Olime neljakesi paadis ja elasime elangustide püüdist. Eume liiale oli üksainus mast ja öösiti, kui üks mees käe või jalaga roolipinni hoidis magasime meie kolm hunnikus pimedas käilaruumis, tundes, kuidas laevakere õõtsumisega räpane trummivesi meieni loksub ja meie pahkluid noolib. Kuid olime sunnitud niisugust elu elama, sest kui mees on kord mingile teele asunud ja täie hooga edasi tõttab, ei saada enam ringi pöörata. Ta kohaneb teega ja teist uut suunda ta enam võtta ei saa. Nii olime alati uskunud, kuni meie hulka tuli vees, keda ma ei osanud kuidagi oma mõttemaailma sobitada. See viies ei teadnud midagi meie elust ja tööst ning aastaid oli tal kaks korda nii palju kui meil. Pealegi oli ta rikas ja tal polnud tarvis laevale tulla, et saada oma osa, peesosid. Kõik see oli midagi niisugust, mida ei ole võimalik mõista, mis ei meeldi, mis laseb end kaua pilkudest ja välja ütlemata sõnadest aimata kuni ühel päeval mässule viib ja välja paisatakse. Kolmandal päeval öeldigi see välja ja väljaütleja olin mina. Mongo, mida see rikas siin teeb? Seleta mulle vaid merepõhja. Aga ta ei püüa julangusse. Ta vahib lihtsalt selleks, et vahtida. No ega see veel saaki langusti püünisesse vi? Ei, aga meile on see niisama hea, kui oleksid langustid juba käes ja müüdud. Ma ei saa midagi aru. Pealegi hea kõlisema raha eest, Luczio raha eest, mis veereb ja mida saab kuulutada. Kas ta siis maksab, maksab ja palju me saame. Nii palju, kui tahame saada. Mongu vaatas mulle otsa pidevalt naeratades, otsikuid tahaks ta etma, lähema seletuseta, mõistaksin tema kavalat mõtteniketta. Ja kas ta teab, et me mõnikord ei tule nädalate kaupa sadamasse tagasi? Teab ja et vesi pole limonaadiga kihisev šampanja. Ta teab seda. Jääd siin pole mujal magada kui paljaste kõvade laudade teada. Ta teab seda ja ta ei nõua midagi. Sina ära raiskama, küsimus ilutschio, sest merel on neid nagu sigareid vaja, pärastpoole läheb sul neid tarvis. Ja siis sul neid enam pole. Ehatäht tõusis Kaiu elukohale ja peremees pööras mulle selja. Sel ööl pidasime aru, missugust paika anda tollele mehele oma mõtteis vahtida nägu vastu vett, kui päike paistab ja tehakse tööd. Võib-olla peidab ta selleks oma nägu, et teda teiselt laevalt ära ei tuntaks. Ja mida võib küll taga ajada mees, kes jätab maha kindla maagia kindla raha mis on tal otsimist viletsa lõhume liial, mille põhjatuul võib ühel ööl kuhugi kaugele ära kanda ütlemata sealjuures, kuhu. Ma jäin magama, sest olin päev otsa merepõhja vahtinud ja languste püünisesse lükanud ning mu silmad kipitasid. Ma jäin magama nagu inimene, kes onlangustibüüdja oma hinge salasoppidest sõrmeotsteni. Koidikul. Otsekui oleks selgus toonud, leidsin ma vastuse. Mõni teine, kiirem laev tuleb talle järele. Ta läheb Yucatani mehhiklaste maale süüteo pärast, mida ei saa rahaga kinni maksta. Ja nüüd on tarvis, et vesi ja maa ja taevas jääksid tema ja kuriteo vahele. Sellepärast ütleski peremees, et saame nii palju, kui tahame saada. Veetsin kogu päeva kummargil paadis, sellal kui Petriituistlus aerude juures jõumelyya seisis ankrus keset mahe vaikset tuuletud merd, kus taevas vastu peegeldus. Mees tegi sedasama, mis sinagi oli kogu päev, pea alaspidi ja vahtis merepõhja sõnaspedriit naeratades. Kuna mina hõõrusin käsi, et mitte märjaks teha oma päeva teist sigarit ja temalt vastu küsisin. Aga kas sa ei arva, et tõotab teist laeva, mis laeva, kust mina tean, võid sellele ise nime panna. Võib-olla Yucataanilt. 