jälle õigused ja muud asjad, mis seal segama hakkasid. Teine asi oli see, et ma sõitsin kõik eesti plaadipoed läbi, kui oli tuuri kontsert ja Tartus siis Tartus tavaliselt see päev, mis mul siis aega jäi, päeval hommikul jõudsid näiteks kohale, läks plaadipoodidesse, sobrasid kõik läbi ja leidsid midagi täiesti uut. Käisin Kadaka turul, vaatasin sees, mis on seal legaalsel turul legaalselt väravast sisse minnes legaalselt müüdud plaat, mina sellel legaalselt ostsin kas heauskse ostjana või mitte, muidugi seal olid puha piraadid, aga jälle ma sain midagi, et oma programmi jaoks, et no et selle programmiga mad tegelesin pidevalt, see oli minu 24 tundi päevas tööd sisuliselt noh selles mõttes, et vahel õhtul ei jäänud magama ja mõtlesid ka, et mida mängida ja noh siis muidugi see oli tohutu rõõm, kui sa saad, said kätte mingisuguse täitsa uue asja seal just kõlanud kätmanni laul. See kuulus legendaarne John Larkin või siis kätmann John, kellega mul hiljem õnnestus ka intervjuud teha ja elus kohtuda, mis oli väga tore kohtumine. Pöördes, kui ma seda eetris mängisin ja muidugi ja pärast siis juba inimesed hakkasid, helistasid ja küsisid ja uurisid, et kuidas seda lugu saab ja kust saab ja mul oli seal olemas täiesti juhuslikult leidsin ühe muusikakogumiku peal juba uus laul ja see oli nüüd legaalne. Roosileht märgib, et disko imbus ka 90.-te algusaastate kultusfestivalile rock summer. Rock summeril tegelikult oli see legendaarne tasuta kontsert ühel päeval, mille peaesinejaks oli Bad Boys Blue, mitte mõni rokkbänd, vaid oli puhas diskobänd. Kui mehed sõitsid Pärnust Margus Turu juurest ostetud mootorrattaga lavale ronisid kolmekesi aparaadi otsa ja kukkusid sellega ümber. Publiku suureks vaimustus, eks see kõik oli niivõrd naljakas, aga sellele eelnes see, kuidas siis must mees, kepp ka peas ilma kiivrita, selle minski mootorrattaga Pärnust Tallinna sõitis politsei nad kinni pidada. Et seal oli veel igasuguseid sündmusi, mis sellele eelnes. Aga noh, oli Alban oli siin, mina kohtusin siin halbaniga esimest korda, siis ta oli veel siis ta oli juba bändiga tõsi küll, siis ta esitas nii-öelda seda kontsertprogrammi, mis ei olnud ligilähedalgi sellele, kui hästi kõlasid tema diskolood. No ühesõnaga, kujunes välja selline diskomuusika, mis valmistati stuudiotes ette ja mida ei olnud võimalik kee mängida lavadel täies ulatuses järgi, et noh, näiteks Michael Jackson ja asjad olid niivõrd viimistletud stuudios ära. Et ta ei saanud laval seda, ei olnud tehnikat isegi, mis oleks võimaldanud seda korrata. Jackson oli ju üldse kogu selle selle ajastu vedaja väga suuresti, et ei olnud mingi rokkbänd, noh kuigi ka herr Smith ja, ja kõik rokkbändid täpselt samuti eestimaal rokkbändid tegutsesid. Neil oli, neil olid oma tööd teinud oma tellimused. Ja tiitleid ei suhtunud sugugi halvasti bändides. Tihtilugu olime koos, bänd tegi oma setid ära, tiitšei mängis vahele, mängis õhtu lõpus kolm-neli tundi, et see oli üsna tavaline suvepäevadel või kuskil. Sa tõid Michael Jackson sisse, mida sa Jacksoni kontserdist? Kõike noh, see oli ikka selline sündmus, et mul väike poiss istus mul kukil, et ta näeks ka seda, sest oli teada, et noh, et see on selline ikkagi sajandi sündmus. Michael Jackson'i kontsert Tallinna lauluväljakule, et see oli seda ja piletitega, me läksime ikka kõik, ostsin piletid, läksime kambaga terve perega seda vaatama, et noh, et see oli nagu iseenesestki mõistetav. Noh, Michael Jackson'i kontsert. Ta oli siis täpselt selline nagu ühe ameerika artisti kontsert peab olema, millal jooksevad