Vikerraadio Reporteritund. Tere, viiendal juunil saab ajalehe Postimees esimese numbri ilmumisest siis Perno Postimehe nime all 160 aastat. Palju toredaid inimesi ja häid ajakirjanikke on postimehest Eesti rahvusringhäälingusse tööle tulnud. Samas on ringhääling oma paremaid poegi ja tütreid Postimehele loovutanud. Kõigi nende meenutused tänasesse saatesse ei mahu, aga neid, mis mahuvad, on värvikad. Rasmus Cage Postimehes alates aastast 1997 ERRis 2007 kuni 2016 praegu kommunikatsioonifirmas hetkel kaitseväe kevadtormi keerises Rasmuse lühimeenutusi oma Postimehe aastatest. See oli aasta 1997, oktoober. Ma tegelikult olin juba kaks varasemat aastat töötanud Eesti Päevalehes ja juhtus nii, et minu Eesti Päevalehe tööle kutsunud ja mind seal kantseldanud ja kasvatanud Toomas Sildam oli varasemalt just Eesti päevalehest lahkunud ajakirja luup ja muuhulgas siis tegi ka kastet Postimehele ja, ja see kõik tundus väga nagu atraktiivne jätkata temaga koos veel nii-öelda oma õpinguradasid ja, ja siis ühel kenal sügise päeval ta selliseks pakkumisi mulle tegi. Mis võib-olla on natukene nagu kurioosne on see, et tol hetkel see otsus oli tõesti nagu võib-olla mu sõprade jaoks Eesti Päevalehes üsna nagu absurdne. Sest Eesti Päevaleht oli vist 95. aastal alustanud selline noorte vihaste ägedate tüüp pideajaleht ja me olime seal juba esimestele ponieritele kandideerinud ja nii edasi ja järsku ma otsustasin lahkuda tol hetkel noh, tõelisesse Tartu lehte, sest Postimees tol hetkel ikkagi tallinlaste jaoks tundus selline noh, peaaegu et isegi Tartu maakonnaleht mitte lihtsalt Tartule. Ja mis seal salata, see otsus oli kindlasti tol hetkel võib olla ootamatu, aga eriti mitte mingilgi moel ei kahetseda. Missugune oli õhkkond Postimehe toimetuses? Kui ohjad õhkkonda ma julgen öelda, et tegelikult ei olnudki sel lihtsal põhjusel, et kui mina Postimehes 97. aastal tööle läksin, oli Postimehe toimetus Maakri tänaval uudistetoimetus pange nüüd tähele, oli umbes samasuguses toas nagu on telemaja kohviku, ma arvan, see baariletitagune või noh, ütleme siis nagu võib-olla natukene, see on ülevõimendatud, aga siis stiilis oli üks pisikene kabinet, kus töötas tollel hetkel Enno Tammer, Epp Alatalu, Urmas Tooming ja Argo Ideon. Ja kuna see üks kabinet oli selleks hetkeks juba rahvast Täis mina tulin sinna tööle niimoodi, et ma sain oma kabineti. Lihtsalt ei olnud võimalik mind ära mahutada sellesse kabinetti ja siis, mis eriti kurioosne, kui sellest kohe edasi minna, siis ega ju sel perioodil, kui mina sellesse niinimetatud Tartu leht tööle läksin, algasidki ju need peaaegu kõige suuremat murrangut. Mina, Enno Tammer ega koos ei jõudnudki millegipärast kaua töötada, ta lahkus üsna pea. Käivituksid uude peatoimetajate toomised, plaanid vallutada ära terve Eesti ja mis kõige kurioossem, ma mäletan siiamaani, kuidas räägiti lugusid sellest, kuidas Postimehe omanik Heldur Tõnisson kavatseb ehitada Kentmanni tänavale umbes Ameerika saatkonna lähedal ühele tühermaale suure Postimehe maja mille alt hakkab läbi sõitma Rävala puiestee läbimurre Pärnu maanteele ja seal hakkavad olema toimetuse ruumid. Toimetuse ruumide peale hakkavad olema ajakirjanike korterit ja et see kõik saab olema üks selline nagu ilus ja tore aeg ja see õhkkond oli tõeliselt selline ootusärev. Nii et väga vinge. Kas sa mäletad oma esimest kondiproovi? Selleks hetkeks minu kondiproovid olid tehtud, et noh, ikkagi mind kutsuti sinna tööle selles mõttes, et ma ei läinud sinna ise nagu pakkuma tööle. Seal ei olnud nagu küsimus, nii et mul ei olnud minu teada isegi nagu katseaega, et selles ei olnud küsimus, aga ma mäletan küll lugu, mida ma tegin. Võib-olla see on saladus, mida ma pole siiamaani kellelegi avaldanud, aga aga noh, nüüd väga väga kaua aega hiljem võib sellest rääkida, palju sellest siis on 20 aastateks. Et tegelikult ma tegin oma esimese loo Postimehes ajal, kui ma veel töötasin Eesti Päevaleht, see on tegelikult üks kurb lugu. 97. aasta suvel nimelt tapeti ju kuulus näitleja Sulev Luik ja selle mõrva lahendamine oli tegelikult, et üsna ikkagi avalikkuse tähelepanu peaaegu et epitsentris. Kõik, mis toimus, jäi tol hetkel tahaplaanile ja räägiti ainult sellest, millal tabatakse Sulev Luige tapjad. Ja tol hetkel, kui siis Sulev Luige tapjat kätte saadi. Ma olin just tegemas seda vahetust vahetust selles valguses, et liikumas Päevalehest Postimehes, eks ju, ja ja sisuliselt, kuna Postimehel endal Tallinnas puudus tünnireporter, siis nad juba tegelikult kasutasid minu teenuseid sellele loole ilmunud alla Rasmusega käime. Kui nendel aastatele Postimehes tagasi mõelda, mida Postimehes töötamine sulle andis ja mida sina andsid Postimehele? Mida mina andsin Postimehele, võib-olla seda oskavad hinnata teised inimesed, aga mida Postimehes mulle ainult sellest võib rääkida siin kümneid tuhandeid tähemärke ja võib-olla me nii-öelda väsitaksime natukene seda lugejat või kuulajat, aga aga võib-olla üks oluline asi on see, et ma läksin sinna tööle ajal, kui. Mul ei olnud Eesti Päevalehes oma arvutit, oma arvutit, kus oleks internet sees. Taletin, internet oli ikkagi nagu noh, peaaegu nagu luksus, eks ju, et päevalehed ma käisin teda vaatamas kolmest arvutist, siis, kui seal parasjagu järjekorda ei olnud, onju. Et Postimehes ma läksin tööle 90 90. aastal, kui ma sain oma töötava kiire arvuti, kus oli sees oma 24 seitse töötav internet, eks ole. Ja kui ma 2009. aastal past nimest ära läksin, siis toimus stiilis revolutsioon, et kas me oma selle portaaliga hakkame kohe televisiooni tegema, võime, teeme natukese aja pärast, eksju, aga võimendatult võib-olla öeldes, aga mis ta mulle andis. Ma toon ühe lihtsa näite, et kui ma läksin 97. aastal Postimehesse tööle siis ma arvan, et ma ikkagi oskasin