Vikerraadio Reporteritund. Tere, 26. aprillil, 10 aastat tagasi Tallinnas, aga siis ka Ida-Virumaal mitmel ööl toimunud vandaalitsemise järel ei olnud, kui mitte miski enam endine. Justkui varasemad 15 aastat eestivenelaste integreerimist polekski nagu mingit tulemust andnud. Olukord tundus olevat hullem kui iseseisvuse taastamise ajal, kui näiteks võrrelda Lenini ausammaste silma alt äraviimist. Me kuulame tänases saates väikest valikut sellest, mida raadio uudised aprillis-mais 10 aastat tagasi olid salvestanud. Pikki jutusaateid, kus toimunu põhjusi ja järelmeid arutati nende kuulamiseks kuluks päevi. Me ei hakka tänases saates arutama nii väga seda, mis juhtus ja miks juhtus. Aga me kuulame arhiivilõike ja püüame mõelda, mida toimunu Eesti elus edaspidi muutis ja mida me sellest õppida võime. Abiks on kirjanduse ja kultuuriloo professor Rein Veidemann. Tere tulemast saatesse. Tere kutsumast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Ma kuulan, televisioonist ja raadiost on kombeks saatekülaliste käest küsida, et kui lähedalt neid aprillirahutusi ise nägite või kas te käisite järgmisel hommikul vaatamas, kuidas linn välja näeb? No selles mõttes, et nägin lähedalt või kuulsin lähedalt, et ma olin ise kodus ja ja nagu paljud eestlased põlesin siis sisemiselt põlesin sellest sellest kogemusest, mis äkitselt nagu vallandas, tõtt-öelda see, see pinge oli kogunenud juba varem ütleme kuu-poolteist varem ja olin üks nendest, kes Tallinna Ülikooli ja mitme teise Eesti intellektuaaliga siis akadeemiliste isikutega kirjutas. Valitsusele pöördumise, ma olin selle pöördumise kirjutamise ajal Moskvas, kuna minu abikaasa Andra Veidemann oli Moskvas Eesti kultuuriatašee. Ja see oli üks, ma ütleksin isegi mõistuse meeleheitlik katse peatada asjade selline lahendamine. No loomulikult läks nii, nagu läkski, nagu mina ja minu kolleegid tänapäevani mõned paljud kasutavad meie suhtes sildistamist punaprofessorid artikli ilmumise järel kohe see käibele tuli. Nii et seda kuulda ei võetud ja kõik läks omasoodu. Nii et jah, ma põlesin. Aga hakkame siis seda ajajoont pidi minema. Me mäletame, et üheksanda mai tähistamine pronkssõduri juures Tõnismäel oli ju aastaid kulgenud täiesti rahulikult, isegi igavese tule äraviimine 1991. aastal ei tekitanud erilisi vastuväiteid. Aga 2005. aasta kevadeks olid pinged nii kaugele, et esimest korda oli monument. Küll oli saanud uue tahvli kirjaga, et teises maailmasõjas langenud telesee oli siis 2005. aasta üheksandaks maiks valge värviga üle kallatud ja uudistetoimetaja Indrek Kiisler käis siis kohal ja üheksanda mai 2005. aastapäevauudistes rääkis nii. See, mida te praegu kuulsite, ei olnud raadiopraak vaid see on survepesuaparaat, millega hommikul üks töömees pesi kiiruga Tõnismäel öösel sõditud pronkssõdurit ning seljatagust paekivi seina. Kuigi punaveteranide üritus pidi ametlikult algama kell 10, nihkusse umbes veerand tundi edasi, sest kõikjalt voolav vesi ei lasknud süüdata küünlaid ning panna lilli ning inimesed seisid nördinud nägudega. Samba juures olnud pensionärid kinnitasid, et toimunu on kui noalöömine veteranide südamesse ning süüdistasid politseid ja võime, kuid kinnitasid, et pidu selle tõttu ära ei jää ning keskpäevaks oli pronkssõduri esine plats inimesi täis ning varsti löödi laul lahti. Keskpäevaks läksid ka meeleolud sõjakamaks. Paljud ei olnud rahul president Arnold Rüütli otsusega täna mitte Moskvasse minna. Kokkutulnute meelest on Eesti unustanud selle hea, mida Venemaa neile andnud. Näiteks toodi Lasnamägi, mis on venelaste ehitatud ning neid kutsuti sinna ehitama, kuid nüüd peetakse venelasi okupantide eks enamik kokku tulnud olid siiski rahumeelsed ning pidasid lihtsalt nende jaoks väga olulist pidupäeva. Õnnitleti 11 ning tervitati veel väheseid elus olevaid punaveterane. Venemaa suursaadik Eestis Sergei Provaalov pani pronkssõdurile pärja ning väikese mälestusteenistuse pidas Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku metropoliit Kornelius ning terve päeva toodi pronkssõduri juures olevale platsile lilli. Kommenteerib tollane Tallinna linnapea Tõnis Palts. Tõesti, me ennem kontrollisime ja minu teada kontrollis ka abilinnapea, et politsei ütles meile, et kõik asjad on kontrolli all, et nad kindlustavad valve. See lubadus oli tegelikult kindlustatakse pidev valve ja esimene asi, mis ma hommikul tegin, kui ma sellest kuulda sain. Oli see, et ma helistasin peaministrile ja siseministrile, et kus teie valve siis oli ja minu suur üllatus oli tol hommikul see, et nemad kuulsid seda Euroopa pidustustel ja shampuse joomisel Kadriorus seda esimest korda mu telefonikõnest. Sellest tulenevalt ma siiski ütlen, et järgmine kord me oleme targemad ja kindlasti tellime linna poolt täiendava valve. Võib-olla ma ütleks veel nii palju, et tõesti see puhastamine tegelikult viidi läbi õnnestunult. Et see sai nagu korda ja teistpidi noh pärast seda politsei käitus väga korrektselt. Ja tahutusi ju tegelikult. Mis oleks võinud nüüd sellesama emotsionaalse provokatsiooni ajal tekkida? Ei tekkinud ja mõtlen, et nüüd ütleme tagantjärele ikkagi tänulikud olema, et see kõik nii läks. Järgmise 2006. aasta üheksandaks maiks oli Aljoša uuesti värviga üle kallatud. Kui punaveteranid tulid lilli tooma, siis tekkis rüselus seal sinimustvalget riigilipuga meelt avaldavate rahvusliku liikumise esindajatega räägib Riina Eentalu päevauudistes. Tuttav üheksanda mai pilt pronkssõduri juures nelgid ja platsitäis neid, kes tähistavad üheksandat maid suure isamaasõja võidupäevana. On