Praegu näib mulle, et kogu maailma ajalugu jaguneb kaheks perioodiks. Esimene periood on kõik see, mis möödus maailma loomisest kuni padaemanda loomiseni. Teine algas kuu aega tagasi. Ent juba päev hiljem, seitsmendal aprillil võtab Pjotr Tšaikovski Veide ettevaatlikuma hoiaku oma teose suhtes. Kardan, et seda näitab ka kogemus, et autorid, eriti alguses, pärast uue vaimu vilja sündi tunnevad tema vastu suurendatud ja sageli õigustamata poolehoidu. Tšaikovski kirjad sõpradele ja sugulastele moodustavad otsekui päeviku, mille kaudu saab jälgida helilooja loomeprotsessi, tema enda hinnanguid loodu suhtes, kõhklusi ja otsinguid, miljööd ning veel paljut muudki, mis kas soodustas või takistas tööd. Sellesse protsessi aitavad aga pilku heita ka helilooja ja ta teenri päevaraamatud. Ka eespool ette loetud lõigud olid valitud Tšaikovski kirjadest ja tena. Vaatleme nende abil neid neljakümmet neljapäeva, mis heliloojal kulus 1890. aastal Firenzes oma ooperi Padaemand loomiseks. Eellugu ulatub paar aastat varasemasse aega. 1888. aasta märtsi lõpus, kinnitas Pjotr Tšaikovski kirjas vennale. Ma üldse ei kahetse, et ei hakka kirjutama padaemandat niisugune Šeže, kui on padaemandale. Mind ei liiguta ja sellest ei tuleks midagi välja. Kuid helilooja vaated muutusid ja järgmise aasta lõpul ta kirjutas Nadežda fundmekile. Ma valisin selle ooperi jaoks Puškini padaemanda rüse. Juhtus nii, mu vend modest alustas kellelgi Glenovski palvel libreto loomist padaemanda Süseile ja kolme aasta jooksul tegi tasapisi väga õnnestunud libreto kuid too lõppude lõpuks loobus muusika kirjutamisest. Nähtavasti ei saanud sellega hakkama. Muide, teatrite direktor Sevolovske innustus mõttest, et mina kirjutaksin sellele samale lehile ooperi- ja tingimata juba järgmiseks hooajaks. Ta rääkis mulle oma soovist ja et see langes kukkumine otsusega jaanuaris Venemaalt põgeneda ning tegeleda loominguga Sis nõustusi. Seejärel moodustati terve komisjon, kelle ees vend luges oma Libretot. Põhjalikult, määrati kindlaks tema loomingu lavalised väärtused ja puudujäägid. Dekoratsioonide projekteerimine isegi jagati rolle ja nii edasi. Nii et juba praegu käivad teatrite direktsioonis arutlused ooperi lavastamiseks, millest veel nootigi pole kirjutatud. Ent need esimesed noodid kirjutati juba õige pea 31. jaanuaril uue kalendri järgi, märkis Tšaikovski oma päevikusse. Hakkasin tööle ja üsna kenasti. Kui nüüd mängida ette ooperi algus, siis siin kuuleme ka sellel päeval Loodot seen suveaias, kuhu kaunis päev on meelitanud hulgaliselt jalutajaid mängivaid lapsi hoidjatega ning kus kohtume esmakordselt ka Hermanniga, kelle sõbrad kurdavad, et noormees veedab kõik ööd jälgides kaardimängu. Ise ta kaasa ei mängi, kardab kaotust. Siin suveaias aga avaldub ka tulevase draama teine mõjuväli. Hermanni armastus kauni tundmatu Liisa vastu. Ja ka kolmas Tomski jutustas grafinnast, kes teadvat maagilist kolme võidukaardi saladust. Sellega on intriig esimeses pildis punutud. Jaa. Ja. Ja. Aga? Noh, nagu ju Esimese pildi peale kulus heliloojal suhteliselt palju aega kokku 10 päeva ja nõnda võis alles kuuendal veebruaril oma vennale kirjutada. Töös jõudsin küll Tomski ballaadini, kuid siiski oli helilooja tulemusega rahul ja lootis pooleks veebruariks esimese vaatuse lõpetada. Läks korda. Tšaikovski teener Nazarlitrow, kelle ta oli ferenzesse kaasa võtnud, kirjutas 10. veebruaril oma päevikusse. Täna anne biotor, iilits heas vormis. Juba eile alustasid teist pilte ja nagu ma näen, läheb hästi. Modist Elixi ülistavad libreto eest. Iga kord enne töö lõpetamist astun tuppa ja ütlen, et on aeg lõunat või õhtust süüa. Ma ei tea, võib-olla, et ma sega. Kuid nad pole oma rahulolematust väljendanud. Kui oleksin seda märganud. Kindlasti ma ei oleks läinud. Bioter iilits ehk mõtlevad, et ma igavuse pärast sisse astun, ma arvan, et neil on vaba aeg ja teevad lahke heasüdamliku näo. Aga ei, minul pole siiamaani sugugi igav. Minu arust on siis selleks, et nende meelt lahutada ja kui ma seda ei teeks, siis ehk mõtleksid nemad ise, et ma pole millegipärast nendega rahul. Aga niiviisi on siiamaani kõik, tänu jumalale. Hästi. Kell seitse astusin sisse, juttur, iilid ei olnud veel lõpetanud. Ma ütlesin, aeg on lõpetada, noogutasid küll, aga ise teevad ikka konksukese. Jah, lisan. Varsti on kell seitse. Kohe vastavad nemad ja teevad veel ühe konksukese, ise löövad käega vastu klaveri kaant. Mina seisan. Võtavad uuri välja, teevad kapsli lahti. 