Teatejooks tähtede juurde. Teatejooksu algus on kaugel 1610. aastal. Paadva linn, Galilei, Töötuba Galilei ja tema õpilane sad reedo vaatavad teleskoop. Kas sa näed mägesid, mille tippe valgustab juba tõusev päike? Kunagi nõlvadel on ikka veel öö. Kas sa näed, kuidas valgus laskub klippudilt orgudesse, aga see räägib ju vastu kõigele, mida õpetab astronoomia juba üle 2000 aasta nii meelt. Sa näed seda, mida pole näinud ükski inimene, peali, minu, sina oled teine muu ei saa ju olla maamägede ja orgude ka, nagu ma ise olla täht. Ta on tavaline taevakeha üks tuhandetest. Vaata veel kord. Kas kuu varjatud pool paistab sulle täiesti Dumidena? Ei paista. Kui ma vaatan tähelepanelikult, näen ma nõrka allikat valgust. Kust tuleb see valgus? Ta tuleb maalt. See on mõttetus, kuidas võid maa oma merede, metsade ja mägedega anda valgust. Maanjub külm taevakeha samuti nagu kiirgab kuu. Mõlimate saavad valgusid päikeselt ja peegeldavad seda. See, milleks kuuen meile, kolime meiega temale. Sealt paistame meekord Sirbina kord poolringina, kord täiesti ja vahel ei paista üldse nii, et Maa ja Kuu vahel ei olegi vahet. Ei ole. Alles kümneaastast põletati Roomas inimene, tema nimi oli Jordaania Bruno, ta väitis sedasama. Muidugi. Me näeme ju seda. Sakk ridu, vaata pikksilmaga edasi ja see, mis sa näed, tähendab, et taeva ja maa vahel ei ole erinevust. Täna, 10. jaanuaril 1610. aastal kirjutab inimkond oma kroonikasse. Taevast ei ole enam. Vahetus palju põlvkondi ja hiiglasuur maakera jätkas aina oma lõputut teed oma tuttavat lendu. Ja koos unistustega õiglusest, võrdsusest ja vabadusest elas inimestes unistus vallutada taevas, vallutada universum. Aeg õhkus sellest unistusest. Kahe epohhi piiril Elascaluuga vaiksel tänaval üks inimene. Ta nägi selgesti seda, mida teised ei kujutlenudki. Nägi võimalust heita kõrvale maaahelad, vallutada planeetidevaheline ruum. See inimene, grandioossed kosmoselaevalt maa, kes esimesena rajas planeetide ja tähtedevaheliste sõitude võimaluse olid Seolkovski. Praegu tunneb seda nime kogu maailm. Inimene jää maale elama igaveseks rääkist Seolkovski. Ta vallutab ruumi päikese ümber. Luuakse maa, kunstlikud kaaslased ja mitte ainult kaaslased. Ümber maakera hakkavad liikuma taevasaared, kaaslasterühmad, helioelektrijaamad, mis annavad inimestele valgust ja soojust ning kosmilistes kasvuhoonetes hakatakse kasvatama juurvilja ja lilli. Jad, Seolkovski unistused, täituvadki. Esimene sputnik, 1957. aasta oktoober. 94 päeva kosmiliste elu elu, mis ei jätnud kedagi ükskõikseks. Moskva kohal õnnestus sputniku esmakordselt näha kaheksandal päeval. Täpne aeg Sternbergi nimelise instituudi astronoomiliselt kellal on viis ja 10 minutit. Vaatlusväljakul optiliste riistadega kaetud pika laua ümber on palju rahvast. Siia on koondunud teaduslikud töötajad, kes jäävad üles piksilmi, kontrollivad tähekaarte, teevad viimaseid arvutusi. Ärge jätke teatamata sputniku ilmumist. Sputnik liigub pik silmades paremalt vasakule. Tegelikult liigub taga vasakult paremale. Tähelepanu. Alustame vaatlust. Need olid viimased käsklused. Vaatlejad kummardasid pikksilmade okularide juurde. Valitses nii pingeline vaikus, et hakkasime tahtmatult sosistama. Tähelepanu. Rakett tuleb ridadest läbipaistvatest pilvedest veidi paremal. Teaduste palee tipust ilmus väike helendav punkt. Ta libiseb kiiresti mööda taevatelgi tardunud tähtedest. Nüüd jõudis ta põhja naelani