kirjutada sellist suhteliselt kuiva uudist teksti nagu võib-olla tol ajal konservatiivses võib-olla võtmete nagu tavaline oli, eks aga see revolutsioon, mida Postimees läbi viima hakkas koos Tallinnasse kolimisega ja muutustega ja oma küljendus põhimõtete ütleme selliste uuendustega, mida kõike Norrast üle toodi, et need tegelikult, et sundisid kõiki ajakirjanikke õppima, kirjutama inimesest lugusid inimlikult ära tundma, nendes lugudes emotsioone ära tundma, nendes lugudes päris nagu peategelast, mitte seda lugu ennast, eks peategelaste kirjutama neid lugusid läbi inimese. Võib-olla see on see, mida ma kõige rohkem nagu mille üle mul on hea meel, et kuiva uudisloo kirjutamisest sai hoopis midagi kangemat ja paremat. Ja sellest suur tänu, Priit Pulleritsuga muidugi ennekõike. Mida sa praegu Postimehest loed? Ma julgen öelda, et Postimehel on loomulikult olnud ajaloo jooksul, mida on olnud ikkagi väga kaua paremaid ja halvemaid aegu, eksju eks ka viimase 20 aasta jooksul on olnud neid hetki, kus võib-olla oleks Postimehes pidanud olema natuke paremini, aga võib-olla natuke särtsaka. Aga, aga mul on hea meel selle üle, et tegelikult Postimees on ikka viimastel aastatel noka püsti tõmmanud. Tagasi on ilmunud suured pikad lood, analüüsid on ajakirjanikud, kes meid teha oskavad, on noored ajakirjanikud, kes on tõeliselt sellised tüübid, kelle üle mul on siiralt hea meel, et sellised mehed Eesti ajakirjanduses töötavad. Mul on hea meel, et arvamus on jätkuvalt väga kange. AK nädalavahetusel on jätkuvalt väga loetav. Mul on hea meel, et tegelikult Postimees on minu jaoks võib-olla esimesena käima lükanud sellised päris nädalavahetuse. No ütleme siis nagu lehe, eks ju, et see versioon, mida nad täna nädalavahetusel toodavad, kogus komplekt see on minu jaoks väga meeldiv, väga loetav nädalavahetuse komplekt, eks ju. Suurlest AK tarter, see on väga vinge komplekt, peab lisaks ma näen ikkagi nagu teatavas mõttes sellist. Proovi olla suunaandja paljudes teemades mitte lihtsalt mõjutada ka ja olla nii-öelda päevakohaste teemadega number üks, kes neid edastab vaid võtta ise teemasid üles ja rääkida sellest, mis ühiskonnas päriselt oluline on, mitte sellest, millist värvi sokke kannab peaminister. Reporteritunnile andis intervjuu Rasmus Cage. ERR-i internetipõhiste teenuste ja infotehnoloogia arendusdirektorit Jaanus lillenbergi tuleb praegu samuti kaitseväe kevadtormi keeristest otsida. Tema läks Postimehe veebi arendama juba 1995. aastal. See juhtus juba mõnda aega tagasi. See oli üheksa, ken viieni selle aasta suvel, kui ma sain kõne Vahur Kalmre, kes oli romaane Postimehe peatoimetaja ja tahtis kokku saada. Ja kui ma küsisin selle põhjust, siis ma väga aru ei saanud, mis see oli, aga see oli seotud internetiga Raveebidega. Ja kui ma temaga kokku sain, siis Postimehe toimetuses siis tema sõnum oli umbes selline, et me oleme linna pealt kuulnud, et te oskate neid asju teha nagu ööbid. Ja siin juba konkurentidel on. Ja me tahame ka ja kas te teeksite? Ja ma võitsin mõtlemisaega ja, ja ma töötasin tollel ajal Eeennetis, mis haridus-teadusandmesidevõrk ja tegin seal sedasama asja. Ja mõtlesin, et tegelikult on see üks väga-väga-väga äge väljakutse. Ja väga palju väga kaua ei mõelnud ja võtsin selle kutse vastu. Mis oli konkreetsemalt teie ülesanne ja kas te saite oma meeskonna ise valida? Oma ühiskonnas on täiesti ise valida, siis olin mina ise. Et see oligi kogu kogu meeskond ja konkreetsemalt oli ülesanne luua ostime ajale taasluua see veebis. Ehk siis tuli teha selline nagu tänapäeva mõistes veebiväljaanne mille sisu siis moodustasid paberlehe uudised. Igal õhtul tuli see keskkond luues küll igal õhtul sinna sisu üles toimetada. Ja kui kaua te seda üksi tegite, enne kui te leidsite, et meeskonda tuleb laiendada? See oli äkki kolm kuud. Kuna Postimees ilmus siiski kuus korda nädalas siis pärast kolme kuud, ükskõik kui osavalt seda ei proovinud ka teha, tundus, et ikkagi keegi peaks kõrvale appi tulema. Kas te mäletate, kui avasüli niisugune veebiuuendustoimetuse kirjutavad ajakirjanike poolt vastu võeti? See oli sellel ajal nii uus ja nagu teistsugune asi, et huvi, see pigem võib-olla isegi oleks kõigepealt uudishimu oli täiesti suur. Keegi sellel mingit sellist suurt seost ei osanud luua, sest ta oli natukene maineprojekt tollel hetkel. Ja ajakirjanik ikka käis läbi, et kuna tollel ajal oli iga laua peal, oli tuhatoos et tuhka, inimesed, vahe raputas pead oma töölaua taga suitsu teevad siis inimesed ikka käisid kord üks, kord, teine, kord tuli, istus mu laua üsna kõveraks kuiva suitsu, tegi seal realistides minuga juttu, ajas näiteks. Kas on veel mälestusi sellest ajast, mis toimetuses, kas oli mingi sündmus, et oli vaja ennast väga kokku võtta või lihtsalt niisugune tore meenutus, mis toob naeru näole nüüd veel? Oli kord selline tore apsakas, et ma ei mäleta enam, mis põhjusel see oli. Aga kuidagi mingi asi tuli vahele ja jõudnud õigeks ajaks kohale. Ja Postimees oli välja lubanud oma lugejatele, et iga päev kell pool üks öösel on siis ajaleheartiklid kättesaadavad. Ja siis ma ei tea, kas sa jõudsin pool 11 või mingi väga-väga hilja igatahes sinna kohale. Mul oli üks sõber kaasas. Ja viimasele sõbrale õpetasin, kuidas neid ajaleheartikleid sinna sellesse veelgi tõsta. Isegi laser üsna ei olnud, väga raske, aga minu jaoks. Sest sõber õppis selle mingi 15 minutiga ära, saime seal ikkagi kella võib-olla paar minutit pärast poolt ühte ülesse. Vahepeal vahepeal Postimehe jaoks tehti siin vabatahtlik. Jaanus, mida te praegu Postimehest loete? Täna ma loen Postimehest Vahel harva satun ma nende teaduslehekülgedele. Alati ma loen Postimehe esileht on mul käib Postimees kodus ajalehele selle läbi tervikuna. Aga veebist ma hoian silma peal nende