Tere selle suve kõige kuumem päev on käes, vähemasti ilmaennustus nii lubab, vili hakkab valmima ja rahva teenrid täna alustavad. Tere Eesti. Tere Paide. Siin me nüüd oleme. Ja kui aasta tagasi ma mäletan täpselt seda hetke. Meie välisstuudio oli küll 50 meetrit minu paremal käel ja siis olid rahvateenrite erikülalised Toomas Sildam ja Toomas Matson, siis kallas vihma ja meid kuulas ainult Anvar Samost. Täna Samostit ei ole, aga Samosti asemel on siin, ma näen vähemasti sadakond väga vahvat inimest, mitte Anvar, vahva ei oleks, aga täna on mul rõõm tervitada rahvateenrite stuudios eri erikülalisi kaks Eesti väga mõjukat inimest, sest kui sa oled suure päevalehe peatoimetaja, siis sa ei saa olla vähem mõjukas inimene. Lauri Hussar Postimehest on rahvateenrite kuulajatele teada-tuntud ja rahvateenrite debüüdi teeb Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald. Tere. Tere hommikust. Tere hommikust, rahva teemiates on ka komme, et kui on rahvateenrite uus esineja, siis ta kõigepealt tutvustab ennast, räägib, kes ta on ja mida ta teeb. Aga ma arvan, et jätaks selle osa vahele, et võib-olla küsiks Urmo käest hoopis selle teise kohustusliku küsimused. Urmo, mis oleks need teemad, mida sina tahaksid rahvateenrite saates kajastada, mida sa tahaksid kuulata, kus sa tahaksid oma sõna sekka öelda? Oi jumal, neid teemasid on ju mustmiljon. Ja see on väga ootamatu, et sellise küsimusega, aga ma arvan, et öeldakse rahvateenrite saates, kuidas on ajakirjanikud, ma tahaksin, et nad räägivad taustadest rohkem mul kuna me oleme arvamusfestivalil ja Eesti on täis arvamusi, sotsiaalmeedia tavaline, meid on täis arvamusi, aga ma tahaks rohkem teada ajakirjanike käest, kes on stuudios käivad, kuidas nad ise jõuavad mingi mingite asjadeni. Võib-olla see huvi on väga spetsiifiline, see laiu masse ei huvita, aga see on minu isiklik huvi, et kuidas on jõutud mingi teemani, mõne käsitluseni ja mõnikord tahaks, et inimesed saame seda, räägiks oma ebaõnnestumistest, et miks mõni lugu on ebola õnnestunud või miks lugu on sündimata jäänud. Sa said aplausi selle peale kuigi. Siin plahvatamas ei näe kuskil puude taga, võta seal aplausi vastu, loomulikult. Aga Urmo, mida sa arvad? Vot see on hea küsimusele, mida sa arvad, et Eesti ajakirjanikud viimasel ajal ongi selles mõttes väga keerulises olukorras, et kogu aeg midagi peab arvama, et selliste kirjeldamist ja faktile keskendumist Eesti ajakirjanduses on üha üha vähem, et kogu kogu aeg tahetakse toota jooksvat analüüsi, jooksvate arvamust, ka rahvateenrite saade on ikkagi nagu arvamussaade, et kuidas ajakirjandus naaseks ikka. Selle juurde ma ei arva, et ajakirjanikud palju arvama, nad peavad palju arvamusi endale saama, et mina käsitleks seda. Kui ma võtan sul küsimusest nagu kaks poolt, üks on see, kuidas naasta klassikaliste žanrite juurde ja teine on see arvamuste pool, siis ma pakun, et delfi errega Postimees oma portaalidega on viinud Eesti arvamuse mingil määral uuele tasemele, et arvatakse mitte esmaspäevast reedeni üheksast viieni, aga tegelikult on 24, seitse Need kolm nimetatud portaali suudavad mingitel teemadel on seal Põhja-Korea versus Ameerika sisepoliitika, majandus, sport, need portaalid, genereerivad arvamusi seitse päeva nädalas ja minu arvates on see väga hea, tõsi, võib-olla mõnikord kiirus ületab kvaliteedi, aga ometi on olemas erinevaid arvamusi, aga ma masu esimese, selle teemapüstituse nõus, et et kui vaadata Eesti ajakirjandust, siis reportaaž on jäänud suuresti maakonnalehtedesse. Kui vaadata suurile, siis on reportaažid väga väheks jäänud, kirjeldavad reportaažid detailide otsimist, tähelepanekuid puude taga, metsanägemist seda on tõesti vähem, kui võib-olla mõni aasta tagasi. Peaaegu kisu, võra saadakse olukorrast ajakirjanduses, aga Hussar, küsisin korraga. Ma ei ole sinuga päris nõus, et meil on, meil on nüüd arvamust nii palju rohkem ja muud vähem. Ma, ma olen täiesti kindel, et meil on ka uudiseid juurde tulnud, et kui me vaatame onlain meedia plahvatusliku kasvu me vaatame, kui palju uudiseid toodavad igapäevaselt Delfi Postimehes ja ERR ja, ja võrdleme seda varasemaga, ütleme kümne-viieteist aasta taguse ajaga, siis ka uudiseid on meie ümber oluliselt rohkem see, mida me, mida me loeme ka ka nii-öelda klassikalise uudisena ka neid lugusid on meie ümber palju rohkem ja, ja, ja me näeme, kuidas, kuidas inimesed ka üha rohkem läbi meie veebiplatvormide neid uudiseid loevad, ehk siis ka uudiste lugemine on kasvanud. Et see, see hinnang, et arvamust on liiga palju, et ma, ma sellega päris ei nõustu. Mina ütleks, ma tahaks huvitava faktiga, et ma tean, palju tuleb Delfis päevas uudiseid välja ja tõepoolest, ma tean ka Postimehe arvu, aga suuremates riikides nagu Rootsi näiteks portaal ajalehte Aftonbladet koos portaaliga ja Inglismaalt, Guardian seal uudistemäär, mis on portaalis ühikute arv on sama, mis Eestis ja vaadake palju Rootsis inimesi, kui palju on brittidel, ütleme inimesed selles mõttes on, Eestis on uudiseid tohutult palju ja minu arvates on see üks meie rikkustest üldse ühiskondlikus rikkustest, et meil on võimalik toota uudiseid ja arvamusi nii palju. See on jumalik seis, mis meil on. Hussar sind ei pidanud üldse väga palju veenma, et sa täna saatesse tuleks, et ma saan aru, et sa oled endiselt rahvateenrite kuulajate seas. See saade läheb sulle korda. Ma tegin seda kaheksa aastat ja iga teine laupäev oli mul kella 11-st 12-ni kinni ja kui mul rahva teenrid ära lõppesid, siis ma tundsin, et mul laupäeval midagi puudus. Panin raadio käima ja ma panin raadio käima ja mul oli sellepärast veel iseäranis hea meel, et sa mind siia kutsusid. Mul on väga hea meel siin olla ja ma ütleks, et nii mugav kui täna ei ole rahvateenrite saates mitte kunagi olnud, sellepärast et me istume eriti mugavatel. Mis nad seal lamamistoolid pakuks välja. Nii saate lõpuks me tuleme selle arvamise arvamusfestivali juurde tagasi, aga kuna rahvateenrite formaat ikkagi näeb ette, et me analüüsime ja räägime lõppeva nädala olulisematest teemadest, siis ma ei tea. Ma ei ole originaalne maa, teeks avangu