Tervist head kuulajad, algab huvitaja saade, kell on 10 ja viis minutit. Err pöörab valimiste kõrval oktoobris tähelepanu ka inimõigustele. Nimelt on siis ETV2 programmis mitmeid filme, mis käsitlevad inimõiguste teemat, aga tänases huvita saates räägimegi just nimelt inimõiguste olemusest. Mis need on, kuidas tunda ära seda, kui inimõigusi riivatakse? Kas see juhtub ka siin Eestis ja millistes valdkondades ja mis on probleemid? Ja tuntumad näited võib-olla mujalt maailmast. Nendel teemadel räägimegi ja saatesse ootame külla siis Eesti Inimõiguste keskusest juhti, kari Käsperit. Ja tunni teises pooles räägime Eesti lastekirjanduse keskuse ühest seminarist kus käsitletakse kirjanikke ja kirjanduse uurijate isekeskis omavahel teemat, ajalugu ja, ja lastekirjandust, mismoodi näiteks peegelduvad kasvatusteemad eri ajastute teostes. Ja kuidas selgitada just uuele põlvkonnale lasteraamatutes ka keerulisi ajaloo sündmusi. Nii et sellest Ki saate teises pooles teeme juttu. Mina olen toimetaja Meelis Süld, head kuulamist. Et Jaanus Lille ei omab ainult Päeva. Ei. Loe ujumas. Ja. Nõnda siis tänasest huvitaja saates räägime inimõigustest ja kuulajad saavad ka kaasa mõelda, kaasa rääkida ja meie kodulehel huvitaja punkt vikerraadio e võib kommentaar jätta või siis intervjuu teises pooles ka saatesse sekkuda telefoni teel kuus üks üks 40 40 on meie telefon. Külas on meil siis Eesti Inimõiguste keskusest juht Kari Käsper tervist. Tere hommikust. Mis on inimõigused? No see on jah, selles mõttes on nagu lai definitsioon, et me teame, ÜRO inimõiguste deklaratsioon on olemas, aga, aga kui laiemalt just nimelt hakata seda käsitlema, siis, siis mis need on? No inimõigused on lihtsalt sellised õigused, mis on kõigil lihtsalt sellepärast, et nad on inimesed, et kui me kedagi kohtleme inimesena ja kui ta on inimene, siis tal on inimväärikus ja siis tal on inimõigused. Ja, ja see ongi nende nagu erisus, mis eristab näiteks kõik mingitest muudest õigustest kohustustest, et need on lihtsalt sellepärast, et inimesed on inimesed ja ükskõik, kus nad elavad kus nad on sündinud, mis on nende usk, kui vanad nad on, nad on mehed või naised, neil kõigil on need sellised võrdsed inimõigused olemas ja see on siis selline üks suur pakett erinevatest õigustest alates seal sõnavabadusest lõpetades ma tea õigusele haridusele või või siis sellistele sotsiaalsetele õigustele, et see on selline selline asi, mis siis kõikidel inimestel on olemas ja riikidel on siis põhiliselt riikidel on see kohustus neid järk-järgult rohkem ja rohkem kaitsta. Kui tegemist on nii üldiste õigustega ja need sõltuvad siis ainult sellest, et me oleme inimesed ja peaksime käsitlema 11 k võrd võrdsete inimestena, siis ometi selles valdkonnas on tõlgendamisruumi palju, et mida üks või teine, kas riik või piirkond maailmas inimõiguseks peab. Jah, ja eks endil inimõigustele on väärtus ainult siis, kui neil on tegelikult ka inimeste jaoks mingisugune väärtus kuskil konkreetses olukorras, kas siis töökohal, koolis, kodus tänaval kõndides, et see on hästi oluline, et ta jääks ainult selliseks sõnakõlksud kasvõi mingisuguseks konventsiooniks kuskil kaugel ja muidugi neid viise, kuidas neid inimõigusi rakendada, on erinevaid ja riikidel on seal kaalutlusruum, et nad saavad otsustada, kuidas täpselt mingisugust inimõigust kaitsta. Aga on siis teatud piirid, millest riigid üle ei tohi minna või, või, või millisel, millisel juhul siis tegemist on juba inimõiguste rikkumisega, kui riik näiteks otsustab, ma ei tea, kedagi tsenseerida eba ebamõistlikult või, või noh, näiteks absoluutne keeld on piinamise keeld, et piinata ei tohi ükskõik mis eesmärgil. Need õigused, Nad on artiklid tena inimõiguste siis ülddeklaratsioonis välja toodud, aga huvitav, kas neil on ka omakaal, et kui me toomegi siin näite piinamisest või orjuse keelamisest ja samas on, on lihtsalt küsimus elukoha vahetamises vabaduses vabalt ringi liikuda, et kas siin on ka erineva kaaluga need inimõigused? No üldiselt inimõigused on omavahel seotud selles mõttes, et, et neid ei saa tegelikult üksteisest eraldada või kuidagi tõsta ühte inimõigust teistest olulisemaks. Et näiteks õigus privaatsusele või sõnavabadus, et mõned näevad neid nagu omavahel konkureerivana või tasakaalustamist vajavana ja mõnes olukorras see tõesti nii on, aga üldiselt on ka nii, et ilma privaatses, et ta ei ole sõnavabadust ilma sõnavabaduseta, ei ole privaatsust, et need asjad kõik, see on nagu üks selline terviklik süsteem, kus need õigused sõltuvad omavahel. Ja see kunagine vastandus, mis tõesti oli, ütleme külma sõja ajal, kus siis vastandati