14 aastase Petriito süütud meresinised silmad jäid mind tunnistama. Ma ei saa su jutust aru. Ta tahab Kuubalt ära minna. Aga ta ütles, et läheb tagasi sadamasse. Kui meri ei ole enam vaikne, lähete uuesti kaldale. Kas sa kuulsid oma kõrvaga? Muidugi ta ütles mongoli, niikaua kui tuult ei ole, jään teiega pärast, lähen koju tagasi. Kuidas. Ja Luczio lepiti kokku, et niipea, kui kasvõi lõunaski peaks tõusma nõrk tuule Winu viiakse ta sadamasse. Järelikult ei tahtnud mees põgeneda ja talirikas ainult langusti. Püüdja taipab, et niisugusest asjast pole võimalik aru saada sest inimene võib mõnel päeval lausa hullumeelsuseni pead vaevata selle üle, kuidas igaveseks pääseda neist öödest käilaruumis ja päevadest, pea alaspidi, kummargil paadis. Ma võtsin Petriitult aerud ja sõudsin vaikides laeva juurde. Purjeka ahtrist möödudes jälgisin toda meest. Ta oli peaaegu kõhuli. Ta ei vaadanud meie paadi poole ega paistnud kuulvat kaerude sulpsatusi ja ainult siis libises pahameelevari üle ta näo, kui aeru tõstetud laine virve lõi tema silmal värelema läbipaistva veepeegli, millest läbida pilt merepõhja tungis. Mõni võib ju teha plaane raha peale, mis tal on saada. Aga siiski on üks teine asi kaugelt tähtsam. Teada, miks käitub nõnda see mees, kes on nagu elutu müür ja kelle silmad on suured ja laut kõrge. Seepärast läksin ma uuesti peremehe juurde. Mongo, mida see mees tahab, mida ta otsib, mille eest ta maksab? Mongu parandas langusti püünist jääb autos huuled, et midagi öelda, kuid suust tuli vaid suitsupahvak, mis sealsamas õhku hajus. Kas sa ei kuulnud mind, küsisin uuesti. Kuulsin. Ja mida sa ootad, et ei vasta? Ma tean, mida sa küsida tahad ja mõtlen parasjagu kuidasmoodi sulle vastata. Sõnadega nojaa sõnadega küll, aga mõte. Ta pani suure võrgunõela enda kõrvale ja pöördus minu poole. Ma ootasin veidi aega jääti edasist tagant õhutada, lisasin. Minu küsimus ei ole ju midagi iseäralikku, ei sellega teise ilma kohta. Aga vastusel on küll teise ilmaga tegemist sõnasta mulle väga tõsiselt. Ja kui ma oma jahmatus välja plahvatada tahtsin, hõikas Pedriido. Ei, me jooksime madalikule. Hüppasime verre ja kaelani vees summades, tõukasin eume liia keret, kunise vabaks sai, jäi hõljuma leetseljak kohale, kus oli näha keeriseid. Mongu kasutas juhust, et sumba põhjalaudu kontrollida ja mina pidin minema hommikusööki tegema. Ühesõnaga kogupäevi saanud ma peremehega jutule. Seest sain aga paremini tolle mehe nägu näha ja taipasin esmakordselt, et need selged ja suured silmad ei jaksa kaua otsa vaadata. Ta ei lausunud mulle sõnagi, eetis roolipinni kõrvale pikali ja jäi magama nagu nott. Kui öö kätte jõudis, äratas peremeeste üleshämaruses sõida veidi suppi ja kobishis uuesti magama. Kaiu õelo viinamägede poolt, puus mahe tuul. Mina loputasin taldrikuid meres nii hästi puhtaks kui sain. Ja läksin siis käila, kus peremees oli ennast täiskuu paistel selili visanud. Ma ei öelnud talle midagi uut, vaid lihtsalt alustasin sealt, kus jutt pooleli oli jäänud. Minu küsimus ei ole ju midagi iseäralikku, ei sellega teise ilma kohta. Peremees naeratas leebelt kuupaistes, ta sirutas ennast vaikides, võttis sigari ja hakkas rääkima. Üle ta näo libises valgushelk iga suitsumahvi ajal. Ma pean nüüd Luczio, mida võin sulle vastata. Istu. Majatusin vastu masti ja libistasin ennast alla istuma. Kuule mind, ta arvab, et tal ei ole peas kõik korras ja et see toob talle tervise tagasi, kui ta saab oma raha eest siin olla. Ja päev otsa pea alaspidi vett vahtile põhja. Kas see pole ühteviisi lollakas? Ja