Tere, praegu on niisugune hingedeaeg, mis on piiripealne väga mitmes mõttes, kes on üleminek hilissügiseselt vara talvele. Ja see on enamasti niisugune hämar aeg. Palju udu veel on, plusskraade niisugune tunne on, et soe ilm võtab maa nagu oma hõlma alla ja, ja katab selle vaikselt. Ja teisest küljest, et see on aeg, kus niisuguse hämaruse ja udu kaitse ja kate all kaob ära ka päris täpne piir meie maailma ja kaduvikku vahel. See kõik on põhjus, miks ma palusin tänasesse saatesse maarahvapärimuse ja vanade pühapaikade uurija Ahto Kaasiku, nii et tere tulemast saatesse kutsumast. Ahto Kaasik, öelge palun, miks vanad eestlased uskusid, et kadunute hinged hingedeajal maa peale tulevad. Vanad eestlased, aga ka meie praegu eesti keele kõnelejad, eesti keel on ju hingeusku. Meie keeles on hinge jaoks kümneid erinevaid sõnu ja erinevaid seoseid, milles see hinge olemasolu märgatakse, tunnustatakse. Arvestatakse, et hingel on kehaline mõõde. Hingame, hingeldame, hing jääb kinni, teeme midagi ühe hingega ja nii edasi. Või et midagi peab hinge taga olema. Et siin näiteks meie külmas ja pimedas kliimas talve üle elada. Ja, ja teisalt hing on selline vaimne nähtused seal justkui ka meie tunnetuslik ja emotsionaalne keskus. Meie hing tunneb kõike seda, mida meiegi sing võib-olla rõõmus või murelik või raske või kaunis või üllas või madal või reetlik. Inimene on hingeline. Kuni me elame, on meil hing. Kui inimene saab vanaks, jääb tiks, vaagub hinge, hing on paelaga kaelas, lõbuks, hing on väljas. See arusaamine, aastatuhandete vanune arusaamine, mida me jagame, tõenäoliselt ju küllap kõikide maailma põlisrahvastega. See arusaamine elab siin praegu meie keeles ka Tallinnas raadiomaja 10. korrusel, kus me vestleme. Ja meie oleme selle kandjad, nii et mitte ainult mitte minevikuline nähtus, vaid läbi meie keele läbi meie kultuuri ja meie endi elav tänapäevane nähtus. Meie esivanemad ja on pärandanud keele kõrval meile ka ju arusaamise loodusest, looduse muutumisest, looduse, kalendri, meie rahvakalender on suuresti ju looduskalender. Me ei tähista mitte kellelegi surma ja sündilahinguid, Te võite ja kaotusi vaid looduse muutumist ja hingedeaeg on üks selliseid tähiseid looduse muutumises sügise ja talve vahel. Tegelikult hingedeaeg algab ju pärimuslikult. Kui me räägime hingedeajast, see on pärimuslik nähtus. Ja pärimuslikult algab ta sügiskuul ehk septembril ja kestab kuni uue aastani välja. Ja seda siis eri paigus on peetud hingedeaega Nendel erinevatel kuudel kõige enam jah, porikuul kooljakuul, ehk siis oktoobris-novembris ladinapäraselt ja ka nüüd hingedepäev, mida me oma kaasaegse tähtpäevana märkame, tähistame, on siis üks võimalikke päevi aegu teda hingedeaega tähistada. Meenutame oma kadunuid. Meenutame, et meil on esivanemad, meil on juured, meil on olnud lähedased, et kes mida siia ellu aidanud ja andnud meile teadmisi ja toetanud meid. Ja minu arvates see on üks ütlemata ilus, illustava. Ma olen aru saanud, et eestlased usuvad seda hingedeajarännakut niiviisi, et kadunud esivanemad tulevad just inspekteerima, et kas aidad on vilja täis, kassaakon kõik põldudelt koristatud, tuba puhas, lapsed kasitud. Aga missuguse maailma nägemise mõõtmise eestlastele andis, et nad teavad, et niisugune asi võib olla võimalik? Just nimelt mõõtme lisamõõtme, me praegu elame materialistlik, kus maailmas seda teaduslikult uurime ja kirjeldame. Aga samas meie keeles elab ka ju see vaimne mõõde, seesama hing, hing ja, ja pühadus ja vägi ja mis kõik on Meie keeles teadvuses olemas. See räägib ju sellest, et on veel midagi peale selle, mida me näeme ja saame käega katsuda mida me saame hingega tunda või kujutleda. Ja inimese hing, teispoolsus, esivanemate hinged on siis midagi sellist. Ja see annab ju Meile ruumi juurde siin Eestimaal, eks ole, me ei tunne väga palju ruumi, ruumipuudust või kitsikust, meil on loodusmaastikke veel küll ja küll. Aga see annab just hingeliselt ruumi juurde, et me, meie põlvkond, meie, kes me siin praegu Eestis elame ja toimetame, et me ei ole siin ainsad ja üksi, et on ka esivanemad, on möödunud põlved, kes ühel või teisel kombel. On olemas, jälgivad, hoiavad või toetavad meid või manitsevad või õpetavad, arvavad midagi selle kohta, mis me teeme. Meie oleme nende pärandi pärijad ja edasikandjad. Ja nii huvitav, kui see ka ei ole, et päris suur hulk eestlastest usub, et mitte ainult et inimesel on hing olemas, Vaidet esivanemate hinged ka külastavad ja kaitsevad meid. Aastal 2010, Tartu Ülikooli bioloogiateaduskond korraldas üle-Eestilise uuringu, kus vaadeldi siis selliseid vaimseid nähtusi ja seal kui ma nüüd ei eksi, 49 protsenti eestlastest leidis, et jah, et esivanemad külastavad meid ja kaitsevad meid. Ja mis võiks meil selle vastu olla? Maailmas on erinevaid hingekujutelmi ja suhtumised, hingedesse on erinevad. On kultuure, kus surnuid ja nende hingi peljatakse, püütakse teha kõik, et nad oleksid võimalikult kaugel ja et meil peale surma nendega enam mingit pistmist ei oleks. Aga meie rahvakultuurile on omane see, et teise ilma läinud inimesi mäletatakse, hoitakse