vanu veterane, Jaan päris noori. Millest mõtlevad kaks vanemat naist, kui pronkssõduri juurde lilli asetavad? Mõtlevad omastest, kes sõjas või blokaadist surma said. Nad ei tea, kus nende haud on. Sestap tulevad siia. Neile meeldib, et pronkssõdur on siin. Kuid täna olid Tõnismäel ka need, kes teist meelt on. On seda meelt, et pronkssõdur tuleb teisaldada. Oma miitingu pidas Isamaaliitu kuuluv Jüri Peeemm koos paari kaaslasega. Ma lihtsalt tahan viia sõnul üle maailma. Aga see on, see on ju tegelikult nagu meie kahe perekonna vaheline diskussioon, rada meil, nemad avaldavad oma arvamust rahumeelselt, oma arvamust. Kusagil maailmas olemas üks, teine riik, kus Clubatsioon tuleb, võib-olla on keset linna kohal, et kuradid, aval riski saavad suured päevad seda kusagil. Ja mis see käidud. Ma olen maalaps, mu pere küüditati kõik ära. Siberis on surnud sinna, miks perest? Meie nüüd tülitseme mitmeid üritada, austame ühtegi, alustame teist, et miks see mees on siin lassi meesele siin olla, ma tahtsingi, et on päris rahulik, see olukord nüüd kuulen, tuleb üks drift siia, ei hakka karjuma. Vältimaks käsikähmlust, viis politsei pronkssõdurivastased piketeerijaid täna Tõnismäelt ära. Kaks nädalat hiljem päevauudistes Vallo kelmsaar. Tallinna linnapea Jüri Ratas märkis, et pronkssõduriga seonduv ei ole ainult Tallinna küsimus ja pinged kõrvaldab vaid lahendus, millega on nõus kõik huvigrupid. Täna oli ka eelnõu linnavalitsuse istungil, kus linnavolikogu fraktsioon tegi ettepaneku kuju äraviimiseks. Linnavalitsus võttis selle teadmiseks. Kuid ma olen öelnud, et see küsimus vajab konsensusliku otsuste lahendust, vajab tarka otsust. See otsus ei saa kindlasti sündida kahe päeva, kahe nädala või kahe kuuga. 15 aastat tagasi, kui Eesti sai iseseisvaks, saavutasime selle ilma ühegi püssilasuta ilma ilma vereta. Ja ma ei pea õigeks, et 15 aastat hiljem hakatakse ühe mälestusmärgi suhtes tarvitama vägivalda. Ma toetan vabariigi presidendi ettepanekut teha selles küsimuses komisjon ja vabariigi valitsus näeb, et seal võiks osaleda ka Tallinna linna esindajad, siis loomulikult oma esindajad sinna määrama. Pinged pronkssõduri ümber teravnes Itaas üheksandal mail, siis õnnestus politseil kokkupõrge ära hoida. Linnapea Jüri Ratasel tuli tänasel pressikonverentsil vastata ka küsimusele, mida Tõnismäel olev monument tema jaoks isiklikult sümboliseerib. Ma ütleks nii, et personaalselt mind pronkssõdur ei sega Tallinna linnas ja ma ei ole mõelnud selle peale, et selle tõttu ta linnast endast välja kirjutada. See oli siis meenutus 2005. ja 2006. aasta üheksandast maist. Me jätkame stuudiost, Rein Veidemanni, ka see kriis küpses kaks kevadet vähemalt. Miks me Eestis ei võtnud neid märke tähele panna ja kuulda? No tõepoolest nüüd neid lõikusid üle kuulates on ju väga selge, et sellega oleks pidanud juba mitte ainult 2005. aastal võib-olla isegi veel varem juba tegelema ja oli selge, et siin elavate ja Tallinnas muidugi kolmandiku või isegi rohkema elanikkonna moodustava venekeelse elanikkonna mälukultuuris oli see siis mälestusmärk oma olulisel kohal. Küsimus oli ainult selles, kuhu ta siis viia, et see objekt võiks teenida noh, nii-öelda nende jutustuses kohta, kus ta oli, oli näha isegi nendes lõikudes kuulda, et linnavalitsus sellega hakkas tegelema. Ma tean väga hästi, et juba järgmises selles kriisis endas, kui sekkus vabariigi valitsus, kuigi tegemist oli ju linnaruumiga linnaruumiga, oli tegemist siis kogu Eesti küsimusega, nii et tookord ka linnavalitsuses nähtavasti ei suudetud seda kõike arvestada ja leida seda niisugust rahumeelset aste-astmelt samm-sammulist teed, et see pronkssõdur sealt ära viia. Mis oli selge, et seal tema õige koht ei ole, sest et ta väga kindlalt markeeris linnasüdant ja linna südames eestlaste jaoks oli ta kui okupatsiooni sümbol, mis tuli ka välja nendest protestivatest kõnedest, mida seal peeti. Nüüd oli näha ka nendest lõikudest, kuidas juba provotseeritud provokatsioonid, mistõttu jääb mul siiamaani arusaamatuks, et kogu pronkssõdur, mis asus 30 meetrit eemalt kaitsepolitseist ei olnud piisavalt jälgitud või kui jäljed, siis ei osutatud sellele sellele ohule piisavalt tähelepanu. Nii et no ma ei tea, ma ei ole küll hiljem lugenud Kaitsepolitsei analüüse, kuigi ütleme, tänastest lehtedeski viidatakse politsei üldiselt käitus adekvaatselt kuigi ka nemad tegid, ütleme sellepärast selle kriisi likvideerimisel mitmeid noh, kas vigu just, aga möödalaskmisi, aga neid provokatsioon oleks saanud ära hoida juba kaks, kolm aastat varem, kui oli teada, et just neil sellel päeval tuleb nüüd teine pool selle asja, teine pool, mis Eestis oli olemas tegelikult teiste monumentide puhul seda nimetatakse minu kolleeg Tallinna ülikoolist, professor Marek Tamm on ju terve raamatu kirjutanud monumentaalne Eesti ja monumentaalne konflikt, lõime kaks raamatut on seal ilmunud sellega seoses. Igatahes ajaloolane Marek Tamm on näidanud väga hästi selgelt, kuidas Eestis protsess on kulgenud, mida nimetatakse nende punamonumentide kodustamiseks, maarjamäe kompleks on meiega suurepärane näide, kuidas see on kodustatud, ehk siis seal meenutatakse kõiki sõjaohvreid, kodustatud on ka mitmed muud teisedki teist maailmasõda jäädvustavad monument on, no näiteks nõndanimetatud kivi Jüri Hiiumaal Kärdlas või siis Saaremaal mitmed monumendid, kõik kodustatud, nimetame jutumärkides kodustatud, see tähendab seda, et nende tähendus on laiendatud. Ja nüüd ma pean ütlema, et ma kirjutasin tol ajal ühe artikli, et me peaksime sellesama