Tere täna kaja loodimisel üks kuulajale juba pikki aastakümneid tuttav mees, kes on kunagi alustanud siitsamast nende mikrofonide tagant saatejuhina aga keda huvi inimese käitumise ja inimese käitumise motiivide ja ins tinktide ja tugevuste vastu on viinud selleni, et on õppinud palju muid erialasid juurde ja tegutsenud väga paljudes erinevates valdkondades ja väga-väga tulemuslikult siis on meil põhjust esitleda just tänast saatekülalist. Psühholoog-pedagoog koolitaja, perenõustaja, usaldustelefoni looja, perenõuandla üks rajajaid. Tõnu Ots. Tere tulemast saatesse. Tere, tere, ma ei teadnudki, et mul nii nii kirev elu on olnud. Mina olen saatejuht Kaja Kärner ja et elu on meid väga mitmes rollis varasemalt kokku viinud, siis me ütleme ka tänases saates Tenerisele, sina kena põhjus, miks ma palusin sind seekord mikrofonide ette, on sinu kõige hiljutisem artikkel pealkirjaga ühiskond ilmutab lavastamise märg kuulge, mis on ilmunud siis Eesti Rooma Klubi koduleheküljel ja kuulajale teadmiseks, et Tõnu Ots on kõige muu kõrval veel ka Eesti Rooma Klubi asepresident ja sinagi oled ja see artikkel küll tõukus avalikuks tulnud seksuaalset ahistamist lainest, aga selles artiklis on juttu niisugustest mõistetest nagu häbikultuur, süükultuur, süümekultuur. Ma arvan, Tõnu, et me isegi ei mõtle enam niisugustes kategooriates. Ja sina oled nüüd toonud need mõisted uuesti meie teadvusesse ja ärgitab meid nende asjade üle mõtlema. Et kõik saaksid asjadest ühtemoodi aru. Mis on häbikultuur, mis on süü? Tuur jah, me oleme harjunud rääkima asjadest veidi kokkuvõtlikult ja paneme sarnased asjad nagu ühte patta. Aga tegelikult on nad ikkagi lahutatavad eraldi äratuntavad ja nii on ka söja häbiga, kuigi nad on osaliselt ka kattuvad, on, nad on ikkagi erinevad. Aga võib-olla ma luban endale ühe muinasjutu, mida ma tegelikult kunagi ammu kuulsin ühel teadlast ja esoteerikute vaidluses mis asi see jumala loodud inimene siis on. Et milliseks jumal inimese lõi. Nimetan seda muinasjutuks, et vältida võimalikke asjatundjate pärast rünnakuid ja vastuvaidlemisi, sest ma tegin sellest sellise psühholoogilise ümmarguse jutu. Ja no päris alguses ma peale ei hakka muidugi, aga, aga kus kuuendal päeval sa jumal valmis inimese Adams haidele nimeks panid paradiisi elama. No mis see paradiis on? Kõik on olemus, mitte mingit muret ei ole. Piale igavuse jumal meisterdada talle ühes kondikesest kaaslase mrali, hiljem Eeva nimeks pandi ja siis oli neil juba kaheksast igav. Ja mis see siis võib, võib psühholoogisirgult olla, mida tal puudu oli? Tal olid puudu kõik see süsteem, näärmete süsteem, mis tekitavad inimestes nii huvi, tundeid, emotsioone kuus, emotsioonid neid neid ilmselt olla ei saanud. Ja siis tuli see madu kiuslik olend saatana sigitis ja temaga rääkima näed seal, kui te selle puu osas neid vilju maitsete, siis te saate tunda, mis on ikkagi erutus ja mis on, see on rõõm ja mis on kurbus ja ja mis on nõukogude ajal ja läkski küll Eva õhutusel, nagu ikka naised algatavad niukseid ja maitsesid ja saigi tunda koos tagajärgedega. Nad järsku märkasid, et nad on eri soost ja neil tekib mingi kahtlane Udinese vastu ja ja siis, kui jumal Jehoova, siis tuli neid vaatama, siis avastas, et nad on peitu pugenud varjanud oma piinlikke keha, Osid siis viigilehtedega. Ja ta ütles, kohete häbenete. Teil on, on, keegi on rääkinud häbist. Vot see on minu teada, esimene kord ma olen vana ja uue testamendi läbi lugenud. Häbi on esimest korda siis nendes lugudes just siis mainitud, kui Aadam ja Eeva tundsid häbi. Jehoovasse muidugi vihastas ja, ja nüüd ma pakkusin teile igavest elu, kus ei pea olema häbi. Ja nüüd te tahate elada nagu loomad ja küttis nad sealt paradiisist välja. Et minge ja elage nagu loomad, palju õnne ka nagu loomad ja saagu teid palju. Ja siis ta andis kaasa veel sellise needuse. No mina olen kõige loetelu kõrval kooritud Seksoloog ja võin seda meelde tuletada ja siis andis kaasa sellise needuse. Naisel ütles, et kui sa ei täida seda kohustust sünnitada ja lapsi saada, siis tuletagu sinu veri sulle kord kuus meelde, et sa oled seda needust rikkunud ja sellel ajal pead sa ennast häbenema. No meie kultuuri pole nagu naiste selle aja ajal mingeid häbenemist nagu tunda islami kultuuris, on see sügavalt tütarlastele õpetatakse, et siis sa pead ennast peitma, varjama, teised sinuga ei räägi teistega ühes lauas süüa, sa pead häbenema. Aadamale andis ta ka sellise needused, et sa pead häbenema seda. Teatud olukordades tõuseb osa sinu keha sinu vastu, teadagi mis siis sa võid sellega palju kurja teha ja seda seisundit sa pead häbenema. Meie kultuur muidugi juba ammu ei häbene. Ja nii nad elasid, aga iho nõrgas, et, et maailm on muutunud kurjaks, tapavad 11 ja mis seal kõige ei meeldi ja ta sai aru, et ta on teinud siis selle tänapäeva arvuti keele, siis mingisuguse programmi vea püüdis seda kustutada, siis tuli see veeuputus, millest üks ainukene inimene küll üle ellu jäi ja sellest arenes jälle uus inimkond ja see oli sama kuri ja nii kestis päris kaua. Aga juba hiljem, kui inimesed on orig juba jagunenud eri uskudesse, siis tekkiv judaism. Isal oli selline tegelane nagu Mooses Egiptuse kuninganna kasupoeg ja see kutsuti Siinai mäe osa jumalaga rääkima ja siis jumal luges talle epistlit. Et maailm on läinud kurjaks ja pääsemiseks on vaja teatud juhiseid, jagab neid juhiseid ja neid oli palju, aga hallata tuli siis kahe saviplaadiga, sealt, mille peal olid siis maailma kõige suuremad saladused. Kuidas saada õndsaks, ütleme nüüd Tamsar sõnastuses. Kuidas olla see inimene, nagu, nagu jumal teid näha tahab. See oli suur saladus, seda varjati selle jaoks heideldi, terve tempel sinna