omavahel poliitilisi ja kodanikuõigusi ja siis majanduslikke, sotsiaalseid õigusi. Et see on nüüdseks kadunud, et on aru saadud, seda täpselt samamoodi, nagu inimestel on vaja. Ma ei tea, sõnavabadust, on ka inimestel vaja õigust tervishoiule näiteks, et need õigused on kõik sarnase sarnase sisuga. Nüüd küsimus on muidugi selles, et kuidas neid õigusi kaitsta, mõne õiguse kaitsmiseks on vaja riigil midagi eraldi ette võtta ja see nõuab eraldi vahendeid, mida mõnes riigis on rohkem, mõnes riigis on vähem. Aga, aga näiteks siis poliitilisi õigusi on lihtsam kaitsta, kuna seal lihtsalt riik ei tohi sekkuda ja see ei maksa midagi. Kas need deklaratsioonid ja ja inimõiguste valdkonda on ka see, mis areneb ajas ja täieneb pidevalt? No muidugi, et nii nagu ühiskond muutub, elu muutub, ka inimõigused peavad ju eluga kaasas käima, et nad eluga kaasas ei käi, siis nad jäävad jälle kaotavad oma mõtte ja väärtuse inimeste jaoks. Et need inimõigused on ju inimeste jaoks ja inimeste kasutamiseks. Ja kui me hoiame kinni väga kramplikult ainult sellest, mis kuidagi 1948. aastal siis rahvusvahelisele ÜRO deklaratsiooniga või ka näiteks meie põhiseadusega, kus siis on Eestis ju kirjas ka kõik inimõigused põhiõigustena et, et kui me ainult sellest nagu vaatame seda selles kontekstis ja unustame ära, et vahepeal on, ma ei tea, tehnoloogia arenenud tekkinud ma ei tea, internet ja sellised asjad, siis muidugi me peame arvestama ka sellega, et samamoodi tuleb internetis näiteks inimõigusi kaitsta. Kui vaadata üldse natukene laiemalt maailma ja mõelda nendele probleemidele, mis puudutavad inimõiguste rikkumisi, siis, siis võib-olla mis on need kõige lähemad näited mida esile tuua? Kui me oleme maininud sõnavabadust, siis kohe tuleb meelde Venemaa ja Venemaa meedia näiteks et see on kohe selline otsene otsene seos. Aga noh, neid näiteid ilmselt on muidugi maailmast palju. Kahjuks jah, ajakirjanikud on löögi all päris paljudes riikides viimasel ajal olnud, noh näiteks Türgi on ka üks riikidest, kus viimasel ajal on siis sealne sealne siis olukord muutunud üha vähem demokraatlikuks ja kus näiteks ajakirjanike üha rohkem ka vangis vangis Venemaa kõrval siis vangi pannakse. Aga neid, neid väljakutseid on tõesti igale poole üle maailma. Kõige viimane ja kõige suurem probleem on võib-olla olnud rohinga vähemuste kohtlemine Myanmaris või Birmas, kus siis on tegelikult noh, aset leidmas selline etnilise puhastuse sarnane aktsioon inimesi sunnitakse tegelikult sealt riigist oma kodust lahkuma massimasside masside kaupa ja, ja see ei ole kindlasti asi, mida saab lihtsalt nagu kõrvalt vaadata. Ja noh, need konfliktid, millest me kuuleme ka igapäevaselt, kas see on siis Süüria või, või Afganistan või, või teised riigid. Et need samuti tekitavad muret. Aga muidugi ei maksa nagu ainult mustades toonides sellele asjale vaadata, et tegelikult on ka palju edasiminekuid ja paljudes riikides olukord läheb, läheb vaikselt-vaikselt üsna üsna järjest paremaks, et viimati näiteks oli kuulda, et isegi sellises riigis nagu Saudi Araabia, kus näiteks naiste õigustega on tavaliselt suuri probleeme. Et küll juba anti seal ka valimisõigus ja nüüd hiljuti kuulsime, et anti naistele ka õigus autot juhtida, nii et nii et vaikselt, vaikselt, igas riigis on need oma väiksed nagu vaiksed, aga olulised arengut ja, ja üldkokkuvõttes ma arvan, et see areng on ikkagi positiivne. Kas kõrvaltvaatajale on üldse õigust hinnata seda, et, et need ühed või teised õigused ühes või teises riigis teises piirkonnas üldsegi on kuidagimoodi siis kas. Kas siis olematud või, või et kas see riik on nagu vähem arenenud sellepärast et seal näiteks oletame, et naised autot juhtida ei saa. Et kui palju on teistel väljastpoolt üldse õigust sekkuda sellesse ja näidata näpuga, et te nii teete? No see on ju rahvusvaheliselt kokku lepitud, et inimõigused on universaalne, selline väärtus, mida me kõik riigid üle maailma tunnustame ja mida siis me peame ka jälgima ja selleks on olemas ka ÜRO juures eraldi mehhanismid, kuidas siis vaadataksegi käiakse läbi iga riigi inimõiguste olukord ja tehakse siis soovitusi ja ettepanekuid, kuidas seda parandada. Ja ma ei, ma ei ütleks nii, et siin on tegemist nagu kuidagi noh, selles mõttes arenguga, et me oleme kuskil, et kuskil on mingi alguspunkt kuskil punkt ja me kõik jõuame täpselt samasse seisu. Et kindlasti lihtsalt need väljakutsed ongi erinevad. Tulenevalt ajaloolisest kultuurilisest taustast Eestis on ühelaadsed probleemid praegu päevakorral teises riigis on teiselaadsed probleemid päevakorral lihtsalt seetõttu, et kontekst on selline ja, ja, ja, ja