pronkssõduri või nagu ta nimeks, 100-l jossa tähendust laiendama ja laiendama siis niisugusel kas või leppimise või kõikide sõjaohvrite mälestusmärgiks, mida ka juba nii tehtud nende tahvlite vahetamisega siis igavese tule ära koristamisega ei õnnestunud, aga see ei õnnestunud. Nojah, ja siis ilmselt tuleks siis mängu ka see, et nõndanimetatud kaasmaalaste kaitse sildi all juba ütleme, meie naaberriik käivitas oma panuse jutumärkides ja tõenäoliselt saatis oma emissarid siiani tõotasid, nii et nii see nii see hakkas, hakkas kuhjuma. Ma lihtsalt juhin kuulaja tähelepanu, et mis puudutab Eesti luuretegevust, et kõiki neid asju fikseerida ennetada, siis on Eesti luureteenistuse looja Hans Fross kirjutanud Postimehe arvamuse ja kultuurilisas seitsmendal novembril 2009 pika artikli, mille alapealkiri on, et 2007. aasta aprill näitas luuretegevuse korralduse pankrotti. Aga nüüd läheme ajas edasi ja kuulame, mis siis juhtus 2007. aasta 26. aprilli hommikul ja hommik uudiseid tegi tol korral Uku Toom. Tallinnas Tõnismäel asuv pronkssõduri haljasala piirati täna hommikul kaevetööde alustamiseks metallist piirdeaiaga. Ettevalmistusi turvas hulk politseinikke ja julgeolekuüksus. Fikseeriti siiski vaid üks vahejuhtum, kus eriüksus kolme inimese suhtes jõueteid kasutas. Aeda ümbritseb Ahelik 30-st 40-st politseinikust, ka ümberkaudu on kesklinnas politseinikke tavalisest rohkem. Tund aega tagasi, kui sealt mööda tulin, käisid aia sees. Ettevalmistused. Telgi paigaldamiseks tõid uudistas paarkümmend inimest, neist pooled fotograafid või ajakirjanikud. Ala ümbrus on liiklemiseks vaba, kõik oli rahulik ja on kuulu järgi rahulik ka praegu. Peaminister Andrus Ansip oli aga täna hommikul Eesti televisioonis ja kommenteeris sündmusi. Praeguseks on otsustatud alustada välja kaevama Amistega ja identifitseerimistöödega. See otsus on langetatud. Kui pikalt need väljakaevamised aega võtavad, on raske prognoosida. Väljakaevajad on öelnud, et kaks nädalat on miinimumaeg kuid kui leitakse veel mingeid esemeid varasematest perioodidest, siis võib tähendada väljakaevamine seda, et see kestab kolm-neli kuud. Kogune ja missugused on järgnevad otsused, see sõltub juba väljakaevamiste tulemustest. Kui otsustatakse säilmed ümber matta surnuaiale, siis ühes sellega läheb surnuaiale ka seesama hauatähis ja jääb sinna igaveseks ajaks. Kuid valitsuse tasandil seda otsust pole veel langetatud. Millised on käitumismallid, kui midagi peaks juhtuma? Kindlasti peavad kõik inimesed alluma politsei korraldustele ja kui politsei korraldustele ei alluta, siis politsei käitub vastavalt eeskirjadele ja loomulikult ka meie politseinike elu on kallis ja mitte mingil juhul me ei ole nõus sellega, et see elu või tervis politseinikel võiks kuidagimoodi ohtu sattuda. Kindlasti meie inimesed ei peaks alluma igasugustele provokatsioonidele, hakkaksid säilitama rahu ja hoiduma igasugustest konfliktideks. Ma loodan väga, et mingeid konflikte ei tulegi, kuid alati peab selleks olema ja me oleme selleks valmis. Ohuhinnanguid koostatakse, neid uuendatakse pidevalt. Sündmused on kontrolli all, inimesi on piisavalt. Korra tagab siseministeerium. Mis saab üheksandal mail, kas pronkssõduri juurde pärgi saab viia või mitte? Sinna kindlasti mitte suure tõenäosusega pronkssõdur selleks ajaks ei ole teisaldatud. Seda otsust ei ole praegu veel vastu võetud, kuid kaevamistööd selleks ajaks ei ole ilmselt lõppenud ja ka mõistlik kaitseväe kalmistu hoida avatuna me ei tahaks seda, et ei ole võimalik, kui minna siis lilli viima ei Tõnismäele ega ka kaitseväe kalmistule. Üks koht peab olema avatud ka kaitseväe kalmistule. Ümbermatmine on aeganõudev protsess, seda ei saa teha lihtsalt üleöö. Kõik see võtab aega suure tänasega, Tõnis mala on siis endiselt piiratud taraga. Tööd seal tara taga käivad, seda on mul praegu raske ette ennustada. Veel 26. aprilli õhtu hakul näis olukord kontrolli all olevat. Vallo Kelmsaare küsimustele vastab põhja politseiprefekt Raivo Küüt. Praeguseks on olukord selline kujunenud, et politsei lokaliseeris kogu selle piirkonna selliselt sised. Me sulgesime liikluse, ei saanud sinna Tõnismäe piirkonda enam juurde tulla ei jalgsi ega ka transpordiga ja loomulikult selle koha peal me palume äärmiselt mõistvat suhtumist linna elanikkonnalt, sellepärast et lihtsalt see turvalisuse tagamise jaoks oli see taktikaliselt ainuvõimalik tee. Koha peal oli umbes tuhatkond inimest ja politsei suhtes nagu kasutati pudeleid, millega loobiti politseinikke ja kive. Ning politsei sellise taktika, mis ei ole nagu agressiivne, et hoida, et rahumeelselt asi lahendada. Kuid mis siis nüüd viimasel hetkel on arenenud selliselt, et me suuname selle seltskonna sealt siis nagu eemale. Ööseks sinna rahvusraamatukogu juurde neid meeleavaldajaid või huvilisi ei jää. Jah, me kavandame sellise taktika, et suuname nad sellest piirkonnast edasi, et siis saata siis juba oma elukohtadesse. Selles piirkonnas on ka elamuid, kuidas need inimesed oma kodudesse pääsevad liikuma? No tegelikult politsei punktides on või kus on suletud, on politseinikud koha peal ja ja meie eesmärk on siiski inimestele võimalikult vähe tüli tekitada, et et kui inimene oskab ära selgitada, et selles piirkonnas elab ja ja loomulikult siis teda koju lubatakse, aga loomulikult teda ka hoiatatakse, et seal on antud hetkel ebaturvaline piirkond ja tuleb olla väga tähelepanelik. Oskate te praegu öelda, mis võib saada hommikul, kas hommikul on liikluseks need tänavad seal avatud, kuidas inimesed näiteks ühistranspordiga