Tere, Kajalood alustab, et avastada jälle ühe inimese mõttemaailma, kuulata, kuidas ta elust aru saab. Ja võrrelda meie saatekülalise mõtteid meie eneste mõtetega. Kuidas külalisi, et meis endis vastu peegelduvad. Täna on meil külas kasvatusteadlane, filosoofiadoktor, Tallinna Ülikooli õppejõud Tiiu Kuurme, tere. Tervist. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Tiiu Kuurme, meid tunneme teid otsekohese naisena. Kes siis, kui näed viga laita, ei hoia keelt hammaste taga vaid tuletapp b. Mis see on, mis teid sunnib sekkuma? Võib-olla inimene sünnib ja talle pannakse midagi kaasa ja uuringute alusel ka väidetakse ju, et isegi eetilisus õiglustunne on mõnedel algupäraselt juba tugevamad kui teistel. Ma ei väida, et minu arust oled nii väga eetiline õiglustundega aga ma olin juba lapsest peast ja koolipõlves see, kes õiendas, sekkus ja rääkis vahele ja ei olnud rahul, et ju siis midagi mu loomuses sellist oli, mis pani seda tegema? Te olete olnud nüüd rohkem kui 40 aastat hariduselu korraldamise juures. Te olete kirjutanud väga palju ajaleheartikleid. Teadustööde loetelu on aukartust äratavalt pikk ja nüüd õpetajate Tallinna Ülikoolis noori inimesi õpetajaks saama. Kas ma võin oletada, et ei? Lindal oli koolipõlves väga head, õpetad? Tajad tõepoolest, et kuigi ma ise olen see inimene, kes on palju koolikriitilist juttu rääkinud ja kirjutanud, tanud tegelikkuses, tagantjärele olen ma oma koolipõlvele tänulik. Seal oli ühte kui teist. Algkoolipõlv oli selles mõttes, kes vähe, ran. Et see elasime Raadil sõjaväelennuvälja ääres ja kogu elu oli saadetud hirmudest, koletust, lennuki mürinast ja koolis olid teises vahetuses vene õpilased ja minugi kustumatut halvas mõttes kustumatut, mälestuste sekka kuulub. Kuidas vene poisid tõmbasid mu parkija peksid vaeseomaks, kui ma olin alkoholile, siis aga tuli üksi käia, kottpimedas kooli. Need hirmud sain kaasa algkoolipõlvest. Põhikoolipõlv oli Koeru koolis, see oli nii soe ja nii armas ja nii tore oli seal olla. Kuigi see kool oli traditsiooniline omas ranguses omade skanonites, nagu kõik koolid tol ajal olid. Aga mingi tabamatu tiimsus oli selles kõiges ja mul olid mõned õpetajad, kes mind hoidsid. Ja kui ma seal ikka vahele jäin, sellisena nagu ma olin tülikas tegelane õpetajatele siis oli need, kes mind kaitsesid ja aitasid kõigist läbi. Ja keskkool oli imepärane aeg, keskkoolis oli nii minu kui väga paljude teiste õpetad Tajaks. Legendaarne kirjandusõpetaja Vello saage, kes disjäägitult osade nord, et maailmavaate kujunemist oma meelevalda ja see oli tõeline oaas selles kurbloolises 70.-te Eestis, kus nõukogude võim hakkas nii-öelda hõlma vöö vahele tõmbama ja läbi põlema. Aga oli veel kurbuse ja kurjuse praegu, tollal, aga meie koolis oli oaas. Me olime kaitstud. Me rääkisime inimelusügavustest, kõrgvaimseid jutt, et ja õpetus oli täiesti teistsugune, kui tollal oli aktsepteeritud. Nii et see oli midagi teisiti, nii et need inimlikkuse oaas on igasugustel aegadel. Neid leida Terõhutate inimlikkust ja seda, et õpetajad on teid toetanud ja ei räägi poolt sõnagi sellest, et tuli tuupida ja pähe õppida asju, mida võib-olla hilisemas elus ei läinud tarvis, et rõhutada just seda head suhet õpilase ja õpetaja vahel. Tähendab, mul ei olnud otse ühegi õpetajaga sellist suhet, et ma oleksin pidanud kartma või et keegi päriselt oleks mulle halba soovinud. Mul ei olegi sellist mälestust ühestki õpetajast, sest kõik nad miskitpidi mind mõistsid neetud tuupimist oli laialt ja mis tagantjärele on kurb, kahju on raisatud ajast, kui paljo imepärast oleks võinud õppida nendel tundidel, kus tuli pähe ajada punaseid aineid, arusaamatuid tekste, keemia õpikutest, mõtetut, faktipuru aga valitses selline välja ütlemata imperatiiv. Tüdruk peab ära õppima, tüdruk peab teadma, tüdruk olgu kuulekas. Ja kuigi ma sedalaadi mudelist üsna tugevalt erinesid, siiski õppisin, ma siiski toopisin ja läksin selle asjaga kaasa. Ja tagantjärele igaüks meist võiks järele mõelda, et millised on koolikahjustused, millega me läbi elu oleme tulnud ja võib-olla ka üsna üsna soliidses vanuses veel need koolikahjustused mõjuvad ja see on siis suhe. Pimisse kujunes suhe õppimisse kui võõra impera Kiievi kui kuskilt väljast ära määratud tegevusse kui vastu meelsesse tegevusse. Ja paraku see jääb sind saatma. Ja siin olles päris palju lugenud uuringuid, kooli kohta ja analüüse, kas kus peetakse kooli olemust lahti mõista, mõtestada siis niisugune mõiste nagu Haabitus, mis pärineb sotsioloogia suurkujult, jäär, pur töölt, Haabitus ladinakeelsest sõnast habeo omama. Ja sotsioloogid teavad, et see on teatud elupraktikates kujunenud mentaalsus inimeses, käitumisharjumuste ootuste, hoiakut, väärtuste seadumuste ja mille iganes Campleks. Mis saab