Saalomoni tempel ja kõige salajasem kohas olid need peidetud. See on küll korduvalt maha lõhutud ja need kuus plaati kadunud, ent nutumüür alles. Aga mis oli kirjutatud, meie teame neid siiamaani, et need olid 10 käsku. Tegelikult ei olnud miskit käsud ja sellele isegi viidatud piiblis, et need ei olegi käsutanud keelud. Kui tuletame meelde, nii et üheksa keeldubki, ainukene käsk. Noh, kui nemad hakkaksid jumalast peale, sul ei tohi olla teist jumalat jumalapilti ja aga siis tulid juba niisugused inimlikumad käsud, et sa ei tohi röövida, sa ei tohi varastada, sai toi petta, sai tohi himustada ligimese varandust ja naist ja eriti tähtis on see, et sa ei tohi saata häbisse oma vanemaid, oma peret. Ainult üks, üks keskelt, sa pead pidama pühapäeva ja nüüd ta ütles, et, et need käsud, kui sa neid rikud, siis on süü. Sest et ja sealt tekkis arusaam, et häbi on see, kui sa teed võõrast, see on islami kristluse põhilisemaid õpetusi, võõra nõutud tegu. Kui teed halvasti, siis on häbi ja seda ei pruugigi hästi teha. Aga see, mis tuleb sinu südamest, see keeld, kui sa seda rikud, siis see on süü, see on süümekas või süümekultuur. Ja sealt nüüd läheb siis, et tänapäeva psühholoogia juba lahti, et missugused need miski asi on? Noh, kõigepealt on, on siis see, et suitsevad maabest süües põgeneda. Mina olen nõustajana kohanud olukordi, kus lapse käitumise pärast vanimad tunnevad sellist häbi, et vahetavad elukohta, lähevad teise juht, vahetame kollektiivi, ei julge enam tööle minna, kus ma olen ennast häbistanud, seal on nii põnevaid kui kahtlasi seikasid, kui neid jutustama hakata, aga ma olen siin fondiga seotud, ma ei saa kõiki kõiki avalikult olevad inimesed tunnevad ennast seal ära ja, ja pärast panevad tervele psühholoogiale pahaks. Ütles, et saladust ei aita. Ja need on, on võimalused. Häbist saab lahti. Aga süümepiin, see tuleb meiega kaasa. Meil on kolm kohta, mis meil valutab. Esimene valu on somaatiline, valu, mida me kõik teame, kui on kõht valutab või liigesed valutavad või hammas valutab või seal somaatiline valu. Seda ma ei hakka rääkima. Teine on vaimuvalu. Vaim valutab siis, kui ma ei tea, mis minuga juhtub, kui ma ei tea, mis minust arvatakse. Teaduslikus keeles on see siis selline originaalsuse seisund, määratlematust aga veel psühholoogia mõistetes. Häbi mada, et kas häbistasin ennast, kas mul jäi midagi häbi külge ja kolmas valu on südamevalu ja seon süümevalu, kui meie süüd on peidetud südamesse ja kui palju olen minagi kohanud oma nõustamise ja nõuandetegevuse, seda, kuidas inimesed tulevad oma süüga ja ei suuda seda süüd kanda. Ja noh, siin ma võin mõne nüüd rääkida, kuidas tegelikult on juba surnud, oli mul üks selline noormees kuskil 19 20 vana, kes elas koos oma joodikust emaga, aga talle see ei meeldinud ja siis põgenes ära oma tüdruku või pruudi juurde, elas seal. Ja kui tüdruk oli sünnipäev, siis tuli tema purjus ema skalkar ka veel kaasas ja tuli praktiliselt hiina norima. Ja pojal oli nii piinlik ettegi, tõstis oma ukse taha, ütles, et tule tagasi. Mina sinu sulle sellise külalist näidata ei taha. Ja arvas vist, et kõik on korras. Aga kas järgmisel või ülejärgmisel hommikul avastas järsku emal läinud puukuuri Johisel ära külmunud ja vot nüüd ei saanud see poiss enam sest süütundest lahti, et mina tapsin oma ema, kuigi tegelikult süüdlal olisi kalkargistasin eetis. Ja siis ta muidugi sattus, ta hakkas nälgima enda karistamiseks ja perearsti kaudu pääses ta minu juurde. Ja Me püüdsime temast kuidagi noh, elujõud äratada usuga pöördu jumala poole, hakka jumalaga rääkima, tal ei olnud nii sügavad hingekultuuri, ta ei suutnud. Siis me püüdsime talle seletada, et ma arvan võimaldada andeks, ta käis haua peal ja ta võttis ta sõna-sõnalt ja kuulasid, ema, ema ei vasta, ema ei anna andeks. See oli sügisene aeg. Kui ema ära külmus, siis ta hakkas käima tänaval saldarettides ja lühikese särgiga karistusest ja pakusas politseis, pange mind vangi. Aga kui ei pandud, siis sa söand vett ja leiba ja ja tegelikult surigi noh, kas ala toitlustusse või? Ma ei tea, võib-olla mingi haigus. Tähendab, kuidas süüme inimest tapab, närib seestpoolt ja ka vananemisele on see, kui meil on vananedes hakkavad esile tulema, et. Ununenud pisemad asjad ununevad, aga kui ma olen teinud kellelegi halba siis see ei unune ja saadab mind nüüd kõrges eas tuleb vajadus siis kuidagi seda süütegu lunastada. Kui me läheme kirikusse, siis seal on neid küünlaid on ju alati palju. Neid ei pandud mälestuseks. Nüüd pannakse süüteo lunastamiseks, me arvame, tuli, puhastab meie Meie süüd ja siis me paneme selle küünla ja kas kellelgi mälestuseks enamasti on ta meile andeks palumiseks. Palun andeks, et ma seda tegin ja panen sellele inimesele siis küünla. Vot niisugused lood, kus inimene kannatab oma süükoorma all tulevad välja perenõustajaga või psühholoogiga rääkides. Kui ma loen ajalehed lahti enne valimisi, näiteks mis meil olid oktoobris mitmed juba võimu kuritarvitamise eest süüdi mõistetud ja karistuse kandnud poliitikud kandideerivad kohalikku omavalitsusse uuesti uuesti, öeldes, et ma ei tunne ennast süüdi olevat ja ka need, kelle suhtes ei ole veel jõustunud kohtuotsus ei ole langenud. Nad ütlevad, et kui on süüdi, siis seda otsustab kohus, nii kaua kehtib süütuse presumptsioon, kuidas need asjad kokku saavad ette, sina näed inimestest ühte pilti ja kui sa teed ajalehe lahti, siis on seal täielik eneseõigustus. See on kultuuri küsimus ja see ongi häbikultuur ja süümekultuur. Häbi on sotsiaalne tunne, mida teised minust arvavad, kuid missuguseks nad mind peavad. Ja kui mul on piisavalt nõuandjaid, kes ütlevad, oh, polegi miski häbi, et nii teevad, kõik seda on