videod, millal käib presidendi pilt läbi? Ükskõik, olgu see pink või ükskõik, vähemalt Ameerika artistil, noh, pluss siis Michael Jackson'i, tema fantastiline koreograafia tema enda koreograafia, pluss siis sinna juurde kõik need tantsijad, kogu see kogu see killavoor, mis seal laval käis ja see, kuidas need lippudega tehti ja mõned väga lihtsad kujundid, aga aga noorele inimesele tema näeb neid esimest korda ja selles mõttes oli kõik õigustatud, et see oli suurepärane ja suurepäraselt tehtud kontsert, see oli ikka tõeline produktsioon. 1988. aastal avanud Rock Summer hääbus 90.-te keskpaigaks. Välismaa megastaaride suured kontserdid algasid aga kümnendi teises pooles. Erinevates kontsertvormidest iseloomustasid kündidzeega kõige paremini ilmselt suured suvetuurid, kus tippaegadel esines tõeline rosolje eesti muusikute koorekihist ja mis veeresid mööda Eestit nädalaid. Suvetuuride ajastule lõi vundamendi juba 70.-test tegutsenud pulli bänd. Kuldne Trio. Jüri Vlassov meenutab kontserte, mis tõid kokku kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Esimene. No kui see oli see 89. aastase suur tuur, lõuad pidada ja edasi teenida, see, mis tõi ootamatult nii suured massid, et nad ei oleks unes ka näinud, sellist asja polnud ju, ütleb mingi valmistusega korraldusi ei, ei turvamehi, ei midagi tegelikult ja, ja see oli suureks kooliks, meil see esimene suurtuur, aga see esimene tuur oli, olime, tegime veel nii, nagu me vanasti tegime. Me ei osanud arvata ju selliste rahvamassidega ja selle et kes seda võis arvata, sest et siis oleks pidanud olema noh, nagu praegu tehakse suured tuurid, ehitatakse üles suured labad ja meil oli see nagu kiviga pähe muidugi esimene tuur. Aga kui esimene tuur oli, siis me olime, olime Pirita jõekäärus, oli seal, see oli siis nii ettevalmistamata koht, niuke rahvas oli, kuidagi. Mitte ei läinud tõusuga, vaid alla poole läks. Saal nagu, et noh, nähtavus oli seal väga väike, aga rahvast oli seal, oi jumal, kõvasti üle 10000 või rohkemgi, et Tartus oli alati 10000 inimest üle. Seal Tallinnas oli kah kuskil ikka 10 20 vahel. Nii et need olid mul fotosid ja kõik on sellest olemas, et need olid ikka meeletud. Meeletud rahvamassid olid küll, jah, praegu vist ei saa ükski tänud lubada endale selliseid talus igal pool umbes 10000, et inimest, seda ma väga kahtlen, see peab olema mingi eriline projekt, et see tuleks kokku. Et nii üksinda ei tee midagi enam ära. Ei selles mõttes küll, et ju siis oli ikka rahval midagi puudu, rohkem ma nüüd on lihtsalt valikuvõimalus ilmselt palju suurem. Sest on tõesti pakkumine on väga suur. Ja siis, kui hiljem tuli 90, vist tuligi jube oja, Peeter siis me tegime veel neljakesi, Toomemets oli ja, ja oli niisugune programm tehtud, et noh et me tegime kolme peal ikka seda vana triot ja ja Oja, Peeter siis saalist tegi nalja ja ja noh, niimoodi üllatas rahvast. Ja vaat siis kuskil, kui hakkas juba niukene raha maitsev, mõnel mehel juba suhu tulema. Meie kadunud turu ja leidis selle väga suure äri. Äriidee ilmselt ja siis läks üle meil fonode peal tegemiseks, nüüd läks veel aastaid, enne kui teised hakkasid ka midagi proovime organiseerida, sest et meiega ju tegid kaasa kõik seal kuigk, staatia. Siis tegid pärast Sal-Saller siis tegi, olid termikad olid ja ühesõnaga Need bändid, kes noh, nüüd ütleme, teevad eraldi oma tuur, aga siis oli see nagu ühendatud kõik selle meie Meie truu tuuri nagu nimekirja. See kõik käis läbi Margus Turu või kuidas see suhtlemine käis, see käis Margus Turu, jah, see oli põhimine, tema oli see asja