Ta kandis maani ulatuvat tumehalli pealiskuube, mille tõttu ta paistis olevat väga kõrget kasvu. Pikad mustad juuksed langesid tal korratutes lokkides õlgadele, moodustades nagu tumeda raamiga ahvatule laibataolisele näole, millele mure geniaalsus ja põrgu oma kustutamata jäljed olid põhjustanud. Ta kõrval tantsisklema lühendame mõnusa olemisega veidralt proosaline kuju kellel oli roosakas sus nägu ja helehall metallnööpidega kuu talumatu sõbravikkusega igasse külge tervitades heitist aga aeg-ajalt peldiku ja hoolitseva pilgu süngele kogule, kes tõsiselt ja mõtlikutama kõrval kõndis. See oli nagu Netschibil, millel kujutatakse Fausti Kozmaagnerida, Laitsigi väravate esijalutamas. Põlglikult vaatas pikk sünge kuju, oma saatjat kuise oma proosaliste pärimistega, talle tüütavaks muutus. Ta ei saa käima temata läbi. Verine leping seob teda selle teenri külge. Nõme, rahvas arvab küll, et sa saad olla kirjanik Harris Hanno verist, keda sünge kuju oma rahaasjade korraldamiseks kaasa võtab. Rahvas ei teagi, et kurat on härra George Harrise käest laenanud paita kuju ja et selle vaese inimese vaene hing istub nii kaua koos muu kooliga ühte kasti suletuna Hannoveris. Kuni kurat talle jälle. Tema vihjaliku kesta tagasi annab ja ise oma meistrit väärikal kujul nimelt musta puudlina läbi maailma saatma hakkab. Nii kirjeldab Heinrich Heine Firenze öödes kurt kunstnik Liiser paganiinit tema jalutuskäigul mööda Hamburgi peatänavat. Heine Firenze ööde põhjal on koostatud ka meie kava viiuliga. Saatan loeb Heino mandri. Kontsert leidis aset Hamburgi komöödiateatris ja kunstiarmastaja publik oli juba varakult nii suurel arvul kohale ilmunud, et koht tuli kätte võidelda. Kogu saalis valitses harras vaikus. Kõigi pilgud olid suunatud lavale, iga kõrv seadis end kuulamiseks valmis. Lõpuks ilmus lavale tume kogu, kes näis olevat tõusnud allmaailmast. See oli paganiini oma musta skaala ülikonnas kohutava lõikega, must rakkia, vest, nagu neid võib olla põrguetikett proserpina õukonna juures ette kirjutab. Mustad püksid lotendasid pelglikult kõhnade säärte ümber. Ta pikad käed tundusid veel pikemana, kui ta viiuli ühes käes ja poogen teises publikule oma enne nähtamatuid kummardusi sooritades viiulipoognaga peaaegu maad puudutas. Ta nurgelistes keha paljutustes peitus mingi õudne puisus. Ja neis oli samal ajal midagi kentsetelt loomalik. Nii et neid kummardusi jälgides kippus veider naeruhoog peale. Aga ta näos, mis heledas lava valguses veel lai palikumalt kah, kes näis oli samal ajal midagi nii Anu võt midagi nii totralt alandlikku. Et kohutav kaastunne surus naeruhoo alla. Kes on ta neid kummardus ja automaadi või koerakest õppinud? Kas kuulub see palun pilk surmani haigele inimesele või luurab selja tagant kavala ihnuskoi iroonia? Kas on see elav olevus, kes surema hakkab ja nagu haavatud gladiaator publikut kunstiareenil oma koonidega lõbustama pead? Või on see hauast tõusnud koolnu viiuliga vampiir kes, kui mitte vere südamest siis igal juhul raha taskust imeb. Seisused, mõtted ristasid publiku peas, kui paganiini oma lakkamatut kummardusi sooritas. Aga kõik need mõtted pidid vaikima kohe, kui võrratu meister viiuli lõua alla tõstis ja mängima hakkas. Juba esimese poogna tõmbega muutusid kulissid tema ümber. Teiseks. Ta seisis oma noodipuldi käki heledas toas, mis oli täis lõbusalt pilla-palla paisatud pumpatuuri aegset rikkalike nikerdustega mööblit. Kõikjal väikesed peeglid, kullatud haamrit, Hiinaport. Valgete kinnaste rebenenud siig, pitside võltspärlite kulg, plekist Diadeemide ja muu kassikullast kribu-krabu üliarmas segadus nagu seda võib leida mõne primadonna kabinetis. Samuti oli muutunud Padomiini välimus ja nimelt väga soodsas mõttes. Ta kandis lühikesi lilla värvilisest atlasest kintspükse valget hõbetikandiga, vesti ja helesinisest