ennegi teinud, siis takistab sellel inimesel seda tema otserlust, sigadust, süütundena tajumast tarvitse ongi selline juhuslik asi, nagu varba peale astumine ja vabandab. Süümekultuur on personaalse kõlbluse kultuur, see tähendab seda, et sile, minu hinge kui süütegu ja seda nii kergesti ise lunastada. Ja meie, see nõukogude aeg oli eriti selline, kus me häbi najal elasime. Me häbistasin oma kollektiivi oma ema ja igal pool oli, et seda ei tohi sa nüüd häbi pärast teha. Selle näitama just justkui rääkis. Minu ema oli õpetaja ja tema kasvatas meid samuti selle kultuuri najal. Ta ütles, et mina ei tohi midagi halba endale lubada, nii halvasti õppimist ja käitumist, sest et siis on temal häbi ja siis ta enam õpetajaks ei kõlba. Minu häbi, eks ole, et mida ma pidin tundma, muutus temale süüks ja paljud lapsevanemad tunnevadki, et et see, mida seal laste häbi on minu süü, et ma ei ole ta õigesti kasvatanud. Õhkõhuke piir on kuskil sellel sellel süülia häbi. Aga kui ta ikka muutub oluliseks, kuidas me selle järel käitume? Sisemärkame küll. Et kui me oleme teinud midagi kogemata siis ma ütlen, palun vabandust. Ja kui me teeme midagi teadlikult, siis tuleb andeks paluda ja andeks, palumine on hoopis teine tegevus, seda õpetame koolis seda andekspalumist ja kõik, aga ta on ka suur sotsiaalne arusaam. Näiteks kui Reigan sai Ameerika presidendiks, siis tema palus idiaanlastelt andeks, et nad on kunagi ammuses minevikus tema maa indiaanlased ära võtnud ja surunud nad reservaatides Foreign arusaadavad ema oli näitleja, mängis ise ise, ma ei tea, seal muigaanlast samuti on ka Clinton öelnud, kui ta, no ilmselt valimisvõitluse käigus. Et me oleme kunagi kurjal kombel neid mustanahalisi Ameerikasse toonud, aga me oleme teinud neile meeldiva elamise siin ja ma loodan, et me ei ole, ei pea selle pärast vabandama. Ka kool ütles, kui küsiti, et kas ta ei ta vabandada, võiks vabandada Hitleri kuritegude pärast siis tema, vabanda sõnadega, et see on häbiplekk saksa kultuuris. Aga mina ennast kaassüüdlasena ei tunne ja ei hakka Hitleri nimel vabandama. Andeks palun, muidugi ta ütles. Huvitaval kombel on ka venejuhtidest Jeltsin öelnud seda, et, et me oleme. Kui talt öeldes, kas peaks vabandama siis selles Stalini kuritegude pärast? No tookord olid veel need nõukogude kord on nii palju halba teinud siis no mul jäi meelde see osa, kus ta ütles, et aga nüüdse teie vabaks saamine peaks olema selge pilt, et kuidas me sellesse suhtume. Nii et see on mitte nüüd nüüd ühe inimesega kahe inimese asi, vaid see on ka see, kuidas me oma minevikku suhtume. Kas ma pean häbi tundma, et minu isa võitles seal, minu isal tuli tal võidelda nii saksa armees ühes ühes kui ka Nõukogude armees seal ta satuks tohtri öelda nendele teisele ja mina ei tunne mitte mingit ei häbista toru selle pärast ega süüd selle pärast. Aga mõningad õunavarguse pärast onule häbi küll. Aga süüdma, Kaidunes lõuna oli palju ja, ja lausa süüks seda ei diskrimineeri. Ma palun, et me teeme sinu artikli põhjal selge vahe sisse, mis vahe on andekspalumise ja mis vahe on vabandamisel. Ma saan aru, et laps palub oma vanematelt andeks või et paarisuhtes üks pool palub teiselt andeks, aga ma ei ole kuulnud, et avalikus ruumis Eestis keegi paluks andeks. Meil piirdutakse vabandamisega ja seegi tuleb moka otsast ja vastu tahtmist. Ja kuna ta on nii sügav, tüüen sügaval südames häbitunde kui praegu laiem ja kõik see, see, milles need probleemid on tekkinud, kus see häbistav tegevus oli peaaegu edevus selline uhkusasi ja kui lugupeetud inimene jääb häbiga vahele, siis tema kannatada saab, mis asi? Uhkus ja usaldus või kui inimene jääb süüteoga vahele, siis seda nagu ei pane tähelegi, aga kannatab tegelikult tema enesehinnang ja autunne ja vot nüüd nendega ei praalita. Aga praegu on tänapäeva ühiskond isegi, mida lollim on see, see häbi, seda rohkem saab sellega praalida, et olla silmapaistev ja, ja nii on, meil levib see uhkeldamine küll riietuses ja küll küll moes ja mood on hetkeline, aga need moeloojad ei taipa, et tegelikult on selle kõrval ka stiil ja need ei ole üks ja sama asi. Stiil on kestnud ja muud on täna on ja homme ei ole süü ja häbi on samuti, et et häbi on kergem kustuma, kergem unustada. Aga süütunnet on väga, väga raske andeks paluda ja sellepärast andlike intiimne tegevus ka. No koolis seal kasvatuse tähtsamaid osi õpetada lapsele väärikust, tegelikult eneseväärikus on olemas sotsiaalne väärikus, ehk ma olen uhke oma kodumaa üle ja aga on ka eneseväärikus, kus ma olen uhke selle üle, mis suure mina olen. Siis me õpetame neile lihtsaid asju, millest see kõik peale hakkab. Kõigepealt ütleme tere ütlema tere, on teise märkamine, õpetame, et küsime lastelt, et annad meile, ütle tere, Ibrahim, mis värvi ta silmad olid? Teretades tuleb anda kätte ja vaadata silma, võiks öelda silmad südamega otsekontakti, sealt ma sa vaatata südamesse. Siis õpetame, et kuidas tuleb tänada ja kuidas tuleb paluda. Ehk ütlema aitäh. Meil on Eestil kaks sõna. Tänan, ja aitäh, aitäh ambiskamisena. Et asi on suur, aitäh, aga veidi südamliku munud. Tänan sind, ma tänan sind. On see on siis selle tänamise veidi südamlikum vorm. Aga palumine, alandlikkuse ilmutamine praeguses kasvatuses on, et ei tohi olla alandlik. Sa pead minema ja võitma ja olema uhke ja aga elus läheb vaja alandlikkust. Neile poIe teiste abi meil veel vaja midagi paluda, kedagi paluda. Ja siis me peame õppima seda lapsepõlves. No näiteks lasteaiakasvatuses. Me õpime seda, niiet. Ühes rühmatoanurgas mängivad lapsed ühte värvipliiatsitega ja teises teised ja siis laps peab minema üle selle toa minema mari juurde vaatamata silmad mari, palun anna mulle punast pliiatsit. Ja