täna kooseluseaduse teemal, sest mulle tundub, et see teema päästis Eesti meedia sellel lõppeval nädalal mõneti sellest. Noh, ütleme hapukurgist ja meedia korjas selle kakluse väga hästi üles, et kas olnuks ka teine valik, et lihtsalt las need Reinsalu ja Ossinovski kraaklevad omavahel oleks lihtsalt teinud ühe pisikese nupu, et Reinsalu oli EKRE eelnõu poolt ja siis on Veldi Ossinovski olid vastu ja olekski olnud kõik praegu jälle see vana haav on lahti kistud ja põhimõtteliselt sotsiaaldemokraadid itsitavad kusagil puudaga. Kolmas variant tegelikult see või teine või kolmas või neljas variant, et et Reinsalu oma ministeeriumi oma koalitsiooniga oleks seda eelnõud edasi töötanud, mitte tagasi lükanud. Vot seda üldse kõrvale, et oleks hakanud edasi ajama seda. Ja veider on see, et et Reinsalu on käinud väga mustvalgelt seda või ütleme, ühte toonimägi paneme kinni, lõpetame ära selle. Ja see oli minu arvates äärmiselt nõme, et justiitsminister ei isegi isegi ei lähe koalitsiooni kompromissi otsima, ei lähe otsima lahendust, mismoodi siis neile inimestele, keda tõenäoliselt ühiskonnas väga palju ei ole, aga need inimesed, kes tahavad võrdset kohtlemist ühiskonnas tervikuna ja see lükati tagasi ja mina käsitlen seda selgelt kohalikele valimistele suunatud tegevusena. Tõsi, Reinsalu on aastal 2015 ise kirjutanud parlamendile kirja, et palun liigume edasi, sellega leiame mingi lahenduse ka parlament polü väga suurt aktiivsust näidanud, aga igal juhul on see eelkõige sõnum tema oma valijatele. Son sõnum, mismoodi EKRE eest või EKRE valijaid endale saada ja aga kas on selle jada teine pool? See, kui Ossinovski andis sel nädalal intervjuu Eesti Päevalehele, kus ta viskas Ekrele tohutu kondi hambusse, et neil kummalgi pole tegu päris eluga? Need on tegelikult selgelt suunatud valimiste teemade püstitamiseks üksteise materdamisega. Kuidas sulle Lauri tundub, aga minu poliitiline vaist ütleb just sedapidi, et sel korral lihtsalt Reinsalu ja IRL lihtsalt lugesid kehvalt seda mängu selles mõttes, et jaanuaris sarnaselt, et tuli ju Jüri Ratase valitsusel võtta seisukohta kooseluseaduse tühistamise seaduse osas, mis oli siis EKRE algatatud eelnõu ja siis läks kuidagi väga vaikselt läbi, kusjuures positsioonid olid täpselt samasugused. Ossinovski, Anvelt olid vastu, Reinsalu oli siis eelnõu poolt, et siis ei tõusnud kisa-kära. Aga nüüd ma saan aru sisuliselt. Pool tundi hiljem, kui Reinsalu andis selle nii-öelda soovitan kooskõlastada allkirja ilmus juba Sven Mikseri artikkel, kus ta nii-öelda taunis kogu seda ja rääkis sellest, kuidas see on hääbuv, surev erakonna mingisugune viimane See on veel ka teine teooria, et, et nad leppisid omavahel valitsuses kokku, et mõlemad saaksid oma oma primaadid punktid kätte ja saaksid seda klassikalist vastasseisu edasi mängida, aga minu hinnangul on kogu see diskussioon kestnud üheksa aastat liiga kaua. 2006. aastal tuli toonane justiitsminister Rein Lang välja ettepanekuga, et samasooliste partnerlusseadust tuleks tuleks heaks kiita ja, ja see arutelu jõudis päris kaugele, aga aga toona oli, oli see vastasseis samasooliste partnerlusseaduse heakskiitmiseks ikkagi nii suur, et ühel hetkel läks teema kalevi alla ja siis tuldi tagasi ettepanekuga, et olgu peale, kui samasooliste partnerlusseadust ei ole võimalik sellise poliitilise koosseisuga vastu võtta. Üritame teha sooneutraalsed, et kooseluseadust, mis see siis tähendab. Ehk siis selle juures räägiti veel ka võimalusest, et see aitaks reguleerida ka 170 vabaabielus oleva paarisuhteid. See ajas loomulikult tagajalgadele kõik perekonna kaitsjad. Kirik pahandas, ühiskonnas tekkis väga terav vastasseis, Riigikogus ei olnud võimalik hääli kokku saada kõikidele rakendusaktidele, siis hakati hääli hääli üle lugema. Leiti, et et koosseisu häälteenamust ei ole võimalik saada, aga et seadus on võimalik vastu võtta lihthäälteenamusega ehk siis kõik rakendusaktid jäeti seadusest välja ja loodeti, et küll riigikogu valimised parandavad olukorda. Rakendusaktid on võimalik vastu võtta väga küüniline ja tehniline lahendus, mis lõppkokkuvõttes päädis sellega, et ka tänase riigikogu koosseisuga ei ole võimalik neid rakendusakte vastu võtta. Ja eilses Postimehes ma tegin ettepaneku, et kui selle sooneutraalse kooselu seadusega ei ole võimalik edasi minna, siis võiks naasta selle selle esialgse plaani juurde. Et samasooliste partnerlusseadus tuleks heaks kiita, mis omakorda tühistaks siis kooseluseaduse. Ja et ma sain eile väga palju positiivset vastukaja. Käisid sellel teemal muuseas ka Jevgeni Ossinovskiga ja ma kuulsin, et üritasite hääli kokku lugeda, palju Parlamendis oleks siis sellele tsiviilpartnerlussuhtele hääli, et mulle 47 hääle juures tuli sisse üks telefonikõne, mille ma pidin vastu võtma poole kõrvaga kuulsin, et te mainisite ka suuremaid numbreid, et kui palju te kokku saite ja kas Ossinovskil oli see tahe olemas tsiviilpartnerlussuhe riigikogus läbi suruda, vastu võtta? Postimehe peatoimetajana ei sobi, mul ei sobi mulle poliitikaga peetud eravestlusi avaldada. Te saite üle 51. Aga ma olen, ma olen rääkinud paljude paljude erakondade esindajatega ja, ja väga mitmed ütlevad, et, et on võimalik, et, et, et see, et, et samasooliste partnerlusseaduse puhul võib koosseisu häälteenamust taha tulla ja, ja seda väga mitmel põhjusel selleks, et see diskussioon päevakorrast maha saada. Selleks et, et enam ei oleks võimalik seda trummi taguda. Me meenutame, tänu kooseluseadusele sai ka parlament, Eesti konservatiivne rahvaerakond, kuna nad tagusid seda trummi nii jõuliselt, ühel hetkel suutsid mobiliseerida piisava arvu valijaid, kes valisid nad parlamenti. Et, et me saame ühe diskussiooni maha. Mida, mida me ei peaks enam pidama. Me lahendame selle olukorra ära, ma arvan, et me oleme piisavalt küpse arenenud ühiskond, et me suudaksime selle diskussiooni mõistlikult, et maha pidada ja ma usun, et et kõik Eesti meediaväljaanded Delfi Postimehes kui r suudavad seda diskussiooni piisavalt targalt vedada, et et siin ei teki mingisuguseid suuri mullistusi, seda enam, et, et nagu ma