Teel Elbertu kaanov on olnud väga rikas elu. Te olete lastele nii palju rõõmu valmistanud. Nojah, eks ta oli ikka küll, aga ma unistan saada kinomeheks vaid nii kaua, kui ma ennast mäletan, ma tahtsin ikka arhitektiks saada. No ma ei tea, mikspärast, mina joonistasin kooli ajal päris hästi ja joonistasin, ma joonistasin karikatuure kooli õpetajatest ja jäin vahele ka mõnikord nendega ja filmigala tänab just multifilmiga, tookord nimetati animatsiooni finiga, ma siis tegelesin nii palju, et ma teenisin raha kooli kõrvalt. Käisin mõnes erastuudios seal tööd tegemas, seal, nii palju ma teadsin seadma, puutusin esimest korda kokku siis animatsiooniga aga kogu aeg enne seda, kui ma sõjaväkke läksin. Ja isegi peale sõda, kuna kuus ja pool aastat olin sõjaväes teeninud selle sõja tõttu ja tahtsin ikkagi saada arhitektiks, kuid olude sunnil ma ei saanud ja siis see oli peale sõja lõppu, kuuse on üks stuudiot. Tallinna kinostuudio nimetasid teda, siis, siis tuli mul meelde, et ma millalgi tegelesin animatsiooni filmiga ja läksin sinna ja küsisin, kas te tegelete sellega. Need peaaegu naerdi välja, ta ei tee ja vist ilmaski ei hakka sellega tegelema. Aga noh, lõpuks ikka hakkasime küll. Jah, ja siis, kui otsustasimegi teha esimese filmi, siis ma just hakkasin otsima nad mõtlema, mis teema see võiks olla. Ja siis ma leidsin ühe saksakeelse muinasjutu. Muinasjutuball üksi maailmas ja see oli just, mida mul vaja oli, seal oli üksainukene tegelane ja ma tahtsin tookord teha just nukufilmi mikspärast nukufilmi, sellepärast et joonisel nõuab väga suurt kollektiivi. Ja joonisfilmi kollektiiv peab siis edaspidi kogu aeg tööd saama. Aga see oli tookord stuudiole väiksele stuudiole Tallinnfilmile võimatu. Ja sellepärast me alustasime nukufilmiga, seal meid oli seitse inimest ja me tegime selle esimese filmi valmis. Ja hiljem siis läks sedasama rahvaga. Edasi. Lapsed vist Peetrikese unenägu praegu küll näinud ei ole, aga juturaamat on küll ballest olemas, nii et vähemalt jutu lugenud lapsed on küll. Miks ma just lastele hakkasin tegema, mulla omal olid tookord lapsed. Ja aga mitte sellepärast ma ei alustanud filmidega vaid sellepärast ise tahtsin hakata looma midagi huvitavat niisuguse töö peale, enne seda, kus ma pidin täitma teiste režissööride ülesandeid ja ja nemad ütlesid, mida ma pean tegema ja kuidas ma pean tegema. Aastate jooksul tüdinesin sellest ja siis ikka ja jälle tulid mõtted, et hakata ise midagi tegema. Ja see oli juba ammu-ammu, üle 30 aasta tagasi. Esimene film sai valmis 58. aastal siis alguses igal järgmisel aastal üks film. Lapsed võib-olla mõned kindlasti ei tea, mis lavastaja režissöör endast kujutab ja aga see on nagu igas kunstiliigis keegi loojast autorist. Nii oleneb meie filmikunstis peaaegu kõik filmilavastajast režissöörist. See on see kõige tähtsam kuju. Sest et tema on see, kes valib endale tulevase filmi jaoks teema stsenaariumi. Tema korjab kokku need kaasautoreid, keda tal vaja on, selleks, et filmi valmis teha operaatori, kunstniku, helilooja ja mängufilmides muidugi ka näitlejaid. Need kõik on kunstnikud, kuid lavastaja, režissöör on see, kes kõiki nende kunsti ühendab. 