kui ta ütleb, palun, siis me vaatame kõrvalt, siis ta lõugas, palun, anna mulle vaid ta vaatab, teeb märkamatu kummarduse, ehk alandub palveks. Ja andeks, palumine on ju alandumine, teise eeskirjaga on võimalus ja õigus sulle siin andestada, ehk vabastada sind sellest süüteost. Igas kultuuris ei ole pihitooli, aga pihitoolis on täpselt samuti ka nõustamistegevuse juures inimesed tulevad, mis nõu nad ikka siin hoida, saladusi reeta, aga mis nõu me saame anda, kui seda õpetada, kuidas vastu pidada raskes olukorras. Aga ta tuleb ikka jälle ja räägib Molooja. Peame võtma endale õigus ja mida meil ei ole antud andvadele andeks. Ja õpetame talle endale andeks andma, seda me nimetame nelja silma aususeks. See ausus on üksi headuse üks komponent, tegelikult küll siirus siis seal siis nelja silma all. Kui lapsed on omavahel tülis, siis me panime teise tuppa, jäävad, räägi omavahel ja leppige kokku, vaadake silma. Rääkige ausalt ära. Mul tuleb osaleda teinekord ka kohtuvaidlustes või õigemini kohtupsühhiaatriaekspertiisis, kus on minu sõna sinu vastu. No mul on need noorteteod tavaliselt siis vägistamissüüdistus või, või kahtlus, kus nad istuvad üle laua ja vaatab silma, üks peab ütlema, et vägistasid, vägistanud ja kui me vaatame erinevate psühholoogidega kõrvalt seda siis eksimatult, ütleme ära, kumb tegelikult valetab. Sest et niimoodi silma vaadates ei õnnestu sul valetika reedad nagu meil on omad märgid, mis ma tunnen vaata kõrval, mis sõnade juures ja kuidas tema kehakeel, näokeel, hääle häälel, muutused, see ei ole küll alus mingisuguse tõendusmaterjali jaoks, aga see annab võimaluse selgusele jõuda, et kuidas siis tihtipeale on need asjad päris välja mõeldud ja juhuslikud ja kuidas seda edasi menetleda. Aga see nelja silma ausus on niivõrd oluline ja mul on kahju, et see töötab väga tugevalt kuritegelikus maailmas. See vangla sõprus on väga võimas, kui üks vanglas, teisele kuhugi kaaslasele, kellega ta on koos veetnud, võib-olla aastaid annab sõna, mis ta teeb seal sotsiaalses mõttes aus tegu või maksan kätte või ameerika veretasu ei ole, nagu häbikultuurides sisse on, on tema jaoks reegel. Ta teeb seda, sest et see on tema lubaduse, ta teeb seda, see on tema kohustus. Ja nii on ka meie kasvatuse. Kui me olime kasvades sisendanud ikkagi sellise autunde ja endast lugupidamise siis korralduse tähtsam osa just nende seal on palju teisi tähtsaid asju hoiusele, häbitunde ja süütunde eristamine. Aga see on intiimne, tiime tegu. Avalikult on seda väga raske minna, laiemat ma häbime, kunagi pidime avalikult tunnistama. Oli parteikomiteede aeg, kus võid regulaarselt teiste ette ilmuma ja siis oma üles tunnistama, tuhka pähe raputama, mis ma tegin, ja siis ma mõtlesin ja niisugune kiriklik pihta ka kollektiivi ees. Eriti siis, kui seisis mingi muutus ees, kes valima hakati. Isegi abielludes tulid selline tegus oli häbikultuur, aga süükultuur on teinekord vajadus ennast kellelegi pihtida. Mis aitab minul sellest süükoormast vabaneda, aga alati ei aita ka. Stuudios on psühholoog, Seksoloog, koolitaja, pedagoogi ja perenõustaja Tõnu Ots. Räägime siit järgmiseks eneseväärikuse ja iseenesest lugupidamise kasvatamisest. Mulle tundub, et paljud meist peavad iseendast lugu ainult nii palju, kui me arvame, et teised meist lugu peavad. Miks meil on nii suur sisemine ebakindlus? Eks see tuleb meie kasvatusest. Ma tunnen kaevanduse põhjuseid algaastaid ja seal on kaks väga erinevat sõna või tegevussuundi. Kui ma sinu käest küsin praegu, et kes sa oled, mis sa mulle vastad? Eestlane, naine, pensioni eas. Aga paljud ütlevad veel seda sõnaga endine, ma olen endine õpetaja, ma olen endine inseneriprofessor, mis kõik endine. Aga kui ma küsin su käest, et mis sa oled või missugune sa oled? Ma nägin, su nägu, läks kohe niimoodi. Motivused missugune masi olen? No yldjuhul aus, tunnen kella. Müüd, sa rääkisid neid omadusi, mida keegi sealt võtta ei saa? See, kelleks saada, see on nagu munder mul seljas, mis saab ära võtta või võetakse ära, teinekord vägisi saad puhast lahti, palun pane pundar siia pagunid võtta maha. Ja siis me Stsisime, paljakse pole mitte midagi. Aga see, mis, mis ma olen, missugune olen. See saadab mind nii kaua, kuni mul hing sees püsib. Meie kasvatuse põhimõte on praegu ju valdavalt kelleks saada? Koolis on selline õppeaine nagu karjääriõppe. Minu ajal oli kutsesobivus, see tähendab missuguseks võiksid saada, missugune sa võiksid olla. Aga praegu on karjääriõpe ja on tulnud nüüd ülikoolis õpetada. Ja ma küsin nende käest, et te olete kõik karjääri õpetajad, kas ma tohin teid ka realistideks nimetada ja et kas on olemas ka noorem karja ristivanem ka realist ja, ja mentor karjerist või mis ta on? Siis nad just et me ikka püüame ikkagi lapsi panna teda talle sobivasse kohta. Tähendab, laps on ühiskonna jaoks otsitakse auku panna ta sobivasse kohta. Aga missugune sa oled kahjuks kuulukse perekonna juurde või äärmisel juhul alkoholi juurde teatud arengu piirinikus? Me sotsialiseerumine, sotsialiseerumine on see, kus suurem eeskuju tuleb ühiskonnast ja enne seda on ta siis selle subjektiivne kasvatus, kus tuleb siis siis väikesest grupist ja, või perekonnast. Ja enne seda on siis need niuksed kasvatusvõtted. No see, mis me lasteaias teeme, seda ma juba rääkisin, aga inimliku seal on kolm omadust, mis inimlikkus on. Esimene on võime armastada. Armas alla käivad ka sellised mõisted nagu sallida ja taluda ja nii et see on võime armastada, aga üldnimi on siis see, et tuleb lasega armastust kõige elava vastu. Isegi kasvatatakse last sellega, et ära löö ust, ukse rumalus. Kui jalagannad uksele teha, ära murra lille ära, murra oksi. Need on ka elav olend, suuta