rõhutasin perekonnakaitsjatel ei tohiks tekkida suuri probleeme sellesamasooliste partnerlusseaduse puhul, sellepärast et, et see nii-öelda nende perekonna kaitsmise temaatika sellisel juhul vähemalt senises retoorikas kukub ära. Ma julgen olla skeptiline, kas tänane riigikogu koosseis, erakonnad soovivad seda teemat maha võtta enne valimisi, enne valimisi, et isegi ka pärast valimisi, sellepärast et jätkuvalt on see seadus või võimalikud seadus, lahendused tööriistaks ja ma näen ka tänases parlamendi era eraparlamendis nii erakondi, üksikuid poliitikuid, kes tahaksid seda hoida laual pikalt läbi selle siis saada iseendale kõneained. Kuule. Ma olen siin peatoimetajat aastate jooksul saanud erinevatel puhkudel väga palju kriitilisi kirju kõnesid, aga see, mis on toimunud kooseluseaduse ajel või nende aastate jooksul ma pole kunagi saanud sadu ja sadu ja sadu kriitiline isi kurjasid agressiivseid, osaliselt vägivallale kutsuvaid, isiklikke kirju ja läbi selle ma tajun, et et ühiskonnas on väga suur hulk inimesi ja läbi selle ka Parlamendis, kes soovivad, et see oleks see teema, elaks sa elaks, sa elaks, elaks ja. Ma ma tahaks, et see saab oma varjunditega, et see saaks tehtud elusaks edasi minna. Aga pragmaatiliselt lähenedes ma arvan, et seda ei taheta maha võtta. Ja kui saatejuht ütles alguses, et, et kas Reinsalu luges midagi valesti või ta hindas olukorda valesti, siis ma arvan, et Reinsalu on üks küpsema kavalama silmaga poliitikuid meile kõik tema, see, see ettepanek seadus üldse kõrvale maha maha võtta päevakorrast oli väga selgelt selge arvestusega. Teades, tundes Reinsalut, ma pigem arvan, et ta oleks pannud ülikonna selga, et korraldanud suure pressikonverentsi ja noh, välja mänginud selle elegantse maalt, et siiski mulle tundub, et ta ikkagi ei oodanud seda reaktsiooni sellel korral, et küll neid ootajaid oli kui teistes erakondades, aga sellest on tõesti ääretult kahju, et kooselu seadusest kui ääretult polariseerivast seadusest on saanud poliitikute jaoks nii, nagu Keskerakonna kahjuks on, ütleme siis astmelise tulumaksu teema, seda ei taheta mitte kunagi ära lahendada, sest kui sa kehtestasid Eestis astmelise tulumaksu, siis sa ei saaks järgmine kord valijat selle seda lubada. See oleks selles mõttes probleem. Aga ma ei tea, kuivõrd Lauri sina tunned, et ikkagi veel selles koosseisus on see valmisolek olemas, astuda pool sammu tagasi, et minna Kaksama edasi. Mina ootaks poliitikutelt lisaks sellele, et, et nad nad tahavad olla populaarsed ja tahavad rahvale meeldida, ootaks, ootaks siiski ka vastata tunnete ja pikemat visiooni. Ja, ja seda ma kahjuks selle klassikalise vastandumist poliitika juures ei näe. Ma, ma usun, et erakond, mis ühel hetkel suudab, suudab oma oma mugavustsoonist sellisest mugavast vastandumist tsoonist välja tulla, et selline erakond võiks olla edukas, kui ta suudab seda piisavalt hästi kommunikeerida öelda, et jah, et missioonitundest me teeme selle ära. Ma mõtlen, et näiteks ka Isamaa ja Res Publica Liit, kui ta tahaks Ekrest eristuda, võiks öelda, et, et meie eesmärk on, on mooduse moodne konservatism teistsugune pigem teistsugune hoiak, natukene avaram, laiem, teistsuguse maailmavaade kui, kui on EKREl, aga täna visatakse IRL-i üle juba juba ka siinsamas nalja, et tegu on EKRE laidiga ehk siis sellise kergema versiooniga, et, et kas, kas see neile hääli toob. Olukorras, kus nad on kuueprotsendilise toetuse peal, ma selles väga kindel ei ole, pigem pigem, kui nad suudaksid oma oma nägu kuvandit oluliselt muuta, siis see võiks nende jaoks olla lahendus, mis, mis aitaks erakonna madalseis. Välja tuua minu arvates IRL geniaalne võimalus oma nägu püüda muud Ta läbi Tallinna kohalike valimiste, kui neil oli väga pikalt justkui kandidaat Viktoria Ladõnskaja Tallinna linnapea kohale. Aga lõppkokkuvõttes sisedemokraatia tulemusena olin seal Raivo aeg. IRL-i kandidaat. Ma arvan, Ladõnskaja olnuks geniaalne valik, kes oleks suutnud sellel maskuliinsus ülejäänud kambale vastanduda. Naine vene juurtega, aga kõik see jäi ära ja tuli selline arhailine eesti mees ikka pandi linnapeakandidaat. Ma arvan, et minu arust on, ma arvan, seal harali täiesti geniaalne loosung, aeg muudab kõik. Aga ma arvan, et seal taga oli selline väga tuim poliitnii-öelda poliitiline kalkulatsioon, et kui sa paned naise ja kui sa paned veel ka mitte eestikeelsest perekonnast pärit inimese, siis sajad oma viimasest neljast protsendist Ma arvan, et nad oleks suutnud oma viimasele neljale paar protsenti juurde panna ka Saaremaa mees Raivo, aeg panna rääkima Tallinna asjadest, kus ta väga kompetentne ei ole. Siiski. Tsooni teemadel siiski väga palju kompetentsem kui Rainer. Ka ütleme lisaks korruptsioonil on Tallinnas nii palju muid teemasid, muidugi, mis tuleks teha, et see korruptsioon on Sigmatiseeritud nagu korruptsioon. Kui me lahendame selle ära, sisaldub tohutu õitseng Tallinnas, siin on palju palju muid asju ka, et aga, aga IRL minu arvates minetas väga paljude valijate silmas silmis ühe võimaluse ennast natuke parandada. Kui natuke repositsioneerida. Liigume teemadega edasi, riigi kinnisvara aktsiaseltsi juhi Urmas Somelar ametist vabastamiseni vabastamiseni viinud lindistuse avaldanud riigi kinnisvara aktsiaseltsi kliendihalduri Krister Kristel meierei töö kaotuslugu on sellel nädalal ohtralt kõneainet pakkunud. Sellel lool on kaks aspekti, üks aspekt on see, et kas inimene, kes on nii-öelda vilepuhuja, toob avalikkuse lindistuse detailid, mis näitavad, et avalikkusele kuuluvas ettevõttes on midagi korrast ära, et kas temaga on sobilik niimoodi käituda. Ma saan aru, et sellel mündil on tegelikult aga teine pool. See on siis see, et kuidas käituda inimesena, kes inimesega, kes on ettevõttest välja tassinud ärisaladust. Mis kumb mündipoolse nüüd ütleme siis läikivamalt särama jääb, et praegu mulle tundub, et ühiskonnas pigem just see, et, et meil oli õigus teada ja kahtlemata meil oli õigus teada seda, et keegi on kuri tädi ja keegi on peast rase. No sa räägid müntidest, ma räägiks sel juhul rahakotist ehk kogu see RKS-ist ja kogu sellest RKS-i