nagu tuum ja initsiaator. Kuigi noh, eks seal olid tal need abilised ja kõik muud kaasas, aga aga põhimõtteliselt jah, nagu tema oli nagu füürer. Kuidas teil vargusturuga kontakt tekkis? Oh ei, see hakkas juba kuskil varem, siis ta oli niukene eesrindlik komnoor täis niukse portfelliga ja luuras ja vaatas, kus saab mingit diskole tuge saada ja, ja eks ta oli diskor. Aga ta töötas, töökoht oli tal Pärnus mingi komsomolikomitees mingi instruktor või, ma ei tea, kes ta seal oli, täpselt. Aga selles mõttes tunneme ammu, jah, no vaatasime mingi poisike tulisel rõõmsa näoga tahtis üritusi teha, kangesti. Ma peale panna, mida ta ei suutnudki, kuni oma maise elule lõpuni. Meil on kaks tuuri aastas, üks oli see suvine, mis hakkas kuskil juuni alguses ja teine oli siis augustikuus, kus oli juba puhub pimedam ja valgustega oli parem ja üle üle kahe tunni kohe kindlasti. Sest esinejaid oli, kõik tahtsid ju kangesti esineda need bändid, et ennast ikka näidata ja probleemid tekkisid, et kes ikkagi lõpetab, see oli ka väga oluline, sest et seal oli mingisugune prestiiži mäng. Niuke, nemad lõpetavad, see jama, meie peame ikka lõpetamine. Kuulge, nägin, nägin, aga see jäi, noh, ei teinud midagi, aga kuidas see paika pandi lõpuks, kes lõpetab? Ma ei tea, kas seal tehti vist niimoodi, et üks et suvel lõpetas üks ja, ja siis augustis lõpetas teine või kuidagi nii oli. Aga ei, ei, ei, mitte nii, et nüüd et keegi oleks sellepärast kaklema läinud, aga, aga seal oli, mõtlen väike prestiiži küsimus, et no kas ikka Sal-Saller või termikasse on, oli oluline. Aga lisaks sellele, et üks kontsert oli päris pikk, siis Kanatuuridega, kes siin-seal mitu nädalalt esimene oli, ma ei tea, üle 20 päeva vist sõitsime ju igal pool. Päris, väitis väikestes külakohtades laululava kestel, see oli ikka kaks korda päevas, hommikupoole päeval oli kuskil oli üks koht ja siis oli õhtul kuskil teises kohas ja ikka päris palju oli neid lastekarjad olid muidugi noh, need olid natuke tüütud ja pärast need mõttetud autogrammide andmised ja noh aga ei turvanud töötas juba siis korralikult ja midagi tul kallale juurde, kedagi ei lastud, nii et selles mõttes oli väga korras. Nii et te olete ikkagi staarid, et oli autogramme anda ja nii edasi. On me tegelikult olime küll, sest et meie nime peale tuldi kokku ikka massiliselt. Kui te tegite kaks tuuri ära, kas siis oleks võinud rahulikult aasta aega puhata ka niimoodi, et midagi teha? No no alati on vähe, seda võiks küll. Ja ei noh, ma ei oskagi öelda, normaalselt normaalselt teenida. Noh 100 väga heas korras nagu toodetud 79. aastal põrandaluuki, elekter, aknad, sissepurse jabur. Aktsiaselts ostab kokku pasa paberipuud hinnad soodsaimad Eestis rendile, anda blonde Broni ette kasutatud kodumasinaid, noor perekond üürib pikemaks ajaks majaosa, nõus ka abistama. Vara inimeste võtan piiramatus koguses tagastamata. Laenu ostan. Müüa kilekott oli rumal mees. 1998. aastal vaid 36 aastasena surnud Margus Turust ei saanud üheksakümnendatel üle ega ümber pea ükski artist. Allan Roosileht meenutab, et turu aktiivne tegevus meelelahutusäris algas pärast tema sõjaväest naasmist. Aga Margus Turu oli siis sealt pääsenud justkui vangist tulnud, tal oli, pea oli ideid täis, ta oli juba seal teinud igasuguseid etteasteid, küll bändiga proovinud nii ja naapidi ja, ja siin see teotahe oli niivõrd suur. Ja me saimegi kokku, istusime tema juures kodus koos maas ja arutasime, mismoodi elu edasi minna ja kusjuures tal oli, mis oli tema fenomen. Tal oli globaalset haaret, et kuidas ta asju ajama hakkas. Paneme