armastada elavat enda ümber, aga ka mitte, elavad arhitektuur ja, ja mööblit ja kõik see on inimese võime armastada, see tuleb kasvatusele. Teine on võime olla aus. Ausus on ka kahtlane sõna, sest aususel on mitu varianti. Ausus saab olla millegi taustal. Seaduse taustal saame aus olla, traditsioonide taustal korra järgi aus olla. Aga need taustu muutub ja sellepärast inimese jaoks tähtsam on tema sisemine ausus ehk siirus. Ja see on see nelja silma ausus, et lapsed ka, kui ta teeb mingi sigaduse. Me panime ta peegli ette ja nüüd räägi selle olendiga, kes sulle vastu vaatab. Ja räägi talle kõik ausalt ära. Ja nüüd me ei suuda valetada. Alguses keerutab nojah, et ega ma ikkagi ei varastanud ju niisama vedeles ja, ja ma võtsin ta enne, kui ta kaotade jõuti ja mis kõik räägib ja lõpuks küll oleksite pidanud võtma ja tähendab, et peeglis vaatab meile vastu meie enda peegelpilt ja meil on vastik vaadata, kui me näeme, kuidas ta vassib ja see töötab, kasutuses päris hästi, et mõtle järele, vaata, istu peegli ees ja räägi endaga. See on nüüd siirus ja kolmas, mida me kasvatame ja täna peaksime kasvatama ka üldse mitte ei kasvata, on võime olla rahulik. Rahulikkus on tegelikult inimesed tugevuse ilming. Selleks, et olla rahulik, peab olema tugev. Kunagi keskajal, kus me juba olime, olid benediktiin, mungad, kes mõtlesid peale benediktiin likööri välja ka tugevaks tegevõli. Õlymylle tilga joomine tegid tugevaks. Ja see oli tükk aega suur saladus, keegi ei teadnud, mis on ja see tilk maksis rohkem kui, kui mingi jook. Nüüd me teame, et see vali tool on, on piparmündi ja palderjani segu, see on kõige võimsam looduslik rahusti. Tähendab siis aimati, et rahusti teeb inimese tugevaks. Eks meie sega tunneme, kui käib vaidlus, poisike, riiumoodi, vaidlus siis tugevana väljub seal see, kes jääb rahulikuks, kes selle peale ise mööda seina üles ronib, karjuv röögib. See on selle sõja juba kaotanud ja lastega täpselt samuti suuta keerulises olukorras. Tänapäeva elu on ju stressirohke, sest häbi on nii palju, et see teeb stressi juurde. Ja sa pead seda kuidagi rahulikult aru maa. Ja kui sa suudad olla olla rahulik siis kõik märkavad, et an tugev. Meil on isegi terved, rahulikuks tegevad harjutused koolis. Seal näitab ka, kas laps on, on hüperaktiivne või mitte. Kui õpetaja ütleb, et nüüd lapsed, paneme kõik käed risti laua peale ja nüüd vaatame kella. Kui te suudate viis minutit teha kõike, mida tahate, kõike, mida saab teha nii et sõrm ei liiguta rääkida, kui tahate karjuja huvitav karjuma keegi, sellel on tugev iseloom ja see suudab olla rahulik. Ja selle järgi õpetaja valib välja hüperaktiivsed, sest mõned lähevad juba mõne minuti pärast sõrmed lahti ja vaatab teisi, karjub õpetaja sees, liigutab, unustab ära, et ta pidi karjuma hakkamiseks sõrme tahtlus. Ja niimoodi valitakse, inetu küll, aga esimeses klassis, kes seda teavad, õpetajad valivad endale klassi ja räägib lastega, selle sisseastumisarenguvestluse ajal, ütleldab, hoia käed ristis ja, ja vaatab, et see laps, kes ei võta selle, sokutab naaberklassiga, seda nippi ei tea. Tema seal klassi, nentis need, kes suudavad ennast rahule sundida. Rahuni püsivus. Ja see inimene suudab ennast kontrollida ehk olla püsiv, rahul olla. On palju ilminguid, et mind ei ärrita kuulujutud, et mindi, et ma ei ehmata paugu peal ehmatamine, roogem, endokronoloogiline, aga see reedab inimese võimet olla tugev. Ja nüüd on, kokkuvõttes on headuse kasardušeed, et iga tegu, mis on tehtud armastusega armastuse mõjul vastantsionaažis, vihavaen, kõik selle varjundid, kui ta on tehtud usus, et see on siiras tigu eneseaust johtuv. Ja kui ta rahulikult on ta igal juhul selle persooni suhtes õige tegu. Tema isiksus ütleb, et see teguri õige. Ta tegi seda armastuse nimel. Ta tegi seda aususes ja tegi seda rahulikult. Ma võtan, võtan vastupidi tegusid vihkamisest, me teeme vihkamise tegusid igast muudest käskudest johtuvalt ja me teeme seda Keedusest või tähendab karjudes röökides. Ja siis annab kuus andeks, afektiseisund ja mis kõik, aga see selleks, et oleks personaalne tugevus, on vaja neid kolme asja, nii et tulevad lapsepõlvest ja kodu peaks neid kasvatama. Aga kahjuks meil on meie praegused lapsevanemad on ise kasvanud selle segaduse ajal, kui meil ei teadnud Nende vanemad, kuidas neid kasvatada ja praeguseid lapsi kasvatada oskavad nad veel vähem. Ja see on ainult väike osa, mida peaks praegu meie kasvatuses muutma. Siis on, on selline nähtus koolis, mis on nüüd tavaline, kunagi hädakorras, tehti, on pikapäevarühmad, tegelikult on teil ka panipaik, kuhu lapsi, et kui ta peaks koolist koju jõudma, kui mina töölt loomulikult tehakse kasuliku, aga jälle see on, on sotsiaalne kasvatus. Ja kui me koju jõuame, siis me küsime lapsendanud või süü Antiga sudja laps. Ja sellega meie kasvatus piirdubki. Aga seal on palju asju, kuidas last unele saata, kuidas teda äratada, kuidas teda kiita, kuidas tohib laita, kuidas ei tohi laita. Need on, kõik, on kodune kasvatus. Ja kui laps on jõudnud juba murdja lähedale, siis teda enam meede soovitud eetilises suunas murde enam ei õnnestu. Ja see ongi meie häda, et mind sunnitakse, et me peame parandama vigu. Isegi siis, kui vigade parandamine ei õnnestu. Psühholoogia ja psühhiaatria on küll töötavad käsikäes agarad juba vastandid, kui me oleme usaldanud lapse, kes ei allu korraldustele ja voligaanitsev ja teeb tahtlikult kurjus, Me õpetaja kutsub, kutsub mind, ma mõtlen, et see on olnud pikk tegevused. Ma pean võtma ta enda psühhoteraapiasse. Psühholoogiline nõustaja, ühekordne teraapia on selle temaga tegelemine pikalt mingi programmi järgi. Aga siis tuleb kooli psühhiaatria, annab lapsel tabletti