viimaste aastate saagast see kindlasti see, see repsi ja tea varraku kohta öeldud laused. Ma paneks konteksti kohta, kas on seesama Urmas Somelar ütles aasta-poolteist tagasi, et inimesed, kes on üle 45 aasta, vist on arenemisvõimetud ja umbes praktiliselt taandarenevad seal üks kontekst ja teine on see, et Urmas Somelar suure riigiettevõtte juhina pole suutnud oma kliente. No need on tegelikult ju sadu kinnisvara omanike, riigi kinnisvara omanike teha õnnelikus, õnnelikus läbi selle, et mismoodi riik, Palfactijatenam toodab RKS-teenused kõike ostma ja minu arvates minu silmis asetusse konteksti, et Urmas Soomeral Sammelari selgelt ebapädev juhtimine RKS kui riik riigis, kes tegelikult genereerib ühiskonnale mitte ühtegi lisaväärtust. Ja kui nüüd see, see selle proua poolt välja toodud lindistus või lauset minu arust on seal kontekstis ja mina arvan ühiskonnale pidin teada saama sellest. Ja see, mismoodi inimene et minema löödi, ma arvan, et see on aja küsimus ka, kui ta eelistatakse tööle, et see avaliku ütleme avalikkusel on õigus teada, mis toimub ühe suure riigi fraks seltsi liikmed juhtide peas ja läbi huulte. Riigi kinnisvara aktsiaselts teenib aastas 10 12 miljonit eurot kasumit. Loomata lisaväärtust nad võtavad riigi härra ühelt realt raha ja suunavad sama raha teisele reale. Ja. See on palju parem olukord, kui. Selles klassikat, see ei ole nagu turumajandusele mingit pistmist tegelikult. Just aga, kui riik on otsustanud luua ja pigem see diskussioon ka avalikkuses käib selle üle, et nad küsivad riigilt liiga palju raha, et palju hullem oleks see, kui nad küsiks liiga vähe. Ja kui me ma ei tea nagu põllumajanduse otsetoetustega või mingisuguse riigieelarvest nii-öelda raha andmisega me peaks iga aasta kuulma seda, et kuidas tuleb erand korras Kattaga ergase kahjumit. Minule on ühe suure riigiasutuse juht kurtnud. Tänu riigi kinnisvara aktsiaseltsi tegevusele kaotab nende asutus igal aastal ligi 10 miljonit eurot, mida nad saaksid kasutada oma muudeks tegevusteks. Ja need tegevused on Eesti riigile väga olulised ja ja, ja ta ütleb, et kui ma, kui ma ostaksin sellesama teenuseturult siis siis see, see kokkuhoid oleks, oleks riigiasutusele 10 miljonit eurot aastas, kui me vaatame riigi kinnisvara aktsiaseltsi jaotamata kasumit, siis see on, see on üle 100 vist isegi 135 miljonit eurot. Et, et see kõik tekitab küsimuse, et milleks me me sellisel kujul Muudame riigiasutuste ja ministeeriumide tegevust keerulisemaks. Paisutame kulusid, kui, kui meil oleks võimalik hoopis seda raha kasutada kusagil mujal ja palju mõistlik. Kas te oleksite niimoodi, et need ettevõtted, ma isegi tean Lauri külas, mis organisatsioonis räägib ja ma olen sama inimesel juhiga rääkinud, et oleks siis niimoodi, et need kõik 10.-ks õnnelikud, et see teoks kvaliteeti, sest me kõik tuba oleks soe, lumi koristatud ja kõik, kõik, kõik on korras, aga ei ole niimoodi ja läbib kahe viimase rahulolu uuringu on valdav hinnangu negatiivne. Ja millega nad tegelevad, nad tegelevad miniriigihangete koguaeg, et kes hakkab koristama ja kes hakkab muid teenust pakkuma. Ehk tegelikult oleks, kui see viia era erakätesse võiks need hanked siis ma arvan, et hinnad turul kokkuvõttes langeks ja, ja jah, tõsine on kasumit ja nad genereerivad pööritavad sama raha tootmata, mitte ühtegi eurot lisaväärtust. Ja kokkuvõttes nagu ma saan aru, et on siiski rahandusministeeriumile tööd hinnanud, juhtide ja palk on tõstetud ja preemiad maksab välja veel. Mille eest ma küsin? Selles mõttes on hämmastav, et tõesti, et Reformierakonna võimuloleku ajal Serkas loodi riigikapitalismiga on tegemist, turumoonutus on olemas, ma olen, selles mõttes olen nõus. Poliitikud on erka selle nii-öelda andnud korralduse riigi riigikontroll on pidevalt kritiseerinud, et see, milline on riigi kinnisvarapoliitika, et see vajaks ülevaatamist ja seal on rida probleeme ja need probleemid korduvad aastast aastasse, aga ma arvan ikkagi, et nii-öelda see võti. On poliitikutega muidugi, et öelda, et probleem on ergas enda poolt seal kvaliteedi küsimus, loomulikult kui kallilt või odavalt, kui kvaliteetselt lund lükatakse ja millal, kui kiiresti lambipirn tullakse ära vahetama, et see nüüd nagu Erkaze roll, et siin ei saa öelda, et ma ei tea. Jook peaks hakkama pirne vahetama, et aga miskipärast ma olen avastanud, et kui Keskerakond on valitsusse pääsenud, siis Erkasoniga eriti valusalt kuidagi hambusse jäänud, et ma ei tea, milleni see võib kõik viia, et et kas me ühel hetkel kuuleme, et Erkas tuleks tükeldada ja, ja. Ma arvan, et see on jällegi see koht, kus me peaksime teadma seda, et millised on nii-öelda poliitikute huvid. Mul on tohutult hea meel kuulata lugeda Jaak Aabi seisukohti üleüldse ja ka Erkas suhtes ja ma olen ise mõelnud, et miks on Jaak Aab kohutavalt aus ja sirgjooneline ja, ja lahtise tekstiga minister ja oma nendeks oleme selle ta on, minister, kes kõige vähem tahtis saada ministriks, ta saab lubada endale kõige avameelsemad käitumist. Teised ministrid püüavad olla nagu siiski hilitsetumad, et oma kohta kinni hoida. Sellise diagnoosi Jaagule pannud. Kui me vaatame, mis seisus täna riigi kinnisvara aktsiaselts on teinud, siis ega ega riik otsib talle ju paremat panev, paremat rakendust või, või ka paremat sisu, et ega see, see Erkaze juriidiline staatus on jätkuvalt ka laual, et millisena me seda riigi kinnisvara aktsiaseltsi tahame näha ja, ja millised funktsioonid nädala panema. Ja, ja mina olen küll seisukohal, et kui riigi kinnisvara aktsiaselts peaks nüüd tõesti läbi läbi selle põhjaliku revisjoni arutelu muutuma, et siis siis see eesmärk peaks olema väga selge riigi kinnisvara aktsiaselts peaks olema kõige soodsam võimalus riigiettevõtetel, riigiasutustel. Oma oma ruume omada, ehk siis kui kui me täna oleme olukorras, kus riigi kinnisvara aktsiaselts osutab, osutab teenust üle turuhinna, siis sellist olukorda ei tohiks olla juhul kui turuhind on odavam kui riigi kinnisvara aktsiaseltsi poolt pakutav siis võiks riigiasutustel tekkida võimalus osta see teenus turult. Aga see oleks, see oleks see oleks mõistlik. Kinnisvarariigi kinnisvara aktsiaselts võiks tegutseda turutingimustes ja, ja, ja, ja tema eelis võiks olla ainult selles, et riik ei lähe sealt kasumit välja, et see võiks siis tema te selle RK poolt pakutavat teenuste pisut pisut soodsama hoida. Aga siin sees on kokkuvõttes loogikaviga kogu see RKC loogikast, et nad on nimetatud puukfirmaks, on nagu vahendusfirma ehk organisatsioon, ministeerium, amet, kool, vallavalitsus, misiganes Nad ei saagi odavamat teenust võtta, kuna RKS on vahel, kes korraldab ja kes, kes võtab vahelt mingi summa. Siin ei saagi tekkida efektiivsust. Aga seal on, mis on nagu paremaks muutunud on see, et ma mäletan suurepäraselt, kui seal kusagil 90.