või oma autodega liikuda saavad? Mina loodan küll, et, et me saame hommikuks jällegi tänaval avatud, nii et selles suhtes optimist. Järgmine päev, 27. aprill algas selliste raadio uudistega. Vallo kelmsaar. Ja kõigepealt sellest, mis öises Tallinnas toimus Arutlevad noored rüüstasid öösel Tallinna Linnas kauplusi ja kioski ning lõhkusid autosid. Olukord läks ärevaks siis, kui politsei otsustas hakata Tõnismäele pronkssõduri juurde kogunenud inimesi eemale tõrjuma. Inimesed olid eelnevalt hakanud politseinik loopima kivide ja pudelitega. Politsei võttis kasutusele kumminuiad, gaasi ja veekahuri. Vigastada sai nii politseinike kui ka protestijaid. Noored siirdusid linna ja hakkasid seal rüüstama, lõhuti vaateaknaid ja vitriine, peksti puruks autosid ja kaasa haarata tee kõike, mis kauplustest saadi. Valitsus kogunes öösel erakorralisele istungile ja sellest annab ülevaate Riina Eentalu. Pronkssõdur on teisaldatud ja mitte ainult kuju, vaid ka see alus ja see müür. Nii et plats on puhas. Selleks andis ajendi öine pandaalitsemine Tallinnas. Valitsuse kriisikomisjon tegi ettepaneku viia pronkssõdur ära sõjahaudade kaitse seaduse selle paragrahvi alusel, mis käsitleb avaliku korra kaitsmise huve. Peaminister Andrus Ansip. Kell viis täna varahommikul see hauatähis Tõnismäelt teisaldati teisaldamise osas on praeguseks juba vabariigi valitsuse otsus näidatud hauatähise paigaldamine kaitseväe kalmistule võtab aega ja selles osas vabariigi valitsuse otsuse täitmine seisab veel ees. Me tahtsime hauatähist teisaldada avatult ja viisakalt kuid paraku peame me tunnistama, et see ei õnnestunud. 44 inimest sai öösel viga, enamus neist klaasikildudest, kui purustati aknaid. Muuseas, kogu kahju kompenseerib valitsus riigieelarvest. 300 inimest on vahistatud, paljud neist koos asitõenditega näiteks asjadega, mis varastati. Üks inimene sai ka surma. Kui keegi kolleeg pussitas kakluse käigus Dmitri, kes siis operatsiooni ajal suri 273 inimese suhtes algatati kriminaalmenetlus avaliku korra raske diviisilise rikkumise paragrahvi alusel. Siseminister Jüri Pihl. Lähitundidel täna-homme kogutakse kõik asitõendid, mida on küllaldaselt nii politsei videotes kui ka muudest kaamerate poolt tehtud salvestistes, et selgitada igaühe süü suurus ja menetleda kriminaalasja kiiresti, et nad saaksid õiglase ja kiirega karistuse. Menetluse käigus on juba praegu selge, et on inimesi, kes on seda asja õhutanud, kes on seda pikalt ette valmistanud ja nende inimeste vastutusele võtmisele otsustatakse siin lähiajal. Tallinna on tulemas veel politsei lisajõude, analüüsitud on ka seda, kus Eestis on võimalikud rahutused mujal kui Tallinnas. Säält piirkonnast politseid nii palju ära pole toodud. Kuidas aga hinnata politsei tööd öösel? Siseminister Jüri Pihl? Kui me räägime, kas politsei töötas hästi või kas kontrolli all olid need sündmused, ma jääksin ikkagi selle juurde, et politsei antud situatsioonis tegi maksimaalse ja need juhtumid, kus mõnes kohas paistelisel politsei jõudnud nii ruttu kohale hoidsid, ära muudes kohtades suurema kahju, kui seal oleks võinud tekkida sellise Siiberatu ühest kohast teise tormalase vool. Seoses sündmustega Tallinnas kogunes öösel erakorralisele istungile ka Tallinna linnavalitsus ja linnavalitsus otsustas keelata alkohoolsete jookide müügi Tallinnas kuni teise maini kõigis linnas asuvates kauplustes. Kõikidel vahepealsetel päevadel linnavalitsuse erakorralisel istungil osalenud volikogu esimees Toomas Vitsut leiab, et politsei ei tulnud olukorra ohjamisega toime. Olukord läks selgelt kontrolli alt välja. Ma arvan, et ega sellega praegu suudeti see olukord kontrolli alla võtta. Ei ole veel need sündmused lõppenud. Mis saab lähipäevadel, ma arvan, et lähipäevad saavad väga ärevad olema. Seda enam, et esimesel mail on tulemas volbriöö, kus tuleb väga palju rahvast tänavatele. Tõnu Karjatse käis vaatamas, missugune linn praegu hommikul välja näeb. Läbisin marsruudi, Raekoja plats, Viru tänav, Pärnu maantee ja Tatari tänav. Ja muidugi kõige rohkem on rüüstatud siis Pärnu maanteed ning ka Tatari tänava algust. Seal, kus asub Hiina restoran ja klubid puudustukiorokstaarse Uudo oli päris tugevalt rüüstatud, seal oli ka kohal suur veoauto, mis seda rüüstatud kraami sealt ära viis. Pärnu maanteel optika ärida, apteek, Wismari äri, Hansapanga kontor, Patricku pubi, isegi karnevali poodi oli sissetunginud ja muidugi oli siis põlema pandud ka kino kosmose kõrval asuv R-kiosk. Pärnu maantee Tõnismäenurgal asuv puumaja oli samuti rüüstatud, seal olid siis lõnga ja lillepoed, kõik need aknad olid seal sisse pekstud ja Väike-Karja tänav oli muidugi ka vägagi segi pekstud. Just need seal asuvad riide ja jalatsiärid. Aga linnatänavad olid praeguseks jõutud kõik ilusti ära koristada ja puhtaks teha. Klaasikilde oli ikka päris palju maas ja oli ka maas pudeleid, õllepurke, sellist prahti, aga koristustööd käisid. Lõikevabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese 27. aprilli 2007. aasta pöördumisest Kallid kaasmaalased, see, mida me nägime möödunud ööl Tallinna kesklinnas oli rüüstamine, laamendamine, röövimine. See olid kuritegu ja selles osalejad on kurjategijad. Sellel kõigel ei olnud midagi ühist hauarahu või teises maailmasõjas langenute mälestuse hoidmisega. Öiseid kurjategijaid ei ühendanud mitte rahvus, vaid soov märatseda, lõhkuda ja röövida. Vabandan nende ees, kes hakkasid eelmisel tööl kahtlema, kas riik suudab neid märatsejate vastu kaitsta. Riik eksa kõhelda ega ebaleda, kui on vaja taastada kord