sametist, kullatud nööpidega kuube, hoolikalt väikestesse lokkidesse seatud juuksed mänglased ümber ta näo, mis nooruslikult ühetas ja mahedas õrnuses säras, kui ta vaatas kenale neiule otsa. Kes sel ajal, kui ta mängis noodipuldi ligidal, seisis. Tema kõrval oli vanamoodsalt riietatud kena noor olevus. Valge atlas. Puusi üles blufitud vöökoht, seda võluvamalt ahtake puuderdatud juuksed kõrgesse soengusse aetud. Nii et kena ümar näoke välkuvate silmade mingitud põskede ilutus, täppide. Häbematult armsa linnukesega veel säravamat esile tunnis. Käes hoidis ta valget paberirulli. Ning otsustades ta huulte, liikumise ja ka ülakeha kogepteeriva siia silme ühtsumise järgi Meister laulvat. Aga ühkitrillerit ei olnud kuulda. Ja ainult viiulimängust, millega noor paganiini seda võluvat last saatis võis järeldada, mida ta laulis ja mida paganiini laulu ajal ise hinges tundis. Oi, need olid meloodiad, nagu neid plaksutab ööbik õhtuhämaruses, kui roosileht, tema kevad aimusega täid. Tutt südant kiidatsemalt joovastav. Oi, see oli õrn. Iharalt närbub õndsus. Helid suudlesid, 11, pagesid, mossita, pes eemale. Põimusid Sis naerdes. Teisesse sulasid kokku ja hääbusid joobunud harmooniat. Ja helid mängisid lõbusalt nagu liblikat, kellest üks ärritavalt teisest kõrvale põikab lille taha peitu poeg lõpuks kinni püütakse. Ja siis koos teisega kergemeelses õlles keset kuldset päikesepaistet minema lendab. Ämblik ämblik võib niisugustele armunud liblikate läki traagiliselt saatuslikuks saada. Aimas noor süda seda nukke rohelibises vaikselt nagu läheneva tuss aimus läbi hurmavate meloodiate. Mida paga niini, viiul, kiirges. Aga nii hakkas uuesti mängima. Seekord ei moondunud helid enam heledaks kujudeks värvideks meistrit. Kuhu kadus pigem süngetesse varjudesse, mille sügavusest tungis läbilõike, võttes kaebedoonides esile Ta muusika. Ainult mõnikord, kui tema kohal ripub väike lamp Talle oma viletsat valgust heitis oli näha ta kahvatu nägu millelt aga noorus veel ikka täiesti kustunud Polnud. Ta ülikond oli kummaline, jagatud kaheks värviliseks pooleks, millest üks oli kollane ja teine punane. Ta selja taga liikus mingi nägu, mille füsiognoomia lõbusat sokku meelde tuletas. Võis näha pikki karvaseid käsi, mis ilmselt selle näo juurde kuulusid puhuti puudutavat abivalmilt viiulikeeli, millel paga mängis. Mõnikord juhtisid nad kätmis poognat hoidis ja siis saatis mökitav heakskiidu naer helisid, mis kõlasid ikka valulisemalt ja nagu veres nõrgudes. Tema viiulil. Oli nagu laulaksid langenud inglid, kes olid inimlastega armatsenud ja laskusid nüüd õndsalt riigist välja aetuna häbist hõõguvate nägudega allmaailma nende helide põhjatust, kuristikust jõhkunud lohutustega lootust. Kui pühakud taevas meid helisid kuulevad. Riiulit kõlasid hirmuga helid kohutavad onnide nuuksed, nagu neid maa peal veel iial pole kuuldud. Ja võib-olla ka iial nonii, kuulda. Olgu siselt Josofati orgus, kui tohutut viimsepäevapasunat kõlavad ja alasti laibad oma haudadest välja ronivad, et vastu minna. Oma saatusele. Piinatud viiuldaja sooritas korraga poogna tõmbe. Nii kohutavalt meeleheitliku epaketid kõriseb Skadki murdusid ja ta jõuna abiline koos mõnitatavate peletitega kadus. Helid moondusid ja korraga näis paganiini jada ümbrust täielikult muutunud olevat. Talibruunism Ungaris, mis teda rohkem peitis, kui kattis metsik nägu, pooleldi kapuutsiga varjatud köieots ümber puusade, paljajalu. Nii seisis paganiini üksiku trotsliku kujuna etteulatuvalt kalju rüngal mere kaldal ja mängis viiulit. Oli videvik ehapunavalgus üle merevoogude pisike punasemaks värvisid jäika pidulikumalt, kohisesid armoneerudes salapäraselt viiulihelidega. Mida punasemaks muutus meri, seda tuhmimaks kasvatas taevas. Ja kui lõpuks voogavat veed olid erepunased nagu veri muutus taevas pea kohal tontlikult Helex