20 puudub seitsmest. Ma võin veel 10 minutit töötada. Mina ütlesin midagi. Nemad vastu lase olla ainult 10 minutit. Läksin ära. 10 minuti pärast tulevad minu juurde. Ma lõpetasin ja hakkavad tarima, millega mina olen tegelenud, mina kirjutasin ja kui nemad tulid, siis panin vihiku kinni. Siis läksime tema tuppa, biotori lits kõnnivad mööda tuba edasi-tagasi. Mina seisan laua juures. Esimest korda kuulsin Klootoril, yks kiitis oma tulevast teost. Ooper tuleb ja kui jumal annab ja see lavale tuleb, siis puhked, sina nutma, nasaal. Mina vastu. Annaks jumal, et läheks hästi ja lisan endamisi ja andku jumal teile tervist. Nüüd aga veidi muusikat teisest pildist, mille tegevus toimub Liisa toas on õhtu ja tütarlapsed püüavad Liisa kurbust leevendada vene tantsuga. Üksi jäänud usaldab Liisa ööle. Et armastab Hermanni. Ootamatult ilmub Hermann rõdule tormakalt avaldab päriisale armastust. Kohtumise katkestab koputus, uksele siseneb vana krahvinna. Kardina taha peitunud Hermannile meenub lugu kolme kaardi saladusest. Pärast krahvinna lahkumist puhkevad temas uue jõuga eluiha ja armujanu. Liisat valdavad samad tunded. Edasi heidab valgust Tšaikovski ruumis protsessile. Tema päevik. 23. veebruar alustasin kolmandat pilti, lõpetasin neljanda pildi ja alustasin intermeediumi. Alguses ei saanud vedama, aga pärastpoole läks libedalt. Jätkasin tööd intermeediumiga ajuti näis mulle nagu elaksin 18. sajandil ja nagu Mozartist edasi polekski midagi olnud. Võimalus jõuda lähemale Mozart, telekeda Tšaikovski sügaval taustas ja luua moodsate stiilis muusikat oligi nähtavasti peamine põhjus, miks ta valis intermeediumiks pastoraali. Intermeediumikeskne number on pila, rippa ja Milanos ohvrid, vett ja selle muusika Tšaikovski otsekui Mozartilt laenanud. Ühestame klaverikontserdist. Niisiis kolmas pilt, pall, mille keskne osa on pastoraal. Peol on ka Liisa krahvinna ja Herman. Just pallil teeb Herman lõpliku otsuse grafinnalt kolme kaardi saladus välja pigistada. Plaani teostamiseks annab lootust Liisalt saadud võti, millega majja pääseb. Täpselt nädalaga kirjutas Tšaikovski valmis ooperi neljanda pildi. See oli peaaegu valmis enne kolmanda pildiga tööle asumist. Seitsmeteistkümnendal veebruaril kirjutas ta oma päevikusse. Neljanda pildi loomise algus. Töötasin läheb vaevaliselt. Vana ides surmas seen. Ja päev hiljem vennale kirjutatud kirjast. Räägime Padaimandast. Mida küll välja mõelda, et mitte anda vaesele Fligenerile liiga üle jõu käivat rolli. Seitse pilte ja tema peab kogu aeg tegutsema. Mõtle selle peale. Räägi Sevolovskiga, kas selle nimel mitte loobuda kaldapealse pildist? Mind haarab õudus, kui meenutan, kui palju ma tema jaoks olen juba kirjutanud ja kui palju veel tuleb kirjutada. Kardan, et vaesekesel ei jätku lihtsalt jõudu. Ja mitte üksnes Fignerit, vaid iga artisti valdab hirm ja ärevus. Saades teada, et peaaegu pidevalt tuleb laval olla ja laulda kas tõesti ka ballistseenis on tal palju laulmist? Ootan pallis seeni kannatamatult üldse moodia, ära sa jumala pärast viivita, muidu ma jään ilma tekstita, sest julgen loota, et lõpetan neljanda pildi nädala pärast. Vahel läheb kirjutamine väga kergelt, teinekord tuleb vaeva näha. Muide, sellest pole midagi. Vaeva nägemine tuleb ehk just tahtmisest kirjutada nii hästi kui võimalik mitte rahulduda esimese pähe tulnud mõttega. Neljas pilt sisaldab