Tere kõigile kuulajatele. Täna esitleme teile rohkem kui kolmekümneaastase staažiga arsti kelle nimele lisandub alates eelmisest reedest tiitel rändleini. Tere tulemast saatesse, onkoloog, doktor Riina Kütner. Tere tulemast, kuulajad. Teleega siis see tiitel muidugi ei vasta, ei jää sinna igaveseks ajaks igavesti selline pidulik ja ajutine, aga iseenesest alati ju kõigil on hea meel, kui, kui neile midagi toredat sinna nime ette lisandub, mingi väike austav tiitlikene, et see ei ole nüüd küll päris rüütliks löömine, aga, aga samal ajal meie haiglad on tõesti niisugune tore traditsioon. Et igal aastal siis valitakse üks kolleeg meie suurest arstide hulgast, pean kohe tunnistama, et ma täpselt ei teagi, kui palju meie haiglas arste töötab. Aga igal juhul üks kolleeg siis valitakse ja, ja siiamaale on ikkagi olnud selle grandi tiitliga pärjatud väga-väga auväärsed kolleegid eesotsas näiteks kolleeg Andres Ellamaa ka kindlasti kedagi. Peaaegu kõik eestimaalased tõenäoliselt teavad, kui tuntud ja ülihead neurokirurgi ja ja meie tuntud kõhukoopakirurg doktor Jaan Tepp ja nii edasi ja nii edasi. Et nüüd siis ma naersin, et on olemas selline tore asi nagu sookvoot, et siis leiti, et aeg-ajalt ja natuke tunnustamaga naisarste, nii et tegelikult sellest 15-st ongi ainult viis, mina olin siis viies naisterahvas, keda siis tunnustati ja ja see oli väga armas muidugi sinna sinna toredate kolleegide hulka sattuda. Siin on nimekirja kuulub ka veel doktor Sulling, doktor Evald annus, Ants, kas ühesõnaga, te olete järjekorras 15., kas te tunnete, et see tiitel paneb teie õlgadele ka mingi suurema vastutuskoorma, kui muidu? Ega ei tunne küll sellepärast, et see on noh, niisugune kolleegidevaheline võib olla, et see on nii tore, et teie sellest olete kuulnud ja aga tegelikult, et siis jah, ma pean tunnistama, et kuulnud on ka mõned tuttavad on isegi helistanud, see vist oli ka kuskil Postimehes või, aga noh, iseenesest on ta muidugi selline rohkem sihuke haiglasiseseks, kuidas öelda siis austamiseks mõeldud, et see ei ole nüüd mingi selline üle Eesti selline suur tunnustus, aga see annab lihtsalt siukse mõnusa tunde mõneks hetkeks ja ja ikka ikka on ju tore kolleegidega koos pidu pidada. Ma olen varasemates kaja loodimise saadetes jäänud kinni saatekülalise töösse, sest külas on käinud inimesed, kes on oma ametisse kiindunud ja nad räägivad sellest kirglikult, nii et lõpuks jääb saateaega liiga väheks, et rääkida inimeste, kust nad pärit on ja mida nad elust mõtlevad, nii et täna me teeme vastupidi, me alustame sellest, et doktor Kütner, rääkige meile palun oma lapsepõlvekodust. Te olete pärit arstide perekonnast, mida te lapsepõlvekodust kaasa saite ja mille eest oma vanematele tänulik olete. Jah, ega me ikka kaugemale, sest arstiametist ei jõua väga palju, ükskõik kuskohast alustada, sest et tegelikult on nii, et ma tõesti pärine siuksest arstide suguvõsast, võib lausa öelda nii. Miinimumvanaisa oli arste, ta oli küll nüüd minu ema isa, siis ta oli Kilingi-Nõmmes perearst ja nagu vanaema teadis rääkida, et teda tõmbas hambaid, tegi abort ja tegi kõik nii nagu vanasti arstid oskasid teha. Kahjuks ta suri üsna varakult, kui ema oli seitsme aastane, suri teise kopsuvähki. Aga aga ta oli ka väga huvitava elukäiguga, et kui esimese maailmasõjaaeg oli ülikooli evakueeritud kas Omskis või Tomskis, vaat nüüd natuke nagu vastuse võlgu, aga et siis seal siis sattus ta ravima valest valest, et värvi kodanike ja oli siis arreteeritud ja, ja tema esimene laps, kes seal sündis, selle ema siis suri sünnitusel ja siis abiellus ta omakorda vene rahvusest inimesega kes omakorda siis sünnitas poja, kes tegelikult läks ka arstiteaduskonda õppima ja siis oli juba siis teine maailmasõda, nii et siis võeti see arstiteaduskonna neljanda kursuse üliõpilane Saksa sõjaväkke käia sinna tema kaduski, nii et üks arst kadus siis sinna sõtta meie perekonnast, aga hiljem siis Eestisse tagasi tulles siis sündis minu ema, kes on siis apteeker tegelikult oma hariduselt töötas farmatseudina Põldsam apteegis terve oma eluaja ja iso isa elulugu on ka tore, sest isa oli tegelikult siis valgekaartlased vägede riismetest Judenitši vägede riismetega siia põgenenud, tsaariarmee ohvitser, nii et et selles mõttes jah, on minu arust ka natukene nagu venelase verd ja siis ma ikka naerangi, et võib-olla see on väikest särtsu mulle juurde andnud, sihuke veneveretilk mul mul ka sees on. Et isa siis õppis kirurgiks ja tema oli siis Põltsamaal, noh, praktiliselt pea elusal kirurgina töötas, aga mingil hetkel lõpus, siis kui juba hakati neid väikelinnade haiglaid koondama, siis töötas ta ka Jõgeva haiglas, kirurgiaosakonna juhataja täna, nii et et vot sedapidi on, need on need vanemate põlgnemised ja mul oli ka noorem vend neli aastat või on muidugi siiamaale neli aastat noorem vend ja nii me seal kahekesi siis vanaema juhatuse all kasvasime. Olin gene oivikust õpilane, oma lastele ka rääkisin, et katsuge ikka kohese hoidiku staatus kätte saada, kui kooli lähete. Et enamasti on nii, et kes korra juba siukse priimuse staatusesse saab, see saab ka kergemini neljasid viisi edaspidi võib-olla et kes läheb juba siukse kahe mehe ja paha poisi kirja, et sellel on väga raske võib-olla pärastpoole ennast üles upitada. Te tahtsite saada doktor Kütner traumakirurgiks pühenduda erakorralisele meditsiinile, aga läks teisiti. Mis juhtus? Jah, no võib-olla veel korraks tagasi minnes selle lapsepõlve juurde, siis ega mina nüüd nii väga tegelikult ei olnud see laps, kes juba särasilmil karude kõhtusid, lõhki lõiganud ja tahtnud kohe silmapilkselt arstiks saada, mulle väga tegelikult meeldis kirjandus, ma olin lapsest saadik hirmus lugeja ja ja kui me ka isa-emaga kuskil autoga ringi sõitsime, siis mina tegelikult lugesin ikka autos ka raamatut ja ka kooliekskursioonidele tema vahest lausa pahandas mu peale, et kus te siis käisite, emotseemiad ja et ma lugesin, ma ei pannud. Et ma kaalusin tegelikult kirjandust õppima minna, aga, aga noh, siis ma sain aru, et ega kirjalikku minust vist ei saa ja ja siis mulle ka keemia väga meeldis, aga noh, lõpuks ma ikka siis taandusin selle arstiteaduse peale. Ja kui ma tema siis ära lõpetasin kirurgina, tegelikult siis lõpetasin tõesti ja nagu trauma mind köitis rohkem kui kõhukoopakirurgia. Aga kuidagi nagu ikkagi on, et tema oma lastele ütlen ka, et vahel