esiküljel välisuudised vahel sekka arvamust, kui see lahti on, neil, kuna nad on suures osas, on sellelt maksumüüri taga. Kuidas päevalehtede veebiküljed nüüd edasi arenevad? Mis on järgmine tasand, kuhu püüelda? Ma arvan, et seal on kaks suunda, mis on hästi olulised kõigi jaoks ja see on seotud sellega, kus kasutajad iga meediat teabe tahab, tahab ja peab olema seal, kus on tema lugev ja lugejat täna uued lugejad, tulevad rohkem juurde mobiilist kui näiteks arvutist ja täna uus lube ja pigem tegutseb sotsiaalmeedias kui kuskil mujal ja sellepärast mobiilis joonidesse sotsiaalmeedia suund ilmselt kõige suurema tähelepanu all, ma arvan, et me sealt näeme, aga kõige rohkem uusi arenguid või selle arengu raskuspunktid seal. Nii et sotsiaalmeediatasandi ja toimetatud ajakirjanduse tasand lähenevad ja võivad seguneda täiesti. Selle toimetatud ajakirjandusse kõige suurem väärtus ongi see täna, et on toimetatud. Ta on kontrollitud, see on tõsi, seal kirjutatakse selle poolest. Isiklikud postitused ei, ei hakka kunagi konkureerima või ei ole võrreldavad. Aga sotsiaalmeedia platvormi ehk siis sellise keskkonna või kohana, kus välismeedia on rohkem esindatud, seda ma usun küll. Ja Postimehe lugejaks te jääte ikka ja kas võite öelda, et aastad Postimehes olid teie elu parimad? Ma arvan, et parimad aastad ikkagi on Eesti rahvusringhäälingus aga Postimehe sõna oli väga-väga-väga tore. Ei usu, et sellel ühtegi päeva, kus ma kahetsesin, et me sinna olin läinud. Reporteritunnile andis intervjuu Jaanus lillenberg. ERR-i juhatuse esimees Eerik Roose, käesolevast aastast aga ajalehe Postimees ja Eesti meedia ärijuht, peadirektor, müügidirektor aastail 1998 kuni 2016 meenutab oma Postimehesse minekut nii. Aasta oli 98 ja kuidagi pooljuhuslikult, mul oli lõpp lõppenud suvel tööleping, töine suhe Eesti Ekspressiga, Kusma eelnevate paar aastat toimetasin juhatajana ja siis oli selline uute väljakutsete otsimise aeg ja pooljuhuslikult siis oli just selline hetk, kus üsna üsna kõmu tekitanud olukord, kus Postimehe suur toimetus hakkas kolima Tartust Tallinnasse. Ja siis Mart Kadastik ja, ja tema kolleegid ise leidsid, et nad ei taha kolida ise päris Tallinnasse ära ja tahavad Tartusse juhtkond just ma mõtlen, ja see oli ka natuke nagu poliitiline küsimused Tartut mitte maha jätta ja selline nagu ta tollal oli ja siis oli hädasti vaja kedagi, kes hakkas Tallinnas just seda kogu seda äri poolt majandama ja kuna mina olin parasjagu just niimoodi jäänud ripakile, siis Mart seda kuulise kutsus mind vestlusele. Ja see vestlus kestis tõesti äkki 15 minutit pärast mida ta arvas, et et noh, millal saad tulla. Nii et eks see oli üks suur juhus ja siin tuleb lihtsalt Hans Luike ja Gunnar Kobinit tänada, kes selle võimaluse lõid eelnevalt mind ära saates. See oli hästi huvitav aeg, sest tegelikult vaat äripoole peale või, või majanduse poole peal, see, see oli hästi-hästi raske, oluliselt keerulisem, kui hilisem see meie tänane legendaarne masu ja mis nad räägivad siin 2006, seitse kaheksa, et siis oli just olnud selline vene finantskriis ja Aasia kriis, mida enam keegi eriti ei mäleta. Aga see oli äris ja majanduses kohati isegi hullem ja situatsioon oli siis selline, kus just äsja oli, siis kolime tehtud, tehtud väga-väga suured kulutused investeeringute trükikotta. Ja tulemus oli siis selles, et majanduslik seis oli väga-väga keeruline ja sisuliselt siis nii-öelda vanast postimehest tehti Eesti meedia ja mina olin nagu uue uue Postimehe esimene töötaja ja mul on lihtsalt antud unikaalne voli siis võtta tööle täpselt nii palju nii vähe inimesi, kui ma vajalikuks pean, et selline asi esineb nagu üks kord elus selles suures organisatsioonis ja see oli see, mida me siis toimetame hakkasime siis oli veel see huvitav, et toimetus oli mööda linna laiali, nii et Maakri tänaval oli küll üks osa, aga lisaks vanas majas, mis nüüd on juba lammutatud. Aga lisaks oli ka mujal, nii et, et selline igas mõttes inimeste ja toimetuste kokku kokkukogumine mööda maailma, et see oli niisugune täitsa huvitav olukorda. On meeles mõni seik, mis tagantjärgi meenutades praegu veel meele rõõmsaks teeb. No eks seal, eks seal, selles vanas Maakri majas on niuke legendaarne koht, mis oli ju esimese vabariigiaegne maja asjale, see maja ise oli hästi huvitava ajalooga, küll seal oli kõikvõimalikke lõbustusasutusi, vallatumaid ja vähem vallatuitsialist lausa olnud ja, ja keldrid ja sisekeldris oli luubi toimetus, kus olid rauduksed, et ajada eriti uurivat ajakirjandust, aga samas selline tali veel ikkagi sihuke vana natukene, võib-olla vanaaja toimetasid kõikjalt hoopis Niukest sõbrasuhted ja töötati ööd läbi ja tänapäeva töökorraldusest, nagu ei teadnud keegi eriti midagi, et kogu see tehnika ja tehnoloogia kõik oli ju väga põlve otsas, aga kõik see tehtud ja kõik olid noored väga palju. Ma võtsin tollal tööle ja ka juurde Tallinnas inimesi, kõik olid noored, enamasti nad ei olnud tollal veel pereinimesed, nii et tegelikult see oligi nagu üks tohutult perekond, kes sõi, jõi ja, ja sõitis ringi kogu aeg nagu enam ühiselt, nii et seal nagu selline ülemuse-alluva suhted olid kohati täiesti nagu sümboolsed, aga nad ei olnud kuidagi teistpidi nagu halvad, et ei olnud sellist ka kuidagi, mis, mis on oht, niisugune puhul tekivad mingid intriigid või seal ei olnud, et kõik oli nagu pühendunud tohutult sellisele ärategemisele ja, ja selles mõttes oli see täiesti nagu ilmselt üks kord elus olev aeg. Te olite Postimehes peaaegu 20 aastat, kui sellele tagasi vaadata, mida töö Postimehes. Eile andis ja mida teie omalt poolt Postimehele andsite? No ma arvan, et see, mida mina andsin, seda, seda ütlevad teised. Mul on seda väga raske hinnata, aga ütleme, minu ülemused on nii ühel kui teisel pool