ja julgeolek. Avalik kord peab Eestis kehtima, ilma selleta pole Eesti riik. Ärge aga otsige minus sõnades süüdistust. Need on öeldud, julkustamaks, valitsus tegutsema kindlalt meie kõigi julgeoleku hoidmisel. Rüüstajad tabatakse, nendes süü tõendatakse. Neid karistatakse kiiresti ja karmilt. Õigusriigi veskid jahvatavad vältimatult. Ma tänan kõiki politseinikke, kes töötasid eelmisel ööl Tallinnas. Üks neist naispolitseinik, kes püüdis takistada kioski rüüstamist. Lama praegu luumurruga haiglas. Ma loodan kõigi lastevanemate ja õpetajate toetusele ning valmisolekule selgitada nii kodus kui ka koolis. Et osalemine avaliku korra jõhkras rikkumises jätab pleki noore inimese kogu elule. Vähemalt neile, kes tahavad euroopas elada. Ma palun kõigil hoiduda ärritavaist ässitavaist, segadust, külvabayst, arvamus-ist ja üleskutsetest. Eesti vabariik ei vaja lõpi, vaid vaenu, õhutavaid kommentaare. Nagu ka mitte parrastavaid ja poliitilist kasumit, jahti paid, avaldasin. Kutsun kõiki üles näitama kainet ja kalkuleerivad mõistust. Aita. Märatsemine ja lõhkumine jätkus Tallinna südalinnas ka 27. aprilli õhtul Vallo kelmsaar raadiouudistele, mida 27. aprillil toimetas Reene Leas. Praegu on olukord samasugune, kui eile oli lahti umbes tund aega tagasi hakati juba lõhkuma, nagu ma eelmisest ülekandes ütlesin, siis hakati esialgu loopima pudeleid nagu eile õhtul ja sellele järgnes lõhkumine esimesed aknad, mina nägin, olid Tallinna linna infosaali aknad. Praeguseks On see kolonn liikus Vabaduse väljakul ja Kaarli puiesteelt, jõudnud siia Viru hotelli ja kaubamaja juurde ja seisan ma ise Viru hotelli ja kaubamaja vahel praegu ja see liigub edasi mööda Gonsiori tänavat, lõhutud on, kõik tee peale ette jääb, prügikastid on mahapekstud, postide küljes kõik aknad, noh mitte kõik aknad, see on muidugi liialdus, aga paljud aknad, paljud vitriini täitsa tehti tühjaks siin meloni kaubanduskeskuse juures olev alkoholipood, sealt saadi muidugi jõudu juurde ja kuna siin politseinikke näha ei ole, siis loomulikult lähevad nad üha julgemaks. Lõhutakse kõike, lõhutakse aknaid, Triin liiklusmärke, valgusfoore, mida iganes, bussid, mis mööda sõidavad, neid loobitakse pudelite ja purkidega. Ja nii see asi jätkub, niiet ilmselt kõik rahuneb jälle siis, kui valgeks läheb. Senikaua kui on pime, senikaua see asi vist ilmselt kestab edasi. Põhja politseiprefektuur teatas pool 11, et tegemist on kusagil 500 inimesega, kas see arv on sama või tuleb ikkagi rahvast juurde? Rahvast ei tule juurde, et aga, aga see arv on võimatu hinnata, sest rahvas on linna peal laiali ja nad liiguvad ühest punktist teise. Ja see kolonn või see mass, kellega nüüd mina olen viimased veerand tundi kaasa liikunud, ma julgeks väita, et juba ainuüksi see kolonn, umbes 500 inimene, aga Ma oletan, et neid on kuskil linna peal veel. Sa ütlesid, et politseid näha ei, ei ole, nii et politsei kuidagi neid vandaalitsejaid ei takista. Praegu. Praegu siin ei takista aga küll takistate näid seal linnavalitsuse juures ja seal nägin oma silmaga, kui päris mitmeid inimesi vahistati kümneid, aga võib olla ka sadu ja politsei tegutses väga kiiresti. Pandi maha, käed kinni ja politseipiirang ümber seal püütiga ühte politseiautot ümber pöörata. See ei õnnestunud nendel. Aga politsei on esialgu jäänud sellest märatsevalt jõugust maha. Jõuk on, nüüd nad jõuavad siia, liigub see kolonn praegu Radissoni hotelli poole ja osaleks mööda Gonsiori tänavat edasi. Aga jah, politseid siin näha ei ole. Siin lülituse alguses kõlasid taustaks päris tugevad paugud, millega tegemist oli. Tegemist on osaliselt klaaside lõhkumisega, sellepärast et nagu ma ütlesin, tehti alkoholipood tühjaks ja sealt saadi ka alkoholi. Aga kuna seda oli üle, siis osa pudeleid lennutati jälle teistesse klaasidesse. Teised paugud, mis olid kost, on see, et neil on igasugust niisugust pürotehnilist, varustust, lõhkepakette, kõike seda nii, et Nonii nüüd on järjekordne Atexi, mis on siis kaubamaja vastas üle tee. Siin püütakse aknaid lõhkuda. Ja liigume edasi siit koos selle kolonniga. Ja olemegi nüüd jõudnud ka Radissoni hotelli. Kuulasime heli meenutusi 2007. aasta 26.-st ja 27.-st aprillist ja mis karistustesse puutub, siis kokkuvõttest jaanuaris 2008 loeme et aprillirahutuste ajal massilistes korratustes oli üle Eesti toime pandud, et kuritegude osas alustatud rohkem kui 70 kriminaalmenetlust kahtlustama vaata vana oli Tallinnas ja Ida-Virumaal kinni peetud 463 inimest, neist 272 osas oli kriminaalmenetlus lõpetatud. Ja 2009. aasta septembris ütleb tollane riigi peaprokurör Norman Aas, et aprillirahutuste kriminaalasjades on jõustunud kohtulahend 29 inimese suhtes ja 13 inimese suhtes on menetlus lõpetatud ning sel hetkel oli kohtus pooleli veel ühe süüasja arutamine. Mis puudutab aprillirahutuste organiseerimises süüasjas siis süüdistus esitatud miitrilinterile Dmitri Klenskit, Maksim Revalaja Marxi rõkile, siis nii Harju maakohtus kui ringkonnakohtus mõisteti need inimesed süüdistuses õigeks ja see õigeksmõistmine jäi lõplikult jõusse, sest riigikohus ei võtnud riigiprokuratuuri kaebust menetlusse. Rein Veidemann. See oli meile kõigile pettumus, et suured lubadused peaministri või presidendi suust, et kõik võetakse vastutusele, kõik on võimalik selgeks teha, et see ei läinud täide. No ei läinud jah, aga teiselt poolt võiks öelda, et õigusriik siiski eksisteeris, et kuna ilmselt siis selliseid veenvaid tõendeid ei leitud või need ei toppinud meie kogu nende selle paragrahvide ja, ja selle seadusandlusega, siis ei