nii-öelda sinu alter egooks. Liit sõltub sinu enese mentaalsusega ja sellega koostasin elus kulged. Suures osas andis päris palju meile see kool seda kaasa ja läbi niisuguse nähtuse, mida on ka uuritud hiljem aga millest väga ettevaatlikult räägita, kas seal variõpe, see tähendab alateadlik niisuguste sotsiaalsete Te hoiakute, mille iganes õppimine, mida keegi pole kavatsenud õpetada ja keegi pole kavatsenud õppida. Aga sotsiaalne kontekst lihtsalt teeb võimatuks selle mitte õppimisse. Ja seda siis loetakse selleks koolikahjustused, mis annab tunda ka täis eas. Kuidas keegi seda nimetab, võib-olla mõnel on, see loeb vooruseks endale, aga minu jaoks on see koolikahjustus ja sealt tuleb kaasa ju ka autoriteedi sõlg, tuvus, ebalus, kahtlus sisse endas ja mingi välise, suurema ülima tõe tunnistamine juba alateadlikult ja kuskile kõrgemale poole vaatama. Peamine, et otsida seda tõde, mille järgi orienteeruda ka omalaadsed hirmud. Nii et see võiks päris pikk loetelu olla, mida mina kõike nimetaksin koolikahjustused, mis saavad inimese identiteedi osaks. Ja mis võib-olla ei lase tal päris rõõmsalt julgelt täisvereliselt nautida seda elu. Tiiu Kuurme, aga me kõik otsime, ilus tõde. Tõega ongi niimoodi siin vihje prantsuse filosoofile Michel Fucole. Et tõde ei ole neutraalne, tõde on alati võimu. Kas tõde nii nagu peavoolu diskursuslastele esitatakse, kuulutatakse, ta sünnib tatud sealt, kus paikneb võim. Ja selles mõttes ongi see tõeotsing nii pagana keeruline. Muidugi mõtlesime seda tõde, sellepärast et muidu on väga raske olla, kui sa isegi mitte tõde enam ei otsi. Ka mida rohkem süüvida sellesse, et kust või mis olla võiks, seda enam näed, keeruline saan ja seda enam võib-olla ka selgub, et et püüa leida kese iseeneses, mis mingeid kummalisi kanaleid pidi ära tunneb, kus see tõde on. Nii nagu meie õpetaja Vello saage kooli ajal sellel hämaral nõukogude ajal mida ta küll kokku leidis, rääkis nii Tammsaarest kui isegi Maksim korkist. Need igalt poolt peegeldus vastuse inimeste maailm, tema ülimas keerukuses otsingud, kes noh, ühesõnaga see inimese essents peegeldus vastu mis tahes kirjandusteoses, mida me õppisime. Tulles nüüd tänapäeva Tiia Kuurme, te olete öelnud, et Eesti lapsed ei ole kunagi õppinud nii ilusates hästi renoveeritud ja ehitatud koolimajades, ikka on koolides olemas sotsiaalpedagoogid, sageli on kooliõed. Ja ma olen kindel, et väga paljud lapsevanemad võivad siia lisada, et praegu saavad lapsed mitmekülgse maid, teadmisi koolist kui lapsevanemad ise omal ajal. Ja ometi te näete, Tiiu Kuurme siin mingeid ohumärk. Milliseid neid ohumärke näevad väga palju ja see ei ole mitte otse seonduv kooliga vaid need apokalüptilised meeleolud on üle terve meie õhtumaise tsivilisatsiooni. Ta on teatud ringkonnad, kes tunnevad ja tajuvad, et kuigi kõik on justkui hästi, et siis on mingid asjad, mis ei luba nautida ja uskudagi, et kõik ongi hästi. Sellest on tõepoolest ka palju ju raamatuid, nii nagu koolist on kirjutatud tud tohutult palju teoseid, mis paiknevad niisuguse märksõna alla nagu koolikriisi kirjandas. Isegi hiljuti kuskilt lugesin, et nii kaua, kui on eksisteerinud kool, on eksisteerinud ka koolikriitik ka. Ja neid samu asju, mida me praegu taunime koolis või noh, lähiminevikus kui koolis valitses veelse modernistlik mudel. Et neidsamu asju taunis Hainris, pesta see ligi 300 aastat tagasi ja nimetas seda kokku Singe mõrv koolis. Et niisugune väljend kasvatusteaduslikku mõtet TALO klassikast. Ja tõepoolest see nimekirjad, mis on tõesti meeldiv, nauditav ja ilus praegu meie koolidesse nimekiri on päris pikk. Lisaks kõik, mis te sinna juurde nimetasite, on ju valikud. Ja on ju võimalused käia vahetusõpilasteks. On täiesti teisenenud keeleõppemetoodikad on muud tunud, õpetaja-õpilase vaheline suhtlemine on kiusamise vastased programmid ja nii edasi ja lõppude lõpuks teiseneb kokku õppeprotsess. Seda küll nimetatakse siin ametlikult muutunud õpikäsitus, kus noh, jah, ükstaspuha, et siin võib diskuteerida selle mõistega. Ma parandasin ei hakka seda tegema. Aga vaieldamatult asi on selles, et õppeprotsess on saanud teistsuguse näo, kuigi mitte kõigi jaoks kuigi mitte kõikjal. Siit siis ongi küsimus, et aga, aga mis ta hädaldate, mis, milles asi on, et mis siis lahti on? Noh, mis siis lahti on, on selline väga suur diskursus praegu kasvatusteadlaste seas õhtumaises kultuuriruumis, sest see, mis toimub idamaades, sellest, mul ei ole kahjuks vähimatki aimu. Ja see on siis uusliberalism hariduses selline diskursus. Ja kui süveneda, millest räägitakse ja millised märgid on ka meelsin täiesti tajutavad ja täiesti tahavad siis see on päris hirmus see kõik mis seal on hirmsat noh, siin neid tunnusjooni on tohutult palju. Ise olen ma käinud korduvalt Soome kasvatusteaduste päevadel ja iga kord. Nii et kui see tore sündmus hakkab läbi saama, lähevad lavale Soome kasvatusteadlaste nii-öelda raskekahurvägi. No niisugused võimsad isiksused, kellel on tohutu aura ja saavutused, tekstid ja ühesõnaga Soome haridus seto põhineb suuresti minu vaatevinklist ka nende kasvatusfilosoofiale, teoreetilistel aruteludel, mis on täiesti kõrgtasemel seal Soomes ja vot see raskekahurvägi hakkab tulistama saali, mida nad sellest arvavad, mis praegu toimub, see nii sarkastiline ja nii irooniline ja nii vaimukas ja nii valuline, et see jätab ikka igaühte märgi, kes seda kuuled. Aga nüüd, kui täpsemaks minna, et mida siis uusliberalism tähendab? See tähendab, et hariduse, kasvatuse sfäär, see on ilma jäämas oma identiteeti, teedist, sellele on olnud läbi aegade omaeneseidentiteet, niivõrd-kuivõrd, kuigi võib ju öelda, et läbi aastasadade väga paljus ka nii palju, kui siis koole, hariduselu oli, see seondub tihedalt kirikuga ja see identiteet oli pärit bioloogilisest maailmast paljuski. Nii, et probleeme selle identiteediga on olnud, aga tänases päevas antakse ära see identiteet majanduselule. Ehk teisisõnu koole on institutsioon, mille suunal On väga palju ootusi ühiskonna erinevate huvigruppide poolest. Ja praegu kõige mõjuvõimsamad huvigrupid, kellest oleneb lausa kõik, oleneb poliitika, kõik need inimelu, sfäärid, rohujuurealgatused, mis iganes see on finantsmajanduslik poolus. Nad ei ole ainult dominantsed siin Eestis, nad on dominantsed ju ülemaailmselt ja me ju teame, kui kiiresti praegu tekib kihistumine ka vanades demokraatias ja maades. Ja hiljuti mäletan, suvel oli üks kõnelus saksa naiste lobigrupi endise presidendiga, kes käis Eestis loengut pidamas ja ta väitis, et Saksamaa ei ole enam see, et kasvab väga kiiresti vaesus, enesetapp, puud, vägivald ja enam seda tavapärast leebem sõbralikkust ja hoolivust, mida mina kunagi Saksamaal nii palju tunda sain. Et seda enam nagu ei kohta, need olid siis tema. Et ja see finantsmajanduslik imperatiiv hariduses on keeramas väga paljusid asju pea peale. Ning üks märke siin, noh, kuna ma ise olen ju nende protsesside sees, töötades ülikoolis siis üks, mis kõigepealt hakkas ärevaks tegema ja õudu äratama, oli see, kui kiiresti kadus õpitava sisu tähendus. Kui kiiresti katus, uuringute sisu tähendus ja kuidas kõik see, mille nimel on ju ellu kutsutud üldse haridusinstitutsioonid. Et edastada vaimukultuuri ühelt generatsioonil teisele vaimukultuur kõige laiemas mõttes mõtlen siia sisse ka väärtused ja et see on muutunud instrumentaalseks, nagu vaatas kõige muu küljes seal niisugune nagu fassaadikaunistus on veel see nime poolest olemas ja kus ta veel olemas on olemas ka tegijate südamed, tas vahest, kes lähevad siiski ja uurivad, võib-olla naudingus oma erialaseid asju ja lähevad, püüavad tudengitele ja õpilastele koolis ka edasi anda, seda vääris sisu. Mis nad sealt ise leidnud on, et see on nagu jäänud inimeste südametunnistuse tasandile, praegu aga välispidine agenda, välispidine, formaan? Ta on selle kuidagi nagu ebaoluliseks kuulutanud. Et mida sisuliselt ikkagi teha, kas või kui, siis esineb ainult retooriliselt tasandil. Et see on üks sale uusliberalismi märke. Aga ma olen lugenud üsna üsna palju kirjandust, artikleid ja ka hiljuti ühe raamatu, kus õige mitme maa teadlased esinesid ülikriitilist sõna võtma tõdega liberaalses ilmingute osas hariduses. Üha selgemaks saab siis, mis toimub õieti. Ja siin tahaks küll öelda, et me ei ole kohustatud seda teed käima, me võime sellest suunast lahti öelda. Me võiksime tunda rohk, seal on huvi, mis on selle kõiges sisu ja küsima iseendalt, kuivõrd eesti rahvas on hariduse usku, rahvas, et kas me seda tahamegi, kas me tahame seda teed käia? Et siin küll niisuguse küsimusena nüüd ütleksin välja? Tiiu Kuurme, aga kui need uusliberaalsed lähenemised on valdavad kogu maailmas, kuidas siis selles ühises katlas Eesti saaks keeta mingit omaette rasvasemat leent. Ma olen veel siin ka ühte ja teist lugenud nüüdissilma kriisi, käsitlevast kirjandusest ja tegelikkuses väljapääs on rohujuuretasandit. See, et inimesed hakkavad tegema midagi muud iseseisvad ja nad ei lähe kaasa sellega, mis on imperatiivi na ette kirju tatud, nad tunnevad selle ära, mis asi see on? Üks väljapääs Eestis on pakutud kogukondlik liikumine, näiteks mis on rõõmustav ja tore, Eestis on erakoolide teke erakoolse nagu tähistab omanikku, aga tegelikkuses on ju tegu erinevate pedagoogiliste suundumaste tuletuga ja Need pedagoogilised suundumused tekitavad siis kooli. Neil on oma väärtuseline baas, neil on oma inimkäsitus, neil on omad õpetamise viisid ja printsiibid ja väga tugev õpetaja ja eetris on muide nendes koolides üldse õpetaja enesekasvatuse moment. Ja niisuguste koolide ümber moodustuvad siis kogukonnad. No ma nii hästi ka ei tunne, mis seal toimub, et nüüd kõike seda siin ülistama hakata. Ta, ja eks nad ole ju ka läbi raskuste ja vastuolude kulgenud, aga öelda tahaks küll, et see on üks variant ninanipsu teha finants ja majandus oli Karhiale kelle vaatepunkt, dist inimene on instrument nende majandusmasinale. Inimene on tööjõud, tööjõuturule, inimene on selleks, et teda kasutusele võtta kellegi kasumi kasvatamiseks. Ehk ühesõnaga see majanduse kesksuse turumajandus, see usk, turumajandususk on midagi nii naljakat, et kui see tuli, ma ei uskunud, et see on võimalik. Ma ei uskunud, et inimesed lähevadki kaasa. Kui postmodernismi teoreetiku Zygmunt Bauman järgi lükkas modernism jumalat troonilt ja asemele asetus inimmõistus siis nüüd katud jumalat minema, inimmõistus ka minema lükatud ja asemele on pandud turg. Küsiksin, kuhu, kui sügavale võime me veel langeda? Kui me võtame omaks silmitult turu usu? Vaevalt need finantsmajanduslikud põhimõtted kõigepealt Eestis rakendusid siin üheksakümnendatel nullindatel tervishoius, kui tehti välismaiste nõustajate nõuannete järgi väga radikaalne haiglavõrgu reformi ja, ja haigekassa hakkas väga täpselt piiritlema, mille eest maksta, mille eest mitte maksta ja kui suured on ravimahud. Kuidas te, Tiiu Kuurme näete hariduses seda finantsmajanduse mõju, kuidas koolielusse välja paistab? Noh, üks niisugune šokk, mis paar aastat tagasi siin toimus, oli Oki raport kõrghariduses? Oki raport, kusjuures okei, üldse akadeemilise maailmainimene Gunnar vaid ta esineb suurtööstuste ettevõtlust ja kuidas tema võttis siis õiguse teha niisugune raport, mis peaks justkui ära määrama akadeemilise maailma edasist kulgemist. Ja veel hiljaaegu võeti mingi seadusmuudatus vastu siin meie noored sotsioloogid kirjutasid väga nördinud artikli selle kohta Päevalehes mis seob ülikoolide rahastamismudelid sellega, kui palju e-koolid annavad väljundit ettevõtlusele, mis annavad konkreetset toodangut. Noh, kui me võtame laiemalt, et ettevõtlust võiks olla ka huvikoolid näit teeks MTÜ ööd seal või siis need sõnade erakoolid, aga ei, need nagu ei kuulu sinna, need ei anna ühiskonnale justkui mitte midagi. Aga just see materiaalne, see mateeriakujuline väljunud ja need teadusalad ja õppesuunad, kust see väljund tuleb, need on nii-öelda siis eelistatud ja teised justkui ei ole. Ja küsimus on, mida võivad anda humanitaar-sotsiaal- ja kasvatusteadlased sellele maailmale konkreetse tootmisväljundina, nad võivad palju anda, kas see on kaudne ja see, mida nemad annavad, see on inimese kvaliteet. See on aus edasipürgiv ja oma mõistust kasutada oskav inimene, terved inimsuhted, et see on see, mida võiksid need valdkonnad anda. Aga see on niivõrd lavastatud praegu ja see on toonud kaasa karmi ebavõrdsuse. Neoliberalismile on paljud tunnusjooni, on nagu konkurentsiusk ja siis Unifitseeritused vaatleme ühtede kriteeriumidega ja see suubub siis suurde lihtsustamisse, mida ka erinevad teoreetikud kõikjal välja toovad. Pinnapealsesse lihtsustamine on kõike unifitseeritud ja see toob kaasa ränga ebavõrdsuse, sest ei saa ühtede kvantiteet Aktiivsete kriteeriumide alusel erinevaid inimeluvaldkondi vaadelda, hinnata, unifitseerida. Ja siis noh, haiglane mõõtmisihalus. Ja kõik Kuu hindamistööstus on nagu ka kirjutatud, et ellu on kutsutud terve uus tööstusharus, on hindamistööstus. Ja noh, inimene on nagu moni tooritud. Ja praegu on siis ohu all see akadeemiline vabadus, millest paar päeva tagasi Postimehes kirjutas Peeter Järvelaid. Millest Ma arvan, et väga paljud inimesed, akadeemilise maailma inimesed praegu mõtlevad sellest akadeemilisest vabadusest. Aga seal kõrval üldhariduskoolide õpetajatel on autonoomia. Meie haridusseadus on suuri võimalusi KOV koolidele. Et ühtpidi on õpetajale justkui antud päris palju vabadusi ja õhutataksenud loovusele, see on tore. Aga teisalt on õpetajad, noh. Ma ei tea ju väga palju sellist, mis toimub koolis argipäeva tasandil sest sedalaadi kooli uuringuid ei ulatu minule ma ise olen teinud natukene need ja selle alusel üht-teist siis tean öelda kooli kohta aga küllap on ka haridusministeeriumil või kuskil ja neid pidevalt tehakse ja mul ei ole aega olnud ka süüvida nendesse uuringutesse. Aga noh, mis tulevad listikirjad õpetajate poolt, Need on kurvad. Nende kirjade sisu on ülekoormas õigustest ilmajäämine, hirvlaste toomine kooli, see kasvab üle pea kõik õpetajal, mis õpetajalt oodatakse. Ühelt poolt on deklareeri individuaalne lähenemine individuaalsuse, austus, mida on ju teab kui kaua juba tagaigatsetud kooli maailma. Ja teisalt tan õpetaja vastamisi selle retoorikaga, aga tal puuduvad vahend, et see teoks teha. Ta ei saa seda teoks teha, kui ta litsub käia kolme kooli vahel. Tal on 300 õpilast seal erinevates koolides, et nii-öelda oma koormust täis teha. Õppejõud ei saa juttugi olla individuaalsest lähenemisest, kõnelen massi loengut 100 ja rohkemad ealised massi, loengud, mingeid huvid, tavaid, kõrk, harituslik, meetodeid rakendada ei ole aga kuigi lihtne. Selliste auditooriumide olemasolul, et retoorikas justkui on, aga tegelikkuses see asi päriselt ei saa. Päriselt ei saa teostada niimoodi, sest inimvõimet seal on piirid. Ma näen siin sellist vastuolu sisse koolide pingeread, koolide konkurents, kihistumine, haridusmaastikul, mis on soomlaste probleem, on, mida nemad on püüdnud ära hoida pidevalt seda koolide kihistumist, sest nende rahvuse edu alusväärtus, see on võrdsas, neil on tagada siis ja väga armas on võrdsus ja kõik, mis ohustab võrdsuse ideed, see teeb inimesed ärevaks, soones. Nii nagu taanlaste koolide hariduse alusväärtus on demokraatia, demokraatia, õppe läbi kõigi kooliastmete ja laste kaasarääkimisvõimalus demokraatlik elulaad. Ja ma olen näinud ka Neid õnnelikke taani lapsi, seal olla b allerupi keskuses ja nad on uhked ja õnnelikud selle üle, millist elunemad koolis elavad, nii et nendega on õnnestunud ka vestelda. Ühesõnaga, kui need hüld, humanistlikud väärtused tõese vaimuse tegelikult jõuaksid kooli maailma. Meil oleks siis lootused, tuleb see sugupõlv, kes suudab võib-olla paremini seda ühiskonda alal hoida. Aga üks oht on veel õhus, millele juhivad tähelepanu nii kõrgkooli õppejõud kui ka õpetajad. See oht on haridustaseme langus. Praegu nagu ei ole viisakas rääkida sellest, sest Eesti oli jälle piisas, nii hea, nii hea oli. Tõepoolest, imelapsed nii edukad, nii edukad, ütleksin siin repliigi, et Eesti rahvuskangelaseks tuleb kuulutada keskealine väsinud naine, kes on valinud ebapopulaarse õpet kutse. Sest mehi on koolis väga vähe järel, järjest vähem neid tuleb meile õppima õpetajaks. Need keskealine väsinud naine, Eesti rahvuskangelane PISA tulemuste taga seal. Aga samas räägivad needsamad õpetajad ja õppejõud. Kuidas langeb kirjaskus? Mõistmisvõime mul on endal ka seal üliõpilaste töid lugedes on, vahel tuleb ahastus peale ikka, mis asja, mis asja nad mõtlevad ja kokku kirjutavad seal rea õpetajate tähelepanekud, süvenemis, võime, keskendumisvõime kadumine, digimaailma pealetung, selle paljususe rünnak, invasioon, inimeste elu maailmale, kogu see värvikirevus, noh, ühesõnaga reklaaminduses kogu see tühi-tähi, mis kõiki kanaleid pidi voogab ja püüab mõnda kodanikku tabada, siis tema teadvus enda hõlma alla võtta. Ta. Ja siit enam ei kujune harjumus süveneda pikkadesse tekstidesse, mõttekäikudesse, mis on eeldus mõistmisele, seal mõistmisvõime, eeldus on süvenemine ja keskendumine ja seoste loomine. Ja tundub, et see pool on hakanud kannatama praegu koolis. Tiiu Kuurme, kas ei ole, niiet areng ükskõik, kas inimese või ühiskonna, et see põhineb muutusel? Areng on tõesti, see on, et vanamoodi enam ei saa. Muutus peab olema, muutused on valulised. Aga siin peab inimene küsima, milline muutus, mis on selle muutuse ise loon siin kasvatuse. Ta lukku antiigist alates annab orientiiri. Ja see orientiir on läbi aastatuhandete olemas olnud, see on inimese vertikaalne dimensioon, see on kasvamine isiksusena kasvamine vaimus tunnet tuses Essteetilises tajus, ühesõnaga, et olla järjest rohkem inimene nendes võimalustes, mis on inimesele antud. Aga kui need muutused kutsuvad esile kahjustusi selle vertikaalse dimensiooni arengu võimalikkusesse üldse või et see ei ole enam võimalik. Ja noh, kasvatusel, et lugu ei ole elades kunagi nii väheõpet seetõttu, et meie ülikoolides, kui seal praegu ma ei julge isegi välja öelda, kui vähe seda on järele jäänud siis on veel teateid sellest, et kadunud on üldiseks filosoofia kursused ülikoolides õppijatele. No siin lihtsalt ei ole sõnu selle kohta ja filosoofia mõtlemise õpe. Ja kui me likvideerime need ained esmalt kõrgharidusest, siis üldharidusest, mis koolitaksid Välja mõtlemisvõimelise inimese siis ei ole põhjust rääkida enam vertikaalsest dimensioonis. Siis on põhjusi tõesti küsida, et kuhu me läheme. Selline küsimus, kuhu nüüd, kuhu me oleme teel, igasugune muutus ei pruugi tähendada arengut. On olemas ka taandareng, kas see võimalus on olemas ja vabandust, aga ma julgen välja öelda, et turumajanduse asetamine kõige keskmesse on kaasa toonud taandarengu. Seda on näha juba laial poliitilisel maastikul, mida nüüd nimetatakse näiteks parem populismiks kas või. Teine küsimus õpilaste kohta, et kui nad praegu kasvavad üles sellest turumajanduses konkurentsi tingimustes et kõik peab olema unifitseeritud kas me ei peaks neid siiski valmistama, ette hakkama saama mujal maailmas nendes uutes tingimustes me ei saaks neid hoida vati sees. Üldse ei ole vaja kedagi teises hoida ja seesama kesi ased koolielu kaudu see koolielu sidemed seal mitmesaja aasta vanune küsimus õieti püütud pidevalt koolielule lahendada, küllata nüüd ongi lähenenud, kool ise on ju ka elu, ta on õpilase-õpetaja, elu on aga tänu kogu sellele tykki maailmale. Ühtpidi on ta kaugenenud elust, teistpidi on ta lähenenud elule. Et see postmodernism, see ongi paradoksi aeg, et üks asi on samal ajal nii see kui teine. Aga see inimese lapse ettevalmistus tundmatuks tulevikuks, sellest on viimased 30 aastat juba kirjutatud ja räägitud. Siin on panuse tegemine inimese potentsiaalide väljaarendamisele niisuguste hingelis vaimsete omadega, Duste arengule, nagu seal paindlikkus, pinget, taluvus, ebaõnne, väljakannatamise võime, kas või aga siis ka ausus. Noh, marginaalseks on nüüd jäänud see tundeelu nüanssi, rikkus näiteks empaatilisus kipub marginaalseks jääma, aga kui me empaatilisuse kõrvale jätame, siis me metsistume siin ühiskonnana. Nii et see on päris pikk loetelu, üldinimlikke omadusi, mida vanas kõnepruugis nimetati voorust, kas, mis siis aitaksid tõepoolest inimesel ette arvamatutes oludes toime tulla. Kuna meie eestlasi leidub igas sadamas ja kõikmõeldavad kas maailma nurkades ju siis neil on olemas need omadused, et nad on läinud ja võõrastes kultuurides tõepoolest suutnud seal toimetada tulla. Teisalt on kahju, miks te siit ära lähete, tulge tagasi, meil on teid vaja. Kas maailm ja Eesti sealhulgas, seisab praegu mingi uue arengukeeru lävel või või me oleme sellesse juba sisenenud, ilma et me seda väga täpselt endale teadvustaksime. Need ongi niisugused üldised küsimused, millega on tegelenud aastakümneid Rooma Klubi juhtum, mis siin mul on õnn ja au kuuluda Eesti Rooma Klubi seltskonda, kus on need asjad arutelu all. Ja seal öeldigi seal välja. Niisugune uus arengu keerdan, teoksil. Aga mitmesugustes ringkondades, kus tegeldakse vaimsete küsimustega, on ammuse ära fikseeritud, et ongi niisugune arengu keerd mida on väga raske kirjeldada, sest me oleme seal sees, meil puudub metatasand, võib-olla selle heaks seda kirjeldada, kuhu see teekond viib. Aga kindel on, need tohutu raskus lasub üksikindiviidil siin, millised valikud? Ta teeb, millega ta kaasa läheb. Ja vaat kooli asi on teha üksikindiviidi jaoks võimalikuks head valikut valmistada teda ette nendeks valikuteks. Ja siin tõesti tuupimine enam ei aita, aga veelgi hullem on pealispindsus üle libisemine, formaalne õppimine, soorituse nimel õppimine, noh, need, mis on ju ka koolimaailma kuulunud. Ja selles mõttes ei tohi ühe väikerahva jaoks kuuluda mingil juhul haridus ja kõrgharidus, ühiskonna perifeersetest sfääri rääkimata. Ta teadusest. Aga hiljuti libises üle ekraanide teade. Eesti riigi SKP järgmine aasta 13 protsenti anname tasuta maakonnatranspordiks ja neli protsenti anname teadusele. Kuulge, võtab keeletaks selliste prioriteetide asetamine teaduse hariduseta, meil ei ole tulevikku. Kaja loodimisel on täna kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. Te olete kirjutanud, et keel loob tegelikkust. See, milliste mõistetega me kavatseme asjadest inimestest rääkida. See vormib pehmelt ja tasapisi viis ega nendest asjadest inimestest mõelda. Ja see, kuidas me mõtleme, suunab meie otsuseid ja tegusid, mille kaugem tagajärg on areng või alla käib. Kuidas sa Kilmi tähtis olla? Keel on mõtlemine? Keel on äärmiselt tark fenomen, noh, ta on aegade algusest antakse lapsele, ta on kingitus lapsele keele kaudu sisenetakse inimese vaimsesse maailma kultuuri ja kui mingis sfääris muutub keelekasutus, noh näiteks ka ühe loos liberalismi kriitilise artikli pealkiri oligi, et õppimise uus keel, et uus keelekasutus on haridusdiskursuses ja see väljendab muutunud sisu, see uus keelekasutus ja keelerikkus, mis last ümbritseb, aitab tallu pisikesest peast avada need kanalid. Et need mõisted jõuaksidki millalgi temani, kuigi ta algselt ju ei saa nendest aru. Ja keelenüansside valdamine peegeldub vastu mõtlemises. Nii et ühesõnaga, keel on hullult tähtis ikkagi. Mis ma siin rohkem oskan öeldagi selle keele kohta, et keel loob inimese ja on olemas ju ka keelefilosoofiline suund lausa, või õieti mitu suunda lausa kus filosoofias loetakse ülioluliseks fenomeniks keel. No mis juhtub, kui inimene valdab oma emakeeles 300 500 sõna? Tuleb meelde Ilfi ja Petrovi raamat. Mis selle raamatu peategelane oli, inimsööja Ellatška tuleb meelde, kellel oli selline naps sõnavaraga, ta said tema jaoks olulise kõik öeldud. Ja kohe saadi aru, et mis inimene on ja mis on talle oluline. Aga kui sul on väga rikas sõnavara, ühesõnaga see keeleline rikkus võimaldab ka maailmast rohkem osasaamise. Maailm on sulle kaunis mitmekesine, mitmetasandiline huvita. See on täisväärtuslikku melu. Kui jätad unarusse oma vaimuelu, noh, siin on juba Immanuel Kant, et öelnud, et hariduse ülesanne on vabastada inimene vaimsest ala ealisusest visanud sõna oma süüline vaimne alaealisus. Kui sa oma vaimuga ei tegele, siis, siis on sinu enda süü, kui see tegeleb väga paljust ilma siin elus. Ühest teie eelmisest vastusest mulle jäi meelde lausejupp, et tuupi meil enam ei aita. Ja see tuletas mulle meelde ühe juhtumi minu lapsepõlvest, kui ma käisin koos vanematega ühel pühapäeval Pirita rannas, oli suvine päevitasime ja seal oli tihedalt rahvast koos. Meie kõrval oli platsi võtnud üks juudi perekond, kus oli kolm ka umbes niisugust algkooliealist last. Vanemad mängisid kaarte, aga samal ajal nad tegelesid oma lastega. Nad võtsid kõigepealt kolme lapsega läbi kogu korrutustabeli 10 korra 10-ni. Siis nad kontrollisid nii, et kui täiskasvanu ütles riigipealinna, siis laps pidi oskama öelda, mis riigiga on tegemist ja vastupidi, et kui öeldi riigi nimi pidi teadma, mis pealinn sellel riigil on siis nad pidid oskama ütelda kolmes keeles vene, inglise ja saksa keeles lugeda ühest 10-ni öelda lihtlauseid, et mina olen poiss või, või mu ema on õpetaja. Ma hämmastusin selle üle niiviisi, et see tuli mulle praegu meelde, kuigi vahepeal on võib-olla 50 aastat mööda läinud tuubiti, mul oli nendest lastest kahju. Kas need olid õnnetud? Seda tehes? Ma ei mäleta, et nad oleksid õnnetud olnud, aga, aga midagi vastavat kunagi elus varem näinud ega ka hiljem. Et kas see oli ebameeldiv situatsioon lastele või Ma arvan, et nad olid sellega harjunud niisuguse trenni või drilli. Ahhaa siin on jälle nii palju võimalusi tõlgendada, seda kõikesesse võis olla põnev, see võis olla mänguline lastele, see võis olla neile seiklus. Ja teada on ka, et lapse hea mälu on äärmiselt paindlik ja arendad. Ta paljud asjad jäävad pähe. No mind on jahmatanud Valdar koolide lapsed, kui nad jõuluvanale salmi loevad siis loetakse selline ballaad, et hüppa, jõuluvana higistab ja tahab ära minna ja asja lõpetada ja kõik on väsinud, aga lapsel muudkui tuleb ja tuleb see ballaad. Ja küsisid, et kas sa tuupisid, ei too Pinot üldse ei tuupinud koolis, aga me iga päev hommikul lugesime seda läppi kooris ja sa iseeneslikul jäi. Nii et teatud vanuses on lapse mälu väga Treenitav, paindlik, neid võimalusi saab ära kasutada, aga see ei tohi vastik olla lapsele. See peab olema mõtestatud. Õppimine peab olema mõtestatud, et see ongi õpetaja meisterlikkus, lapsed suudavad väga palju nii. Me oleme loodud, et me ei saa midagi, kui me pinguta. Aga sellel peab olema. Et siis tees, märk, tähendus selle inimese jaoks siis ei ole midagi, sellel võib küll niimoodi lapsi treenida. Mis mõte on pähe õppida riikide pealinnade nimesid, kui ma võin iga hetk avada Google'i ja sealt teada saada Ma mäletan, et mina kunagi nautisin ise, kui ma kooliteed kõndides korrutasin endale riike ja nende pealinnu, ma mäletan, kui minu poega Klassis joonistas riikide lippusid ja asetas need atlasel ise omal käel täiesti keegi teda nagu ei suunanud, selleks õppis ära need pealinnad. See on teadasaamise rõõm. See on rõõm laiendada oma maailmapilt. Google'ist korra vaata. Klõps, aga see ei ole see, see ei ole see, sa ei ole ise saavutanud seda. Üks asi veel, et aetakse segi teadmine ja info, info ei ole teadmine, info ongi lihtsalt info, mille sa vastu võtad. Aga et sellest saaks teadmine, tuleb läbida õige mitu sisemist vaimset protsessi. See on nii-öelda selle infosulatamine sinu teadvuse struktuuridega. Et sul on juba päris palju teateid maailmast, mille sa oled enda jaoks struktureerinud, maailmapildiks, sesse, inimese teadvus ju on aktiivne ja tegeleb selle infotöötlusega. Ja kui see info on asetanud kuhu, ehkki mida inimene suudab artikuleerida põhjendada, seostada ja selle alusel protsesse mõista, et siis võib rääkida teadmisest. Teadmine ei ole, et mõtlesin, teen klõps, leian mingi info, mis kohe ka. Veel üks teema mahub tänasesse saatesse, mille vastu ta oma sisemuses olete, see on nimelt see, et põlvkondade vahetumisega kaovad areenilt, asjatundjate tasemele tulevad nooremad põlvkonnad, aga asjatundlikkus teatavasti tuleb aastat, et mitte öelda aastakümnetega. Ma olen püüdnud seda iseenda jaoks võtta rahulikult. Ma olen püüdnud endale selgeks teha, et uued põlvkonnad näevadki elu ja väärtustavad põhiväärtusi teistmoodi kui mina ja sellel põhinebki areng ja see pojad ei saa võtta omaks isade põhimõtteid, et see on nii igivana probleem nagu mitmed teisedki, mida te olete täna esile toonud. Aga ta siiski vatesteerite sele vast. Ja kuidas veel sest praegu noh, hiigla, paljud inimesed minu lähikonnas ümber ütlevad, et igal pool on see tendents. Et tulevad noored tihti ka pooliku haridusega või baka tasemel ja tulevad süümepiinadeta asetuvad kõrgetele kohtadele, mille jaoks neil ei pruugigi olla kompetentsust ja siin ei ole üldse kaugele vaja vaadata, vaatame meie riigikogu ja valitsuse ministriportfellide poole ja küsime. Härrased, mis on teie kompetentsus selles valdkonnas, mille te olete nii-öelda Nad oma vastutusalaks lisame siia ka nõunikud, kellel ka ei pruugi seda olla lihtsalt et noh, ma ütleksin, et see on totaalne lugupidamise puudumine valdkonna vastu. Kui inimene läheb ja asetub kõrgele kohale, kus temast hakkab väga palju, sõltub Toma andeks, aga see on hukatuse tee, kui see jätkub, et piisava ettevalmistuseta Ta kompetentsus ja paraku ka lugupidamise puudumiseta inimesed saavad kõrgeid ametikohti. Neid, kes selle all kannatavad, neid on ikka päris palju ja see on tasapisi juurdunud, sellest on saanud uus normaalsus. Nii et juba nagu piinlik on küsida kellegi kompetentsuse kohta, kus ta mingiks asjapulgaks on saanud, tal ei peagi seda salema. Hiljutine šokeeriv samm oli siis Tõnis Lukase tagandamine Ermist mis kultuuriavalikkus oli ikka äärmiselt nördinud. Ja kultuurikoja konverentsil võeti vastu ka vastav pöördumine, testib pöördumine selle sammu vastu siiamaani, noh, see ei ole nagu jõudnud kuskile, aga ühesõnaga niisugune asja tundmatusse promomine ja selle tegemine uueks normaalsuseks. Kui me ikka tahame säilida Eesti riigina, pidada oma riiki ülal selline asi võiks küll ärele. Siin ei ole asi isegi, et noored ja vanad vaid siin oleks sassi järjepidevusest, et noor võib muidugi jaa, kiiduväärne, kui ta võtab üle olulised kohad, kus tal kindlasti on energiat ja võib-olla haaret rohkemgi. Aga tehku ta seda respektiga endise teadmise vastu nähku vaeva, et see eelnev teadmine omandada ja sealt tuletada see, mida ta teeks teisiti, teeks uuesti. Mitte et ta läheb süüdimatuna ette valmistamata, lugupidamiseta ta selle valdkonna vastu hakkab seal mööbeldama, noh neid näitajaid vististi jätkub meile. See oli vist vene vanasõna, mis ütleb, et annab jumala tee annab ka võistluses. Jah, ja kuidas küll siin Eesti vabariigis vene vanasõna nii omaks võetud ja selle järgi elatakse ja mõtlen siin kõrgemaid riigiešelone, kus nagu üldse enam ei lähe korda, inimesed on ikka väga imestunud olnud, kuidas seal nihkub, justiitsminister nihkub seal majanduse omaks ja sealt edasi hariduse maksja sotsiaalministriks. Ja nii nagu isa käsid kõrgelt taeva avarusteks kallaks üha enam ja enam mõistust, mis teeb Ta 24 tunni jooksul kahe pädevaks selles valdkonnas. Ja kui see on niisugune riiklik poliitika, siis ärme imestame ka taustas hariduse kui sellise vastu ja austushariduse, kui sellise vastu tundub kaduma just mees seast. Sest praeguse viimane piisa oli, et igal pool poistel viletsad tulemused viletsamad kui tüdrukutel. Nad ei ole sugugi rumalamad, noh, me ei saa seda võtta. Kas suhtumine on teine, suhtumine haridusse, kui haridus ei ole enam väärt ühiskondlikus tööjaotuses? No kuulge siis haridus ei olegi enam väärtus ja milleks siis koolis üldse käia? On veel üks küsimus, mida ma tahtsin Tiiu Kuurme, teie käest tingimata küsida, kas eesti rahval võiks olla peale riikliku iseseisvuse säilitamise veel mingi kollektiivne eesmärk? Muidugi muidugi võiks ja peaks, iseseisvus on ju tore seisund, aga ta ongi seisund millegi jaoks. Et mis ma peale hakkan, kui ma olen iseseisev. Siin tuleb meelde see diskursus negatiivsest ja positiivsest vabadusest. Negatiivne on vabadus millestki ahelat, käsk käsunditest ja ahistustest ja millestki, aga positiivne vabadus millegi jaoks, mille jaoks meile iseseisvus ja seisa olla otse loomulikult viie rikkama riigi hulka. Muidugi rikkus võib ka vaimsete, ka seal on see rikkuse metafoor seal vaimsuse tähisena täiesti olemas. Aga tegelikkuses tulebki asuda ehk sõnastama, mille jaoks iseseisvus. Praegu me oleme hädas oma säilimisega, et me rahvusena üldse säiliksime selle jaoks näiteks. Aga mis variandid on veel olla ilusal ja väärikal viisil inimene ja kas tohib jätta kuhugi teeserva maha need kellel on miinimumpalk, kelle ees kõik väravad on kitsad võimalus on vähe. Kas me tohime jätta need oma kaaslased lihtsalt niisama, nagu soomlane ütleb, oman onne Nojalle. Soomlane jätta alati neid oma rahvuskaaslasi. Et ühesõnaga, mõelda on siin palju, et iseseisvus, mille jaoks ikka kultuurilise kõrgkultuuriks pürgimise heaks ikka selleks oleks teda vaja. Tiiu Kuurme. Oleme kuulanud teie mõtteid sellest, mis teid murelikuks teeb. Te olete meile meelde tuletanud, kui oluline on tõe otsimine enese sees ja te olete väga paljusid muid olulisi mõtteid meile täna kaasa andnud ja ma loodan, et kuulaja mõtleb seda oma kodus perekonna keskel. Edasi aitäh teile, Tiia Kurm. Aitäh kutsumast. Uus kaja, loodimise külaline on meil eetris juba nädala pärast. Kuulmiseni.