-te keskel 2000.-te alguses ütleme, selline tüüpiline Eestimaavalitsuse hoone lagunes ja siis aastast aastasse seda remonditi niimoodi jupikaupa ja seda raha küsiti valitsuse reservfondist. Ja noh, seda raha saadi seal ütleme paarsada 1000 aastas, miljon, jutt käib kroonist aastas ja siis kogu aeg otsast lagunes. Ühel hetkel, kui turi riigi kinnisvara aktsiaselts, siis see võimalus ja võimekus kasvas, hooneid tehti korda ja seeläbi nüüd tagantjärgi makstakse kas neid investeeringuid kinni või siis uute hoonete puhul kogutakse remondifondi, et ma ei tea, kui teie olete mõnes korteriühistus kunagi tegutsenud, siis seal on täiesti samamoodi elementaarne, et on võimalik valida kahe võimaluse vahel, et kas sa maksad kogu kogu aeg jooksvalt, ma ei tea, 10 20 senti võib-olla rohkem olenevalt hoonest ruutmeetri kohta, siis ja tulevikus sa tead, et kui sul maja katus hakkab läbi laskma, siis ei tulda korteriühistu üldkoosolekul sinu juurde jutuga, et nüüd järgmine kuu tuleb 5000 eurot lauale panna igal korteriomanikul. Üks küsimus, et kas see kõik on mõistlik, mida on tehtud. Et jah, maja on korda tehtud, inimestel on seal parem olla, kontoriruum on ilus, särav aga kas, kas see kõik on alati olnud kõige mõistlikum? See, see küsimus on jätkuvalt üleval ja kui sai tegutseda turutingimustes, siis, siis tekib küsimus paratamatult selles, et kas kõik need investeeringud on mõistlikud ja kui ühel hetkel on on tehtud piisaval arvul ebamõistlikke investeeringuid, siis siis muutubki kogu see teenus niivõrd palju kallimaks, et ühel hetkel öeldakse, et meil oleks juba lihtsam seda teenust turult osta. Me ei räägiks täna RKS-ist, kui ei oleks seda lindistuse siis avalikustamise ja, ja selle nii-öelda tagajärg Kerge, kus inimene pidi töölt lahkuma, seda juhtumit ma ikkagi selle teema lõpetuseks küsiks, et te mõlemad olete juhid suurtes organisatsioonides, et kuidas teie käituksite juhina kui koosolek, mis oli kinnine, kui keegi seal ikkagi pruukis, kas või ta ise natukene rohkem suud kui tahaks ja, ja ma ei tea juhuslikult see lindistus või protokoll või memo lihtsalt jõuaks kuhugi avalikkusesse, et kuidas teie käituksite Eks siin aegade jooksul on üksikuid lausekatkeid, mõttekatkeid ja ka lekkinud ja sotsiaalmeedia lõputu maailm on üks koht, kus saab lugeda lauseid, mõttekatked, mis on kuskil nagu väga kitsa ringi laualt, aga mul ei ole seni sellist juhtumit olnud, kus oleks nagu selgelt, et on lekkinud midagi nii suurt, et tuleks võtta väga radikaalseid otsuseid kasutusel, aga üldiselt. Üldiselt sõltub väga paljus detailidest, aga kindlasti selle inimese usaldusväärsus, kelle kaudu meiega lekkinud saab arvestatava löögi. Ajakirjandusorganisatsioonis on konfidentsiaalsus ülioluline ja allika, see on üks üks meie olulisi tööinstrumente, ilma milleta ei ole võimalik head uurivat ajakirjandust teha. Seega kui ajakirjandustoimetusest hakkab informatsioon lekkima ja läheb, läheb välja sellisena, et, et see võib ühel hetkel kas kahjustada siis allikat või ajakirjandusorganisatsiooni ennast, siis kindlasti, et ajakirjandusorganisatsioon peaks reageerima. Nüüd antud juhul 100 Erkaze juhtumeid, ma ei võrdleks päris päris millegi sellisega, sellepärast et antud juhul oli, oli selle salvestuse väljaandmise mõte ikkagi seotud suure riigiasutuse juhi käitumisstiili ja ja sõnavalikuga seal, korja, aitab ja, ja see oli korduv käitumine. Nii et antud juhul ma ma ütleks, et ajakirjanduse ajakirjandus on, on selles loos kõik õigesti teinud ja kui me nüüd räägime inimesest, kes selle selle salvestuse ajakirjandusele andis, siis siis ka temale on väga keeruline etteheiteid, kui ta nägi asutuse juhi tegevuses selliseid eetilisi ja moraalseid puudujaid ja siis ta juhtis avalikkuse tähelepanu sellele, nii et mul on väga keeruline antud küsimuses küll küll öelda et, et süüdi on lekitaja muuseas, poliitikute puhul, kui te olete tähele pannud iga kord, kui mingi skandaal puhkeb, mis on seotud mingi informatsiooni väljaandmisega siis alati üritatakse mängida seda mängu, et kes lekitas ja, ja sellega tõmmata justkui sellelt sellelt päris skandaalile tähelepanu ära. Aga, aga, aga reeglina on see lekitamine avalikkuse huvides, et välja tuua üks või teine tegevus või tegemata jätmine, millega poliitikud on hakkama saanud, nii et mul ei ole siin küll antud juhul ei ei selle informatsiooni avalikuks tegijale ega ka ajakirjanikele ja, ja ka Eesti Päevalehele Delfile küll mitte midagi. Ma saan aru, seal on üks oluline detaili, millele siis ergas ka viitab, on see, et lekkis või majast välja viidi terve lint. Ma ei tea, millisel kujul ta Delfi ja Päevalehe toimetusse jõudis, kas ainult selle heli katkena või sellest koosolekust ka midagi muud jõudis laiemale ringile. Ma saan aru, jusse midagi muud, sest selle lause osas on ju Erkas RKT nõukogu RKS endine juht, Somelar on vabandanud, nad on öelnud, et see oli nagu see ei olnud okei. Aga et nüüd siis küsimus on just selles, et mida te veel teate. Me ei tea midagi sellist, et Eesti riik peaks muretsema, et meil on tohutud kinnisvaraandmed, kellega me oleme käitunud. Jah, meil on nagu natuke veel, aga, aga see veel ei kuulu avalikustamisele. Nii läheme teemadega edasi. Üks keskne teema sellel nädalal oli taas Savisaare protsess. See on selline juba lõputu küünlapäeva film, et algab, toimub, kutsutakse kiirabi. Ja siis ta jälle läheb mõningasele pausile, et ma arvan, selle