Tšaikovski loomingu süngemaid, lehekülge. See pole küll veel kulminatsioon. Järgmises pildis läheb ooper hirmu tekitavaks. Krahvinna magamistuba, grafina, mälestused Pariisist, lahul mile, Tšaikovski Padaemand asse otse üle Gretri ooperist Richard Lõvi, seda Hermanni kohtuminegraphinnaga ja krahvinna surm. Kaartide saladus jääb teadmata. Kaheksas veebruar. Mis puutub kaldapealse pilte, siis mu arvamus kaldub nüüd selle kasuks. See Polovskilt pole mõtet küsidagi tema naguinii poolt. Olen selles veendunud. Farmer on aga pigem poolt. Ta ainult palus, et tema partii oleks seal võimalikult lühike, et mitte kulutada jõudu, mida on vaja viimases pildis. Ja sinna paluta sisse tuua prindiisi motiivi, mis eelnes kasarmus seinis padaemanda ilmumisele. Mulle see mõte meeldib. Viies, märts sain kätte viienda pildi, libreto hakkasin otsekohe tööle. Läheb ebatavaliselt visalt. Raske on. Ja olemegi jõudnud viienda pildini. See on üks mõjuvamaid ja kaasahaaravaid episoode vist küll kogu maailma ooperiloomingus. Tume koloriit, morne muusika. Hermanni tuba kasarmus. Herman loeb mõtlikult Liisa kirja. Neiu palub teda tulla keskööl kohtumisele. Herman elab mõtteisi juhtunu veel kord läbi tema vaimusilma ette kerkivad pildid vana-ide surmast ja matustest. Tuule ulgumises kuuleb ta nagu matuselaulu. Hermanit haarab õud. Ta tahab ära joosta, ent tema ette kerkiv piirastusena krahvinna too nimetab saatuslikud kaardid. Kolm, seitse ja äss. Hermann kordab seda nagu uimas. Seitsmes märts hakkasin kirjutama Kuuendat pilte, vaevlesin kogu hommiku kuni eilseni, tehes Liisari osa jaoks värsse. Poeetma igatahes küll ei ole. Harje usu, tegin valmis. Üheksas märts saab aru, saate endale täiendused ja muudatused. Peale juba saadetute on neid väga vähe. Kuues pilt talveöökanali kaldal. Siin ootab Liisa kohtumist Hermanniga. Ta tahab uskuda, et armsam ei ole krahvinna surmas süüdi. Tornikell lööb südaööd. Liisa kaotab viimase lootuse. Lõpuks Herman ilmub maniakaal, sest kaardimängu võidu ideest haaratud kordab ta Liisa järjel masinlikku armastus sõnu. Hermanni seosetu jutt viib Liisa õudsele veendumusele, et tema on vana-ide mõrtsukas. Meeretuse hoos tõukab Herman Liisa endast eemale ning hüüdega mängusaali jookseb ära. Meeleheitel lisa viskub vette. Kaks pilte seitsmest, viies ja seitsmes valmisid heliloojal fantastiliselt kiiresti. Kummagi jaoks vajastavaid kolm päeva. 15. märtsil võis Steiner kirjutada Maberikusse. Keeles seitse lõpetasi Diotori lits töö. Pesemise ajal jutustasid, kuidas nad ooperi lõpetasid. Viimasel ajal jagavad Bioteril yks kõiki oma mõtteid minuga ja peab vist arvama, et mitte kellegi teisega. Nazar pöördusid minu poole ja hakkasid rääkima, kuidas nad lõpetasid Hermanni viimased sõnad. Ja kuidas Herman endale lõpu teeb. Pjotr Iljitš rääkisid, et nad mõtlesid terve selle õhtu. Silmad olid veel sel ajalgi punased. Nad olid ise päris ärapiinatud, väsinud ja sellest väsimusest hoolimata. Ta oli neil nähtavasti tahtmine veel nutta. Ma armastan neid pisaraid ja ma mõtlen, et seda teeb igaüks, kes on seda kogenud. Biotori litsiga on sama lugu. Neid on vaesest hõlmannist kahju ja neil oli väga kurb meel. Kui dioter iilid mängisid muusikat, mis nad olid loonud Hermanni surma jaoks siis neil kuulasid pisarad, mis loomise ajal olid nende hinge kogunenud. See mälestus biotori litsi pisaratest on mulle kallis. Kui jumalannad ja Pjotr Iljitš jõuavad kõik valmis ja läheb korda näha ja kuulda seda ooperit laval. Küllap siis valavad paljud Pyotali litsi eeskujul pisaraid. Seitsmes pilt viib meid taas mängusaali. Herman võidab kaks korda väga suurelt teinud panused krahvinna käest teada saadud müstilistele kaartidele. Kuid kolmandal korral ta kaotab kogu võidetud summa, sest oodatud äss asemel osutub käesolevat Padaemand. Ta kaotab mõistuse ja hullumeelsuses lõpetab oma elu. Detsembris 100 aastat tagasi jõudis Padaemand Peterburis Maria teatris lavale.