firma nimeks, mis me paneme firma nimeks, paneme, Bermuda. Järgmine samm oli see, et ta võttis ühendust Bermuda haldusüksusega. Hämiltoniga ütles, et teate, mul on firma nimega Bermuda ja ma tahan ehitada kohviku ja tahan teie käest saada igasugust nänni. See ei olnud nii, et internetis otsid üles aadressi ja kirjutada, sul on 10 minuti pärast otseühendus selle paigaga. Tal oli ta leidis selle otseühenduse, ta helistas sinna või, või kirjutas sinna. Ja mõne aja pärast saabusid sealt sallid, lipukesed, mingisugused asjad, seinakaunistused, mille ta panigi oma Hamiltoni kohvikusse üles. Et noh, vot see on, näitab seda haarde suurust tollal 94. aastal ja 93. see oli üsna enneolematu, oli ootamatu. Nii lihtsalt ei tehtud. Märt Rannamäe puutus samuti toona aktiivselt Margus turuga kokku. See on üldse omaette fenomen, sest kui näiteks Margus Turu oleks ilmselt ka Eestimaa muusikataevasse jäänud, siis ma olen kindel, et oleks eesti muusikaturg hoopis teistsugune, et olid ikka päris kaugeleulatuvad plaanid, need hõlmasid igasugused just noortekeskusi, muusikakeskusi ja üldse noortemuusikale muusika juurde tulemist ja ansambleid. No seda jah, on mõttetu rääkida nüüd vot mis oleks olnud. Aga et Margus oli täht omas taevas ja Eestimaal ei olnud inimest alates tuletõrjest, lõpetades Kalevi kommivabrikuga. Kes teda ei oleks teadnud, seda enam veel, et näiteks ment pani täielikult jahmatama, kui ühel aastal oli suvetuuride üks peasponsoreid, näiteks tubakavabrik, leek, rumba. See lugu pealkirjaga rahamees oli Margus Turu enda sisse lauldud. Toona oli suve tuuridega seoses tavaline, et laule üllitasid katkeid. Näiteks kogumikku Eesti Hit kuus pealt leiab pala nüüd maitseme veini, kus Margus turuga koos laulab ka Märt Rannamäe. Rammul hoiab õues tall. Tantsime. Siin on. Minu käes ja usaldame. Lõbus puituma panduna tuleb kahtlemata pudelit käes hoiab hellalt, aga tuli põlenud punased päike, päike. Hakkame. Jah, ei. Kuule, sul jalad armsama kaissu. Päi. Oli oli tarvis nii-öelda lava peal näidata ennast ja loomulikult siduda seda kõike muusikaga ja minu teada, mis me turuga tegime siis Marju on ka seal, muideks Marju Länik, nüüd maitseme veini, see oli minu teada meil ühe tuuri lõpulugu, isegi suvetuuri ja siis oli kõik seal pead, 50 60 inimest on oma kostüümides lavale ja nii edasi. Selline suurejooneline etendus. Ma olen välja arvutanud, et minu meelest vist oli seitsme suve jooksul ma ööbisin kodus kas oli vist kolm või neli ööd. Et ja see annab tunnistust sellest, et et, et need suvetuurid olek olid sellised väga aktiivsed, aga neid kehvasid, ilmasid oli ka ikka oli nii, et me sattusime mitmelgi aastal täiestis kaunisse subtroopilisse mingi kliimasse, kus enne lõunat 100. kohutavalt vihma oli 20 kraadi ja rohkem sooja ja pärast lõunat paistis päike kuni õhtuni välja. Ja minu meelest oli mitu suve sellised. Ma tean, et vist üks kõige raskemaid selliseid ümbertegemisi, mis on käigu pealt autos tehtud, oli näiteks sõitsin Margusega enamus aega ühes autos siis sai Tallinna päevane lauluväljaku kontsert põhimõtteliselt nelja tunniga hommiku vältel ümber viidud Pirita jõekääru ja see oli ikka päris kohutav tegemine kolme telefoniga nelja tunni vältel järjest rääkimine. Aga kõik toimisid. Mis sa arvad, miks see suvetuuride aeg otsa sai? Suvetuur oli tegelikult ju nii palju minu meelest aktiivseid suvetuure veel 99 aastal 1909 tehti veel ja siis ongi enam-vähem 10 aastat sai täis. Kui midagi tehti, siis ta 2000.