neid oodatakse koju. Mitte ainult ei oodata, vaid neile pakutakse süüa, neile köetakse sauna. Hingedeaja tava on ju see, et viiakse Lõuna-Eestis välja näiteks pööningule või puuriida peale hingedeajal hingedele süüa Põhja-Eestis Ida-Eestis kaetakse tuppa või saunalaud ja kutsutakse nimepidi kõiki, kes on lahkunud. Ahto Kaasik, te olete Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja ja terve teie elutöö on pühendatud sellele, et neid looduslikke pühapaiku kuu üles leida, neid kirjeldada, registreerida jäät, juhatada inimesi nende looduslike pühapaikade juurde, kes seal iseenesest võib-olla enam ei käi. Elavad suurtes linnades. Te, teete ekskursioone, te õpetate, teete filme ja nüüd siis just värskelt on, on ilmunud raamatulettidele teie pühapaikade teejuht. See on juba päris mitmes raamat, kust eesti pühapaiku olete inimestele tutvustanud ja püüdnud luua sidet mis aegade jooksul võib-olla on katkenud. Missuguses olukorras pühapaigad meil praegu on, on nad võssa kasvanud, on pühade allikate või ohvrikivide või hingestatud puude juurde siiski mingi väike rada või mis olukorras meie looduslikud pühapaigad praegu on? Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuses, kus ma nüüd olen juba paar aastat vabatahtlikuna kõiki neid asju tegemas. Et me oleme jah, seda teemat uurinud ja tutvustanud laiemalt. Lühidalt sajad põlised pühapaigad, Siiet, pühad allikad, pühad, kivid, puud, ristipuud, sajad nendest on hetkel veel elavas kasutuses. Me läheme seal andemente paelu, inimesed käivat omas vet ravimeid lõikavad hingeriste. See võib üllatada, et need paikkoni palju. Sest sellest ei kõnelda, seda ei näidata ajakirjanduses iga päev. Aga see ei tähenda, et seda ei ole olemas. Meie elu on palju mitmekesisem kui see, mis tõuseb pinnale igapäevases meediavoos ja ametlikus asjaajamises. Täitsa elav kultuur on, on siis see, mille üheks väljenduseks on looduslikud pühapaigad. Aga neid põliseid pühasid paiku on ju meil tuhandeid. Enamik nendest hetkel on kadumisohus unustamise tõttu. Ja see tähendab ka, et neid teadlikult ei hoidnud, et seal võib juhtuda, et raiutakse, mets, savi, karjatatakse loomi või kasvatatakse maisi. Siin käisin hiljaaegu just Lääne-Virumaal Laekvere koolis rääkimas pühapaikadest lastele ja seal koolist poole kilomeetri kaugusel on Laekvere kõrgemäel hiiemänd vanas hiiepaigas ja selle hiie männi ümber laiub või laius maisipõld. Näiteks noh, üks näide paljudest pühapaikadest, too mänd kogu sellest vanast hiiest on üks puu, siis hetkel on looduskaitse all ja tore, et seegi on säilinud. Meie pühapaigad seega jah, on väga erinevas seisundis. Kui nad on võetud ka looduskaitse alla oma kauni väljanägemise ja eriliste vormide poolest näiteks panga pank või Taevaskoda Kaali järv siis seal tihtipeale kaasneb ju ka turistide huvi, et turist on ju ka inimene. Tore on käia näha, kogeda midagi kaunist, erilist võimsat, saada selle läbi erilisi elamusi ja rikastuda, aga paraku, kui see on nüüd muutunud äriks ja massiliseks, siis loodus looduslik pühapaik on ju eelkõige loodus. Loodus kipub kuluma lagunema, kannatab taevaskojas eelmisel aastal, väidetavalt käis ligi 70000 inimest. Sellele vaesele maalapile, seda on ilmselgelt liiga palju. Ja ega see vaimne keskkond, et eile just maalin kõnelemas Eesti maaülikoolis pärimuskultuuriteemadel ja lahkasime pühaduseteemat ja seal ka kuulajad leidsid, et kodu on miski, mis on meile püha. Et me koju ju ka joota valimatult kõiki ja kõikidel ei ole uks alati avatud et kodutunnet hoida. Ja sama lugu on ka pühade paiku, et kus on ka see vaimne keskkond, mida me isiklikult ja intiimsena tajume ja soovime tunnetada ja jagada oma lähedastega või oma kogukonnaga. Et muidugi turismis ära keelata, inimesed käivad ka tulevikus, aga seda saab kahtlemata targemalt suunata. Et need väärtused, mis neis põlistas, pühapaikades on, ei kaoks, ei saaks kahjustada ja samas ka inimesed oleksid õnnelikud. Kui te ütlete, et inimesed käivad pühapaikades kas allikal või suure ohvrikivi juures, siis kas neid sunnib sinna minema mingi hädaolukord, soov saada abi või on see nende noh, niisugune vajadus vaimse ruumi järele, mida nad leiavad pühapaikadest? Inimene on osa loodusest ja enamiku meist kutsub loodusesse matkama, jalutama, mere äärde, rappa, metsa, meil on seda vaja, me oleme selle pärinud sündides siiamaale, eestlaste sekka. Et me ei saa elada, kui me ei saa looduses viibida ja kogeda selle loomulikku väge. Ja looduslikud pühapaigad on ju ka loodus ja erilised paigad, ilusad paigad, vägevad paigad. Kahtlemata need omadused inimesi nendesse paikadesse kutsuvad, tõmbavad pakuvad inimestele erilisi elamusi. Aga me oleme ka oma rahva liikmed. Me oleme põlisrahvas oma esivanemate järeltulijad. Ja see on nüüd teine asi, mida pühapaikades on võimalik kogeda ühendustest möödunud põlvedega. Kui ma lähen oma koduhiide, mis asub Virumaal Viru-Nigula lähedal Tammealuse hiis ja mina olen põline tolles kihelkonnas, siis ma tean, et minu esivanemad on käinud selles hiiepaigas ja vaadanud sellesse hiieallikasse tõenäoliselt et see on oma oma juurte uuendamise kohtama sideme tugevdamise koht. Ja kui see on tugevam, siis ma olen ju ka argipäevas oma igapäevastes asjades tugevam ja enam toetatud pühapaigad kui väepaigad, kui erilised piirkonnad meie maastikul. Et sellega kaasneb see, et esivanemad on leidnud üles sealt tõepoolest ka omadused, mis näiteks aitavad ravida silmahaigusi või nahahaigusi luuhaigusi. 