19. sajandi lõpu ja 20. sajandialguse vene vaimuliku muusika arengut on paljus suunanud Milippalak kirev ja Nikolai Rimski korsakov. Kirikumuusika areng Venemaal oli kuni 19. sajandi keskpaigani kulgenud täiesti eraldi vene ilmalikust muusikast. Vaimuliku muusika leidis eeskujusid läänest. Tuletagem meelde aastakümneid valitsenud itaalia muusikakultust või siis lääne keskaegsele kirikumuusikale toetamist. Kuni möödunud sajandi 80.-te aastateni ei mõjutanud vaimulikku muusikat oluliselt ka kloostrites kujunenud kirikuviisid, mis püüdsid säilitada iidseid traditsioone. Ka rahvamuusika mõju oli veel minimaalne. Olukord hakkas kardinaalselt muutuma möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel, kui õukonna kapell etteotsa asusid uued inimesed. Kui kapelli ainuvalitsus vaimuliku muusika valdkonnas hakkas lõppema oli loomulik ja mõistetav, et vaimuliku muusika kirjutamisega tegelesid ka ooperite sümfooniat. Autorid. Tšaikovski näiteks oli seisukohal, et vene kirikumuusika jaoks pole muud teed kui lääne range stiili järgimine. Nagu eelmises saates rääkisime, propageerisid seda mõtet ka odo Jevski ringi liikmed. 80.-te aastate alguses püüdis Tšaikovski ta enda sõnade järgi anda meie kirikule tagasi ta omapära mis oli talt sajanditega käest võetud. Tšaikovski nimel harmoniseeris vanu kirikuviise range stiili kõiki reegleid silmas pidades. Tšaikovski õpilane Sergei Daneie, kellega Tšaikovski nende meloodiate harmoniseerimise asjus oli tihedas kirjavahetuses ütles, et Gregoriaani ja meie, see tähendab vene meloodiate vahel pole üldse olulist erinevust. Me võime Euroopa contra punktistide õpetuse vahetult meie muusikasse üle kanda, sest põhimaterjal, mille põhjal nad komponeerisid, on ka meil samasugune. Veel ägedamalt astus range stiili pooldajana välja muusikakriitik Laros, kes, olles Tšaikovskit teatanejevist veelgi vähem tuttav iidse vene kirikumuusikaga teatas, et tema suurimaks unistuseks on kehtestada vene kirikumuusikas stiil, mida harilikult nimetatakse Palestiina stiiliks sest range stiil on vene kirikumuusika jaoks ainus kõlbulik ja soovitav stiil. Ent leidus ka neid, kes siiski püüdsid vere vaimulikus muusikas minna vene teed pidi. Juba Glinka oli unistanud tallata sisse kasvõi kitsuke teerada meie oma vene kirikumuusika poole. Nagu teame, Glinka seda teerada rajada ei jõudnud. Kaheksakümnendatel aastatel ilmusid niisiis vene vaimuliku heliloomingusse niisugused nimed nagu miili Palacki Rev ja Nikolai Rimski korsakov, kes asusid juhtima õukonna laulu kapelli. 1885. aastal ilmus Rimski korsakovi surest rida vanade kirikuviiside seadeid. Võrreldes Rimski korsakovi varasemate vaimulike teostega oli helilooja nüüd leidnud uue tee, mis tähendas tegelikult uue etapi algust kogu Vene vaimulikus muusikas. Säutsus ei taotlenud efekti see uudsus väljendusstiilivõtetega võtamises, mis sündisid niinimetatud Palacki revi ringis ja olid käibel vene rahvalaulude töötlemisel. Renski korsakov osales aktiivselt vene rahvaviiside seadmisel professionaalsetele interpreetide ja seepärast oli päris seaduspärane, otsides uusi ideid. Vaimuliku muusika loomisel kasutas heliloojaga laie peeni meloodiate harmoliseerimisel võtteid rahvalaulude töötlustest. Vene kirikumuusikas ei kohta enne Rimski korsakovi, näiteks eeslaulja ja koori kasutamist, mille juures koor kordab eeslaulja meloodiat ja varieerib seda niinimetatud koori variatsioon. Aga põhineb vene rahvalauludest tuttavale harmooniale ja ala häälelisele pole fooniale. Alates 19. sajandi 70.-test aastatest hakkas üha rohkem levima vaimulik muusika kui vaba kompositsioon. See tähendab, et heliloojad ei seadnud endale eesmärgiks kasutada teostes autentseid kirikuviise vaid komponeerisid lihtsalt vaimuliku sisuga koorimuusikat. Stiili puhul võeti tihti eeskuju Rimski korsakuist. Tänase saatemuusika on pärit heliplaatidelt, mille muusika on salvestatud Smolenski katedraalis ja selle esitajatekson NSV Liidu Kultuuriministeeriumi riiklik kammerkoor Valeri Polanski juhatusel ning Moskva kammerkoor Vladimir miinini juhatusel. Solistid on Irina Arhipova ja Jevgeni Nesterenko. Traditsioon rikastada koorilaulu soleerivate häältega on vene vaimulikus muusikas saanud alguse seitsmeteistkümnenda ja 18. sajandi koorikontsertidest. Kõigepealt kõlab Aleksander Arhangelski muusika. Arhangelski, kelle eluaastad on 1846 kuni 1924 oli koorijuht ja helilooja, kes ühena esimestest hakkas tavapäraste poistest solistide asemel koori ette tooma sügavama tämbrilisi naishääli. Ka Arhangelski koorimuusikast leiame Vene rahvalauludele omaseid jooni. Rahva laurulike intonatsioone ja ala häälealist polüfoonia. Kõlab Aleksandr Al angeski kiitke issanda nime. Teistsugune lähenemisviis ja stiil omased Pavel Chest Nakovile kelle eluaastad on 1877 kuni 1944. Chestakov õpistaneijevi jäipolitav Ivanovi kompositsiooniklassis tegutses dirigendi ja heliloojana. Tema koorimuusikas asub esikohal teksti poeetiline edasiandmine. Oma helikeelt on Chesnakov romantik ja talle on ilmselt mõju avaldanud Tšaikovski muusika. Kuulame Pavel Chesnakovi loomingut. Pavel Chesnakovi loomingust kõlab veel kooriteos minu noorusest. Edasi kõlab aastail 1866 kuni 1952 elanud ukraina helilooja ta Vidovski muusika cadema, kasutab oma loomingus tihti soliste ja annab neile esitada küllaltki arendatud partiisid. Koor moodustab solistile värvika saate fooni. Järgmiseks kuulete Georgi Weekovi loomingut, kõlab väikekoori kontsert, võta mult valu. Kontsert meenutavama kõlalt, rahvamuusika sugemetega hällilaulu. Tänase saate lõpuni aga kõlab Alexander Gretchen innovi vaimulik muusika.