nädala nii-öelda tippsündmused. Muidugi olid ekspoliitik veteranpoliitik Villu Reiljan, kes endiselt on väga heas vormis, kes suudab ajakirjanikud ühe lausega paika panna ja toriseda talle oma omasel moel. Ja teine detail, võib-olla on siis endine Põhja-Tallinna linnaosa asetäitja Priit Kutser, kes siis on Eesti vabariigiprokuratuuris väga pettunud, sest kui uskuda kutsarid, pakuti talle tunnistuse eest oportoniteeti. Seda ta ei saanud, isegi ei saa aru, miks ta ei saanud. Kas meie saame aru, miks ta ei saanud? See on selle nädala põhiline teema. Kogu selle protsessiga seoses oli ikkagi see, et see, see protsessi sisuline arutelu algas. Et kõik terviseteemad arutleti kohtlus läbi, leiti, et uut terviseekspertiisi praegu tarvis ei ole. Ja mindi nii nii süüdistuskokkuvõtte esitlemisega kui ka kui ka kui ka lintide kuulamisega edasi ja ja ma arvan, et need vaatamata siin nädala teises pooles Edgar Savisaare tervise Vaatamata tema tervise halvenemisele, et, et sellel nädalal jõuti päris palju läbi arutada, et tõenäoliselt siin tõrkeid ja takistusi selles arutelus tekib veel, aga aga kui, kui sellises tempos suudetakse see protsess läbi käia, siis, siis ma usun, et, et kellel me, me jõuame ka mingi mõistliku aja jooksul kohtulahendini, et see, see protsess on kestnud juba päris pikalt ja ma arvan, et mida kiiremini me ühel hetkel selle selle aruteluga ühele poole jõuame, seda parem on. Mul on endal kaks märksõna sellest nädalast sama protsessiga, et kui sina ütlesid, et Villu Reiljan oli heas vormis või tuntud vormis siis minu arvates see Villu Reiljan, keda me oleme kunagi neid avalikkuse ees sära teeb nalja, räägib anekdoote, võtab kõigil nööbist kinni, on kõikidega, sõber teab, et vaata, mis on maailma, pidasin silmas seda Villu Reiljani, kes kuri ja ta nagu kurjus suutnud, kui vanem peita ka see, kes olid kohtuse, kes pidi tegelikult ju tunnistama otsapidi oma viimasel tööandja vastu Savisaare vastu, kellega ta on koos aegade aastate jooksul teinud, koalitsioone ühiskonda sättinud, presidente teinud ja nii edasi, et see oli hoopis teine Villu Reiljan. Ehk esimest korda ma nägin Villu Reiljanit, kes näost valge silmaalused kottis, väga murelik oli. Ei, see on inimese ilme, kes kardab vangi minna just. Et Villu Reiljan, kes alles umbes 10 aastat tagasi valitses Eesti riiki praktiliselt läbi Arnold Rüütli, on nüüd tegelikult ju noh, vangla uksed on tal väga lähedal ja teine märksõna, mida mulle ütles üks Edgar Savisaare, üks vähestest inimestest, kes temaga veel suhtlevad, kellega ta räägib, et, et kas kõige lähem ringkond Savisaarele enam ei saa aru, et kust maalt algab tsirkus, kus monteeriti tervisehäired ja jaa jaa, tervis on tähtis inimesele ja ma ei taha vaidlustada, et need kaks korda, kui Savisaar viidud kohtumajast arsti juurde, et see on tsirkus, aga tegelikult see kõik justkui on seal siis manuaali või scripti programmeeritud niimoodi võib minna. On kokkuvõttes on mul on hea, et see protsess on hoo sisse saanud. Ja mind natuke teeb murelikuks see, mida sain mainida, mida Lauriga veel maininud. Et meedial keelati blogimine ära, et nagu ei tohi, jooksid kohtust anda informatsiooni edasi. Aga kuidas te suhtute sellesse? Mulle tundub, mõneti, ütleme sellist kui võtta kohtuniku või kohtupidamise seisukohast, siis seal on neid pluss argumente on ikkagi üpris palju, sest see blogi, need blogid, mida nii Postimees kui ka Delfi pidasid, need olid väga head blogid, sest minul ei olnud aega kohtusse minna. Ma pidin muid tegemisi tegema ja ma jooksvalt sain väga hästi, tegelikult ülevaated, kes mida rääkis, millised argumendid, millised jälitusmaterjalid on avalikustatud, millised on tõendid sedelit põnev jälgida, ajakirjandus tegi väga head tööd. Aga kui nüüd mõelda täpselt ikkagi nagu sellest kohtuniku seisukohast, et kui sul järgmine tunnistaja teab, mida eelmine rääkis, sest järgmised tunnistajad ise ei tohi sellel protsessil saalis viibida. Aga küll sa võid tahvelarvutiga seal ukse taga lugeda seda, et see võib mõneti olla nagu, ütleme kohtu seisukohast. Õige. Aga nüüd see esimene keeld, et umbes, et te peate paberi ja pastaka juurde naasma, ütleb, et arvuti kinni panema, et see võib-olla oli selline ebaproportsionaalne. Ei ole, minuga tundub. Et aastal 2017 kohtus ja see selle protsess selle üle, kes varastas piimapakiga skaks piimapakki piima ja keefiri pakki, see on nagu midagi suuremat ja, ja inimestel on õigus teada, nüüd on küsimus jah, et kas on õigus teada sekund ja minut hiljem õigustada 24 tundi hiljem, et järgmine päev ajalehest, et noh, ma, ma Ma ei taha hakata kohtuga juriidiliste nüansside üle vaidlema, aga ajakirjanikuna ja esindades meediaettevõttes ma arvan, et inimestel peaks olema õigus teada jooksvalt tänapäeval, mis kohtus toimub. Et huvi oli suur. Ja noh, kahtlemata see just läbi selle, et kui siin on mingi müüt on, ma arvan, et ka Lauri on kuulnud, et iga asi, mida kirjutada savisaarest, siis kõik loevad, tegelikult see ei ole niimoodi, aga kohtus kohtus antud edasi materjal, kus on olemas süüdistaja, kaitsjad, see on tegelikult materjalid on väga palju, loeti sellepärast, et seal tulid väga palju uusi asju välja sõnastus on olulised ja mina arvan, et see nagu ühiskond tervikuna, on oluline, et inimesed saavad kohe teadlaseks. Kui tohib, ma luban endale ühe spekulatsiooni, et kui me vaatame, milliseid taotlusi on kohtunik Anne Rebane tagasi lükanud ja milliseid kaitse taotlusi ta on rahuldanud, siis siis uue terviseekspertiisi tegemise taotluse lükkas ta tagasi. Aga, aga samal ajal blogi pidamise lõpetamise taotlused rahuldada. Et me kirjutasime tänases lehes ka Hanno rebasest väikese persooniloo ja, ja seal me toome just välja välja selle, et tegu on väga-väga sirgjoonelise otsekohese kohtunikuga, kes kes on kohtusaalis justkui klassijuhataja, et kui talle miski ei meeldi, siis ta siis ta seda nõuab ja ta nõuab. Ta nõuab ennekõike kohtu ja kohtupidamise austamist ja selles mõttes mul ei ole talle midagi ette heita ja ma võin öelda, et et meie töö on kindlasti keerulisem. Kuna me oleme poogna ja pastapliiatsi juurde