19. sajandi lõpul 20. sajandi alguses talletatud rahvapärimustes on väga palju näiteid selle kohta, et kuidas on just käidud abi otsimas neis paigus. Ja ka see päriselt ei ole veel kadunud. Allikad meil on väga kasutusel, silmi pestakse väga sageli pühadel, allikatel käiakse ka kivide juures ravimas puude juures ravimas käiakse ka liugu kividelt, lapse õnne saamas. Liukivid on üks nähtus pühapaikade hulgas. Mis need on, need on rändrahnud, mille üks külg on kallak, piisavalt kõrged, piisavalt siledate, et sealt liugu lasta. Ja kõige enam siis on olnud näha ja praegugi on näha, et sinna ronivad lapsed ja lasevad liugu hoolimata vanemate keeldudest, sest püksitagumikud ja seelikut on paljudel lastel seal läbi kulunud kui vanemate inimeste mälestusi kuulata, aga kuna see on nii hea, nii tore, siis lapsed ikka lähevad ja lasevad liugu. Aga salaja üksinda öösel on käinud naised, kes soovivad lapsena saada kes ei ole lapsi saanud näiteks ja ja loodavad sealt leida abi. Või Virumaal on ka vast abiellunud naised läinud liukivile, et kindlustada lapse saamise on. Ja hiljem on ka haige lapsega mindud liugu, Kivila jällegi, et last tervendada. See lähtus pühapaikade hulgas on olnud suhteliselt salajane, seda pole palju uuritud, aga nüüd viimastel aastatel minu kätte on jõudnud andmed juba ligi 70-st liukivist Eestis. Ja tuleb ka lugusid sellest, kuidas naised käivad seal endale lapse õnne otsimas ja üks selline lugu on jõudnud ka siia pühapaikade raamatusse. See nüüd siis hanila kihelkond, masu küla, kus ühe külatee ääres otsetee Tammis asub liukibi kohalikus keeles läänekeeles Gibi liugkivi ja mõni aasta tagasi. Üks noor pere otsis selle kivi ülesse. Noorik lasi seal liugu eesmärgiga jääda lapseootele lõbuks ja, ja läks mõni kuu mööda peale liulaskmist ja neil siis tuligi selline uudis, et laps on tulekul. Ja nüüd see laps on juba mitmeaastane ja, ja seetõttu nad otsustasid ka mulle kirjutada ja oma lugu jagada ega fotosid sellest hetkest isegi foto on tollest liulaskmisest siia raamatusse jõudnud. Et see on üks teema või üks lõngake sellest kirevast mitmekesisest, mahukest, pühapaikade tarandist. Kui nüüd võtta tõe pähe kogu seda pühapaikade tervendavat mõju siis kas nende vahepealsete aastakümnetega, kui teejaoskonnaarsti või perearsti juurde on olnud lühem kui looduslikku pühapaika, kas need pühapaigad on säilitanud oma vähe või kui inimesed nende juurde ei tule ja neid nagu pidevalt aktiivsena ei hoia siis vägi kaob. Kuidas sellega? Eks see vägi on ju seotud teadmisega mäletamisega. Meil on siin kümneid tuhandeid rändrahne, aga ainult siin on taga meie pärimuslikke loodusteadusmaastikuteadmised maastikuomaduste kohta mis on katseliselt põlvest põlve kindlaks tehtud veendutud jah, siin selles kohas saame abi, kui me talitame sell sel kombel. Ja abi saamiseks, inimesel loomulikult teadmise kõrval peab olema usku ja veendumust me ju ka muidu ei läheks arstile, muidu ei paneks ühtegi tabletti suhu või määriks midagi endale peale. Et nii ka looduslike pühapaikade puhul see teadmine ja veendumus, et need paigad aitavad ja lisaks siis erinevad toimingud, mis suurendavad inimese avatust ja häälestust abi vastuvõtmiseks. Näiteks, et tuleb minna täiskuu neljapäeva öösel ravi paika, nii et keegi ei näe, keegi, ei tohi ka sellest teada. Ravimisel tuleb näiteks kraapida hõbevalget allikasse või nahahaiguste puhul, vajutatakse mündiga või soolaga viljapeadega erinevate ainetega haiget kohta. Ja öeldakse sinna juurde veel sõnad. Need võivad olla loitsud, need võivad olla enda loodud leitud sõnad. Niisiis teatud kohas teatud ajal teatud esemete sõnade abil. See haiguse teisaldamine, ravimine toimub ja väidetavalt on väga paljud inimesed möödunud põlvedest ega meie seast niimoodi abi saanud. Muhumaal Saaremaal ja mujalgi pühapaiku uurides ma olen küllalt kohanud inimesi, kes jutustavad oma kogemusi ravimas käimisest ja abi saamisest. Kui te enne märkisite, et siin võib olla mingi seos sellega, et kui kaugel on arstid siis selge on ju, et varem meil tänapäevases mõistes arst ei olnud et igas külas küll väidetavalt olid omad targad ravitsejad, kes ühe või teise häda puhul aitasid kuid seda abi otsiti ka loodusest igalt poolt, kus inimene elas ja mitte ainult kehaliste hädade puhul, vaid ka vaimsete Muhumaal on kapi, kapja, tube, nurme küla vahel Helski kivi, mis on muuhulgas liukivi ja on ohvrikivi. Ja üks Muhu memm kõnelased muuseas, et see aitas ka hingehädade korral, kui inimesel oli väga suur kaotusvalu, mis ei läinud üle ja mitte miski ei aidanud, siis see kivike aitas. Mingi selle kivi juurde viidi andi jällegi teatud ajal paluti ja see kurbus või äng või ahistus andsid järele ja kadusid. Meie rahvas on olnud ikkagi