seal on need inimõiguste küsimused sellel ajahetkel need esile tõusnud. Et see ei välista, et tulevikus mingi muu teema tõstatub. Kas Eestis on ka inimõigustega probleeme mõtleme piinamisele või, või siin sõnavabadusele, siis ma küll ei tahaks uskuda, et Eestis kuskil kedagi lihtsalt piinatakse või, või näiteks ka orjapidamine. Ma ei kujuta ette, et Eestis orjapidamist oleks. No meie koostame iga aasta või nüüd siis viimasel ajal kahe aasta tagant sellist inimõiguste aruannet, mida me siis ka annetajate toel siis kokku paneme, et kõik on oodatud annetama ka selle inimõiguste aruande heaks. Ja seal me vaatamegi, kuidas Eestis Gordon nende erinevate inimõiguste lõikes see on ainus selline aruanne Eestis ja, ja noh, tõesti Eestis sellist klassikalist piinamist ei toimu, et kuskil politsei, ma ei tea või, või ma ei tea, keegi valitsusvastased võetakse, pannakse kuhugi keldrisse, nagu me mäletame. Ma ei tea nõukogude ajast KGB kong, eks ole, mis hiljuti. Aga, aga noh, näiteks selline olukord, mis meil on hooldushaiglates, kus inimesed, vanemaealised inimesed, kes vajavad hooldust, neid seotakse näiteks voodite külge kinni või, või, või, või neid koheldakse, et ka seal on sellist inimvääritut või inimväärikust mitteaustavat käitumist, mida võib ka justkui mingites kontekstides lugeda ka sellise piinamise keelu alla käivaks. Et selliseid asju tuleb ikka ette ja, ja, ja teistes valdkondades sama moodi, et sõnavabaduse mõttes me oleme päris vabad. Me teame seda, aga samas see ei ole ka ütleme lõpuni niimoodi, et, et on siin küsimusi tõstatatud erinevatest asjadest, sellest, kuidas sotsiaalmeedia mõjutab seda meediavabadust ja meedia olukorda, mis rolli mängib kõik need igasugused libauudised ja võltsuudised. Või siis või siis ka see teema, et et, et äkki äkki mõni toimetus on kuidagi kallutatud mõjutatud nende omanike poolt või reklaamiandjate poolt. Et need teemad tõstatuvad siin ikka. Mis puudutab orjuse ja sunniviisilise töötamise keeldu, siis kas siin mingisugust märki üldsegi inimõiguste rikkumisest võib Eestis märgata lendu tuleb pähe võib-olla olukord, kus, kus inimene on mingisuguse madala palgaga või üldse näiteks palgad Ta sunnitud tegema tööd saab kusagil võib-olla lihtsalt toitu ja siis veidi kusagil kuiva peaalust või selles mõttes, et on katusel. Paraku on ka Eestis olnud, ütleme siis inimkaubanduse ohvreid on ka inimesi, keda hoitudki orjuses, et on neid avastatud neid kurjategijaid, kes, kes siis ongi pikka aega hoidnud teineteist teiste inimeste, kas siis majanduslikus sõltuvuses niimoodi Tal ei ole, tal on nagu need vabadused ära võetud. Et kahtlemata see, see inimkaubanduse ja ekspluateerimise teema muutub üha relevantsemaks. Ka Eestis. Aga kui vaadata ka neid valdkondi, kus Inimõiguste keskus on ka uurinud, siis inimõigusi Eestis siis kus võib-olla on kõige suuremad probleemid? No ütleme niimoodi, et iga inimese jaoks on tema inimõiguste rikkumine kõige suurem probleem. Et, et niimoodi on üldse võib-olla vale öelda, et, et meil on, need on kõige suuremad probleemid, kui vaadata, millega Inimõiguste keskus tegeleb, siis noh, meie oleme tegelenud varjupaigataotlejatega nendele nende varjupaigaõiguse tagamisega. Me käime kohtult kohtus varjupaigataotlejate eest. Siis oleme tegelenud näiteks kooseluseaduse rakendusaktide küsimuses jälle kohtute kaudu. Oleme aidanud siis nendel paaridel seda oma õigusi tegelikult kaitsta, mida rakendusaktide puudumise tõttu ei ole tegelenud näiteks soolise palgalõhe teemaga. Neid asju on palju, aitame ka näiteks ettevõtetele organisatsioonidel oma ettevõttes inimesi võrdsemalt kohelda mitmekesisuse kokkuleppe kaudu, nii et tegeleme paljude asjadega. Aga õigus haridusele näiteks see peaks olema Eestis küll üsna hästi tagatud. No muidugi õiguse haridusele, ma arvan Eestis päris hästi, et täna õpetajate päev, et tervitan omalt poolt kõiki õpetajaid ja oma õpetajaid ja kõiki Eesti õpetajaid, et ma arvan, õigus haridusele Eestis üldiselt on hästi tagatud, aga kui me näiteks jälle mõtleme, ma ei tea puuetega inimeste peale, et kas nendel on täpselt samad võimalused haridust saada, nendel lastel on, on võrdselt siis poeta, lastega võimalused haridust saada või ka näiteks siis sisserändajate lapsed, pagulaste lapsed, et et seal on oma, ütleme, arenguruum ka Eesti haridussüsteemis. Eesti siis eri rahvuskogukondade lõimumine, kuivõrd on see inimõiguste teema? Põhimõtteliselt on see muidugi inimõiguste teema, et selle teemaga on raske lihtsalt tegeleda olnud, sest et see on niivõrd politiseeritud et, et seal on hästi tugevad, sellised rahvuslikud mõlemal poolel on või, või