olnud võimalik lihtsalt et seda süüdimõistvat otsust teha, sest asi on ju lõpuks liikus isegi riigikohtuni peaaegu välja. Nii, aga presidendi kõnest panin ma tähele seda, kui ta ütles, et tegemist ei ole muidugi mingisuguse rahvusliku konfliktiga, see oli kõige puhtamal kujul seda. Ja ma ei väsi kordamast seda, et kogu see stiihia tähendab, see kaos oli võimalik ikkagi ära hoida oli võimalik ära hoida ja just nimelt see 2000 Seitsmenda aasta vahetult enne, kui juba need seaduste vastuvõtmise hauarahuseadused vastuvõtmised käisid siis peaminister Andrus Ansip tegi ülesandeks ja see on kuskil tema isegi avalduse trükitud ära, et selle monumendi võib teisaldada ühiskondliku leppe sihtasutus. Ja niisugune asutus eksisteeris ja jällegi vot see minu minuga lähedalt seotud minu abikaasa juhatas seda sihtasutus. Kuid mõni päev hiljem see lõigati nagu jalalt see võimalus ära, kusjuures tõepoolest ühel nõupidamisel ma isiklikult osalesin ja seal oli kokkulepped täiesti saavutatud. Kokkulepe seisnes selles, et üheksas mai tähistatakse ära ja Tõnismäel, Tõnismäel ja pärast seda nagu öeldakse, pannakse pillid kotti, säilmed maetakse ümber ja noh, vene pappide juuresolekul õnnistamine kõik kogu see protsessioon oli ju kavandatud vähe sellest, see oli isegi detailides välja töötatud, kuidas see pronkssõdur leiab oma koha seal, kus ta praegu leiab kogu iroonia ja ma ütleksin lõpuks silmakirjalik ja naeruväärne, mis reedab tegelikult selle, selle kriisi tekitamise käpardlikust ja, ja, ja isegi tegelikult provotseerimist rahvuslikku konfliktina reedab see, et üheksandal mail Läksid ministrid ise sinna pärgi panema. Kohe juba teie osutasite selline redele ideele Trasutasid juba sellele, et niikuinii karistused midagi ei tulnud ja, ja see just näitab seda, et seda kriisi oleks võinud esiteks ära hoida siis kriisi lahendamine oli käpardid, provokatsioonid võeti vastu, lasti läbi, nagu öeldakse, kaitse lasti läbi kaasa arvatud muidugi ka. Ilmselt me kuuleme ja saame sellest teada, milline oli siis Venemaa osa selles protsessis, mis kohe Eijastusi Moskvas ja seejärel ka küberrünnakute näol ja mida hiljem on siis tõlgendatud nagu umbes 1924. aasta ülestõusu kordusstsenaariumi planeerimisel Eestis midagi taolist ei olnud. Juhin veel kord tähelepanu sellele, et 2007.-ks aastaks olid integratsiooniprotsessi suhteliselt hästi kulgenud, ehk siis oldi juba nagu endasse võetud kogu see teadmine, et ei olda enam suur riigi osa. Ja nüüd sellesse nendes märatsemistes osalesid noored 10 aastat tagasi. Kas te arvate, et need noored on siiamaani unustanud selle ei seistud neil siiamaani sees see tohutu tagasilöök, see paiskumine opositsioonilisusele see leidis aset just nimelt 2007. aastal ja seda oleks saanud vältida. Ma mäletan, et umbes kolm nädalat veel pärast need aprillisündmusi me kõik nagu vaatasime üksteisele otsa, et, et venekeelsed vaatasid eestlasi, et mis te nüüd tegite, mis te ära viisite ja eestlased vaatasid vastu, et mida te tegite meie vana hansalinnasüdamega, et kas see niisugune võõristus nüüd 10 aastaga on? No see on küll lahtunud, jah. Tänases Eesti Ekspressi juhtkirjas veel peatoimetaja ütleb, et katsume nüüd unustada selle, sest tõepoolest mälukultuuris on niimoodi, et on asju, mida unustatakse, millest võetakse õppust ja mida, nagu tõstetakse mälu alamatele riiulitele, mis ei tähenda seda, et nad kuskile kaovad. Ei, nad on seal olemas ja teatud hetkedel võivad nad aktualiseerinud uuesti. Aga see, mis on nüüd hiljem nagu aset leidnud, ega see opositsioonilisus, see tunne, kui raskelt läheb üle teadvusesse, siis meil siin elavate venelaste, mina ütlen kogu aeg eestivenelaste teadvuses oleva etnilise alamklassitunne, mis paiskus välja just nimelt 2007. aastasel märatsemise käigus, et nad tundsid. Me oleme etniline alamklass vaata selle taandumine või ümber nii-öelda häälestamine ümberrivistunud nende identiteedis, selle kujunemine, et nad on eestivenelased, et nad on üks osa meie, meie ühiskonnast, selleks kulub kaks-kolm põlvkonda. Aga nüüd me oleme ikkagi teel uuesti. Ja, ja mulle tundub, et me oleme saavutanud teatud stabiilsuse. Kuigi viimane äsja ilmunud raamat, mis, mis peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele poliitikutele, 800 lehekülge Eesti ühiskonna areng kiirenevas ajas, Marju Lauristini toimetamisel äsja ilmus, seal on muide, erakordse põhjalikkusega toodud esile kõik kogu see analüüs ja ka õppetunnid. Õppetunnid tähendab, seal on täpselt fikseeritud küsitluste kaudu, missugused on olnud nende meelsuste muutumised siia jäänud 300000 või enamatki vene keelt kõneleva elanikkonna. See on meie uus reaalsus, millest me oleme 25 aastat elanud. Niisugust asja pole ajaloos kunagi olnud, et eestlased on pidanud elama oma riigis niisuguse tohutu suure vähemusega midagi Euroopa riikides, võrrelgem türklasi ja näiteks saksa maalne moodustavad seal ju ainult ma ei tea siis kolm kuni kolm protsenti, aga meil on see 25 protsenti, isegi enam oli 40. Nii et see on niisugune reaalsus. Ja kujutada ette, et nad lähevad siit minema, milles on paljud elanud muidugi kujutluses seda juhtunud või kui see juhtub, siis tohutu suure vägivallaga ja ma ei tea, mis siis meist üldse saab. Nüüd. Saate viimases kolmandikus kuulame veel mõned arhiivilõigud markeerimaks sündmusi Moskvas Eesti saatkonnas aprillis ja mais 2007 ja kõige selle vandaaritsemisega kaasnenud küberrünnakuid. Teisel mail 2007 küsitles Hanno Tomberg Eesti suursaadikut Moskvas Marina kaljuranda. Marina Kaljurand andke Me kuulajale palun lühikene