ja näib, et hetke jooksul katistusele. See üksmeele hurraa, kostis Altülikooli kõrval oleval väljakul tervitasid üliõpilased ja õppejõud esimese kunstliku kosmilise keha ilmumist. Kahe kuu pärast lasti üles teine. Siis läks päikese poole unistus, esimene kosmiline rakett. Talle järgnes teine, mis viis Nõukogude vimplit kuule. Neljandal oktoobril 1959. aastal lendas üles meie kolmas saadik kuule, et anda maale öise valgustaja tagakülje fotot. Tormijooks universumile jätkus. Kosmilisele rajale läksid esimesed neljajalgsed kosmonaudid. Anname reportaaži rivaariumist, kus elavad kosmoserändurid meie väikesel ekskursioonil mööda Vivaariumi saadab meid teaduslik töötaja. Siin võite näha peaaegu kõiki meie kuulsaid kosmosetähti. Näiteks siin on vanad kosmoselendurid. Nad lendasid rakettidega juba viiekümnendatel aastatel. Sellest saadik on paljudel juba järeltulijad, mõned on isegi vanaemadeks saanud. Palun teid siia. Belka ja Strelka. Aga need, need on tõenäoliselt Strelka järeltulijad. Kõik peale ühe on järeltulijad. Peagi pärast lendu tõi ta kuus kutsikat. See on ka see, kuidas ka tema kõrval magab Malluska. Seal istub Tõnka. See aga on ta ka kuuespušenka, nagu teate, saadeti Ameerikasse ja elab nüüd ookeani taga. Strelka sai aga uuesti emaks, sündisid neli tervet kutsikat. Näete, need. Näen, et nad käituvad sama lõbusalt nagu kõik need teisedki suguvennad maal. Nüüd te teate, et kõik meie neljajalgsed luured talusid suurepäraselt lennud ja tunnevad end senini hästi. Nii valmistas inimene Maalt ette oma esimest sammu kosmosesse. Tänaseks on see muutunud juba ajalooks. Komandopunkti on kogunenud teadlased, insenerid ja kosmonaudid. Keegi küsib ka kaarinilt raadio teel. Juula, kas sul pole igav istuda? Muusika kuluks ära vastata. Kosmonaut number. Kosmonaut number kaks kosmonaudid kolm ja neli. Igaüks neist oli omamoodi esimene. Juri Gagarin ajas kosmoseuudismaal esimese vao German Titov veetis esimesena terve ööpäeva kosmoses. Andrea Nikolajev ja Pavel Popovitš olid esimeste Nõukogude kodanikena kosmoses koos. Kosmosesse läksid uued ja uued kangelased. Saabus veel üks päev. Seekord saatsid taevavennad kosmosesse Valleri Bõkovski. Ja siis lendas kosmosesse esimene naine, Valentina Tereskova. Viie päeva pärast kohtusid aga taevavend ja õde esmakordselt pärast lendu Volga-äärses linnas. Annan reportaaži lennuväljalt, kuhu praegu maandusid lennukid, mis tõid siia Valeri polkovski ja Valentiina thereškova. Aegamisi tiib tiiva kõrval veerevad hõbedased lennukid siiapoole kus lennuväljale on kogunenud riikliku komisjoni liikmed. Tuntud Nõukogude teadlased, taevavennad Juri Gagarin, German Titov, Andrei Nikolajev ja Pavel papovitš. Lennukid peatuvad, ühe lennuki, uksed avanevad ja lennuväljale astub paleerib Bokovski. Taan sinises sportellikonnas. Harjumuspärase kindla sammuga läheb ta riikliku komisjoni esimehe juurde. Seltsimees riikliku komisjoni esimees, kosmonaut, bokovskil, rõõm teatada, et partei ja kodumaa ülesanne on täielikult täidetud. Sellele vastab riikliku komisjoni esimees. Õnnitlen õnneliku maandumise ja parteisse vastuvõtmise puhul. Vaevalt sai aplaus vaikida, kui teise lennuki trepile ilmus sale naisekuju. Panentiinade reskova annab raporti. Ja siis lilled, sügelused, õnnitlused. Lõpuks ulatuvad Valeria valja teineteisele käe sügelevad ja suhtlevad. Nii toimus uute kosmosekangelaste esimene lennujärgne kohtumine. Nüüd on neid kuus