seal on rohkem kui kaks poolt. Et neil on hästi tugevad seisukohad seal ja keegi ei taha nagu järgi anda. Et, et siin võib-olla aitab inimõiguste nagu põhine lähenemine rohkem, et me vaatame siis, et mis see mis see tegelik olukord on, mis on need probleemid tegelikus elus, et noh, näiteks, et kuidas on juhtunud niimoodi, et et ütleme, mitte eesti rahvusest või ütleme, vene keele kõnelejad, et neil on tööturul halvem olukord. Kuidas on juhtunud nii, et nemad rohkem lahkuvad Eestist kui, kui eesti rahvusest inimesed. Et mis siis, mis siis on need takistused inimõiguste mõttes, mis, mis nende elu siin natukene keerulisemaks teevad? Tulenevalt sellest, et nad on vähemus. Et, et siin tulebki vaadata võib-olla minna konkreetsemaks ja vaadatagi neid konkreetseid valdkondi ja, ja ma saan aru, et, et see lõimumis lõimumise valdkonnas see asi sinna vaikselt nagu jõuabki. Aga poliitikud, nemad tahavad muidugi rääkida oma slõuganite ja ütleme loosungitega, mis, mis kindlasti sellele asjale kuigi palju kaasa ei aita. Et, et, et ma arvan, et selle teema lahendamine oleks lihtsam, kui see ei oleks selline poliitiline mängukann. See rahvustevaheline, ütleme olukord Eestis. No tüüpiline selline loosung oleks see, et õppigu keel ära ja probleeme poleks. Nojah, aga seda me oleme tegelikult näinud ka teistes riikides, kus ongi seesama, ma ei tea Ameerika Ühendriikides mustanahaliste olukord, kus nad kõik räägivad inglise keelt, aga siiski on seal suuri probleeme nii hariduse edasijõudmise, nii et ütleme, tööturul ja mujal, et ainult keel ei aita midagi. Aga ma arvan, et keel on ka oluline ja keel on Eesti inimeste jaoks oluline eestlaste jaoks oluline. Ja, ja ma arvan, et kindlasti see ei tähenda, et keeleõppes ei tuleks panustada, aga ei, ei maksa muidugi kõike ainult sellele ühele kaardile panna ja oodata, et kus need inimesed kõik keele ära õpivad. Me räägime siin kõik puhtas eesti keeles, ükskõik kes me oleme, mis taustaga, et siis üht mingit diskrimineerimist enam üldse ei ole. Laste õigusi parema veel puudutanud ja, ja see on ka jällegi valdkond, kus on Eestis olnud mitmeid samme, siis ütleme edasi. Kas füüsilise karistamise keeld on lõpuks Eestis sisse seatud? Ja ma ütleks, et suur samm edasi, võib-olla on ka see 16 seitsmeteistaastaste valimisõiguse kehtestamine, et me peaksime ka nooremaid kui 18 aastaseid üha rohkem nägema. Kui täisväärtuslike ühiskonna liikmetena, kellel on ka oma arvamus, oma huvid oma õigus kaasa rääkida asjades kellel, kellel siis ütleme jaa, sobi sobivalt eale on õigus ise otsustada oma asjade üle keda ei pea ainult nagu kohtlema või kelle eest rääkima täiskasvanud. Et ma arvan, et selles, see aitab palju kaasa sellele, kui me, kui me muudame oma suhtlus suhtumist ka vähem vähem nagu selliseks patraniseerivaks võib-olla noorte suhtes ja mina muidugi soovitan kõigil noortel kindlasti minna valima. Nendel kohalikel valimistel on see võimalus olemas, kui te olete 16 seitsmeteistkümne aastane, et siis kindlasti soovitan valima minna. Tänases saates räägime siis inimõigustest. Meil on külas Eesti Inimõiguste keskuse juht Kari Käsper. Me teeme siinkohal väikese pausi, kuulame muusikat. Meile laulab kontrapanda ja pärast pärast seda võtame vastu teie telefonikõnesid number on kuus, üks, üks, 40 46, üks, üks, 40 40 või võite kirjutada meile kommentaari kodulehel huvitaja punkt vikerraadio. Meil toimub Kus tal on veel kokku ja korras valt palju Tartus valminud Yahopikuks orgaadikla kui lavalt vallanduvad rütmi ja kopsud, põimlal, saun ilma, peagi tantsupõrand tüüti. Ja ta toleeridada praegu kui ta Nicole ja pole ka. Õlale seda kuidas laps ta on piduhoos koida ja rahvast juurde voori v ja meid muud ikka veel hoia üks piim ja muretu on siis laval vallanduvad rüüd. Jacob dub võimsalt laudilpa ja ikka ning jälle tantsupõrand püüti jada soleerida tapp. Kui ta. Mis paneb hinge põlema? Teadaoleva. Kui Tartu haljas lasta? Meil on külas Eesti Inimõiguste keskusest Kari Käsper ja pöörame siis tähelepanu inimõigustele. Meie räägime oktoobris sellest ka seetõttu, et ETV kahes on siis inimõiguste kuu nii-öelda ja seal on pööratud tähelepanu inimõigustele filmiprogrammiga kus siis saab ka teada, mis eri maailma paigus sünnib ja missugustes valdkondades ka inimõigusi riivatakse. Tänasesse saatesse saab ka helistada kuus, üks üks 40 40 on meie telefon ja saab kirjutada ka meie kodulehele huvitaja punkt vikerraadiopunkt. Aga alustame esimese telefonikõnega. Leo helistab meile Saaremaalt ja Hallo, kuuleme teid. Tervist mina esitatud küsimus ja oma arvamusi on väga raske selgitada, aga siiski ma pean ka. Tatava teemaga