saatus annab sulle niisuguse jalahoobi tagumikku õigel hetkel, et suunas mind hoopis sinna onkoloogia poole. Mind õieti kutsus sinna üks kursusekaaslane doktor paberit, kes ütles, et kuule rinnad, kas sa ei taha sinna ikka sinna linna arsti töö peal, et ega see on niisugune tore amet, ega see leiba ei küsi, et pigem ikka annab ja isa käest küsisin ka ise arvasid, noogu kutsutud. Eks sa siis mine ikka ja ma natuke siuksed nagu pika nokaga, mõtlesin, et oh ei tea, tükki imelik erialad, polegi teist nagu õieti, sest ega mammoloogi või rinnaarsti eriala arstlike erialade registris tegelikult ei olegi olemas. Ta on kuidagi niisugune kirurgia ala alaeriala ütleme siis nii. Aga ta hakanudki tamm saarelikult nagu öeldakse, et tee tööd, siis tuleb armastus ja kohe näed, nii suur armastus tuli peale selle onkoloogia vastu. Et kui ma ikka kodus ilmselt siis ka nii väga särasilmil sellest rääkisin kogu aeg, siis mu keskmine poja tahtis ka ikka kangesti kohe Unkoloogiks minna ja nüüd jälle omakorda teda saatus suunast psühhiaatriasse, mis, mis, ma arvan, et on ka tegelikult temale väga sobilik ja ka väga huvitav. Aga aga vaat niimoodi, et vahel kohe see see suur kiindumus oma ameti vastu, noh, tulebki töö käigus, ütleme siis nii kas on nii, et saatus juhib inimest? Ma küll arvan, et on jah, noh, mingil moel kindlasti on endal ka võimalik valikuid teha, eks ole, ütleme siis, et saatus ei juhi sind vägisi, aga võib-olla pakub sulle pigem võimalusi valikuteks ja, ja kui sa siis nagu need valikut võib olla kas õieti või valesti, see on juba nüüd inimese enda teha, aga kindlasti tulevad sellised, et kuidas öelda mõningad ootamatused su teele ka võib-olla mitte amet tite pärast, aga aga ka mingil muul moel eluteel, mida sa tegelikult nagu varem ei ole osanud ette kujutada, et nii võib minna, et, et see on nagu võib-olla päris huvitav, et me ei tea päris täpselt, kuidas see asi kõik kõik lõppeb ja kuhu ta suundub. Tartu Ülikooli arstiteadust. Hallaste leidsid tema tulevase abikaasa Nii oli jah, et, et jällegi ega siis arstidel ei ole, poiss on ju väga jalaga segada seal arstiteaduskonnas kui vanasti oli meesarsti ju kõvasti kindlasti rohkem. Ma mäletan ühte konverentsi ka, kui me käisime onkoloogiakonverentsil üks esimesi siis oli see publik, enamasti koosnes meestest meesonkoloogidest ja mõned aastad hiljem juba ma kuulsin Inglise kirurgi rääkimas, et mõelge nüüd ometi, et meil on juba nais kirurge peaaegu sama palju kui mees kirurge. Nii et, et sellega seoses, ega meil ka arstiteaduskonnas oli tegelikult ikkagi tüdrukuid hoopis kõvasti kõvasti rohkem kui poisse ja, ja ühesõnaga tuli ikka krapsakas olla, et kohe endale abikaaslaselt rakk rahmata, ennem kui, kui hoopis ilma jääd. Nagu igas klassis. Kalakeses kuninga muinasjutus sündis teie perre kolm poega. Kas vanemate ehk siis teie ja teie abikaasa, kodused arstijutud olid nii köitvad meile, et nad nüüd on kõik kolm jätkanud arsti dünastia traditsioone päriselt. Kõik kolm ei ole tegelikult noorem, poeg on IT erialal, aga, aga jah, see, et, et mul kolm poega on selle üle, ma olen muidugi väga uhke, sellepärast et ma mäletan käilaülikooliajast, mul sõbranna abiellus mehega, kellel oli siis ka kaks venda, ühesõnaga selles peres oli kolm poega ja ma mõtlesin küll, see ema võib ikka uhke olla. Tal on kolm poega, leia, kõigil oli kõrgharidus, neil oli kõigil kõrgharidus. Näed jällegi, eks ole, vahel on nii, et mida sa mõtled ja imetled, seda võib juhtuda nii, et minu poisid on ka siiamaale ikka kõike kõrgkoolist läbi käinud, kaks on tõesti arsti ameti valinud, vanem poeg Sander töötab siis juba meil Põhja-Eesti regionaalhaiglas kirurg Riina ja keskmine poeg, siis on praegu psühhiaatria, õieti küll lastepsühhiaatria residentuuri lõpetamas, aga noorema pojaga oli nii, et temaga siis arutasime siin keskkooli lõpus, et kuhu siis ta võiks minna ja ja noh, ei oska ju keegi midagi soovitada, kõik on ainult meditsiiniga seotud, arutasime niipidi naapidi ja noorem poeg lõpuks ütleb, et ema, et ma ei tea, kui midagi muud, eks ma siis lähen ka sinna, mõtlesin, kuusin arsti. Aga ühel hetkel siiski jõudsime otsusele, see on tänapäeval ka nii populaarne ja tore amet ja, ja ma ütlesin ka IT-mehed ikka tehnivad nii hästi, et keegi peab ikka ema vanaduses ka üleval pidanud, mine ehitajaid õppima. No hetkel on asi ikka lõppenud sellega. Ta on ikka tööl ka Põhja-Eesti regionaalhaigla IT osakonnas, nii et selles mõttes on küll kõik Põhja-Eesti regionaalhaiglas tööl. Aga omal ajal, kui lapsed olid väiksed, kas te tõite töö jutu koju? Ka nii, et, et nende arsti ja patsiendi ja lõikuste ja ravijuttude keskel kasvasidki üles Ma ei oska nüüd öelda, kas me nüüd päris nagu selliseid Rovi juttusid abikaasaga kodus arutasime, aga seda ma pean küll ütlema, et ühtepidi oli ikkagi hea, et abikaasaga arst oli, sest mõningaid probleeme või muresid või kui tekkis mingisuguse asjaga niisugune frustratsioon vahel ikka eriti nooremaarstina, sa nagu elad hästi üle igasuguseid juhtumeid, mitte et sa oleksid midagi nagu valesti teinud, aga kui on mingi raske ravijuht ja see nagu ikkagi tekitab siukse stressi ja siis oli nagu väga hea kodus tegelikult abikaasaga arutada. Aga noh, nüüd laste kuuldes me võib-olla minu arvates nii väga ei arutanud neid asju, aga samal ajal midagi vist ikka siis neile kõrvu jäi. Vanem poeg Sander ütles juba neljanda klassi lõpus, kui klassijuhataja küsis, et no kelleks te kõik tahate saada ja mismoodi siis tema ütles juba kindlalt, tema tahab arstiks saada, et tema otsustas juba neljanda klassi järel selle ära, et arstiks tahab saada, aga mis puutub sellesse kolme poja ema olemisse, siis ma ikka naeran, et mina olen alati perekonnas kõige ilusam naine. Et ühtegi konkurenti. Aga no nüüd on asjad muidugi muutunud, sest et kõikidel poegadele juba pruudid ja elukaaslased nüüd kahjuks vist jah enam esikohal võib-olla ei ole. Kas esikohale hakkab sirguma üks teie lapselastest, Piia kahtlema, et meil Lennart ehk siis lapselaps on seitsmeaastane ja viia siis viieaastane ja ükskord viskasime sel suvel nalja, et, et noh, et kes kardab külma, son külmavares ja kes kardab siste uldse on tuulevares ja ja mismoodi kõik jääd, mis vares siis Piiacennania Piia ütles, solvunud, et mina ei ole mingi vares, mina olen ilus tüdruk. No nii, nii et inimene peab, peab varakult juba sellega probleeme, pole. Ühes