tagantjärgi nagu tunnustanud mind, aga, aga eks see jääb ikkagi pigem nende öelda, aga noh, minu jaoks oli see muidugi erakordselt huvitav aeg ja sinna kõike jäi sisse ka hästi palju erinevaid. Selliseid situatsioone selles mõttes, et olid algul nagu ma ütlesin, olid väga-väga rasked ajad. Rahaliselt oli selline hetk, kus iseenesest kui me ei oleks olnud Norra ühe edukama meediakontserni osa, siis tõenäoliselt et ma isegi julgen väita, et ei ole kindel, kas postimastena silmuks lihtsalt rahaline tugi oli tollal ikkagi nii massiivne, aga, aga meile pandi lauale öeldi, et näidake ära plaan, kuidas probleemid lahendate kui vaja, saate aasta kaks või kolm ja noh, umbes niipalju aega võttiski, et uuesti nagu jalad nii-öelda maha saada. Ja see oli selline, selline väga raske tõestamisaeg, aga kordagi tekkinud küsimust, et meid hakkama ja noh, lisaks oli seal ju veel veel tohutu konkurentsist, tol hetkel oli ikkagi veel usk, mis ei olnud üldse halb, aga oli usku, et Eestis on võimalik majandada kahte suurt hommikust teist väljaannet võisid tõsised ajalehte, nagu Eesti Päevaleht ja Postimees täna selgelt isegi ühel on raske, aga noh, muidugi ajad on ka teised ja internet on hoopis teises positsioonis, kui oli aastal 2000 või 2001, nii et kogu selle asja läbitegemine, kus ühest väikesest suhteliselt väike, siiski küll väga prominentseid ja vanaste kuulsast aga siiski kohalikust lehest teha teha üleriigiline suurim mõjukaim meediakanal, siis luua sinna juurde koos uue meedia tulekuga ka sisuliselt samuti suurimate hulgas olev siis uue meedia internetilehekülg või uue meedia uudistesait. Ja siis hiljem ka veel, noh, kuidas ma ütlen, väike flirt veel vene publikuga, kui kui Postimees jõudis sellesse olukorda kõik eestlased ühel või teisel moel olid nii Postimehe kui meie teiste toodetega heas mõttes iga päev kontaktis, siis oli, oli selgelt ainult kasvada ainult nagu teises keeles ja siis sinna aega jäi siis ta näiteks vene Postimehe loomine tollal, mis ka nagu oli puhtalt puhtalt nagu toimetuse initsiatiive, see ei olnud kuskilt üleval, ei Eesti meediastega norrakad talt etteantud, pigem pigem saadeti mind veel see üksainus korda Oslosse seda asja kaitsma, et et see tundus nii riskantne, et siin peab ikkagi tegevjuht juba ise oma oma lubadused ja garantiid nagu mängu panema, et kui see ebaõnnestub, aga tollase tegelikult toimis, aga hiljem hiljem lihtsalt juba tulid muud ajad ja tänaseks on see asi kõik läinud nagu internetti. Ühesõnaga. Postimees andis teile korduvalt võimalusi riskida, mida te tänapäeval postimehest loetud? Aeg on läinud niimoodi, et ma, mina tarbin kui nüüd postimehest eeskätt 90 protsenti ulatuses internetis, ma olen selgelt kõvasti üle keskmise meediatarbija, nii et iga päev ma loen kõiki kolme põhiportaali, ringhäälingu portaali Postimees, Delfi, et kõvasti rohkem kui üks kord päevas. Ma jälgin ka seda, et millal mingi uudis tuleb, millised on sealjuures olevad seotud lood ja kõik kõik muu sellised detailid, mis võib-olla tavalugeja jaoks pole isegi nii oluline. Nii et ma loen seal nagu kõike, kui satub kätte, siis ma loen paberlehti, aga üldiselt ma neid koju ei telli, sest ma elan linnast väljas ja õhtul kell kaks või kolm nagu minu jaoks lihtsalt puht füüsiliselt pole võimalik selle asja lugeda, et, et see on see põhjus, miks ma tegelikult sisuliselt ise enam koju lehti ei telli, aga seda enam ma loen neid internetis ja ja noh, Postimees tegelikult ma arvan, et seal on olnud viimastel aastatel päris volatiivsed ajad ja sellised. Aga noh, toimetuse selline tuumik siiski mulle tundub, on mingil määral jäänud paika ja nemad kindlasti teevad oma tööd maksimaalselt oma parima äranägemise järgi, et ma, ma ei oska isegi nagu võrrelda, et. Mulle tundub, et sellist sellist suurt erinevust või muudatust viimasel paaril aastal justkui võrrelda neid postimehest teiste väljaannetega, nagu pole toimunud, et võib-olla seal on kulunud päris palju energiat sellistele omanike muudatustele struktuurimuudatustele ja nüüd pandi ka hiljuti ju kohalikud ajalehed ja Postimees lausa ühte firmasse kokku. Ja noh, mis tegelikult oli võib-olla mingi järellainet, tõsi ju, Eesti Päevalehe, Ekspressi ja Maalehe sellisele ühise ühise juhtimise allapanekule, et selline väga jõuline konsolideerumine on Eestis toimunud. Ma saan sellest majandusaru, aga ma ei ole päris kindel tegelikult nii-öelda lugeja poolt vaadatuna, et kas see on lugejale iseenesest kasuks tulnud, et loomulikult alati peab nagu majandama hästi, sest muidu nagu ühel päeval pole nagu võinud palka maksta ka ajakirjanikul, aga minu jaoks nagu need tiitlid hägustuvad, et ma usun tegelikult ühte välja, need, ma usun Postimehe peatoimetaja, et ma usun, et Eesti Päevalehe toimetus on hea või Pärnu Postimehe oma, aga kui, kui seal kuskil see kõik läheb selliseks nivelleeritud abstraktseks ühtemoodi kujundatud võrguportaalid, siis minu jaoks see identiteet läheb kaduma ja sel hetkel võib juhtuda, et päeva lõpuks ei aita ka selline hästi majandamine, sellepärast et lihtsalt inimesel ei teki lugele, ei teki tunnet, et tema leht või tema port Taal või tema kanal, nii et nii et ma arvan, et natukene mängivad nüüd meedia omanikud just eramaid omanikud sind tulega, et ühel hetkel on neil väga väike, väga-väga ökonoomne ja väga hästi majandatud asi, mis väga paljud inimesed inimesi ei puuduta. Tiina Kaalep, kes selles saates annab intervjuu mõne aja pärast, tuletas meelde, kuidas ta töötas Päevakaja reporterina Tartus, pluss seejärel oli raadio kahe peatoimetaja, sealt ta läks Postimehesse ja kui ta jõudis Eesti Ekspressi, siis hakkasite teie minema omakorda ekspressist Postimehesse. Kuuldes teie viimast lauset siit, et identiteet läheb kaduma, mis on selle näituse, et väga head ajakirjanikud