ja siis õpetaja, helista mulle. Kuule, teid pole vajagi, siin käis psühhiaater ja ta andis lapse tabletti, nüüd on ta nii hea laps ja andke teistele ka. Ma lähen sinna, vaatan, see laps istub nurgas nagu, nagu nänn. Nagu lumememm ei taipa maast ega ilmast, aga ta on rahulik. Näed, kui rahulik ta nüüd on, aga ma tean, vist tema ajus on toimunud, temas on, on pärsitud uudishimu, näiteks on üks võimas instinktiivne hoob, mis meid tähendab tihtipeale ka halva mulje igale poole ronib, igalt poolt, vaatab, eks ole siis pärsitud tema eneseteostus. Ta elab mugavustsoonis, mugav olla. Psühholoog teda ravida ei suuda, sest et on kaks sõna, mis on ka sellega seotud ja mida me kasutame valesti, nagu sa alustasid, paljud sõnad on meil valesti kasutavad mis sureb viimasena, lootus vale. Vot see ongi, esid. Ei sure. Mina olen näinud inimesi, kellel on, need on siis need inimesed, kes teavad oma surma ette hospiitshaiged noh, ma olen olnud isegi nendega veetnud 10 päeva koos ühel korrusel ja jälginud neid, nendel lootus on kustunud, siis kõik teab, et selle haigusega, mis tal on olema surmale määratud ja siit välja mingeid illusioon ravida enam ei saa. Teda säilitatakse nii palju kui võimalik. Aga nendel inimestel on võimalik käivitada üks asi, mille nimi on usk ja usk sureb viimasena. Lootus on passiivne tunne, keegi tuleb ja süstib mind, keegi tuleb ja annab mulle ravimid, kõik läheb korda. Ei lähe. Aga usk on aktiivne, eneseaktiivil on, ma usun endasse ja ma usun, et ma saan hakkama. Ja selle usu all võib peituda ka usk elada pärast surma edasi. Noh, see on juba esoteeriline arusaam, aga ega ma ei salga, et esoteerika on ikkagi olnud, paljudes kohtades on teaduse sünnitajaks olnud. Ja inimesed, kes sellel hetkel on lootuse kaotanud. Aga kui ta suudab uskuda, et ma usun, et ma teise silmas just sellepärast, et usk elaks, mõtleb ta hauatagusele elule ja ja et siis läheb paremini ja aga tema organism sellega muutub tugevamaks, organism muutub aktiivseks. Lootuse kaotanud inimesel pole üheski tabletist on kasu, siis ta organism on võtnud omaks selle seisukoha, mille teadvus on talle ette kirjutanud. Et sa oled igasuguse lootuse, sa oled lootusetu juhtum, ütleme kasvatuses ka lootusetu juhtum, Elapsungi lootusetu. Aga kui psühholoogia suudab sisendusele, sa usud endasse, sa saada kava, tuleb ennast mobiliseerida. Ja see on nüüd kõige tähtsamad sisendus, et sa saad hakkama, usu endasse, sa küsisid, kuidas eneseusk ja kuidas tekib siis selline enesehinnang, eneseväärikus sotsiaalne väärikus on olla. Ma olen uhke, et ma olen eestlane, sotsiaalne väärtus. Aga olen uhke, et ma olen siin, peaks rääkima. Mis on tänapäeva, võiks öelda meelgia naiselik needus. On see, et see oli tänase jutu teema küll, aga, aga ilus võib olla palju juhtunud. Võib-olla ka juhtunud vääratusi ja eksitus ja esitusi võõrasse voodisse, mis kõikjal mis nad on, häbiteod või süüteod? Vägistamine, loomulikult vägisi tegutseme, on igal juhul süütegu, aga need kogemata juhtunud nii et ka nüüd mõjutavad. Ega me ei tea, mis ühe seikluse tagajärg võib olla. Meie tihtipeale ei tea, ega naised, ütle kaaslasest, teinekord oli see tema enda teadlik tegevus, et valida õiged geenid oma tulevasele lapsele ja kuigi ta sai arvuti, et kooselu selle mehega tõttu või on juba abielus, aga vot nii et see on siis see niisugune geenide laenamine, kui see käib, meil oli kokkulepe peale, aga tavaliselt meilgi kokku ei lepita, vaid ta on siiski nii vargusgeeniks vale nimetatakse geenid laenama tegelikult ju selle paarsada miljonit spermatosoide selle garanteerime, aga mis edasi saab? Mees ei tea tal kuskil laps. Ja nüüd ta jälgib eemalt seda meest ja see avaldab mõju tema kasvatuse kvaliteedile, kui ta näeb, et see mees on kõrge eani ädistunud Lätist on või on see meie jaoks häbiväärne võib olla mõnus staat, kuid on, on kõrge, eani tuleb endaga toime, ta ei ole kaotanud tervet mõistust. Siis see naine mõtleb, ei olnudki viga. See oli minul õige valik ja ta kasvatab oma last selle vaimus, teistpidi, kui ta pettub. Kui see mees on mingid joodikalkar ja asotsiaal siis naine vaatama last, Kolumbia õnnetu, tähendab, see muudab meie juba kuskile kaugesse minevikku ulatuvat seda kasvatuse mõju. Ja see on laenatud tegelikult inglisekasvatusega ma välja olen mõelnud väga vähe asju, mul on enamus ma kuskilt ikkagi kokku kirjutanud või või varastanud. Ja see on kindlasti põhimõtet, mees peab olema härrasmees elu lõpuni, sest mine sa tea, kelle isa sa oled. Noh, seal on veel teine asi, et pool oma elust Peab mees kasvatama oma lapsi, nii et Need on uhked oma isa üle ja teise poole oma elust pead seal olema, kasvatavad lapsi, nii et sul on põhjust olla uhke nende üle. Elemineerik needused, lapsed peavadki oma vanematest üle kasvama. Islami seadus nõuab, et ema peab kasvatama oma lapse tervemaks, kui ta ise oli sama seas. Ja isa peab kasvatama lapse targemaks, kui ta ise samas eas seal usutakse, et need on, on sooliselt determineeritud. Need arusaamad meil küll nii ei ole ja, ja läheb tihtipeale vastupidi, hoopis seal ja aga see on nüüd niisugune klassikaline inglise härrasmehelik kasvatus, kus oli see eetika ja lubadus ja antud sõna ja see kõik oli, oli väga tähtis. Selles mõttes me oleme veel päris ürgaegsel tasandil sele sellel ajal, kus kus meid häbiga Eeellasi häbiga paradiisist välja aeti, et kandke oma häbi, kuni tuleb keegi sind siis parandab, aga need ei aidanud muuseas Est ka suurt midagi. Tuleme nüüd tagasi sinu artikli juurde, et ühiskond ilmutab labastumise märke, kus sa näed neid märke. Vaat igal pool, noh, mõned asjad, ma olen juba libamisi siin puudutanud. Häbiväärne on valetamine. Kui ma tean, kuidas on õige ja ütlen teist, kui meiega teame, siis see on ju labane. Teeme näo, et ma ei tea, see on jälle see neljasilmajutt. Meie arvates on, on kuulumine mingisse seltskonda on kui mitte püha, siis vähemalt anne, siduv ja auväärne seltskond väljaviskamine on ikkagi noh, peaks olema ikkagi raskesti üleelatav, kuna ma olen ennast sellega sellega sidunud. Aga kui meie käitumises on see, kus ma vahetan neid kuulu seltskondi, mis pole tähtsad mitte ainult minule vaid kellelegi teisele, kes on mind uskunud minule, andnud oma mingisuguse soosingu või hääle. Järsku märkame, et see inimene vahetab oma veendumusi nagu, nagu pampersid ja samal põhjusel ka veel, miks pabereid vahetatakse siiani labasus. Kui ta lubab endale tähelepanu köitmiseks labasust siis see on ju kolesi. No küsida, kas on võimalik kuidagi muuta meie meie ühiskonna seda kõrgkultuuri või kui mitte kõrgkultuuris kõrgkihti, kust tulevad meie juhised ja õpetused ja hinnangud mida tuleks muuta. Üldine kuritegevuse vastu võitlemise reegel on see, et kuritegu algab sellest, et mina nüüdsest peale enam punase tulega üle tee lähe. Kõik algab minust endast, lootused esitajatele samuti. Ja nii on ka muudes suhtumistes, et ma ei vaheta veendumusi seal labasus, kui jumal kord üks, kord teine ja ma ei tea, kes ta on, aga on võimalik muuta ükshaaval. Siis ma küll nimesid nimetada ei tohi, aga mul oli üks hea tuttav isegi selle maja kaudu tuttav, kes ma ei tea, kas palus või angaseeris mind oma toetusmeeskonda, kui ta kandideeris parlamenti väärt inimene ja toetasime. Ja siis ta, mis ta meile lubas. Ta ajalehes ka, aga, aga ta lubas meile paljude asjade kõrval. Ta lubas, et esimese asjana tema kaotab need kuludokumendid või või selle kuluraha. Ja alustan isi, annan teistele eeskuju. Eks mingi aeg mööda loeljeesaadan, issand jumal, ta on 90 protsenti raha ära raisanud, kulutanud parlament, liigun juba kootilisemage, küsisin, läks näost punaseks. Ja kuidas ei ole võimalik. Kui ma seda teen. Ma olen kohe teiste häbialune süüdistusalune ja mulle tehakse täiesti puust ette, et kui sina ei võta siis raha jagada teistele. Kui seda raha ei võeta, siis läheb üldjuhtimiskuludes vaidlusta kõike, öeldi aga ta astus tagasi. Nii et nüüd ta enam ei ole parlamendi liige, minu lugupidamine tema vastu on tõusnud. Tema häbitunne oli, oli teistsugune ja nüüd on, kus seda parandama hakata. Kui me näeme, et meie riigi esimestel meestel on see atrofeerunud, Ta ei tee häbi ja süüme vahel vahet siis kuidas me saame nõuda, et teda ümbritsevad inimesed. Tagatoakultuur, mis meil praegu praegu on, on ju poliitiline, sotsiaalne häbitunne. See on ju väga lihtne mudel, kuidas te seda tagatoas ei tea, kes seal on tavaliselt need, kes üldse parlamendi kuuluge, rikkurid ja need annavad mingi soovitused ja siis tuleb keegi välja ja ja teatab juba ametle mingile komisjonile, et Tõnu Taligrupi seltsimeestega mõtlesime välja niieni. Nüüd seal juba ametlikult mõtlen, kuidas need grupi seltsimeeste vastu ikka oleme, viivad seda edasi järgmisse suuremasse ringkonda otsustajate ringkonda. See on juba nüüd selle juhtkonna otsus, naudime, kuidas meid juhtkonna vastu otsuse tõstad, küll häältega. Aga seal hakatakse seal kõigepealt parteiline distsipliin, mis on ka häbiväärsuse tunnus. See tähendab demokraatliku tsentriprintsiip, et ma pean alluma juhatuse otsus ja kui ma olen selle organisatsiooni liige see on tegelikult häbiväärne, kus on see koht, kus ma olen vastu rääkida? Isal olegi olla sealt kõrvalt rääkima? Ei, see on juba otsustatud asi. See tähendab, et valetamine, korruptsioon ja sellega kaasnev häbi on muutunud normiks. Jah, täpselt, ja see on kunagi rääkisime, et enamus otsustab praegu Medicum juba väitma, et et vähemus otsustab, tähendab, et ei olegi enamustes otsust, kus seda muutma hakata. Vot see on nüüd. Kui ma teaksin, siis ma oma edevuse vihkamisele vaatamata pretendeeriksid Nobeli auhinnale. See on meie ühiskonna nüüd paradigma, kus on see alustugi, kus me saame seda muutma hakata? Ma ei tea. Meil puudub selline headus ilmnenud, nagu ma räägin, andestusesse andeks, panustab rääkinud, aga meil puudub halastus. Halastus on kuulub nagu ka kristliku maailma juurde, aga ometi ta kuulub ka mingil määral seadustega maailma juurde. Eestis on ka üks koht, kus on, võib halastada seal president võib halastada süüdlasele ja anda talle armu. See on meie riikliku tahan filmid, aga seadustes ju halastust ette pole nähtud. Politsei nutab krokodillipisaraid, kui ta teeb sulle trahvi pisirikkumise eest ja saab aru, et see oli kogemata ja näed, ma ei saa, mul on siin kaamera üleval, see ju filmipind ja kui ma sulle andeks annan halastaja, siis saan mina trahvida. Aga see mõjub enda ees, mul vaikimissaladusi nagu ei ole, ma saan rääkida. Kuna ma olin niisugune uljas kihutaja ja ei hoolinud eriti neist kiirust märkidest ja elasin sihukse häbikultuuris ja minu kaart lubade vahel tookord oli, see nägi välja nagu oleks jahipüssiga pihta saanud auke täis ja ma tean täpselt neid kohti, kus mind karistati, tuur maksin trahvi ära ja sõitsin edasi. Järgmine kord, kui sinna kohta, kui mulle tundus, et mind karistus ebaõiglaselt sinna kohta jõudes mõtlesin. Kurat siin mu ees sain Eboysi karistada. Kedagi pole, ei vajutanud. Aga pärast seda ma paar korda kogesin, kus politseinik ütles, et ma saan arvutit, pole tahtlik liiklushuligaan. Ma annan teile andeks ja vaata imet, pärast seda selle kohta jõudes maha võtta ja gaasi pealt ära. Sest et see on, on minu auvõlg selle eest, et tema mulle mulle andestas. Saate lõpuks, Tõnu, palun, kas sa räägid mulle oma isiklikust andeksandmise kultuurist? Ega ta ei erine sellest, mis ma teistele õpetan, ma küll jälginud seda, et