varasemas intervjuus öelnud, et kõige raskemad ei ole teile, mitte need nädalapäevad, kui te olete haiglas, operatsioonisaalis ja lõikete rinnavähipatsiente, vaid palju raskemad on vastuvõtupäevad polikliinikus, kus te peate suhteliselt lühikese ühe patsiendi jaoks ette nähtud aja jooksul otsustama edasise ravi üle. Te peate innustama haiged, et ta ei annaks haigusele alla. Te peate mõtlema 1000 muu asja peale, et, et need on hästi väsitavad päevad. Jah, et ma mäletan seda, kui isa mulle läks polikliinikusse vastuvõtule, siis ta uhkise Puhkis ikkagi eelnevalt, et ja, ja mina mõtlesin, no miks ta siis nüüd sinna polikliinikusse, see on nii tore, kui saab inimestega suhelda. Aga tegelikult jah, pikapeale eriti veel, kui need vastuvõtud on ikkagi suhteliselt üle koormata antud ka, et vahel kui patsiendid kurdavad, et nad ei saa hästi mul vastuvõtule numbreid, siis ma ikka ütlen, et ma olen lihtsalt liiga kauaks tööle jäänud. Sest vähipatsientidega on niimoodi, et, et nad tahavad ju ikka käia, mis siis, et juba hulk aastaid on nagu möödas operatsioonist, aga ikka tahaks tulla ennast näitama ja mina ei ole küll kellelegi öelnud, et ärge teie, ärge nüüd enam seevastuvõtule tulge ja siis patsientide hulk lihtsalt kasvab nagu lumepall kogu aeg suuremaks ja suuremaks ja ja, ja on tihtipeale seal vastuvõtujooksul ka neid helistajaid või muidu hädalisi või ega siis ju ikka on vaja kindlasti abi osutada. Häda ja, ja vahel pöördutakse ka igasuguste niisuguste probleemidega, mis võib-olla otseselt ei olegi nagu onkoloogilised, Need probleemid, aga üks vanaproua, kes ma mäletan, oli, oli solvunud oma perearsti peale, et Ta kukkus käe peale, vigastas kätt ja palus siis perearstil seda kätt vaadata, aga ütles, et perearst ei heitnud isegi pilku sinna peale tiidiks vaimulugu. Minge Monkology juurde, et me olemegi tihtipeale nagu perearstid nendel oma oma patsientidele. Kuidas te leiate aega iseenda jaoks kuid ei pea olema arst, ema, vanaema tütar, kuid ei pea olema sõbranna naabrinaine, kui te saate, oled täiesti teie ise. Kuidas te selle aja veedate? Oi, ma veedan seda väga hästi ja pealekauba ma olen selles mõttes üsna jõhkralt seda aega ka endale lausa võtnud, nii et ma just vaatasin siin, kui üritus oli üks mu sõbranna seal andis ka intervjuud ja ütles, et vot Riina on mind õpetanud. Ma aega enda jaoks. Ega seda aega keegi ei paku ja ma vahel isegi nagu olen manitsenud oma sõbrannasid. Kuulge, olge nüüd mõistlikud ja säästke natuke ennast, sest et Eesti inimene ju teatavasti punkt üks on kohutavalt töökas, tema tapab ennast tööga või teeb ennast haigeks. Ja siis on olemas muidugi kohutavalt ohvrimeelsed vanaemad, võib-olla isegi mitte nii palju emad, aga vanaemad, kes tormavad ummisjalu töölt laste juurde, istuvad seal hilisõhtuteni ja varahommikust jälle edasi. Eks see ka vahel lõpeks selle oma tervise nagu rebestamisega. Et mina mõnusasti vahel lihtsalt olen, lihtsalt olen, loen, kui vähegi on midagi toredat lugeda, ostan päris palju kontserdipileteid, et ostan teatripileteid nii-öelda, lohistan pool väevõimuga mõne sõbranna kaasa, nad viimase ajal tulevad juba päris hea meelega. Nii et, et ma arvan, et see on üks niisugune suur stressi mahalaadimise võimalus. Et kogu aeg nagu peab oskama tegelikult oma närvisüsteemi ja tervist hoida sellises konditsioonis, et ega pahur ja kuri väsinud vanaema ei ole ka tore vanaema, et pigem siis natuke võt aega natuke enda ja siis pühendada kõigile ümbritsevatele. Teid need väga sageli Estonia kontserdisaalis. Kui te muusikat kuulate, kas mõte töötab ikkagi tööasjades, et seda oleks pidanud tegema nii, padi teist asja teistmoodi või te saate pühenduda muusikale? Ma saan, et vot seal ma jällegi läheks tagasi lapsepõlve, et ma käisin Põltsamaal laste muusikakoolis, õppisin klaverit, ega mul kuulmist suurt ei ole ja andeid mul muusikalisi ka ei ole. Eelkooli eas ma isegi nagu ei pidanud vist viisi, aga ma olin nii kohutavalt auahne. Et kuna mu sõbrannad olid juba esimesest klassist läinud sinna muusikakooli ja seal oli kohutavalt põnev, sest noh, mis sa väikelinnas ikka teed ja meil muusikakooli oli niisugune koht, kus toimuski elu, seal olid hästi vahvad vastlapäevad, Eedeegaavellist toodi hobused, sõideti seal saanidega ja korraldati viktoriine ja põnev näiteks Ferdinand Veikese lavastas meil muusikalihunt ja seitse kitsetalle, kus mina esinesin ka ühe kitsetalle osas. Sellise lõbus ettevõtmine ja, ja seda etendati lausa mitmes kohas ja, ja kuidagi see muusikakoolist jäi mul see vaat see kontserditel käimine, muusika kuulamine. Ega ta lapsena ei olnud ju tore, et sealses nüüd istusid ja kannad tahtsid nagu sitikas lõhkes, aga, aga vot edaspidi, kui ma juba vanemaks sain, siis kuidagi ma hakkasin seda nii nautima, et ma saan, vaat siis ma saan tõesti oma mõtte täitsa lendama lasta ja no võib-olla ta vahel harva ka nagu eksib töö juurde, aga aga enamasti siiski nagu et see ongi ka üks niisugune täieliku nagu stressi maandamise võimalus minu jaoks. Eriti ERSO ja, ja näiteks kas või vaadata dirigeerimas meie suurepäraseid dirigendi Neeme Järvi, eks ole, juba, see on omaette niisugune etendus ja, ja nauditav kõik see, et ja ma olen muidugi püüdnud ka kõiki neid väliskülalisi käia kuulamas, et aga ma pean ütlema, et ega meie ERSO küll alla ei anna. Ja samamoodi ka meie kammerorkester muidugi eesotsas Risto Joost ikka, kes on ka väga head tööd teinud ja väga nauditavaid kontserte annavad. Nii et jah, mina naudin kontsertidel, käib meil tõesti kohe selle psühholoog. Rolli juurde veel, mida kõik raviarstid ilmselt mingil määral peavad tegema. Mul on meeles, et kui hakati kettaheitja Gerd Kanteri ette valmistama Pekingi olümpiamängudeks, kus ta siis kettaheites saavutas kulla siis pandi enne neid olümpiamänge kokku niisugune unelmate tiim, kus oli lisaks treeneritele mas, sööridele, toitlustusnõustajatele ja väga paljudele muudele spetsialistidele, kes füüsise eest hoolitsesid. Nende kõrval oli ka psühholoog, kes kasvatanud sportlase vaimu, selles ütles, et sa ei tohi alla anda. Sa oled parim, sa oled võitmatu, sa saad kulla ja see kõik õnnestus. Missugused oleksid doktor Kütner ravivõimalused siis kui patsiendi kõrval oleks võimalik panna temaga koostööle professionaalne psühholoog, kes samamoodi tuletaks meelde, et sul ei ole võimalust alla anda, sa oled tugev, sa tuled sellest välja ja kes toetaks