ühtivaks, seda toimub aastas pidev kellakeeramine edasi ja tagasi mis viib inimese noh, nagu looduslikud rütmid välja ja loodusliku trühvlid, need on seotud inimeste tervisega ja ja väga palju muid asju, maa, magnetväljade kõikumised, kõik toimuva oma teatud kellaaegadel. Rütmilisus kohades nende rütmiga, aga siis viiakse jälle teise rütmi ja väga-väga tore raamat, lugesin seda Usgorodi ülikooli üks meditsiiniprofessor, Peeter kirjutas kosmose tervis vene keeles. Ja aitäh helistamast, küsimus on siis väga lihtne, tegelikult, kas kellakeeramine on ka inimõiguste rikkumine? Ma ütleks, et ei ole, et see kuidagi, et noh, et seda ei maksa ka nagu kõiki maailma asju, ütleme, inimõiguste konteksti panna. Et kindlasti on see asi, mis on oluline asi, mille üle tasuks arutada ja mis on nagu võib-olla tervishoiust või teiste aspektide mõttest kindlasti debatti väärt. Aga ma arvan, et see nüüd, kas otsustada, et me kellelegi kella keerame või keera, et see siiski jäägu nagu vabaks otsustas seal, seal meile inimõiguste suurt ettekirjutust millestki osas ei ole. Endale helistab meile Burmanist, Hallo, kuuleme teid? Ja mul oli üks hiljuti üks kohtuprotsess, kus ma jäi kaotajaks sellepärast et ei olnud õigeid eksperte, kes oleks hinnangu andnud arsti tegevusele. Ei vaevunud üldsegi küsima, et miks siis õigel ajal ei diagnoositud seda maakuli molkuvaid muudkui väikseid etast on täitnud oma hoolsuskohustust. Nii nagu vaja. Planeerimiskohustuses ei ole midagi ette heita aga veel hullem on see, et need ekspertkomisjonid ei lähtunud mitte haigusloost oma hinnangu andmisel, vaid sellest, mis astallete valetas. Ja aitäh, see lugu on arusaadav. Kuidas kommenteerite? No seal on kindlasti palju aspekte ja teadmata, eks ole seal konkreetseid üksikasju nägemata, seda olukorda on väga raske midagi nagu ühes suunas öelda, aga kindlasti on seal Eesti tervishoius on see, ütleme meditsiini kvaliteediteemaga, mis puudutab tegelikult inimõigusi, et, et seal on oht, et inimeste inimõigusi rikutakse. Ja see süsteem, põhiline asi on see, et me saaksime need vead nagu et me saaksime neid ennetada, et järgmine kord sellist asja ei juhtuks. Ja seal see tähendab, et, et patsientidel peab olema ka üha suuremad õigused siis saada saada nagu teada, mis siis valesti läks. Et neil tekiks see tunne, et, et neid on õiglaselt ja õigesti koheldud. Ja, ja kindlasti on siin, selles valdkonnas on, ma arvan Eestis seal üks valdkond Eestis, mis vajaks arendamist ja kus siis ütleme, patsientide õigused, et alati ei ole kaitstud. Osaliselt on siin ka see teema, et Eesti Eesti, ütleme, arstkond, Eesti riik on üldse väga väike ja siis nagu kõik tunnevad teineteist ja, ja ega siis keegi ei taha oma kolleegi võib-olla nagu alus alusetult või siis ka alusega süüdistada milleski, nii et ma arvan, et see meditsiini kvaliteedi teema on teema, mida tasuks tasuks rohkem tähelepanu pöörata, küll. Jah, see arstide ringkaitse on teema, millest on räägitud. Ja korduvalt ja noh, ka ütleme, kohtute kaudu on väga raske selliseid asju lahendada, sest et noh, teisalt on jälle see, et me ei taha arste teha nii ettevaatlikuks, et nad üldse ei julge midagi teha ega ravida. Et, et, et noh, peame ikkagi seda arusaama, et ka arstid tegutsevad sellises olukorras, kus neil võib minna valesti ja inimesed eksivad ja nii edasi, aga siis me peame vaatama, et me sellest õppetunni saame, sellest eksimusest ja üritame seda tulevikus ära hoida, mitte siis ei ürita seda kuidagi kinni mätsida. Ene helistab meile Tallinnast, Hallo, kuuleme teid? Minul on sellised tähelepanekud, et Eestis lähenetakse küsimustele inimõigustest valikuliselt, kui näiteks Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Hispaania kõik riigid rikuvad korda, rikuvad inimõigusi, piinavad nii-öelda nagu Ameerikas, Me teame, piinatakse inimesi, mõnitatakse inimeste üle ja nii edasi ja nii edasi. Selles meie ajakirjandus vaikib. Kui tahetakse kedagi tähendab põlastavalt suhtuda, siis võetakse jällegi üks või kaks riiki ette, kus tuuakse siis neid näiteid siis teiseks ma võin öelda seda, et näiteks Eesti vabariigis ei ole kõikide inimeste õigused tagatud. Kui inimene tahab kirjutada ajakirjandusse, siis on teatud teatud ajalehed, kes üldse ei võta neid artikleid vastu lihtsalt kuna see inimene ei ole sobilik kirjutama ajakirjandusse. Täpselt samuti me te tõite praegu näite, et meil on puudusi inimõigustega hooldekodudes? No meil on inimõigustega igasuguseid ütleme, inimõigusi rikutakse meil praktiliselt kui mitte iga päev, siis väga tihti väga tihti ja, ja, ja ka need on kõik pisiasjad, mis jäävad võib-olla teie vaateväljast