naasnud ja peame siis oma lugejaid hoidma, hoidma seeläbi kursis. Lõpuks on see kõik, meil ka õnnestub, aga, aga see on, see on natukene raskendatud, aga aga kui kohtunik sellise otsuse tegi, aga meil on väga keeruline sellega vaielda, nii et. Me peame, me peame seda aktsepteerima ka Villu Reiljani osas. Ma tooksin siiski ühe olulise nüansi välja, mis, mis võib seda kohtupidamist pisut mõjutada, et et me võime öelda jah või Villu Reiljani tunnistus. Ja, ja see kokkuleppemenetlus, et need ei, need ei ole päris omavahel kooskõlas, et kokkuleppemenetlus tähendab seda, et kokku lepitakse Villu Reiljani karistuses ehk siis sisuliselt Villu Reiljan, juskui tunnistab oma süüd. Aga see tunnistus võib-olla selline, mis ei aita seda kohtuprotsessi selles mõttes edasi, et, et sealt ei tule nii otseseid tõendeid Edgar Savisaare vastu, aga mingi ütleme väike märgiline tähendus. Selles, et ta läheb kokkuleppemenetlusele, selles ikkagi on ja, ja ta võib, ta, ta ütleme, on väike punktivõit prokuratuurile kogu selles suuruses. Sest ma saan aru seal juriidiliselt kõige olulisem nüanss Reiljani tunnistuses oli see, et ta ütles kohtus need laused, et küsiti, raha lubati raha, aga nüüd on prokuratuuri nii-öelda ülesanne siis kohtumenetluse käigus need kaks asja kokku panna. Seda lauset Villu Reiljani öelnud. Seda küsiti, ütleme, pakuti küsida ka omavahel pandud, ta ütles, et need polnud seotud omavahel, et lihtsalt ühe vestluse korraseta kohtub Savisaare pärast iga aasta enne jõule või jõulude ajal ja jõulukonjaki siise, need noh, räägiti erinevaid teemasid ja ta tahab väita, et need erinevad teemad on erinevad, teeninud mitte ühe teema, erinevad osad. Eks näis See teema läheb edasi rahva teenerites kahtlemata Savisaare protsessi juurde. Me naaseme, aga nagu te tähele panite, see ei olnud tänase saate tähtsaim teema, see oli alles kolmandal kohal olnud teema. Spordist on võimalik taas rahvateenrite erisaates arvamusfestivalil rääkida. Mul on suurepäraselt meeles, kuidas aasta tagasi kaks meest Toomas Sildam, Toomas Matson, kes ei ole väga suured spordisõbrad, rääkisid kirglikult, et siis käimasolevate olümpiamängude mingisugusest laskevõistlusest niimoodi, et neil silmad särasid, sport, ütleme suudab inimesi särama panna, neid köita. Praegu on käimas kergejõustiku maailmameistrivõistlused ja me tegelikult räägime ainult ühest alast. Me räägime meeste 100 meetri sprindist sellest, kuidas suureks lahkumisetenduseks kujuneda. Kujunema pidanud sündmusele, sest sai hoopis teise märgiga sündmus. Ei võitnud. Just sain Bolt, võitis Justin Kätlin? See on harukordne, kui sul on maailma kiireim mees finišis ja kõik vilistavad. See oli, tekitas Ma ei tea, minus tekitas suuri tundeid selles mõttes, et sa oled maailma kiireim mees, aga sind ikka vilistatakse välja. Aga eks omad vitsad peksavad. Minu jaoks see oli üks neist teemadest, mida ma palusin, et me võiksime käsitleda ja ja ma ei tahagi väga pikalt peatuda, et minu jaoks on nagu sisemine loogikaviga, et meeste 100 meetri jooks on MM-ile olümpiamängudel pühamast püha, kõige suurem asi, siin on piletid kallimad, eriti seal finishisirgel. Sa vaatad terve maailm ja siis tuleb maailmameistriks selle kõige pühamale alal, mees, kes on varem kaks korda dopinguga vahele jäänud. No ma isegi võiks öelda, oleks siis ükskord, ta on kaks korda vahele jäänud, tuleb maailmameistriks, tal olid ükskord kergendavad asjaolud, noh, eks me oleme, need kergendavad, asjaolud on tõesti, on, üldjuhul tulevad tänu advokaatide heale mõttetööle on tulnud kõikidel huulepalsam ja jah, et, et minu jaoks on minu jaoks nagu näitab see, et tänapäeva sport on jõudnud väga kriitilisse punkti. Et dopinguvõitlus peaks olema kordades karmim. Ma isegi ei oska seda seletada, mis seal peaks olema, aga need, kes on korra vahele jäänud, tuleks eluks ajaks kõrvaldada treenerid samamoodi, kes on sellega seotud olnud. Sellepärast, et mis eeskuju ta siis annab, kui me võtame kasvõi ette praegu viimase viimaste aastate meeste 100 meetri top 20 aegu mitte kohti ja aegu, siis seal on ainult üks mees, kes pole vahele jäänud. Usain Bolt kõik teised on vahele jäänud. Võtame Tour de France'i, võitled läbi viimase 15 aasta, kui me võtame välja sealt need üksikud. Need, need sportlased, ratturid, kes on vahele jäänud, ütlesime, me jääme, näeme, TOP kolmel üksikud ratturid, kes üldse nagu ei tohiks nagu sportidel, et minu jaoks selle ilusa MM-i mitte-eestlaste jaoks tervikuna on emme on väga, väga tore, on ta väga huvitavaid võistlus ja väga säravaid esitusi on see nullinud ja minu jaoks on, näitab see, et sport on jõudnud tippsport. Oma kriisi kulminatsiooni, kuidas lahendada, mina ei oska öelda, aga kuidagi tuleks lahendada, et vältida, et kahekordne kaks korda dopinguga patustanud sportlane tuleb maailmameistriks. Sest Kätlin on muide kõige kiiremini sadat meetrit meetrit jooksnud üle kolmekümneaastane mees. Ja ta vist praegu on 35 ja on jätkuvalt väga kiire. Et iseenesest see on jälle teistpidi teistpidi muljetavaldav, aga, aga mina tahaks rääkida pisut laiemalt sellest probleemist ja tänases Postimehes me kirjutame ka ühest uuest dokumentaalfilmist, mis hiljaaegu jõudis ka, jõudis ka veebitelevisiooni Netflix. Või, või, või siis mis ta siis on nüüd veebifilmi laenatud. Filmi filmi filmiplatvormi Netflix Se kannab pealegi Ikarus ja räägib Ameerika filmirežissööri prajemfoogeli eksperimendist, kus ta, kus ta üritas Venemaa antidopingu agentuuri juhi Grigori Rotšenkoviga Üritas läbi teha Lance Armstrongi dopinguprogrammi, et osaleda ühel ühel rattal Ta võistlusel ja sellest alg algselt nii-öelda jutumärkides pullist ideest. Et kuidas on, kuidas on dopinguga võimalik testitavale võistlusele sportima minna, see, see, see dokumentaalfilm jõudis hoopiski ühel hetkel Vene dopingumaailma sügavustesse. Seal käsitleti Vene dopingu antidopingu agentuuri juhtide surmajuhtumeid Se sedasama Rotšenkov põgenes Venemaalt USAsse ja on seal siiani tunnistajakaitse programmi raames. Ja, ja see, mida ta räägib ka Venemaa riiklikust dopingusüsteemist, sellest, et näiteks Londoni olümpial ta võib