ju oma ajaloo vältel valdavalt loodusrahvas ja see tähendab, et me oleme sõltunud oma keskkonnast. Ja me oleme pidanud võimalikult hästi tundma maastikumaastikuomadusi ilmastikku võimalikult tervelt ja edukalt siin sellele Eestimaal või põlise nimega maa vallas elada ja toimetada ja edasi kesta. Et me siin praegu oleme ja vestleme, see on ju selle tõestuseks, et nad said hakkama. Nad õppisid loodust, maastikku tundma ja meie oleme selle elav tõestus. Nii palju, kui te olete nendest looduslikest pühapaikadest raamatuid kirjutanud, pärimust kogunud. Kas nüüd on kõik kaardistatud ja teada või te avastate uurimistöö käigus veel midagi, mida uurijad varem ei teadnud. Kui nüüd mõelda? Ta paiku maastikul siis valdav enamik neist on ju kaardistamata hinnanguliselt 3000 pühapaika hetkel on, on Hälimas seetõttu et me ei ole neid kaardistanud ja nende viimased mäletajad põliselanikud, kes on sündinud enne viimast suurt sõda külades, et nad olla kummas ja võivad kaasa ka teadmise selle kohta, et kus on üks või teine pühapaik või mis on ta tähendus või mille vastu ta aitab, miks sinna minna. Aga nüüd see pärimus ja pärand, mis on kirja pandud Eesti kirjandusmuuseumis, on ju meil üle miljoni lehekülje Eesti vanemat vaimset pärandit, laulud, mõistatused, pajatused, pärimused ja sealhulgas ka väga palju mälestusi, teadmisi, pärimusi pühade paikade kohta kirjandusmuuseumis, Eesti Rahva Muuseumis, mõnevõrra vähem Eesti keele instituudis. Ka ajakirjanduses ja vanemas kirjanduses pühapaikade kohta leiame rohkesti teateid. Ja kui ma nüüd koostasin seda raamatut pühapaikade teejuht, mis hiljuti ilmus ja otsisin siis eesti iga kihelkonna kohta ühe põlise pühapaiga ja otsisin siis kõikidest käepärastest andmeallikatest nende kohta andmeid, siis mina, kes ma olen selle teemaga tegelenud pea 30 aastat, ma üllatusin ikka ja jälle, sest ma sain teada taas ja taas uusi ja põnevaid fakte selle kohta, et millised on nende pühapaikade lood või mida inimesed on seal kogenud või mis seal on toimunud lähiminevikus lähematel aastakümnetel või enne teist maailmasõda. No näiteks Tartu toomemäe ohvrikivi, mis asub keset Eesti üht suuremat linna Tartu Ülikooli lähedal. 19. sajandi lõpul, üks Tartu Ülikooli rektor käskis selle hävitada-lõhkuda. Töömehed keeldusid salaja matsid selle maha, peitsid ära. Et see ei toimunud mitte kauges minevikus, vaid 19. sajandi lõpus. Läks mööda kümmekond aastat ja teise Tartu Ülikooli rektori käsul see ohvrikivi kaevati välja ja toodi oma algsele kohale. Möödus veel mõnikümmend aastat. 1933 Eesti haridus- ja sotsiaalminister ohvrikivi juures võttis vastu skautide vande, süütas kivi lahkudes tule. See oli riiklik pidulik sündmus. Selliseid teisi erilisi sündmusi selle kivi juures teiste pühapaikade juures on toimunud läbi aastakümnete ja nüüd astume mõnikümmend aastat edasi. Toomemäel on aasta 1953. Lennart Meri kursusekaaslased on lõpetanud just ajalooteaduskonna. On olnud lõpuaktus ja nad kogunevad peale seda ohvrikivi juurde ja arutavad, räägivad, et kelleks nad tahavad saada. See on kõige pimedam nõukogude aeg, Stalini aeg. Ja Lennart Meri ütleb, et tema tahab saada Eesti vabariigi presidendiks. Unistus võimetest võimatu unistus. Aga möödus 39 aastat. Eesti oli iseseisvunud, see okupatsioon nõukogude aeg oli lõppenud. Ja Lennart Meri sai Eesti vabariigi presidendiks. Võtame meie ühe kaunima vägevama. Pühajärve Eestis on kümmekond, pühajärve üks neist on Otepää lähedal viiest kauni saarega. Vanad pärimused räägivad, et see järv on tulnud oma kohale nagu paljud teised on lennanud. Järve põhjakaldal on jäänud Hiiemäe ja järv ise on tervistava jõudu andva veega. Need vanemad lood ja pärimused ja siis kunstnikud läbi. Läbi sajandi on jäädvustanud seal sadu või isegi tuhandeid kunstiteoseid, heliteoseid on pühajärvele pühendatud teatrietendusi ja nii edasi. Et seda kõike ma juba teadsin, aga nüüd peale selle raamatu ilmumist jõudis minuni fakt Eesti Rahva Muuseumis. Seal on väga toredad giidid. Üks giid, kõnelased Eesti lipu õnnistamise lugu peidab ühte saladust, et meile kogu aeg on kõneldud ja kirjutatud, et aastal 1884, kui Eesti üliõpilaste selts esimest korda võttis avalikult välja trikoloor ja sõitis Otepää kirikusse, seda õnnistama. Õnnistamine toimus kirikus ja sellega kõik lõppes. Aga järgmisel päeval sama seltskond sõitis pühajärve äärde, õnnistas sinimustvalgelt pühajärveveega, sest see on püha Järv ja pühitseti ka taara nimelise lipp. See on meie ajalugu, mis on teie ees teatud varjule, kas kogemata või meelega. Aga see, see avastus tuleb 2017 mulle ja Eesti rahvale läbi Eesti Rahva muuseumitöötajate ja, ja see fakt tegelikult ilmus nüüd just ka tänavu raamatus sinimustvalge lood. Et meie ajalugu, meie pärimused peidavad veel väga palju üllatusi ja seal on mille, millega tutvuda ja millega ennast rõõmustada. Kas seesama pühapaikade teejuht, et see on kena kaaslane, lugedes mõttes liikudes läbi Eesti maastiku, läheb Eesti kihelkondade läbi pühapaikade läbi erinevate müütiliste, ajastute ja uuemate sajandite kaasaegne välja. Ja samuti, et võtta kaasa ja minna