välja Inimõiguste Instituudi aruannetest. Aga mind rikutakse samuti korda ja täpselt samuti iga inimese õigust avaldada ennast öelda välja oma arvamus. Ja, ja kui inimene, kellel on teine arvamus ja kes võib-olla moraali seisukohast avaldab oma arvamust siis Inimõiguste instituut või inimõigused mitte mingi ei taga selle inimese jätkuvat mõnitamist või selle inimese jätkuvad. Ühesõnaga vabadust oma mõtteid avaldada või võetakse arvesse kas mingi vähemuse või või mingisuguste arvamusliidrite arvamust, aga mitte ei võeta arvamust arvesse seda, mida tegelikult see inimene ja, või ka inimgrupp on tahtnud avaldada. Nii et meil samuti kaksipidi mõtlemist. Aitäh no muidugi on, see on suur ja raske küsimus, et meie näiteks Inimõiguste keskuses ei saa tegeleda kõikide teemadega samaaegselt, et meil on, ütleme, mul on neli, neli, viis kolleegi, kellega koos me töötame ja inimõiguste valdkond on nii lai ja, ja väga põhjalik. Väga erinevatel inimestel on väga erinevaid küsimusi, et lihtsalt kõigega kohe tegutseda ei saa ja, ja sellepärast ongi vaja valida mingisugused teemad, millega siis minna edasi ja meie valime neid teemasid ikkagi ühiskondlikust nii sellest, kuivõrd meil endal on pädevust ja võimalust nende asjadega tegeleda. Kuivõrd ka siis sellest, mis on ühiskonnas nagu teema, mis on üleval mida, mis justkui tahaks lahendamist hetk, et kindlasti on neid olulisi teemasid väga-väga palju, mis täna jäävad kas siis laiema avalikkuse või siis arutelu valdkonnast eemale ja see on väga kahetsusväärne ja, ja on ka neid teemasid, millega kahjuks keegi ei tegele Eestis, sest et Eestis ei olegi palju inimesi, kes selles valdkonnas toimetavad. Noh, õnneks meil on olemas mõned riigi institutsioonid, lisaks nagu õiguskantsler, kes on tegelenud ka näiteks hooldus hooldushaiglate küsimustega, kinnipidamisasutuste küsimustega ja nii edasi. Meil on, et mõned teised asutused, aga noh, küsimus on lihtsalt selles, et kuhu me oleme ühiskonnana oma ressursid pannud, et kas me oleme pannud piisavalt ressursse inimõiguste kaitsesse, kui me ei ole pidanud seda mingi hetk piisavalt oluliseks, et sellesse investeerida, siis ei ole ka võimalik öelda, et nüüd peaksime tegelema kõikide teemadega, aga, aga ma arvan, et, et, et noh, nagu ma ütlesin juba varem, et igaühe inimese jaoks on tema inimõiguste rikkumine ja see neid inimõiguste rikkumisi, mida nemad näevad kõige olulisemad ja sageli ongi niimoodi, et võib juhtuda, et keegi ei tegelegi sellega kirglikult Küsib meie kodulehel, miks ei saa puudega lapsed endale elukindlustust. Selle vastuse ma jään praegu võlgu, sest ma ei tea täpselt, mis olukord on, aga ma tean seda puuetega inimeste õiguste küsimustes on näiteks puuetega inimeste koda ja on ka teised asutused, kes tegelevad sellega ka igapäevaselt, et, et tagada neid võrdseid võimalusi ja, ja ma arvan, et just sellistes küsimustes nagu kindlustus, mis on nagu justkui osale inimestele kättesaadav, aga siis mingisugusele grupile mingil põhjusel ei ole, et sellega ehkki tegeleda. Ma tänan väga, et seda tõstatasite, et ma katsun ise uurida ja ma arvan, et me saame seda küsimust ja ka teisi küsimusi kindlasti kajastada ka kas siis sellel aastal või tulevastel aastatel meie inimõiguste aruandes. Kui need, kui need sellised teemad tõstatuvad Ja veel küsib, või siis kommenteerib keegi DK-nimeline, et tema arvates on kõige suurem inimõiguste rikkumine töö eest kordades erineva palga maksmine. Kaks inimest teevad kuu aega tööd, üks saab 10 korda rohkem palga kui teine, no kas just 10 korda, aga, aga ütleme, et näide on selline. Probleemiga ei tegeleta, Ta rahastus võetakse lihtsalt ära. No ütleme, et see ei ole päris inimõiguste teema, ütleme majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse teemad on kindlasti probleemid, aga inimõiguste rikkumiseks läheb asi selle sellises juhul, kui tõesti on tegemist, eks pluateerimisega, kui töö eest üldse ei maksta või makstakse tõesti nii vähe, et see on lausa seadusrikkumine. Et Pole tegemist inimõiguste nagu sellise tõesti küsimusega, millega saaks ka nagu kohtusse pöörduda. Aga muidugi laiemas pildis igasugune ebavõrdsus toodab neid teisi olukordi, kus inimeste inimõigusi rikutakse, see piirab inimeste võimalusi, et kui inimene ongi, saabki vähe raha. See tähendab, et tal ei ole võimalusi kasutada oma oma inimõigusi niipalju kui, kui, kui nendel, kellel on, on need sissetulekud suuremad. Nii et minu meelest ka osa osa osa sellest lahendusest üha parema inimõiguste kaitse suunas on ütleme, vaesuse vähendamine kindlasti. Kes inimõigused kinni maksab? No eks me kõik peame maksma, et meie ju maksame