No on alles õnnelik mees, juba kuueaastaselt teadis ta täpselt, mida ta oma elus tegema hakkab. Külmavärin käis üle selja, kui ta esimest korda rütmibluusi kuulis ning Louisiana ja Memphise rõõmsaltrull vaderid mittema. Raadios mässisid ta endasse ja pole tänase päevani lahti lasknud. Rokkmuusika maailmas on teadagi täiesti olemas oma kõrgem seltskond, siin on kuningad, krahvid, printsid, professoreid ja doktoreid on ka, kuid ma pole küll avastanud rohkem hertsogit kui ühe ainsa. See on bluusi hertsog, ukravilar. Jälle kord ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja siin ta on. Helijälge ajas. Kivid on Padima peal, külm maa on mu voodi, sinine taevalaotus on mu tekk ja kuupaiste on mu sõber. Selline on mu elu koos pluusiga ikka koos pluusiga Rõuda elanud, kus ma küll see on rabellaar 1948. aastal sündis, on pindalalt Ühendriikide kõige väiksem osariik ja asub USA kirdeosas Atlandi rannikul millel nimeks Linden. Asub Texases Rõude aelandist väga kaugel USA lõunaosas ja siin tuli 1910. aastal ilmale tulevane bluuskitarrist laulja, helilooja šampluusija, elektrilise bluusientusiast. Tyyboun, vooger. CW Voakeri kuulsaim laul nad ütlevad, et esmaspäeval tormine, kuid Teisipäev pole põrmugi parem. Selle oli, jõudis heliplaadile enam-vähem Yougrabelari sünni ajal. Noored jõgi jaoks olid seebiooperilooming tõeline avastus. Ta on öelnud c põuni muusikas on kõik täpselt omal kohal. Džäss ja bluus on siin koos ning väga peenelt kombineeritud. Seda kuulates tundsin end nagu kala vees, ütlebki ukravellar, kes tunneb end nagu kala vees. Ameerika juurtemuusika virvarris oskab suurepäraselt ühendada bluusi, rockabilly, džässi, svingi ja rock n rolli. Kogu see rõõm algas juba 1967 kui 19 aastasest juugist Rõud aelandil tegutseva bluusi ja svingi bändi Rumfol bluus asutajaliige Vedu aja täis pluusi. Ravellar lahkus sellest trupist 1979 teistel andmetel 1980. Ja väärib märkimist, et tema kohale astus kitarrist roni öll, hertsog lahkus, krahh tuli. Teine, tuntud, hinnatud ja üpris mitmekülgne bänd, kust Yougrabelar 1900 üheksakümnendatel tegutses, oli sabolous Sanders, mida juhtis king Wilson. Muinasjutulised imepärased tormilinnud. Poolest milleks küll hommikul üles tõusta, kui närviline maailm ümberringi on hulluks läinud? No selles laulus otsustati edasi magada ja norskamist oli kaugele kuulda, kui lõbus eluga tormilindudest polnud. Grabellaar otsustas juba vahepeal alustatud sooloteel jätkata kaevudes kirega, bluusmuusika arengulukku, kuulates vanade bluusimeeste mängustiili ja nendelt õppides ning kõiki võimalusi ja rütme, šamp, pluusist, svingini mitmekesiseks ja alati maitsekaks tervikuks kokku sidudes või mõne kauni ja aeglase bluusiga su hinge tungides. Kõige aluseks, mida ma teen, on bluus, ütleb ühes intervjuus. Kui ma olin väga noor, kuulsin oma venna heliplaatidelt imeilusaid aeglasi laule. Mul polnud siis aimugi, mis muusika see on. Aga tuli välja, et see oli pluus. Kantrit kuulasin ka Frank Williamsit. See oli erinev, kuid ma leidsin sarnasusi ja seoseid pluusiga leidsin neid ka džässis. Olgu see rock n roll raskerokkäss kantris