sellega maastikule ja vaadata, et kus need kohad täpselt siis on, millised välja näevad ja teada juba siis need pärimusi ja lugusid. Et olles rikkam vaimselt tänu siis sellele, mis kiri on saanud ja mul oli au tõesti suur au ja õnn olla see inimene, kes Nende sajakonna pühapaiga kohta andmed kokku korjas vanematest teabeallikatest, aga ma suhtlesin ka ligi 500 inimesega. Selle raamatu koostamise käigus, kes rääkisid oma isikulugusid, oma vanemate vanavanemate lugusid täpsustasid, jagasid uut teavet sinuga, nende panus selle raamatu kaante vahel. Näiteks jällegi üks lugu, mis mind rabas. Vanemast pärimusest on hulk näited imelistest tervenemistest. Aga nüüd Haljala keskkooli endine direktor Salme Heinla, kui ma eksi praegu juba pensionil, kes on sündinud Virumaal lavi külas metsavahi tütrena ja seal üles kasvanud kõneles lavi allika kohta, et tema lapsepõlves andis väga palju kõneainet juhtum, kus üks abielupaar tuli allikale, mees oli pime, naine talutas teda sinna. Ja algul pesi mees silmi, ohverdas kale ja midagi ei juhtunud ja siis pisilaine mehe silmi ja ohverdasin midagi juhtunud, ilmselt münte. Siis naine oli võtnud oma kleidi eest hõbesõle, heitnud selle allikasse, palvetanud ja palvetanud ja palvetanud ja meisse nägijaks. Seejärel nad olid langenud mõlemad sellest imelisest tervenemisest, vapustatuna liigutatuna põlvili, allikasse jääkülma vette ja pikalt pikalt põlvitanud ja tänanud allikat allika vaimu selle eest, mis mehele osaks andis, lubas. Ja see ei ole midagi, mis on noh, väidetavalt müütilise seeneminevikus juhtunud, vaid see on midagi, mis on Meie kaasaegsete silme all aset leidnud. Et need tervenemised, tervendamise, loodia kohad, alati ei ole ka mitte isiklikud, et minnakse üksi ja kahekesti seal lavil, muuseas ka seal teisel pool allikat on ka tollel ajal juba maja, mis mõisa ajal ehitatud ja need inimesed ka aknast nägid, kes käisid ja mida tehti. Aga mõnigi pühapaik on meil ju ka kollektiivne tervendamispaik, setomaal Miikses on ju siiani järjepidevalt kasutuses pühaoja jaanikivi, kuhu siis setod kogunevad igal aastal vanal jaanipäeval, sest just sellel päeval selle looduspaiga tervendus vägime kõige suurem ja ravivat selle oja veega selle kiviväega jätavad ande palvetavad. Aastal 2015, ma loen ta siin-seal hinnanguliselt 200 300 inimest kõige pisematest kuni Raukkadeni välja, kes seal käisid. See on meie maa lugu, meie maa, pärimus, mis elada siin ja praegu ja mis on meie rikkus ja meie jõud. Eesti vabariik tähistab tehagi oma sajandat aastat ja see on oluline tähtpäev. Aga kui mõelda kasvõi tamme-lauri tamme peale, mida me võiks nimetada julge oma riiklikuks esinduspuuks hiljaaegu, meil oli ju veel õnn omada oma raha Eesti krooni ja kümnekroonise rahatähe peal oli Tamme-Lauri tamm üks Eesti põlistest looduslikest pühapaikadest. See Tamme-Lauri tamm siis loodusteadlase uuringu kohaselt hinnanguliselt järgmisel aastal saab 700 aastat vanaks. Eesti vabariigi vanim elanik võiks vanimaid, elanikke on seitsme sajandivanune. Seegi näitab, et meie riigil, meie rahvalikult tuuril on sisu, on minevikku, on juuri, mille üle olla uhked, mida tundma õppida, mida kogeda ja hoida. Kui te nende Laekvere õpilastega arutasime, et kui see Tamme-Lauri tamme nüüd kõige vanem kodanik, et kas talle võiks siis nüüd lõpuks on täiesti kodakondsuse 700 aastat on juba elanud, et äkki nüüd see on tegelikult täiesti kasvav teema, et arutatakse, et kas anda loodusele isiku õigusi praegu noh, maailmas valitseb lääne ühiskonnas läänelikus ühiskonnas piibellik käsitlus, et loodus on inimesele antud tarvitamiseks valitsemiseks. Aga põlisrahvast arusaamine, see põline arusaamine on see, et inimene on osa loodusest, mitte selle valitseja. Ja loodus on hingestatud, mitte objekt, vaid subjekt. Et see, see põline kontseptsioon keskkonnast ja loodusest praegu on, on tõusmas ka uuemate arutelude tähelepanu alla. Ja Austraalias, kui ma ei eksi, mõni aasta tagasi ühele pühale jõele anti isiku õigused Austraalia seaduste kohaselt Austraalia kohtus. See on ju kultuur, seadused, õigusloomekultuur, inimesed teevad seda, inimesed otsustavad, kuidas mõista keskkonda, kuidas sellesse suhtuda. Sama hästi kultuur võiks olla selline, et meil on keskkonnas teatud piirkondadel objektidel võid või loodusel tervikuna kas subjekti õigus. Iseasi, eks ole, et kellel siis on õigus teda esindada. Kuidas hakkab välja nägema kõik. Aga ei, tundub jätkusuutlikke ja ei tundu eetiline ega eluterve. See, et inimene on kõige valitseja ei ole looduse valitsejad. Kaja loodimisel on täna looduslike pühapaikade uurija Ahto Kaasik. Te siin mõni hetk tagasi rääkisite inimesest, kes läheb looduslikku pühapaika ja ei ütle loitsu, vaid palvetab. Kui ma vaatan vanu märke eesti vanemal tarbekunstil, siis kõik, mis peaks olema justkui maausuline kannab omakorda ristimärki. Ahto Kaasik, te olete kõige muuhulgas olnud ju ka taarausuliste ja maausuliste maavalla koja juht. Kui palju te näete sarnasust Eestimaausu ja kõikide muude uskude, ükskõik on see kristlus, judaism, islam, budism nende vahel ja kui palju ta on erinev. Maavalla