kinni siin kogu selle riigi toimimise, kohaliku omavalitsuse toimimise ja kõike muud, et eks me peame kinni maksma ka inimõiguste kaitse. Lõpetuseks veel tulen tagasi selle juurde, et ETV kaheprogrammis on oktoobris siis hulk filme, mis pööravad tähelepanu inimõiguste valdkonnale ärimaailmas. Selle nimekirjas on ka mõned filmid, millele võiksin viidata ja, ja ma saan aru, et te olete ka näinud mõnda. Ja ma ise olen käinud, sattusin, kas siis võis olla Pariisis kinno vaatama filmi ajev, not, nii gro, ehk siis ma ei ole sinu neeger, mida ma aga väga soovitaksin, et kui on huvi selle vastu, et kuidas USAs ikkagi see ütleme, rassidevaheline või mustanahaliste ja, ja, ja valgenahaliste vaheliselt, et see, see konflikt nii suur on olnud ja kuidas, mis selle taust on, siis ma arvan, et see on üks film, see dokumentaalfilm, mis, mis annab seal sellele vastused, aga ma arvan, et ka need teised filmid, mida siis ETV2s sellel kuul näidatakse, on sellised, mida tasub kõigil vaadata. Need on tõesti kõrge kõrgetasemelised, ka väga kõrge kunstilise tasemega filmid. Lisaks sellele, et nad räägivad väga olulisest olulistest probleemidest ja kui ma võin, siis ma soovitaksin ka Eesti kontekstis ühte filmi, mis praegu just lisalinastub ka Tallinna minuteada kinos Artis. Et seal Marianna kaadi 14 käänet, kus siis saab sellise väga hea sissevaate sellesse, kuidas on eestivenelastest meie, ütleme vene keelt kõnelevate kaaskodanikke siis koolihariduse küsimus, et lasteaiaküsimused, et kuidas ikkagi, mis valikute ees nad on, et kuidas nad peavad siis valima, et kas õppida eesti keeles või vene keeles või osaliselt ühes osalises, teises selline hästi inimlik ja hea sissevaadet, ma soovitan teil kõigil seda seda minna vaatama ka. Ja ETV kaheprogrammis on siis oktoobri jooksul need inimõigusteteemalised dokumentaalfilmid eetris teisipäeviti, lähim on siin 10. oktoobril puhtaim klubi Iisraelis, mis räägib küll jalgpalli maailmast ja mismoodi siis kahetsed, Tšeeni mängija liitumine Iisraeli klubiga on tekitanud paraja kaose. Siis 17, oktoober juba nimetatud. Ma ei ole teie neeger. Ja samuti on siin oktoobri jooksul eetris film viimased mehed Aleppos kus on juttu Süüriast ja, ja teemakuu seas lõpetab 31. oktoobril film, kõik valitsused valetavad. Aga aitäh praegu tulemast stuudiosse. Eesti Inimõiguste keskuse juht Kari Käsper ja hoolsad valvsad pilku siis inimõigustel, nii Eestis kui mujal maailmas. Suur tänu. Aga räägime edasi hoopis lasteraamatutest lastekirjandusest ja meil on Tartu stuudios Eesti lastekirjanduse keskuse lastekirjanduse uurija Jaanika Palm. Tervist. Tere. Teil on tulemas seminar, kus käsitletakse lasteraamatute või lastekirjanduse ja ajaolu suhet. Ja me oleme rääkinud tänases saates inimõigustest. Kas inimõigused on ka üks valdkond, mis on läbiv? Siis lasteraamatut? Kuna lapsed on inimesed, nagu me kõik teame, loomulikult on lasteraamat, Ta ütles ka inimõigusi käsitletud ja kindlasti neid ka seda peaks seal lasteraamatutes tegema. Ja kuna nüüd meie see uus seminar laps kirjanduses, mis toimub sel aastal juba siis viiendat korda käsitleb just ajaloo ja lapse suhteid, siis võib-olla tuleb see inimõiguste teema seal ka teravamalt esile, kui varasematel seminaridel olnud, on. Eks olegi omamoodi küsimus, et mismoodi ajas üht või teist asja näha või võtame kas või needsamad sõnad ja sõnakasutuse muutumise, et praegu lasteraamatusse sellist sõna nagu neeger vist ei tohiks kirjutada, aga, aga Pipi Pikksukk, kas on see endiselt sees? Oh, nüüd tuleb juba jälle ja, ja seesama teema, millest ma olen päris palju rääkinud, oma pakunit ka siinsamas toolil istudes. Nii mõnigi kord Mulle meeldiks, kui tekstid jääksid niisuguseks nagu kirjanikkonnad kirjutanud ja me saame alati ju juurde lisada lapse jaoks seda konteksti. Milline kirjutamise ajal see see taust siis oli? Et laps ei ole rumal, saab, saab sellest aru, kui ta, kuidas, kuidas seda loeb, et ajad on olnud erinevad? Me ei saa midagi sinna teha, et, et on olnud orje ja et neid on kutsutud tud vastava nimega. Et mulle meeldiks tõesti, et kui lasteraamatud oleksid sellisel kujul nagu kirjanikud, on nad kirjutanud ja kommentaarid oleks juures. Mis tähendab seda, et mõned raamatut lasteraamatuid ikkagi vajavad tänapäeval kui me, kui me need soovitame täiendavaid kommentaare, et ei ole lihtsalt niimoodi, et annad raamatu pihku ja ole hea ja loe. No kõigi raamatute puhul minu arust on kõige toredam asi see, et saab nendest raamatutest pärast rääkida. Aga mis selles raamatus on olnud? Kuidas seal on olnud? Näiteks kui me läheme nüüd selle seminari juurde, siis minu enda ettekanne