kuus Nõukogude universumi vallutajat. Kuid see on ajutiselt nii. Seni me ei tea nende järglaste nimesid, kuid oleme veendunud, et nad on esimeste väärilised. Käimas on plaanipärased, õppused kosmoselaevakabiinis. Meenutame treeningute ajal tehtud raadiointervjuud tulevaste kosmonautidega. Kuidas te suhtute oma elukutsesse? Ma arvan, et kosmonaudielukutse on väga austav. Kujutan asja nii, et kosmonaut on luuraja tundmatuses, ta käib kõige ees. Ta peab õppima tundma seni käidamatuid universumi radu kuid selleks peab ta palju oskama ja teadma. Tahaksin lisada, et kosmonaut ei ole looduses ainult luuraja, vaid ka saadik, kes esindab inimkonda. Tal seisab esimesena ees kohtumine teiste maailma elanikega, kui sellised eksisteerivad. Ja tema põhjal langetavad teiste planeetide elanikud otsese maainimese kohta. Mida annab inimestele kosmosetundmaõppimine. Sellele küsimusele on paari sõnaga raske vastata. Pealegi ei ole küsimus küllalt täpselt esitatud. Tuleks küsida, mida kosmose uurimine juba inimesel on andnud. Juba tänaseks on lennud kosmosesse rikastanud teadust paljude väärtuslike andmetega meid ümbritseva maailmaruumi kohta ja maa atmosfääri ülemiste kihtide kohta. Nad tõid meile ka esimesed usaldusväärsed andmed meie naabrist kuusk. Ma arvan, et pole mõtet peatuda pikemalt nõukogude kosmoseuurijatel, sest nad on üldtuntud. Kuid tahaksin lisada, et see on alles algus. Praegu käib juba kuulust teaduste kosmiseerimine. Paljud maapealsed teadlased hakkavad andmeid ammutama kosmosest. Piltlikult öeldes ammutavad nad endale toorainet edaspidise arenemise tarvis. Näiteks võib tuua selliste teaduste tekkimise nagu kosmiline meditsiin ja bioloogia, kosmiline geoloogia ja astrogeograafia. See protsess kasvab iga aastaga ja viib lõpuks selleni, et paljud teadused tungivad kosmoseavarustesse. Selle läbi laienevad oluliselt meie teadmised ümbritsevast ruumist. Kas soovite midagi lisada ja tahaksin öelda, et aja jooksul lakkab kosmos olemast ainult uurimisobjekt. Ta hakkab oma rikkusi andma inimestele. See on aga juba teine vastus teie küsimusele. Kosmoseei anna ainult teadusele, vaid ka inimeste praktilisele tegevusele. Ka siin on piiramatud võimalused. Väga palju elu paremaks muutmiseks maal annab täpsem päikesetundmaõppimine. On ju päikese kiiret kogu meie eluallikaks. Nendeta oleks meie planeet ainult surm. Päikese aktiivsuse muutusi täheldame juba sageli. Näiteks katkeb raadioside niipea, kui päikese pinnal toimub järjekordne plahvatus ja meie planeedi atmosfääri tungivad päikesemateeria laetud osakesed. See tekitab ka ilmamuutusi ja nõnda edasi. Meile pole päris selge, kuidas need sündmused toimuvad ning neil on raske ennustada, kuid see on väga vajalik. Päikesel on väga suur mõju meie elu kõikidele külgedele ja meie tervisele. Edasine päikese olemuse tundmaõppimine aitab meil lahendada paljusid teisigi puhtalt maapealseid küsimusi. Võime juhtida ilma ja kliimat kasvatada rikkalikke saake, saada täiendavalt miljardeid kilovatt-tundeenergiat. Muudame oma koduplaneedi õitsvaks aiaks, inimesed aga terveteks ja rõõmsateks. Ja igaüks meist usub, et võib-olla saabub õige pea selline päev, mil pärast oma reisimaale tagasi pöördumast kosmoselaevast astub välja väsinud inimene inimene meie riigist ja ulatab meile näputäie. Kaua seisnud tolm. Ta ütleb naeratades, võtke. Talle vastatakse, muld nagu muld ikka. Ja ta ütleb vaikselt. Ei. Siin näputäis on kuult.