909 üheksa kraane teoseks ja režissöör-lavastaja määrab kogu filmi stiili. Ning tema annab tulevasele ekraani teosele. Koolis kui lapsed näitemängu mängivad, siis on ka lavastaja. Täpselt samuti see on ka kunstiteos, eks ole, teatri lavastus kui ka ekraani peos ja igaveseks tööl võib ka selgelt tajuda iga lavastused käekirja peale, seal on igal lavastajaga oma mõttelaad ja oma auditoorium kui ka üks lavastaja armastab näiteks teha tõsiseid täiskasvanuile adresseeritud filosoofilist laadi filme. Teine jale armastab muinasjutufolkloori. Kolmas tahab oma filmidega pakkuda meelelahutust ja nii edasi ja see ongi väga tore. Küll oleks kohutavalt igav, kui kõik filmid oleks nagu ühe vitsaga löödud kas kõik liialt tõsised või siis, kui ainult naljakad. Võib-olla lastele on see sõna animatsioon natukene arusaamatu, sest et kogu aeg on räägitud ikka multifilm. Animatsioon, see on seesama, millega me mõni aasta tagasi nimetasime multifilm. Aga see on õigemise animatsioonifilm, sellepärast sõna multi. No te teate, multimiljonär olete kuulnud, eks ole, inimene, kellel on mitu miljonit, eks ole. Multiplikatsioon matemaatikas, kus tuleb üks arg multifitseerida teisega, tähendab, see on kõik mitmekordne ja siis ta tuli filmise sõna sellepärast, et nagu nimetati mutiplegatsiooniks seda, kui ühte joonist nagu mitmekordseks palju joonistaks tähendab mitmest joonisest tuleb siis välja niisugune filmi liikumine. See on tegelikult vale, sellest ei ole mitte mitu ühesugust joonistust, vaid tegelikult on iga joonistus eelmisest joonistust erinev oma liikumise poolest joonistatud natuke teistmoodi, aga sõna animatsioon, see tähendab anima on ladina keeles hing. Ja kes natukene räägib inglise keelt. Animals Tähedab loom tähenab ka hingega olend ja prantsuse, samuti prantsuse keeles leegioni Moostarbloomad, eks ole, ka hingega olendid. Tähendab, vot siin on see sõnatüvi animaanimatsioon, see tähendab, et joonisele mittejoones mitmekordistada vaid joonisele hinge sisse puhumine tähendab elavaks tegemine. Nii ja sellepärast terve maailm räägib alati igal pool animatsiooni filmist. Meie rääkisime siiamaani kogu aeg multifilmist või multikat. See on põhiliselt vale, palju õigem oleks muidugi öelda animatsioon ja seepärast on nimetanud siin kogu aeg meie kunstianimatsioonikunstiks. Mina mäletan oma lapsepõlvest ootamiku laulu ja ma tean, et nüüdki lugu on ka lastele. Ja ei, kui ta nüüd tahad, et mina laulaksin laulu eelina, mina seda küll ei oska. Praeguselt laudeeriteks on palju aastaid möödas selles laulus ja teiseks ma ei ole eriti musikaalne. Ja ei laulnud ma teid üldse ei sunni täna siin, aga kas teil endal oli ka seda lugu tore lavastada? Jah, see oli päris huvitav lugu, sellepärast see oli niisugune moodne tookord, eriti oli ta väga-väga moodne teema ja ta lihtsalt tõmbas seda filmi teha. Samuti oli väga huvitav teha just sama põhimõttel aktuaalne teema ott kosmoses. See oli arvatavasti veel aktuaalsem. Sellepärast alles ju läksid esimesed kosmonautide kosmosesse ja ja meiegi nimetasime oma Oti siis kosmonaut number kolm, sellest tema oligi tegelikult kolmas peleti Tohvi taimed siin valmis ja tema oli meie jaoks kosmonaut Neymar kolm. Ja niisugused filmid on alati väga huvitav teha, mis on nii parajal silmapilgul Trab õigel ajal just väga aktuaalsel teemal, see on väga tänuväärt ja väga tore. Mina armastasin väga elavaid sinna armastasin põimida oma filmidesse, huumorit, teravmeelsust, arvases lavastajat, lõbusaid filme lastele vaheldumisi satiirilist ega täiskasvanuile. Ma olin õnnelik inimene selle tõttu, et minu tööd pakkus mulle nii moraalset rahuldust kui ka enam-vähem normaalset äraelamist. Aga see on väga tähtis inimese elus. Kui ma enne ütlesin, et teil on ilus töö, ilus amet olnud siis selle ilu loomise jaoks on olnud väga palju püsivust ja visadust ja ka ilmselt on kannud pettumusi aeg-ajalt ja siis jälle uuesti otsast alustamisi. No muidugi pettumus on, muidugi on seepärast kolm üle 30 