täie kindlusega väita, 50 protsenti vene medalivõitjatest olid dopingutarvitaja. Et, et see, see kõik on ikkagi väga võigas. Ja, ja samal ajal me näeme kõige selle taustal veel ka seda, et ega ei ei vada. Ega ka rahvusvaheline olümpiakomitee ei olnud kuni viimase ajani kuni nende nende tõsiste faktide välja tulemiseni piisavalt järjekindlad, pidevad ja nõudlikud ka sellega ka näiteks Venemaasuguste riikide antidopingu agentuuride suhtes ütles, et et siin on, kindlasti on, on, on probleem palju mitmetahulisem, et see on, see on arenenud demokraatliku maailma spordisüsteemi probleem. Aga näeme, et totalitaarsete režiimides on see, on see on see probleem veel laiem, sellepärast et see on riiklikult mahind mahitatud dopingusüsteem, millega, millega tuleb võidelda. Saate viimased kuus minutit, kulud saame arvamusfestivalile. Ma tänan neid kümneid. Võib-olla isegi sadat inimest, kes meid siin kohapeal jälgivad raadiote ees on meid, et meil kuulajaid kümneid tuhandeid. Rahva teenrid on siiani eestikeelsega kõige populaarsem nädalavahetuse jutusaade, mille üle mul on erakordselt suur hea meel, aga arvamusfestival selline väike turundus, turundus, turundus seal ei makstud, reklaam, tööandja või tööandja maksis aga arvamusfestival. Mida te arvate, et see viies kord mis peaks arvamusfestivalil muutuma, et tuleks ka 10. kord? Mul on väga kahetised tunded. Ma olen viimasel paaril aastal iga kord koos kolleegidega ütleme, süüdistamata kolleeg iseenda initsiatiivil, öelnud, et kas me peame tulema järgmine aasta. Et ja iga aasta oleme uuesti tagasi tulnud, et minu jaoks on paar küsimust, üks on see, et kõige suurem rõõm on sellest, et paides on suursündmus, minu jaoks on see nagu ülioluline ja mulle meeldib, kui üle Eesti on erinevaid sündmusi väikestes kohtades. Eesti on täpselt nii tugev, kui palju on meil Tallinnast ja Tartust väljas, sündmused on minu selline nagu väga selge seisukoht. Teine küsimus on see, et et ma, ma ei ole iseenda jaoks lõpuni mõtestanud, kas on turundus turundusfestival arvamusfestival. Kas ERR praegu ennast turundamas nõuga Postimees Delfi ja Reformierakonda EKRE või nad tõesti, kui me tõesti loodame genereerida uusi debatte, mida mujal ei ole ja me loodame läbi nende debattide leida lahendusi? Pakkunud siin aastate jooksul olnud 1000 debatti, ma võin eksida mõne 100-ga umbes 1000 debatti ja kui ma nüüd iseendast oleks, küsi enda käest küsin, et mis on pärast see debatt on muutunud. Kas on debatt, mida pole varem peetud ja mis on pärast debatte muutunud, kas meil, ERR-il, Postimehel, reformierakonnal on kuskil mõnele OÜ või midagi paremaks ja ma ei tea seda? Aga kes aitab inimestel kuidagi mõtteid korrastada, mingisuguseid uusi teadmisi saada, tulevikus paremaid otsuseid vastu võtta? No see on selline nagu hea müügijutt, et, et tuleme siia korrastaja mõtted ja räägime ja vabas looduses ja kiiret ei ole, aga ma ma olen nagu väga selges sisemises konfliktis selle selle üritusega ja, ja ma tahaks, et, et need üritused oleksid, kes vähem rohkem sellist, mida ma varem kuskil mujale koge. Aga nagu me rääkisime ka meie saate alguses, siis tegelikult tänapäeval arvamusi on, ma pakun, et selle saate jooksul on sotsiaalmeediasse portaalidesse tulnud umbes 427 arvamust. Siis võib-olla seal originaalsem kui see, mida me suudame siin genereerida. Ehk ma ma tahaks, et, et see festival jätkaks, aga ta leiaks nagu selge suuna Miloska mõõdetav tajutav tagajärg mustaks ühiskonna paremaks. Jätkuvalt ma ütlen, et üks kõige selgem põhjus, miks ma tahaks, et see jätkuks, on see, et paides oleks üks suurüritused, oleme perekond, Sarapuu oskab, vaidlesid teada läbi arvamusfestivalil. Ma mäletan esimest arvamusfestivali ja see esimene arvamusfestival oli suuresti õhinapõhine ja siis me viskasime nalja, et et need on justkui Eesti ajakirjanike suvepäevadelt kohal oli väga palju ajakirjanikke, täna ma ütlen, et ma nii palju ajakirjanikke enam ei näe, et märkimisväärne osa kolleegidest on, on siinkohal põhjusel, et nad ei ole tulnud siia siia arutlema ja lahedalt aega veetma või nad on tulnud siia tööd tegema. Ehk siis meie jaoks on meie jaoks on see juba juba juba selge töö. Teisalt poolt, kui ma vaatan nüüd poliitikute rolli siin arvamusfestivalil, siis kaks aastat tagasi tekkis korraga mulje, et poliitikud on arvamusfestivali kaaperdanud, et kui me vaatame nüüd Rootsi algupärandit, et mis, mis on on siis aastast 1968 toimunud ehk siis Rootsi arvamusfestival, siis see ongi suuresti poliitiline üritus ja seda korraldavad ka poliitilised erakonnad. Meie oleme täna olukorras, kus, kus, meil on see, see pilt oluliselt laiem, aga, aga see, et see pilt on oluliselt laiem, see on tekitanud nüüd selle probleemi, et see pilt on hägustanud. Et kui me vaatame täna, et, et see festival on valgunud üle linna laiali ja, ja ühel hetkel meil on keeruline näha, kus on, et kus on need selgelt kontsentrit teenitud punktid, kus me võiksime ka inimestega kokku saada ja tõesti need asjad läbi arutada, et natuke on see asi laiali valgunud. Vot Lauri rääkis nüüd eetri täis, et ma ei saagi nüüd avara arvamusfestivali kohta midagi ise arvata, aga eks ma pärast ka keegi tahab küsida, siis võin öelda, et mul on väga kahju, et ühe ühe teema jaoks ja nüüd jälle üldse aega, et mul tuli alles saate käigus meelde, et nädal algas apteekide teemal väga oluliselt ja nii nagu Postimehes ei olnud sellel nädalal selle teema jaoks ruumi ei olnud või kuidagi märkamata, jäi rahvateenrite Scase märkamata, aga rahva teenrid jälle nädala pärast nädala pärast on jälle rahva teenindatud, siis. Esmaspäeval Lauril Postimees toob teieni uudiseid 24 tundi ööpäevas. Nii ja nüüd siis sai Postimees ka reklaami ja lugege Eesti päevalehte ja Delfit. Ma tänan suurepäraseid erisaatekülalisi, Lauri Hussar Postimehest. Urmo Soonvald Eesti Päevaleht Delfi peatoimetaja vikerraadiost Mirko Ojakivi ja rahva teenrid on taas eetris juba nädala pärast, kui Tallinnas stuudios on Peeter Helme siis Sulev Vedler ja rahvusringhäälingu poolt Taavi Eilat. Kuulake rahva teenreid, lugege ja kohtume arvamusfestivalil ehk aasta pärast.