just nimelt siis, kui on ravis mingid tagasilangused. Ma pean kohe ütlema, et meie majas ongi psühholoogid tegelikult olemas aga mida me oleme märganud siis, ega patsienti ei taha väga psühholoogiga rääkida, nad tahavad ikkagi, et seda infot, et seda julgustust annab neile just nimelt raviarst tegelikult ikkagi patsiendid eelkõige hindavadki seda arsti, kes nendega räägid ja, ja võib-olla püüab neid pingeid maha võtta. Ma mäletan, vanasti, kui patsiendid tulid siia hiiule Hiiu onkoloogiakeskusesse, siis meil isegi alates garderoobitädist registraatoriteste. See suhtumine oli nagu hästi kena, mõistev lohh. Et see oli kohe eraldi meie maja nagu firmamärk, et vahel patsiendid imestasid, et oi kui lahkelt ja kenasti del, nagu patsientidest suhtutakse. Et juba sealt pisiasjadest hakkasse peale, et keegi garderoobitädi ei hüppa sulle ninna või ei pahanda mõnevõrra teistes haiglates vahel oli teistmoodi. Nii et, et eelkõige me püüame nagu isearstidena oma patsiente toetada ja meil psühholoogid on olemas, aga, aga ma kuidagi jah, nagu olen tähele pannud, tegelikult nad nii väga ei patsiendid ei armasta psühholoogi juures käia, küll aga oleks väga tore, kui oleks võib-olla üks niisugune, kas toetav endine patsient näiteks või inimene, kes on selle läbi teinud. Siinkohal jällegi ma vahel imestan, et Eesti inimesed ja patsiendid on vahel ka omapärased, et selle asemel, et nagu seda värsket patsienti julgustada, pigem nagu kiputakse 11 hirmutama, et oi, kas teil ei olegi? Mul alguses oli ka hästi, aga no näete nüüd, kus ma olen või et kuidagi nagu kiputakse siis ma pigem seda negatiivset ja eks meediasse ju ka, kui me siin loeme neid jutukesi ju tegelikult tihtipeale kajab seda, seda negatiivset rohkem võib-olla kui seda positiivset, sest kes see ikka oma headest elamustest tahab rääkida. Tore on ikka oma nendest halbadest elamustest rääkida ja kaevelda. Vot sellepärast võib-olla olekski hea, et patsient läheb professionaalse psühholoogi juurde, kelle nõustamine on asjakohane. Ja see on tegelikult väga tore, sest kui mina sünnitasin oma kolmanda poja, siis meil tekkis seal veregrupi konflikt ja mind viidi üle lastehaiglasse ja küll oli tore, tegelikult tuligi sinna psühholoog mind külastama ja kuidagi hoopis noh, niimoodi juhtis jutu, mitte nüüd sellele konkreetsele juhtumile agasid iidamast-aadamast, kuidas te tunnete ennast ja kas te arvate, Te olete õnnelik inimene ja mina muidugi tundsin ja ma olen väga õnnelik inimene ja ma tegelikult arvasingi, et see peab kindlasti kõik hästi lõppema ja lõppeski muidugi aga seal selles mõttes psühholoogist väga palju abi. Aga et, et kui palju meil Psähholoogidel seda võimu ja jõudu on kõiki patsienti nõustada, nagu asi liigub paremuse poole, et meil on juba olemas nõustamiskabinetid ja meil on õde nõustajad, kes püüavad ka kõiki neid kõrvaltoimeid nagu veel lahti seletada ja toetada, nii et ma arvan, et tasapisi see asi paraneb igal juhul. Tänaval kaja loodimisel onkoloog doktor Riina Kütner. Me võiksime mitu tundi rääkida sellest, kuidas raviti rinnavähki siis, kui te oma tööelu alustasite. Rohkem kui 30 aastat tagasi. Aga võtame tulevikustsenaariume, et te käite ju üsna mitmetel teaduskonverentsidel, kus onkoloogid räägivad sellest, missugune on vähiravi tulevik ja missuguseid meetodeid kasutatakse. Mis siis on rinnavähiravi tulevikuvõimalused? No eks järjest rohkem püütakse ikkagi personaliseerida seda ravikasvajat püütaks üksipulgi juppideks lahti mõtestada, et vaadata, millistest raku kloonidestest kasvavad, tihtipeale ei ole nagu üks konkreetne tükk ühesuguseid rakkusid vaid näiteks rinnavähikolded koosnevad mitmest eri tüüpi piiraku kloonidest, millest ühed on võib-olla andeks, tundlikumad ühte sorti ravile, teised jällegi hoopis teistsugusele ravile tundlikumad ja, ja sageli juhtub nii, et, et need ravitundlikumad rakud saavad siis selle raviga ka need kõige tundetumad võivad olla ka multiresistentsed, mis ühesõnaga ei allu ühelegi raviliigile. Et need jäävad siis ellu ja nende ravimiseks peaks jälle hoopis mingit kolmandat või neljandat meetodit kasutama. Nii et just see personaalne, niisugune väga-väga konkreetse kasvajapõhine ja noh, muidugi arvestades ka organismi iseärasusi, nende ravimite leidmine siiski geenitehnoloogia kindlasti areneb, et uuritakse võimalikke mutatsioone, praegu tuntakse põhiliselt siin paari-kolme sihukeste enamesinevate, mis vähki esile kutsuvad, eks ole, tulevikus võib-olla juba osatakse seal vereanalüüsi järgi juba ette ennustada inimesele, et missugust kasvaja liikide tekkeks temal konkreetselt soodumus või oht on, seda siis juba nii varakult võib-olla ette ära ravida või hoida ära, et ei tekikski seda. Muidugi Nende uute raviliikide kasutusele võtmine ja uute ravimite kasutusele võtmine on tegelikult nagu hästi kulukas ja me juba praegu ka näeme, et meil hakkavad jällegi kärisema natukene need käärid laiemaks hästi rikaste riikide ja vähem rikaste riikide osas ka Euroopas, et ma just tulin Lissabonist ühelt konverentsilt, kus arutati siis kaugele arenenud rinnavähi juhtude ravivõimalusi ja ja seal ka üks üks tuntumaid meie rinnavähiravi eestvedajaid professor Fatima Kardooso rõhud, et et kui me võtame ja koostamineid uusi ravijuhiseid ja skeeme, siis me peame arvestama, et kahjuks ei ole nii, nagu ütlevad saksa onkoloogid ja itaalia onkoloogid voice News eurole, sind, meie võime kõiki neid uusi ravimeid kasutada, nende võimalused lihtsalt on sellised, aga ka näiteks Portugal, kus konverents toimus ja, ja on veel mitmeid Euroopa riike, kus tegelikult siiski me ei saa kõiki neid uusi kalleid, just bioloogilisi ravimeid kasutada, sest et nende väljatöötamine on tohutult keeruline, kas aega ja raha mahtu nõudev ja sellest siis ka need kallid hinnad, mis siis, kui nad lõpuks turule jõuavad. Ja isegi nagu viimasel ajal on räägitud ka sellest, et võib-olla ka kõik need heaks kiidetud ravimite mis küll on tegelikult väga palju katsetusi läbinud juba võib-olla ei osutu hilisemas praktikas ikkagi nii kasulikuks Konkreetse kasvaja ravimil, sest kui loode ütleme nii, et vot sellised probleemid tegelikult on meil ees, et järjest keerukamaks see ravimine läheb ja järjest nagu isik kokku ja kasvajapõhisemaks ega kas te võite välja tuua mõne Euroopa riigi, kus vähiravi on tulemuslikum kui näiteks Eestis? Nojah, nagu ma ütlesingi, et eks ole need