Kui juttu teha heina Tanbergist, siis on kahtlematult üks esimesi teoseid, mis kujutusse kerkib tema vaimukas Concerto krosso ära seletatult suur kontsertorkestrile. See oli teos, mis tõi 1956. aastal noorele, 26 aastasele heliloojale kuuendal ülemaailmsel üliõpilaste ja noorsoofestivalil kuldmedali ja peaaegu et rahvusvahelise kuulsusega sest Concertut on menukalt mängitud ka väljaspool Nõukogude liitu. Kui nimetatud teosele õige varsti järgnesid sümfoonilised tantsud siis võis tekkida mulje, et helilooja peamiseks huviobjektiks on sümfooniline muusika. Omajagu on sellise tõtki. Ent Tambergi loomingulist biograafiat lähemalt jälgides ilmneb mõnevõrra teistsugune pilt. Selgub, et heliloojale on alati kõige südamelähedasem olnud muusika, mis seotud lavaga. Kunstide sünteesimisel ja muusikalise dramaturgia-ga seotud probleemid on need, mis Tambergi alatasa juurdlema sunnivad uusi teoseid kirjutama innustavad ja uusi tõdesid avastama kutsuvad. Helilooja meenutab, et juba lapsena sai ta esimese suurema ja meeldejäävama elamuse ühelt ooperietenduselt ja praegu näiteks on head draamakunst see, mis talle alati suurt kunstilist naudingut pakub. Oma esimese ooperini jõudis Eino Tamberg alles kaks aastat tagasi kuid sellesama draamakunstiga on ta looming olnud seotud kõikidel etappidel. Vaatleme põgusalt seda teed. Juba keskkoolipõlves kirjutas ta koos omaealiste andekate poistega operetti mida kitsamas ringis üsnagi menukalt mängiti. Konservatooriumi lõpuaastail asus Eino Tamberg tööle Tallinna tõitliku akadeemilisse draamateatrisse muusikale juhatajana. Siit sai alguse kontakt tõelise labaga. Siin sõlmiti sellega tugevad sidemed. See ajajärk on Tambergi kui dramaturgi kujunemises määrava tähtsusega. Ta kirjutas muusikat paljudele näidenditele ja algusest peale tegi ta seda hea lavalise vaistuga ja maitsekalt. Teiste hulgas väärib märkimist muusika näidendile juba objerovaaja milles hästi on edasi antud teost läbiv tugev revolutsiooniline paatos. 1953. aastal lõpetas Eino Tamberg Tallinna riikliku konservatooriumi. Diplomitööks oli tal oratoorium rahva vabaduse eest Kulno Süvalepatekstile. Ka selles teoses, mis tervikuna on võib-olla ebaühtlase tasemega ja veel õpilaslik, leidub mitmeidki väga eredaid kohti mis torkavad silma oma teatraalsuse ja nii-öelda ooperlikkusega heas mõttes. Pärast õpingute lõpetamist kutsuti Eino Tamberg tööle Eesti raadiosse helirežissööriks. Esmaseks ülesandeks oli tal siin kuuldemängude muusikaline kujundamine. Töö, mis teda ennast äärmiselt huvitas. Tuli kirjutada ka originaalmuusikat ja peagi valmiski tähelepandav töö, millega noor muusik tegi endale nime avalikkuses ja astus ühtlasi tõhusa sammu küpsuse poole. Jutt on muusikast kuuldemängule vürst Gaabriel millest autor hiljem koostas sümfoonilise siidi. Raske on muidugi täpselt ja ammendavalt seletada, miks see muusika on Eino Tambergi kogu eelnevast loomingust märgatavalt kõrgema kvaliteediga. Winston üheks olulisemaks komponendiks andekalt leitud muusikalised teemad mis korduval kuulamisel lausa painama hakkavad. Eks tajume järgnevas muusikas väga konkreetselt lausa visuaalse selgusega päratu kivimüraka, keskaegse usu pimeduse kantsi, Pirita kloostri rusuvat raskust. Ja selle kõrval sügavalt inimlikku õilsat ja kaunist armastustunnet. Kokku on Eino Tamberg muusikat loonud ligi paarikümnele sõna- lavastusele kuuldemängule ja filmile. Esile tõsta võiks siit nii mõndagi. Kasvõi näiteks muusika Sofaklase tragöödia-le, kuningas Oidipus muusika, vabaõhulavastusele, Mahtra sõda ja filmile. Mis juhtus Andres lapit teosega? Siiski oli see kõik ainult ette valmistavaks etapiks suuremaile, kavatsustele. Heliloojal mõlgub mõttes originaalne idee kirjutada kontsert balletile ja sümfooniaorkestrile. Ta räägib oma plaanidest lavastaja Udo Väljaotsale. Ja viimane visandab libreto. Nii valmibki 1959. aastal ballett-sümfooniateos alapealkirjaga üks päev tütarlapse elus milles osavalt on ühendatud koreograafia. Sümfoonilise muusikaga. Teatud määral uudses žanris helitööd õnnestub hästi. Seda mängitakse menukalt kodumaal ning rajada ka. 1962. aastal aga antakse balletsümfooniale noorte heliloojate üleliidulisele ülevaatusel. Esimene preemia. Selles muusikas on oskuslikku lara tunnetust kuid mis eriti kuulajasse mõjub. See on peente tundevarjundite rohkus. Õrn graatsia, tütarlapse kauni hingeelu haarab kujutamine. 