Fama mööda pealinna tänavat kõnnib kekseldes noormees. Tema liigutused on lustlikud, elavad silmad säravad, suunaeral kerge puna katab innustunud nägu. Teemast õhkab Belka rahulolu ja rõõmu. Mis temaga juhtunud on, kas on talle pärandus sülle kukkunud? On ta ametikõrgendust saanud? Või kiirustab ta kohtamisele. Võib-olla ta lihtsalt toeka hommikueine söönud ja kõik tema ihuliikmed on tulvil tervist ja pakatavad jõudu. Ega talle ometi kaela riputatud sinu kaheksanurkset risti au, Poola kuningas Stanisław. Ei, ta laskis tuttava kohta lendu laimujuttu. Levitas seda agaralt, kuulis seda kumu juba ühe teise tuttava suust ja hakkas seda ise uskuma. Oh kui rahul, isegi heatahtlik on praeguse armastusväärne paljutõotav noormees. Niimoodi kirjutab Ivandurgeenia mõni aasta tagasi Loomingu raamatukogus ilmunud kogumikust Senilia. Kuuldus kuulujutt ehk teisisõnu Fama Fama on võõrsõna, mis pärineb ladina keelest, kus tähendab reputatsiooni, mainet, avalikku arvamust. Üheksakümnendatel tegutses Eestis filmistuudio Fama film, mis andis välja sellised tuntud filmid nagu tuli vesi, minuleeninid Georgika ja Karu süda. Anna Haava aga on kasutanud sõna saama luuleridades. Sellest koopfama köik Kunnatud süüd.