ma ei ajaga pisi küsimuse sassi vabandamist ja hiljaks jäämist ja oma olemuselt püüan täpne olla, see on ka üks niisugune isiksuse tunnus. Aga kui ma olen teinud mingi unustanud midagi, siis ma pean vabandama. Aga kui mure lastele tekitanud mingisuguse tagajärjel, kus ta tunneb, et tal on haiget tehtud? Vaida füüsiliselt pole mingit füüsilist vägivalda kunagi tarvitanud, aga teinekord teen haiget ka mõne süüdlasi otsima süüdistus otsimisega või. Ja, ja kui ma olen, eks need siis ma vabandan, aga siin ma võin öelda, et teinekord on segategevus, mida me nimetame pedagoogiliseks demagoogiaks, selle ma võtsin kasutusele, kui ma olin kooliõpetaja. Ja no räägin nüüd näite kulumblette minul tuli saata kooli õpetajaid praktikale noori tudengeid ja siis ma tegin neile niukse demagoogia koolituse. Et kuidas demagoogiat kasutades saavutada seda, et temast hakatakse lugu pidama. Ja siis me õppisime selgeks sellise käitumise, Robin õppis rääkisete. Nüüd vaata seal klassis üks selline rublik, kes sind kõige rohkem segab klassis. Jutt oli põhikoolist ja võib-olla nooremat tee temaga käitudes mingi viga süüdistada valesti, vaid et see oli vale vastuse vale tegu või ja kõik saavad aru, et õpetaja tegi vea. Aga sa tegid seda meelega järgmine tundmisest ja lähed siis enne, kui tund algab. Ma pean eelmised uni juurde tagasi, tulevad juku, ma ütlesin sulle seda, et sa eksisid, tegid ja kontrollis järje, sul oli õigus, mina eksi, anna mulle andeks ja läheb ise esimesena, pakub lapsele kätte. Seda me oleme filminud nii Soomes kui Eestis, ma olin tükk aega Soomega seotud ja selle lapse reaktsioon on ühesugune. Mitte keegi mitte kunagi pole temalt andeks palunud. Nüüd tuleb õpetaja palub andeks, liigutused, ühesõnaga kätega vehkimine nagu kärbsed rajas. Ei, sest pole midagi või Marju paraunustad, ärge tehke väljagi. Tähendab, ta püüab selle muuta, süüde muutub, häbitundeks pole midagi. Oluline polnudki see, mida tema arvas, vaid me küsisime teiste arvamus, mida pealtnägijad arvest küsime, kas õpetaja nüüd alandas ennast sellega või ülendas oma ideestiku Rondlikkusena olemas ülendas kõik ütlesid, et ja õpetaja mõniverseid alandavalt küll ei ole, aga ta ikkagi ülendas. Ta jätkus üllust tunnistada oma viga. Ja tulemus oli see, et see juku järgmine tund, enamik rööveldanud, isegi teisi kutsus korrale, sest et ta oli ülendatud, oli, ta tundis ennast ennast, tema isiksus oli esile tõstetud. Mis oli kogu aeg mutta trambitud. Ja see on meie kasutuses, üks häda, nii et ma olen püüdnud seda vältida, et mitte tampida mullas, keda ma näen tihti ka kahjuks perekonnasuhetes, kus ma saavutan selle, et nad on kolm võimalust, on olemas, kas ära leppida, kui suudan, difits leppide ära, lepime nüüd ära. Ja on võimalik kokku leppida, mida kasutad, koeks pedagoogika nimetavad sellega leppimiseks. Lepime nüüd ära, sa enam nii ei tee, see pole mingi. Ja siis on andeks palumine ja andestamine. Ja kui ma olen jõudnud, et üks tõesti räägin nendega omaette, teisijate läheb, ütle palun, palun andeks ma tõesti sai, sai selgus, et ma eksisin. Kui ah, näed seal olevaid, kaitse, loll oled kõik lahti uue hooga. Tähendab, meil tuleb osata nii andeks paluda. Kui andestada. Ja lapsed annavad andeks ja saab ka ette valmistada, ei tohi neid luuolukorda, kus võõrduma teineteisest. No see on nüüd, ma ei tea, perekondliku striptiisi taha nagu teha, aga meil on komme, et hommikuti kohtadest üritame 11 kättpidi. Kõik eriti oluline on see lastega. Ja ma tean, mis see tähendab. Puudutades Me käivitame endas ja teises kõige võimsama heaoluhormooni oksütotsiini seon, puutetundlik hormoon. See käivitub ka kallistades, kui riided vahel ei ole, oleks täitsa võimas ja võib-olla ka põsemusiga. Aga see käivitub oksütotsiini. Ma tean, et järgmised kolm-neli tundi enam tülli minna ei õnnestu, see oksitud siin on nii võimas, et et ta surub tärgata tahtnud stressihormoonid alla. Tähendab, see on nagu ettevalmistus selleks, et mul pole, pole vajagi. Me lahendame proovi teistmoodi. Seda tean ma kindlasti ka, et, et kui karistada ükstaskõik, kuidas karistada tohib ainult keelust üleastumist. Aga käsu mittetäitmise pärast karistada ei tohi käsklusi panda niieta, seda täidab tait. Lähen apid, teen kaasa ja lähme, teeme koos ja, aga keelt peab olema kategooriline. Keeldun Need piirid, mida jumal seadis, meil on juba nagu nagu paduusklik, kuigi ma olen, olen kahjuks kasvanud ilma religioonid taga lihtsalt puht uudishimust ja teadmisjanu suurema läbi lugenud nii piibli kui ka islamitarkusena. Koraani lugenud Need 10 keeldu on kogu meie käitumiskultuuri alus, kas me tahame seda tunnistada või mitte. Ja ma olen kulgur selle jutuga. Ütlevad usku levitama ei tule. Ta jätame kaks esimest käsku ära. Paneme jumala asemele pere või, või ma ei tea kelle ja siis asetub kõik oma kohale. Ainult usklik religioon, islami religioon tappis, ka? Ei välista. Aga niimoodi me oleme, oleme kasvanud. Kui me oleme õigesti kasvanud. Aitäh Tõnu Ots. Tuletamast meile meelde, et on olemas niisugused asjad nagu andeks andmine, andeks palumine, et me peame ikkagi mõtlema sellest, mis vahe on vabandamisel. Kas selle põhjuseks on meie isiklik häbi? Kas selle aluseks võib olla mingi sill, kuidas kanda oma südametunnistuse koormat ja kuidas elada häbiga, sest et kõik, mis elus tehtud, selle kõigega tuleb lõpuni minna. Nii et palju tänu sulle selle eest, et sa tulid ja rääkisid meile nendest asjadest, millest me iga päev ei mõtle, ei räägi, aga mis on inimese elus ilmselt ikka väga ja väga olulised. Palju tänu ultrajooksjaid kutsusid. Tänane kajalood oli siis psühholoog Tõnu Otsaga, küsitles Kaja Kärner ja järgmine saatekülaline juba tuleval laupäeval kuulmiseni.