koda mul oli ja tõesti au aastaid juhtida. Nüüd ma lähen juba mitmeid aastaid jäänud sealt kõrvale on tulnud teised tublid inimesed tegijad ja mina olen pühendunud peamiselt looduslikele, pühapaikadele ja rahvakalendrile rasvakultuurile. Et millised on seosed teiste põliskultuuride uskude ja, ja näiteks kristluse vahel. Vaadake siin maailmas on ju kõik, mis on elav, on, on taaskasutuses. Kõik taimed, kõik loomad, inimesed, see, mis me sööme, me joome, see kasvab maast ja kõik kord sureb ja saab jällegi põrmuks ja toiduks järgmistele taimedele ja loomadele ja niimoodi ka need rakud ja molekulid, mis meis peituvad, vesi ja õhk, mida me hingame praegu lõputus taaskasutuses ja olnud varem elava looduse osa ja on ka tulevikus midagi sarnast, toimub ka vaimsel pinnal, kultuuriga, religiooniga. Miski ei sünni tühjalt kohalt. Religioonid laenavad üksteiselt lisavad midagi täiendavad. Ühed samad sümbolid ringlevad läbi aastatuhandete või isegi võib-olla läbi kümnete aastatuhandete, mõningatel juhtudel. Ja näiteks ka siit pühapaikade teejuhil olev sümbol, mis on nüüd kopeeritud ühelt Saaremaa õlle katalt. Siin on ristimärk võrdväärsete harudega, mille otstes on kaared. Et see ristimärk korrapärase märgina maailma erinevatel põlisrahvastel kaljujoonistel, tarbeesemetel vöökirjadel esineb elada, toob inimestele rõõmu ja õnne, kaitseb neid mida iganes ja selle märgi on võtnud ka uuematel aegadel tekkinud religioonid või vaimsed liikumised kasutusele ja ma olen päris kindel, et kui inimkond kestab edasi, tekivad uued religioonid. Needsamad sümbolid käivad ka tulevikus. Mitte ainult nähtavad märgid või sümbolid, vaid ka näiteks pühad. Eesti rahvakalender. Selle sisu paljude pühade puhul tegeleb looduse muutumisega, jälgib seda tavad, kombed, uskumused, on, võiks öelda seal valdavalt maousulised. Samas ta on liitunud möödunud sajanditel, kirikukalendriga kuupäevad võib-olla mõnevõrra nihkunud, jõulude puhul ka ei ole nihkunud jaanipäeva puhul on jäänud oma vanasse paika. Aga samal ajal peab ka kirik, näiteks katoliku kirik, luterlik kirik oma pühi samal ajal kui maousulised või teiste maade Põlisusulised, sest kirik on pannud oma pühad samale ajale. Jõulud näiteks jaanipäeva või kevadise ülestõusmispüha munadepüha kevadpüha. Kasutatakse vaimses mõttes seda materjali, mida eelnevad põlvkonnad on loonud, et luua ja rajada mingisuguseid uusi religioosseid nähtusi. Ja niimoodi rändavad ühelt maalt teise, ühest skulptuurist teisega väga iidsed nähtused. Meie rahvakalendrikevad pühad on liikuvad. Samal kombel nad liiguvad, kui kirikupühad ja kirikupühad siis arvestatakse kevadise pööripäevajärgse esimese täiskuu järgi. Ja see arvutus on tulnud vanematest idamaade kalendrites. Ma ei teagi kust kohast. Aga küllap ka seal on olnud loodusrahvad, kes on jälginud loodust, on vaadanud, kuidas kuu ja päike liiguvad ja on hakanud tähtpäevi tähistama ja mingid ilmingud siis läbi katoliikluse läbi luterlased on tulnud siia natukene on mõjutanud, meie põliskalendrit on toonud ehk uusi nimetusi, täiendavaid tavasid, no näiteks, et jõulude ajal käiakse kõik kirikus. Lisaks sellele tähistatakse põlist aastavahetust viltu läinud, kirjumaks mitmekesisemaks. Aga ta on jätkuvalt väga põline meie puhul, sest meie oleme siin põline rahvas. Milliseid näiteid veel tuua? Küünlapäev rahvakalendris? Üks meie vanemaid kohalikke nimetusi sellele päevale on ka pudrupäev. Küünlapäeva vanad roomlased tähistasid, see oli pühendatud ühele või kahele nende jumalale hiljem katoliku kirik laenas selle oma kalendrisse ja tõi meile meil taolist püha, mis on nüüd küünaldele valgustamisele pühendatud, teadaolevalt ei ole olnud küünal tarbe esemele, aga meil uus nähtus rahvakultuuris suhteliselt uus nähtus. Aga vot tuli sealt vanast Roomast tänu kirikule ja nüüd meil räägitakse igal aastal teisel veebruaril, et meil on täna küünlapäev. See inimese elu elamine kultuuris, kultuurides, religioonides on ju põnev ja mitmekesine. Teie abielu registreerimine või pulmapidu, nagu ma olen lehtedest lugenud aastal 2010 oli ka, kas mao usukombeid järgib kui see nüüd ei ole liiga isiklik küsimus, et kas te võite tuua mõne näite, mille poolest maausuliste abielu sõlmimine missugused on need kombed ja rituaalid, milles te olete kinni pidanud? Esmalt abiellumine kui selline, et mees ja naine sõlmivad abielu, Nad elavad koos, nad rajavad kodu koos, nad kasvatavad lapsi koos. Et see on meil põline, see ongi tava. See on kõige tähtsam kasutamisena maos, kui ütleme, vana usk esivanemate usk või mis iganes. Et see ongi selle usu põhiline abiellumise tava, et mees ja naine abielluvad, korraldatakse pulmad. See on kõige tuum. Nüüd lisaks loomulikult meil muid põliseid tavasid on seal kümneid ja sadu. Piirkonniti on need ka mõnevõrra erinevad. Aga üks kõige tähtsamaid on see, et peetakse surupidu, kutsutakse kohale lähedased inimesed, pidutsetakse, süüakse, juuakse, kõlab muusika, tantsitakse, inimesed on rõõmsad, et see rõõmus olemine. Rõõmu väljaelamine on ka tavavõi ka taig, sest ta ei ole mitte lihtsalt kombetäitmine, vaid tal on kindel