1960. aastal omistatakse Eino Tambergile Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Juba sel ajal paelub teda ooperi kirjutamise idee. Kuid helilooja tunneb, et kogemusi ja oskusi selleks on meil vähe. Siiski astub ta ooperile suure sammu lähemale, asudes kirjutama lavalist oratooriumi. Kaudselt on talle eeskujuks saksa kaasaegse helilooja Karl Orphy huvitrad lavalised kantaadid. Kuid Tamberg lahendab ülesande täiesti omanäoliselt. Sel perioodil kerkib kogu inimkonna huvide sfääri keskpunkti Kosmose teema. Maa, tehiskaaslased, planeetidevahelised raketid, kosmoselaevade edukad lennud toidavad inimese teadvust ja fantaasiat enneolematute perspektiividega. Sellest inspireerituna valmibki Tambergi koos luuletaja Jaan Krossiga kuupaiste oratoorium laulu solistidele, deklamaatorile, koorile ja orkestrile. Autorid ei käsitlesin niivõrd kosmose vallutamise teemat kui üldse universumi tunnetamise mõju inimmõistuse ja inimsuhete arengule. Haaratud on õieti üsna lai teemadering. Ja koguteosele on iseloomulik intellektuaalne ning samal ajal kunstiliste vahendite väga mitmepalgeline ja oskuslik rakendamine. Kuuba Est-oratoorium sai valmis 1962. aastal ja tuli peatselt ka lavale riiklikus akadeemilises teatris. Vanemuine. Me kuuleme sellest üht osa pealkirjaga igijääs magab Gröönimaa milles autorid väga teravmeelselt taunivad imperialistide poolt levitatavat sõja psühhoosi. Ühel oktoobri ööl, 1960. aastal ilmusid USA raadiolokatsioonijaama ekraanidele puudes Gröönimaal ootamatult signaalid signaalidest järeldati, et vaenulikud ballistilise raketi on parajasti kihutama selle põhjanaba Ameerika mandri poole. Me oleme käesolevas saates peatunud ainult sel osal Eino Tambergi loomingust, mis nii või teisiti on seotud lavaga teatrikunstiga. Põhjuseks on asjaolu, et just viimase lavalise suurteose ooperi Raudne kodu eest esitati Eino Tamberg Nõukogude Eesti preemia kandidaadiks. Ooperi saamislugu on aga järgmine. Raudse kodu aluseks on Evald Tammlaane samanimeline näidend, mis on kirjutatud 1937. aastal vahetult pärast Hispaania kodusõda. Selles jutustatakse inimestest, kes küll ise ei sõdinud otseselt, kuid kes nende sündmuste mõjul nii või teisiti olid sunnitud võitlust alustama fašismi vastu inimkonna tõeliste õiguste ja vabaduse eest. See teema on ka praegu väga aktuaalne ning Eino Tambergi tekkis juba aastaid tagasi mõte Tamlane näidendi põhjal ooper kirjutada. Kaua ta siiski kaalus ja kõhkles ning tegelik töö algas 1964. aastal, kui juba Estonia teater heliloojale konkreetse ettepaneku tegi. Libreto autoriks sai luuletaja Uno Laht, kes näidendi mõtet püüdis avardada nii et see poleks ainult seotud ühe konkreetse ajaloolise sündmusega. Helilooja kirjutas ooperi valmis ühe aastaga ja Raudse kodu esietendus toimus riiklikus akadeemilises teatris Estonia juulikuus 1965. Tambergi esikooper äratas kohe laialdast vastukaja ja kujunes erutuvaks sündmuseks meie vabariigiteatrielus. Muusika on kirjutatud kaasaegselt realistlikult ja on vaba halbadest ooperis stampidest. Mõttetihedat sõna jälgib vabalt kujundatud vokaalpartii. Psühholoogilise allteksti aga annab sümfoniseeritud orkester. Värskeid nüansse lisab kõne teksti ja džässmuusika elementide rakendamine. Ooperi peategelasteks on lihtne madrus Peeter ja kapteni tütar hiige kelle vahel on tekkinud kiindumus, armastus kogu psühholoogiline konflikt, arenebki Peetri sisemisest võitlusest. Kas jääda truuks ideedele ja minna koos oma meestega või alistuda ahvatlevalt tundmusele. Peetris võidab mehisus ja kohusetruudus. Kuulame nüüd mõnda katkendit Eino Tambergi ooperis raudne kodu. Kõigepealt Peetri laul ning hiige ja Peetri duett esimese vaatuse teisest pildist. Vestel. Üldjuhul tuutu. Ma. O? Toos. Ilma. Ta õitseb, määri ja muudab õitsema. NB. Naastu toona. Pomisesin Sai rõõmustage enam meie jällenägemise üle. Peigmees pardal. Mis teil siis minust? Ütle parem maakler, kes tahab mind endale naiseks osta. Kuidas soovite? Mered. Karvased käpad, ei midagi romantilist. Preili jaoks. Preili minul võimatut nõuate. Luus uskuge, preili, mis siis oli ka sisse midagi endal Bigaadreli õla. Lohutuseks AGM adru. Mulleriga. Oota. Vaeses brikus maania merereisi, et ka meie vahel seisid Ethan Laevahuku stseen ooperit finaalist. Ma ei ole sadama rahulik fosfor. Ka see ei aita nendega või. Juhtub harva, et mõne helilooja esikooperist kujuneks kohe meistriteos, mis on vaba igasugustest puudustest. Eino Tamberg kui tugeva kriitilise mõtlemislaadiga helilooja tajub ise vist rohkem kui keegi teine mis ta ooperis enam, mis vähem on õnnestunud. Ja ta haub juba uue muusikalise lavateose loomise plaane. Uuest teosest saame aga kõnelda alles siis, kui ta on teoks saanud. Sellepärast soovime Eino Tambergile ainult edu edaspidiseks.