ülevaade, mis tegelikult seal argumente ja fakte pressikonverentsil toimub. Meil oli kokku lepitud täna kell 12 pressikonverents argumente fakte kirjastuses pressisaalis. Jõudsime siia ja valmistusime pressikonverentsi alguseks ning paar minutit enne pressikonverentsi algust ründasid Naši, et seda ruumi, kus me parajasti viibisime. Aga siin olid Eesti saatkond. Eesti politseinikud, kellega oleks ruselemiseks keegi minuni ei jõudnud, kõik on terved, puutumata oli väga ebameeldiv intsident. Praegu miilits püüab olukorda kontrolli alla saada, siit majast välja lükata ja siis ma loodan, et me saame alustada pressikonverentsi. BNSi väitel on teile ka gaasi üritatud näkku lasta. Kas see vastab tõele? Meie turvamees kasutas gaasi enesekaitse eesmärgil. Kui palju neid ründajaid oli? Ma ei näinud seda, ma olin nurga taga, ma ei näinud veel paarkümmend. Nii et otse teeninade pääsenud Minuni ei pääsenud ja kõik Eesti saatkonnatöötajad, politseinikud, kes minuga praegu siin on terved ja kõik on korras. Ma ei tahaks öelda. Mis tundega te lähete nüüd ise sellele pressikonverentsile vahetult pärast seda, kui meie saatkonda on üritatud läbideerinata? Ma lähen, räägin sellest, vastan küsimustele, eks erinevatele inimestele on kergemad praegu raskemaid päevi vaieldamatu või ei ole see kõige kergem päev, kuid tööd tuleb teha, et me teeme seda kõik nimi, no siin pressikonverentsist, kui ka kõik me kaastöötajad saatkonnas. Praegu kõik on korras. Vallo Kelmsaar vabariigi valitsuse pressikonverentsil 2007. aasta 10. mail. Nii peaminister Andrus Ansip kui ka kaitseminister Jaak Aaviksoo avaldasid tänu kõigile, et eilne üheksanda mai tähistamine möödus rahulikult. Ma usun, et meil kõigil on väga hea meel selle üle, me saame kirjeldada viimastel päevadel juhtunud lilleõite arvuga ühes või teises kohas ja mitte enam purunenud aknaklaasidega. Pronkssõdur on jõudnud kaitseväe kalmistule. Ma arvan, meil on mõistlik tänada kõiki neid, kes on Eesti vabariigi valitsuse otsuse vastu võtnud ja on valmis selles nägema võimalust edasi minna ja loobunud võitlusest selle üleviimise vastu või lausa vastupidi selle tagasipööramise eest. Ma arvan, et suures osas on seega pronkssõduri saaga lõppenud. Pronkssõduri saaga tõi aga kaasa küberrünnakute laine, mis ei ole lõppenud. Oleme tõstatanud selle teema rahvusvahelisel tasemel ka kaitsealase koostöö raamides ja meie partneritelt oleme leidnud igakülgset mõistmist. Enamgi veel, see küberjulgeoleku teema on tõusnud ja tõuseb tulevikus veelgi kindlamini rahvusvahelise kaitsekoostöö prioriteetide hulka. Me oleme kõik tänase päeva seisuga aru saanud, et need ei ole käsitletavad lihtsalt huligaansuseni. Need on käsitletavad rünnakuna riigi vastu. Kas küberrünnakut võiks või tuleks käsitleda NATO lepingu kollektiivkaitse säte raames, tuleks samuti arutada, leiab kaitseminister. Ma arvan, et see küsimus peab lähiajal vastuse saama ja tõenäoliselt tõstetakse küsimus ka esmaspäeval Euroopa Liidu kaitseministrite kokkusaamisel Brüsselis. Järgmise nädala lõpul on aga Samaaras kavas Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine. Millisel määral ja mis kujul peaks Eesti ja Venemaa teravnenud suhted meie valitsuse arvates seal kõne all olema? Peaminister Andrus Ansipi sõnul on Euroopa liit juba teinud väga tugeva Eestit toetava avalduse ja kõiki varem Samaara kohtumiseks kavandatud teemasid tuleks seal kindlasti käsitleda. Kuid ma olen seisukohal, et sellel kohtumisel tuleks ka öelda Venemaale, et teatud tegevused ei ole Euroopa liidu strateegilisele partnerile kohased, ei ole Euroopa liidu poolt aktsepteeritavad. Kindlasti ei minda sellest juhtunust vaikides mööda, kuid meie oleme tänulikud selle toetuse eest, mis on juba tehtud ja Euroopa Liit valib ise selle vormi, missuguses vormis ta teema seal Samaaras tõstatab? Me ei jõua tänases saateis anda kogu sellele sündmusele rahvusvahelist mõõdet või Eesti-Vene suhete või Eesti Euroopa Liidu hinnangut sellele koostööle. Aga ma lihtsalt tahaksin tuua Argo Ideon, nii 2010. aasta detsembri ühest Postimehe artiklist kaks lühikest tsitaati. See oli aeg, kui WikiLeaksi kaudu oli tulnud palju salajasi materjale avalikuks ja USA Tallinna saatkonna kahest salajasest ettekandest, et on ajakirjanik toonud välja niisugused mõtted, et pronksiööle järgnenud Eesti vastaste küberrünnete kahju oleks võinud olla tegelikkust märgatavalt suurem kui senini lõplikult kindlaks tegemata ründajat valinux oma sihtmärke osavamalt. See selgub siis 2007. aasta juunikuus koostatud dokumentidest. Eestil aitas olukorrast mõõdukate kahjudega välja tulla see, et riik on väike ning eri Duste küberturvaeksperdid tundsid 11 ja moodustasid vastutegevuseks mitteformaalse, kuid efektiivse koostöövõrgustiku aitas ka vene keele tundmine. Eesti spetsialistid jälgisid pingsalt kaht Venemaa häkkerite veebifoorumit mille kaudu neid ründeid koordineeriti ning avasid seetõttu halbade kavatsuste kohta kasulikke luureandmeid. Soovitan lugeda Argo Ideon artiklit pikemat artiklit üheksandast detsembrist 2010 Postimehes. Rain Veideman. Seal jällegi puudutab mind väga lähedalt, sest et kui seda Eesti saatkonda piirata, sest minu abikaasa oli sealses piiramisrõngas saatkonnas sees ka tal oli vaja Tallinnasse tulla ja ta sealt välja nagu hästi ei pääsenud tagant ukse kaudu siiski kuidagi õnnestus seal teatud maskeeringute kaudu, see oli väga agressiivne olukord, mis seal see muidugi võttis ja suursaadik Marina Kaljurand ja seal sai nagu öeldakse, endale vastu tahtmist ilmselt poliitilise kapitali või, või