riigid, kes saavad kasutada kõiki võimalikke kombinatsioone, lisaks on nendes rikastes riikides no ja ma võib-olla Saksamaad ja Itaaliat nimetaksingi just rinnavähi niukene nagu esilinnast sammuiataks, nendes riikides on ka väga palju uuringuid ja kui tundub, et vot näiteks konkreetse patsiendi kasvaja ei allu sellele või teisele ravile, siis enamasti võetakse see patsient sisse mingisugusesse ravimiuuringusse, kus siis katsetatakse igasuguseid erinevaid uusi ravimeid. Tal on nagu võimalik, lisaks nendele raviridadele, mis on juba nagu teadaolevat ravimit, siis well saada mingisugust muud sellist uurimisel olevat ravi mis jälle omakorda võib-olla võimaldab pikendada seda progressiooni vaba elu. Muidugi, siin peab alati arvestama, et kõigil nendel uutel ravimitel on ikkagi ka uued kõrvaltoimed ja siin ka rõhutatakse alati seda, et kas tegelikult siis see nii-öelda oodata tav kasu ja saadav siis see üldelukvaliteedi võib-olla häirimine, et kas see kõik on nagu balangsis, et seda kõike nagu väga püütakse arvestada nende lubade andmisel nende ravimite kasutuselevõtuks peab ikkagi olema see, see saavutatav kasvajavastane efekt ka balansseeritud ilusti siis selle elukvaliteediga ja arvestatakse kindlasti ka patsientide endi soove, et kas nad üldse tahavad seda või teist ravi läbi teha ja kui nad teavad, et kui palju see aitab ja ja kui palju see võiks kasu tuua, et vot sellised asjad on päevakorral praegu. Te olete mõistagi? Diaonkoloogia seltsi liige ja see selts on praegu mures sellepärast et Eestis ei ole kehtivat riiklikku vähiravistrateegiat. Eelmine strateegia lõppes kaks aastat tagasi ja nüüd me oleme olukorras, kus mõttekoda Praxis ütleb, et eelmises vähis strateegias seati eesmärgiks haigestumuse langus viis protsenti aga näiteks aastatel 2003 kuni 2014 vähki haigestumus piss tõusis kuni 25 protsenti ja ka seati eelmises vähistrateegias eesmärgiks vähki suremuse langus 10 protsenti kuid suremus on tõusnud meestel üheksa ja naistel 17 protsenti. Tähendab strateegia oli olemas, aga tulemusi ei olnud, miks siis on strateegiat vaja? Strateegiat on kindlasti vaja, aga küsimus on võib-olla, et millised eesmärgid püstitada, me ei saa püstitada eesmärki, haigestumust, lange, Ta ta. Kui on teada, et kogu maailmas tegelikult haigestumus tõuseb, et kuidas ta siis meil siin Eestis äkki langeda saaks ja samamoodi ennustatakse ka suremuse langust, et just sealsamas ka sellel kaugele on rinnavähikonverentsil rõhutas ka Fatima Kardosoeta tegelikult ka lähiaastatel suremus ikkagi tõuseb, rinnavähisuremus tõuseb ka 30 protsenti, kusjuures 70 protsenti nendest surmadest leiab just aset arengumaades ja, ja miks see nii on, on ikka, jõuame tagasi sellesama varase avastamise juurde tegelikult, sest et arvestades elustiilimuutusi ja, ja kõike muud, et me tegelikult ju ei tea, kuidas vähki ära hoida. Mõningaid vähiliike on võimalik muidugi, eks ole, ütleme seal kopsuvähki, et ei suitseta ja ei päevitajad melanoomi, aga rinnavähihaigestumust vältida tegelikult praegu ikkagi ei osata, et ainult kui nüüd on, kellel on teada geneetilised mutatsioonid, et võib-olla rinnad siis eemaldada, mida meil ka on tehtud ja tehakse aga niisugusse Boraadilist vähi teket, et seda ei osata nagu kuidagi tegelikult ära hoida ja põhiline on ikkagi varane avastamine, mis meil Eestis on tunduvalt madalama protsendiga kui näiteks Soomes, kus on ju praktiliselt peaaegu 90 protsenti, avastatakse varases staadiumis ja, ja see on seesama sõeluuring, mille kohta siin Eestis on ka tehtud kriitikat. Ta ei ole parandanud elumast, aga kuulge, meil on osalemise protsent 60, mida me siis tahame, meie naised lihtsalt ei tule kohale, kuigi neile seda pakutakse, võimaldatakse samale. Muidugi ma ei saa kuidagi öelda, et see on mõttetu, sellepärast ma mäletan väga hästi seda aega, kui sõeluuringut veel ei olnud meil. Ja kui tulidki sellised tohutult suured, juba nahast läbi kasvanud ja verd jooksvad vähid, eks ole, mida me õnneks praegusel hetkel ikka üliharva, kui üldse näen. Et me leiame järjest rohkem selliseid kolme ja viie millimeetriseid, vähke, mida leitaksegi ainult sõeluuringul, see tähendab mammu graafilisele naised ikka, aga mis ma sinna lähen, mul midagi ei valuta, aga kuulge, naised, varane rinnavähki, põhjustabki, absoluutselt mitte mingisuguseid sümptome, seda ma ei väsi kordamast ja olen igal pool intervjuudes rõhutanud, et küll on neid naisi, kes ütlevad, et ah, ma läksin sõbrannaga kaasa Talleks sõeluuringu mammogramme tegemas. No hea küll, ma lähen ka ja talletikese pisikene vähikene ja nende väikeste vähkide ellujäämise protsent on ju praktiliselt 100 protsenti Eestis ka. Mida varem me ta üles leiame, seda parem on see terveks jäämise võimalus. Terve linn on praegu täis suurt välireklaami, et varakult avastatud rinnavähk on ravitav. Kui pikk on aeg rinnavähi avastamise ja reaalse ravi alguse vahel? No ikka nii väike kui võimalik, et meil on nüüd koostöös haigekassaga, me oleme välja töötanud ravikvaliteedi indikaatoreid ja noh, reaalne on tegelikult, kui ma nüüd praegu mõtlen oma igapäevatööle siis, kui patsiendil on juba vähidiagnoos kinnid tulnud no siis praegu kuskil paari nädala jooksul, kui ta opereerib ta, siis saab ta operatsioonile. Kahjuks on teatud niuksed kuud, ongi kuskil siin nüüd sügisel, kui kardulased on üles võetud ja eestla ju sügisel ei taha moosid vaja ära keeta, kartul, Ta ja kevadkülviaeg siis ka hääl ei tulda, siis on tavaliselt niimoodi, et järjekorrad kuhjuvad just nagu enne jõulusiis kõik, vaata, oh nüüd on kõik tehtud, nüüd läheks korra arsti juurde ka, aga siis selguvad, tulevad jõulud, eks ole, siis siis me ei saa lõigata mõni aeg ja niimoodi ja teine aeg siis enne neid jaanipäevaseid jäävad siukseid pühasid, et kuidagi niuksed, siis kipuvad natuke järjekorrad pikemaks, aga ka mitte nii ohjeldamatult pikaks. Et meil on ju nüüd ka veel Tallinnas teine keskus, kes lõikab rinnavähki. Nii et sellega seoses meie lausa peaaegu et juba juba siin võitleme patsientide eest, et, et saaks võimalikult palju endale, et nii, et järjekorrad on lühikesed, oleme ausad ja on palju niisuguseid võimalusi, rinnakabinetti, kus patsiendid saavad ise pöörduda ja nii, et sellega meil küll nagu kättesaadavusega ei tohiks praegu mingeid probleeme olla. Eelmisel reedel oli järjekordne vähiliidu konverents ja seal toodi uuesti esile tervise arengu instituudi