ja edukad ajakirjandusjuhid liiguvad ühest kontsernis teise, mis on selle head küljed ja võib-olla mitte nii väga hea. Küljed noh, ma arvan, et sama asi toimub tegelikult kõikides sektorites, Eesti on nii väike kui vaadata, ajakirjandus lihtsalt on see, mida kõik loevad, kõik teavad, kõik, kõigil on mingi hinnangu öelda, mis on väga hea, et on öelda, et aga kui me vaatame siin jaekaubandust mingit transpordisektorit või transiidisektorit, siis tegelikult kui vähegi süveneda, siis te näete, et samamoodi käib seal samade juhtidel samade spetsialistide liikumine sektori piires teha ja ma arvan, nii lihtne see ongi, et Eestis on neid spetsialiste vähe ja siis ollaksegi sunnitud lihtsalt neid samu, samu inimesi roteerima. Ühelt poolt selle hea osa sellest on see, et ütleme, keskmine tase tegelikult tõuseb ja sellist ärakukkumist kuskil väga ei saa olla, sellepärast et ei saa nagu väga oma asja teha kuskil millegagi, kellega ta ei suhtle, ka ei räägi mis on nagu võib-olla nõrkus on siis see, et ja mille vastu on mul retsept olemas, et see on tegelikult see, et minu arust peaks nagu julgemini väljast võtma juurde väljastpoolt Eestit, lausa võtma juurde tarku, kogenud ambitsioonikaid, teistsuguse töökultuuriga inimesi. Noh, ma ei pea silmas, vabandage sellise jõulise näitaja üle või reljeefse näitajad on, ma ei pea silmas nüüd niukseid Süüria eksperte, küll aga, aga, aga, aga miks mitte ka Skandinaaviast Soomest britanniast kuskilt tuua inimesi ja mul on paar kogemust, kus ma norra noori spetsialiste tegelikult võtsin väga kõrgete palkadega omal ajal omal Postimehesse ja tõesti makstes neile kolm-neli-viis korda rohkem, samas me saime tagasi seda kogemust olla 10 korda rohkem, nii et selline väljast juurde kogemuse võtmine võiks olla see retsept, mis aitaks natuke sellise. Meie väikse niisugused kiigi vastu siia nagu laine visata, aga, aga see ei ole kuidagi usaldamatus meie enda inimeste suhtes, aga lihtsalt tegelikult tahavad minu arust ka need organisatsioonid sellist värsket pilkunud nagu janunevad selle järele, aga aga noh, see on jälle natuke niimoodi, et igal pool mujal välja arvatud nagu minul toimetuses, eks ju, et noh, ega mina siis ise nüüd küll, et ma pean kõik hästi. Aga ma tunnen, et enamus toimetusi mitte ainult ringhäälingus ja Postimehes, vaid ka mujal, noh tegelikult nagu tahab. Nüüd on küpsenud see aeg, kus tahetakse, et noh, andke midagi uut, andke meile uusi uusi kogemusi, uusi võimalusi, nii et iseenesest aeg on küps. Ma arvan, et nii, Postimees, millest täna räägime, kui, kui kõik teised meediavälja, et tegelikult on sellise murrangulävepakul ja ma arvan, me näeme siin paari järgmise aasta jooksul väga suuri muudatusi, isegi sellised, mida me ei oska veel ette kujutada. Sellepärast et valmisolek just toimetustes sees on tegelikult sellele suurem kui kunagi varem, nii et et siin tuleb see kõik, see tõejärgne ajastu ja kõik see muu retoorika juurde, aga, aga selline. Ma arvan, et, et see, mida me järgmise paari-kolme aasta jooksul jah, näeme meedias üldse nii Eestis kui kogu maailmas, see saab olema selline, et me paari aasta pärast vaatame, häbenen sulle tagasi, et kas see kõik tõesti juhtus. Reporteritunnile andis intervjuu ERR-i juhatuse esimees alates esimesest juunist Erik Roose. Anvar Samost uudisteagentuuris BNS aastail 1995 kuni 2011 Postimehe vastutav peatoimetaja ja juhatuse esimees aastast 2011 ERR-i veebiuudiste peatoimetaja aastast 2016, kuidas tema Postimehesse sattus? No kõige lihtsam vastus on see, et Mart Kadastik kutsus. Ega seal muid asjaolusid ei olnud, et ma olin ise just. Ma arvan, et enne kutse saamist, mingi mõned päevad varem olin ise BNS-ist lahkunud, kus ma töötasin vist mingi 16 aastat ja siis mul oli üks tööpakkumine, kus ma praktiliselt olin juba lepingut alla kirjutama, siis Mart Kadastik helistas mulle igava pakkumise. See oli aastal 2000, et 11. 2001 viis kuidas kirjeldada toimetuste toimetuses valitsevat õhkkonda, siis kui sa sinna läksid? No võib-olla ma kirjeldaksin pigem seda välist visuaalset muljet kui neid inimesi, et see võib-olla lihtsam, et ta oli samades ruumides, kus praegu Postimehe toimetus Tallinnas Maakri tänaval. Aga need ruumid olid sellised otse öeldes nagu väsinud ja natuke pimedate hämarad ja, ja et see võib kõlada veidralt. Aga need inimesed seal olid ka kuidagi nagu ikkagi pisut selline sära oli silmist puudu. Noh, see on minu selline mälupilt seal esialgu tuligi nagu tegeleda kõikvõimalikke nende muudatustega, et inimestes sellist hindu tekitada ja motivatsiooni parandada ja silm nagu uuesti särama panna. Peatoimetajana lisaks sellele, et süstida motivatsiooni toimetusse, mis olid maksimum ja miinimumprogramm, millega sa läksid. Oh jah, et seda on alati väga-väga keeruline, tagantjärgi nagu meenutada, et mis see täpselt, see programm oli. Aga tegelikult minu ametikohtade suhteliselt unikaalne postimaa-aluse Ma ei ole mitte ainult peatoimetaja, vaid ma olin ka selle kogu äri poolest vastutav ja. Aga tol hetkel oli jah, üks soov oli väga oluliselt parandada või lausa ütleme uuele tasemele viia kogu see sisu, mis Postimehe veebisilmus. Ja teiseks ikkagi oli soov anda Postimehe sellist uut ja värskemat nägu, mis ka nagu suurest õnnestus. Ma arvan, kujunduse kui ka sisu poole pealt, kui ka sellise Postimehe Sõnumikoha pealt nagu ära teha, et et ma saadab Postimehel on vist juba mõnda aega hoopis teine selline põhimõttelise tunnuslause, aga tollal sai koos jalus hiljem prügiga välja mõeldud selline sõnapaar nagu maailm mõtestatud ja, ja ma ei julgegi täpselt öelda, et kumma peas sõnapaar nagu esimesena sündis, aga noh, aeg-ajalt ma nüüd vaatan teatav rahuldustundega, et inimesed, kui nad Postimehe suhtes tahavad midagi öelda, kas siis positiivset või kriitilist, siis