päris surnukahvatuks. Ning suurtumi ähvardavat tena tungisid esile tähelt. Ja tähed olid mustajat musta nagu läikivad kivisöekamakad. Aga viiulihelid kasvasid ikke tormilisemaksja ülemiilikumaks jubeda mängumehe silmades Loitis nii pilkab hävitamisiha ja ta kitsad huuled liikusid nii õudselt kiiresti, et näis, nagu pomiseks ta igivanu jumalavallatuid, loitse, millega tormi esile manatakse ja meresügavikku vangistatud kurje vaime vabastatakse. Mõnikord, kui ta oma paljast kõhna käsivart mungarüü käisest kaugele välja sirutades viiulipoognaga õhus veskis. Naiste alles õieti nõiameistrina, kes võlukepiga elemente käsutab. Ja meresügavusest kostis kui metsikut ulgumist ning heitunud verelained käisid nii võimsalt kõrgele et nad peaaegu piseerutasid kahvatut, taevatekki ja musti tähti oma punase vahuga. Kõigulgus kriiskas raksus nagu langeks maailm rusudeks ja munk viiuldas viha kandlega eelsemalt. Ta tahtis oma märatseda tahtejõuga murda seitset pitserit millega Saalomon raudpotid kinni pitseeris pärast seda, kui ta meisse oli sulgenud alistatud deemonid. Need potid uputas tark kuningas merre. Just neisse suletud vaimude hääli oli kuulda, kui paganiini viiul oma vihasemaid basse müristas. Aga lõpuks oli kuulda koguni arvestatavaid vabanemishõikeid ja punastest verelainetest võis näha arvatavaid vabastatud deemonite päid välja kerkivat. Need olid kohutavalt inetud koletised, nahktiibadega, krokodillid, põdrasarvedega, maod, ahvid, kellel olid peas merikarbid patriarhaalse pikkade sademetega hülged, naisenäod, kus põskede asemel olid rinnad rohelised, kaameli, Piaat, värdjalik olevused, kellest oli võimatu aru saada, millest nad koosnevad. Kõik nad jõllitasid külm tarkade nägudega viiuldavate munka ja haarasid pikkade uim käppadega ta järele. Mungelaga langes märatsevad manamis tuhinas kapuuts alla ja tuules lehvivad lokkis juuksed. Looklesid mustade madudena ta pea ümber. Ta Caniinidestis jälle viiuli lõua alla. Ja esimese poogna tõmbega algas jälle. Helide imepärane muundumine. Ainult nad ei võtnud enam nii eredavärvilist ja füüsiliselt piiratud kuju. Helid hargmisid rahulikult õõtsudes Maiesteetlikult ja paisudes nagu orelikoraal toomkirikus. Kõik ümberringi avardus ja kõrgus kõlassaalseks ruumiks. Vaid üksnes vaimusilmaga. Selle ruumi keskel hõljus, hiilgab kera millel seisis hiiglasuurena ja uhkelt üle vanamees, kes mängis viiulit. Kera oli see päike ei tea. Paga nii näis ideaalselt ilusana taevalikult seletatud näoga ja naeratas lepitavalt. Tema keha oli täis õitsvat mehe jõudu, helesinine ründajat, kes temale helistanud liikmeid õlgadel voogasid läikivate Slokkides mustad juuksed. Ja kui ta seal nagu ülev jumala kuju, nii kindlalt ja julgelt seisis poognaga üle viiuli tõmbas tundus nagu alistuks talle kogu maailm seal inimplaneeti mille ümber mõõduka pidulikkusega ning õndsates kõlades pöörles universum. Need suured küünlad, mis nii rahulikult särades tema ümber hõljusid. Kes olid taevatähed ja see helisev harmoonia, mis nende liikumisel tekkis. Kas oli see sfääride laul, milles poeedid ja nägijad nii suure vaimustusega pajatavad? Sõnulseletamatu püha haruldus peitus neis helides mis mõnikord värelisid vaevukuuldavalt otsekui salapärane v sosin sisele, paisusid magus jubedalt valjuks otsekui metsasarvehelid kuupaistel. Ja tormasid lõpuks ohjeldamatult hõisata edasi. Otsekui helistaksid 1000 pardi oma harfi keeli. Tunelda või kui ta puhkab lüüsi armsama südameni Võib-olla mõistab südameid ka päise päeva ajal kui ta sukeldub juugeldades kreeka kunstiteose joonte ja pindade ilusse. Nii kuulis ja nägi taganiini muusikat Maximilian Heinrich Heine ferenseerides millest katkenud on avaldatud ka Loomingu Raamatukogu. 1961. aasta neljandas numbris luges Heino mandri saate muusikaliseks kujundajaks, oli Niina Murdvee ja toimetas Acera.