käsitleb kasvatus, teemasid ja lastekirjandust. Ja ongi põrem, kuidas kasvatada tusse viisid ja kasvatusvahendit kajastuvad ka lasteraamatutes, et üsna palju on arutletud selle üle, kas näiteks halvasti käituvaid lapsi võib kujutada lasteraamatutes või, või peaks seal olema ainult need lapsed, kes käituvad imekenasti ja hästi. Kas me võime jätta selliste raamatute puhul lapsele õiguse ja vabaduse ise järeldusi teha või me tahame iga raamat, too taha kirjutada kindla ja konkreetse moraali sõnumi, et, et see on nüüd, et meie valik, et kuivõrd me oma lugejat ja siis usaldame. Ja teised ettekanded ja veel, mis meil seminaril on tulemas üks neist, näiteks Mare Müürsepa ettekanne käsitleb idülli lastekirjanduses. Mis räägib siis ka sellest, kuivõrd see idülliline lapsepõlv erinevatel ajastutel on lastekirjanduses hoopis erinevaid asju tähendanud. Et et see lastekirjanduse ja lasteraamatute ja lugeja teema on ikka ajast aega niimoodi esile kerkinud jälle, et mida me võime siis lastele anda ja mida võime jätta neile endale otsustada? Puudutades veel lastekasvatuse teemat enne ja nüüd ja mis peegeldub ka ju lastekirjanduses, võtame kasvõi vitsasaamise teema, et kindlasti on ju lasteraamatuid, kus see käib läbi, mismoodi halb laps saab karistada ja kolumats muidugi rääkimata, eks ole, missuguseid kasvatusmeetodeid seal on. Aga, aga no et kas, kas on vaja siis last traumeerida, et äkki peakski need raamatud ära peitma ja mitte lastele enam andma, sellepärast et vits enam ei anta lastele. Eks me, eks me või ka, paljudel lastevanematel ju praegu tegelikult on ka selline tahtmine oma last kaitsta. Ei igasuguse alates juba ilmastikuoludest, eks ole, et me kaitseme neid vihma eest viimanegi ilusasti koolimaja väravaid ja külma eest me kaitseme neid selle eest, et nad ei vaataks kurje filme, et nad ei, ei loeks nii-öelda halbu raamatuid. Ja nii edasi, aga mingil mingis osas ikkagi tuleb see piir ju ette, et kas me siis vanuses 18 vihkame naat julma ja külma maailma ja nad saavad selle kõik korraga. Ja meil puudub endal enam kuidagi kohustus ja õigus neid õpetada. Võime siis õpetamegi neid erinevad tingimustega toime tulema, et minu arust see lapsepõlves õpetamine ja kuidagi juhendamine on võib-olla tulemuslikum siiski, kui, kui seda hakata tegema vanuses 18 pluss. Mis tähendab siis seda, et mõnes mõttes lasteraamatut peaksid lugema lapsed ja täiskasvanud üheskoos? Ei jaa, kindlasti võiksid lugeda ka täiskasvanud lasteraamatuid nad nad üllatuksid meeldivalt, kui need sedagi. Jah, ja et anda mõnele mõnele asjale just võib-olla täiendav kommentaar või selgitus või, või selgitada kas või seda, mismoodi maailm on muutunud. Aga mis puudutab üldse ajaloo kujutamist lasteraamatutest, siis eks see on ka omaette küsimus ja ja ajaloo sündmusi ka vaadatakse eri perioodidel isemoodi. Just et selle pärast kuidagi hästi palju on tulnud nüüd neilt lastele ajaloost, pajatavaid raamatuid, näiteks Loone otsa raamatuid või Jaak Juske raamatut, kes tuleb meile ka seminarile rääkima ja valmib ju ka Moonika Siimetsa film leelo tungla raamatute põhjal, tema tuleb meile samuti rääkima sellest, kuidas siis lastele ajalugu on kajastatud erinevatel perioodidel juba, et, et milliseid ajajärke ta valid, Kristagumbergi, see avaettekanne ongi selline suurem ja laiem, mis räägib siis, milliseid ajaloojärke on erinevatel ajastutel lasteraamatutes kajastatud. Näiteks nõukogude perioodil oli ju? Ei saanud kajastada Eesti vabariigi aegset ajalugu ja siis paljud lasteraamatute autorid läksid Muinas-Eestisse ja kirjutasid sellest. Aga nüüd nüüdsel ajal kuidagi see vanem ajalugu on jäänud tahaplaanile ja lastele kirjutatakse hästi palju just nõukogude perioodist. Et, et see tõesti aeg mõjutab seda, millist perioodi rohkem käsitletakse. Ja ühe ettekande ma tahaksin kindlasti veel veel ka välja tuua. See on eestlanna Lea Reiteli ettekanne, tema elab Taanis ja töötab seal juba päris pikka aega ja tema aitab meil siis asetada seda ajalooteemat sellisesse rahvusvahelisse konteksti. Tema räägib meile siis, kuidas, kuidas taanlased ja norrakad oma lastele ajalukku õpetavad. Põnev seminar on tulemas siis 24. oktoobril lastekirjanduse keskuses Tallinnas pikk tänav 73, see osavõtt on tasuta, tuleb lihtsalt ennast registreerida. Aga, aga aitäh teemasid ka veidi valgustamast tänases saates Jaanika Palm lastekirjanduse uurija lastekirjanduse keskusest. Aga tänaseks huvita saade lõpetab. Kell on 10 ja 57 minutit. Puu jääb mängima dekors ja siis pärast uudiseid on eetris juba virgutusvõimlemine. Mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Soovin kaunist päeva jätku.