meenutatakse just nimelt seda sõnaühendit ja, ja mitte sugugi mõnda neist, mis seal hiljem on käibel olnud, et seal nagu inimestele kuidagi väga kohale jõudnud, et tollal oli väike hirm, et see oli selline, mitte päris eestikeelne fraas, aga ta kuidagi haakus hästi ja tegelikult minu meelest siiamaani kirjeldab väga hästi seda, milline peaks olema ühe rahvusliku meediainstitutsiooni, nagu Postimehes roll Eesti ühiskonnas maailmamõtestamist oligi. Ütleme nii, et oligi nagu suur soov nagu teha ja ma arvan, et eks see õnnestus kaasale oluliselt. Kuidas sa hindad neid paari aastat Postimehes, mida Postimehes töötamine sulle andis? Mida sina omalt poolt Postimehe läätsed? Ja seda, mida mina andsin, seda muidugi ilmselt võiksid otsustada või kirjeldada, teised inimesed, on mul seda raske öelda, aga mulle kindlasti noh, eks ta andis sellise unikaalse kogemuse aru saada, kuidas eelkõige see meediaäri pool nagu Eestis töötab, et olin ka varem meediaettevõtteid Eestis, Lätis Leedus juhtinud ja need ei olnud sellised reklaami tulul ja tellimusturul põhinevad ettevõtted, et see oli kindlasti väga suur kogemus ja muidugi noh, eks tegelikult puhas rõõm oli koos töötada väga paljude inimestega, kes tol perioodil Postimehe toimetuses olid, et väga raskeks aktid nimeliselt välja tooma, aga noh, seal muidugi oli väga, oli väga rikastav selles mõttes Mõni seik Postimehes töötamise ajast, mis meeletagantjärgi rõõmsaks teeb. Palju iseenesest, et see, see ei loo ilmselt mingit kujutluspilti kellelegi teisele, aga see oli 2012. aastava, pakun mai lõpus väga-väga ilus aeg, alati Põhjamaades, kui me käisime Postimehe ajakirjanike seltskonnaga Oslos Schibsted sisest ajakirjandusauhindade tseremoonial, Postimees küll ei võitnud sealt seda suurt auhinda. Aga üldiselt oli see väga selline innustav ja meeleolu, väga tore kollegiaalne reis, et seal oli see väga selgelt tunne, et kõik inimesed on esiteks nagu Postimehe asja eest väljas ja teiseks oli selline ühinen meelsust, mida võiks kirjeldada kui soovi, siis nagu ajakirjandust paremaks teha, eks. Eks neid, selliseid helgeid hetki tekib suhteliselt harva, sellistes suurtes organisatsioonides, kus on palju inimesi ja ja tihti ka majanduslikud olud ei ole võib-olla kõige kõige soodsamad. Aga see oli selline hästi hästi tore ja ma arvan, et ma mäletan seda väga kaua veel. Mida sa praegu postimehest loed? Ma olen Parstime tellija, paberlehe tellija, loen ka, loen ka väljaannet väga sageli. Et ei, ma loen seda enam-vähem kõike kui midagi välja tuua, et mulle ikkagi üldiselt kogu kogu ajakirjanduspildis alati nagu meeldivad sellised julgemad ja, ja pisut nagu piire kompavad asjad ja kui praegust postimehest vaadata, siis neid leidub Postimehes tihti seal nädalavahetuse paketis paberlehes ütleme näiteks Postimehe Martin, toimetatav huumorikülg on minu absoluutne lemmik, aga noh, see on kindlasti maitse asi, et kuidas kellelegi, aga see ei ole mitte huumor, see ütleme niimoodi, et see on ka võib-olla üks kõige selliseid teravamalt ühiskonnakriitilisi osi postimehest. Kui nüüd ise kriitiline olla, siis võiks küsida, et kas sellist sama sorti või sama tonaalsusega kriitikat ei võiks lehes olla ka tihedamini ja muudel külgedel, aga noh, mis ma ikka norin juubilari kallal. Kui püüda välja tuua pikema vaatega Postimehe peale, et kas on mingi nähtus mingi põhimõte, mis on lugeja huvi alati köitnud Postimehe vastu, et lugeja ei ole postimehest vahepealse nimega edasist lahti lasknud? Ei no vot seesama edasi mängutoomine, ma arvan, selle küsimuse puhul ma nüüd vastan kohe, see ongi väga oluline tegelikult sellepärast et see on, ma arvan, üks selline nähtus, mis kestis siin ka nõukogude okupatsiooni ajal ja mis oli just Postimehe vaimule ja sellele institutsioonile väga omane Postimehes on tegelikult rahvuslik institutsioon ja tema põhifunktsioon alates siis tõesti nendest esimestest aastatest 19. sajandil läbi kõikvõimalike aegade seal, kus nõukogude ajaolud olla mingisuguseks, selliseks avalikuks arvamusplatsiks või foorumiks või erinevate arvamuste kokkusaamise kohaks. Täpselt samuti, nagu oli 80. aastatel selleks edasi, nii on olnud läbi iseseisvuse taastamise järgset aastat selleks Postimees nüüd ja, ja ma väga loodan, et ka tulevikus on ja mis on, selle puhul, on veel oluline, on see, et siin me võime rääkida omanike vahetustest või ühest või teisest juhist või peatoimetaja, sest et noh, see on kõik kindlasti väga kena. Aga kõigi nende inimeste puhul ma loodan, et seda mõistmist, et Postimees ei saa sisuliselt ega vormiliselt nagu kuuluda mõnele inimesele või grupile, et ta on tegelikult eesti rahva selline ühisomand sarnaselt mõne teise, sellise selge rahvusliku institutsiooniga, nagu ma ei tea, kas näiteks laulupidu või muud sellist, et eks ta selline rahva kokkutoomise ja arvamuste kokkutoomise institutsioon on sellisel moel on ka Eesti elu edasi viia, see kannab endas ka muidugi väga suuri kohustusi. Reporteritunnile andis intervjuu ERR-i veebiuudiste peatoimetaja Anvar Samost. Tiina Kaalep nagu ka Rasmus Cage esindab meie saates nende ajakirjanike elukäiku, kes on jõudnud Postimehest ERR-i ja siit juba edasi liikuda. Mina töötasin 94. aastal seal, kuhu ma pärast ülikooli tööle läksin, ehk siis Eesti raadios ja tegin iganädalaselt ja isegi igapäevaselt saateid. Oli väga tore tegevus, aga mingil hetkel tundus, et kõik kordub, kõik kordub, kõik kordub. Ja sain pakkumise Postimehe dollaselt peatoimetajalt Vahur Kalmre. Lt. Väga tähtis oli minu jaoks see, et Postimehe peakorter interasus sel ajal Tartus, mitte filiaal või hekiots. Ma tundsin, et ma lähen nagu elu keskmesse ja läksin ja juhtus nõndaviisi, et minu raadio kolleegid riburada tulid mulle järele mitte üks või kaks, vaid ikka rohkem. Nii et ma