eesmärk. See pulmapidu pärimuslikult korraldatakse selleks, et välismaalt, et suguvõsad hõimud. Kogukond tunnistavad, et see mees ja naine on nüüd abielus, tema toon paar. Me tunnustame ja toetame seda. Teisalt tullakse kokku, jagatakse raha, raha jagamine vanades pulmades või tänapäeval kingituste jagamine on ka oluline, toetatakse materiaalset noorpaari. Et neil oleks lihtsam hakkama saada. Edaspidi täidetakse erinevaid kombeid, milles pulmarahvas osaleb ja see rõõmu tundmine on üks tähtsamaid rõõmus olemine. Oma meeleolu rõõmsaks muutmine tantsides, lauldes, mängides, nalja tehes, süües, juues. Se rõõm kasvab ja see rõõm on miski, mis annab siis jõudu sellele loodavale abielule ja nende eluteele või elurattale. Ja mõelge, mis juhtub, kui mees ja naine abielluvad. Sünnib perekond, sünnivad lapsed, sünnivad lapselapsed, lapselapselapsed sünnib üks uus suguvõsa. Et see üks pulmapidu, need kombed, mida seal järgitakse. Tavad, mida meeles peetakse, need ju loovad selle sündiva abielu ja suguvõsa panevad sellele alguse annavad hoo ja seetõttu meie esivanemad on pulmi pulmade, rõõmsat, külluslikku, pikka tähistamis pidanud ääretult oluliseks. Ja mis sellest on nüüd jõudnud tänapäeva abiellumine, pulmapidu, kingituste jagamine, isamehe nimetus on meil veel olemas. Isamehe või pulmavana pulmavanema roll on küll mõnevõrra teisenenud, varasemalt see oli siis mehe suguvõsast olev abielus lugupeetud mees kelle ülesanne oli järgida, et pulmas kõiki tavasid õieti õigel ajal järgitakse. Tänapäeval isamees on pigem meelelahutaja pulmas ja on on väga oluline, et ka need inimesed siis tunneksid meie põliseid pulmatavasid, et isegi kui see on teenus ja raha eest, et ka sellist pulma saab pidada esivanemate kombel sinna saab tuua need vägevad, ilusad salapärased avad, aiad, mida läbi sajandite mõnel puhul võib-olla läbi aastatuhandete järgitud tanutamine, mõõkadega tamine. Kohe meenuvad miks mitte ka erinevad tavandilaulud, sest pulm on olnud just see koht, kus eesti regilaul jõudis elavana kaasaega. Ja meie pärimuslik pulm on siis selline, kus peaaegu iga tegevust saadab laul regilaule pruudi poolt laulik või laulikud ja peigmehe poolt omad vastastikku laulmas ja lauldes kommenteerimast kõike, mis toimub. Ja sealhulgas on ka siis loitsud, mis on mõeldud pruudi kaitsmiseks noorpaari kaitsmiseks nende lapseõnne loomiseks. Et see, see teema on ääretult põnev ja mitmekesine ja Eesti folkloorinõukogu on viimased aastad tegelenud just siis sellega, et meie pärimuslikke pulmasid pärimuslikke pulma tabasid tutvustada meie põlvkonnale, et see pärand see väärtus ei jääks minevikku, vaid rikastaks meid siin ja praegu. Sest meie rahvakultuur ei ole mitte museaalne nähtus. Midagi, mis on kunagi olnud ja mida me mõnikord käime vaatamas või kirjandusmuuseumis kusagil mujal. Pärimuskultuur on tarbekultuur, mille eesmärk on olla kasutuses mille mõte on muuta inimese elu siin ja praegu paremaks, tervemaks, rikkamaks, jõukamaks, olgu see rahvakalender, pärimusliku pulmad, nimepaneku pühad varud või lihtsalt pühapaikades käimine. Kogu selle vaimse pärandi eesmärk on inimese mine elava inimese aitamine. Ja kui me nüüd õpime oma pärandit tundma, väärtustama, kasutama mõtestame ka seda uuesti siin selles 21. sajandi maailmas siis see kahtlemata muudab meid rikkamaks ja aitab meid edasi. Mul on väike kahtlus, et võib-olla nüüd kõik pulmi planeerivad pruudid ei taha abielluda eesti rahvarõivas, sest kes raatsiks loobuda pitsivahus pruutkleidist, mida me kõik Ameerika filmidest mujalt oleme näinud. Kuidas tema viit last kasvatate, niiet tsivilisatsiooni kõik hullused, mis internetti televiisori vahendusel kätte tulevad ei teeks nende pähe pesa. Ma laste teemadel kohe vastan aga nüüd selle pitsivahu kohta nii palju, et võib abielluda pitsivahuga kleidis ja tellida muusika ja isamehe. Aga samas võib lasta ka oma vanaemal või kellelgi teisel, kellel on see tanutamise pärimuslike vägi lasta ennast tanutada, et saada see esiemade järjepidev, naiselik tarkus ja jõud oma abielusse kaasa. Või käia pühapaigas, meil on küllaltki levinud ja tava, et nüüd käiakse kure pesadega postide juures, Burmalased peatuvad, seovad paela. Et oleks lapse, on kurepesad ja ka toonekured, meie maastik, küll on uus nähtus, telefonipostid, samuti aga tava, et pulmarahvas peatub kusagil tee ääres ja vanasti oli see püha puu seovad selle külge paela või ö. Et abielul õnnistus saada, see on iidne saab tuua ka väga kaasaegsesse rahvusvahelisse pulmakombestikku, meie oma põliseid tavasid ja kanda neid edasi. Aga et kuidas need lastega, noh, me elame ju avatud ühiskonnas. No kui siin mõni päev tagasi enne kõigi pühakute päeva helises mul uksekell ja siis seal ukse taga oli kaks väikest last, kes ei osanud mulle muud öelda, kui et pomm või komm. See ameerikalik, kus ikka väga trügib uksest ja aknast sisse. Eks igal sajandil on asjad, mis trügivad, tulevad mujalt ja häirivad, enamik neist kaob, hääbub, midagi jääb. Kas halloween jääb või aitäh, näitab tulevik. Elu tähendabki seda, et nad puutume kokku ikka jäljega, uute asjadega ja mis alati