mis see sinu asi on, kui mõni mees oma lolluse eest maksab? On küll Neis pärast. Äkki ma ei teadnud, mispärast, aga ütlesin siiski, kuidas oskasin. Sellest üksi ei aita, et saadakse raha ilma tööta. Inimene tahab veel teada, mis tõukab seda kätt raha andma. No ütleme, et hullumeelsus. Ja kas see on tervisele hea olla koos hullumeelsusega väikese laeva pardal? Oogluczio, see on isevärki hullumeelsus, vaikne, ainult tuult ei kannata. Juba jälle ma sirutasin ennast, küsisin, mis on seal tuulega pistmist mongu juba Pedriitu ütles seda, miks ta tahab, et meri oleks sile nagu lomp. Maju, ütlesin hullumeelsus, Luczio ei, hüüdsin ma valjusti ja vaatasin ahtri poole, olles kindel, et olen mehe üles äratanud. Kuid nägin kuuvalgel vaid tema paljaid jalgu, mis purjevarjust paistsid. Kui ma siis uuesti mongu poole pöördusin, nägin, et ta üle näo naeris härra karvamees. Seal kentsakas hullumeelsus ja ta maksab selle eest, ta ei tee midagi halba. Aga üks inimene võid teise meeleheitele ajada. Ütleksin ma kiiresti ja taipasin, et vahest nüüd saan vastuse, mida tahan kuulda. Hüva, ma vastan sulle. Mees usub, et merepõhjas on keegi keegi hobune, mis punane hobune, ütleb ta. Nii punane nagu korall. Mongo pahvatakse mürinal naerma, nii et ma ei võinud teda kaksipidi mõista. Äkki seisis mees meie vahel ja mongu küsis pisut kohmetunud. Mis juhtus, kas uni läks ära? Teie räägite hobusest, aga mina ei valeta, nendes asjades ma ei valeta. Ajasin ennast aeglaselt püsti, sest ma ei näinud ta nägu paistsid vaid pea, piirjooned vastu kuuvalget. Ja nägu oli kindlasti erutatud, hoolimata rahulikult kõlanud sõnadest. Kuid ei, mees oli niisama rahulik, kui meri. Mongoli, teinud ta jutust väljagi, upitas ennast pikkamööda jalule ja ütles. Ma ei pea kedagi valelikuks, aga mina ei hakkaks ilmaski elusat hobust merepõhjast otsima. Ja mongu puges väikesesse käilaruumi magama. Ei tema ei otsi teda ilmaski, pomises mees. Ja kui otsiks, ei leiaks ikkagi. Aga miks mitte, küsisin ma äkki, otsekui ei tunneks keegi merd nii hästi kui Mongo. Mees pööras nüüd ennast nõnda, et kuu paistis talle otse näkku. Selleks, et näha, on tarvis silmi. Kellel on silmad, näed näha, mis asja näha. Näha seda, mida tahavad näha silmad kui nad on kõik juba palju kordi näinud. Mu isa oli kahtlemata hullumeelsus. Heasüdamlikke vaikne hullumeelsus. Mongoli oli õigus. Aga mulle ei meeldi hullude käest raha saada ega nende peale aega raisata. Seepärast tahtsin ära minna ja astusin paar sammu ahtri poole, kui mees hakkas uuesti rääkima. Ei, jääge siia. Üks inimene võib teise meeleheitele ajada. Need olid minu enda sõnad ja ma tundsin, et olen kohustatud nende eest vastutama. Ja mis siis? Teie olete minu pärast meeleheitel. Pole minu asi, kui tahate oma elu sellega mööda saated vahite, vett või merepõhja. Ei, aga teid huvitab, miks ma seda teen. Ma tean seda hullumeelsusest muidugi hullumeelsusest. Mees naeratas ja ütles oma naeratuse varjust. Alati on kombeks panna mingi nimi asjadele, mida ei suudeta mõista. Kuid ükski või näha seda, mida pole olemas. Hobune on loodud selleks, et tema sõõrmed hingaksid õhku, lakk lehviks tuules ja kabjad plagiseksid kividel. Aga ta on loodud ka fantaasia jaoks, mille jaoks selleks, et panna teda jooksmas, jalgus mõttele meeldib. Või sellepärast panete kidra jooksma, vee all? Teda ei pane, ta on vee all. Näen teda tulemas ja kuulen teda. Ma eraldan vaikuses tema kappide kauget Ladinat, mis meeletus galopis ligineb. Ja siis näen mererohust lakka ja tema keha, mis on nii punane nagu korallid nagu soontes voolav veri, mis ei ole veel õhuga kokku puutunud. Mees oli silmanähtavalt erutatud ja mul oli tahtmine talle selg pöörata. Ent salamisi tundsin, kui turul oleks näha hobust niimodi kihutamas, olgugi vaid sõnades. Ja ma tahtsin teda väga näha, olgugi vaid ühe erutatud mehe sõnades. Aga pidin varjama seda mõtet, sest ma ei soovinud, et mees jääks meie vaidluses peale. Hobust võib otsida siis, kui ei ole tarvis leiba otsida. Meile kõigile on hobus tarvis. Aga leib on inimestele rohkem tarvis ja hobust ka. Minule aitab leivastki selle koera elu juures, mida peame elama. Kui oled leivast isu täis söönud, siis tahad sinagi hobust. Võib-olla ei saanud temast hästi aru kuid Eksüti iga inimese ajusopist tulukesi, mille sära sõnadega hästi edasi anda ei saa, mis aga siiski küllalt helki annavad. Sellegipoolest oli see mulle raskemaks koormaks kui päev otsa pea alaspidi languste püüda. Ning ma läksin sõna lausumata kiirustades minema, et ta ei saaks mind hüüda või tagasi kutsuda. Koit lõi Kaio elukohale helendama nagu iga päev ja pärituul kandis meieni kormoranide kisa. Olin arvamusel, et mul õnnestub moguga nelja silma all rääkida. Ja nüüd Pedriitoga paati asudes ütlesin seetõttu vaid möödaminnes vastust ootamata. Säära, võta sellelt mehelt raha, mina oma osa ei taha. Meie elu läks edasi aina ühtemoodi. Läbipaistev vesi langustibüünis rohtudega kaetud põhi. Ja äkki esmakordselt hakkasin ma laginal naerma ning pöörates peadedriitu poole, ütlesin talle. Kui Suneks. Kui see oleks, kui püüaksin korallhobusepüünisesse. Petriitu vaatas mulle oma süütute silmadega sõnatult otsa ja ma tundsin järsku, kuidas võpatasid ta sõnade peale. Ole ettevaatlik, Luczio päike on su pea liiga kuumaks kütnud. Ei, mitte päike, Faid inimene, mõtlesin, ma ei tea isegi, mis pärast pisut nukralt, kuid välja seda ei öelnud. Möödus kolm päeva ühtemoodi nagu alati ja nagu alati, mees vaikis, sõi vähe ja vaatas palju vahetpidamata kummargil, üle parda ega teinud välja vitsente vihjetest, mis algasid turtsatustega ning lõppesid Salvavate sõnadega. Ei, mees põhja pool on mererohud, lopsakamad, paistab, et hobusesõnniku abil kasvavad nad jõudsamalt. Tema jutt ei paistnud mulle toores, vaid lihtsalt rumal. Varemalt naersin alati tsentri ütlemisi, kuid praegu olid tema sõnad niivõrd mitte midagi, ütlevad ja haletsusväärsed. Punase sassis lakaga vaba hobuse kõrval, kes kappide plagises põhjakividel kihutab. Et nad tegid mulle väga haiget. Ja järgmisel ööl läksime uuesti mehe juurde. Kuigi olin kindlalt otsustanud mitte järele anda. Ütleme, et ta ongi olemas, ütleme, ta kihutab galopis piki merepõhja. Aga mida temaga peale hakata, mis mõtted tal on? Tema mõte on selles, et mööda kihutada, pimestada, aga võib olla ka selles, et tal polegi mingit mõtet. Ja kas see kõik tasub vaeva, et veeta terveid päevi, nii nagu teie seda teete et vaid näha teda jooksmas ja pärast kadumas. Iga uus asi tasub vaeva. Iga eesootav salapärasus tasub ohvrit. Jaburus, ta ei tule kunagi, teda ei ole olemas, keegi pole teda näinud. Tahtsin midagi öelda, kuid talle otse silma vaadates ei leidnud sõnu. Tema pilgust paistis nii sügav siirus ja hoiakus säärane Õisus, et ma ei teanud talle vastu vaielda. Pöörasin pilgu ära ja jälgisin üleda õla lähedal lendavat pelikani, kes järsku tiivad kokku tõmbas ja välkkiirelt merre sukeldus. Mees pani oma parema käe mulle õlale. Teiegi näete teda tulgevaid täna õhtul minuga kaasa. Tõukasin ta käe ära peaaegu vihaga. Et ta oli nii öelnud. Enam ei ajada mu pead kuumaks, tehku seda päike, tollel on selleks õigus, aga mitte sellel mehel. Tema ei tohtinud mind panna nägema, ei sellega teise ilma viirastusi. Minule aitab langustidest, minule pole muud tarvis ja ma keerasin talle selja, aga õhus kõlasid tema sõnad. Teele on seda niisama tarvis kui minule. Teil on silmad, et näha. Sel päeval ei söönud ma peaaegu midagi, mul ei olnud isu. Pealegi oli languste palju ja tööd kõvasti. Nii et enne veel, kui mees magamas tõusis, läksime Petriituga paadis ära ja ma töötasin kella viieni, kuni põhjas polnud enam võimalik ühtegi kooriklooma eraldada. Siis jõudsime tagasi laeva juurde ja minu õnnetuseks läksid teised kolm vitsentelledriituja Monko kaldale Kikaagosid tooma. Oleksin nendega kaasa läinud, aga ei pannud tähele, millal nad minema erutasid. Jäin ahtrisse võrke parandama, otsides endale ükskõik millist tegevust, et mitte peatestaja meest näha. Olime ankrusse heitnud sügavas kohas lõuna pool kai õeluta. Tuulevaikus oli täielikum kui kunagi varem. Eume liia rooli all polnud näha isegi adru liikumist. Ainult üks roheline lehe nõel ujus ahtri taga Veebeegis. Taevas oli kõrge ja selge ning vaikus nii sügav, et õhus võis kuulda isegi hingamist. Ja siis ma kuulsin. Tulge siia. Võrk libises mul käest, jalad tahtsid ning püsti tõugata, kuid hoidsin ennast tagasi. Tulge siia, ta tuleb. Teil ei ole õigust kedagi oma hullusega nakatada. Te kardate astuda silm silma vastu, tõega? Seda oli rohkem, kui olin oodanud. Ma ei lausunud enam sõnagi jalahoobiga, tõukasin korvi eest ja tormasin tema juurde ahtrisse. Mina ei karda, ütlesin talle. Kuulake tünnid. Hoidsin hinge kinni, kuisega suutsin ja pöördusin siis tema poole. Need on lained. Ei ole. See on trummivesi või kihisev kõnts, põhjas. Te teate, et ei ole. No siis on siin midagi muud, aga igatahes mitte tema. Kuulake, kuulake teda, ta kabjad plagisevad kividel mida ma kuulsin. Ja see, mida ma kuulsin, kas kuulsin seda oma kõrvadega või tema omadega? Ma ei tea, võib-olla kuumas mu laupäeval eliia Every pekstes soontes. Vaadake nüüd alla. Vaadake hoolega. Ta otsekui sundis mind, aga igaüks suunab oma silmad sinna, kuhu tahab nima. Pöörasin pilgu merepinnale ja jäin vaatama meie lähedal vees hõljuvat Mangileegist. Ta tulen, tulen, karjus mees mulle peaaegu raevuselt, haarates mu käsivarrest, nii et küüned lihasse tungisid. Aga mina otsin pilgud jonnakalt Mangi lehekesel. Kuid kõrvu ei saanud ma kuhugi pöörata. Lõpuks karjus mees värisedes pealaest jalatallani. Vaadake teda. Välkkiirelt, tõstsin pilgu Mangi lehekesel tema näole. Ma ei tahtnud midagi näha ei sellest ega teisest ilmast. Kui ta kavatseb mind sundida, peab ta mu tapma. Aga samas unustas ta minu, ta laskis mu käsivarre lahti ja ta silmad läksid kord-korralt suuremaks ning nägin tahtmatult, kuidas tema silmades, kus peegeldus vastu merepõhi kapas kõrvadest sabaotsani kiirgav väike korallpunane hobune, kuni ta lõpuks haihtus sealsamas silmades. Kõigest on juba hulk aega möödas ja nüüdki käima vahel merel püüdmas poliitosid ja mõnikord kalanguste leivapalukest endiselt napp ja ma ei suuda leppida ka sellega, et enam ei räägita teise ilma asjadest. Sest ma ei tea ikka veel, kas hobune tõepoolest kapas merepõhjas eumeli all. Või nägin teda üksnes mehe silmades sünnitatunadena palavikulisest mõtest, mis pani kuumama minugi lauba. Mida rohkem ma neid mõtteid oma peas veeretan, seda kindlama kuju võtab neist üksainus. See et alati on inimesel kaks nälga