läksin alguses üksinda, läksin Postimehe uudistetoimetuse juhiks ja Toomas Matson oli järgmine. Ja siis tulid teised, tulid Urmas Paet ja Janek Salme ja järgmised inimesed ja töötasin Postimehes neli aastat uudiste juhina. Kas sa mäletad oma esimest, kas uudist või uudiste juhina teemat või ainest, millest saab aluseid Postimehele uudise kirjutada? Ja ma arvan küll, et see oli siis 94. aasta kevadel ja ma usun, et see oli seotud ülikooliga. Ülikool oli meie põhivaldkond ja me kirjutasime sellest iga päev mitu lugu. Pidasime seda Postimehes väga oluliseks ja ma nagu mäletan, et ma ise kirjutasin sellest, aga see arusaam, kui suur ülesanne see on tegelikult Postimehe uudistetoimetus oligi nagu vaja formeerida uuesti, seal oli tugev põlvkondade vahetus. Sellist uudsemat moodsamat ajakirjandust oli uudistes üsna vähe, tol ajal aga tulid need noored inimesed, keda ma siin nimetasin, riburadapidi ja see meeleolu, mis selles toimetuses, kes oli enneolematult tore, seal oli põnev, huvitav, väga hea kollegiaalne suhtumine üksteisesse, nii et unustamatu kogemus. Üks oligi neid eesmärke oli see žanrite mitmekesisus. Seni oli ikkagi väga palju nendest lugudest oligi lihtsalt lugu kirjutada üks lugu või tegin loo. Me pidasime hästi oluliseks sellel ajal intervjuu toomist veergudele ja sellesse aga kuulub ka Enno Tammeri täiesti kangelaslik sooritus, kus me töötasime välja sellise teise külje intervjuu formaadi. Ja Enno tõepoolest tegi iga päev intervjuu. Iga jumala päev oli seal intervjuu ja sellest sai nii oluline koht mingil perioodil, et oli täiesti selge, et oluline sündmus ei möödu, ilma et selle sündmuse peategelane ei annaks Enno Tammeri intervjuud ja Enno Tammeri hiilgeaeg ajakirjanikuna ma arvan, et, et oligi täpselt see aeg, ma usun, et need aastad olid siis 94 96 midagi säärast. Ja teine, mida me tõesti oluliseks pidasime, oli see, et hästi keeruline ülesanne oli see Tartu-Tallinn. Me olime Tartus, sündmused toimusid Tallinnas ja kuidas neid sealt siis nagu juhtida, et tagantjärele on mõned inimesed öelnud, et oli hea, et me väga ei sõbrunenud kaasa arvatud poliitikutega, et meil oli teatav selline distants. Ja me ise uskusime vähemalt esimesed aastad sellesse, et on võimalik kajastada asju nõndaviisi, et sa ikkagi juhid neid Pisult eemal. Ühel hetkel Postimehe juhtkond kaotas usu sellesse võimalusse ja eeskätt siin olid argumendid nüüd rahalist laadi, et reklaamiraha hakkas liikuma teisipidi ja hakkas pigem minema Päevaleht. Mis oli Postimehe toonane kõige suurem konkurent ja see pani muidugi mõtted liikuma selles suunas, et Postimees tuleb ära kolida. Aga meie jaoks just see, et on võimalik teha Tartust üle-eestilist lehte, see ülesanne oli võib-olla, et kõige tähtsam meie jaoks. Väidetavalt olid sina üks väheseid, kes vastustas Postimehe kolimist Tallinna tugevalt, kas tagantjärgi tarkusega vaadates Postimehel oleks olnud elujõudu, jääda Tartusse ja jääda ellu? Ma uskusin seda küll, jah. Ma uskusin, et Tartu väärib oma suurt ajalehte ja ma olin väga kibe, kui ma sain aru, et sellest väga kergekäeliselt loobutakse ja ei üritadagi tugevamalt positsioneerida. Nüüd tagantjärele ma olen veidi nagu näinud seda raha jõudu meedias ja olen võib-olla vähem radikaalne, kui ma toona olin, aga jah, ma, ma uskusin ja näiteid oli ju väga paljudest riikidest, kus teistest ja kolmandatest linnadest suuruselt tulevad korralikud üleriigilised ajalehed ja nii on see ka praegu, kui me vaatame ajakirjandusmaastikku, siis ei ole sugugi nii, et ainult pealinnad suudavad ajalehti üleval pidada. Aga siin oli ka üks teine asi ja see oli Postimehe toonane omanik Heldur Tõnisson, väga värvikas härrasmees, minulgi oli võimalus temaga mitmel korral kokku saada. Kes suuresti teostas oma isa ideid ja ta üldse ei varjanudki seda, et Jaan Tõnisson tahtis Postimehe Tallinnasse viia, viin nüüd mina ja tema jaoks oli see ka suur ülesanne, mida rahastada, mille üle rõõmu tunda. Ma mäletan, see oli natukene. Ei oskagi nüüd öelda, mis sõna siin oleks kõige kohasem. Ei olnud just kõige peenem žest. Postimees korraldas igal kevadel suure Postimehe päeva tavapärasel siis Tartus Raekoja platsil. Need olid väga toredad suurejoonelised üritused, kus Postimehe toimetus astus ka korraks teistesse rollidesse. Ma mäletan näiteks iseennast. Väga veider. Mäletan ennast Ants Laaneotsaga võidu kalašnikovi automaadi lahti võtmas, laval sellised veidi naljakad üritused olid, aga siis ühel hetkel korraldati seesama üritus Tallinna raekoja platsil ja sinna siis Postimehe omanik saatis kohale kaks Ferrarit merekonteineritega lihtsalt, et näidata lihtsalt, et näidata, et on need Ferrarid, need kaks punast Ferrarit, kired raekoja platsil. Väga kummaline. Aga see oli see aeg. Need aastad Postimehes ei kujunenud sul väga pikkadeks, aga kui nende peale tagasi mõelda, mida töö Postimehes sulle andis järgnevaks eluks või mida sina andsid omalt poolt Postimehele. Ma arvan, et me kõik, kes me seal töötasime, mitte ainult uudistetoimetuses, mis kasvas tõesti nagu pärmi peal, see toimetus oli suur, ma julgen arvata, et suurem kui praegu. See toimetus andis endast tõesti kõik. Me töötasime ööl ja päeval oli üks kriisiolukord, kus me ka ööbisime toimetuses ja see oli muidugi Estonia katastroof mis rabas meid täiesti hingepõhjani, me olime noored inimesed, me ei olnud üldse surmaga kokku puutunud. Me ehmatasime sellest kõigest sellest leinast ja selle õnnetuse suurusest. Me kõik jäime mitu aastat vanemaks selle nädala ajaga. Aga tõepoolest, paljudel ei olnud veel perekondi. Ja Postimees oligi meie elu. Postimehe kohvik oligi ainukene koht, kus me üldse sõime ja tagantjärele mõeldes see oli elu üks võib-olla kõige ilusam aeg. Mida andis Postimehes mulle andis aru saama, et kõik võib üle elada. Et