selle niisuguse sotsiaalse sümboolse kapitali ja seal autot temal kõigutati, et noh, tema oli seal nii pärja ja tegi, mis ta suutis ja ta oli harmata esindaja Ratla Marinos olla selles olukord kahtlemata, seda ta oli, sellepärast et esiteks ta valdas vene keelt ja ta oli võimeline, tähendab just nimelt selles kõigi, kelle nüansse kasutades väga kindlameelselt seletada ära. Nii et jah, see puudutas samuti mind väga lähedalt. Saate lõpuminutitel tahaksin tuua väikesi tsitaadi Mihhail Lotmani blogist, kus ta ka tollaseid sündmusi ja nüüdseid järelmeid analüüsib ja pakun Rein Veidemann teile arutlemiseks ühe katkendi. Sellest blogipostitusest on veel üks asjaolu, mis viimasel ajal on oluliselt parandanud eestlaste suhtumist vene kogukonda nimelt pagulaskriis ja Euroopa Liidu kehtestatud pagulaskvoodid. Nagu mulle pagulaskriisi harjal, rääkis muheda tooniga üks Tallinna venelasest taksojuht. Veel hiljuti ei osanud eestlastest kliendid enamasti vene keelt aga nüüd räägivad nad seda meelsasti. Jaan talle isegi öelnud, et me peaksime nüüd koos pagulaste vastu võitlema. Muidugi ei ole üks taksojuht mingi näitaja, kuid analoogilisi seisukohti võib hulgaliselt märgata ka alternatiivmeedias ja kõige halvemad seid. Sellistest meeleoludest püüavad kasu lõigata küünilised poliitikud. See oli tsitaat Mihhail Lotmani blogipostitusest. Kas see pagulaskriis ja terroriaktid võiks olla üks tegur, mis siin Eestis eestivenelasi eestlasi viivad sarnastele ja lähedasematele positsioonidele? Ja mitte ainult need kindlasti need ka, aga on mitmeid muidki kokkupuutepindu, mis nad pakku puutepindu, kus meil on ühised huvid ja nagu vähendab seda erinevates maailmades elamise kommet, mida me peame ikkagi tunnistama. Ja siin te mainisite väga õieti, et poliitikud on mõnikord väga küünilised, minu jaoks on kõige tähtsam see, kuidas on võimalik üle saada sel poliitilisel pinnal rahvuste vastandamisega, mis ikka see Vene kaart ja rahvuste nagu oleks Keskerakond ainult venelaste erakond ja teised erakonnad, oleks eestlaste erakonnad, aga ei küsita seda, aga miks siis on ühe erakonna külge klammerdunud, miks see äratab teatud usaldusväärsust ja mitte teiste, kui palju nad pingutaks seejuures muidugi sotsiaaldemokraadid, kes peaksid nagu kõige rohkem selles suunas tegutsema, et mis on kõige ohtlikum alati, kui mingisugused pinged ja konfliktid sünnivad rahvuslikul pinnal, sest need on nii emotsionaalsed ja need on väga plahvatusohtlikud. Selles mõttes me peame kõik tegema seda, et just nimelt see siin elavate vene keelt kõneleva Eesti ühiskonna osa noh, tunneks ennast just nimelt etnokultuurilise üksusena mitte niivõrd suure Venemaa ees liinina või nende oma kodumaa mingisugusest mahajäetud üksusena. Seda kindlasti ei tohi, me peame tõepoolest pingutama omalt poolt, see on kahesuunaline liikumine kahesuunalise liikumisega tänav on see kogu aeg olnud öeldud integratsiooni, kuigi see sõnagi mulle enam ei meeldi ja see lõimumine ei meeldi. Lõppkokkuvõttes me peaksime 11 rahule jätma ja hoolitsema kogu Eesti selle ühiskonna ühise ja riigi arengu eest. Ma vaatasin eile veel kord üle 2007. aasta maikuus Eesti Televisioonis eetris olnud tähelaeva saate, mis rääkis teist. Ja seal oli üks lõik, kus te olete Tallinna Ülikoolis ja te olete väga häiritud sellest, et internetis on hakanud levima kiri, mis kutsub üles üliõpilasi boikoteerima teie loenguid põhjusel et te olete üks nendest seitsmest professorist, kes on alla kirjutanud artiklile või üleskutsele, mis kutsub valitsust üles mõistlikkusele. Kui need aprillirahutused olid ära olnud, kuidas üliõpilased siis teisse suhtusid, on teil meeles? On küll meeles, jah, nad olid täpselt selles samas meeleolus, mida te enne mainisite, mis tabas meid kõiki, et ma ei saanud aru, mis meiega juhtunud ja ma ei saanud aru, mis nendega juhtunud on. Miks me ei suuda kuidagiviisi leida seda ühist pinda, mis laseb meil koos edasi minna? Nii et see oli see kohutav hämmeldus, aga kas. Omavaheline erimeelsus oli pärast 20 küll kadunud. Erimeelsused ja loomulikult ei kadunud, ei olnud, vastupidi, märatsemine ühendas eestlasi. Võib-olla ühendas selles mõttes, et jumal hoidku, me peame kuidagiviisi hakkama saama, siis see oli see õiendan, pin, aga niisugust ühendavat pinda ei olnud, et nüüd nüüd me näitame seda küll ei olnud, vastupidi tuli nii õigustusi, et ei saadud hakkama käpardliku ja nii edasi ja teiselt poolt oli ju see, et võiks mulle väga lähedane loovisik lausa tervelt aasta otsa ütles, et ma ei räägi enam sinuga, aga ma ei hakka tema nime ütlema. Me oleme taastanud oma suhted ja me oleme üldiselt väga sõbrad ja ja austame teineteist, aga kolleeg kajab tänases lehes loeme jälle peaministri Andrus Ansipi ütlus, et see oli patriotismi ilming. Mina luban endale siiski erimeelsuste küsida, kas mina olen siis vähem patrioot, kes ma leian, et see asi oleks võinud siiski saada rahumeelselt lahendatud ja see pronksunud oleks leidnud oma kalmistukoha niimoodi, nagu ta tsiviliseeritud kombel oleks võinud aset leida. Kas mina olen vähem patriootiline? Niisugustes süstimistega? Need kogu aeg külvame ikka ja ikka neid usaldamatuse, aga mõnikord ka vihaseemneid. Niisiis, annad tänane kurb tähtpäev igale kuulajale võimaluse endalt küsida, kas ma olen patrioot ja kui sügavale ulatuv või kõikehõlmav minu isamaa armastus on. Täname kirjanduse ja kultuuriloo professori Rein Veidemanni kuulamast ja kaasa mõtlemast ning meiega oma mõtteid jagamast saate pani kokku Kaja Kärner kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio.