Vaga niinil oli ainult üks eesmärk külastada ei tööta, et ta oli Frankfurdis enda tulekust ette teatanud. Kaardi töökabinetti ja andis. Küsimuse edasi üksinda, olles parajasti lugenud. Nüüd keerutas ta seda silmatorkavat kaarti käes. Kuld, randiline, lilla kartong, millele oli trükitud lõpp aroom Nicolopagannini komando eševal Jerlebki jää oodu. Nimi, mida igaüks tundis. Inimene, kes kõikjal meeli erutas oli ta samasugune väljavalitu kui Mozart. Schiller Napolion oli juba hilja, kuid Götegi oli tulvil ootust. Friedrich avas maja ukse. Ette teatatud külalised olid kohale jõudnud pagaleeni koos poja Achille Jakuriooliga koda väikes paksukest Friedrichi Pad tundis, kuid selle teise ees ta peaaegu kohkus. Too nägi välja nagu mõni kummitus surnukahvatu ridvana peenrat. Pealegi liikus ta kuidagi kohmakalt ning elutult. Seejuures ta ainult sosistas. Poisike, keda ta käekõrval hoidis, oli vaevalt vanem kui neli aastat. Ent kui härra parun vajutas pärast silindri ära andmist oma lõua kõrgilt ning tagasi tõrjuvalt kõrgele üles tõstetud kaelusesse, siis vahtis jõmpsikas kõikjal häbematult ringi ja ütles kuuldavalt ning võõrapärase aktsendiga. Tere õhtust. Friedrich aitas külalistel mantlit seljast. Kasuka mantel septembris ja nõnda kulunud. Kõikjalt paistis suurte laikudega nahka. Friedrich pidi Entaris sundima mantlit vastu võtma, mis näis mustusest lausa kleepuvat. Poisil oli ka ees väike viiul mänguasi, mida ta jonnakalt ka mantli äravõtmise ajal käest ei andnud. Friedrich juhtis külalised mööda vestibüüli trepile. Ta kõndis poolenisti grupi kõrval ja märkas tahtmatult, kuidas poisike möödudes respekitult üht skulptuuris sabast sikutas. Ülalavastaja ukse ja viis külalised läbi kollase saali muusikasalongi, et nad seal istet võtaksid. Siis läks ta teatama. Parun paganinim. Kui ta ei oleks seda visiitkaardilt ise lugenud, siis poleks ta seda meest iialgi paruniks pidanud. Ent kui ta külaliste saabumisest teatas, tõusis harras salanõunik kohe püsti, et salongi minna. Taganiini oli laskunud tiibklaveri kõrvale sohva nurka. Ta oli väsinud ja sulges silmad. Ta oleks siiski pidanud parem homseni ootama. Ta polnud hetkel vormis. Siin vaikne jahedus mõjus talle hästi. Siiski ei vaibunud. Sisemine erutus. Parema käsivarred olid alleenile najatanud, vasak lebas põlvel iseäralikud vormitud käsi kitsas ja tundeline. Mõjudes oma elutus kahvatuses kannatavana ja ometi mitte inimkäena. Pigemini valmis pandud instrumendina. Pöial oli ahter, Käia pik sõrmeotsad tugevasti väljapoole painutatud nagu või kuulukski ülemine lüli hoopis sõrme juurde vaid oleks iseseisev nuuskides ringi luurav loom. Isegi ranne mõjus otsekui kunstlikult paigaldatuna, olles pikk ja väljavenitatud liige omaette. Polnud võimalik kujutleda, et see käsi võiks soojalt teist kätt suruda, et see võiks kallistada. See oli tööriist, millega võis kõike teha, hävitada või üles ehitada. Paganiini hingas sügavalt köhatus karedalt, avas silmad ja vaatas ringi. Ta pilk peatus laeni ulatuva naise püsti suurel valgel näol, mis oli teda juba sisenemisel jahmatama pannud. Nüüd vaatles ta seda monstrumit, raputas pead. Muuseum. Kuidas võis keegi oma kodu sääraseks muuseumiks muuta? Siin olevat mänginud kuulus Poola pianist Maria Zemanovska ja lapsena Felix Mandelson. Tema ise poleks iganes suutnud siin mängida liiga võõras, raskesti vallutatav õhkkond, kõik kitsas ning rusuv. Siis kuulis ta kobavaid samme. Nüüd paistis tuba kuidagi hämarana. Ta pööras pead seal seisiski Maja härra ukse avavuses. Veidi lohakas, kuues küll, kuid hoolikalt friseeritud ning tupeeritud. Valgus sadele stab kunstlikult kohelil kollakas valgetel juustel nägu oli kortsus, otsekui pruunist nahast. Praegusel silmapilgul sirge rühiga aga üldiselt kuivetunud ning juba Kessi vajunud keha kohta oli pea liiga suur. Ta kogu polnud suur. Siiski täitis ta ukse avause lausa hirmuäratavalt kombel. Pagaliini kargas püsti ja naeratas. Ta kummardas paar-kolm korda, kuid ei astunud sammugi edasi. Tööte peatus hetkeks silmitsedes, enne kui ta viisakalt kummardas. Veel üks hetkeline ootav viivitus. Seejärel veeretasid nad teineteist viisakalt. Küüti sügav, vanadusest habras pass kõlas kummaliselt kokku paganiini vaiksed, vahele tähiseva, teinekord vaevukuuldavalt haiglase häälega. Sõnade kaudu püüdis üks kobamisi tunnetada teise isiksust otsides välja valitud geeniust, kelle tema talent või vahest ka iseloom oli kõrgele tõstnud. Silmad libisesid üle teise kuju jälgisid ta käsi ning žesti ja näoilmet. Kumbki ei leidnud, mida ta otsis, jäädes teineteisele võõraks ning mõistmatuks. Lõpuks libises ahill töötavalt pikast vestlusest väsinuna Sophalt maha, läks Juno püsti juurde ja küsis oma viiuliga hiigla peale, osutades, kes see on. Nagu kergendust tundes tõusis köeti oma toolilt, astus poisi juurde, pani oma kortsus sinijoonelise käe ta õlale ja seletas, et see on Juuno ehk Eera roomlaste kreeklaste kõrgeim jumalanna. Seon Roomas ütleski. Saju tunned Roomat. Nüüd tõusid pagaliini ja kuriool, samuti lähenesid kujule ja kiitsid seda, kuigi nad tegelikult lausa jahmusid. Seistes vahetult selle suure karmi näo ees. Ja Göteltki läbis kerge värin, kui ta nägi paraniini grotesksed haiglast kuju nõnda lähedal oma iludusi ideaali ees. Ta helistas ja kuni Friedrich trepist alla tuli, saatis ta külalised aeglaselt läbi kollase saali ukseni, mille ette oli põrandasse paigutatud antiikne tervitussalve. Raidkujude galeriisse viiv uks oli valla joobe laste torso läikis tuhmilt oma alusel kuid Göte ei näidanud seda, nagu tavaliselt tegi. Too külaline polnud kellelegi roomlane, nagu seda oli olnud vinkelmann. Göte tänas külastamise eest tagaliini tänas vastuvõtu eest. Göte astus tagasi trepi käsipuu juurde ja noogutas viisakalt külalistele. Kui need alla laskusid. Siis järgnes ta meile pikkamisi kuni trepikäru, nii et astuda kõrvalukse kaudu oma töötuppa. Milline fenomen? Missugune haruldane nähtus? Ta on viiul ise oli Selter kirjutanud oli too inimene veel ainult instrument, tähendab, milleks mingiks suureks eesmärgiks või kahjuliku segaduse tekitamiseks? Seda inimesel kõige inimlikumalt võimet, et ta kõneleks veel üksnes oma viiuli kaudu nõnda oliga Beethoven, kuulmise kaotanud eta muusika üha sügavamaks muutuks. Vastupidi, seal teiste arvamusele oliva kaliini Meffistolik välimus, Göte meelest leebel sõbralik ja mitte midagi ütlev. Polnud midagi märgata selles deemonlikkusest, mis pidavat teda mängu juures vallutama. Ja siiski vidinaga liini omavad maagilist jõudu oma viiulimängu kaudu mõjusta inimestele seletamatult tugevasti nägi teda veel enese ees, kuidas külaline sohvanurgale toetus, enne, kui ta ise oli sisse astunud, käsi ülipika käsivarre otsas nurgeliselt põlvel. See käsi oli välja näinud kunstlikult kujundatuna õigupärast ebainimliku ihuliikmena, mis oli väljaspoolt tema külge liidetud. Suutis väga liini, sellepärast on ta mängida. Et loodus olid varustanud säärase käega. Kummaline nähtus dikteeris Göte järgmisel hommikul oma päevikusse muud midagi. Ainult külastamise fakti. 30.-ks oktoobriks 1829 oli tõepoolest välja kuulutatud paralini kontserte Väimalis. Suurelt Karl Friedrich oli kunstnikule heldekäeliselt lubanud ebatavaliselt kõrge honorari. Kõikjal rippusid afišid rüütel, Nikkolo paganiini, austria keiserlik kuningliku kamber, virtuoosi ja preisi esimese kuningliku kontsertmeistri suur instrumentaalkontsert. Pääsete hinnad ühest aadrist kaheksast Krossist kuni kaheksa krossini. Hindade taha oli klambritest lisatud kahekordsed, kuigi see oli igale selged. Kahekordsetele hindadele vaatamata müüdi väikeses Raimaris pääsevad silmapilkselt läbi isegi Göte, kui endine teatri interdanud pidi oma sidemed mängu panema, et veel Riimarile ja ta abikaasale pääsevad muretseda. On hea istuda mängijale nii lähedale kui võimalik, kuna teda mängimas näha olevat sama huvitav kui kuulata, lisas ta pääsmeid ära saates. Ta ise loobuvad küll, nagu ta kirjutas nägemise ning kuulamise kahekordsest naudingust. Miks, kuna ta ei soovinud lasta oma tähelepanu kõrvale juhtida igasuguste võtete ning trikkidega, millest talle oli räägitud samuti mitte kogu selle olendi ebakooskõla poolt, mida ta juba tundis. Ta soovis kuulata ainult muusikat ja oodata, kas see toob õnne ja lunastab hingekitsikuses ära, pühkides kogu kurbuse ja lohutades kurvastust, oli ülearugi hädasid, muret, süüd. Ülal mansardkorrusel elas tema poeg oma nurjaläinud elu. Tema kui isa pidi aitama, aga kuidas ja siiski tundis ta salamisi, et ta polnud kõiges selles teeilmasüüta ebakõla ja lahkhelid ei vaibunud kuskil ega iganes. Õhtul istus Göte intendandi loosis varjatuna rohelise eesriide poolt valmis kuulama, valmis avastama. Kas siin astub üles keegi tõeliselt suur loovisiksus. Algul tajus ja kuulis ta ainult rahutut suminat liikumist enda all olevas teatrisaalis. Õhk oli täis märgatavat pidevust. Ta kuulis vestluste katkendeid. Ta ise nägin vastutava pandla pilti. Seal võis ta igatahes segamatult harjutada. Seal olid paljud kallimad nendest haige olevatki aastate kaupa Napoleoni Õiga. Ja tolle teine õde, ilus Pauline torgeeseid olevat ka tema armuke olnud. Ja rahvas olid kõik ajalehed täis seda skandaali, et ta oli võrgutavad ühe heast perekonnast alaealise tütarlapse. Päris saatan näeb ka selle järele välja. Köök oli tusane, halb, keeledeks kleepub külge igaühele, kes esile kerkib. Ta tundis kergendust, kui lõpuks saabus vaikus, siis kõlase mõõdukas aplaus oli sisenenud üksnes dirigent. Hummel ja orkestri alustas kava kohaselt kärtsuga ühest Beethoveni sümfooniast. Inimesed vaikisid, kuid siiski ei valitsenud rahu. Seal liigutas end keegi, seal sosistad teineteisele, siin-seal kerkis otsiva pilguga mõni pea. Orkester lõpetas, millele järgnes kerge aplaus. Seejärel taas vaikus, ootamine, pinevus. Vähesed pea, keda köeti oma loosist võis enda ees küljelt näha, olid kõik pööratud väikese ukse poole, vasakul, kust paganiinid pidi lõpuks sisse astuma. Kuid ta ei tulnud ikka veel mitte. Kuhu ta siis jäi? See oli häbematu, et ta nõnda kaua viivitas. Järsku läbis võtmatus kogu teatri tagant, kus teda keegi ei oodanud, oli paganiini kuuldamatult sisse astunud. Teda märgati alles siis, kui ta oli juba lava keskel otsekui maalt kasvanuna. Nüüd võis Götegi lühikese viivu jooksul teda näha kõhnana kahvatuna veidrana ilmuste nähtavale säärasena nagu teda alati kirjeldatakse, ühes käes viiul, teises poogen mõlemaid peaaegu põranda lähedal lohistades. Nüüd oli keegi ennast kogunud ja hakkas plaksutama. Toibuti üldisest jahmatusest ja tervitati kuulsat virtuoosi lausa pööraselt, kuna tundus, nagu oleks kuidagi hooletusse jäetud. Göte nägi veel hetke neid liialdatud au, paklike kummardusi, millega too kuivetanud keha painduvus ettepoole, küll vasakule, küll paremale. Nüüd oli ilmselt istunud kummeli kõrvale. Götele oli ta nähtamatu, alles pikkamisi rauges aplaus. Mõni kangekaelsem plaksutas veel siin ja seal siis kerkis õhku peen, kerge helisammas. Oli see maailmakuulus tagaliini. Aga nüüd järgnes tema riiulilt magusa, südantliigutava kantilinina otsekui kaebleva flöödihääl. Siis harfi tume kõla. Ja siis kõige erinevamad keelpillid, viiul, vračed, tšello, kontrabass, mis näisid kõik korraga mängivat ja nii ruttu järgnesid nende helid lihtsa kergesti mõistetava meloodia kunstipärastes variatsioonides. Ja kui seda territooslikus taipama hakati ja nautides sukeldud sellesse pettepildina esile Panatud keelpillide orkestrihelidevoogu, kui antult kuulati seda südantliigutavat kaebust kiskus järsku lausa disharmooniliselt tiks marss kuulajaid otsekui tab uriini ja erutava trompeti ka jälle hoopis teistsugusesse meeleollu. Tagaliini näis sinna juurde jalaga takti põrutavat. Siis suundus ta taas ühte Adžasse. Varieerides alustas ta vana motiivi uuesti ja mängis igatseval viisil nii kõrgelt, et tooni oli veel vaevalt kuulda. Ta tunnetab seda palju Kinski kui kunstlikus. Ta ei langetanud otsust, ta ainult konstateerib. Oma rohelise eesriide taga, ei näinud ta kuulsaid topelt Trisse. Ei käterafineeritustega poogna lendamist dismanas otsekui puistest kastaniettides esile meelierutavast hakatud. Ta ei näinudki seda külma uurivat pilku, mis langetatud suurte laugude allsektor pidaltidel püsivalt ületundlik tuli sisestada. Kuid kes märkas seda üldse nende võlutud kuulajad, sealhulgas kes andunult jälgisid erutanud muusikat. Götelusikaalsele kõrvale tundusid need haaravad muusikalised motiivid nagu tühjuse passaažidena. Ta vaimusilme ette kerkis pilt seal all, sõnal tantsis leekidest, samas mis vaheldus müstilise sinise ja tulise oranzi vahel. Lõpuks kustus sabas järsku allikas roosasse. Dub leegikses ootamatult uuesti Loitis hetke jooksul heledalt kõrgele ja matus siis taas udu viirgu. Ta tajus paraniini mängu kummalist Frimitiivsust, mis oli ühteaegu ometi nii rafineeritud. Oli see too deemon, mida tema oli otsinud ja mis oli hoopis teistsugune, kui ta oli oodanud. Esines siin keegi, kes oli kaasajal vahest ajast endast pööraseks muutunud mängides imetlusväärse intellektiga kalkuleerima meetodiga virtuoosliku sega, mida võis saavutada ainult ühekülgsuse läbi. Tralini ei ümardanud andumusega suurt ülevat muusikat, vaid vahendas mängides omaenda sünget siia-sinna kistud mina alaliste vahetuste koiga monotoonsete korduste abil, samuti kriiskavate dissonants, side ja Nabusaleebuse abil õnnestus tal väljendada seda, millele igaüks suutis kaasa elada. Ta paiskas kuuldavale hulga rütmer, mille puhul üksnes saali kitsus ja tardunud konventsioonid takistasid ET kehadel ja rütmidele kaasa jõutsunud. Viiuliga sulatas ta üksikindiviidid teistega kokku ühiseks massiks, kes tahtejõuetult järgis talle tunnete ekstaasis. See oli midagi suurt, aga midagi karta, nähtavat midagi uut, ent ohtliku kas või üksainus, kui ta neid võtteid ning nihve tundis sundida nii paljusid arukaid inimesi endale alistuma. Sama hästi kui tormilisele entusiasmi ele võiks too mängija oma publikut õhutada ka tapatöödele. Tagaliini tegi oma kuulajate hinged ise viiulikeelteks. Muusika põlvlesse mäng veel sellest helide riigist, mille järgi taevatähed end pöörasid ja armooniad hargnesid. Helid riigist, kust kordoli ilmunud Loovos loovsõna. Või oli selline mäng siiski ka suured kunsti ilming, avaldas see kunst kassiir oma tohutut maagilist mõju. Oli see muusika vallutanud endale uue piirkonna. Kui paganini lõpetas ajus köeti oma toolil vastu seljatuge, ta oli otsekui uimane publik tema ees, kargas istmetel püsti, kummardus ohjeldamatult üle toolile jäidet ja palus traadide. Ronis toolidele, karjus, juubeldas, plaksutas ja möllas nagu arust ära. Göte kattis silmad käega, ta katsus sügavalt hingata, Enta rind oli rusutud. Ka tema Faust oli värvikas, igavesti vahelduv mäng, rida pill. Temagi viis inimesi Tyson antides sõtta põrgusse. Ja siis Traasi taevalikesse ainult aimatavatesse regioonidesse. Ta laskis vaadata fantastilisi müütilisi muinasjutuolendeid ja ürgvanade peletiste tasutus Walpurgi ööl. Need olid ju elupeegeldused kujutised inimeste kõigist võimalustest tunda, mõtelda ja olla. Kas tagaliini ei teinud omal kombel seda sõna madalamal tasemel. Ja teda mõistsid nad kohe. Aga selle asemel, et end lahti kiskuda, tõmbusid nad Grabbi. Selle asemel, et ennast ja maailma sügavamalt tunnetada, kaotasid nad end. Kas need entusiastid seal kuuleksid? Nende vaimude laulu, kelle pärast tema Götter oli vaeva näinud jätkus neil kõrvu selle värvide ja helide sfääride muusika jaoks, mis valitses taevariigis. Kui see muusikatall kord valmis sai, kas ei pea Ta kinnibitseerima seda peitma? Kui te lõpuks inimesed on küllalt küpsed selleks, et mõista, mida ta mõtles. Siin koges ta täna pidevalt, põhiliselt taotlesid mitte muutumist ja arengut vaid neile kõigile omaste vaistlike tungide väljaelamist. Et ka siin oli endale teed murdnud tükike inimlikku vabadust, mis, kui seda teadlikult rakendada, võiks lisada uusi väljendusvõimalusi. Seda ta selgelt ei tajunud. Göte tõusis aegamisi toetudes raskelt kätele sügavalt kortsus laudaga sarnane seda peaaegu sellele hiigla püstile, mida Pier David olina teenusena näinud. Koju jõudes otsis ta mapist välja Seltri kirja May algult ja luges, mida ta ustav muusikaline nõuandja oli paganiini mängu kuulates tundnud. Tema olemus on rohkem kui muusika, ilma et see oleks ülevam muusika. Rohkem kui muusika. See võis olla kasuks. See võis uusi valdkondi haarata. Äkki viilus, Götele valmii kanonaad. Uus oli vihmas ja poris, nälja ja külmaga, hukatuse ja surmaga. Tema oli seekord sealjuures olnud. Tookord oli ta seda tunnetanud. Tänagi oli talle osaks saanud tükike uut tunnetust.