statistika, et Eestis diagnoositakse igal aastal kaheksa ja pool 1000 uut vähijuhtu. Selle viie aasta peale 42000 10 aasta peale 85000, kas me peaksime epideemia välja kuuluma? No nii nagu on öeldud ka vahel konverentsidel, et vähk on epideemia ja üks põhjus muidugi, mis on meie ikkagi tõusnud eluiga, eks ole, et öeldakse nii, et kui sa elad piisavalt vanaks, siis sa lõpuks saad oma vähiga kätte. Vananedes ju rakud nende kaitsevõime väheneb ja kuhjuvad igasugused erinevad mutatsioonidega vähi teke on ju tegelikult väga keeruline ja pikaajaline protsess, et seal ei ole niukestest, et oi, keegi müksas mind küünarnukiga ja vot sellepärast ma sain vähi, et see on ikkagi palju, palju keerulisem. Ja mida vanem inimene on, seda suurem tõenäosus samamoodi ka rinnavähki haigestuda on ikka vanuse tõustes, et mul ka vahel patsiendid loo. Oi, ma olen nii vana, mis minul nüüd enam vastupidi, et mida vanem on inimene, seda kõrgem tõenäosus on, on vähki saada. Nii et ka vanemad prouad, keda nüüd ei kutsuta enam sõeluuringule, et ikka kindlasti soovitan ka aeg-ajalt mammogramm teha ja, ja mitte ainult rinnavähki ka, vaid ka kõigi teiste vähkide haigestumus vanuse tõustes tõuseb, et see on juba üks põhjus, miks rohkem vähki on vast siis ikka igast elustiili muutused ka hilja sünnitatakse. Ega see ei ole ju ka normaalne, eks ole, kui suguelu alustatakse 13 aastaselt ja sünnitatakse 40 kolmeselt. Inimene on juba pärssinud oma ovulatsiooni tarvitanud rasestumisvastaseid preparaate juba 30 aasta vältel siis hakatakse kõigutama hormoone kunstliku viljastamisega, eks ole, möllata, takse sellega hirmsasti, mis jälle ei ole tore kindlasti organismile taluda, nii et kõik sellised asjad ja siis, kui lõpuks on seal kõrges vanuses sünnitatud üks lapsekene kui üldse ei sünnitate, see on juba kindlasti rinnavähi riskitõstev ja ka hiline esmassünnitus ja nii edasi edasi. Et seda kõike teatakse juba ammu aega, see ei ole muidugi mingi uudis, aga, aga sinnapoole me kipume liikuma. Nii et see statistika on täiesti tõene pool 1000 uut või absoluutselt. Jah. Ja see on mitte mitte Eestis, aga ikka üle maailma vähihaigestumus tõuseb, niiet et see on jah, võib, võib öelda küll, et epideemia. Doktor kütneritele. Et arst, kes seisab iga päev silmitsi surmava haigusega, tõenäoliselt surmaga, mitte küll iga päev. Kuidas te mõtestate niisugust fraasi nagu väärikas suremine. Kui te mõtlete, ma toon ühe praktiseerima arsti mõttekäigu, kes ütleb täna valitseva seisukoha alusel inimene surra ei tohi. Meditsiinisüsteem võitleb inimese elu eest viimse võimaluseni. Tagajärjeks on inimväärikuse kadu, vana või väga haige inimese muutmine, objektiks, sageli mõttetute aktiivraviga oponentide kasutamine. See on nüüd ühe teise arsti tegutseva raviarsti mõttekäik. Tõenäoliselt teie praktikas kohtab vastupidist, soovid, patsiendid tulevad, ütlevad, et doktor, kas on veel mingi võimalus, kas on veel mingi ravi, mingi väljapääs, et lõppu edasi lükata, et mis on teie mõtted, kui te kuulete fraasi väärikas suremine? Esiteks alustaks võib-olla sellest, et olen silmitsi surmava haigusega, vaadake nagu ma kuskil siin olen öelnud, et ma olen ka parandamatu optimist, et esialgu, kui ikka inimene vähidiagnoosiga tuleb, siis ma olen veendunud, et me suudame ta ikka terveks ravida. Nii et, et ma ei suhtu sellesse patsienti nagu, nagu surevasse või potentsiaalsest surejasse. Aga kui nüüd juhtub tõesti nii, et haigus on nii kaugele arenenud, et me näeme, et me terveks ravida ei saa? Rinnavähi puhul õnneks on hästi palju neid erinevaid raviridasid ja, ja on ka päris headmix toetusravivõimalused, näiteks kui ma hakkan mõtlema, et kui palju me vanadel aegadel kirjutasime morfiini, igasuguseid siukseid, valuvaigistid siis muidugi noh, palju meil langeb ka nüüd valuraviarstide õlgale öeldele sellest valuravi korrigeerimisest, aga siiski selliseid väga, väga raskes seisundis, pikka aega olevaid patsiente kuidagi nagu ikkagi suhteliselt vähe. Aga mis on küll oluline sellesama termini juures väärikas suremine isegi mitte nii palju, ainult vähki surevate inimeste, aga näiteks noh, ütleme ma isiklikult oma perekondlikust kogemusest ja mõte on näiteks sellised asjad nagu Alzheimeri tõbi ja vot sellised pikaajalised haigused, mis otseselt inimest ei tapa, küll aga hävitavad tema inimväärikust kui see, et tegelikult meil ikkagi seesama põetus-hooldushaiglate küsimus on minu arvates ikkagi väga põletav. Neid kohti on vähe ja, ja kas või siis ka tõesti vähihaiget hilispõetus, kui on juba tõesti tegemist nagu ravimatu aktiivravi on lõpetatud ja sellise ajaga ma väga südamest kummardan nende inimeste ees, kes tõesti kodus on oma sureva sugulase siis lõpuni põetanud, sest see halvab ju ka selle töövõimelise inimese töövõime täiesti. Nii et küll oleks tore, kui see hooldus, põetus, haiglate koht, süsteem oleks laialdasem, paremini korraldatud, see on muidugi väga raske töö tegelikult, et kes seal tahab töötada ja kes seal praegu töötavad, et kas need inimesed siiski on päris need võib-olla, sest nende palk on ju nii häbiväärselt väike ja madal ja võib-olla siis satuvadki sinna ka need inimesed, kes ei ole võib-olla kõige kõrgemad paatia võimega ja, ja sellest tihtipeale tulevadki need jutud, mida me ikka siin ajalehtedest aeg-ajalt loeme. Aga noh, tõesti, et katsuge ise sellega toime tulla, ütleksin ma kõigile nendele, kes võib-olla ka seal kirjutavad neid asju ajalehtedesse, et oli nii, oli naat, et tegelikult ilmselt kodus ei oleks võimalik niigi hakkama saada, et, et see on niisugune ja niisugune kahe teraga mõõk, et kodus ei saa olla ja praegu ei ole ka õiget head süsteemi või häid kohti, kus siis panna see patsiendikene sinna lõpp eluhooldusele, et külm, aga loodan ikka arstid kõik loodavad, et äkki nad kuidagi une pealt või äkki surevad ära, see on nüüd juba niisugune must huumor, aga aga siiski, et keegi ei tahaks ise sattuda ka selle, siis see on üks pika-pikaajalise hooldusele. Ma tean inimesi, kes ei karda niivõrd surma, kuivõrd just seda, et nad enne surma jäävad kannatustes valude käes, teiste inimeste hooldada või kuidagi, et nad ei saa iseendaga hakkama. Mida teie praktika ütleb, kuidas niisugune eluetapp, inimese psüühikat ja mõtlemist mõjutab? No oleneb, millises korrasse psüühika muidugi on, eks ole, et et kui me nüüd räägime neis dementsetest patsiendid, siis nemad ilmselt jah, nagu ka kolleegid varjutada, mis sa muretsed, ega sa ise enam aru ei saa siis teistele koormaks oled. Aga need, kellele aru on selge, et, et see on kindlasti väga hirmus, sest et eriti kui sa oled kaotanud, kas liikumisvõime või sellega seoses, mul tuleb meelde üks selline filmeta. Alati öeldakse inimestele, et soovin teile pilte ka iga, aga oli siis tehtud. Intervjuud ei olnud Eestis tehtud film nende nii-öelda pikaealistega, kellest siis üks oli pime, teine oli jalutu, kolmas oli kuulmispuudega, nad olid võib-olla üheksakümneaastased, nad ei saanud mitte kuskile minna, nad ei olnud võimelised lugema, nad ei olnud võimelised midagi muud tegema kui tooli peal konutama, et kas siis soov. Soovin sulle pikka iga on ikka kõige südamlikum soov, et vahest peab nagu endalt küsima, et et kui elu on kena ja sa oled täie tervise juures, siis loomulikult on tore vanaks elada, aga mõnikord võib-olla see ei olegi nii väga tore. Nii on. Nüüd loeme uuesti teie kolleegide ise loomustusest, mida kõike teie, doktor Riina Kütner, olete oma tööelu jooksul juba jõudnud ära teha. Nad ütlevad, et doktor Kütner on multidistsiplinaarsed konsiiliumid, idee, algataja juhib regionaalhaigla rinnale, ärme kasvajate töörühma, mis on registreeritud ülemaailmses võrgustikus. Freestsenter network. Doktor Kütner on viieaastase rinnavähiandmebaasi ellukutsuja ning regionaalhaigla rinnakabinetti tööusin toetaja. Doktor Kütner osaleb erinevates ravimuuringutes põhiliselt kaugelearenenud rinnavähi uuemate keemiaravi preparaatide aga ka hormoonravimite raviefekti Tiia kõrvaltoimete täpsustamiseks. Valdkonna tipptegijana on doktor Riina Kütner väga aktiivselt rinnavähi ennetustööga tegelenud. Vastab portaalides patsientide küsimustele, teeb koostööd Eesti vähiliiduga. Ma ei küsi, kust te selleks kõige 100 võtate. Aga kui ööpäevas oleks üks tund rohkem, kui praegu on ja kui raha ei oleks piirang mida te siis veel teeksite oma erialal? No eks niukseid mõtteid, häid mõtteid aeg-ajalt ikka turgatab, eriti ongi seesama see konverentsil käimine, mis jälle paneb mingisuguseid mõtteid liikuma. Ma mäletan ükskord, kui ma, see oli ka võib-olla üks kümme-viisteist aastat tagasi, hüppasin kuskile kolleegide juurde arstide poolt, teate, mul tuli hea mõte ja siis üks noorem polümne kohe kardame neid sinu häid mõtteid, et siis oli selge, ma tahan jälle midagi hakata tegema, et seesama, see multidistsiplinaarne konsiilium ei ole ju tegelikult ka minu ei tee, vaid see on ikkagi nagu varastatud ja toodud jällegi kaasa. Kui käisin Helsingis täiendamas ja nägin, et vot soomlased niimoodi tegid, et see oli õudsalt suur soov ka teha midagi, et meil oleks ka nii, nagu arenenud riik kõikides on. Ei oleks, te mõtlete nüüd ensiilium noh arenenud riikides ju kõik inimesed istusid ja arutasid koosneid, missugust ravi oleks konkreetsele patsiendile vaja ja parem teha, et meile oli vanasti niimoodi, et iga arst ise otsustas, et ah, teen nii ja teen seal nagu väga niisugune ühe inimesepõhine ja siis kuidagi kolleegid ei olnud nagu väga vaimustatud, et hakkame kõiki asju siin läbi arutama ja see nagu võttis muidugi aega, eks ole, ära kolleegidel. Aga tegelikult on see väga õige ja, ja selgus, et kogu maailmas tegelikult mindi seda rada ja praegu loetakse seda täiesti loomulikuks, et kõik patsiendid vaadatakse läbi kollegiaalselt ja otsused tehakse kollegiaalselt, sest võib-olla nagu ikka eesti vanasõnagi ütleb, et üks pea on hea, aga mitu pead on ikka parem, eks ole, et tulevad head mõtted. Ja nüüd ka viimaselt konverentsilt jällegi tulles jäi mulje nagu südamesse kajama ja mõtlesin, et hakkan seda võib-olla natuke ajama, et et seda patsientide häält nagu kuuldavamaks teha. Püüan nüüd oma siukseid, ärksamad ja nooremaid patsient, et te siin kokku viia ja vaata, eestlased ei ole ju väga sellised, kes tahaksid oma asju teistega jagada, just vähipatsiendid, et kogemusi jagada ja 11 nõustada ja aga kuna nooremad inimesed on ju väga võrgustunud nii-öelda ja netipõhised, et võib-olla siis kuidagi sellist süsteemi saada tegutsema, sest tegelikult mujal maades patsientide on see Peishendajat, Vokasse, patsientide hääl, omavaheliseks suhtlemiseks, jagas suhtlemiseks meditsiini poliitika üle otsustajatega, et patsiendid on need, kes tihtipeale sunnivad ja, ja paluvad, et saaks uued ravimid kiiremini kasutusele võtta, suhtlevad haigekassaga. Nii et hetkel on mul naguniisugune ideefiks, et ma tahaksin vot kuidagi sellist patsientide ühendust paremini toimima saada ja mujal Euroopas olevate organisatsioonidega seda kooslust tihendada. Aga eks iga päev on midagi vaja teha, et nüüd ei ole ühte siukest konkreetset asja, millega ma nüüd päris nagu tahaksin tegeleda. Ma olen võib-olla hingelt ka raamatupidaja sealtsamast ka sisse see rinnavähiandmebaas, et otse andmete kogumine ja vaatamine, missugust tööd me teeme siin selleks konverentsiks, ma pean silmas seitsmeteistkümnendat, siis jah, sellel konverentsiks tegin ühe posteri, kus ma võtsin juba need viis aastat kogutud andmed siis välja, et vaadata, kas meie vähiliigid või meie raviliigid on enam-vähem samas proportsioonis, mis mujal maades ja kas on jah, on jah, jah, et need erinevad vähitüübid ja et need on üsna sarnased, seda on nagu tore teada, et meie töö juures kahjuks see koormus on tihtipeale nii suur, et vahel tekib see nagu selles vene anekdoodis etut tuumatult põrget nad meile mõtlemisaega nagu väga palju, et kogu aeg on vesi ahjus mulje minu üks õudusunenägusid, mida ma tihtipeale ikka näen, on see, et ma pean minema polikliinikusse, aga ma olen kuskil ja ma ei saa, kas mul ei ole autot või ma olen kuskile kinni jäänud või millegi ja ma tean, Need patsiendid ootavad ja ma olen juba hiljaks jäänud, vot sellised sellised kiiksud arstidel vahel tekivad. Te nimetasite Te mõned nooremad, minu patsiendid kui noored on kõige nooremad patsiendid, teil olnud. No kõige noorem, see oli nüüd küll väga traagiline ja väga harukordne juhtum oli siis üheksateistaastane tütarlaps, tal oli tõsine geenimutatsioon ja tal oli juba väga noorelt olnud osteo Sarkoom jalas ja tavaseke siis sai ka rinnavähi ja see oli praktiliselt ka ravile allumatu ja hästi-hästi, selline traagiline juhtum. Aga siis terveks ravitud juhtumeid on olnud, seal võib olla kas 24-st alates. Nii et see ei ole nii, et noortel ei ole ja muidugi on ka kurvad need juhused, kui kas raseduse ajal või, või sünnituse ajaks on tekkinud tihend ja, ja kes küll näitavad võib-olla seal ämmaemandad tele või ütlevad, et kuulge, vaadake, et mulle Tügoi, mis te nüüd siin kõigil tükid rinnas ja ma ei ütle, et kõike kõike sünnitavad naised, ärge nüüd paanikasse sattuge, kes mingi tüki, sest et tihtipeale ongi healoomulised. Aga noh, ei saa nagu välistada, et ka noorel inimesel võib tegelikult vähki rinnas olla, nii et selles mõttes peaks kindlasti need kas siis ultraheliga üle kontrollima, et oleks välistatud see pahaloomulise komponent. Kas te oma kõige esimest patsienti mäletate? Ma vast päris esimest ei suuda meenutada, sellepärast et eks ma esialgu olin oma praeguseks eaka õpetaja doktori järveti kõrval ja olimegi koos ka temaga just hiljuti ta nüüd 90 aastane, aga püsib ikka endisel rindejoonel veel. Seda on aga tragi noksakas täiesti selge ja tubli ja endiselt niisugune võitlusvalmis proua. Et au ja kiitus talle, agad, jääd kohe ma iseseisvalt, võib-olla jaganud võtma, aga mulje on küll meeles mõned konkreetsed juhtumid, mõned inimesed jäävad mingite asjade pärast mällu. Nii et, et jah, mõned inimesed on siiamaale, võib-olla sellest 30 aasta tagusest hetkest tuleb nägu ka silma ette ja tean täpselt, mis oli, teised jällegi kaovad nagu mälust, et kõik loomulikult. Jäämeelt, kui te rääkisite ühest dokumentaalfilmist, mis kirjeldas vanade inimeste elu, siis mul tuli meelde jällegi ma ei ole nüüd kindel, oli see dokumentaalfilm, mis rääkis kirurgide elust minu meelest, see on alati kohutavalt põnev. Kus juhtiv kirurg pärast operatsiooni kohe võttis oma meeskonna uuesti kokku ja väga karmil toonil ütles, kes tegi midagi hästi, kes tegi midagi valesti. Kas Põhja-Eesti regionaalhaiglas ka midagi sarnast olnud, et öeldakse kolleegile kiiresti ära, mis oli lõppenud opi juures head, mis oli halba, kes oli tasemel, kes peaks ennast kokku võtma? Me tegelikult praegusel hetkel lõikamegi peaaegu üksinda, et meil ei ole sellist operatsioonil suurt kamp pakirurge, et vahel on meil noored kolleegid küll residendid abis ja ja noh, rinnalõikused on, ütleme siis niisugused suhteliselt pisikesed ja kenad väiksed lõikused, et seal nagu mingisuguseid õudseid kohutavaid vigu jumala abiga ei oleks võimalik tegelikult teha. Aga kindlasti, kui on suuremad kõhukoopalõikused ja niisugused väga rasked, et siis kindlasti arutatakse läbi ja mis puudutab näiteks suuri traumasid ja niisugusi, suuri avariisid, võib-olla kus tuleb patsient, kellel on vaja esmaabi anda sekundite jooksul, vaat siis on küll nii. Meil jäädvustatakse lausa filmilindile ja meil nüüd professor Peep Talvingu eestvõttel toimuvate nii-öelda punase trauma arutelud, kus tõesti sekundi pealt arutatakse läbi, kes toimis õieti ja kes mitte, kes toimis valesti, aga et kuidas oleks saanud võib-olla veel paremini teha või, või kas kõik oli nagu optimaalse aja- ja uuringute mahu kuluga toimetada ja kiiresti nagu abi antud ja meie puhul, noh, me teeme siis omad, need niisugused järelravi konsiiliumid, kus me siis istume iga nädal ka koos rinnavähi kolleegidega meie meeskonnaga radioloogid ehk siis pilte teevad ja vaatavad, nemad näitavad siis, mis uuringutel näha oli, meie räägime, mis operatsiooni me tegime ja siis tuleb patoloog ehk koeuurija, tema siis räägib, mis ta siis tegelikult leidis sellest materjalist, mis mees temale saatsime ja siis me kõik koos arutame, seal on siis kiiritusravi, arstid, keemiaraviarstid, kirurgid, kas see oli optimaalne, kas see lõikus oli seal näiteks ka on võimalik, et võib-olla on kasvale liiga lähedalt opereeritud, siis tuleb juurde opereerida või või on leitud veel mingisuguseid selliseid, et ma ei tea, puudujääke seal, mida küll õnneks juhtub harva, aga ikkagi, et kõik see arutatakse läbi selles konsiiliumid ei ole jälle nii et üks üksik inimene, eks ole, seal vaatab seda vastust ja teeb, mis talle parasjagu pähe tuleb. Vaid kõik see toimub tänapäeval ikkagi suure seltskonnaga koos, et see iseenesest on jälle üks niisugune tore komme, mida ka jälle ma mäletan, alguses, kui me hakkasime seda sisse viima, ei olnud jälle nii tore, et kolleegid kas lähme jälle seda tapeeti vaatama, sellepärast et need rakud suurendusklaasi helbreparaadis näevad väljenikuks, armas väike-kirju muster, et sealhulgas ka vähirakukesed on niisugune täiesti kenad ja süütud näevad välja ja see näebki välja nagu üks hästi disainitud tapeedimuster. Ja ma väga imetlen muide patoloogiat, et nad on võimelised, et selle vähiraku sealt nende teiste pisikeste kribulate hulgast üles leidma. Mõnikord ongi tõesti näiteks lümfisõlmedes ainult üks vähirakke niisugune kuskil seal lümfisõlme koore all ja nemad leiavad selle üles, nii et au ja kiitus on ka väga pingeline ja, ja minu arust veel väga palju vastutusrikkam tööd kui see kirurgi töö ongi, sest et sellesama patoloogi otsustada on see, kas inimese diagnoos on selline või on teistsugune. Kus te olete 10 aasta pärast, doktor Kütner, mida te teete? Praegu kuus 70 no ma ei tea, kas see sõltub nüüd sellest, kuidas geneetiline foon kaasa antud on, sest et võib juhtuda, et ma istungi kuskil hooldekodus tabureti peal ja vaatan aknast välja. Mul vana ema ja ema olid üsna varakult siiski juba niisugused, mitte väga kõrges toonuses, nii et ma ei ole väga kindel, kui naksakas ma olen isa poolt suguvõsa võib-olla oli krapsakam ja pikaajalisem, nii et me ju kunagi tegelikult. Aga et me peame ka püüdma võib-olla tööl käia nii palju kui mõistust ja jõudu ja tervist jagub, et see siin on 75 aastaseid kolleege küll ja küll veel. Nii et kui ma 70-ni kuidagi püsin praegu ma mõtlen küll, et appike, kui ikka kannataksid pensionile kuidagi ära, et siis väga paljud küll enam ei taha, et aga koormust kindlasti tahaks vähendada, sest ega ilmaaegu ikka vanasti nõukogude ajal 50 viieselt läksid naised pensionile ja see on ikka jumala õige Pespifoon läbi juba ja, ja aeg on hakata koomale tõmbama. Doktor, Kütner, mina tänan teid pika intervjuu eest ja ma arvan, et meie kuulajate hulgas on tuhandeid naisi, kes tänavad teid tervise taastamise eest palju tänu selle eest, mis te olete teinud ja jõudu ja jaksu järgmiseks 15-ks aastaks, kuid mitte kauemaks. Tänan teid ja jääge terveks, nagu ma olen oma patsientidele öelnud aitäh. See oli tänane saade doktor Riina Kütner iga. Ja järgmine saatekülaline on kuulajate ees juba nädala pärast kuulmiseni.