-te alguses veel. Aga suuresti siiski kujutate ette, et mööda Eestimaad 10 aastat käivad järjest ühed ja samad artistid, et ühe ja sama sellise kondikavale oli tuli, läks väga huvitavaid projekte, muideks nende kõigi nende suvetuuride ajal sai üheksakümnendatel nii-öelda näha ja kuulda, mis olid just nimelt spetsiaalselt ainult nendele tuuridele tehtud Super Boys näiteks ansambel, mille kogu kaal ületas seal kolmesadat kilo ja see koosnes kolmest Eesti ilusast poisist, kes olid ikka tõesti suured poisid, üks oli Mart Ta oli Andres oli ja oli kolmas ka nad olid kõik nende kehakaal ikka oli sinna. No ütleme, et 150 juurde niimoodi kõigil, nii et minu meelest nad kolmekesi kokku vist isegi tantsida pool tonni või midagi sellist, igal juhul toredad poisid ja kõige muuhulgas ka pidasid viisi ja laulsid. See oli selline huvitav projekt jah? Osis pushup on ju ka tegelikult puhtalt eesti sellisele suvetuurile ka kokku pandud ja ei, praegusel hetkel jah, kui on mingisugune retrodisko näiteks siis ilma pushupita ei saa üldse läbi. Kus see tüdruk Leitelse? Vaat seda ma pean ütlema, et see on ka superpoiss, oli, ma ei tea, kas oli Aarne Valmis leitud kulukus kohastani leidis. Ma ei oska isegi vastata, sellepärast et. Meil oli kogu aeg kiire ja ausalt öelda ei küsinud keegi. Noh, kuigi hoolimata sellest, et head sõbrad ja kõik ja aga kuidas küsid nende käest, et kuule, kust sind leiti ja, ja pushup oli samamoodi. See oli ka kellegi tutvusta tutvuste kaudu tegelikult leiti ja jah, et pushupi meeshääl kuulub tegelikult hoopis jah, Mihkel Mattiisen-ile. Aga see on üks väheseid hea Sauniga ansambleid tänapäeval tegelikult pushup oli nii palju omast aasta eest tegelikult. Et kannatab ka siiamaani puhtalt neid mängida. Peeesse püstiga Margit margusson ehk pushup jõudis eestlaste teadvusesse muidugi ka seitsme vapra edetabeli saate kaudu. Esialgu Mihkel Raua juhitud ETV saatest käisid riburada pidi ja korduvalt läbi kõik, kes toonasel Eesti muusikamaastikul end kehtestada soovisid. Märt Rannamäe meenutab. Ja, ja see oligi, et kui sind VII Vapras ei ole sind üldse olemaski enamus üldse projekte ja lugusid ju, mis mis üldse paisati nii raadios kui teles eetrisse, siis tahes-tahtmata nad jõudsid sinna seitsmesse vapresse. Ja sealt nad läbi käisid. Ja, ja see oli suhteliselt tollel hetkel selline objektiivne hinnang. Kuraditosin oli ka Kaidi Klein muideks vedas seda jah, ja temale helistati ka ööpäevaringselt ja pakute ja toodi üldse muideks toodi lugusid tollel ajal raadiosse väga palju. Aga õnneks oli see filter siiski olemas. Ilmselt on ta ikkagi ka tänapäeval, see filter on veel tihedam ja, ja ei jõudnud nad lood kõika, mitte kuhugile. Siinjuures meenub ka, et isegi Maie barrik on ju tegelikult oma kõige esimese lülituse viies ratas, see tuli ka esimest korda raadiosse ja kui ikkagi esimest korda ma mängisin seda Tõnis Mägile muideks ette. Ta pidi laua alla kukkuma ja ütles, et ta lahkub Eestist hoolimata sellest, et oli tagasi tulnud. Et see on see kõige esimene salvestus, mis oli, see oli muideks salvestatud kusagil korteris lahtise aknaga, kui trammid ja bussid sõitsid mööda kohutava kolinaga ja lapsed raiskasid jalgratastel roolis, noh vaat nii palju. Olid isa, ema, vend ja õde läks elu edasi minema. See olin mina, kibe tõde. Nägin ilmavalgust halveeaa, kui olin väga väike plika, nende mängis õega, oli see hea ja mulle öeldi, sa oled, ei saa, sai käidud ikka omapead. Kuid ühel päeval läksin ära pikavõitu tundute, sest meelest unus kodu ära. Ja leidmata mul jäigi. See ma olin Vääna teivasjaamas, kus sõjame laulu lõi. Üks onu sõber paistis ta maale lapse koju, töia. Tegelikult ei