meile ei meeldi. Aga meie asi olgu siis lihtsalt inimesena või lapsevanemana ju iga päev teha oma valikud. Näiteks kõneldes, milliseid sõnu ma kasutan vesteldes oma lastega või lähedastega, oma üliõpilastega, kolleegidega. Kas ma ütlen tsau või okei või paka või ütle midagi eestikeelset? Need valikud on meie teha. Kas me tähistame halloweeni või hoopis mardipäeva, lambapäeva või kadripäeva? See on jällegi meie valik, aga meil on võimalus põlise rahva liikmena, kes ei ole veel juuri kaotanud ikkagi oma oma aia põlist edasi kanda ja hoida siis endas ka seda väge, mis tuleb selle põli põliseks olemisega koos. See vägi, mis tuleb ühendusest esivanematega, see vägi, mis tuleb sellest vanast-vanast, kultuurist, maailmavaatest ja lõpuks meie oma maast ju. Meie pere elab korteris Tartu linnas. Ja see ei ole meie. Meelsasti elaksime küll täiesti maal, omas kodus, kaunis looduskeskkonnas lihtsalt ei ole õnnestunud. Olude sunnil elame praegu jätkuvalt päris, aga see ei takista meil tähistamas näiteks hingedeaega ei tähista, kata hingedepäeva õhtul lauda esivanematele ei takista neid kutsuda enda juurde sööma mälestada neid või pidada jõulusid, esivanemate kombel katta rikkalik jõululaud, koristada enne seda kodu teha jõulukaunistused või Ohutised, mis muudavad selle toa ja koduse olemise rõõmsamaks pühalikumaks. Ei takista munapühal mune keetmast elektripliidi peal. Ja neid värvimast neid koksimas, neid veeretamast, mis on üks vana munadepühad, ava muide. Ja nii edasi ja nii edasi. Ei takista ka lastele unelauluks regilaule laulmas, mida on lauldud sajandeid või aastatuhandeid. Ja toomast selle läbi lastele, neid vanasid lugusid arusaamasid ja väärtushinnanguid, mida on põlvest põlve edasi antud. Et meie keskkond meie asulat, meie eluruumid, rõivat kasutatavad Darlikud ehk seadmed muutuvad üha kiiremini. Aga meie oleme need, kes annavad kõigele selle sisu ja mõte. Nii nagu on Eesti vabariigiga, millel on ju piir, on kaitsevägi ja piirivalve ja politseiamet ja maksuamet, ministeeriumide haridus- ja nii edasi ja nii edasi, see tohutu suur riiklik aparaat, et ühiskond ja kui me võtame kätte põhiseaduse, siis me näeme, et selle kõige eesmärk on eesti keele, kultuuri ja rahva edasikestmine üle aegade. Samamoodi meie oma isiklikus elus. Selle mõtte eesmärk peaks olema see, et me jääksime kestma eestlastena või seto tena või võrokeste, nagu ei keegi on selle põlise identiteedi säilitanud või leidnud ja andma selle sisu siis sellele tänapäevasele elule ja see ei takista meid, eks ole, reisimast ja tutvumas teiste kultuuridega uute teadmistega meelelahutusega. Ma saate lõpetuseks tuleksin veel kord tagasi nende pühapaikade juurde, mille uurimisele ja kirjeldamisele ja mille juurde kutsumisele te olete kogu oma 30 viimast aastat pühendanud. Kas Eestis on mõni piirkond, mõni kihelkond, kus on pühapaiku kokku kohe külg külje kõrval ja siis on jälle mõni piirkond, või kihelkond, kus üks hõikab teist taga? Ja meil on hõredamaid ja tihedamaid kohti pühapaikade kaardil. Seda pühapaikade teejuhti koostades, kui otsisin Noarootsi kihelkonnas, mis vana rannarootslaste kihelkond, püha paik, kus oli väga raske üksikud kohad on teada. Lõpuks tuli sisse Auleta hiiekivi. Ja miks see on hõre, sellepärast et põliselanikud rändasid suuresti välja sõja ajal sõja järel. Mälestused on katkenud, pole meieni jõudnud või noh, on jõudnud väga vähe. Teisalt noh, võtame nüüd Muhu kihelkonna, kus põliselanikke on Eesti keskmisest enam. Inimesed on põliselt koha peal, jutustavad oma lugusid, mäletavad oma maastikku, seal on meil üle 100 pühapaiga hetkel teada. Ühel Muhu saarel ja ka teised kihelkonnad kahjuks on neid väga vähe, kus pühapaigad on täies mahus hetkel uuritud. Need on siis Võnnu, Põlva, Muhu, Juuru. Et kas sealt on tulnud hulgaliselt pühapaiku välja Põlvas 140, kui ma ei eksi, aga see on ka maalaliselt suur kihelkond ja Võnnu umbes sama palju 140 150. Pühapaigad pärimuslikult ei ole mitte erand, vaid on osa kultuurist, osa inimese elust igal pool, kus inimene elab ja toimetab, harib põldu, kasvatab karja. Seal on ka tal pühad paigad, kus käia, palvetamas, käia pühi pidamas, kus käia ravimas või ristipuud, kus viimsel teekonnal siis hingepuu ära tähistada. Et see on, on reeglipära, et nii nagu kangas rõivaesemetes koelõim läbib kogu kangast ja kangas toetub kohe lõimele. Et samamoodi meil see argine maastik toetub teatud mõttes pühapaikadele ikka jälle igas talus, Tarimuslikult, igas külas, igas kihelkonnas. Pühapaigad on kõikjal, kus inimene on elanud ja toimetanud, et see on see meie maastik, see on meie kodu. Ma arvan, kuulaja sai vastuse, et need tihedad kohad ei kulge ikkagi piki merepiiri või pikki keele ja rahvuse piiri, et südamaal on ka pühapaiku üsna tihedalt, kui ilusti uru kihelkonnale viitasite. Aga palju avastamist, nagu ma aru saan, seisab ees veel teil. Ja ma arvan, et meil kõigil, nii et pühaaega kuni siis aastavahetuseni, kui algab jälle uus aastaring. Aitäh teile intervjuu eest, Ahto Kaasik. Arhingi rajal jätku uus saatekülaline jälle järgmisel laupäeval, nii et jääme kuulmiseni.