võinud bluugres või rütmibluus. Kõik need on minu jaoks bluusiga seotud. Bluus on kõige alus. Küsimusele, kas liikide žanrite vahelisi piire näiteks pluusi ja džässi puhul tegelikult olemas on, vastab Diograbela, et piirid on, kuid peaasjalikult on need seotud muusikaäri ja reklaamiga. Aga sa võid alati luua omaenese saundi, sa võid alati eksperimenteerida. On asju, mida ei saa ühte sulatada, aga on ka neid, mida saab minu jaoks, ütleb Tiuk. On see ilmatu vahva protsess, erinevaid stiile kokku siduda ja ka omaenese väikeseks nõksud juurde lisada? See on nii põnev ja on mind aastakümneid muusika küljes hoidnud rõõmu ja innuga. Jõhkra Bella on suurepärane kitarrist, laulja ja laulude looja, bändi juhtstuudiomuusik ja muusikaprodutsent valge pluusi mees, et eksituse ära hoida. Praegu lühikese halli habemega ja muidugi armastab temagi kaabut kanda fotol heledat tumeda randiga õlgkaabut ta mitmel korral parima bluuskitarristi autasu pälvinud ja viibi king ise on ta tõeliselt suurte bluusimeeste hulka asetanud. Jõukilt on ilmunud enam kui 20 sooloalbumit. Samas on ta tervelt 293 muusikuga koos esinenud ja salvestanud. Nimesid iseenesest mõista siin üles lugeda ei saa. No ühe nime ütlen ikka. Jõhkra Vellar mängib oma Gibsoni kitarri optileni plaadil tain autov mainud. Noh, seal pidi nüüd Kadiookigitarg elama, kuigi võib-olla teab, kui palju seda ei kõlanudki. Jutt meenutab intervjuus, et Vellani albumi Tšaim autor, mainud produtsent Daniela noa teda salvestusele eriti ei tahtnud, kuid Bob Dylan tahtis. Jook on ju isegi väga hea muusikaprodutsent, ta püüdis Lanvaat selles töös aidata ja aa viskas seda päris mitu korda stuudiost välja. Leland tõi ta siis jälle tagasi. Päris tobe olu, kord, meenutab Tiug. Kuid koos Dylaniga plaati teha oli tema jaoks suur au. Nii et ta käis selle tee lõpuni. Plaat ilmus muide aastal 1997. Oma plaatidele salvestab Chuck ikka aeg-ajalt ka vanemat pluusi omalt poolt üht-teist juurde, lisades nagu ta on öelnud. Mina olen valge muusik ega pea kõlama nagu Mississippist pärit bluusimehed. Linna bluus on minu jaoks loomulikum. Ma võin delta bluusile, Champ bluusi elemente svingi lisada. Oluline on, et need laulud üle aastakümnete alles püsiksid ja ellu jääksid. Skandaal missugune. 2016. aasta mais antud intervjuus on juttu ka sellest, et hiljaaegu olid Grabellaar sunnitud käevigastused lausa kaheksaks kuuks muusika tegemisest loobuma. Nii pikka aega kitarrimängust eemal olemine ajas mind lausa hulluks, ütleb Tiuk. Püüdsin siis vahepeal fotoasjandusega tegeleda. Kogusin vanu juba 1920.-test aastatest pärit peaasjalikult Saksamaal ja Jaapanis valmistatud kaameraid ja fototehnikat. Sõitsin ringi ja pildistasin teisi muusikuid. Et jõuk käis kabiivi kingi kontsertidel ja tegi seal pluusi kuningast päris palju fotosid. Vili, king lahkus siit ilmast mais 2015 ja krabila koostas oma fotodest viibi mälestuseks ja austusavalduse märgiks 2016. aasta kalendri. Ta on öelnud, et see tuli väga ilus kalender ja tal on hea meel, et ta seda tegi. Sest piibi king oli tema jaoks suur eeskuju, võrratu bluusimees ning väga tore inimene, kes on kuulamist väärt siin tänagi, eks ole, kohusama kitarriga, mida ta lussiliks kutsus. Beebi geening kuningas ise ja hertsogi Sis Grabellari luus teisele meistrile, Mississippist pärit Edith Jonesile, kes jääb muusikalukuga kiiters lemmi nime all. Edition siis saatus oli nukker. Pärast head algust läks muusikutee üha enam allamäge. Temast sai alkohoolik ja ta suri vaid 32 aastasena. 