olnud seitse vaprat üldse tehtud mingisuguse suurte kultuuriliste ambitsioonidega, vaid see oligi tehtud tegelikult odav saadesest. Kuuldavasti siis samal ajal tehti teleseriaale näitlejatega, mis olid tohutult kallid, kuskilt pidi nagu tulema siis vaatajate hulk lihtsate vahenditega ja see saade tegi selle ära. Jüri Pihel, mulle juhtis sellele tähelepanu, et et see saade ei olnud üldse mitte kallis saade, vaid ta oligi tehtud niimoodi. Aga et ta nii popiks läks, aga seda ei osanud keegi oodata. Lihtsalt sinna tulid segamini, seal olid ju külahullud, käisid sealt läbi ja väga väärt bändid käisid sealt läbi, Humma, muud on väärt pandimajja park oli, noh siis ütleme niisugusest teisest teise äärmuse esindaja, kes oli ka hiljem seal saates, siis algas see niisugune tohutu klaperjaht, et kuidas saab üks saade nii populaarne olla ja mis on ikkagi Eesti rahva maitse ja ja siis saad ikka siis propagandistid hakkas hirmsasti lärmama, tõenäoliselt sellepärast siis võeti selle saate kuuluv vaatajaskond koristati lihtsalt tagant ära pandi Villu Tamme saadet juhtima ja ja noh, ta väga kiiresti, kui ta tegi sellest noh, nii-öelda siis eesti mingite uute rokkbändide tutvustamise saate, siis sööstlaskumine oli kiire. Aga ilmselt siis antud kultuurikontekstis vajalik. Allan Roosileht ja Märt Rannamäe mängivad ka tänapäeval pidudel muusikat. Mõlemad tõdevad, et tunnevad juba aastaid kestnud 90.-te nostalgiat ka omal nahal. Ja artistide puhul ja kõigil on mingisugune periood, kus ta ei ole nii populaarne, tekivad uued nimed, tekivad uued suundumused, see on täiesti mõistlik, see on. Ja siis siis ühel hetkel avastatakse uuesti, et see on kogu aeg niimoodi olnud, viiekümnendatel olid omal staarid, järsku kaheksakümnendatel korraldati Wembley staadionil 50.-te artistide rock n rolli peod, täiesti hullumeelne värk. Kõik Chuck Berry, Little Richardit, kõik aeti uuesti välja, et noh, et kogu aeg on olnud selline pikk paus, see on vana kole, see on inetu. Ja siis järsku avastatakse vao. Praegu on isegi see 90.-te buum kestnud liiga kaua, ma ei ole kunagi mänginud nii palju vanamuusikat kui praegu. Et see on nagu täiesti uude. Aga see võib tähendada ka seda, et tantsumuusikas praegu on mingisugune põud või, või stamp või asi, mis ei võimalda neil asjadel nii hästi esile tõusta hittidena. Kusjuures jälle tegelikult tiitšei ajastul on mõnes mõttes kätte jõudnud selles sellepärast et noh, et Soomes näiteks kui rokkfestivali esineja on DJ Tiesto või mõni tiitšei, siis see on uskumatu. Bändimehed peaksid nii vihased olema küll, et ütlema, et kuule, kui, kui tiitšei on kõige suuremat Ta on kirjutatud tema nimi, et siis me seal ei esine või midagi. See nostalgitsemine, kuigi jah, inimesed vist Eestimaal üldse jagunevad hetkel kaheks ühed, kes absoluutselt eitavad Eesti 90.-te muusikat. Ma olen kokku sattunud üritusi just siin koordineerides ka sellise suhtumisega, et minu käest küsitakse telefoni teel. Kas me saame kokku leppida, et Eesti üheksakümnendaid me õhtul ei mängi? Luja loomulikult ja siis on teine äärmus. Kas saaks niimoodi, et enamus lugusid oleks ikkagi äratuntavad, Eesti üheksakümnendad? No umbes nii ta siis on ja ma arvan, et Eesti elanikkond ongi jagunenud kaheksa ja, ja kindlat piire ei ole, kõik jooksevad ühele poole ja teisele poole sõltub sellest, mis ilm on ja kuidas kuu ja tähtede seis on ilmselt meeleoludest ka aastaajast. Selline oli esimene saade sarjast, aeg peatub. Saate pani kokku Taavi Libe, kõlama jääb Godvane. Oli taas, ma teadsin, et ta on koos, kui ei näe. Mis on hea olema, pea?