need asjad, mis toimuvad, need on homme hoopis teisest perspektiivist vaadeldavad. Nad on hoopis teist värvi ja neid asju, mis säilitavad oma kuju ja ja moe. Neid asju on vähe ja neid on võimalik alati meeles pidada selliseid põhiprintsiip, et see oli selline ajakirjanduse, ajakirjaniku kool väga hea kool, kus olid veel sellised vanema põlve kolleegid Postimehes, kes aeg-ajalt koridoris lihtsalt möödaminnes ütlesid paar lauset, aga aga nende kogemus ja see lennutundide arv, mis nad olid ajalehe toimetuses veetnud, oli ikka vägev. Ja see oli ikkagi selline pagas, mille peal ma elasin ja sõitsin oma järgnevad aastad, et tõesti, ma olin neli aastat oleks võinud ka pikemalt olla. Aga minu lahkumine postimehest oli selgelt seotud Postimehe minekuga Tartust ära. Ja minu leppimatusega selles küsimuses ja kui nüüd tulla nagu selle teemaga korraks kaasaega, siis kui millegipärast kurvastada, siis tartust loobumise pärast küll ka praegu, kui me võtame seda, kui vähe on Tartut Postimehes ja kui vaadata seda Tartu Postimeest ajakirjanikul on väga-väga tublid, kes seal töötavad tõesti, aga mahtu vähe, ruumi on vähe, tegelikult Tartu väärib suuremat ajalehte. Nii, ma arvan, mida sa praegu Postimehest loed? Kui ma loen paber fil Postimehes, siis ma loen kõike. Ma loen siis Postimehe ikka kaanest kaaneni läbi. Aga tõde on ka see paberil postimehega kohtun harva Loen veebist ja olulisemaid lugusid Lähen paberil vaatama, sest iga ajakirjanik, kes on ise töötanud ajalehe toimetuses, teab, kui suur osa toimetuse hoiakutest väljendub selles, kus artikkel asub. Milline on tema pealkiri, kuidas on pilt paigutatud, kuidas on pilt valitud. Ja kui on oluline tõeliselt tundlik teema, siis ma tahan seda kõike näha. Ajaleht Ta on väga paljus ikkagi toimetamine ja toimetamist veebist peaaegu üldse ei näe. Kui me sinuga intervjuud kokku leppisime sisse, tuletasid meelde, et sa kõigepealt töötasid. Raadios, sealt läksid Postimehesse nii nagu sa kirjeldasid ja kui sa edasi siirdusid ekspressi, siis Erik Roose hakkas sealt just ära tulema ja, ja kuhu ta läks, ta läks Postimehesse ja see ei kehti mitte ainult teie kohta, vaid väga paljud head ajakirjanikud, tugevad ajakirjandusjuhid liiguvad. Ühest kontserdist teise, mis on selle nähtuse head küljed ja võib-olla mitte nii väga head küljed? Ma arvan, et tee on igal pool, ka seal, kus on rohkem meediagrupp, kui meil on, eks ikka see, et ajalehte või väljaannet või raadiojaama või telejaama arendades tuleb aeg-ajalt pähe nendel arendajatel see mõte, et võiksime lisada siia nüüd sellesse suppi, seda või toda vürtsi ja seda saab inimesi vahetudes. Ma ise olen seda meelt ajakirjanduses, et väljaande sisu saab muuta ainult personalipoliitikaga. Ja Mulle tundub, et mingil moel seljanahaga on selle ära tundnud ka need, kes on viimasel paarikümnel aastal neid väljaandeid omanud või juhtinud strateegiliselt. See võib mitte meeldida, aga see kipub nõndaviisi olema, et kui sa tahad midagi suurt muuta siis sa pead leidma selle muutmise tarvis õige inimese. Nõnda et ühel hetkel oli Ekspress siis ilmselt vaja midagi sellist, mis Postimehe uudiste osas oli olemas ja nõnda see pakkumine tuli, nii et kuna pinnas oli ka küllaltki soodus, nagu ma siin vihjasin, siis ma mõtlesin, ma arvan, et paar kuud niigi kaua. Ja see, mis mind kohe ei lasknud ja öelda, oli ikkagi ise täiesti eriline kooslus, täiesti eriline seltskond, aga juba oli see pudenema, siis juba oli see Tallinna minek, see oli tegelikult juba toimunud. Nii et see tunne hakkas murenema, mis meid seal koos hoidis, nii et jah, et alates sellest olen ma Tartust Tallinnasse tööl käinud. Me ei suuda mitte üheski intervjuus ega üheski raadiosaates hõlmata Ta Postimehe 100 kuutkümmet aastat. Aga kui valida nendest aastakümnetest, mida sina, hõlmad välja üks nüanss, mis hoiab lugejaid alal Postimehe küljes kinni, mis see oleks? Esimene mõte, mis selle küsimuse peale tuleb, on usaldusväärsus. Aga ma ei tea, kas see on olnud erinevatel aegadel tõepoolest nii tugev. Aeg-ajalt mulle tundub ka praegu, et need erinevad turbulentsid ajalehe juhtimises panevad selle usaldusväärsuse tõeliselt proovile. Võib-olla see teadmine, et see leht on nii suur ja vana ja et, et seda ei õnnestu kõigutada, võib-olla see, see on nagu selline tähtis element mingil moel Postimehe ajalugu ja mitte mingil moel täiesti otsesel moel, on Eesti ajakirjanduse ajalugu. Kui me vaatame, kes on olnud postimehega seotud millised on olnud Postimehe kõige olulisemad inimesed, siis see jookseb paralleelselt ei ole ühte ilma teiseta ja kogu aeg on seal see tartu element olnud, vot just too on kolmandat korda selle teema, et mul on sellest kahju. Et Tartut on Postimehes nii vähe. Ja mul on ka sellest kahju ja olgu see ka siin nüüd öelda, et mul on nii kahju, et sellest majast loobuti sellest Postimehe nii sümboli tähendusega kohast. Ülikooli vastas Gildi tänav üks. Ma käisin sellel lahkumispeol, see oli üks nukker pidu. Nii on üks leht ja lehetoimetus hingelt Postimehe patriootidele hinge kasvanud. Ajaloolise tõe huvides olgu siin ära märgitud ka vastassuunaline liikumine. ERR-ist on Postimehesse läinud eelmine peatoimetaja Merit Kopli praegune peatoimetaja Lauri Hussar, samuti Marko Kaljuveer, Hanno Tomberg ja loetelu pole mõistagi ammendav. Keda Postimehe lähiajalugu veelgi huvitab, neile panime reporteritunni kodulehele lingi saatele Postimees 150, kus Viker, raadio tollane saatejuht Lauri Hussar küsitleb Postimehe nõukogu tookordset esimeest Mart Kadastiku. Ja nagu 10 aastat tagasi, nii lõpetame ka tänase saate õnnitlustega Postimehe ajakirjanikele ja lugejatele suure ümmarguse tähtpäeva puhul. Intervjuud kogus saatesse Kaja Kärner. Kuulmiseni. Porteri tund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.