filmi ega siis kõik ei olnud ju muidugi ka nii välja tulnud, nagu sa ise oleks seda tahtnud. Aga püsivust seda muidugi oli ka tarvis, eriti just selles animatsioonitöös, seal, kus iga kaadri järgi tuleb nukku liigutada ja mitte ainult nukkuvaid, mitu nuku võib-olla ja teised esemed seal, see oli lihtsalt füüsilised, mitte raske, aga ta oli väga tähtis töö, seepärast sa pead kõike meedias pidama. Kuidas, mida sa liigutasid, mida sa liigud, mida nüüd liigutada, mida järgmises kaadris liigutada. Aga ta oli siiski huvitav töö, muidugi lahuvituste ja inimene, kes kõrvalt vaatas, mäletan, kui ükskord tuli minu abikaasa oma esimest filmi, tegin tuli temaga siis vaatama, et mis asi see nüüd on see nukufilm ja ma just pärast liigutama siis esimese filmi ajal olin ka nukujuhte, ei olnud ju kedagi, kes seda tööd oskas. No liigutusest need Nokese ole siis tema vaatas siis pead seda kõik ja eks üks tund ja ei vist niga olnud veerand tundi ja siis läks selle koju ja õhtul siis ta küsib minu käest, sest kus sa võtsid selle kannatuse seda niisugust tööd teha? No ja ma muidugi kõrvalvaatajale on see igav ja kõrvalvaataja võib sealjuures magama jääda, tähendab kolme vahest isegi nüüdki teeme niiviisi, et nüüd on juba tehnika, tookord oli tehnika viletsam, tähendab, üks nukujuht liigutab nuku ja siis teine assistent või keegi, kes siis vajutab nuppu peale, võtab siis kaadri ära. Siis tihtipeale, kui selle lukku läheb kauem aega, siis tähendab, sellel on juba nii igav, et see nuppu vajutades võib lihtsalt magama jääda, sealjuures sellepärast tema ei ole selle töö sees. Aga nukujuht, see ja ilmaski magan asuvas, temal on see väga huvitav seda liigutada. Esiteks, teiseks ta peab täpselt teadma, mida ja kuidas muidugi tuleb liigutada. Ja kolmandaks ta on põnev kuidasmoodi, see hiljem ekraanil välja näeb. Ja kui teie siis olete huvitatud otsest animatsioonifilmi või mängufilmist siis te peaksite varakult selle ala vastu huvi hakkab tundma. Te peate tutvuma kunstiga fotograafiaga, filmitehnikaga, tehke ekskursiooni stuudiotesse ja valmistuge tõsiselt, sest iga aastaga läheb konkurents ägedamaks ja stuudiosse on ikka raskem pääseda. Nii et kellel on unistus kord ise teha mõnd filmi lastelekassis nukkudega või joonisfilmi või siis päris mängufilmi kõik asjad, mis praegu siis tehakse ikka sport, lugemine või joonistamine, kõik tuleb kasuks. Jah, muidugi, ja peaasi, et huvi on, kui inimesel on huvi, kui lapsel on huvi, siis ta võib seda seda teha ükspuha, kas sporti või mis ikka peab alguses olevaid fanatismi natukene ja vaimustus sellest asjast ja ka minul oli sama lugu. Ta on vaja hästi silmad ka elus lahti hoida, sest kõik, mida näed ja kuuled kõik aitab muusika kuulamine, tuule kohina, kuulamine, vaatamine kuidas räästad, tilguvad või siis kuidas linnukene hüppab seal oksa peal ja. Siis ma pidin joonistama katseks stseeni, kus linnukene oksa peal ja see oks liigub, ja siis esimest korda ma joonistasin valesti, sellepärast et mina joonistasin linnukese seal oksa peal. Ja see okse liikus nii nagu nagu ta oli, niisama kõveralt. Aga tegelikult oksi liigub teistmoodi, kui ta alla läheb, läheb Tseegaar temaga lamedamaks, kui ta üles kiigub, seesama okseksulistega läheb jälle kõveramaks. Nii et igat asja peab ikka animatsiooni, kunstnik peab ikka teadma ja te peate oskama näha neid ja hiljem siis oskama ka joonistada, nii, kuidas elus on, muidugi, viimasel ajal nüüd enam ei teeni väga loodusele järgi, täpselt järgi, seepärast kunst on ikka kunst, ei ole tarvis teha täpselt seda, mis me näeme. Aga siiski põhilised teadmised peavad ikka loodusest olema ja selleks peab käima lahtiste silmadega. Maailmas ringi ja animatsioonifilme võib teha igaüks, kellel vanematel võib olla kitsasfilmikaamera kaadri haaval filmida, siis võib seda teha ükspuha, mis ei ole tarvis joonistada. Ei ole tarvis isegi nukuga teha, võtke lihtsalt üks toolia, pange seda käima või võiks mingisugune lillevaas või kõik igaühesõnaga võib teha ükspuha. Ja, ja mis sellega saavutada? Et ikka enne pea päikesest stsenaariumi valmis mõtlema? Jah, kasvõi oma jaoks, eks ole, mingisugune mõte, peab olema üks mingisugune mõte. See ongi see stsenaarium, iga töö, kui ta on valmis, sest ta toob endaga kaasa uued mõtted ja uued sihid sellele vastavale režissöörile. Ja ja see oli minul ka niiviisi, püüdsin vähemalt niiviisi teha, filmid ei kordaks teineteist, tähendab, et iga film Muidugi mõte, idee ja tehnika ka ja mikspärast mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin nii nagu näidata, et ma olen mitme kõigile, aga omal on huvitavam tööd teha, kui on midagi kuud selles järgmises filmis. Et sa mitte lihtsalt ei kordaks ennast täitsa omal ka pakub huvi teha vat järgmist filmi uues kvaliteedis. Kes nüüd tahab teada saada, kes Tallinnfilmis veel tööd on aastate jooksul teinud ja missuguseid filme seal ja mis aastatel tehtud siiski ka meil eriti palju raamatuid, jõle, kust lugeda ka väiksematele lastele on elavad muinaslood. Ja siis on ilmunud ka raamat Eesti multifilmidest. See on nüüd suurematele mõeldud, aga sealt saab palju asju, tead siis, aastaid tagasi ilmus ka üks tore sari väiksematele lastele. Lihtsalt igast filmist täna iganes raamatuga pühendatud ühele filmile ja seal on siis vastav kunstnik, tegi siis need joonistused, Trab illustreeris seda tervet seda filmi ja siis oli seal tekst ka juures. Öeldakse, et lapsed on maailma parimad plaksutajad. Kas teie mäletate ka lapsepõlvest mõnd sellist hetke, kus millelegi väga-väga kaasa elasite? No ja ma olen siiamaani optimistlikku laadi inimene ja ja ma armastan väga niisugust head huumorit, no lastel on ikka oma huumoriks, alguses on kukkumise huumor pärast see huumor nagu muutub, muudab oma kvaliteeti ja isegi laps enam niisugusse hukkumise huumori peale. No ta tahab ju midagi muud saada, midagi paremat huumorit saab ja nii see läks kogu aeg kasvades. Jah, ma hea meelega kavatsesin huumoriga tehtud asju ja nii enne kui ka lavastusi, aga sealsamas kooliajal. Ma õppisin koolis ühes teises riigis. Ja seal isegi ma teenisin raha plaksutamisega. Ma teenisin raha Ühes varietees, kuna varietees kõik need numbrid, millega need kunstnikud esinevad, ei ole ühe kvaliteediga, vaid mõni on natuke nõrgem ja siis varieteed, rektsioon, see muidugi teadis seda, siis ta palkas endale igal õhtul plaaksutajad tellitakse Klagöörideks prantsuse sõna, kla kösson plaksutada, peamiselt olid nad kõik kooli õpilased ja nendele tehti siis ülesandeks kindlates kohtades seal, kui esineb, vot see kunstlikul lõpetab vaid see vahepeal, vaat sealt kindla stsenaariumi järgi pidid siis needsamad Tähendab ette ja taha ja igale poole umbes üks 15 koolilast. Need said siis ülesande võtta siis nendes kohtades plaksutada ja said selle eest siis päris hästi makstud. See oli niisugune psüühiline reaktsioon, et tekitada vaatajates tahtmist plaks vaadele võib-olla ei meeldinud üldse sa, kui ta kuuleb juba, et siin-seal plakstaks, siis tema hakkab ka plaksti emotsiooni. See oli ju väga tähtis roll. Jaa, seda küll, jah, muidugi seal ei olnud mitte ping suurt kunsti sellel seal lihtsalt sa teadsid, millal tuleb seal 200 ja plaksutasid sellised raha. Ja küllap oli ka põnev, omajagu. Ja muidugi seda sa, sa näed päris palju, see ei olnud mitte ainult üks nädal või üks kuu, vaid mitu kuud, ma olin seal ja kuna seal iga kuu on uus programm siis muidugi nägin väga palju huvitavaid kunstnikke ja ja see oli lapsele tõesti väga huvitav. Enne te ütlesite, et teile meeldis joonistada, joonestada, aga oli veel midagi, mis väga meeldis. Minu tugev kala oli jah, seesama kunstiõpetus, joonestamine joonistena rohkem siis veel kehaline kasvatus oli mul väga hea. Jah, see oligi peaaegu kõik teised ained olid niisugused, et kui ma teinekord millegi pärast natuke maha jäi aasta esimesel poolel no siis ma suutsin ikka aasta teisel pool kõik korda ajada. Nii et nii liiga kõva peaga ma ei olnud, aga nii eriti priimus naga ei olnud, seda ei sajuda. Üks korralik poiss. Jah, eks siiski keskmine keskmine. Aga võib-olla mõni kooli mälestus väga eredalt meeles? Mõned unustavad oma kooliajast peaaegu kõik aga teised mäletavad jälle oma õpetajaid või õpilasi või mõnd seika või oma koolitahvlit või pinki. Nojah, teil on muidugi hea küsida, nüüd, mis ma koolist mäletan, ma ikka koolis käisin viimast korda üle 50 aasta tagasi. Aga siiski vaatamata sellele on mul küll üks niisugune ere mälestus ühest targast õpetajast, kes ükskord ühe ainukese tunni jooksul, mida ta muutis vestluseks. Ja siis ta soovitas meile, et kõigisse peaksime suhtuma kriitiliselt. Olgu see siis läbi loetud raamat, mingi kunstiteos, mingi poliitiline sündmus selle või teise inimese ülalpidamine või mingi muu juhtum. Peaksime mitte korrutama kellegi teise mõtteid, vaid kõigest selleks peaks meil tekkima oma kindel arvamus. Kas see on hea või on see halb, kas käitub see inimene korrektselt või mitte. Ja millegipärast jäi see ühe tunni ajal toimunud vestlus terveks eluks meelde ja ma püüdsin alati seda järgida. Ilmselt on seedid ilus väga aidanud. Ja. Võib-olla aidanud võib-olla teinekord ka takistanud midagi teha, midagi paha teha, aga ka võib-olla olen selle tõttu võib-olla teisest natukene nii. Noh, ei ole nii agar, pole olnud kui teised, sellest ma võib-olla selle tõttu hakkasin liiga palju mõtlema, võib-olla, no ta on nii ja naa, aga nüüd tagantjärgi, eks ole, ma olen ikkagi rahul. Ja noh, ma olen väga õnnelik selle üle, et tookord seesama õpetaja selle vestluse tegi ja mul on väga hea meel. Selles soovitusel on kaks väga head omadust. Esiteks sunnita noort inimest teha endale üldse selgeks, mis on hea ja mis ei ole mitte hea. Kui aga seesama noormees või noor inimene on endale seda juba kord selgeks teinud, siis püüab ta kindlasti seda mitte teha, mis tema arvates ei ole mitte hea, ei ole eetiline. Pealegi hakkab see noorimine jälgima ja looma endale pilti teda ümbritsevast elust maailmast ja tal tekib oma suhtumine ja seda just ongi vaja. Seda peaks olema igal inimesel. Kahjuks aga ei ole viimastel aastakümnetel just seda meie inimestel meie riigi kodanikele olnud. Kui aga igal inimesel oleks kanakindel maailmavaade oma kindel seisukoht siis ehk oleks ka meie eluolud veidi teistsugune, siis oleks üksikutel fanaatikud olija veristel diktaator palju raskem oma inimvaenulikud kinnisideed läbi suruda ja terved, vaata õnnetuks teha. Nii et lapsed, tehke tulevik, üks silmad lahti. Vaadake maailma kriitiliselt, ärge liialt toeta, kui teise inimese arvamusele vaid looge, ela, arusaam, täna maailmavaade. Ja seoses sellega püüdke luua endale ja oma järeltulijatele hiljem tulevikus mõistlikum maailm, kui see praegu meil kahjuks on. Jõudu ja mõistustele selleks.