1959. Pluus seansile no meil oli jutud jooki käevigastusest, mis on kitarrimehe jaoks muidugi vägagi tõsine asi. Niuke jutu järgi oli tema puhul tegu juba päris ammuse labakäelihase väsimisega. Pärast ravi ja pikemat puhkust sai ta jälle samamoodi kitarri mängida nagu varem. Ainult käe asend muutunud ja sedagi pidid ju kuude kaupa harjunud. Võtame nüüd öeldakse, et tema kitarrimäng kõlab täpselt samuti nagu enne. See on suur õnn, sest esinemistuurid ja salvestused on endiselt plaanis. Produtsendi tööd on ta ka kogu aeg teinud ja on suur hulk muusikuid, kes oma salvestustel just New Crowellaadi helipuldi taha nõuavad. Nagu varem öeldud, jõuk on uskumatult paljude teiste muusikutega lavalaudu jaganud. Oma intervjuudes on ta selliseid koosesinemisi rõõmuga meenutanud. Ja muidugi on seal teinekord ka kõvasti nalja saanud. Ühele bluusmuusikaauhindade tseremoonia kontserdiproovil tulnud tema juurde oma pahuruse poolest tuntud kitarrimees Robert Lockwood juunior, esineja vihane, nägu peas ning öelnud. Sa varastasid minu kitarririfid ja minu mängustiili. Jõuk jutustab edasi. Ma ütlesin talle, muidugi ma varastasin, ma ju imetlen sind ja õpin sinult, see oli austusavaldus. Aga Lockwood tegi ka vihast nägu ja pomises, sa varastasid minu asju. Mina vastu muidugi, sa oled ju parim niukijatestelt isegi lõbusa loo, mis juhtus 1900 seitsmekümnendatel Uus-Inglismaa bluusifestivalil. Köik suured pluusi isiksused olid kohal ja madivaaters oli parajasti laval ja minu kitarrimäng meeldis talle nii et keset mängu viipastaga minu lavale koos temaga mängima. Jälle siis mul soolod esitada. Fredi king oli tõeliselt vihane, madi tema asemel mingi noore valge Darryga nolgi lavale kutsus. Fredi haaras esimese ettejuhtuva kitarri, hakkas mängima nii kõvasti, kui jaksas, kõndis minu poole umbes sentimeetri kaugusele minu näost kiristades hambaid ja urises. Mul hakkas õudne, tundus tõepoolest, et otsekohe pistab ta mu nahka ja sülitab siiasamasse lavale välja. Jutustas Crowellaart. Tõsine lugu või hea näitemäng, mine võta kinni. Aga üks on selge. Tõelistele pluusi meestele on nende muusik kõige tähtsam. Nagu ka ja au, väärikus ning soov teiste seast välja paista. Ja muidugi austavad nad suuresti oma kolleegide annet, tööd ja nii nauditavat kunsti, mis kahest viimasest sünnib. Pluusi härtsak do Crowiellaar on 16 minutit kestvas loos bluus raama meenutanud oma eeskujusid nii paljusid suuri bluusimehi. Madivooders kiiter, slim, džiibun, Buaker miibi king, Fredi king, Albert king, Padikai ja neid on veel ja veel matkides suurepäraselt, nende kitarristiili. Selle päris fantastilise bluusistiilide rea lõpetab, nagu tüdruk, ütleb keevkiht, juuk, ravillar. No kuulame. Seni, kui aega jätkub.